aura - mis see on?

        Me kipume arvama, et kõik olemasolev on silmale nähtav ning et meie kehad piirnevad nahaga. Tegelikult koosneme aga palju enamast. Meid kõiki ümbritseb energeetiline kilp – aura. Seega on inimaura energeetiline nähtus. Aura ei saa eksisteerida ilma kehata ja keha ilma aurata. Aura sisaldab üksikasjalikku plaani kõigest, mida on vaja, et saaksime elada tervikliku ja terve inimesena. Ta on justkui meie energeetiline teisik. Aura on meie eksistentsile energia andja ning alalhoidja. Kõigil ja kõigel on aura. See on kolmemõõtmeline energiaväli, mis ümbritseb iga elus ja elutut objekti.

 

Aura talletab endas energiat ning tema uurimine annab olulist infot meie mõtete ja tunnete kohta. Näiteks kipuvad korduvad mõtted aurasse takerduma ning kui tegemist on negatiivsete mõtetega, tekivad lõpuks kuhjunud energia piirkonnad, mis lõpuks hakkavad avaldama ka füüsilist mõju. 

 

See tähendab, et haigused saavad alguse aurast ja kanduvad lõpuks füüsilisse kehasse. Seetõttu on ääretult oluline olla teadlik oma tõelistest mõtetest, tunnetest ja motivatsioonidest, sest me kanname neid kogu aeg endaga kaasas ja nad mõjutavad meie seesmist minapilti ja kiirgavad sealt piisavalt hulgal ka meid ümbritsevasse keskkonda ehk siis mõjutavad ka teisi, kellega kokku puutume. 

 

On tõde, et kõik see, mis on meie sees, on ka meie ümber. Kui kanname endas suurt hulka positiivset energiat, siis kiirgame seda ka väljapoole ning kõik ümbritsev on rõõmuküllas ja rahuldustpakkuv. Kui oleme seesmiselt tasakaalutud, hirmunud, vihased või nördinud, on seda ka meid ümbritsev.

 

Inimese aura on munakujuline, see ulatub peast ülespoole ja jalgadest allapoole, kõhust ettepoole ja seljast tahapoole, seega kattes ja kaitsetes kogu keha. Mõne inimese aura on suhteliselt väike, tema füüsilisest kehast mitte just väga kaugele ulatuv, teisel aga jälle suur ja igas suunas kiirgav. Tavaliselt ulatub aura umbes meetri jagu inimkehast ülespoole, ette ja taha ning veidi vähem allapoole. Väikest ja nõrka aurat peetakse tihti haige inimese omaks, kuid see ei ole alati ainus põhjus. Meil kõigil on võime aurat kokku tõmmata ja avardada, isegi kui me sellest teadlikud ei ole. Näiteks inimene, kes satub ohtlikku olukorda või puutub kokku kellegagi, kes talle ei meeldi, tõmbab vaistlikult oma aura kokku. Tegelemine aga asjadega, mis meile rõõmu ja rahuldust pakuvad, elavdab ja avardab meie aurat ja paneb selle särama ning kiirgama.

 

Aurad koosnevad mitmest eri värvi valgusest, mis on pidevas liikumises. Aura on kõige tihedam keha lähedal ja järjest kaugemale ulatudes muutub aina hõredamaks. Aura vaatamine on nagu taevas oleva vikerkaare jälgimine, selles on palju värve, aeg-ajalt on nad kirkamad, siis aga udusemad ja sulanduvad pehmelt teineteisesse.

 

Aura muutub, peegeldades meie tervislikku seisundit, meeleolu ja mõtteid. Arvatakse, et imikute aura on alles väljakujunemata õrn hallikas ja hägune. Väikelapse aura hakkab muutuma juba kindlapiirilisemaks ja värvilisemaks. Ja nagu väikelapsed isegi, ei püsi ka nende aura kuigi kaua püsivana ja ühesugusena. Puberteedieas hakkab aura kiiresti arenema. Kord paistab ta vaoshoitud, rahulik, siis aga pulbitsev ning kirgas. Täiskasvanu aura on üldjuhul rahulikum ning püsivam. Selles ei toimu nii kiireid muutusi kui noorukite aurades.

 

Aura koosneb seitsmest kihist, mille iga kiht läbib temast allpool olevaid kihte, moodustades ühtse kogu keha ümbritseva terviku. Kehale kõige lähemal olev kiht on eeterlik keha, mis peegeldab kõige enam füüsilise keha olekut, sellele järgneb emotsionaalne keha, mis, nagu nimigi ütleb, peegeldab meie tundmusi ja emotsioone. Kolmandaks aurakihiks on vaimne keha, mis on seotud meie mõttetegevusega. Astraalne kiht neljanda kihina on seotud armastuse ja suhetega. Neile järgnevad aura välimised kolm kihti: eeterlik mudel, taevalik keha ja kroonmudel. Aurade uurijate seas on aurakihtide täpse terminoloogia vallas lahkarvamusi, kuid polegi vast nii oluline, millist nime iga kiht kannab, tähtsam on hoopis mõista, kuidas nad töötavad ja meid mõjutavad.

 

Aura on kui isikupärastatud kroonika, mis sisaldab endas nii meie minevikku, olevikku, kui ka tulevikku. Seega, mida rohkem oma aurast teadlikuks saame, seda kindlamalt suudame endas peituvatele ressurssidele juurdepääsu luua ning neid tundma õppida. Mida rohkem oma tõelist olemust tunnetame, seda tugevamaks seespidiselt kasvame, mis omakorda kiirgab ka väljapoole, tuues kaasa teadliku vaimse eneseteostuse.

 

On oluline mõista, et meid ei juhi niivõrd meie keskkond, vaid pigem me ise omame väge luua oma tulevikku. Me võime läbikukkumiste asemel valida õnnestumise, kärbumise asemel kasvu ning meeleheite asemel õnnelikkuse. Valikuvõimega varustatult saame oma elu ise suunata ja oma kõrgemate eesmärkide poole püüelda.

 

 

Pythagorase filosoofia - mis see on?

Henry T. Laurency raamat "Tõhususe filosoofia ja Sfinksi kolm küsimust" http://pood.rahvaraamat.ee/raamatud/t%C3%B5hususe_filosoofia_ja_sfinksi_kolm_k%C3%BCsimust/36258  on eestikeelse lugeja esmakordne kokkupuude Pythagorase filosoofia ehk esoteerilise hülosoismiga. 

