ajatusest

        Kahekümnenda sajandi teisest poolest on Aja kulg kiirenenud. Üha kiiremini ja kiiremini möödub elu. Eriti teravalt tunnetavad seda need, kes asuvad sündmuste keskel ja tegutsevad aktiivselt. Vahemaa põhjuse ja tagajärje vahel on muutunud minimaalseks. Saatsid midagi korda - saad kohe vastu. Kõik on kergesti jälgitav, koolitus kulgeb kiiresti ja efektiivselt (sellele, kes soovib õppida). On reaalne võimalus tõusta põhjuse kohale, seda enam tagajärje kohale. Kõik on selleks olemas: on olemas teadmised, on välja töötatud metoodikad, on kogemus ja teiste eeskuju - ainult tegutse, ela läbi ja korja oma kogemust.

Aeg kulgeb piiramatu kiirusega ja ruum jõuab vaevu sellega sammu pidada, kohaneda selle ajaga. Kogu looduse ja inimese maailm kohandub automaatselt kiirustava ajaga. Seda võib näha väliskeskkonnas, sagedases ilmamuutumises, rütmide vaheldumises, õhuvoolude kokkupõrkamises, õitsemisaja muutumises ja taimede küpsemises, kuni selleni, et kõrvuti valminud viljadega on okstel ka õied. Loodus, loomade ja taimede maailm oleks nagu segaduses.

Sama toimub ka inimese sees. Tujud, inimese seisundid, tema maitsed, soovid ja mõtted muutuvad tihti. Keha ei suuda kohati reageerida inimese astraalse ja mentaalse plaani muutustele. See protsess ilmneb eriti inimestevahelistes suhetes. Suhted on tihti ettearvamatud, arusaamatud ja neid on võimatu loogika abil analüüsida, kuna nad pole loogilised. Antud juhul võib loogika teha inimesele "karuteene", eriti kui tal puudub õige maailmavaade.

Selles Maailmas elades kasutame aja mõistet, venitame seda, surume kokku, anname tagasi, jookseme ette, kuid kõik see on ettekujutluse vili, see kõik on vaid elu vaatemäng. Ja kuna me elame selles näitemängus, peame oskama Ajaga koostööd teha.

Inimesed kujundavad oma suhte Ajaga erinevalt. Suurem osa igapäevaselt ei pane tema kulgu tähele, vahel püüavad sattuda voolu ja harva püüavad seda reguleerida. Inimestel võib olla rohkesti aega või olla selle puudujääk. Mõned suhtuvad temasse passiivselt, püüdmata sündmuste voolu suunata - "ujuvad allavoolu".

Tegusad inimesed püüavad aega planeerida ja juhtida, kuid reeglina mõjub see lühikestele perioodidele, mitte kogu elule. Sagedamini on nad katastroofilises ajahädas. On ka selliseid, kes lähenevad koostööle ajaga loominguliselt, seovad teda oma elu mõttega ja saavad aru, et aeg luuakse inimese enda poolt, tema vaatest Maailmale, see tähendab, et sõltub tema Maailmamõistmisest.

Õnnes ja rõõmus aega ei eksisteeri. Inimesed on seda täheldanud! Õnnelik teadvus elab olevikus. Õnnelikus teadvuses aja idee kaob. Sellises seisundis saabub igavik. Igavik - see on igavene, õnnelik olevik. Igavikul pole algust ega lõppu, tal pole minevikku ega tulevikku. Lõpmatus - see on igavene tulevik, kättesaamatu ja olevikku pöördumatu.

Aeg tekib siis, kui õnn hülgab inimese. Mida õnnetum on inimene, seda aeglasemalt kulgeb aeg. Minutitest saavad tunnid ja murehetk muutub lõpmatuks, aeg nagu seiskuks. 

