Vaatemänguühiskond: kaup kui vaatemäng

        “Kauba olemust selle moonutamata kujul saab mõista ainult siis, kui sellest saab ühiskonna kui terviku universaalne kategooria. Ainult selles kontekstis omandab kaubaliste suhete poolt tekitatud konkretiseerumine otsustava tähtsuse nii ühiskonna objektiivse evolutsiooni jaoks kui ka nende hoiakute jaoks, mida inimesed selle suhtes omaks võtavad, kui see alistab nende teadvuse vormidele, milles see konkretiseerumine oma väljenduse leiab… Kui tööd üha enam ratsionaliseeritakse ja mehhaniseeritakse, siis tugevdab seda alistamist asjaolu, et inimeste tegevus muutub üha vähem ja vähem aktiivseks ning üha enam ja enam kontemplatiivseks.” - György Lukács, History and Class Consciousness.

 

35. Selles vaatemängu põhilises praktikas haarata endasse kõik inimtegevuse voolavad aspektid, selleks et vallata neid hangunud vormis, ning pöörata elavad väärtused puhtalt abstraktseteks väärtusteks, tunneme me ära oma vana vaenlase, kauba, mis paistab esmapilgul nii tavaline ja ilmselge, kuid mis tegelikult on ometi nii keerukas ja täis metafüüsilisi peensusi.

 

36. Kaubafetišism - ühiskonna üle domineerimine “kombatavate ning samuti mitte-kombatavate asjade” abil - saavutab oma lõpliku teostuse vaatemängus, kus reaalne maailm asendatakse kujutiste valikuga, mis projitseeritakse maailma kohale ning milledel õnnestub samal ajal korraldada asjad ometi nii, et neid peetakse reaalsuse epitoomiks.

 

37. Samaaegselt nii kohal olev kui ka puuduv maailm, mida vaatemäng vaatamiseks üleval hoiab, on maailm, kus kaup domineerib kogu elava kogemuse üle. Kaubamaailma näidatakse niisiis sellena, mis see on, kuna selle areng on identne inimeste eemalolekuga üksteisest ja kõigest, mida nad toodavad.

 

38. Kvaliteedi kadu, mis on nii ilmne vaatemängulise keele igal tasandil, alates objektidest, mida see ülistab, kuni käitumiseni, mida see reguleerib, tuleneb reaalsust vältiva tootmissüsteemi põhiloomusest. Kauba vorm taandab kõik asjad kvantitatiivsele ekvivalendile. See arendab ainult kvantitatiivsust ning suudab areneda ainult kvantitatiivsuses.

 

39. Hoolimata asjaolust, et niisugune areng välistab kvalitatiivse, on see ise tingitud kvalitatiivsest muutusest. Vaatemäng kajastab tõsiasja, et mainitud areng on ületanud eneseküllasuse lävepaku. Kuigi niisugune kvalitatiivne muutus on seni toimunud ainult osaliselt, mõnedes lokaalsetes piirkondades, on universaalsel tasandil juba ilmne, mis on olnud kauba algne siht - siht, mida kaup suudab tegelikus elus teoks teha sel teel, et muudab terve planeedi üheks ainsaks maailmaturuks.

 