Henry T. Laurency http://www.laurency.com/ on Rootsis elanud ja töötanud hülosoistliku filosoofi pseudonüüm. Tema teosed on mõeldud neile, kes otsivad vastuseid elu põhiküsimustele ning soovivad vabaneda emotsionaalsetest illusioonidest ja mentaalsetest fiktsioonidest. 

_______________________

OLEMASOLU KOLMÜHTSUS

 

1) Tunnetusteoreetiliselt seisukohalt on kõik meie ümber eelkõige see, mis see näib olevat, kuid seejuures alati midagi täiesti erinevat ja tohutult palju enamat.

 

2) Olemasolu kolmühtsuse moodustavad kolm samaväärset aspekti: aine, liikumine ja teadvus. Ükski neist kolmest ei saa eksisteerida ilma kahe ülejäänuta. Kogu aine on liikumises ja omab teadvust. Teadvus on kas potentsiaalne (teadvustamata) või aktualiseeritud, passiivne (mitte-aktiivne) või aktiivne.

 

KOSMOS

 

1) Esoteerilise hülosoismi järgi on ürgaine piiramatu ruum ja sisaldab ammendamatu tagavara teadvustamatus seisundis ürgaatomeid. Selles ürgaines on ruumi piiramatule arvule keradele. Meie kosmos on üks selline kera.

 

2) Kosmos koosneb ürgaatomitest (monaadidest). Ürgaatom on ürgaine väikseim võimalik osa ja väikseim võimalik individuaalse teadvuse kindel punkt. Ürgaatomid moodustavad jätkuva seeria üha jämedakoelisemaid agregaatolekuid, üha jämedakoelisemaid aineliike.

 

3) Kosmos on täiuslik organisatsioon ja moodustub eri tihedusastmeid omavatest pika seeriana üksteist läbistavatest ainemaailmadest. Nähtav füüsiline maailm on kõige jämedakoelisemast ainest moodustunud madalaim maailm. Kõrgemad maailmad sisalduvad kõikides madalamates. Füüsilises maailmas sisaldub seega terve sari aatomimaailmu. Iga madalama maailma aine koosneb üha enamatest ürgaatomitest.

 

INVOLUTSIOON

 

1) Maailmad on ehitatud „ülevalt”, alates kõrgeimast maailmast. Ürgaatomid involveeruvad üha jämedakoelisematesse aatomiliikidesse igas madalamas maailmas. Kõiki sellega liituvaid involveerimisprotsesse nimetatakse ühise nimetusega involutsiooniks.

 

2) Igal maailmal on omalaadne „ruum” (mõõde), „aeg” (jätkuvus, kestus), aatomiaine ja sellest koosnevad agregaadid, liikumine (jõud, energia, võnge, „tahe”) ja teadvus. Niisiis on ürgaine „väljaspool ruumi ja aega”.

ELUVORMID

 

1) Kõigel elus on vorm, alates aatomitest, molekulidest ja agregaatidest kuni planeetide, päikesesüsteemide ja kosmiliste maailmadeni. Need vormid alluvad muutumise seadusele, muutuvad pidevalt, lagunevad ja vormuvad uuesti. Monaadid (ürgaatomid) moodustavad (füüsilisest maailmast alates) kasvava seeria üha kõrgemaid eluvorme nii, et madalamad sisalduvad kõrgemates ja on nende kestadeks. Kogu kosmos moodustab seeria üha peenekoelisemaid eluvorme, mis teenivad monaaditeadvust, varustades seda järk-järgult „organiga”, mida ta vajab edasise arengu jaoks.

 

2) Monaadid on ainukesed hävimatud osad maailmakõiksuses. Ei ole olemas „surma”, vaid on monaaditeadvusele mõeldud uued vormid. Kui vorm on täitnud oma ajutise ülesande monaadi teadvusarengus, siis see laguneb.

 

EVOLUTSIOON

 

1) Involutsioon tähendab monaadide involveerumist kõige madalama kosmilise maailmani, evolutsioon aga nende tagasipöördumist kõrgeimasse kosmilisse maailma. Nii saavutavad nad täieliku aktiivse iseteadlikkuse madalamas maailmas ja hiljem kõiketeadmise ning kõikvõimsuse üha kõrgemates maailmades. Evolutsioon moodustab siis seeria üha kõrgemaid looduskondi, üha kõrgemaid arenguastmeid. Iga monaad asub selle tohutu arenguskaala mingil astmel, täpne koht sõltub selle vanusest – ajahetkest, mil see asetati ürgainest kosmosesse ja siirdus madalamast looduskonnast kõrgemasse.

 

2) Evolutsioon jaotatakse viide looduskonda ja seitsmesse jumaluskonda. Planeedimaailmad sisaldavad looduskondi, päikesesüsteemimaailmad madalamat jumaluskonda ja kosmilised maailmad ülejäänud kuut jumaluskonda.

 

3) Inimkonnal, kes on siiani uurinud vaevalt ühte miljondikku tegelikkusest, on võimalus uurida füüsilises maailmas umbes ühte protsenti kogu olemasolust. Viienda looduskonna monaad võib olla teadlik umbes kümnest protsendist, jumalusena madalamas jumaluskonnas umbes neljateistkümnest, jumalusena teises jumaluskonnas kahekümne kaheksast, kolmandas neljakümne kahest, neljandas viiekümne kuuest, viiendas seitsmekümnest, kuuendas kaheksakümne viiest ja kõrgemas jumaluskonnas sajast protsendist tegelikkusest. Kogu teadmine olemasolust on autoriteetne läbi kogu monaadisarja üha kõrgemates maailmades, kuni indiviid on ise võimeline hankima vajalikud otsesed teadmised oma kogemuse kaudu.

 

4) Enne, kui monaad on saavutanud kõrgeima jumaluskonna, teeb ta vahet immanentsel ja transtsendentsel jumalusel. Immanentne jumalus on alati teadlik oma ühtsusest kogu eluga. Üliteadvus kuulub transtsendentsele jumalusele.