Me peame mõistma, et Aeg eksisteerib vaid nähtavas maailmas ja meie teadvuses selleks, et me suudaks sügavamalt tunnetada elukogemust. Aeg - see on mateeria teine kvaliteet, mis tekib suhtlemise tagajärjel. Ei ole suhtlemist, pole Aega. Sellepärast inimesel, kel puudub suhtlemine, peatub Aeg.

Teinekord näed inimesega suheldes, et ta elab teises ajas. Seda võib füüsiliselt tunnetada! Ja sa võid teadlikult või mitteteadlikult lülituda tema rütmi. Paljud elavad võõra Aja voolus. Kellega suhtled, sellelt saad ka harjumised. Suheldes Jumalaga sisened lõpmatusse. Mida rohkem ilmutad Armastust, seda rohkem lood oma Aega, seda suurema eluruumi ta haarab.

Eriti ruumiline aeg, mis haarab elu paljusid külgi, sünnib Paari omavahelistes suhetes. Mida rohkem on nende vahel armastust, seda enam allub neile Aeg. Armastav Paar määrab enda ja oma lähedaste elu Aja.

Siin on tähtis üksmeel - see tähendab tunda, mõelda ja tegutseda ühes suunas. Paaris on tähtis mõlema inimese aja voolude kooskõlastamine. See pole lihtne. Nende Aegade mittevastavus loob probleemi, mida nimetatakse elu ühitamatuseks. Aja voolu kooskõlastatus annab Paarile võimaluse saavutada erakordseid tulemusi. Kui sellises ühenduses on juures Jumal, siis on Paari võimalused lõpmatud! "Sest KAKS muutuvad ÜHEKS ja ÜKS muutub KÕIGEKS."

Suurem osa meist asub seal, kus puuduvad aeg ja ruum ja selle abil võib muuta nii minevikku kui tulevikku. Selleks tuleb taastada kontakt oma kõrgema Minaga. Aeg  - see on üks reaalsuse illusioonidest ja me võime selle illusiooni üha tihedamini lahti lasta, andes talle vabaduse, saavutades sellega vabaduse. Uuel ajajärgul läheneme me Ühtsusele, sellele reaalsusele, kus aega ei eksisteeri  - kus eksisteerib Ajatus. Ajatus on igaviku silmapilk siin ja praegu. Peatades aega ja liikudes ajatusse läheneme reaalsusele. Sellisel moel täitub iga tegevus, sõna, tunne teadvustamisega. See on meisterlikkuse uus tase.

Õnnes ja rõõmus aega ei eksisteeri, sest õnnelik teadvus elab olevikus. Inimesed on seda täheldanud!

loovusest

         Teadvus on olemas loomadel. Mõnedel loomadel on ka Mõistus, küll stiihiline, kuid ta on olemas. Kuid tunda rõõmu enda loomingust võib vaid inimene. Looming kutsub kõikidel tasanditel esile teatud õndsuse astme. See seisund võib kesta silmapilgu või kauem, kuid ta on tuttav igale inimesele. Kui ta on füsioloogilisel tasemel, siis tekib peale lendutõusu jõuvarude langus. Mida suurem on vaimsuse osakaal loomingulises protsessis, seda pikem on õndsuse seisund.

Vanast ajast on tekkinud arusaam, et loovus on inimese kõrgem võime, mida antakse valitutele kõrgemalt poolt, et inimene, kes võib midagi luua, erineb "harilikest" inimestest. Selline arvamus on ebateadlik, tihti kultiveeritud teadlikult loominguliste inimeste endi ja nende loomingu austajate poolt. Selle tagajärjel on nende loomingulisus tõstetud sellisele tasemele, mis ei ole kättesaadav suuremale osale tavainimestest.

Selline arusaam loomingust on ekslik ja teeb inimesele ja inimkonnale halba. Loomingulise ande erakordsus ja kättesaamatus peatab inimesi oma ande avamise teel. Anne on olemas igas inimeses! Suurem osa ei püüagi avada oma loomingulisi andeid, arvates, et seda lihtsalt pole.

