ORME - filosoofide kivi, taevamanna - Mis see on?

        Maailma pikast ajaloost on erinevatest allikatest - kultuuride ning usundite kaudu - meieni jõudnud kirjeldusi paljudest erinevatest müstilistest ja maagilistest nähtustest - Piiblis mainitud taevamanna, keskajast filosoofide ehk tarkade kivi, nooruseallikad, praana, chi, kuldvillak, suure püramiidi ehitus, elektriga seotud nähtused jpm.

Tänaseks on selgunud huvitavad seosed kõigi nende nähtuste vahel. Materjali millest käib jutt nimetatakse üldnimega ORME. Kasutatakse ka nimetusi monoatomaarne kuld, valge puuderkuld, ormus, m-seisund, AuM, manna jne. 

David Hudson http://www.youtube.com/watch?v=0IgYp4Noz90 (kellest järgnevalt juttu) nimetas oma leitud materjali ORME ehk Orbitally Rearranged Monoatomic Elements http://orbitallyrearrangedmonatomicelement.blogspot.com/ (muudetud orbiidiga monoatomaarsed elemendid). Kasutatakse veel nimetusi kõrgspinnilises olekus monoatomaarsed elemendid ja m-seisundis mateeria (m-seisund ehk monoatomaarne seisund).

ORMUS ehk m-seisundis mateeria arvatakse esinevat väärismetallides erinevas atomaarses olekus. Tekkinud on uued teooriad ning kasutusvaldkonnad, millest veel lähiminevikus keegi midagi ei teadnud. Ülijuhtivus, kvantumteooria, Bose-Einsteini kondensaat http://en.wikipedia.org/wiki/Bose%E2%80%93Einstein_condensate jpt.

Eriti olulised on aga tulemused mis puudutavad inimorganismi reageerimist sellel ainele. Kuidas kõik alguse sai, sellest järgnevalt.

1970-ndate lõpus avastas Arizonas maaomanik David Hudson oma põldudelt kummalist mateeriat. Aastate jooksul kulutas Hudson miljoneid dollareid, et uurida ning selgusele jõuda millega on tegu. Hudsonil polnud aimugi, et tema harjumuslikku ka sumiteenimisele orienteeritud elu täidavad peagi rasked ja väsitavad alkeemilised otsingud, mis keeravad peapeale kogu ta alalhoidliku hoiaku et teha temast üht meie aja kõige agaramat rajaleidjat.

Arizona põllumajanduse üks looduslikke probleeme on see, et mulla naatriumisisaldus on liiga kõrge mille tõttu on maapind kõva, musta värvi ja ei ima vett. Selle vastu kasutas Hudson väävelhapet 300 tonni hektari kohta. Peale seda käidi põllud vihmutusautodega üle. Happe ja veesegu kobrutas ja vahutas ning purustas leeliselise pinnakooriku töödeldavaks. Kui happes lahustamata jäänud pinnase-komponendid Arizona päikese käes 115 kraadi Celsiuse (5% niiskust) ära olid kuivanud, siis plahvatasid need sinakasvalge leegiga põlema ja kadusid täielikult.

Seda mulda viidi teadlastele uurida. USA, Lääne-Saksamaa uurimisasutustesse ja isegi NSVL Teaduste Akadeemiasse. Laborianalüüs andis tulemuseks, et aine koosnes rauast, ränist ja alumiiniumist. Ometi oli ilmselge, et see pole võimalik. Aine ei lahustanud väävel-, lämmastik- ega soolhappes. Kuid raud, räni ja alumiinium oleks neis hapetes täielikult lahustunud. Nii viidigi mõistatuslik aine (teades, et see on väärismetall) eritehnoloogiaga uurida. Taas saadi tulemuseks, et see koosneb rauast, ränist ja alumiiniumist. Siis selgus, et analüüsi tulemusi olid mõjutanud imeväikesed võõrlisandid, mis eemaldati ning seejärel jäi alles 98% algnäidisest, mida testiti uuest. Tulemus oli vapustav - valge piisk ainet oli olemas ja kõigile nähtav. Aparatuur aga andis tulemuseks absoluutselt mitte midagi st kaalutu! Et teada saada, millest see aine koosneb tuli vene teadlaste idee järgi kaarleegiga (5 500 kraadi Celsius) kuumutada seda ainet 300 sekundit (20 x kauem kui oli võimalik tolle aja üheski lääne laboris).