 

5) Kui piisav arv monaade on suutnud oma tööga tõusta madalamast looduskonnast kõrgeimasse jumaluskonda, siis võib see kollektiivne olend lahkuda oma kosmilisest kerast, et suunduda ehitama ürgaine ammendamatust tagavarast pärit ürgaatomitest omaenda kosmilist kera.

 

MANIFESTATSIOONIPROTSESS

 

1) Kogu kosmos moodustab üheainsa jätkuva manifestatsiooniprotsessi, milles kõik monaadid osalevad oma teadvusväljendustega, teadvustamatult või teadvustatult, tahtmatult või vabatahtlikult. Mida kõrgem on maailm või looduskond, mida kõrgem on teadvusliik, seda suurem on monaadi panus manifestatsiooniprotsessi.

 

2) Kui monaad on manifestatsiooniprotsessis läbinud involutsiooni ja evolutsiooni, hankinud ning jätnud maha kest kesta järel igas üksteisele järgnevas maailmas ja kõrgeimas kosmilises maailmas lõpuks vabanenud involveerumisest ainesse, saab ta teadlikuks endast kui monaadist. Sinnamaani samastab ta ennast ühe või teise kestaga, mille ta on hankinud ja aktiveerinud.

 

TEADVUS

 

1) Teadvus on üks. Kogu kosmos moodustab ühe ainsa tervikteadvuse, milles igal monaadil on oma asendamatu osa. Universaalne teadvus on justkui kõikide monaadide teadvuste summa, nii nagu ookean on kõikide veetilkade kogum. Seega on igasugune teadvus olemuselt nii kollektiivne kui individuaalne, kuigi tavaline indiviid ei saa sellest aru oma äärmise piiratuse tõttu.

 

2) On olemas niisama palju erinevaid teadvuseliike kui aineliike. Igal maailmal on oma tervikteadvus, nii nagu igal monaadi kestal on oma. Iga kõrgem maailm tähendab võrreldes madalama maailmaga energia ja teadvuse intensiivsuse ning ekstensiivsuse tohutut suurenemist. Igas maailmas on monaaditeadvusel täiesti erinev arusaam tegelikkusest. Just seda mõeldi algselt kõnekäänuga, et kogu käsitus tegelikkusest oli maaja ehk „illusioon”, sest ühine universaalselt kehtiv arusaam tekib alles kõrgeimas kosmilises maailmas.

 

3) Igal maailmal, igal planeedil, päikesesüsteemil jne on niisiis oma tervikteadvus, mis moodustab ühtse kollektiivolendi, milles üks monaad on kõrgeim dominant. Mida kõrgema looduskonna on monaad saavutanud, seda suurem on selle osalus kosmilises tervikteadvuses. Kui monaad on omandanud planetaarse teadvuse, on see planetaarne olend. Kui monaad on lõpuks aktualiseerinud oma potentsiaalse universaalse teadvuse, on sellest saanud individuaalne üksus kosmilises kõiketeadmises ja kõikvõimsuses. Sinnamaani on see olnud arenenuim monaad selles üha laiemas ainelises kogumis, mida ta on saanud enda kestaks pidada. Igas maailmas rüütab monaad end selle maailma ainest koosneva kestaga, mis muutub järjest ekstensiivsemaks.

 

4) Monaad on hävimatu individuaalne teadvus mis, olles algupäraselt potentsiaalne (teadvustamata), äratatakse madalama maailma madalaimas looduskonnas (füüsilises kivikonnas) aktiivsesse teadvusesse ja siis hangib järk-järgult teadvuse üha kõrgemates maailmades. Alles kõige jämedakoelisem aine pakub piisavat vastupanu selleks, et subjektiivne monaaditeadvus saaks õppida eristama vastanditena sisemist (subjektiivne) ja välimist (objektiivne) reaalsust ning hankida aktiivse teadvuse, mis on eelduseks eneseteadvusele kõikides reaalsustes. Seejärel võib monaad eneseaktiivsusega hankida vajalikke omadusi ja võimeid üha kõrgemates looduskondades ning üha kõrgemates maailmades.

 

5) Teadvus madalamas aineliigis või maailmas ei too kaasa teadvust kõrgemas maailmas või teadlikkust kõrgema maailma olemasolust, mis seetõttu tundub mitte eksisteerivat. Kõik, mis on monaadist kõrgemal, kuulub tema üliteadvusse. Monaadi kogu minevik kuulub tema alateadvusse ja on uutes inkarnatsioonides kättesaadav ainult kaudselt mälestustena samalaadsete kogemustega seoses.

 

6) Evolutsioon ei tähenda monaadile mitte ainult üha kõrgemate teadvusliikide iseomandamist, vaid ka vabanemist samastumisest madalamate teadvusliikidega, mis näivad olevat ainukesed teadaolevad ja kindlad, sest on sinnamaani olnud ainukesed tuntud ja kogetud.

 

7) Nii nagu kõrgem aineliik läbistab madalamaid aineid, tajub kõrgem teadvus kõiki madalamaid teadvusliike.

 

LOODUSKONNAD

 

1) Monaaditeadvus „magab” kivikonnas, „näeb und” taimkonnas, ärkab loomkonnas, omandab eneseteadvuse inimkonnas ja teadmisi olemasolevast viiendas looduskonnas. Seejärel jätkab monaad oma teadvuse arendamist seitsmes üha kõrgemas jumaluskonnas, omandades seeläbi kõikvõimsuse ja kõiketeadmise üha kõrgemates maailmades.

 

2) Planeedid esindavad viit madalamat maailma ja viit looduskonda. Nendest viiest kuulub kivikond nähtavasse füüsilisse maailma. Taimkond kuulub osaliselt lisaks ka füüsilis-eeterlikku maailma, loomkond emotsionaalmaailma (mida on ekslikult nimetatud astraalmaailmaks), inimkond mentaalmaailma ja viies looduskond kausaalmaailma.

 

3) Kui mineraalmonaadid on suutnud hankida füüsilis-eeterliku teadvuse, siirduvad nad taimkonda. Teadvus ilmneb alguses kalduvusena kordustele, mis areneb edasi organiseeritud harjumuseks või „loomuseks”. Kui teadvus kasvab, saab alguse pürgimus kohanemisele. Taimmonaadid saavad loommonaadideks emotsionaalteadvuse omandamisel. Kui loommonaadide mentaalteadvus on saavutanud piisava aktiivsuse, siirduvad nad inimkonda, ja inimene siirdub viiendasse looduskonda, olles omandanud täieliku teadvuse oma kausaalkehas.