Peab vältima ka teist eksimust. Paljud arvavad, et aju arenemine ja vastavalt vaimne ning loominguline areng toimub teatud vanuseni. Teadlased on aga tõestanud, et kui stimuleerida aju, siis vaatamata vanusele, hakkavad rakud tekitama üha rohkem närviühendusi, suurendades sünapside üldist hulka ajus. Ja need uued närviühendused võivad tekkida palju kiiremini kui närvirakke üldiselt kaob. See tähendab, et vanus ei ole tõkkeks loominguliste võimete arendamisel. Meie potentsiaal ei piirdu ea, aju mõõtmete või mingite pärilike füsioloogiliste näitajatega. Saladus peitub selles, kuidas me kasutame oma fantastilist isiklikku ressurssi. Kuid seda, mis meie arusaamist mööda on inimlik geenius, ei määratle muu kui programm, mille järgi töötab meie aju ja mida me võime luua ja muuta vastavalt oma tahtmisele.

On vaja lahti saada veel ühest eksimusest. Loomingut ei saa kokku viia mingite inimese kindlate tegevussfääridega, nagu näiteks kirjandus, kunst, teadus. Inimese kogu elu on tema loomingu sfäär ja tulemus. Inimesed, kes avastasid oma talendi mõnel eelmainitud alal, arvavad, et nad realiseerisid end elus, et nad on loojad. See on suur eksimus, mida teevad paljud. Realiseerimata teistes elu aspektides, avamata oma armastust, ehitamata õnnelikku elu endale ja oma lähedastele, ei saa rääkida täielikust jumaliku loomingulise alge realiseerumisest. Tuntus ja au on paljude loominguliste inimeste jaoks tähtsaim kriteerium. See on aga sellise inimese illusioon, kes pole realiseerinud oma suurt loomingulist potentsiaali.

Inimene teeb valikuid kogu oma elu. Seal, kus on valik, on juba looming. Tihti tehakse valikuid teadmatult, instinktide, reflekside, intuitsiooni tasemel, mis lähtub alateadvusest. Nii muutub kogu inimese alateadlik tegevus loominguliseks. Igas valikuaktis on loominguline alge kui igasuguse tegevuse, teo, mõtte ja tunde lahutamatu osa. Igal inimesel on loomingulised mäetipud, mida ta vallutab - selleks ta tulebki Maa peale, kusjuures tipud, milleni võib jõuda vaid tema - need on tema tipud! Kuid tihti ei valluta inimesed oma tippe ja tammuvad jalamil või sooritavad väikesi tõuse, raisates energiat ja aega. Tiputõusu blokeerivad veel sellised illusiooni loomise vahendid nagu tubakas, alkohol, narkootikumid. Sellepärast tulebki ikka uuesti sellesse ellu tagasi tulla, et avada oma loominguline põhiolemus. 

Ilma vabaduseta ei saa inimene väljendada oma loomingulist alget, mis on temasse algselt sisestatud. Inimese teine jumalik hüpostaas - Armasus - teeb inimese teadvuse targaks. Tarkus ja Vabadus sünnitavad püüde loominguliseks tegevuseks. Armastus, tarkus ja vabadus loomingus teevad selle kergeks, rõõmsaks ja õnnelikuks. "Loomingupiinad" tekivad siis, kui need omadused on nõrgalt väljendunud või on igasuguseid lahendamata ülesandeid. 

Inimene on kutsutud Maa peal looma ilusaid vorme, mis on harmoonilised nii seesmiselt kui väliselt. Ja seda kõiges, alates mõtetest ja tunnetest kuni igasuguste toodeteni! Just nii hingestab inimene mateeriat. Looming, mis on üles ehitatud egoismile ja vaid iseenda teostamisele, ei vii kuhugi, kuid kui ta on üles ehitatud austusele ja armastusele inimeste, Maailma ja Jumala vastu, siis on see talendi ja geniaalsuse harmoonilise arengu tagatis. 

