Vaatemänguühiskond: eraldatuse kulminatsioon

        Prantsuse marksistliku filosoofi ja kultuuriteoreetiku Guy Debord’i http://en.wikipedia.org/wiki/Guy_Debord (1931–1994) peateose "Vaatemänguühiskond" https://www.raamatukoi.ee/cgi-bin/raamat?208361 esmatrükk ilmus 1967. aastal, selle eestindus Anti Saare ladusas tõlkes ligi pool sajandit hiljem. Raamat mõjub peaaegu manifestina: see koosneb 221 ühiskonnakriitilisest teesist, tekst on ligipääsetav, paiguti teravmeelne, retooriliselt kaasakiskuv, suisa poeetiline. Teose aforistlikkus on justkui loodud plakatite ja loosungite jaoks. Autor kirjutab eessõnas: "Seda raamatut lugedes tuleb meeles pidada, et see on kirjutatud teadliku kavatsusega vaatemänguühiskonda kahjustada" (lk 10). Niisiis on teos kantud vaenust käibiva status quo suhtes ning janust muutuste, revolutsiooni järele.
 

Debord sai oma peaaegu-revolutsiooni. 1968. aasta maisündmuste ajal katsid majaseinu Pariisi tänavatel tsitaadid "Vaatemänguühiskonnast" - mida võib pidada irooniliseks, arvestades Debord’i väljendatud antipaatiat tsitaatide kui kontekstist välja rebitud fragmentide vastu -, kusjuures Debord’i juhitud kunsti- ja poliitilist rühmitust Situatsionistlikku Internatsionaali peetakse nende rahutuste üheks peamiseks orkestreerijaks (kuigi selle rolli ulatuse üle vaieldakse tänini).

Arvestades, et Debord’i eesmärk oli kehutada revolutsiooni oma aja kontekstis, võib tekkida küsimus teose võimaliku aegumise kohta. Debord ise ennetas seesuguseid kahtlusi: teose jätkuvale relevantsusele apelleerides keeldus ta elu lõpuni selle uustrükkides muudatusi ja täiendusi tegemast. "Vaatemänguühiskonda" on nimetatud 20. sajandi kõige olulisemaks teoreetiliseks teoseks ja 20. sajandi "Kapitaliks". Seesugused hinnangud on vahest mõnevõrra liialdatud, kui võtta arvesse, et algupärast leidub selles raamatus võrdlemisi napilt: lisaks Marxile ja Hegelile toetub Debord suurel määral ka Lukácsi ja Frankfurdi koolkonna ideedele ning laenab vaatemänguühiskonna enda mõiste Barthes’ilt. ("Ideed muutuvad paremaks. Selles paranemises osaleb sõnade tähendus. Plagiaat on vajalik. Seda eeldab progress," kirjutab Debord oma 207. teesis.) Teose peamine panus seisnebki ehk nende mõtete valamises sütitavasse, kontsentreeritud, löövasse ja loosunglikku vormi. 

Võib küsida, kas 21. sajandi algusel on tollase situatsiooniga ehk midagi ühist, mis seesuguse teose väljaandmise vajalikkust õigustaks. Vihje võib leida eestikeelse väljaande kaanepöördel toodud hinnangust, et "oma täielikus hiilguses ja viletsuses on vaatemänguühiskond tõeks saamas alles nüüd, uue meedia plahvatuslikust arengust kantud hiliskapitalistlikus kultuurilises tegelikkuses". Sellest võib välja lugeda, et Debord’i teos on päevakajalisem kui eales varem: tema kirjeldatud vaatemänguline ühiskond on võtmas üha võimsamaid tuure, samas kui sõnasse "hiliskapitalism" on kätketud ootusärev sosin: kohe-kohe … 

_______________________ 

"VAATEMÄNGUÜHISKOND"

Eraldatuse kulminatsioon 

“Aga et meie praegune aeg … eelistab tähistust tähistatavale, koopiat originaalile, representatsiooni reaalsusele ja näivust olemusele … siis peetakse tõde profaanseks ja püha on ainult illusioon. Õigupoolest usutakse pühadust suurenevat sedamööda, kuidas tõde taandub ja illusioon kasvab, nii et ülimast illusioonist saab ühtlasi ülim pühadus.” – Ludwig Feuerbach, eesõna teose The Essence of Christianity teisele väljaandele. 