40. Tootlike jõudude arenemine on teadvustamata ajalugu, mis on tegelikult loonud ja teisendanud inimrühmade elutingimusi - tingimusi, mis võimaldavad neil elus püsida, ning toonud kaasa nende olude laienemise. See on olnud kõikide inimlike ettevõtmiste majanduslik alus. Naturaalmajandustes esindas kaubasektori esile kerkimine elus püsimiseks vajalikust üle jäävat osa. Kaubatootmisel, mis tähendab erinevate toodete vahetamist sõltumatute tootjate vahel, oli pikka aega kalduvus säilitada oma väikese-mastaabilise käsitöö aspekte, olles niisugusena pagendatud marginaalsesse majanduslikku rolli, kus selle kvantitatiivne reaalsus oli veel varjatud. Kuid niipea, kui see puutus kokku suure-mastaabilise kaubanduse ja kapitali akumulatsiooniga kaasnevate ühiskondlike tingimustega, haaras see majanduse üle totaalse kontrolli. Kogu majandus muutus siis selleks, mida kaup oli mainitud vallutuse käigus juba näidanud ennast olevat: kvantitatiivse arenemise protsessiks. Kaupade vormis toimuv majandusliku võimu pidev ekspansioon muutis ka inimtööjõu enda kaubaks, palgatööks, ning tekitas lõppude lõpuks külluse taseme, mis oli piisav, et lahendada algne elus püsimise probleem - kuid ainult nõndaviisi, et seda sama probleemi tekitatakse jätkuvalt uuesti kõrgemal tasandil. Majanduslik kasv on vabastanud ühiskonnad looduslikest survetest, mis sundisid neid kohesele võitlusele elus püsimise eest; kuid nad ei ole veel vabastatud oma vabastajast. Kauba iseseisvus on levinud kogu majandusse, mille üle see nüüd domineerib. See majandus on muutnud maailma, kuid muutnud selle pelgalt maailmaks, mille üle domineerib majandus. Pseudo-loodus, milles inimtööjõud on muutunud võõrandunuks, nõuab, et niisugune tööjõud jääks igavesti tema teenistusse; ning kuna see nõudmine on formuleeritud tema enda poolt ja seda saab täita ainult talle endale, siis lõpetab ta faktiliselt sellega, et suunab kõik ühiskondlikult lubatud kavatsused ja püüdlused iseenda tugevdamisele. Kaupade küllus - see tähendab kaubaliste suhete küllus - ei tähenda tegelikult midagi enamat kui vaid täiustunud elus püsimist.

 

41. Nii kaua, kui majanduse rolli ühiskondliku elu materiaalse alusena tähele ei pandud ning sellest aru ei saadud (see jäi tundmatuks just seetõttu, et oli nii tuttav), avaldus kauba mõju majandusele varjatud moel. Ühiskondades, kus tegelikke kaupu oli vähe ja kus need olid haruldased, oli raha nähtavaks isandaks, toimides selle suurema võimu täievolilise esindajana, mis ise jäi tundmatuks. Koos industriaalrevolutsiooni manufaktuurilise tööjaotuse ja maailmaturule mõeldud masstootmisega muutus kaup lõpuks täielikult nähtavaks kogu ühiskondlikku elu koloniseeriva võimuna. Selles punktis kehtestas poliitiline ökonoomia ennast domineeriva teadusena ja teadusena domineerimisest.

 

42. Vaatemäng on faas, kus kaubal on õnnestunud ühiskondlik elu totaalselt koloniseerida. Kaubastumine pole mitte ainult nähtav, vaid me ei näegi enam midagi muud; maailm, mida me näeme, on kauba-maailm. Kaasaegne majanduslik tootmine laiendab oma diktatuuri nii ekstensiivselt kui ka intensiivselt. Vähem industrialiseerunud piirkondades on selle valitsemine juba nähtav mõnede kuulsate kaupade kohalolust ja imperialistlikust domineerimisest, mis sunnitakse peale industriaalselt rohkem edenenud piirkondade poolt. Viimati mainitutes lämmatatakse ühiskondlikku ruumi üha uute ja uute kaupade kihtidega. Koos “teise industriaalrevolutsiooniga” on võõrandunud tarbimine muutunud masside kohustuseks just niisama palju kui seda on võõrandunud tootmine. Ühiskonna kogu müüdud tööst on saanud totaalne kaup, mille käive tuleb iga hinna eest stabiilsena hoida. Selle saavutamiseks tuleb see totaalne kaup anda killustatud vormis tagasi killustunud indiviididele, kes on tootlike jõudude üldisest toimimisest täielikult ära lõigatud. Sel eesmärgil on spetsialiseerunud domineerimise teadus jaotatud veelgi kitsamateks erialadeks, nagu näiteks sotsioloogia, rakenduspsühholoogia, küberneetika, semiootika jne, mis siis protsessi iga faasi enese-regulatsiooni järele valvavad.