Siit ka loomingu peamine siht - saada iseendaks.

vastuoludest

           Mida tähendab vastuoluline Maailmavaade? See on olukord, kus erinevad Maailma Kujundid, elumosaiigi fragmendid vaatavad eri suunda, ei sobi üksteisega ega moodusta ühtlast pilti. See tähendab, et Maailmavaates puudub Ühtsus ja elu erinevad fragmendid on üksteise suhtes vastuolulised, segavad Rõõmu ja Õnne saavutamist.

Näiteks inimene soovib elada kaua ja õnnelikult, kuid kannab endas Maailma Kujundeid, mis erinevad soovitutest ja muudavad ta elu lühikeseks ning probleemiderikkaks. Tihti on sellistes kujundites rikutud hinnangute süsteem - esimesel kohal seisab töö ja karjäär. Peale selle võivad nendes kujundites esineda kannatused kui "hinge puhastuse" tingimatu element või siis põlgus oma füüsilise keha vastu. Maailmavaate selliste vastuolude tõttu töötab inimene palju, kannatab palju ja sureb varakult.

Kõik inimesed soovivad, et neisse suhtutaks hästi, kuid kas nad ise suhtuvad teistesse samamoodi? Tihti esinevad just sellistes lihtsates olukordades suured vastuolud.

Inimene püüab luua perekonda ja tal on kujunenud teatud pilt perekonnast. Tegelik pilt mehe ja naise vahekorrast on aga teine ja ei lähe kokku perekonnaelu sihtide ja ülesannetega. Selle tagajärjel on kaks kõrvuti asetsevat elu fragmenti vastuolus ja segavad teineteist. Ja inimesed ei moodusta Paari ega õnnelikku perekonda.

Või teine tihti esinev näide. Inimene püüdleb vaimsuse poole ja loob vastava vaimse Maailmavaate, kuid see läheb vastuollu materiaalse Maailmavaate ühe osaga, mille tagajärjel nad segavad teineteist. Kas vaimsus areneb, kuid materiaalne elu muutub kerjuslikuks või materiaalsed probleemid lahenevad, kuid vaimsus jääb saavutamata.

Veel üks näide Maailmavaate vastuolust. Vanemad soovivad õnne oma lastele ja neil on oma kujund neile soovitavast õnnest. Kuid see kujund läheb vastuollu laste endi kujutlusega õnnest ja tagajärg on see, et ei ühe ega teise kujund ei realiseeru elus, nad võitlevad omavahel ja segavad teineteist. Selle tagajärjel tekib konflikt vanemate ja laste vahel. Jälle on see maailmavaateline probleem. Muide, probleem võib lihtsustuda või täiesti kaduda, kui vanematel on dünaamiline, pidev arenev arusaam Maailmast.

Väga tähtis on see, millised faktorid mõjutavad inimese Maailmavaadet ja milline on nende mõjude siht. Paljud egregorid pingutavad jõudu, et formeerida inimestes vastavat Maailmavaadet. Suurt osa mängivad massiinformatsioonivahendid, mitte asjata ei nimetata neid "neljandaks võimuks". Riik, religioon, paljud ühiskondlikud institutsioonid on huvitatud (oma olemusest tulenevalt) sellise Maailmavaate formeerimist, kus inimene oleks kuulekas mutrikene "riiklikus masinavärgis".

Maailm ootab naiselt Armastuse Ruumi, hellust, õrnust, naiselikkust, kirge, kuid riik sisestab naisesse läbi kasvatuse ja hariduse teised Kujundid - ta on aktiivne osavõtja ühiskondlikust elust, professionaalne töötaja, kannatlik ja oskuslik perenaine ning alles siis soo jätkaja. Kuid kes looks naiselikkuse kujundit?  

