hülosooikaline mentaalsüsteem - mis see on?

        Hülosooika on mentaalne süsteem. See tähendab süsteemi, mida inimene suudab mõista ja kasutada oma mentaalse teadvuse, intellekti ja terve mõistusega. Maailmavaadet puutuvates probleemides ei ole emotsioon valgustuse allikaks ega kindlaks teejuhiks. Vaid mõistus suudab otsustada kas väidetavad faktid on tegelikud faktid, suudab hinnata nende võimalikkust, usaldusväärsust või tõenäosust.

 

Kuid faktidest üksi ei piisa. Üksikud, seostamata faktid ajavad pigem segadusse kui selgitavad. Faktid tuleb paigutada seostesse ja seosed siduda veelgi laiematesse üksustesse ehk süsteemidesse. Iga mõtlev inimene loob enda jaoks süsteemi. Iga uue õpitud asja seob ta varasemalt õpituga, lülitades uue juba olemasolevasse süsteemi ja jätkab selle ehitamist kas teadlikult või ebateadlikult. Kogu ratsionaalne mõtlemine toimub süsteemides. Ja seda seetõttu, et arusaamine toimub alati üldiselt üksikule, tervikust detailideni.

 

Hülosooikaline süsteem annab võimaluse liita need teadmisele suunatud püüdlused, mis on Läänes olnud aastasadade jooksul jagunenud mitmete vastuoluliste liikumiste vahele: teoloogia, filosoofia ja teadus. Selline eraldatus ja vastuolu on alati tõendiks teadmatusest. Tõelisus on üks ja ainus. Seetõttu saab olla vaid üks õige teadmine tõelisusest, vaid üks paikapidav maailmavaade. Seevastu eluvaateid peaks tõepoolest olema sama palju kui mõtlevaid inimesi, sest igaüks peaks sõnastama oma vaate sellest, mida ta elust tahab ja mida on ta valmis vastu andma.

 

Mida rohkem inimkond areneb, seda enam suudame leppida kokku eluvaadet puudutavates küsimustes. Sest üha rohkem inimesi hakkab mõistma, et nende eluvaade peab põhinema maailmavaatel, faktidel tõelisusest. Selleks, et teada kuidas asjad peavad olema, pead kõigepealt teadma midagi sellest kuidas asjad on. Meie eluvaade on tähtsam kui maailmavaade, sest see juhendab meid praktilises elus, sisustab õigusekäsitlust (käsitlust õigest ja valest, mida me ähmaselt nimetame moraalsuseks). Maailmavaatel on etteaimamatu tähendus, olles meie eluvaate teadmise aluseks. Ja siin annab oma panuse hülosooika.

 

Hülosooikaline maailmavaade kirjeldab olemasolevat kui kolme külje ehk aspekti ühtsust: aine, teadvus ja liikumine. Kõik on aine, mis omab teadvust (alati mingil määral) ja on liikumises. Kõige väiksemad, hävimatud aine osakesed on monaadid. Elu mõte on iga monaadi teadvuse areng.

 

Igas olendis on üks monaad, mis on piisavalt arenenud, et olla tema keskne individuaalne teadvus. Mitmesugused looduskonnad – mineraalid, taimed, loomad, inimesed jne – on erinevad individuaalse teadvuse evolutsioonilised astmed.

 

Inimkond ei ole mitte selle arengu viimane aste, vaid ainult nähtavas füüsilises maailmas oleva orgaanilis-bioloogilise osa viimane aste. Peale füüsilise maailma on suur hulk üha kõrgemaid maailmu. Nendes maailmades jätkub indiviidi areng pärast inimkonna astme läbimist. Inimesest kõrgemal on rohkem looduskondi kui temast allpool.

 

Kõik olemasolev moodustab ühtsuse. Tegelikult ei ole eraldatust, iseäranis mitte teadvusele ja energiale (aine liikumises). Kogu kõrgem areng eeldab, et enesesamasust säilitav indiviid siseneb üha suurematesse gruppidesse, kus koostöö ning elu ja arengu teenistus on põhilised tegevused.

 

Kõike seda juhivad seadused. Aine elu puudutavate loodusseaduste kõrval on eluseadused, mis puudutavad teadvust ja selle arengut. Inimese kohus on õppida eluseaduste kohta ja rakendada neid oma parimate võimete kohaselt. Inimese jaoks kõige tähtsamad eluseadused, mida ta ise saab rakendada on: vabaduse seadus, ühtsuse seadus, eneseteostuse seadus ja aktiveerimise seadus.

 

Vabaduse seadus ütleb, et igaühel on õigus teha mida iganes ta soovib kõikide teiste samavõrdse õiguse piirides.

 

Ühtsuse seadus ütleb, et kogu elu moodustab ühtsuse ja et arenemine kõrgemale on võimalik ainult siis, kui inimene saab võitu oma isekusest ning õpib koostööd ja teenimist.

 

Eneseteostuse seadus ütleb, et iga inimene peab arenema omaenda viisil.

 

Eneseaktiveerimise seadus ütleb, et kogu inimese areng on tema enda töö tulemus, kogu teadmine tema enda vaimse pingutuse tulemus.

 

Olenemata inimese tahtest valitsevad teda kolm seadust: arengu seadus, saatuse seadus ja külvi-lõikuse (põhjus-tagajärg) seadus.

 

Ratsionaalsete olenditena peame valima kahe tee, kahe eneseteostuse vahel: võimutahe või ühtsusetahe. Võimutahe viib kõikide jaoks suurenenud kannatusteni, eriti nende jaoks, kes on võimu kuritarvitanud. Ühtsusetahte mõju on see, et keegi ei nõua oma osast rohkemat ja et igaüks näeb üldise hüvangu teenimises oma elu kõrgemat ülesannet. See osutub ainukeseks läbipääsetavaks teeks igaühe õnne ja rõõmuni, kõikide heaoluni ja mitte kellegi kaotuseni.

 

 

intervjuu neurofilosoofiga: meie „mina” on illusioon

Eesti Päevaleht 04.02.2012 

 

Kuidas ma olen iseendana maailma sündinud? Mis jääb minust alles, kui ma suren? Selliste küsimuste üle on filosoofid juba aastatuhandeid vaielnud, viimasel ajal on seltskonda lisandunud aju-uurijad.