See protsess tuli omakorda läbi viia mõnes inertgaasi keskkonnas. Nagu arvata võis saadi esimese 15 sekundi järel tulemiks raud, räni ja alumiinium ning vähesel määral kaltsiumi, naatriumi ja titaani. Kui need ained olid ära keenud, st kadusid, näitasid kõik näidud taas tulemuseks "mitte midagi". Kui möödus 20 sek, 30 sek kuni 70 sekundini, ärkas aine taas "ellu". Aparatuuri näit teatas pallaadiumist, veel 20 sek hiljem plaatinast ning siis 220 sekundil ilmusid näidud ruteeniumi, roodiumi, iriidiumi ja osmiumi kohta. Selgus, et tilluke helmes koosnes täielikult plaatinarühma metallidest! Edasisel kuumutamisel muutus valge helmes valgeks pulbriks.

Seda valget pulbrit nimetatakse kõrgspinnilises olekus monoatomaarseks elemendiks. Seda saadakse kõikide väärismetallide põletamisel kaarleegiga (5 500 kraadi Celsiuse järgi). Uuringute tulemused on niivõrd erilised, et nende avaldamine ja laiemalt kasutuselevõtt igapäevases elus saab tulevikus olema maailmapilti muutev.

1989-ndal aastal võttis David Hudson leitud materjalile ja meetoditele patendid üle maailma. Järgnevatel aastatel on erinevad uurimisrühmad ning laborid sõltumatult David Hudsonist keskendunud uue aine uurimisele ning rakendusvaldkondade leidmisele füüsikas, keemias, farmaatsias, elektroonikas, energeetikas jpm valdkondades.

Tõeliselt hämmastav tõik kõrgspinnilise kulla ja plaatinarühma metalli mõistatusliku valge pulbri kohta on see, et tegemist ei olegi tegelikult uue avastusega. Vana aja sumerid kasutasid kõrgspinnilise mateeria kohta nimetust ülespidine tulekivi - Sem-an-na, egiptlastel oli see Mfkzt, heebrealastel Piiblis taevamanna, heebrea keeles tähendab sõna Manna - Mis see on?

Keskaja alkeemikud kutsusid kõrgspinnilist mateeriat filosoofide kiviks.

Valge pulber oli püha ja talle on omistatud ajaloo vältel erakordseid omadusi: levitatsiooni, aine muundumist, teleportatsiooni (esemete ülekandmine ühest kohast teise protseduuri abil, mis hõlmab eseme kohta käiva informatsiooni kodeerimist, informatsiooni ülekandmist teise asukohta ja algse eseme koopia valmistamist sihtkohas), ereda valguse kiirgamist, surmavaid kiirgusi, kui ka seda, et ta aitab säilitada füüsiliselt aktiivset pikaealisust. Tänapäeva maailmas on see eksootiline aine ja selle ülijuhtivus kuulutatud "kõige tähelepanuväärsemaks" füüsikaliseks omaduseks "kogu universumis".

Milline on siis see ülespoolne ehk kõrgspinniline seisund, mis muudab need väärismetallid mittekombitavaks valgeks pulbriks?

Elektronid paiknevad aatomituuma ümber kindlaksmääratud kujuga ruumipiirkondades ehk orbitaalidel, põhimõtteliselt ümbritseks aatomit justkui kate - tuuma tekitatud positiivne kaitse, kõik tuuma ümber tiirlevad elektronid peale kõige välimiste paiknevad seespool katet.

Igal orbitaalil on oma kindel energiatase. Elektroni üleminekul kõrgema energiaga orbitaalile (ergastamine) neeldub kvantenergiat, üleminekul madalama energiaga orbitaalile kiirgub Kvantenergiat Igale orbitaalile mahub maksimaalselt kaks elektroni.

Keemilise sideme moodustumisel osalevad tuumast kõige kaugematel orbitaalidel olevad elektronid - valentselektronid ja tühjad orbitaalid. Valentselektronid - välimistel orbitaalidel olevad elektronid on tuumaga nõrgalt seotud.