Ei perekond, ei ühiskond, ei riik ega religioon ei tee midagi selleks, et luua naiselikkuse kujundit. Siin peitub ilmne vastuolu Maailmavaatega ja sellest saabki meie elu. Meie kannatusterikas elu üksinduses!

Tihti mõistavad inimesed Maailma erinevalt ja ehitavad oma suhted üles erinevatele Kujunditele tööl, kodus, sõprade ja sugulastega. Nii näiteks on nad vaimsed inimesed templis, kuid suhtlemisel tööl ja kodus nad seda vaimsust kuidagi ei väljenda. Kui vaimne tegevus on olemas, siis peab ta väljenduma igal elu momendil ja muutuma inimlikkuseks, kuid kui ta väljendub "kohati" siis on see pseudovaimsus.

Vastuolud Kujundite kasutamisel, niinimetatud kahekordsed standardid toovad inimestele kaasa lisaprobleeme. Seda vastuolu võib ette kujutada mosaiikpannoona: iga elu fragment (töö, perekond, sõbrad, kirik) elab oma elu ja on eraldi pilt, aga teistega on vähe seotud. Ja inimene viskleb nende piltide vahel ega suuda end koguda ja saada terviklikuks.

Üks sügavamatest Maailmavaatelistest vastuoludest seisneb paradigmast "Olemine-Tegevus-Omamine". Inimesed arvavad, et kõigepealt peab ta midagi omama ja siis saab ta selliseks. "Andke mulle rohkem aega, raha, teadmisi, armastust ja siis teen ma midagi head ka inimestele." Kuid see on vastuolus Universumi evolutsiooniga, kes räägib: "Ole see, kes sa tahad olla, see on juba sinu sees, tegutse selliselt ja näita end ning oma soove!" Siin näeme inimese ja evolutsiooni diametraalset vastupidist vaadet Maailmale, mis takistab meie õnnelikku elu.

 

Otto juhtum

          Holotroopsete kogemuste juures võib täheldada nende päritolust olemata ühte hämmastavat omadust:

nende sisu võib pärineda ükskõik millise kultuuri mütoloogiast, ka sellistest kultuuridest, mille kohta inimene kunagi midagi õppinud ei ole. Juba C. G. Jung pani seda erakordset nähtust tähele, märgates et patsientide unenägudes ja psühhootilistes episoodides esinevad mütoloogilised kogemused võivad pärineda patsiendi jaoks tundmatust kultuurist. Nende vaatluste põhjal jõudis Jung järeldusele, et inimhing sisaldab lisaks freudilikule individuaalsele teadvustamatusele ka kollektiivset teadvustamatust, mis on oma olemuselt inimkonna kogu kultuuripärandit hõlmav varasalv.

Kollektiivse teadvustamatuse tähtsust psühhoteraapias näitavad ilmekalt ka mitu episoodi minu enda kliinilisest praktikast. Esimese loo peakangelane on Otto, kes oli minu klient, kui töötasin Praha psühhiaatrilises uurimisinstituudis psühhedeelse teraapia uurimisprogrammi juhina.

Otto võeti programmi põhjusel, et ta kannatas depressiooni ja ränga patoloogilise surmahirmu (tanatofoobia) all. Ühe psühhedeelse seansi ajal elas ta läbi võimsa psühholoogilis-vaimse surma ja taassünni episoodi. Kogemus kulmineerus allmaailma kurjakuulutavast sissepääsust, mida valvab koletu sigajumalanna. Sel hetkel tunnetas ta tungivat vajadust joonistada paberile üht konkreetset geomeetrilist kujundit. Et kogemus oleks täielikult sissepoole suunatud, palusin ma harilikult klientidel jääda kogu seansi ajaks suletud silmadega lebavasse asendisse. Otto tegi aga silmad lahti, tõusis istukile ja palus, et ma tooksin talle mõne paberilehe ja kirjutusvahendi.