 

Thomas Metzinger http://en.wikipedia.org/wiki/Thomas_Metzinger on kodus mõlemas valdkonnas: nii filosoofias kui ka aju-uuringutes. Filosoofina püüab ta selgitada selliseid fenomene nagu mina ja teadvus. Kuid ta on uurinud ka seda ajuosa, millele me võlgneme oma unenäod, kehatunnetuse ja peegelneuronid, mis on empaatia võtmeks.

 

Metzingeri peetakse üheks neurofilosoofia pioneeriks, kes üritab ühendada filosoofia aju-uuringutega. Ta üks väheseid nüüdisaegseid saksa filosoofe, kes on rahvusvaheliselt tuntud. Peab ettekandeid nii New Yorgi teaduste akadeemias kui ka Vatikanis.

 

Metzinger töötab Mainzi ülikoolis. Alates 18. eluaastast on ta taimetoitlane ega tarbi alkoholi. Tegeleb ka eetikaga ning tunneb huvi meditatsiooni ja selliste unenägude vastu, mille puhul inimene on teadlik, et näeb und.

 

Professor Metzinger, te olete kogenud midagi, mida kadestan: te olete kirjeldanud iseenda kehaväliseid kogemusi.

See oli 1980. aastate alguses. Ma elasin siis ühes üksikus veskis ja kirjutasin doktoritööd. Ühel ööl, kui lamasin voodis, tundsin, kuidas hakkan kehast välja minema. Ma hakkasin selle seisundiga eksperimenteerima. Kõndisin natuke toas ringi, läksin avatud akna juurde ja libistasin kätega mööda aknaraame. Siis hüppasin aknast välja, kuid ei kukkunud alla, vaid hakkasin ülespoole hõljuma. Natuke hiljem, magamistoas tagasi olles, otsustasin lennata 85 kilomeetri kaugusele Frankfurti, et ühe sõbra majas natuke ringi vaadata. Siis tõmmati mind suure kiirusega edasi, läbi magamistoa seina ja ma kaotasin teadvuse. Kui toibusin, olin jälle oma füüsilises kehas tagasi. Olen selliseid asju umbes kuus või seitse korda kogenud.

Ja see tundus teile reaalne?

Nii tõeline nagu teile praegu see laud teie ees. Oli vaja pikki vaidlusi, enne kui üks psühholoogist kolleeg suutis mind veenda, et tajutu ei saanud olla tõeline. Kahjuks ei ole mul juba aastaid enam õnnestunud midagi kehavälist kogeda. Oleksin valmis palju maksma, et midagi sellist taas läbi elada.

Mida need kogemused teile tähendavad?

Esiteks olid nad mõnikord lihtsalt väga ilusad: sageli kogetakse siis suurt kerguse ja vabanemise tunnet. Teiseks olid nad teaduslikult ja filosoofiliselt põnevad. Saab eksperimenteerida minatunde eri tasanditega – ja seda täieliku vaimse selguse juures. Kujutage ette, et te ei saaks üksnes lennata, vaid teil oleks ka omaenda keha teisik, keda näete väljast ja kuulete hingamas – otsekui oleks tegu teise inimesega. Ehk olete kogenud unehalvatust? Te ärkate kesk unenägu üles, olete täie teadvuse juures, kuid liikumisvõimetu.

See on kohutav. Nagu oleks surnud.

Jah, see on kohutav seisund. Aga te olete sellises seisundis üsna lähedal kehavälisele kogemusele. Kui teil on natuke õnne, saate selle seisundi puhul oma kehast „välja astuda”. Ja mind huvitab: kes on see mina, kes neid kogemusi läbi teeb?

Teie jutt meenutab mulle lugu surnust ülestõusmisest. Renessansi maalikunstnik Matthias Grünevald kujutas seda ühel altarimaalil kui hõljuva valguskeha väljumist surevast kestast.

Selliseid kujutluspilte leiame kõikidest kultuuridest. Tiibeti budistid räägivad teemantkehast, apostel Paulus hingest, heebrea ja araabia kultuurid ruach’st. Ma usun, et selline peenest ainest „keha” on tõepoolest olemas. Peen aine koosneb aga puhtast infost: see on sisemine pilt, mille aju on organismist loonud. Kehavälised kogemused ei ole ju väga tavatud. Selliseid kogemusi on umbkaudu igal kümnendal inimesel. Ja võib-olla tuleneb surematu hinge idee suuresti just tõsiasjast, et kõikide kultuuride ja aegade inimesed on pidanud selliseid kogemusi seletama.

Aga see, et üks filosoof selliste kogemustega tegeleb, on küll ebatavaline.

Kahjuks küll. Isiklikust kogemusest on tohutu abi, et kujundada uusi hüpoteese tegelikkusest. Kui te tuginete ainult abstraktsele ja igapäevakogemusele, muutuvad teie ettekujutusvõime raamid kergesti liiga ahtaks.

Mis viis teid mõttele saada filosoofiks?

Ma ei ole kunagi tahtnud piirduda vaid pealispindsega. Võib-olla seepärast, et olin lapsena palju haige. Juba siis mõtlesin, et elu alguses tuleb kõigepealt endale selgeks teha põhiküsimused. Ja nii asusin ma oma vanemate suureks pettumuseks Frankfurdi ülikoolis filosoofiat õppima. Ja mind sütitas keha ja hinge küsimus.

Ehk siis mõistatus, kas meie siseelu on vaid molekulide mäng ajus või midagi muud.

See küsimus ei lase mind enam lahti. Kuidas mõjutab aju hinge, kuidas hing aju? Ma olen selle probleemistikuga tegelenud kahel tasandil – minu magistritöö pealkiri oli „Ratsionaalsus ja müstika”.

Te olite Saksa kultuuriruumis üks esimesi, kes hakkas uuesti tegelema teadvuse teemaga. Veel 20 aastat tagasi ei võetud selle küsimusega tegelevaid teadlasi tõsiselt.

Siis peeti seda teemat uurimistöö objektina liiga nõrgaks, kuna seda ei saa käsitleda eksperimentaalselt. Aga see on muutunud. Tänapäeval peavad kõik olulised aju-uuringute laborid tegelema ka teadvuse teemaga. Ja võib-olla on kriitilise filosoofia ülesanne riskida oma hea mainega. Ta peaks selgitama mõisteid, loobuma tabudest ja avastama enda jaoks uusi tegevusvälju. EL on käivitanud miljonite eurode suuruse uurimusprogrammi, mille raames üritame minatunnet üle kanda virtuaalsele teisikule ja hiljem koguni robotile.

Kuidas ometi?