Aatomi tuum läheb ülespoolseks ehk kõrgspinnilisse olekusse 5 500 kraadi Celsiuse juures, kui tuuma positiivne kate laieneb ja toob kõik elektronid tuuma kontrolli alla. Kui normaalselt tiirlevad elektronid ümber tuuma paaridena (v.a. vesinik), kusjuures üks pöörleb päri ja teine vastupäeva, siis kuid kõrgspinnilise tuuma mõju alla sattununa lähevad kõik päripidised elektronid korrelatsiooni äraspidiste elektronidega. Täielikus korrelatsioonis muutuvad elektronid puhtaks valgeks valguseks ja üksikutel aatomitel on kõrgspinnilises substantsis täiesti võimatu liituda. Seetõttu ei saa need loomulikul teel metallina ümber formeeruda ja järele jääb lihtsalt valge pulber.

Koobalt, nikkel, vask, ruteenium, roodium, pallaadium, hõbe, osmium, iriidium, plaatina, kuld, elavhõbe, kroom ja vanaadium. Kõik ülalnimetatud elemendid on m-seisundis rohkelt esindatud merevees - eriti palju leidub neid Surnumere vees. Samuti leidub neid värskes kaevuvees, allikavees, kivimites ja õhus. David Hudsoni uuringute kohaselt esineb nimetatud elemente monoatomaarses olekus kuni 10 000 korda rohkem kui tavalises metallilises olekus.

Arvatakse, et on olemas veel mitmeid elemente, mis esinevad m-seisundis lisaks eelnimetatuile. Laborites tehtud katsetes on selgunud, et m-seisundis ilmnevad mitmetel elementidel erilised omadused, mida neil metallilises olekus ei esine. Näiteks ülijuhtivus, ülivoolavus, Josephsoni tunneli efekt http://en.wikipedia.org/wiki/Josephson_effect , levitatsioon (nähtus, mille puhul isik suudab ennast liigutada mõttejõul, ilma otsese füüsilise mõjuta) jt.

Teadlased vaidlevad selle üle, kas tegemist ei ole mitte uue mateeriaga. M-seisundis elemente leidub ka bioloogilistes süsteemides - näiteks ravimtaimedes on nende kontsentratsioon eriliselt suur. Täna on välja töötatud palju erinevaid viise ORME elementide kätte saamiseks keskkonnast.

Üks lihtsamaid on merevee pH tõstmisel 10.78-ni seebikivi abil, seejärel pestakse saadud materjali kolm korda destilleeritud veega. Tehislikult saab ORMET väärismetallide kuumutamisel kaarleegiga 5 500 kraadi Celsiuse juures, mille järel see muutub valgeks pulbrisarnaseks mateeriaks.

Looduslikult moodustub ORME 2 000 - 2 500 km sügavusel maapõues magma sees, kus maa tuuma temperatuur on umbes 5 500 kraadi Celsiuse juures.

M-seisundis väärismetallide aatomid on kaalutud ja nad leviteerivad. Maa magnetjõu toimel hakkavad nad magnetjõujoonte poolt tekkinud pragusid ja tektoonilisi murranguid mööda maakoores ülespoole tõusma, kus veesoonte piirkonnas ühinevad ka veega. Suurtest veesoontest, millest moodustuvad allikad jõuab ORME pinnale (Sinialliku, Kuremäe, Ööbikuoru, Kunda jne, mis on rahvapärimuse järgi ravitoimega).

ORME on väga tundlik teda ümbritsevale keskkonnale. Kõige enam hävitavad m-seisundis väärismetalle (ehk ORMET) maapõues peituvad - väävel, happed, leelised, alumiinium jm, mille tagajärjel m-seisundis olevad aatomid muutuvad tagasi tavalisteks väärismetalli aatomiteks - m-seisund lakkab olemast.

Segavate tegurite tõttu jõuab loomulikul teel maapõuest m-seisundis elemente pinnale vaid tühine osa. Sellega on seletatav, et ORME-t esineb suuremas konsentratsioonis vaid üksikutes anomaalsetes kohtades, sõltuvalt geomagneetilistest maakoore ehitusest (lõhed, praod, tektoonilistest murrangutest) ja neutraliseerivatest teguritest (väävel, leelis jne).