 

4) Kivikonna monaade ümbritseb mineraalide grupihinge kuuluv kest, taimkonna monaade taimede grupihinge ja loomkonna monaade loomade grupihinge kuuluv kest. Kõrgemates maailmades saab monaad endale ise võtta vastava maailma mateeriasse kuuluva kesta. Kui loommonaad on piisavalt arenenud, et omandada kest kausaalmaailmas, siirdub ta edasi inimkonda. Sellest alates jääb monaad asetsema kausaalkesta kogu inimkonnas viibimise ajaks. Võib öelda, et kausaalkest inkarneerub, võtab omaks ja läbistab madalamad kestad. Sellest lähtuvalt on selge, et inimene ei saa kunagi taassündida loomana, loom taimena ega taim kivina. Siirdumine ühest looduskonnast teise ei saa toimuda tagurpidi.

 

5) Monaad ei pea tingimata arenema läbi orgaaniliste kestade. Tegelikult ei ole enamikul monaadidel (näiteks nendel, kes käivad paralleelset deeva-arenguteed) kunagi olnud muid kesti, kui agregaatkestad, mis koosnevad elektromagnetiliste jõudude poolt kooshoitavatest aatomitest ja molekulidest. Sellised kestad on ka inimesel teistes maailmades peale nähtava füüsilise maailma.

 

INIMESE KESTAD JA MAAILMAD

 

1) Inimkonda kuuluva monaadi käsutuses on füüsilise inkarnatsiooni ajal viis kesta, üks kest igas madalamas maailmas: organism nähtavas füüsilises maailmas, eeterkest füüsilises eetermaailmas, emotsionaalkest emotsionaalmaailmas, mentaalkest mentaalmaailmas ja püsiv kausaalkest kausaalmaailmas (Platoni ideedemaailmas). Nendest viiest kestast neli madalamat uuenevad iga inkarnatsiooniga ja lagunevad varsti? peale monaadi vabanemist organismist. Kõik kestad peale organismi on agregaatkestad. Eeteraine ümbritseb organismi igat rakku, vahendades erineva funktsionaalsusega energiaid, mida muistsed õpetajad nimetasid elujõuks. Emotsionaal-, mentaal- ja kausaalkest ümbritsevad ja läbistavad kõiki madalamaid kestasid. Need on ovaalse kujuga ja ulatuvad umbes 30-45 cm organismist väljapoole, luues nn aura. Organism tõmbab ligi u 99 protsenti nende kestade ainest ja hoiab seda enda ümber nii, et need kestad jäljendavad täielikult organismi kuju.

 

INIMESE TEADVUS

 

1) Inimkonna praegusel üldisel arenguastmel on tavaindiviid inkarnatsiooni ajal objektiivselt teadlik reeglina ainult oma organismis, subjektiivselt teadlik eeter-, emotsionaal- ja mentaalkestades ning teadvuseta kausaalkestas. „Nähtav” füüsiline reaalsus, mis hõlmab kolme madalamat füüsilist agregaatolekut (tahke, vedel ja gaasiline), on ainus reaalsus, mida inimene tunneb, ning ainus, mida ta arvab olemas olevat. Ta peab oma emotsionaalkesta ihasid ja tundeid ning mentaalkesta mõtteid vaid subjektiivseteks fenomenideks, mitte mõistes, et objektiivses mõttes vastavad need vastavate maailmade aineliikide võngetele.

 

2) Kui indiviid on omandanud nii objektiivse teadvuse kõikides inkarnatsiooni kestades kui ka kausaalse intuitsiooni ja seega teadvuslikkuse kausaalkestas, siirdub ta kausaalminana viiendasse looduskonda.

 

3) Enne, kui monaad on omandanud võime püsivaks kausaalseks aktiivsuseks, peab see iga lõppenud inkarnatsiooni järgselt kausaalkestas magades ootama uut ümbersündi. Seeläbi hävib tema teadvuse jätkuvus ja minevikumälu jääb uinuvaks senikauaks, kuni monaad on võimeline kausaalseks teadvuslikkuseks.

 

4) Inkarnatsioonide arv on igas looduskonnas piiramatu, kuniks indiviid on omandanud vastavas looduskonnas tarvilikud omadused ja võimed ning individuaalse kesta järgmises kõrgemas looduskonnas. Peab siiski märkima, et kõik hangitud omadused jäävad uues inkarnatsioonis uinuvateks, kui neid ei arendata, samas paranevad arenguvõimalused üha enam. Tavaliselt suudetakse koheselt mõista vaid juba omandatut.

 

INIMESE ARENGUASTMED

 

1) Klassid on looduse loomulik olek. Looduslikud klassid tähendavad ealt erinevaid klasse nii inimkonnas kui teistes madalamates või kõrgemates looduskondades.

 

2) Inimkonnas läbib indiviid viis erinevat arenguastet: barbaarastme (madalama emotsionaalminana), tsivilisatsiooniastme (madalama mentaalminana), kultuuriastme (kõrgema emotsionaalminana), humaansusastme (kõrgema mentaalminana) ja idealiteediastme (kausaalminana).

 

3) Monaad areneb, õppides oma kogemustest ja lõigates seda, mida on eelmistes inkarnatsioonides külvanud. Kõik hea või halb, mis teda tabab, on tema enda põhjustatud. Temaga ei saa juhtuda midagi, mida ta pole ära teeninud. Ebaõiglus ei saa mingil juhul olla võimalik. Sellest rääkimine on eluteadmatuse ja kadeduse väljenduseks.

 

4) Eemaletõukavat põhisuundumust omavate monaadide areng võib võtta väära suuna ja ilmneda juba taimkonnas parasiitlusena ning loomkonnas kiskjalikkusena. Madalamates looduskondades monaadid üldiselt takistavad arengut ja põhjustavad korratust, seda kõike muidugi omal vastutusel. Teadvustamata ja veel suuremal määral teadvustatud tungimine monaadi võõrandamatusse ja puutumatusse jumalikku vabadusse, mida piirab kõikide elavate olendite samaväärne õigus, viib võitluseni olemasolu eest ja julmuseni elus.

 

5) Taimmonaadid arenevad siis, kui loomad ja inimesed söövad taimi, kuna nii asetatakse nad nimetatud loomkehade tugevate tundevõngete mõju alla.