Esimene eksperiment õnnestus meil aastal 2007. See oli eksperiment. Üks inimene silitab teil selga, samal ajal filmitakse teid selja tagant. Arvuti muudab pilti, teist saab virtuaalne figuur, keda vaatate 3D-prillidega. Te näete niisiis enda selja tagant, kuidas teie selga silitatakse. Te ei taju puudutust enam iseenda kehal, vaid teie virtuaalse teisiku kehal, kes on teie silmade ees. Minatunne kandub edasi teise keha pilti. Selliste eksperimentidega saavad aju-uurijad uurida mehhanisme, mille abil me tajume end tervikliku iseendana. Mis on minatunde kõige lihtsam vorm? Üldjuhul peame selle perspektiivi lähtepunktiks ühte punkti oma peas – silmade vahel. Kuid nägev mina võib olla lahutatud tundvast minast, identifitseerimisest kehaga. Te võite oma minatunnetuse üle kanda välja, oma teisikule, kuid samal ajal ometi vaadata maailma läbi oma silmade. 

Teie peateos kannab inglise keeles pealkirja „Being No-One” http://pood.rahvaraamat.ee/raamatud/being_no_one/486767 . Ehk siis: olen eikeegi. Teil võivad olla head argumendid, et väita, et teie „ise” on vaid teie aju rafineeritud illusioon. Aga kas te ise ei tundu endale irreaalsena? Kas te saate tõesti uskuda, et te olete mitte keegi? 

On palju asju, millest me teame, et nad on tõenäoliselt õiged, kuid mida me lihtsalt ei saa uskuda – mõelge kas või moodsale füüsikale. Üks minu raamatu filosoofilistest ideedest on, et ei ole olemas midagi sellist nagu meie mina tuum ega ka teravalt piiritletud identiteeti läbi aja. Metzinger, keda te näete täna, ei ole seesama mis kolm aastat tagasi, ehkki on küll sarnane. Selles mõttes oleme mitte keegi.

Aga te istute ometi minu vastas. Kellega ma praegu siis räägin?

Hea küsimus. Minu organism on loomulikult reaalne. Kuid ometi ei saa te öelda, et meie vestluse taga on üksnes minu keha või vaid osa ajust. Samamoodi mängib rolli see, mis meie vahel juhtub – näiteks see, et peame teineteist arukateks inimesteks. Olulised on ka ajaloo ja ühiskonna mõjud. Aga see, et mina pean iseennast Thomas Metzingeriks, on minu aju kujutluse vili. Elementaarne minatunne on evolutsiooni produkt, see aitab ellu jääda. Ja see mehhanism on seepärast nii edukas, et meil on raske sellest läbi näha. Uuemad uurimused näitavad, et on toimunud ka enesepettuste evolutsioon. Positiivsed illusioonid võivad olla väga kasulikud. Näiteks peavad kõik vanemad omaenda lapsi üle keskmise kenadeks ja intelligentseteks.

Minu lapsed seda juhuslikult ongi.

Just, teie lapsed on eriti armsad! Kalduvus enesepettustele on ilmselt evolutsiooniliselt kasulik olnud. Enesepettus võimaldab meil paremini puru silma ajada, unustada mineviku lüüasaamised, see suurendab motivatsiooni ja eneseusaldust. Seetõttu näib olevat kasulik uskuda ka iseenda surematusesse või iseendasse nagu asja, mitte nagu protsessi. Me püüame pidevalt enda enesehinnangut kõrgel hoida, näiteks teiste tunnustamisest hoidudes. Niipea kui meile tundub, et teine inimene meid ei austa, oleme haavatud ja kaitseme end peaaegu automaatselt. 

Neuropsühholoogilised eksperimendid näitavad, et aju samahästi kui ei suuda eristada hingelist ja kehalist valu. Kui me tunneme end tõrjutuna, lähevad käiku samasugused tundemehhanismid, nagu meid piinaks näiteks veritsev haav.

Jah, inimeste elus on rõõmu ja kurbuse bilanss tihti haletsusväärne. Tänapäeval oleme hakanud mõistma, miks. Ka sellel teadmisel on oma hind. Kui me hakkame mõistma oma minatunde sisemist struktuuri, kaotame naiivse usu enda identiteeti. 

_______________________

Intervjueerija Stefan Klein http://en.wikipedia.org/wiki/Stefan_Klein on saksa füüsik ja teaduspublitsist. Klein on õppinud füüsikat ja filosoofiat Müncheni ja Grenoble’i ülikoolis. Doktorikraadi sai ta Freiburgi ülikoolist biofüüsika alal. Eesti keeles on talt ilmunud teosed „Õnne saladus” https://www.raamatukoi.ee/cgi-bin/raamat?20514 (2005), „Kas kõik on juhus?” https://www.raamatukoi.ee/cgi-bin/raamat?98564 (2005) ja „Aeg. Aine, millest koosneb elu” https://www.raamatukoi.ee/cgi-bin/raamat?171058 (2009). 

 

 

 

ülefüüsiliste ilmingute tõelisus

        „Miks me elame? Kas elul on tähendus? Kas surmaga saabub lõpp? Kas universumis on kõrgemat jõudu?“

 

Kõik mõtlevad inimesed peavad küsima endalt selliseid küsimusi mitmeid kordi elu jooksul. Mõned võtavad omaks traditsioonilisi kristlikke vastuseid. Teised arvavad, et kristlus ei pea paika: „Teaduslike uuringute tulemused lükkavad olulistes punktides ümber kristliku maailmapildi, näiteks jutustuse maailma loomisest.“

 

Paljud inimesed on võtnud omaks teadusliku maailmavaate. See on ühekülgne materialism. Eluvaatena ei anna see meile tuleviku suhtes lootust ega entusiasmi. Teaduslik maailmavaade õpetab, et inimene on vaid intelligentne loom, kes püüab end olemasolus maksma panna; et inimese teadvus on vaid tema aju toode ja vaibub kui organism sureb; et meie unenäod, ideaalid ja väärtushinnangud on vaid subjektiivsed ega oma mingit sidet objektiivse, kõrgema elu mõttega; et universumit valitsevad pimedalt toimivad looduseadused, mis on osavõtmatud ükskõik kui paljude inimeste saatuste suhtes.

 

Meil kõigil on vajadus näha olemasolul tähendust. Inimene ei ela vaid selleks, et rahuldada oma füüsilisi vajadusi. Ta „toitub“ ka tähendustest ja võib surra hingelisse nälga samamoodi kui füüsilisse. Et elada ja võidelda parema maailma pärast peab ta ammutama jõudu mõnest muust allikast kui materialistlikust eluvaatest.