ORME on vees õlijal kujul. Kui sellist vett juua, tekib suhu kergelt õli efekt, samuti võib tunda metalli, magusat või haput maitset. Maitse johtub enamasti inimese maitsemeelest ning ei ole etteennustatav. 

Kivi talus http://www.kivitalu.ee/index.php?id=22 eraldatakse ORME veest nn magnetlõksu abil. Tegelikult peaks seda protsessi nimetama aga ORME kontsentreerimiseks.

1 liitri ORME vee saamiseks kulub keskmiselt 25 liitrit allika vett. Kõige aktiivsem on ORME vesi 5-6 päeva. ORME hävineb päikesekiirguse tagajärjel. Samuti on ta tundlik looduslike ja tehislike magnetväljade suhtes ning püüab neist eemale liikuda.

Nagu eelpool sai mainitud esineb looduslik ORME allikates - kus puuduvad väävliühendid. Viimasel põhjusel ei leidu ORME-t näiteks Värska vees. ORME-t ei leidu üldse või on tühises koguses puurkaevuvees ning sügavates ahtkaevudes, nendes esinevad erinevaid gaasid neutraliseerivad ORME. Päikesekiirguse mõjul on allikatest veega koos välja voolanud ORME 300 m allavoolu juba peaaegu veest eraldunud.

Tänaseks on mitmed laborites tehtud katsed kinnitanud, et m-seisundis väärismetallid on inimese tervisele erilise raviva toimega. On tuvastatud, et m-seisundis väärismetallid stimuleerivad inimese käbinääret, mis suurendab tunduvalt hormoonide melatoniini ja seratoniini tootmist. Käbinääre asub inimese kahe ajupoolkera vahel ja on männikäbisarnane. Käbinääret kutsutakse idamaades kolmandaks silmaks. Käbinääre on vaimse energia kanal, mis reguleerib mõttevoolu ning mille talitlus stimuleerib ajuripatsit.

Ajuripats ehk hüpofüüs on sisenõristussüsteemi "orkestri dirigent". Tema eessagar valmistab hormoone, mis ergutavad kilpnäärme, neerupealiste, sugunäärmete, harknäärme ja kõhunäärme talitlust. Viimased omakorda reguleerivad vere kaudu elundite ja kudede ainevahetust.

Käbinääre toodab melatoniini aktiviseeritud keemilise sõnumikandja seratoniini abil. Melatoniin tugevdab keha immuunsüsteemi ja kõrge käbinäärmesekretsiooniga inimeste tõenäosus vähki haigestuda on väiksem. Suur melatoniiinitootlikkus tõstab energia, vastupidavuse ja füüsilise taluvuse taset ning on otseselt seotud unemudeliga, lastes südamel ja veresoonkonnal keha parajalt reguleerida. Melatoniin on keha võimsaim ja mõjusaim antioksüdant, mis avaldab toimet nii vaimse kui ka füüsilise vananemise vastu. ORME on meie energiakeha toit.

Kivi talus vee baasil valmistatud ORME kasutamisega võivad tekkida mitmed kõrvalnähud! Ükskõik millist haigust sa oma elu jooksul oled põdenud või millise vigastuse saanud on need jätnud sinu organismi oma jälje. ORME ründab neid vanu hädasid põhjalikult ning ravib, kus võimalik.

Sul võivad tekkida allnimetatud sümptomid - vahel isegi korraga: peavalud, südamepööritus, kohin või vilin kõrvades, valutavad liigesed, higistamine, kõhulahtisus, unisus, rahutus. 1-2 nädala jooksul kõik ülalnimetatud kõrvalnähud taanduvad. 

ORME kasutamisel on tuvastatud bioloogilistele organismidele eriline mõju. 