 

6) Indiviid ei või süüdistada elu selles, et ta madalamatel arengutasemetel peaaegu täielikus eluteadmatuses eksib pea kõikide loodus- ja eluseaduste vastu.

 

7) Esoteerilise põhiaksioomi kohaselt esineb seadusi kõiges ja kõik on seaduse väljendus. Kõiketeadev on see, kes omab teadmist kõikide maailmade kõikidest seadustest. Kõikvõimsus ja vabadus on võimalikud ainult läbi kõikide seaduste absoluutselt veatu rakendamise.

 

8) Loomulikult saab esoteeriline maailma- ja eluvaade olla inimkonnale ainult tööhüpoteesiks. Kuid mida kaugemale inimkond areneb, seda ilmsemaks muutub selle hüpoteesi ülivõimsus. Kausaalmina on võimeline tuvastama selle vastavuse faktidega inimese viies maailmas.

 

 

tõestused hülosooikale

        Hülosooika (õpetus kogu mateeria elus olemisest) töötas välja kuulus matemaatik Pythagoras http://en.wikipedia.org/wiki/Pythagoras . Ta tahtis panna sellega aluse tuleviku teadusele. See, kui palju oli ta oma ajast ees, saab selgeks sellest, et alles nüüd on tekkinud tema süsteemile väljavaade saada laiemalt arusaadavaks. Selle põhjuseks on teadusliku uurimise jõudmine nii kaugele, et see on hakanud lähenema mõnedele hülosooika aluspõhimõtetele. Kui teadus tegeleb vaid füüsilise tõelisusega, siis hülosooika kirjeldab peamiselt ülefüüsilist tõelisust, sest füüsiliste sündmuste põhjused peituvad ülefüüsilises. Tulevikus saab olema võimalik otsene side teaduse ja hülosooika vahel.

 

Seega oli Pythagoras tuhandeid aastaid oma ajast ees. Ta kuulumus vennaskonda, mille liikmed olid süstemaatiliselt arendanud oma teadvust kaugele üle tavalise inimese piiride. Nad virgutasid täieliku aktiivsuseni „teadmise organid“, mis endiselt on jõude enamuses meis. See andis neile ülima teadmise universumist ja inimesest, mis ületab kaugelt tänapäevase teaduse võimalused, mis piirdub füüsiliste aistingumeelte ja nende instrumentaalsete võimenduste abil saadud teabega. Seda ülimat teadmist nimetatakse esoteerikaks. Vennaskonna liikmed asutasid teadmiste koole erinevate rahvuste seas siis, kui need olid saavutanud teatud tsiviliseerituse astme. Vähemalt märgatav vähemus rahvusest pidi olema vabastanud oma mõtlemise traditsioonilisest religioonist ja alustanud ratsionaalsel kujul mõtisklemist elu mõtte ning tõelisuse olemuse üle.

 

Pythagoras asutas umbes aastal 700 e.m.a. teadmiste kooli Sitsiilias, mis toona oli Kreeka koloonia. Esoteerilised koolid olid olemas juba tuhanded aastad enne Pythagorast. Tema esoteerilise kooli uudsus seisnes iidsete aegade teadmise süsteemses ja selges esitusviisis. Ta mõistis kreeka arusaama konkreetsest teadmisest, teaduslikust meetodist ja täpsusest.

 

See on ka põhjus, miks esoteerilise teadmistesüsteemina sobib hülosooika kõige paremini lääne inimestele, kes on saanud teadusliku ja filosoofilise hariduse, armastavad otseseid fakte ja põlgavad kahemõttelisi sümboleid.

 

Juba pea kolm aastatuhandet on hülosooika olnud elav traditsioon, tee teadmisele maailmast ja meist endist. Tuhanded mehed ja naised on seda teed käinud. Kuni viimase ajani hoiti teadmist saladusena nende ees, kes ei kuulunud kooli. Tõepoolest elame me maailmas, kus on ohustatud kõik tõeliselt väärtuslik, sealhulgas muidugi ka teadmised.

 

Alles meie ajal on antud luba elementaarse esituse avaldamiseks hülosooikast, kuid suurem osa hülosooika teadmistest on siiani avaldamata ja see jääb nii veel pikaks ajaks. Teadmist muidu tundmatutest jõududest looduses ja inimeses antakse jätkuvalt vaid neile vähestele, kes on saanud võitu kõikidest ahvatlustest kuritarvitada seda võimu, mida iga tegelik teadmine annab.

 

TÕESTUSED HÜLOSOOIKALE 

Hülosooika/hülosoismi (kreeka keeles: aine elu) õigsusest tõestusi vajajatele on viis tõestust, igaüks neist eraldivõetuna täiesti piisav ja võrratu loogilise paikapidavusega. Need viis on:

 

        loogiline tõestus,

        selgitustõestus,

        ennustustõestus,

        selgeltnägemistõestus,

        katseline tõestus.

 

Loogiline tõestus seisneb selles, et hülosooika moodustab vastuoludeta ja vääramatu mõttesüsteemi. Sellist süsteemi ei saa koostada inimintellekt ega ilma teadmiseta tõelisusest. See ei saa kunagi sattuda vastuollu teaduse poolt lõplikult tuvastatud faktidega. Kõik uued faktid leiavad selles süsteemis oma koha. Mida kaugemale edeneb uurimine, seda ilmsemaks muutub asjaolu, et hülosooika on ainuke paikapidav tööhüpotees. Enamikule inimestest ei saa see olla millekski muuks inimkonna praegusel arenguastmel.

 

Selgitustõestus: hülosooika selgitab kõige lihtsamal, ühtsemal, üldisemal, vasturääkimatumal ja ümberlükkamatumal viisil tuhandeid muidu täiesti seletamatuid fakte.

 

Ennustustõestus: juba on olemas hulk tõendatavaid ennustusi (piisavalt palju, et täita köidet) inimese poolt ennustamatutest avastustest, leiutistest ja juhtumitest, mis on saanud kinnituse.

 

Selgeltnägemistõestus: nagu kinnitavad ka india radža-joogid, võib igaüks, kes on valmis läbi tegema tarviliku treeningu, arendada endas varjatud omadusi, mis ühel päeval saavad olema kõikide poolt omatud võimed. See tähendab võimalust hankida objektiivne teadvus üha kõrgemates, praegusel hetkel nähtamatutes molekuliliikides ehk agregaatolekutes.