1. Ühiskondades, kus domineerivad kaasaegsed tootmissuhted, esineb elu tohutu vaatemängude akumulatsioonina. Kõik, mida enne vahetult läbi elati, on nüüd taandatud representatsiooniks (mitte kohaloleva või esiloleva tegemine kohal- või esilolevaks ettekujutuses). 

2. Kõikidest elu aspektidest lahutatud kujutised sulanduvad üldisesse voolu, kus pole enam võimalik tagasi saada elu ühtsust. Killustunud arusaamad reaalsusest rühmituvad ümber uueks ühtsuseks, mis kujutab endast eraldi olevat pseudo-maailma ja mida saab ainult vaadata. Maailma-kujutiste spetsialiseerumise tulemusel tekib autonomiseerunud kujutiste maailm, kus isegi tüssajaid tüssata saavad. Vaatemäng on konkreetne elu tagurpidi pööramine, mitte-elamise autonoomne liikumine. 

3. Vaatemäng esitleb end samaaegselt ühiskonnana, ühiskonna osana ja unifitseerimise abinõuna. Ühiskonna osana on see kogu nägemise ja kogu teadvuse fookuspunkt. Aga just tänu asjaolule, et antud sektor on eraldunud, on see tegelikult meelepette ja võltsteadvuse sfäär: unifitseeritus, mille see saavutab, pole midagi muud kui üldise eraldatuse ametlik keel. 

4. Vaatemäng ei ole kujutiste kogum; see on inimeste vaheline ühiskondlik suhe, mida kujutised vahendavad. 

5. Vaatemängu ei saa mõista ainult massimeedia tehnoloogiate poolt produtseeritava visuaalse liialdusena. See on maailmavaade, mis on tegelikult materialiseerunud, nägemus maailmast, mis on objektiviseerunud. 

6. Tervikuna mõistetuna on vaatemäng nii domineeriva tootmisviisi tulemus kui ka selle eesmärk. See pole pelk dekoratsioon, mis on lisatud reaalsele maailmale. Tegemist on lausa selle reaalse ühiskonna mittetõelisuse tuumaga. Kõikides oma konkreetsetes manifestatsioonides – uudised, propaganda, reklaam ja meelelahutus – esitab vaatemäng domineerivat elu näidist. See on kõikjalolev kinnitus valikutele, mis on juba tehtud tootmissfääris ja sellest tootmisest tulenevas tarbimises. Nii vaatemängu vorm kui ka sisu toimivad mõlemad eksisteeriva süsteemi tingimuste ja eesmärkide totaalse õigustusena. Samuti esindab vaatemäng selle õigustuse pidevat kohalolu, kuna ta hõivab monopoolselt suurema osa väljaspool tootmisprotsessi veedetavast ajast. 

7. Ka eraldatus ise on lahutamatu osa selle maailma ühtsusest, sellest, kuidas ülemaailmne ühiskondlik praktika on lõhenenud reaalsuseks ja kujutiseks. Ühiskondlik praktika, mis seisab vastamisi autonoomse vaatemänguga, on samal ajal reaalne totaalsus, mis sisaldab seda vaatemängu. Kuid lõhenemine terviku sees sandistab seda niivõrd, et vaatemäng paistab olevat selle eesmärgiks. Vaatemängu keel koosneb domineeriva tootmissüsteemi märkidest – märkidest, mis on ühtlasi selle süsteemi põhilised lõpp-produktid. 

8. Vaatemängu ei saa abstraktselt vastandada konkreetsele ühiskondlikule tegevusele; sellise duaalsuse kumbki pool on ise jagunenud. Reaalsust võltsiv vaatemäng on siiski selle reaalsuse tõeline produkt. Vaatemängu vaatamine tungib omakorda materiaalselt sisse reaalsesse ellu, mis selle lõpuks neelab ja ise selle järgi joondub. Objektiivne reaalsus on kohal mõlemas pooles. Neil näiliselt püsivatel kontseptidel ei ole kummalgi mingit muud alust kui transformeerumine enda vastandiks: reaalsus kerkib esile vaatemängus ja vaatemäng on reaalne. See retsiprookne võõrandumine on eksisteeriva ühiskonna olemus ja tugi. 