 

Me vajame uut maailma- ja eluvaadet. See on palju tähtsam kui ükskõik milline uus tehnoloogiline leiutis. Uus maailma- ja eluvaade peab andma meile positiivseid, meeltülendavaid väärtusi ning samas ka paikapidava, ratsionaalse selgituse maailmast. Me ei saa neid religioonist ega teadusest. Pikapeale ei ole inimesed rahul ebaintelligentse uskumuse ega ühekülgse materialismiga.

 

Teadus on võimaldanud meile tohutu teadmise füüsilisest, nähtavast tõelisusest. Ometi on mitmed väljapaistvad teadlased tõdenud, et teaduslik maailmapilt on väga piiratud. Nad ütlevad, et suurem osa tõelisusest on jätkuvalt uurimata. Seega on loogiline, et miski ei räägi vastu ideele ülefüüsilise tõelisusest. Loomulikult on olemas palju liike ilminguid, mis avalduvad küll füüsilises, kuid mille põhjused peituvad teist laadi kui teadatuntud füüsilistes energiates.

 

Vaatleme neid ilminguid.

 

Telepaatia näitab, et erinevad indiviidid (ka loomad ja taimed) suhtlevad omavahel otse. Teave antakse üksteisele edasi organismi aistingumeelte abita.

 

Selgeltnägemine on võime tajuda sellised asju, mis jäävad kas alati või vaid ajutiselt aistingumeelte haardest välja, näiteks pika vahemaa tagant. Selgeltnägemisega „näed” lisaks tavapäraselt nähtavatele vormidele ka teisi vorme, näiteks iga elavat olendit ümbritsevat psüühilist välja.

 

Kaugtunnetus (remote viewing) on võime tajuda selliseid asju või sündmusi, mis jäävad kas alaliselt või ajutiselt välja füüsiliste aistingute ulatusest, näiteks pikkade vahemaade tagant ruumis või ajas.

 

Projektsioon (ehk kehaväline kogemus) on termin ilmingule, milles inimesed (tavaliselt surmalähedases seisundis) on tundnud, et nad lahkuvad oma teadvusetust organismist, viibivad sellest väljaspool ja on suutelised vaatlema ümbritsevat. Pärast ärkamist on nad võimelised õigesti kirjeldama nende ümber juhtunut ajal, mil ükski aistingumeel ei toiminud.

 

Psühhomeetria on võime lugeda mingi objekti minevikku otse oma teadvuses, justkui oleks kontakt teadvuse ja „looduse mälu“ vahel.

 

Ettetunnetamine (eelaimused, prohvetlikud unenäod) näitab, et mingi osa meie teadvusest tajub olevikku laiemalt ja seega ulatub kaugemale tulevikku kui meie tavapärane ärkveloleku teadvus.

 

Psühhokinees on võime liigutada või muul moel mõjutada asju ainuüksi mõtte jõul. Selle eriliik on levitatsioon ehk võime panna oma keha õhus hõljuma. Teised sarnased ilmingud on materialisatsioon ja dematerialisatsioon ehk võime vormida asju näiliselt mitte millestki ja vastavalt siis ka need lahustada.

 

Isegi kui mõned neist võimetest on ebatavalised, ei anna see asjaolu alust kahelda nende olemasolus. See vaid näitab, et enamus inimeste jaoks on need võimed olemas vaid potentsiaalsetena. Samuti ei pea paika argument, et „need on vastuolus loodusseadustega“. Nad on vastuolus vaid meie praeguse, liiga kitsa kujutlusega loodusseadustest. Näiteks on levitatsioon hästi tõendatud nii ajaloos kui kaasajal. Üks tuntumaid juhtumeid puudutab itaalia munka Giuseppe da Copertino http://it.wikipedia.org/wiki/Giuseppe_da_Copertino kes sõna otseses mõttes lendas oma kiriku koguduse ees, kuhu kuulus ka Braunschweigi hertsog.

 

Telepaatia näib olevat äärmiselt levinud, eriti lähedaste sugulaste vahel nagu ema ja laps. Tõenäoliselt on telepaatiat vähe uuritud seetõttu, et see on nii levinud. Me ei ole lihtsalt teadlikud sellest millal ma mõtleme ise ja millal teised mõtlevad meis. Peaksime endalt küsima kas mõistmise oluline element ei ole mitte telepaatia, ühine ja jagatud teadvus, ja kas mittemõistmine ei tulene osaliselt telepaatia puudumisest. Kõigil on kindlasti kogemusi selliste ilmingutega nagu ligimeste hea- või pahatahtlikkuse tajumine „kiirgusena“ ilma, et oleks vahetatud sõnu või pilke. Ka karjakäitumist ja loomade liigi-instinkte saab seletada telepaatiaga.

 

Paljud inimesed julgevad nüüd avalikult rääkida oma projektsiooni kogemustest, mis näitab, et see ilming on sedavõrd tavapärane. Kuni viimase ajani ei jätkunud paljudel sisemist julgust, et trotsida nii avaliku arvamuse kui teaduse mõnitusi.

 

Sellega seoses on kohane öelda mõned sõnad dogmatismi kohta, mis kahjuks jätkuvalt kompromiteerib teadust suurel määral. Uskuda ennast teadvat ilma asja hoolikalt uurimata on dogmatism. Keelduda midagi uurimast, väites, et see „on vastuolus loodusseadustest“, on dogmatism. Lükata tagasi tõelisuse fakte, väites, et need ei sobi valitsevate hüpoteesidega, on halvim dogmatism. See on uskumus oma kõiketeadmisse ja uute avastuste võimatusse, mis lükkaksid ümber kehtivad hüpoteesid, mis on ju alati ajutised. Tegelikult räägib kogu teaduse ajalugu sellest, kuidas kehvemad, piiratumad hüpoteesid olid pidevalt sunnitud andma teed parematele, rohkem hõlmavatele hüpoteesidele.

 

Kokkuvõttes võib öelda, et kirjeldatud ülefüüsilised ilmingud näitavad selgelt teadvuse võimet toimida palju suurema sõltumatuse astmega füüsilisest kehast kui materialism seda oletab:

 

        1)  teadvus saab tajuda tõelisust otse, ilma aistingumeelte abita

             (selgeltnägemine, projektsioon);

        2)  teadvusel on märgatavalt laiem aja ja ruumi ulatus kui aistingumeeltel

             (selgeltnägemine, psühhomeetria, ettetunnetamine);

        3)  teadvus ei ole individuaalselt isoleeritud või eraldatud, vaid seda saavad inimesed omavahel jagada

             (telepaatia);

        4)  teadvus saab esineda ilma füüsilise kehata (projektsioon);

        5)  teadvus saab mõjutada ainet otse (psühhokinees).