D. Hudsoni uuringud on viinud järgnevate väideteni:

        -  ORME ei oma organismile mingit toksilist efekti
        -  Vähendab valu
        -  Parandab liigeste liikuvust
        -  Mõjutab vähi DNA-d ja rakke, parandades ning muutes need terveteks rakkudeks
        -  Ravib unetust
        -  Ravib südamehaigusi
        -  Alandab vererõhku
        -  Vähendab kolesterooli taset veres
        -  Ravib suhkruhaigust
        -  Ravib eesnäärme haigusi
        -  Ravib maksa ja neeruhaigusi jpm
        -  Soodustab rakkude uuenemist
        -  Leevendab stressi

______________________________ 

AJALOOLISED SEOSED JA MÜSTIKA 

Teaduslikule Egiptuse arheoloogiale alusepanija britt sir W. M. Flinders Petrie https://en.wikipedia.org/wiki/Flinders_Petrie viibis 1904. aastal oma töörühmaga Siinai kõrbes Moosese mäe juures, mida Vana Testamendi Teine Moosese raamat nimetab Horebi mäeks. Moosese ajal olid sõnad choreb ja horeb üliolulised.

Täpsustuseks võib öelda, et 4. sajandil rajatud Püha Katariina klooster https://en.wikipedia.org/wiki/Saint_Catherine%27s_Monastery oli rajatud vale mäe otsa, sellegipoolest nimetati paika Gebel Musa (Moosese mägi). Seetõttu oli õige mäe otsimine paras pähkel. Aastast 1906 salastati isegi leidude asukohad hoidlates. Nüüdseks on aga raidkirjad tõlgitud. Kaua olid teadlased hämmingus leitud metallisulatusnõu ja suure koguse tundmatu valge pulbri tõttu. Nüüdseks on teada, et see on mfkzt (mufkuzt) ja mesopotaamlased kutsusid seda sem-an-na.

Ka tõlgitud "Püramiiditekstides" viidatakse Mfkzti väljast, kus surnud kuningas elab igavesti koos jumalatega, osades tekstides on see Iaru väli (Õndsate dimensioon). Tollal nimetasid egiptlased Siinaid nimega Bia. Tollast Hathorile pühendatud Kulla Maja varahoidjat kutsuti "Ülevaks".

Piibli Teise Moosese raamatu ehk Exoduse http://et.wikipedia.org/wiki/Teine_Moosese_raamat loos lähevad Mooses ja israeliidid Horebi mäe juurde. Mooses ronib kaljule, et kõnelda valitseja El Saddaiga (hiljem nimetati Jehoovaks), kes teatab, et on nüüdsest nende jumal ja enam ei tohi kulda kasutada ebajumala- ja pühakujude valmistamiseks. Edasi teame, et Aaron valmistas kuldvasika... Mooses jahvatas selle ja andis seda lastele juua.

Septuaginta http://et.wikipedia.org/wiki/Septuaginta tõlge on õige, aga piiblis on tegu suure eksitusega. Reljeefidel on pildid kuidas vaarao kingib Anubisele pätsi hinnalist kivist leiba, selliste tõlgendamistega olid teadlased kaua raskustes. Tekstidest on teada, et Kulla Maja kuningad manustasid mõistatuslikku valget pulberkulda kas kooniliste kookidena või vette puistatult, see oli "eluandja" ja võimaldas ka ligipääsu hauatagusesse superdimensiooni. Alles tänapäeval võib õigesti mõista Exoduse sõnu: "Ja kogu Siinai mägi suitses, kui Jehoova laskus sinna tule sees. Selle suits tõusis üles nagu sulatusahju suits..." (2Ms19:18).

Tundub imelik, et tempel on laboratoorium või töökoda. Ka siin on tõlkeviga. Iidne avod pole mitte üksnes kummardama vaid ka töötama, inimesed ju töötasid jumalale. Sõnademängus toitusid vaaraod Hathori rinnapiimast (muutusid täieõiguslikeks jumalateks) nagu Babüloni kuningad toitusid Istari omast. Emapiim sisaldab ensüümi telomeraas, mfkzt simuleeris selle teket. Organismi terved rakud on programmeeritud palju kordi jagunema kuni teatud piirini. Jagunemist kontrollivad otsakud, mis asuvad DNA ahelate lõpus, need ongi telomeerid. Igal jagunemisel läheb osake telomeeri kaotsi ja jagunemine lakkab siis, kui telomeerid on saavutanud kriitilise piiri, organism mandub ja saabub vananemine. Laborites on tõestatud, et ensüümi rakendamisel võib takistada replikatsiooni juhtivate telomeeride lühenemist. Seega võivad rakud jätkata jagunemist palju kauem kui looduslik programm ette näeb, nii nagu vähirakud, kes saavutavad surematuse tänu selle aine rikkusele. Teadlased on katsetes pikendanud laborihiirte eluiga 4x.

