"Aadama itk" ("Adam’s Lament")

        Los Angeleses läbiviidud muusikaauhindade galal võitis parima kooriesituse kategoorias Grammy dirigent Tõnu Kaljuste ECMi märgi all välja antud heliplaadiga „Aadama itk" („Adam’s Lament”). Plaat on salvestatud aastatel 2009 ja 2011 Eesti Filharmoonia Kammerkoori, Sinfonietta Rīga, Tallinna Kammerorkestri, Läti Raadio koori ja Vox Clamantise osalusel.

 

 

"Aadama itk" ("Adam's Lament")

https://www.youtube.com/watch?v=UCx-Meklym0

 

 

 Itku, nutulaulu ehk lamentatsiooni all mõistetakse tavapäraselt kirjandus- või muusikateost, mis väljendab leina, kahetsust või kaotusvalu. Kõik mainitud emotsioonid seostuvad intensiivse, ja mis eriti oluline, soovimatu eraldatusetundega. Sellest eraldatusetundest on proovitud üle saada leina väljendamisega, mis võimaldab kaotusevalu kui tunde erinevaid külgi kogedes ja ratsionaliseerides neist teadlikuks saada. Seetõttu võib itkemist vaadelda ka kui erilist maailmaga suhestumise viisi, omamoodi tegevust hinge ja maailma lepitamisel, mille kaudu vaim ennast kogeb.

 

Ka Arvo Pärdi 2009. aastal valminud teost „Aadama itk” võib vaadelda omamoodi hinge enesest teadlikuks saamise loona. Eelkõige väljendub see teose range struktuuri järkjärgulises ilmsikstulekus, mida teose üllatavalt ekspressiivne väljenduslaad ja kohati lausa oratoriaalne retoorika alguses pigem takistab. Ei ole võib-olla ka ülearune öelda, et just teose retoorika võimaldab heliloojal suhestada oma teos (muusika)ajalooga. Seetõttu võib teose retoorilist aspekti seostada ajalikuga, selle taga asuvat ja üldisemalt muutmatutel printsiipidel põhinevat ja kuulajale oluliselt varjatumaks jäävat kompositsioonitehnikat aga ajatuga. 

 

Teose välisilme on tõesti rikkalik. Juba selle algust artikuleerib kontsertlikus (kiriku)muusikas sageli kasutatav võte, kus vastandatakse kaks muusikalist žesti: jõuline, tõusvasuunalisel liikumisel põhinev forte ning lüüriline, intiimne ja laskuvasuunalisel liikumisel põhinev piano. Pole ilmselt juhus, et esimene põhineb vanale prantsuse avamängule omasel punkteeritud rütmil ja hõlmab pigem madalamaid registreid; sellele järgneb rütmiliselt artikuleerimata ja kõrges registris teine kujund. On samuti tähelepanuväärne, et mainitud forte ilmub koos teose algussõnadega „Aadam, kõikide isa” ning sellele vastanduv piano omakorda tekstiga „...sai paradiisis tunda Jumala armastuse sulnidust”. Seega seostatakse sõna Aadam (inimene) pingutuse (tõusvasuunaline liikumine) ja raskepärasusega, paradiis (armastus) aga loomuliku, pingevaba ja lahenenud seisundiga. Teksti ja muusika suhetest rääkimisel on sümptomaatiline ka kohe järgmise lause algus, „Seepärast kannatas ta kibedat valu...”, mis muusikas on artikuleeritud kahest helist koosnevate laskuvasuunaliste, n-ö klassikaliste ohkemotiividega.