 

Kui teadvus saab esineda füüsilisest kehast sõltumatult, siis peaks see elama üle ka kehalise surma. Spiritistid kinnitavad, et „surma ei ole“ ja erapooletuna on palju enam öelda selle idee kasuks kui vastu. Spiritistlikud ilmingud on veenvad. Spiritistide hüpotees nende ilmingute kohta on usutav. Siiski on paljudele vastumeelne see elu „vaimude maailmas“, mida spiritistid kirjeldavad. See on triviaalne, vaimuvaene, liiga inimeselik ja ei rahulda meie igatsust tõeliselt vaimse järele. Ometi vajutab just nimetatu spiritismile tõe pitseri. Miks peaks inimene muutuma üllamaks ja targemaks vaid selle tõttu, et on jätnud maha oma sureliku kesta?

 

Spiritism näitab meile uut elu „loori taga“. Kuid sellel elul ei ole palju rohkem tähendust, kui füüsilisel elul materialismi vaatenurgast. Väga erinev, laiem ja palju positiivsem väljavaade avaneb aga ideest, mille järgi elu on kool kogemuste saamiseks, teadvuse arendamiseks. Ja selleks ei piisa ühest maisest elust. Idee ümbersünnist, reinkarnatsioonist, on levinud Läänes viimastel aastatel üha rohkem.

 

Ameerika Ühendriikide tõsine teadur professor Ian Stevenson http://en.wikipedia.org/wiki/Ian_Stevenson on uurinud neid, kes väidavad end mäletavat oma eelmisi elusid. Ta on dokumenteerinud kakskümmend ümbersünnile viitavat juhtumit.

 

Kõigest siiamaani öeldust on enam kui küll, et lükata ümber ühekülgne materialistlik maailmavaade. See võib ka juhatada sisse palju enam paikapidava elu- ja maailmavaate. Selline vaade katab senisest laiema osa tõelisusest. See on vaade, mis laseb teadvusel mängida universumi draamas palju suuremat ja iseseisvamat rolli.

 

Mõned arvavad, et selle uue maailmapildi töötab omaenese jõududega välja teadus. Kuid uus maailmavaade on juba täielikult välja arendatud ja olemas pea 2700 aastat.

 

 

mida enamik inimesi ei tea

        Üks väljapaistev kaasaja teadlane vastas küsimusele, kas inimkond on praeguseks suutnud läbi uurida ühe protsendi tegelikkusest: „Ei, isegi mitte ühte kümnetuhandikku protsenti!”

 

See tähendab, et isegi mitte ühte miljondikku! Niisugune teadlane on vaieldamatult ära teeninud austuse. Mitte keegi ei avalda suuremat muljet kui see, kes mõistab inimese tohutut teadmatust elu suhtes. Sest igaühele, kes on omandanud, mida teoloogia, filosoofia ja teadus meile tegelikkuse kohta väidavad, on päevselge, et tehtud järeldused on kõigest hüpoteesid (ilustav sõna oletuste ja arvamiste kohta!). Või nagu ütles professor Whittaker: „Me teame, et on olemas midagi, mida me nimetame aineks, kuid me ei tea, mis see on; me teame, et see liigub, kuid mitte seda, miks ta seda teeb; ja see ongi meie teadmiste kogusumma.” Tõsi see on. Teadus ei suuda vastata küsimustele „mis?” ja „miks?”, mida taipas juba Newton. Vabanemaks tõenditest selle üsna häbiväärse teadmatuse kohta, üritavad kaasaegsed filosoofid heita kõrvale kõik tegelikkuse kontseptsioonid, nimetades just neid fiktsioonideks!

 

Teoloogide, filosoofide ja teadlaste seas leidub hulganisti autoriteete, kes omavad arvamusi kõige kohta ning esitavad dogmaatilisi väiteid teemadel, mida nad ei ole isegi uurinud. Nad teavad a priori, et „see” ei saa olla tõsi, sest see on vastuolus paberpaavstist loetu või „loodusseadustega” – nagu oleks see paberpaavst lahendanud nende jaoks olemasolu probleemid, andes neile maailmavaate, mis selgitab tõelisuse olemuse ja lahendab põhilised teadmise probleemid. Nagu suudaks teadus otsustada, mis „on loodusseadustega vastuolus” ja mis mitte, olemata neist läbi uurinud isegi ühte protsenti!

 

On tähtis mitte piirduda sellega, mida on juba uuritud, mitte heita kõrvale ühtegi ideed põhjusel, et see tundub meile võõras, ebatõenäoline või kasutu. On tähtis kasutada uute teadmiste saamiseks igat võimalust. Me teame liiga vähe, et jätta rakendamata vähimatki väljavaadet oma teadmiste laiendamiseks. Enamik uusi ideid tunduvad suuremale osale inimestest esmapilgul ebatõenäolised. Need, kes peavad ennast hindamisvõimelisteks, kiidavad heaks vaid selle, mis sobib nende enda mõttesüsteemiga. Aga nad peaksid taipama, et kui see süsteem oleks tõepoolest õige, siis peaksid nad olema ju lausa kõiketeadjad.

 

Näib, et teadlased unustavad pidevalt, et nende hüpoteesid ja teooriad on vaid ajutised. Nad meelitavad end, et on vabad dogmatismist ning et nende mõtlemine on vaba ja sirgjooneline. Kuid teaduse ajalugu annab tunnistust hoopis vastupidisest. Ikkagi juhtub liiga sageli, et teaduse autoriteedid heidavad ilma lähemalt uurimata kõrvale selle, mis tundub ebatõenäoline, veider ja tundmatu (nagu on seda olnud iga pöördelise tähtsusega idee). Teadlased nimetavad iga seletamatut asja meelepetteks, usklikud nimetavad seda jumalaks.

 

Niisugune uurimisestki keeldumine on ilmselt parandamatult ja väljajuurimatult idiootne.

 

Tõeline otsija, kes on mõistnud inimkonna täielikku meeltesegadust ja intellektuaalset abitust olemasolu probleemide suhtes, uurib kõike ja ei hooli, et valitsevad autoriteedid on selle kategooriliselt kõrvale heitnud ning nende kajana korrutav avalikkus seda naeruvääristab ja põlastab, nagu teeb ta kõigega, millest midagi ei tea või mida mõista ei suuda.