9. Maailmas, mis on tõeliselt pea peale pööratud, on tõde vaid hetkeline sähvatus üldises vääruses. 

10. Vaatemängu kontsept seob kokku ja seletab ära terve rea näiliselt omavahel mitte seotud fenomene. Nende fenomenide näiv mitmekesisus ja kontrastsus tuleneb näivuste ühiskondlikust organiseeritusest, mille olemuslik loomus ise on tarvis ära tunda. Vaatemängu enda seisukohalt vaadatuna on see näivuste kinnitus ja kogu inimese ühiskondliku elu samastamine näivustega. Kuid kriitika, mis tabab ära vaatemängu olemusliku iseloomu, näitab, et tegemist on ilmselge elu negatsiooniga – elu negatsiooniga, mis on omandanud nähtava vormi. 

11. Et kirjeldada vaatemängu, selle formeerumist ja funktsioone ning selle vastu töötavaid jõudusid, on hädavajalik teha mõned kunstlikud eristused. Vaatemängu analüüsides oleme me sunnitud teatud määral kasutama vaatemängu enda keelt, selles mõttes, et me peame liikuma läbi selle ühiskonna metodoloogilise maastiku, mis ennast vaatemängus väljendab. Sest vaatemäng on meie konkreetse sotsiaal-majandusliku formatsiooni mõte ja ühtlasi ka ajakava. See on ajalooline hetk, milles me kinni oleme. 

12. Vaatemäng esitleb end määratu ja ligipääsmatu tegelikkusena, mida ei saa iial kahtluse alla seada. Selle ainus sõnum on: “Mis paistab, see on hea; hea on see, mis paistab.” Passiivne aktsepteerimine, mida vaatemäng nõuab, on juba efektiivselt peale sunnitud, tulenevalt selle monopoolsest seisundist näivuste alal ja selle avaldumise laadist, mis ei luba mingeid vastulauseid. 

13. Vaatemängu fundamentaalselt tautoloogiline iseloom tuleneb asjaolust, et selle vahendid ja eesmärgid on identsed. See on päike, mis modernse passiivsuse impeeriumi kohal kunagi ei looju. See katab kogu maakera pinna, peesitades lõputult oma enda aupaistes. 

14. Kaasaegsel tööstusel põhinev ühiskond pole vaatemänguline mitte juhuslikult ja ka mitte pindmiselt, see on fundamentaalselt spektaakelik. Vaatemängus – valitseva majandusliku korra nähtavas peegelduses – ei ole eesmärgid mitte midagi, areng on aga kõik. Vaatemängu eesmärgiks pole midagi muud kui tema ise. 

15. Nüüdisajal toodetavate objektide paratamatult tarviliku ilustusena, süsteemi põhiprintsiipide üldise väljendusena ja edenenud majandussektorina, mis otseselt loob kujutis-objektide pidevalt kasvavat massi, on vaatemäng tänapäeva ühiskonna peamine toodang. 

16. Vaatemäng suudab inimesed endale allutada seetõttu, et majandus on nad juba totaalselt alistanud. Vaatemäng pole midagi muud kui majandus, mis areneb ainult enda pärast. See peegeldab adekvaatselt nii asjade tootmist kui ka deformeerivat tootjate objektistumist. 

17. Majanduse ühiskondliku elu üle domineerimise esimene faas tõi kaasa olemise ilmselge degradeerumise omamiseks – inimese rahulolu ei olnud enam võrdsustatud sellega, kes ta oli, vaid sellega, mida ta omas. Praegune faas, kus ühiskondliku elu üle on hakanud täielikult domineerima majanduse akumuleerunud toodang, toob kaasa üldise nihke omamiselt näimisele – kogu “omamine” peab nüüd tuletama oma hetkel avalduva mõjukuse ja ka lõpliku eesmärgi näimisest. Samal ajal on kogu individuaalne reaalsus muutunud ühiskondlikuks, selles mõttes, et see on ühiskondlike jõudude poolt vormitav ja neist otseselt sõltuv. Individuaalsel reaalsusel on lubatud avalduda ainult siis, kui see ei ole tegelikult reaalne. 