Juba Esimeses Moosese raamatus (14:18), seega 600. aastat enne Moosest, loeme seda, et Melkisedek http://en.wikipedia.org/wiki/Melchizedek , Saalemi kuningas ja Kõige Kõrgema Jumala preester, tõi Aabrahamile leiba ja veini. See on piibellik esmakirjeldus kombetalitusest, millest hiljem sai osa armulauarituaalist. Jumal, kellest juttu, kannab vanades tekstides nime "mäejumal El Saddai" -sama tiitel, millele vihjab Jumal, kes kõneles Moosesega Horebi mäel. Alles siis, kui hakati kirja panema, võeti kasutusele heebrea tüvest jhvh tuletatud nimi Jahve. "Ma olen see, kes ma olen" on sisuliselt ju "mu nimel pole tähtsust".

Varased tekstid nimetavad Aabrahami jumalat El Saddaiks (1Ms17:1) ja uuema aja piiblites on see vääralt tõlgitud Kõikvõimsaks Jumalaks. Heebrea tekstides ja piibli ladinakeelses tõlkes Vulgata säilinud El Saddai oli semiidi mõiste mille sünonüüm oli Mesopotaamia jumal Enkil, kelle hüüdnimi oli "Ilu Kurgal" (Suur Mäejumal).

Nimi Melkisedek tuleb sõnadest melek (kuningas) ja tsedek (õiglus). Seega oli ta Õigluse kuningas või (Esimese Moosese raamatu järgi) Rahu kuningas (Saalem tuleb sõnast salom ning näiteks Jeruusalemm tähendab "rahu linn").

Surnumere käsikirjadest http://en.wikipedia.org/wiki/Dead_Sea_Scrolls leiab, et Melkisedek ja peaingel Miikael on samad isikud. Nii judaismi kui ristiusu tekkimisest peale on säilinud leiva eriline tähtsus, alates Melkisedeki loost kuni "meie igapäevast leiba anna meile" tänapäeval.

Nii kuningas Taaveti kui Jeesuse sünnikohaks öeldakse Petlemm või Bethlehem (beth-le-hem = leiva maja). Meieisapalvegagi on tõsiasi, et kuigi see on meile tuntud kujul pärit Uue Testamendi kahest evangeeliumist (Matheus 6:9-13 ja Luukas 11:2-4) mis on tegelikult kaks erinevat versiooni, siis algselt on kõik see võetud vanaegiptuse palvest, millega pöörduti riigiusundi peajumala poole "Amen (Amon) http://et.wikipedia.org/wiki/Amon , Amen, kes sa oled taevas".

Tänu ekslikele tõlgetele paigutatakse traditsiooniliselt ristiusu tõlgenduses Amoni nimi palve lõppu. Teise Moosese raamatus mainitud "vaateleivad" tähendas seda, et neid võeti Jumala juuresolekul, õige tõlge oleks juuresolekuleib, nii nagu õigesti esitab Septuaginta.

Pidevalt räägitakse midagi mannast. "Valge, sarnanes koriandriseemnetega ja oli magus nagu mesi" (2Ms16:31). Heebrealasedki kutsusid seda mannaks (ma-hu = manna), samas algab küsiva sõnaga "man" ka küsimus (mis see on?).

Küll on püütud seda seletada, on pakutud isegi tamariski eritust ja raheteri. Aga ei maksa nüüd vanaaja rahvaid ka nii rumalateks pidada, rumalus on pigem Euroopas alates keskajast tänapäevani. Seda on mainitud isegi Egiptuse "Surnuteraamatus" https://en.wikipedia.org/wiki/Book_of_the_Dead . Rullraamatut kutsutakse ka "Ani papüüruseks".