 

43. Kui kapitalistliku akumulatsiooni primitiivsel etapil “käsitleb poliitiline ökonoomia proletaarlast ainult töölisena“, kellele on vaja eraldada ainult hädavajalik miinimum tema tööjõu säilitamiseks, ning teda ei vaadata mitte kunagi “tema jõudeajal ja inimlikkuses”, siis läheb see valitseva klassi vaatenurk revideerimisele kohe, kui kauba küllus jõuab tasemele, mis nõuab tema poolset täiendavat koostööd. Niipea, kui töölise tööpäev läbi saab, pääseb ta ühtäkki sellest tema vastu suunatud totaalsest põlgusest, millele vihjavad nii selgelt kõik tootmise organiseerimise ja järelevalve aspektid, ning ta avastab, et tema uues, tarbija rollis koheldakse teda näiliselt täisealisena ja tema vastu näidatakse üles suurt viisakust. Selles punktis võtab kaubahumanism töölise “jõudeaja ja inimlikkuse” oma hoole alla lihtsalt sellepärast, et nüüd saab ja peab poliitiline ökonoomia nende sfääride üle poliitilise ökonoomiana domineerima. Seega on “täiuslikkuseni viidud inimese eitamine” kogu inimeksistentsi enda hoole alla võtnud.

 

44. Vaatemäng on permanentne oopiumisõda, mis on kavandatud selleks, et sundida inimesi võrdsustama hüved kaupadega ning võrdsustama rahulolu elus püsimisega, mis täiustub vastavalt oma enese seadustele. Tarbiv elus püsimine peab pidevalt täiustuma, sest see jääb alati sisaldama puudust. Et täiustunud elus püsimine ei jõua mitte kunagi tulemuseni, et pole olemas mingit punkti, kus see võiks täiustumise lõpetada, siis on see nõnda sellepärast, et see on ise kinni puuduse sfääris. See võib küll puudust ilustada, kuid ei suuda seda ületada.

 

45. Automatiseerimine, mis on kaasaegse tööstuse kõige edasijõudnum sektor ning samas selle praktika epitoom, sunnib kaubasüsteemi lahendama järgmist vastuolu: Tehnoloogilised arengud, milledel on objektiivne tendents elimineerida tööd, peavad samal ajal säilitama tööjõu kui kauba, kuna tööjõud on ainuke kaupade looja. Ainus viis, kuidas takistada automatiseerimisel (või ükskõik millisel muul vähem ekstreemsel töö tootlikkuse suurendamise meetodil) ühiskonna kogu vajalikku tööaega vähendamast, on luua uusi töökohti. Selle saavutamiseks värvatakse töötute reservarmee kolmandasse ehk “teenindavasse” sektorisse, tugevdades nõnda vägesid, mis vastutavad uusimate kaupade levitamise ja ülistamise eest; ning rahuldades sellega reaalset vajadust, kuna läheb tarvis üha ulatuslikumaid kampaaniaid, et veenda inimesi ostma üha tarbetumaid kaupu.

 

46. Vahetusväärtus sai tekkida ainult kui kasutusväärtuse esindaja, aga võit, mille see lõpuks oma enda relvadega saavutas, lõi tingimused selle enda autonoomseks võimuks. Mobiliseerides kogu inimliku kasutusväärtuse ja monopoliseerides selle täitmise, õnnestus vahetusväärtusel lõpuks kasutamine enda kontrolli alla saada. Kasulikkust on hakatud nägema puhtalt vahetusväärtuse mõttes ning see on nüüd täielikult viimase meelevallas. Alustades palgasõdurite juhina kasutusväärtuse teenistuses on vahetusväärtus jõudnud lõpuks selleni, et peab sõda iseenda huvides.

 

47. Pidev kasutusväärtuse allakäik, mis on kapitalistlikku majandust alati iseloomustanud, on tekitanud uue puuduse vormi täiustunud elus püsimise sfääri sees - kõrvuti vana puudusega, mis üha püsib, kuna valdav enamus inimesi on siiani sunnitud osalema palgatöölistena lõputus püüdluses süsteemi eesmärke täita ning igaüks neist teab, et ta peab kas alistuma või surema. Selle väljapressimise reaalsus - fakt, et isegi oma kõige elementaarsemates vormides (toit, peavari) on kasutusväärtusel nüüd eksistents väljaspool täiustunud ellu jäämise illusoorseid rikkusi - seletab ära kaasaegse kaubatarbimise illusioonide üldlevinud aktsepteerimise. Reaalne tarbija on muutunud illusioonide tarbijaks. Kaup on see materialiseerunud illusioon ja vaatemäng on selle üldine väljendus.