18. Kui reaalne maailm transformeeritakse pelkadeks kujutisteks, siis muutuvad pelgad kujutised reaalseteks olenditeks – dünaamilisteks väljamõeldisteks, mis annavad otsest motivatsiooni hüpnootilisele käitumisele. Kuna vaatemängu ülesandeks on kasutada mitmesuguseid spetsiaalseid vahendusi, et näidata meile maailma, mida ei saa enam vahetult hoomata, siis tõstab see endastmõistetavalt nägemisaistingu sellele erilisele tähelepanuväärsele positsioonile, mille enne oli hõivanud kompimine; nägemine, see kõige abstraktsem ja kergemini tüssatav aisting on kõige hõlpsamini kohandatav tänapäeva ühiskonna üldiseks muudetud abstraktsusele. Kuid vaatemäng ei ole pelgalt kujutised ega isegi mitte kujutised pluss helid. See on kõik see, mis pageb inimeste tegevusulatusest, kõik see, mis pääseb inimeste poolse otstarbeka ümber otsustamise ja korrigeerimise eest. See on dialoogi vastand. Vaatemäng taastekitab end kõikjal, kus representatsioon muutub iseseisvaks. 

19. Vaatemäng on pärijaks Lääne filosoofilise projekti nõrkusele, mis üritas mõista tegevust nägemise kategooriate abil ning põhines antud mõtteviisist välja kasvanud konkreetse tehnilise ratsionaalsuse lakkamatul arengul. Vaatemäng ei realiseeri filosoofiat, vaid muudab reaalsuse filosoofiaks, taandades kõikide inimeste konkreetse elu spekulatiivseks universumiks. 

20. Filosoofia – eraldunud mõtlemise võim ja eraldunud võimu mõtteviis – pole ise kunagi suutnud teoloogiat kõrvale tõrjuda. Vaatemäng on religioosse illusiooni materiaalne rekonstruktsioon. Vaatemänguline tehnoloogia ei ole hajutanud neid religioosseid udupilvi, millesse inimolendid olid projitseerinud omaenda võõrandunud võimed; see on ainult toonud need udupilved maa peale, nõnda et isegi elu kõige ilmalikumad aspektid on muutunud läbitungimatuks ja hingematvaks. Illusoorne paradiis, mis esindas maise elu totaalset eitamist, pole enam projitseeritud taevasse, vaid on sisestatud maisesse elusse endasse. Vaatemäng on tehnoloogiline versioon inimvõimete pagendamisest “teispoolsusesse”; inimkonna sisemise eraldatuse kulminatsioon. 

21. Nii kaua, kui paratamatust ühiskondlikult unes nähakse, jääb unistamine ühiskondlikuks paratamatuseks. Vaatemäng on kaasaegse ahelates ühiskonna halb unenägu ega näita lõppude lõpuks midagi muud kui soovi magada. Vaatemäng on selle une valvaja. 

22. Tõsiasja, et kaasaegse ühiskonna praktiline võim on end sellest ühiskonnast lahutanud ning rajanud iseseisva riigi vaatemängus, saab seletada üksnes täiendava tõsiasjaga, et sellel võimsal praktikal on jätkuvalt puudunud kokkukuuluvus ja see on jäänud iseendaga vastuollu. 

23. Vaatemängu aluseks on vanim kõikidest ühiskondlikest spetsialiseerumistest, võimu spetsialiseerumine. Vaatemäng etendab oma spetsiaalset rolli, milleks on rääkimine kõikide teiste tegevuste nimel. Vaatemäng on hierarhilise ühiskonna suursaadikuks sellele ühiskonnale endale, jagades oma ametlikke sõnumeid õukonnas, kus kellelgi teisel pole lubatud rääkida. Niisiis on vaatemängu kõige modernsem aspekt ühtlasi ka kõige arhailisem. 