Ka iidses usutavandite kogumikus on "schefa toit". Teised "Surnuteraamatud" on meieni jõudnud fragmentaalselt, kirjeldatakse ikka kullamannat. Muide, Memphise ülemteener kandis tiitlit Suur Käsitöömeister, see on oluline tiitel. Ka (valguskeha) toit oli valgus, mis genereeris valgustumist (kreeklaste gnosis), seda sümboliseerib eraldi hieroglüüf.

Iidses Süüria-Foiniikia kandis kandis kõrgema valgustatuse tase nime "Shar-Oni tasandik" (valguse orbiidi dimensioon), hiljem unustati algne tähendus ja see muutus Saroni tasandikuks (asub Haifa ja Tel Avivi vahel).
Vana-Egiptuse salakultuskoolide alkeemiaõpetuses peeti valgustatuse saavutamist eriliselt tähtsaks. Protsessis kasutati ka templifilosoofide "projitseerimispulbrit".

See oligi mfkzt, manna, valge pulbriline kuld, filosoofiline kivi. Uus Testament (1Kr10:3) nimetab mannat "vaimulikuks roaks", määratakse tegelikult pühitsetud leivaks (Jh6:31.41).

Järelikult on nüüdsel armulaual koos veiniga antav leib pärit sealtsamast kust oblaatki, mida Püha Graal pakkus missal Chretien de Troyes' 12. saj paiku "Perceval ehk Graali lugu".

See kerkis esile 1180 aastal ja pärines templirüütlite keskkonnast. Nii Alsace, Champagne kui Leoni krahv (kellega de Troyes oli lähedalt seotud) olid kõik sama rüütliordu liikmed. Uues Testamendis mainib Paulus, et ka Jeesus ise kasvatati ülempreestriks "Melkisedeki korra järgi" (Hb5:6,6:20).

Sealt oligi ta omandanud õiguse pühal õhtusöömaajal pühitsetud leiba ja veini pakkuda. Paulus selgitab seda suurt privileegi, sest tuli seadustki muuta, et see kehtiks Jeesuse kohta (Hb7:11-17), sest tema põlvnes Juudea Taaveti suguvõsast, mille liikmetel oli õigus saada kuningaks, kuid mitte preestriks.

Lapis Elixis http://www.karenlyster.com/genesis3.html (teisend filosoofilise kivi Lapis Elixir nimest) omas ravi ja vananemisvastaseid omadusi Parzivali Graali lugudes, kus on ka fööniksi põlemise ja taastumise seletused. See kõik pärineb egiptlaste "benu linnust" http://en.wikipedia.org/wiki/Bennu (Heliopolises, algselt kandis nime On, mis on seotud ka päikesejumala valgusega. Oli ka Suure Valge Vennaskonna keskus. Sinna kuulusid Thutmosis III http://et.wikipedia.org/wiki/Thutmosis_III (u1450 eKr) käsitöömeistrid, Karnaki Kõrgeima Nõukogu liikmed (39 liiget, nimi tulenes valge pulbriga tegelemisest)).

Sama kivi leiame ka "Iter Alexandri Magni ad Paradisum", vanaaegses mõistujutus Aleksander Suure teekonnast paradiisi (Pairi Daize maale nagu see iidses avesta keeles oli, nii nimetati Pärsia valgusejumala Ahura Mazda http://en.wikipedia.org/wiki/Ahura_Mazda kuningriiki).

Lühidalt seega pulbriks muutunud fööniks oli tegelikult paradiisikivi (filosoofiline kivi), Moosese manna, mfkzt. 

_____________________________

NOBELI MEDITSIINIPREEMIA 2009

Telomeerid ja surelikkuse bioloogia 

Nobeli meditsiinipreemia võitsid tänavu Elizabeth Blackburn, Carol Greider ja Jack Szostak Nobeli komiteele tüüpiliselt elegantses sõnastuses "selle eest, kuidas telomeerid kaitsevad kromosoome ning telomeraasi ensüümi eest". Selle otsusega ületab naisteadlaste osa meditsiinipreemia laureaatide seas esmakordselt vapustava viie protsendi piiri.