 

Katseline tõestus (maagia) tähendab, et teadmistega asjassekuuluvatest loodusseadustest ja nende rakendusviisist ning füüsilis-eeterlike aineenergiate kasutamisega põhjustatakse muudatusi ka tihkes füüsilises aines. Maagia on mitmetel põhjustel siiski keelatud. See annaks relvad inimkonna kõikvõimalike bandiitide kätte ja ahvatleks neid igasugustele kuritegudele. Teadlased on tembeldanud maagikud petisteks ja pidanud kõiki selliseid nähtusi võimatuteks, sest need on „vastuolus loodusseadustega”. Maagikutest on saanud märtrid ka teistel viisidel. Sensatsiooninäljased nõuavad neilt üha enam sensatsioone. Abivajajad piiravad ohvrit abinõuetega. Uudishimulikud tahavad saada lahendust igale oma probleemile.

 

 

hülosooikaline mentaalsüsteem - mis see on?

        Hülosooika on mentaalne süsteem. See tähendab süsteemi, mida inimene suudab mõista ja kasutada oma mentaalse teadvuse, intellekti ja terve mõistusega. Maailmavaadet puutuvates probleemides ei ole emotsioon valgustuse allikaks ega kindlaks teejuhiks. Vaid mõistus suudab otsustada kas väidetavad faktid on tegelikud faktid, suudab hinnata nende võimalikkust, usaldusväärsust või tõenäosust.

 

Kuid faktidest üksi ei piisa. Üksikud, seostamata faktid ajavad pigem segadusse kui selgitavad. Faktid tuleb paigutada seostesse ja seosed siduda veelgi laiematesse üksustesse ehk süsteemidesse. Iga mõtlev inimene loob enda jaoks süsteemi. Iga uue õpitud asja seob ta varasemalt õpituga, lülitades uue juba olemasolevasse süsteemi ja jätkab selle ehitamist kas teadlikult või ebateadlikult. Kogu ratsionaalne mõtlemine toimub süsteemides. Ja seda seetõttu, et arusaamine toimub alati üldiselt üksikule, tervikust detailideni.

 

Hülosooikaline süsteem annab võimaluse liita need teadmisele suunatud püüdlused, mis on Läänes olnud aastasadade jooksul jagunenud mitmete vastuoluliste liikumiste vahele: teoloogia, filosoofia ja teadus. Selline eraldatus ja vastuolu on alati tõendiks teadmatusest. Tõelisus on üks ja ainus. Seetõttu saab olla vaid üks õige teadmine tõelisusest, vaid üks paikapidav maailmavaade. Seevastu eluvaateid peaks tõepoolest olema sama palju kui mõtlevaid inimesi, sest igaüks peaks sõnastama oma vaate sellest, mida ta elust tahab ja mida on ta valmis vastu andma.

 

Mida rohkem inimkond areneb, seda enam suudame leppida kokku eluvaadet puudutavates küsimustes. Sest üha rohkem inimesi hakkab mõistma, et nende eluvaade peab põhinema maailmavaatel, faktidel tõelisusest. Selleks, et teada kuidas asjad peavad olema, pead kõigepealt teadma midagi sellest kuidas asjad on. Meie eluvaade on tähtsam kui maailmavaade, sest see juhendab meid praktilises elus, sisustab õigusekäsitlust (käsitlust õigest ja valest, mida me ähmaselt nimetame moraalsuseks). Maailmavaatel on etteaimamatu tähendus, olles meie eluvaate teadmise aluseks. Ja siin annab oma panuse hülosooika.

 

Hülosooikaline maailmavaade kirjeldab olemasolevat kui kolme külje ehk aspekti ühtsust: aine, teadvus ja liikumine. Kõik on aine, mis omab teadvust (alati mingil määral) ja on liikumises. Kõige väiksemad, hävimatud aine osakesed on monaadid. Elu mõte on iga monaadi teadvuse areng.

 

Igas olendis on üks monaad, mis on piisavalt arenenud, et olla tema keskne individuaalne teadvus. Mitmesugused looduskonnad – mineraalid, taimed, loomad, inimesed jne – on erinevad individuaalse teadvuse evolutsioonilised astmed.

 

Inimkond ei ole mitte selle arengu viimane aste, vaid ainult nähtavas füüsilises maailmas oleva orgaanilis-bioloogilise osa viimane aste. Peale füüsilise maailma on suur hulk üha kõrgemaid maailmu. Nendes maailmades jätkub indiviidi areng pärast inimkonna astme läbimist. Inimesest kõrgemal on rohkem looduskondi kui temast allpool.

 

Kõik olemasolev moodustab ühtsuse. Tegelikult ei ole eraldatust, iseäranis mitte teadvusele ja energiale (aine liikumises). Kogu kõrgem areng eeldab, et enesesamasust säilitav indiviid siseneb üha suurematesse gruppidesse, kus koostöö ning elu ja arengu teenistus on põhilised tegevused.

 

Kõike seda juhivad seadused. Aine elu puudutavate loodusseaduste kõrval on eluseadused, mis puudutavad teadvust ja selle arengut. Inimese kohus on õppida eluseaduste kohta ja rakendada neid oma parimate võimete kohaselt. Inimese jaoks kõige tähtsamad eluseadused, mida ta ise saab rakendada on: vabaduse seadus, ühtsuse seadus, eneseteostuse seadus ja aktiveerimise seadus.

 

Vabaduse seadus ütleb, et igaühel on õigus teha mida iganes ta soovib kõikide teiste samavõrdse õiguse piirides.

 

Ühtsuse seadus ütleb, et kogu elu moodustab ühtsuse ja et arenemine kõrgemale on võimalik ainult siis, kui inimene saab võitu oma isekusest ning õpib koostööd ja teenimist.

 

Eneseteostuse seadus ütleb, et iga inimene peab arenema omaenda viisil.

 

Eneseaktiveerimise seadus ütleb, et kogu inimese areng on tema enda töö tulemus, kogu teadmine tema enda vaimse pingutuse tulemus.

 

Olenemata inimese tahtest valitsevad teda kolm seadust: arengu seadus, saatuse seadus ja külvi-lõikuse (põhjus-tagajärg) seadus.