Ta pani pingsalt ja tohutu kiirusega paberile terve rea keerukaid abstraktseid kujundeid, ilmutades seejuures sügavat rahulolematust ja meeleheidet - niipea kui uus keerukas pilt valmis sai, kägardas ta lehe kokku või rebis tükkideks. Ta oli oma joonistustes väga pettunud ning tema frustratsioon üha kasvas, sest ta ei suutnud "seda õigesti tabada". Kui ma küsisin temalt, mida ta üritab teha, ei suutnud ta seda seletada. Ta ütles lihtsalt, et tunneb vastupandamatut soovi neid geomeetrilisi mustreid joonistada.

Teemal oli ilmselgelt Otto jaoks tugev emotsionaalne laeng ja selle mõistmine paistis olevat tema jaoks tähtis. Tol ajal mõjutas freudistlik väljaõpe veel tugevalt minu tegevust ja ma andsin oma parima, et tuvastada selle veidra käitumise teadvustamatuid motiive. Kõnealuses episoodis aga puudus lihtsalt igasugune loogika. Viimaks nihkus teraapiaprotsess uutesse valdkondadesse ja ma loobusin mainitud situatsiooni üle juurdlemast. Kogu see episood jäi mulle aastateks täielikuks mõistatuseks. Sain sellest aru alles pärast USAsse kolimist.

New Yorgis tutvusin ma Joseph Campbelliga -  http://en.wikipedia.org/wiki/Joseph_Campbell  tunnustatud õpetlasega, keda paljud peavad 20. sajandi ja võimalik, et koguni kõigi aegade suurimaks mütoloogiks. Paari kohtumise järel saime headeks sõpradeks ning ta hakkas nii minu isiklikus kui erialases elus väga tähtsat rolli mängima. Aastate jooksul pidasime maha palju põnevaid arutelusid, mille käigus tutvustasin talle arhetüüpseid kogemusi, mida ma ei suutnud tuvastada ja mõista. Enamikel juhtudel ei pakkunud nende kogemuste sümboolika kultuurilise päritolu kindlakstegemine Josephile mingeid raskusi.

Ühe vestluse ajal meenus mulle ülalkirjeldatud episood Otto seansilt. Kui ma seda kirjeldasin, lausus Joseph kõhklematult: "Kui põnev, siin on päris kindlasti tegemist Uus-Guinea malekulanite hõimu Kosmilise Surmaöö Emaga - hävitava emadusjumalannaga." Ta lisas, et malekulanite uskumuste järgi kohtuvad nad selle jumalusega oma surmarännaku ajal. Välimuselt oli see jumalanna hirmutav naisfiguur, kellel olid selgelt eristuvad seatunnused. Malekulanite traditsiooni järgi istus see jumalanna allmaailma sissepääsu juures ja valvas keerukat püha labürindi joonist.

Malekulani hõimu poisid tegelesid keerukate rituaalidega, mille käigus nad kasvatasid ja ohverdasid sigu. Siga, mille iga poiss oma lapsepõlves üles kasvatas, sümboliseeris tema ema. Puberteedirituaali käigus siga tapeti - see aitas hõimu meestel vabaneda oma ilmalikust emast, naistest üldiselt ja lõppkokkuvõttes ka hävitavast emadusjumalannast. Malekulanid pühendasid oma eluajal palju aega keerukate labürintide joonistamisele, sest selle kunsti valdamist peeti teispoolsusesse tehtava reisi õnnestumise eelduseks. Josephil õnnestus seega tänu oma hämmastavatele mütoloogiaalastele teadmistele lõpuks lahendada mõistatus, millega ma Praha perioodil pikka aega olin maadelnud.

illusioonist

         Peab meeles pidama, et iga meie poolt jälgitav sündmus (inimene on samuti selles elus sündmus) on vaid väike osa olemasolevast reaalsusest. See, mida me võtame vastu füüsilise keha tundeorganitega, on vaid jäämäe tipp, mille suuremat osa me ei teadvusta. 