 

Selgitada asjasse pühendamatule seda, millest ta mitte midagi ei tea, näib lootusetu ülesanne, eriti kui see tundub talle veider, ebatõenäoline ja ebareaalne.

 

Inimkonnale on nii pika aja jooksul söödetud ette nii palju religioosseid, filosoofilisi, teaduslikke ning viimastel aastakümnetel ka okultistlikke katseid selgitada olemasolu, et enamik inimestest keeldub uurima tõelisi teadmisi ka siis, kui seda pakutakse. Nad rahulduvad neile nähtava maailma uurimisega. Üha rohkem on hakanud levima üldine kahtlustus, et lisaks sellele on olemas ka teistsugune tegelikkus.

 

Kuid oletagem, et on olemas teadmine tõelisusest, mis näib õpetlastele hulluse tipuna. Oletagem, et filosoof Kant eksis, kui väitis, et me ei saa kunagi teadma looduse sisemist tõelisust. Oletagem, et India rishid, Egiptuse hierofandid, gnostikutest teurgid, algsed, tõelised roosiristlased ei olnud sugugi mingid müstagoogid, šarlatanid ja petised, nagu õpetlased neid näidata soovivad.

 

Tänapäeva õppinud maailmale on omane põlgus kogu meie isade pärandi vastu – nagu oleksid kõik senised inimkonna kogemused mõttetud ja elus kasutud.

 

Teaduslik uurimine on iseenda piiritletud raamides jõudnud kaugele. Kuid ainult teadlaste paremik hakkab aimama, kui vähe inimkond tervikust teab.

 

Mida teavad paleontoloogid inimkonna vanusest? Kas nad teavad, et täielikult väljaarenenud inimesed on Maal elanud 21 miljonit aastat?

 

Mida teavad geoloogid kahest poolkerakujulisest kontinendist, Lemuuriast ja Atlantisest, mis praegu Vaikse ookeani ja Atlandi ookeani põhjas lebavad; mida teavad muinasteadlased nende tsivilisatsioonidest?

 

Mida teavad arheoloogid kultuuridest, mis on nimetatutest meile ajaliselt lähemal: India kultuurist 50 000 aastat tagasi, Egiptuse kultuurist 40 000 aastat tagasi, Peruu kultuurist 15 000 aastat tagasi või isegi Vana-Kreeka kultuurist 12 000 aastat tagasi?

 

Mida teavad õpetlased mitmetest salajastest teadmiste vennaskondadest, mis on paljudes maades olemas olnud? Mida teavad nad vennaskonnast, mille asutas Vyasa Indias ligi 45 000 aastat tagasi, või Hermes Trismegistos Egiptuses ligi 40 000 aastat tagasi, või esimene Zoroaster Pärsias ligi 30 000 aastat tagasi, või Pythagoras vaid 2700 aastat tagasi?

 

Mida teavad õpetlased olemasolust, universumi struktuurist, teistest aineliikidest ja maailmadest peale füüsilise või viiendast looduskonnast?

 

Mida teavad need paljuõppinud isegi indiviidi elust, mis jätkub pärast seda, kui ta on oma kulunud organismi maha jätnud?

 

Seegi vähene, mida neil ehk juhuslikult ongi õnnestunud muude teadmiste seast välja noppida, on niivõrd moonutatud, et seda ei saa pidada palju enamaks kui jämedaks ebausuks.

 

Mõte teadmise salajas hoidmise vajadusest on läänelikule suhtumisele peaaegu jälestusväärne, igal juhul vastumeelne ning ajendab arvama, et tegemist on „šarlatanide intellektuaalse petturlusega”.

 

Indialaste jaoks aga vastupidi on teadmiste saladuses hoidmise nõue enesestmõistetav. Mitmete aastatuhandete jagu kogemusi on õpetanud, et ei ole vaja „heita pärleid” ning seda nad ka ei tee.

 

Ja seda lihtsatel põhjustel, millede järgi on täpseks mõistmiseks vaja arvestatavaid eeldusi ja et kõiki võimu sisaldavaid teadmisi on alati kuritarvitatud nende poolt, kes seda võimu omaenda hüvanguks kasutada saavad.

 

Indias on mitut liiki joogisid. Kõrgeima taseme joogisid tunnevad vaid erilised pühendatud. Joogid, kelledest läänemaalased kõige rohkem kuulevad, on Ramakrishna Missiooni liikmed. Nad õpetavad Sankhya ja Vedanta filosoofiat vastavalt Ramakrishna poolt esitatud tõlgendustele. Kõrgeimad joogid on pühendatud, kes annavad oma teadmisi koos rangeima salajas hoidmise kohustusega edasi ainult vähestele valitud õpilastele. Nad peavad kõiki läänemaalasi barbariteks, ning pühaduseteotuseks isegi väikese osa oma teadmiste avaldamist neile teadmatutele, parandamatult skeptilistele, halvakspanevalt ja kõrgilt üleolevatele ning uudishimulikele inimestele, kes kuritarvitavad teadmisi kohe, kui nad arvavad, et on sellest aru saanud, ning kes muuseas rakendavad kõik oma teadmised barbaarsuse teenistusse ning annavad need bandiitide käsutusse.

 

Indialase ellusuhtumine on läänemaalase oma täielik vastand. Kui läänemaalane arvab, et füüsiline maailm on ainuke, mis olemas on, siis indialase jaoks on peamise tähtsusega ülefüüsiline reaalsus. Kõrgemad ainelised maailmad on aluseks füüsilise aine olemasolule ja looduslike protsesside põhjused asuvad just nendes kõrgemates maailmades.

 

Tõeline joogi, kes on oma katsetes edukas olnud, on arendanud endas välja organid, mis on teistes veel välja arenemata. Need organid kuuluvad korrastamisele ja elluäratamisele alles tulevikus, mil need võimaldavad uurida kõrgemaid molekuliliike, tervet seeriat kõrgemaid agregaatolekuid, mis on kaugel väljaspool tuumafüüsika uurimisvõimalusi.

 

Nendest algmetest pole läänemaalastel mingit arusaama ning nende võimsad autoriteedid heidavad pilke ja põlgusega kõrvale isegi mõtte niisuguste võimalikkusest. Ilmselgelt on neil suurepärane võime otsustada asjade üle, millest nad midagi ei tea.