24. Vaatemäng on valitseva korra katkematu jutustus iseendast, enesekiituse lõputu monoloog, autoportree etapil, mil see on jõudnud totalitaarse domineerimiseni elu kõikide aspektide üle. Puhta objektiivsuse fetišistlik avaldumine vaatemängulistes suhetes varjab nende tõelist iseloomu inimeste ja klasside vaheliste suhetena: see teine Loodus oma vältimatute seadustega paistab domineerivat meie keskkonna üle. Aga vaatemäng ei ole mingi eeldatavalt loomuliku tehnoloogilise arengu paratamatu tagajärg. Vastupidi, vaatemängu ühiskond on vorm, mis valib ise oma tehnoloogilise sisu. Kuigi vaatemäng, käsitletuna “massimeedia” piiratud tähenduses, mis on selle kõige räigem pindmine manifestatsioon, paistab ühiskonda tungivat pelgalt tehniliste vahendite vormis, tuleks siiski aru saada, et need vahendid ei ole mingil moel neutraalsed ning et need on arenenud kooskõlas vaatemängu sisemiste dünaamikatega. Kui niisuguseid tehnoloogiaid välja arendava ajastu ühiskondlikke vajadusi saab rahuldada ainult nende tehnoloogiate vahendusel, kui selle ühiskonna juhtimine ja kõik inimeste vahelised kontaktid on sattunud totaalsesse sõltuvusse nendest momentaalse kommunikatsiooni vahenditest, siis on see nõnda seetõttu, et niisugune “kommunikatsioon” on oma olemuselt ühepoolne. Nende meediate kontsentreerumine ulatub niisiis sinnamaani, et eksisteeriva süsteemi juhtide kätte on koondunud vahendid, mis võimaldavad neil jätkata antud konkreetse juhtimise vormiga. Vaatemängus peegelduv ühiskondlik eraldatus on lahutamatu kaasaegsest riigist – ühiskondliku tööjaotuse produktist, mis on klassivõimu peamine instrument ja kõikide ühiskondlike jaotuste kontsentreeritud väljendus. 

25. Eraldatus on vaatemängu A ja O. Ühiskondliku tööjaotuse institutsionaliseerumine ja klasside kujunemine oli tekitanud varajase sakraalse kontemplatsiooni: müütilise korra, millega iga võim on end alati maskeerinud. Sakraalsus õigustas kosmilist ja ontoloogilist korda, mis vastas isandate huvidele, seletades ja ilustades kõike, mida nende ühiskonnad ei suutnud pakkuda. Selles mõttes on kogu eraldunud võim olnud vaatemänguline. Kuid see varajane universaalne pühendumine fikseeritud sakraalsele kujutelmale oli vaid ühine kaotuse kinnitamine, kujuteldav kompensatsioon konkreetse ühiskondliku tegevuse viletsusele, mida veel üldiselt kogeti universaalse olukorrana. Seevastu kaasaegne vaatemäng kirjeldab seda, mida ühiskond saaks pakkuda, kuid seejuures eraldab rangelt selle, mis on võimalik, sellest, mis on lubatud. Vaatemäng hoiab inimesed teadvustamatuse seisundis, kui nad läbivad oma eksistentsi tingimuste praktilisi muutusi. Pseudo-sakraalsusena tekitab ta iseennast ja teeb ise oma reeglid. Vaatemäng ilmutab end sellena, mis ta on: autonoomselt areneva eraldiseisva võimuna, põhinedes kasvaval tootlikkusel, mis tuleneb üha rafineeritumast tööjaotusest ehk töö jagunemisest üha väiksemateks žestideks, mille dikteerib masinate iseseisev liikumine, ning töötamisel pidevalt laieneva turu jaoks. Niisuguse arengu käigus on lagunenud igasugune kogukondlikkus ja kriitiline teadlikkus; ning jõud, mis olid suutelised kasvama üksteisest eraldudes, ei ole veel taasühinenud. 

26. Töölise ja toote üldine eraldatus kaldub kõrvaldama kogu vahetu isikliku suhtluse tootjate vahel ja igasuguse avarama arusaamise sellest, mida nad oma tegevusega saavutavad. Eraldi olevate toodete üha kasvava akumulatsiooni ja tootmisprotsessi üha suureneva kontsentratsiooni tulemusel monopoliseeritakse avaram arusaam ja suhtlus süsteemi haldajate poolt. Selle eraldatusel-põhineva majandussüsteemi triumf proletariseerib terve maailma. 