Inimest tajume me harilikult kui füüsilist keha, kuid tal on veel palju "kehasid", millest mõningaid võime leida Universumi igas punktis. See käib igasuguste sündmuste kohta. Selle väikese osa kohta, mida me tajume oma viie meeleorganiga, püüame me otsustada sündmuste ja inimese üle! Ja me eksime alati! 

Elu on alati miljardeid kordi rikkam, kui me ette kujutame! Sellepärast ongi meie elu ainult illusioon.

Kõik püsivad nähtused, mis kerkivad meie teadvusse on ainult illusioon. Järjekindlalt helendavad tähed, ehkki mõningaid neist pole juba ammu, kuid me näeme nende valgust kaugest minevikust, püsivad on mäed, ehkki nad purunevad, kasvavad ja nende sisemuses toimub aktiivne elu atomaarsel tasemel; kogu aeg viib meid Kosmoses edasi Maa ja tegelikult on ta igal sekundil teine. Muutused on nii väikesed, et meie oma tundeorganitega ei ole võimelised neid jälgima ja nii sünnibki muutumatuse illusioon. Elus pole midagi muutumatut.

Kõik voolab, kõik muutub - kõik see kajastub ka meie füüsilisel kehal, olles üheks organismi vananemise põhjuseks. Miks siis inimene nii väga püüab muutumatuse poole? See on seletatav: nii soovib ta maksimaalselt täiuslikult läbi elada selle elu lõigu, sest selleks ta ju kehastus. Selles pole midagi halba. Ainult nii võib inimene ennast tunnetada. Kuid haaratuna sellest eluetapist, seisatub ta ja püüab seda kinni hoida. Siit aga saavad alguse probleemid ja inimene kistakse võitlusse olukordadega, selle asemel et muutuda, minna üle teise seisundisse ja muuta neid olukordi.

Elama peab siin ja praegu, tunnetades uut moodi iga elumomenti. Tark on see, kes reageerib kogu oma olemusega igale situatsioonile, elades iga elumomenti maksimaalselt läbi, ehitades iga kord üles uusi vaateid Maailmale. Mida rohkem elemente on elu mosaiigis, seda sügavam ja laiem on arusaam elust, seda selgemaks saab - Kes Sa Tegelikult Oled. Sellise elu puhul kogub inimene maksimaalselt tarkust ega jää maha evolutsiooni voolust.

Esitage endale küsimus: miks sattus siia, Maale, inimene, kes kandis endas Jumalat? Selleks et teostada end siin ja luua siin Ilu, Rõõmu ja Õnne. Tehke oma elu ilusamaks ja rõõmsamaks, sest selleks on meile antud kõik, mis vaja! Ärge kurtke nende üle, kes rikuvad seda harmooniat. Tegelege iseendaga.

Alustage väikesest, tegelege oma mõtetega - puhastage neid, täitke nad headuse ja armastusega, tegelege oma kehaga, pöörake talle väärilist tähelepanu, korrastage oma ümbrust, las ta rõõmustab oma iluga teid ja teie lähedal olevaid inimesi. Lihtsamalt öeldes, kõrvaldage solgiauk endas ja enese ümbert, ning Maa hingab kergendatult, rõõmustades selle üle, et veel üks inimene sai aru oma jumalikkusest. Ja ta muutub!

Tõde ei saa omada, seda võib armastada! Selleks on vaja tunnetada oma eksisteerimise mõtet, tunnetades endas elu voolu ning võttes teadlikult osa selle voolu kujundamisest. Iga samm tõe poole toob kaasa Rõõmu. Tunda iga kohtumise puhul igal eluhetkel Armastust ja Rõõmu, see tähendab tõe ja elumõtte leidmist.

Tõeliselt võib rõõmustada elu üle vaid siis, kui iga eluhetke tunnetatakse maksimaalselt sügavalt, kui näed teda sellisena, nagu ta tegelikult on. Aga iga kord on see uus eneseavastamine!