 

Ratsionaalsete olenditena peame valima kahe tee, kahe eneseteostuse vahel: võimutahe või ühtsusetahe. Võimutahe viib kõikide jaoks suurenenud kannatusteni, eriti nende jaoks, kes on võimu kuritarvitanud. Ühtsusetahte mõju on see, et keegi ei nõua oma osast rohkemat ja et igaüks näeb üldise hüvangu teenimises oma elu kõrgemat ülesannet. See osutub ainukeseks läbipääsetavaks teeks igaühe õnne ja rõõmuni, kõikide heaoluni ja mitte kellegi kaotuseni.

 

 

intervjuu neurofilosoofiga: meie „mina” on illusioon

Eesti Päevaleht 04.02.2012 

 

Kuidas ma olen iseendana maailma sündinud? Mis jääb minust alles, kui ma suren? Selliste küsimuste üle on filosoofid juba aastatuhandeid vaielnud, viimasel ajal on seltskonda lisandunud aju-uurijad.

 

Thomas Metzinger http://en.wikipedia.org/wiki/Thomas_Metzinger on kodus mõlemas valdkonnas: nii filosoofias kui ka aju-uuringutes. Filosoofina püüab ta selgitada selliseid fenomene nagu mina ja teadvus. Kuid ta on uurinud ka seda ajuosa, millele me võlgneme oma unenäod, kehatunnetuse ja peegelneuronid, mis on empaatia võtmeks.

 

Metzingeri peetakse üheks neurofilosoofia pioneeriks, kes üritab ühendada filosoofia aju-uuringutega. Ta üks väheseid nüüdisaegseid saksa filosoofe, kes on rahvusvaheliselt tuntud. Peab ettekandeid nii New Yorgi teaduste akadeemias kui ka Vatikanis.

 

Metzinger töötab Mainzi ülikoolis. Alates 18. eluaastast on ta taimetoitlane ega tarbi alkoholi. Tegeleb ka eetikaga ning tunneb huvi meditatsiooni ja selliste unenägude vastu, mille puhul inimene on teadlik, et näeb und.

 

Professor Metzinger, te olete kogenud midagi, mida kadestan: te olete kirjeldanud iseenda kehaväliseid kogemusi.

See oli 1980. aastate alguses. Ma elasin siis ühes üksikus veskis ja kirjutasin doktoritööd. Ühel ööl, kui lamasin voodis, tundsin, kuidas hakkan kehast välja minema. Ma hakkasin selle seisundiga eksperimenteerima. Kõndisin natuke toas ringi, läksin avatud akna juurde ja libistasin kätega mööda aknaraame. Siis hüppasin aknast välja, kuid ei kukkunud alla, vaid hakkasin ülespoole hõljuma. Natuke hiljem, magamistoas tagasi olles, otsustasin lennata 85 kilomeetri kaugusele Frankfurti, et ühe sõbra majas natuke ringi vaadata. Siis tõmmati mind suure kiirusega edasi, läbi magamistoa seina ja ma kaotasin teadvuse. Kui toibusin, olin jälle oma füüsilises kehas tagasi. Olen selliseid asju umbes kuus või seitse korda kogenud.

Ja see tundus teile reaalne?

Nii tõeline nagu teile praegu see laud teie ees. Oli vaja pikki vaidlusi, enne kui üks psühholoogist kolleeg suutis mind veenda, et tajutu ei saanud olla tõeline. Kahjuks ei ole mul juba aastaid enam õnnestunud midagi kehavälist kogeda. Oleksin valmis palju maksma, et midagi sellist taas läbi elada.

Mida need kogemused teile tähendavad?

Esiteks olid nad mõnikord lihtsalt väga ilusad: sageli kogetakse siis suurt kerguse ja vabanemise tunnet. Teiseks olid nad teaduslikult ja filosoofiliselt põnevad. Saab eksperimenteerida minatunde eri tasanditega – ja seda täieliku vaimse selguse juures. Kujutage ette, et te ei saaks üksnes lennata, vaid teil oleks ka omaenda keha teisik, keda näete väljast ja kuulete hingamas – otsekui oleks tegu teise inimesega. Ehk olete kogenud unehalvatust? Te ärkate kesk unenägu üles, olete täie teadvuse juures, kuid liikumisvõimetu.

See on kohutav. Nagu oleks surnud.

Jah, see on kohutav seisund. Aga te olete sellises seisundis üsna lähedal kehavälisele kogemusele. Kui teil on natuke õnne, saate selle seisundi puhul oma kehast „välja astuda”. Ja mind huvitab: kes on see mina, kes neid kogemusi läbi teeb?

Teie jutt meenutab mulle lugu surnust ülestõusmisest. Renessansi maalikunstnik Matthias Grünevald kujutas seda ühel altarimaalil kui hõljuva valguskeha väljumist surevast kestast.

Selliseid kujutluspilte leiame kõikidest kultuuridest. Tiibeti budistid räägivad teemantkehast, apostel Paulus hingest, heebrea ja araabia kultuurid ruach’st. Ma usun, et selline peenest ainest „keha” on tõepoolest olemas. Peen aine koosneb aga puhtast infost: see on sisemine pilt, mille aju on organismist loonud. Kehavälised kogemused ei ole ju väga tavatud. Selliseid kogemusi on umbkaudu igal kümnendal inimesel. Ja võib-olla tuleneb surematu hinge idee suuresti just tõsiasjast, et kõikide kultuuride ja aegade inimesed on pidanud selliseid kogemusi seletama.

Aga see, et üks filosoof selliste kogemustega tegeleb, on küll ebatavaline.

Kahjuks küll. Isiklikust kogemusest on tohutu abi, et kujundada uusi hüpoteese tegelikkusest. Kui te tuginete ainult abstraktsele ja igapäevakogemusele, muutuvad teie ettekujutusvõime raamid kergesti liiga ahtaks.

Mis viis teid mõttele saada filosoofiks?

Ma ei ole kunagi tahtnud piirduda vaid pealispindsega. Võib-olla seepärast, et olin lapsena palju haige. Juba siis mõtlesin, et elu alguses tuleb kõigepealt endale selgeks teha põhiküsimused. Ja nii asusin ma oma vanemate suureks pettumuseks Frankfurdi ülikoolis filosoofiat õppima. Ja mind sütitas keha ja hinge küsimus.