 

Indialaste selgitus tõelisuse kohta ületab kaugelt läänemaade oma. See on doktriin arengust, mis õpetab hinge varasemat olemasolu, uuestisündi ja karmat, mis on külvi ja lõikuse seadus. See väidab, et on olemas teised, füüsilisest maailmast erinevad maailmad ning püüab seda väidet ka neile tõsimeelsetele ja ausatele uurijatele tõestada, kes on valmis selle meetodeid rakendades arendama igaühes peituvaid kõrgemat liiki objektiivse teadvuse algmeid. Nõnda lükkab see ümber agnostiku ja skeptiku eitused ülefüüsilise teadmise, olemasolu seaduspärasuse, arengu kohta jne, rajades nii teed esoteerikale.

 

Kuidas võikski läänemaalastel olla mingisuguseid teadmisi ülefüüsilistest maailmadest, kui neil puuduvad võimed nende olemasolu tuvastada? Füüsilist taju (objektiivset füüsilist teadvust) rakendades teevad nad kindlaks fakte füüsilises aines. Faktide tuvastamiseks kõrgemates maailmades on vaja vastavat aru, millele on ebaõnnestunult antud nimeks selgeltnägemine.

 

Teadlasi ei saa selles süüdistada, et neil puudub emotsionaalne või mentaalne taju. Kuid on õigustatud nõuda, et nad ei eitaks kategooriliselt selle olemasolu, mille suhtes neil puudub loogiline õigus arvamust avaldada.

 

Filosoofia ei õpeta inimest mõtlema viisil, mis oleks vastavuses tegelikkusega. Selle asemel see õpetab, et püüdes mõelda ilma vajalikke fakte teadmata saab inimene ainult eksida. Filosoofid ei ole seda veel taibanud. Pealegi ei ole nad suutnud lahendada kõige ilmsemat teadmisega seonduvat probleemi.

 

Arusaaja lugeja võib allpooltoodu põhjal anda lääne psühholoogiale oma hinnangu ise.

 

Need, keda nende mõttesüsteemid rahuldavad (eriti skeptikud), võivad väga vabalt nende juurde jäädagi. Meil kõigil on võimalus järgnevates eludes ümber õppida. On aga olemas teatud liiki otsijaid, kes mõistavad instinktiivselt, et tegelikkus peab olema midagi teistsugust, midagi enamat, et asjad ei saa olla nii nagu õpetatud räägivad, et need on. Just nende otsijateni püüab esoteerik jõuda; mitte selleks, et neid veenda, vaid paluda asju loogiliselt uurida. Kui õpetus ei vasta tõele, peab seda olema võimalik loogiliselt ümber lükata. Kuid seda ei lükka ümber tavapärane loba nende poolt, kes pole asja kunagi uurinud.

 

Inimkonna praeguse arenguastme juures ei saa esoteeriline teadmine olla enamiku inimeste jaoks midagi enamat kui tööhüpotees. Aga mida edasi inimkond areneb, seda selgemaks saab selle võrreldamatu üleolek.

 

Süsteem on mõtlemise vahend ülevaate omandamiseks. Faktid on laias laastus kasutud, kuni mõistus suudab paigutada neid (ajaloolisesse, loogilisse, psühholoogilisse või kausaalsesse). Kogu ratsionaalne mõtlemine rajaneb põhimõtetele ja süsteemidele. Iga mõtlev inimene on loonud omaenda süsteemi, teab ta sellest või mitte. Süsteem võimaldab õiget käsitlust mõtlemise alusest ja järeldusest, samuti objektiivsete nähtuste põhjusest ja tagajärjest.

 

Mõttesüsteemi kvaliteet näitab indiviidi arengutaset, tema otsustusvõime taset ja faktiteadmisi. Enamike inimeste süsteemid on emotsionaalse mõtlemise uskumussüsteemid, mida ei saa kõigutada ükski fakt. Seeläbi on inimene saavutanud oma küpsuspunkti, vastuvõtlikkuse piiri, olles kinnipeetav omaenda mõtete vanglas.

 

Teadmatus olemasolu suhtes on nii suur, et nii teoloogia dogmaatilised süsteemid, filosoofia spekulatiivsed süsteemid kui teaduse algelised hüpoteesid on kõik leidnud tunnustamist rahuldavate selgitustena.

 

Tõeotsijad uurivad olemasolevate süsteemide algseid fakte või põhihüpoteese, seda, millisel määral need iseenestele vastu ei räägi, nendest tulenevaid järeldusi ning nende võimet asju ratsionaalselt selgitada.

 

Paljud inimesed leiavad esoteerika olevat iseenesestmõistetav kohe, kui nad sellega esmakordselt kokku puutuvad. Asi on nimelt selles, nagu Platon väitis, et teadmine on uuestimäletamine. Kõik, mida me oleme võimelised koheselt taipama, mõistma, millest aru saama, oleme me omandanud eelmistes inkarnatsioonides. Ka omandatud omadused ja võimed jäävad varjatult alles, kuni neile antakse uues inkarnatsioonis võimalus areneda. Vanast arusaamine jääb alles, samuti nagu kalduvus oskustele. Üks paljudest näidetest selle kohta on geniaalsus, mis muidu on arusaamatu nähtus.

 

Esoteerik pöördub oma süsteemiga nende poole, kes on jäänud otsijateks, olles rahulolematud valitsevate süsteemidega. Ta ootab vaikselt seda päeva, mil teadus on kindlaks teinud nii palju varasemalt esoteerilisi fakte, et sel ei ole enam võimalik keelduda tunnustamast esoteerikat kui ainukest reaalselt paikapidavat tööhüpoteesi.

 

Esoteerilise teadmise üheks hindamatuks väärtuseks on, et see vabastab teadmatuse ebausust ja petteteadmisest, illusioonidest ja fiktsioonidest (kujutlused, milledel puudub vaste reaalsuses). Lisaks põhjustab see kõigi eluväärtuste täieliku ümberhindamise, mis on elu mõtte ja eesmärgi teadasaamisega kaasnev vältimatu tagajärg.

 

võim/vastutus/tarkus/armastus

        Uurinud koos Norman Shealy'ga https://www.normshealy.com/Default.asp emotsionaalseid, psühholoogilisi ja vaimseid tegureid, mis aitavad tervist luua, ning destruktiivseid tegureid, mis viivad haigestumiseni, oleme jõudnud arusaamisele, et kõik negatiivsed tegurid kuuluvad nelja peamisse inimelu valdkonda, milleks on võim, vastutus, tarkus ja armastus.