 

48. Kasutusväärtust mõisteti ennemalt vahetusväärtuse endastmõistetava aspektina. Kuid nüüd, pea peale pööratud vaatemängu maailmas, tuleb seda selgesõnaliselt väljendada, nii sellepärast, et ülearenenud kaubamajandus on selle aktuaalset reaalsust murendanud, kui ka sellepärast, et see toimib kui hädavajalik pseudo-õigustus võltsile elule.

 

49. Vaatemäng on raha tagakülg. Ka see on kõikide kaupade abstraktne üldine ekvivalent. Kuna raha on domineerinud ühiskonna üle kui representatsioon universaalsele ekvivalentsusele - erinevate hüvede vahetatavusele, mille kasutatavus jääb omavahel võrreldamatuks - on vaatemäng raha kaasaegne täiendus: kaubamaailma kui terviku representatsioon, mis toimib kui üldine ekvivalent selle jaoks, mida kogu ühiskond saab olla ja teha. Vaatemäng on raha, mida saab ainult vaadata, kuna selles on kogu kasutatavus juba vahetatud abstraktse representatsiooni totaalsuse vastu. Vaatemäng ei ole mitte ainult pseudo-kasutamise teener, see on juba iseenesest elu pseudo-kasutamine.

 

50. Koos majandusliku külluse saavutamisega saab nähtavaks ühiskondliku töö kontsentreeritud resultaat, allutades kogu reaalsuse näivustele, mis on nüüd selle töö tähtsaimaks tooteks. Kapital ei ole enam tootmisprotsessi valitsev nähtamatu tsenter; akumuleerudes levib see kombatavate objektide kujul maailma kõige kaugematesse paikadesse. Kogu ühiskonna laienemine on selle portree.

 

51. Majanduse kui iseseisva võimu triumf tähendab samas selle enda hukatust, kuna selle poolt vallandatud jõud on elimineerinud majandusliku paratamatuse, mis oli varasemate ühiskondade muutumatuks aluseks. Selle paratamatuse asendumine piiritu majandusliku arengu paratamatusega saab tähendada ainult seda, et primaarsete inimlike vajaduste (millega praegusel ajal vaevu arvestatakse) rahuldamine asendatakse lakkamatu pseudo-vajaduste fabritseerimisega, mis kõik taanduvad lõpuks üheks ainsaks pseudo-vajaduseks - säilitada autonoomse majanduse valitsemine. Kuid see majandus kaotab kõik sidemed autentsete vajadustega, niivõrd kuivõrd see tuleneb ühiskondlikust teadvustamatusest, mis enese teadmata sellest sõltub. “Kõik, mis on teadvuslik, see kulub ära. Mis on teadvustamata, see jääb muudetamatuks. Aga niipea, kui see vabastatakse, variseb see samuti kokku” (Freud).

 

52. Kui ühiskond ükskord avastab oma sõltuvuse majandusest, siis sõltub majandus faktiliselt ühiskonnast. Kui majanduse põrandaalune võim kasvab sinnamaani, kus tema domineerimine on nähtav, kaotab majandus oma võimu. Majanduslik Id tuleb asendada Minaga. See subjekt saab tekkida ainult ühiskonnast, see tähendab ühiskonnas toimuvast võitlusest. Tema eksistents sõltub sellest, millise tulemuse annab klassivõitlus, mis on ajaloo majandusliku aluse toode ning ühtlasi selle tootja.

 

53. Soovi teadvustamine ja soov teadvustada on üks ja sama projekt, mis oma negatiivses vormis püüab klasse ära kaotada ja üritab saavutada selle, et töölistel oleks otsene kontroll oma tegevuse kõikide aspektide üle. Selle projekti vastandiks on vaatemängu ühiskond, kus kaup vaatab iseennast enda poolt loodud maailmas.