Ehk siis mõistatus, kas meie siseelu on vaid molekulide mäng ajus või midagi muud.

See küsimus ei lase mind enam lahti. Kuidas mõjutab aju hinge, kuidas hing aju? Ma olen selle probleemistikuga tegelenud kahel tasandil – minu magistritöö pealkiri oli „Ratsionaalsus ja müstika”.

Te olite Saksa kultuuriruumis üks esimesi, kes hakkas uuesti tegelema teadvuse teemaga. Veel 20 aastat tagasi ei võetud selle küsimusega tegelevaid teadlasi tõsiselt.

Siis peeti seda teemat uurimistöö objektina liiga nõrgaks, kuna seda ei saa käsitleda eksperimentaalselt. Aga see on muutunud. Tänapäeval peavad kõik olulised aju-uuringute laborid tegelema ka teadvuse teemaga. Ja võib-olla on kriitilise filosoofia ülesanne riskida oma hea mainega. Ta peaks selgitama mõisteid, loobuma tabudest ja avastama enda jaoks uusi tegevusvälju. EL on käivitanud miljonite eurode suuruse uurimusprogrammi, mille raames üritame minatunnet üle kanda virtuaalsele teisikule ja hiljem koguni robotile.

Kuidas ometi?

Esimene eksperiment õnnestus meil aastal 2007. See oli eksperiment. Üks inimene silitab teil selga, samal ajal filmitakse teid selja tagant. Arvuti muudab pilti, teist saab virtuaalne figuur, keda vaatate 3D-prillidega. Te näete niisiis enda selja tagant, kuidas teie selga silitatakse. Te ei taju puudutust enam iseenda kehal, vaid teie virtuaalse teisiku kehal, kes on teie silmade ees. Minatunne kandub edasi teise keha pilti. Selliste eksperimentidega saavad aju-uurijad uurida mehhanisme, mille abil me tajume end tervikliku iseendana. Mis on minatunde kõige lihtsam vorm? Üldjuhul peame selle perspektiivi lähtepunktiks ühte punkti oma peas – silmade vahel. Kuid nägev mina võib olla lahutatud tundvast minast, identifitseerimisest kehaga. Te võite oma minatunnetuse üle kanda välja, oma teisikule, kuid samal ajal ometi vaadata maailma läbi oma silmade. 

Teie peateos kannab inglise keeles pealkirja „Being No-One” http://pood.rahvaraamat.ee/raamatud/being_no_one/486767 . Ehk siis: olen eikeegi. Teil võivad olla head argumendid, et väita, et teie „ise” on vaid teie aju rafineeritud illusioon. Aga kas te ise ei tundu endale irreaalsena? Kas te saate tõesti uskuda, et te olete mitte keegi? 

On palju asju, millest me teame, et nad on tõenäoliselt õiged, kuid mida me lihtsalt ei saa uskuda – mõelge kas või moodsale füüsikale. Üks minu raamatu filosoofilistest ideedest on, et ei ole olemas midagi sellist nagu meie mina tuum ega ka teravalt piiritletud identiteeti läbi aja. Metzinger, keda te näete täna, ei ole seesama mis kolm aastat tagasi, ehkki on küll sarnane. Selles mõttes oleme mitte keegi.

Aga te istute ometi minu vastas. Kellega ma praegu siis räägin?

Hea küsimus. Minu organism on loomulikult reaalne. Kuid ometi ei saa te öelda, et meie vestluse taga on üksnes minu keha või vaid osa ajust. Samamoodi mängib rolli see, mis meie vahel juhtub – näiteks see, et peame teineteist arukateks inimesteks. Olulised on ka ajaloo ja ühiskonna mõjud. Aga see, et mina pean iseennast Thomas Metzingeriks, on minu aju kujutluse vili. Elementaarne minatunne on evolutsiooni produkt, see aitab ellu jääda. Ja see mehhanism on seepärast nii edukas, et meil on raske sellest läbi näha. Uuemad uurimused näitavad, et on toimunud ka enesepettuste evolutsioon. Positiivsed illusioonid võivad olla väga kasulikud. Näiteks peavad kõik vanemad omaenda lapsi üle keskmise kenadeks ja intelligentseteks.

Minu lapsed seda juhuslikult ongi.

Just, teie lapsed on eriti armsad! Kalduvus enesepettustele on ilmselt evolutsiooniliselt kasulik olnud. Enesepettus võimaldab meil paremini puru silma ajada, unustada mineviku lüüasaamised, see suurendab motivatsiooni ja eneseusaldust. Seetõttu näib olevat kasulik uskuda ka iseenda surematusesse või iseendasse nagu asja, mitte nagu protsessi. Me püüame pidevalt enda enesehinnangut kõrgel hoida, näiteks teiste tunnustamisest hoidudes. Niipea kui meile tundub, et teine inimene meid ei austa, oleme haavatud ja kaitseme end peaaegu automaatselt. 

Neuropsühholoogilised eksperimendid näitavad, et aju samahästi kui ei suuda eristada hingelist ja kehalist valu. Kui me tunneme end tõrjutuna, lähevad käiku samasugused tundemehhanismid, nagu meid piinaks näiteks veritsev haav.

Jah, inimeste elus on rõõmu ja kurbuse bilanss tihti haletsusväärne. Tänapäeval oleme hakanud mõistma, miks. Ka sellel teadmisel on oma hind. Kui me hakkame mõistma oma minatunde sisemist struktuuri, kaotame naiivse usu enda identiteeti. 

_______________________

Intervjueerija Stefan Klein http://en.wikipedia.org/wiki/Stefan_Klein on saksa füüsik ja teaduspublitsist. Klein on õppinud füüsikat ja filosoofiat Müncheni ja Grenoble’i ülikoolis. Doktorikraadi sai ta Freiburgi ülikoolist biofüüsika alal. Eesti keeles on talt ilmunud teosed „Õnne saladus” https://www.raamatukoi.ee/cgi-bin/raamat?20514 (2005), „Kas kõik on juhus?” https://www.raamatukoi.ee/cgi-bin/raamat?98564 (2005) ja „Aeg. Aine, millest koosneb elu” https://www.raamatukoi.ee/cgi-bin/raamat?171058 (2009).