27. Just tänu sellele eraldatuse toote eraldunud tootmise edukusele on fundamentaalne kogemus, mis varasemates ühiskondades seostus inimeste peamise tööga, nüüd protsessis, kus selle asemele tuleb (süsteemi evolutsiooni eesliinil olevates sektorites) elu samastamine mittetöise ajaga, tegevusetusega. Kuid niisugune tegevusetus ei ole mingil moel vabastatud tootlikust tegevusest: see jääb sellest sõltuvaks, murelikus ja imetlevas alistumises tootmissüsteemi nõuetele ja tagajärgedele. See on ise üks selle süsteemi tagajärgedest. Ei saa olla mingit vabadust peale tegevuse ja vaatemängus on tegevus ära nullitud – kuna kogu tõeline tegevus on sunniviisiliselt kanaliseeritud vaatemängu ülemaailmsesse üles ehitamisse. Niisiis see, millele viidatakse kui “tööst vabanemisele” ehk jõudeaja suurenemisele tänapäeval, ei ole ei vabanemine tööst endast ega ka mitte seesuguse töö poolt vormitud maailmast. Ühtegi töö poolt varastatud tegevust ei ole võimalik tagasi saada selle töö tulemusele alistudes. 

28. Isoleeritusel põhinev majandussüsteem kujutab endast ringikujulist isoleerituse tootmist. Selle tehnoloogiad põhinevad isoleeritusel ning toetavad sedasama isoleeritust. Hüved, mida vaatemänguline süsteem suvatseb toota, autodest alates ja televisiooniga lõpetades, teenivad teda ühtlasi relvadena, tugevdades pidevalt tingimusi, mis sigitavad “üksildasi rahvahulki”. Vaatemäng taastekitab oma eeldusi üha suurema konkreetsusega. 

29. Vaatemäng sündis sellest, et maailm kaotas ühtsuse ning modernse vaatemängu tohutu ekspansioon näitab selle kaotuse koletuslikkust. Kogu individuaalse töö abstraktseks muutumine ja toodetava üldine abstraktsus peegeldub perfektselt vaatemängus, mille maneer olla konkreetne on just nimelt abstraktsioon. Vaatemängus maailma osa esitleb iseennast maailmale ja on selle suhtes ülimuslik. Vaatemäng on lihtsalt selle eraldatuse igapäevane keel. Oma üksnes ühesuunalise suhtega on pealtvaatajad ühendatud just selle tsentriga, mis nad üksteisest isoleerituna hoiab. Nõnda taasühendab vaatemäng eraldatud, kuid teeb seda ainult nende eraldatuses. 

30. Pealtvaataja võõrandumine, mis tugevdab vaadatavaid objekte ning mis tuleneb tema enda teadvustamata tegevusest, töötab järgmiselt: Mida rohkem ta vaatab, seda vähem ta elab; mida rohkem ta samastub vajaduse domineerivate kujutistega, seda vähem saab ta aru omaenda elust ja omaenda soovidest. Vaatemängu eemalolekut tegutsevast subjektist väljendab fakt, et indiviidi žestid ei ole enam tema enda omad; need on kellegi teise žestid, kes neid talle esitab. Pealtvaataja ei tunne ennast kusagil kodus, sest kõikjal on vaatemäng. 

31. Töölised ei tooda iseendid, nad toodavad endast sõltumatut võimu. Selle tootmise edukust, küllust, mida see tekitab, kogetakse tootjate poolt riisumise küllusena. Kui nende võõrandunud tooted akumuleeruvad, siis muutub kogu aeg ja ruum nende jaoks võõraks. Vaatemäng on selle uue maailma kaart, mis on identne territooriumiga, mida see kujutab. Väed, mis meid maha on jätnud, ilmutavad ennast meile kogu oma vägevuses. 

32. Vaatemängu ühiskondlik funktsioon on võõrandumise konkreetne valmistamine. Majanduslik paisumine seisneb eelkõige just selle tööstusliku tootmise sektori paisumises. “Kasv”, mida tekitab iseenda pärast arenev majandus, ei saa olla midagi muud, kui just selle võõrandumise kasv, mis oli selle algallikaks. 

33. Kuigi inimolendid on enda poolt toodetavast eraldatud, toodavad nad sellest hoolimata üha kasvava jõuga kõiki oma maailma üksikasju. Nõnda siis avastavad nad ühtlasi, et on ise üha enam sellest maailmast eraldatud. Mida rohkem hakkab nende elu olema nende endi looming, seda rohkem on nad sellest elust välja arvatud. 

34. Vaatemäng on kapital, mis on akumuleerunud sinnamaani, et see muutub kujutisteks.