Tegelik, möödumatu rõõm on olemas vaid reaalsuses. Illusioonis võib samuti rõõm olla, kuid see on muutlik ja mitte nii sügav. Näiteks läks armastatud inimene teise juurde. Kui koos sellega läks ara ka rõõm ja tulid kannatused, tähendab, armastus lahkuja vastu oli pärit illusoorsest elust, mitte reaalsest. Tähendab, inimene võttis illusoorsust reaalsusena ja elaski selles. 

Kui aga inimene mõistis probleemi ja säilitas armastuse selle inimese vastu, tundes rõõmu sellest, et too leidis veel sügavamad tunded, siis tähendab see, et ta tunnetas reaalsust. Me kõik oleme üks! See ongi reaalne Armastus ja reaalne Rõõm. Sellisel juhul "kaotaja", kui ta on lähedal reaalsetele tunnetele, saab osaks veel suurema armastuse.

Veel üks tihti esinev praktiline näide, mis peegeldab evolutsiooni ja elu mõtte tegelikku (reaalset) tähtsust. Kuidas me suhtume lähedaste surma ja üldse surma? Kõige sagedamini võtame illusiooni reaalsusena. Seda etenduse fragmenti, mida nimetatakse eluks, võtame me tegelikkusena, unustades, et me lõime ise selle etenduse. Me unustame reaalsuse, mis räägib sellest, et surm ei ole lõpp, vaid uus üleminek järgmisse seisundisse ja et lahkunud hing asub tõelise Rõõmu seisundis. Kannatades astume vastuollu evolutsiooni vooluga, tekitades raskusi endale ja lahkunud hingele.

Muidugi on need situatsioonid keerulised ja need peavad olema sügavalt läbi tunnetatud, et just nii nendest sündmustest aru saada. Ka kõige keerulisemas situatsioonis on vaja meeles pidada, et see saabus uue Armastuse seisundi, uue teadvuse taseme avamiseks.

Saades aru evolutsioonist, elu mõttest ja tõest, võttes toimuvat kui etendust, võtab inimene juhtimise enda kätte, nagu on kohane näitejuhile. Ja naudib seda etendust, mille nimi on "Elu" ja kui temas tekivad nüüd mingid probleemid, siis leiab ta vea ja kõrvaldab selle, saades edasi sellest mängust naudingut. Sellisel juhul asub inimene ise reaalsuses ja võtab Rõõmuga osa sellest elu etendusest ja naudib seda Rõõmu. 

Tegelik, möödumatu rõõm on olemas vaid reaalsuses.

 Me oleme ütlemata normaalsed, midagi muud peale normaalsuse plaan ju ette ei näegi, selle kaduvuse oleme verega pärinud. Põlvest põlve on meie pered näinud vaeva, et lihvida elult vähemgi silmatorkavus - igasugune konarus, mis võiks meist kaugemale silmale märku anda. Ajapikku kujunesid nad selles vallas kaunis pädevaks, nähtamatuse meistriteks, kel kindel käsi ja asjatundlik silm - käsitöölisteks. Selles isemoodi maailmas kustutatakse toast lahkudes tuli - elutoas katab tugitoole kile. Liftidel on vahel selline seade, et vaid metallraha sisestamine tagab turvalise ülessõidu eesõiguse. Allasõit on tasuta, ehkki seda peetakse üldjuhul ebaoluliseks. Munavalged säilitatakse külmkapis klaasi sees ja restoranis käiakse harva, ikka pühapäeviti. Rohelised rõdukardinad kaitsevad puiesteetolmu eest vintskeid ja tummasid taimehakatisi, mis ei tõota midagi head. Valgust peetakse tihtipeale häirivaks. Udule tänulikuna - tundugu see kui tahes absurdne - elatakse, kui seda saab eluks pidada.

Sellegipoolest oleme õnnelikud, või vähemasti arvame end olevat. 

Alessandro Baricco: "Emmaus"