 

Samal teemal jätkates võib mainida, et teose esimene olulisem harmooniline murrang leiab aset Aadama äratundmisel (mõttel), et ta on solvanud Jumalat, kusjuures tähelepanuväärne on see, et harmoonia muutub just sõnal „mõte”. Siin viidatakse ilmselt sellele, et sageli on just mõte subjekti-objekti suhte looja ning seega terviku osadeks lammutaja, eraldaja ja eristaja. Ka teose teine analoogiline järsk harmoonia muutus on seotud mõttega, Aadama isikliku äratundmisega sellest, kuidas temast tulevad rahvad saavad paljuks (mõte, mis viis pärispatuni, sünnitab mõtete paljususe), kannatavad (selline paljusus eraldab, põhjustades paratamatult kannatusi) ning elavad vihavaenus (viha, kui mõttest tekkinud, s.o inimlik jõud, millele inimene loodab oma fragmentaarsuse ületamisel). Peatumata teose teksti ja muusika seoste kõigil aspektidel, tuleks aga kindlasti mainida, kuidas on artikuleeritud teose kõige tähtsam sõna - armastus. Viimane on alati seotud dünaamilise vaibumise (piano) ja liikumisega püsivale helile või helidele, s.o sisuliselt kadentsiga. Sellisena on sõna „armastus” ainsana võimeline vaigistama teose retoorilist „tormi” ja muutma nähtavaks teost konstitueeriva struktuuri.

 

Hoolimata rikkalikust kõlapildist oleks ilmselt vale väita, et teose suhe ajalooga väljendub vaid eespool mainitud retoorilistes võtetes. Sellest suhtest rääkides pakub erinevaid tõlgendusvõimalusi ka teose vorm. Ühelt poolt võib teose vormi retooriliselt seostada isegi klassikalise sonaaditsükliga. Aadama esimesele valupurskele, mis sellisel puhul esindaks tinglikult nn peapartiid kogu selle konfliktsuses, järgneb kommentaar: „Tal ei olnudki niivõrd kahju paradiisi [- - -] kaotamsest...”, mis oma distantseerituma ja neutraalsema karakteriga võiks tinglikult esindada kõrvalpartiid. Mõlemad „partiid” kokkuvõetuna esindaksid aga sonaaditsükli esimese osa retoorilist reaalsust. Mainitud „osale” järgnevat alalõiku („Siin maa peal tundis Aadam vaid igatsust...”), mis suuresti põhineb Aadama monoloogil („Mu hing igatseb...”), saaks aga seostada sonaaditsükli teise, aeglase osaga, sest selle sisemine konfliktsus on sellele eelneva lõigu konfliktsusest oluliselt väiksem. Sellele omakorda järgnev lõik („Suur oli Aadama kurbus...”) põhineb instrumentaalpartiides kiirel ja rahutul rütmijoonisel, mis viib mõtted sonaaditsükli kolmandale osale - scherzo’le. „Scherzo” kasvab omakorda üle lõpulõiguks (viimase „osa” saabumine leiab aset hiljemalt Aadama repliigis „Rahvad tulevad minust...”), mis järgib võrdlemisi täpselt esimese lõigu narratiivset loogikat ja toob selle tõttu taas esile teose „põhiprobleemi”. Erinevalt teose alguslõigust leiab see siin aga vähemalt puhtmuusikaliselt mõistetuna teatava lahenduse (teost lõpetav kadents). Seega võib kirjeldatud lõiku retoorilisest seisukohast päris hõlpsasti seostada sonaaditsükli finaaliga. 

 

Teiselt poolt võib „Aadama itku” puhul rääkida ka iseloomulikust sümmeetrilisest vormist, mida on kasutanud näiteks Bach mõnes oma kantaadis. Sellise nurga alt vaadelduna moodustaks teose sümmeetriatelje juba mainitud Aadama monoloog. Sellega piirnevad mõlemalt poolt mõnevõrra liikuvamad lõigud, millest esimene on eespool mainitud „kõrvalpartii” ja teine „scherzo”. Teost raamivaid lõike (st kõrvalpartiile” eelnevat ja „scherzo’le” järgnevat lõiku) ühendavad aga mõlemas sisalduvad ja analoogiliselt artikuleeritud Aadama repliigid.

 

Selline mitmekülgsus pakub teose tõlgendamiseks palju võimalusi, mida Tõnu Kaljuste, praeguseks hetkeks ainuke teost esitanud dirigent, on osanud ka arvestada. 

 

Teater. Muusika. Kino
Oktoober 2010 (№10)

Kerri Kotta