 

Olenemata täpsetest asjaoludest, tekitab inimesele kõige rohkem ahastust ja valu ebakindlus ühes neist neljast valdkonnast:

 

VÕIM

 

Iga inimene peab leidma viisi, kuidas ennast kehtestada. Igaühel tuleb võidelda oma õiguste eest. Võitluse vorm võib erineda, kuid ajend jääb samaks. Oma arengutee alguses õpime võimu seostama väliste sümbolitega: raha, poliitiline või sotsiaalne staatus, kontroll kaasinimeste üle, tunnustuse ja tähelepanu iha, materiaalsed hüved, ametialased ja akadeemilised tiitlid. Me rühime nende eesmärkide poole, sest need annavad maailmale võimsa signaali: me oleme haavamatud; meist ei saa ohvreid; me oleme edukad; me kontrollime oma elu.

 

Maise võimu poole püüdlemine on seotud sooviga omada ja kindlustada kontrolli elu kõikide aspektide üle. Arenenud inimvaimule, kelle tugevus põhineb eneseväärikusel, vaimsetel põhimõtetel ja enesearmastusel, on see pigem võimu aseaineks. Eneseväärikusel tuginevat võimu ei saa osta. See teenitakse ära sisemise tugevuse ja vaimsete võimete arendamisega.

 

Kui üksikisik on keskendunud välise võimu saavutamisele, osutab see tema sisemistele puudujääkidele. Mida tugevam on tema võimujanu, seda nõrgemaks jääb tegelik võim.

 

Võimuvõitlus leiab aset pidevalt ja sel on lugematu hulk vorme. Alates mehe-naise tasakaalustamata suhetest ja kontoris toimuvatest võimumängudest kuni vajaduseni olla esimene kas või järjekorras – need on vaid mõned näited võimuvõitlusest igapäevaelus. Soov oma tahet peale suruda ja alati eksimatu olla, teiste arvamuste halvustamine ja kritiseerimisvajadus on omadused, mis iseloomustavad inimesi, kellel napib reaalset isiklikku võimu.

 

Maohaavad ja kõrge vererõhk annavad alati tunnistust, et inimene otsib väliseid võimuatribuute, kuid ei suuda nendest rahuldust leida. Migreenihood viitavad sageli allasurutud raevule ja frustratsioonile, mida kogetakse, kui ei suudeta kontrollida teist inimest või olukorda, mida peetakse ähvardavaks.

 

Kartus ärakasutamise ja ohvristaatuse ees võtab võimust, kui inimesel on vähe või pole üldse isiklikku võimu. Maailmast saab ähvardav paik ja kõikide emotsioonidega kaasneb hirmutunne. Sellist tüüpi stress võib äärmuslikel juhtudel tekitada vähktõbe.

 

VASTUTUS

 

Õppida enese eest vastutama on suur väljakutse. Väga ahvatlev ja lihtne on otsida mõni tugevam isik, kes võtaks enda kanda vastutuse, mis ilmas elamisega kaasas käib. Reaalsus on mõistagi see, et me oleme ise vastutavad enda, oma elukvaliteedi, hoiakute, läbikukkumiste, edu ja tervise eest. Sellest reaalsusest pole võimalik mööda hiilida.

 

Sellegipoolest soovime sageli, et keegi teine meie lahtisi otsi sõlmiks, või süüdistame oma ebaõnnestumistes teisi. Kui midagi seoses haiguste ravimisega peaks puust ja punaseks tegema, siis on see tõik, et iga inimene vastutab täiel määral ise oma elukvaliteedi eest.

 

Kui hirm sunnib meid tekitama olukordasid, kus me püüame vastutust teiste kaela veeretada või märkame, et teised tunnevad ennast ohustatuna meie soovist võtta rohkem vastutust oma elu eest, on stressi tagajärjeks haigused. Diabeet on otseseks näiteks haigusest, mis areneb sellelt pinnalt.

 

TARKUS

 

Tarkus on võime kõigist elusündmustest õppida. See on ka võime - oskus leppida - asjadega, mida me ei suuda muuta, ning julgus muuta seda, mida peame muutma.

 

Elu on õppimiskogemus. Ei ole olukorda, olgu see nii valulik kui tahes, mis ei sisaldaks võimalust õppida. Vahel on seda raske aktsepteerida, eriti kui me ootame, et elu oleks õiglane. Me eeldame, et kui teeme kõike õigesti, siis ei saa meil midagi valesti minna. Elus lihtsalt ei käi asjad nii, mitte kellelgi meist.

 

Me kõik seisame silmitsi olukordadega, mis ei tundu õiglased ega ausad ja teevad sageli mõttetult valu. Sellised sündmused võivad korduma jääda, nagu juhtub sageli probleemsete suhete puhul. On suureks väljakutseks end sellisest ebaõnnestumiste tsüklist välja murda või muuta enda jaoks ebaõiglasi olukordi. Vihaseks jäämine või klammerdumine tunde külge, et miski on ebaõiglane, pole mitte ainult kasutu, vaid ka tervisele kahjulik. Ainuke viis end “ebaõiglasest” või “piinarikkast” olukorrast vabaks kiskuda on võtta vastu võimalus sellest midagi õppida. Need, kes seda suudavad, lähevad oma eluga edasi. Need, kes seda ei suuda, kibestuvad. Ja see on tunne, mis on toitvaks pinnaseks paljudele kroonilistele haigustele.

 

ARMASTUS

 

Me kõik vajame armastust. Me puhkeme armastades õitsele ja närbume ilma armastuseta. Kahjuks täidame oma elu paljude armastuse aseainetega. Me loome suhteid, lootes leida armastust, kuid pettume; me manipuleerime inimestega armastuse pärast. Me oleme võimelised haigusi esile kutsuma, et saada kübetki armastavat tähelepanu. Lühidalt, meil on äärmiselt raske lähisuhetes kindlustunnet ja emotsionaalset rahuldust leida.

 

Stressi allikad on sageli seotud armastusega. Nendeks võivad olla üksildus, hirm äratõukamise ees, hirm olla armastatud või hirm mitte olla armastatud, pettumused lähisuhetes ja süütunne, kui kaaslase ootusi pole täidetud. Südamehaigused on alati seotud lähisuhetest tekkinud stressiga.

 

Hoolimata haigusest või selle vallandanud emotsionaalsest stressorist esitab elu väljakutseid alati nii, et meil oleks võimalik tänu neile tugevamateks isiksusteks kasvada. See on elu olemuseks, tervislikku seisundit on võimatu lahutada oskusest toime tulla elu esitatud väljakutsetega.