Tänaseks on näidatud inimese telomeraasi mutatsioonidest põhjustatud telomeeride lühenemise seoseid mitmete haigustega. Mõned neist on seotud enneaegse vananemise sündroomidega. Kui telomeeride lühenemine põhjustab rakujagunemiste peatumist ja vananemist, siis telomeeride pikendamine vastupidi soodustab rakkude jagunemist. Inimeses on telomeraasi ensüümi leitud eelkõige sugurakkudes ja tüvirakkudes, mis peavad olema vajadusel alati võimelised jagunema. Telomeraas annab seega rakkudele midagi surematuse taolist. Keharakkude surematus ei pruugi aga alati organismi jaoks hea uudis olla. Tõepoolest, aktiivset telomeraasi ensüümi on leitud 90 protsendist vähirakkudest. Seega on telomeraas praegusel hetkel üks paljulubavamaid märklaudu vähi ravis ja väga aktiivse praktilise huvi objekt (Google'i otsing telomerase + cancer annab üle poole miljoni vaste).

Kokkuvõtteks võib öelda, et tänavuse meditsiininobeliga tunnustati teadlasi, kes oma teaduslike huvide praktiliste väljundite pärast liigselt muretsemata lahendasid baasteaduses üleskerkinud probleemi ning panid sellega aluse uutele suundadele vähi ja vananemise bioloogias.
 
ÜLO MAIVÄLI (1972) on Tartu Ülikooli Molekulaar- ja Rakubioloogia Instituudi teadur. Lõpetanud 1995 Tartu Ülikooli molekulaarbioloogia erialal ja kaitsnud samas 2004 doktorikraadi. Aastail 2005-2006 oli postdoktorantuuris Dundee Ülikoolis. Põhiline uurimisteema: ribosoomide metabolism bakterirakus. 

Horisont 6/2009

Energiad Kirna mõisas kui vaimne arengutee

ESOTEERILINE PÄRIMUS KIRNA MÕISAS JA MAAGIAL PÕHINEVAD MÕISTMISVIISID

 

        Teesid:  Artikkel analüüsib  Kesk-Eestis  asuva  Kirna  mõisa  kui esoteerilise  ravikeskusega

        seotud  lugusid,  mis  on koondanud  hulga  uusvaimses  keskkonnas  liikuvaid  ideid.  Sealne

        õpetus  põhjendab  mõisa  ravivat   toimet  eriti  tugevate  maast  ja   kosmosest  lähtuvate

        energiasammastega,   millega  liituvad  paljud  müütilises   reaalsuses  toimivad  kujud nagu

        mungad,  tulnukad  ja inglid.  Tervenemine   mõisas   tähistab   inimeste   elus  spirituaalset

        pööret, mille tulemusel mõtestatakse  ümber  nii  ümbritsev  keskkond  kui  ka isiksuse koht

        selles.   Visioonlikes    tervenemislugudes    peegeldatakse   ratsionaalsest  mõistmisvormist

        erinevat,   psühholoogilisele  ja  tõlgenduslikule   seosele  rajanevat  suhet  rääkija  ja  teda

        ümbritseva  keskkonna  vahel,   mis  loob  ja  kujundab  spirituaalselt  uuenenud  identiteeti.

        Kehaliste  tajude  olulisus    tõlgendusprotsessis   toetab   intuitsioonil   põhinevat  tähendus-

        loomet, mis  vastandub  valitsevale  materialistlikule  kultuurile,  kuid  samal  ajal  ka lähtub

        sellest.  Artikkel  põhineb  intervjuudel  mõisas  tegutsenud ravitsejate Helle Anniko ja Henn

        Hundiga (53891111), samuti patsientidega, kes seostavad füüsilist ja vaimset tervenemist

        Kirna mõisa õpetusega.

        Märksõnad: esoteerika, kehalisus, Kirna mõis, maagia, uus vaimsus

SISSEJUHATUS

Hiljuti jagas Aasiast pärit sõber mälestusi oma vanaemast. Ta rääkis oma pere üsna tüüpilise loo, kus katoliiklikus külas elanud ja seda usku kandnud vanaema maailmavaade oli tema suurlinna siirdunud järeltulijatele võõras. Võõristus sai eriti ilmseks vanaema surma järel, kui pere ei osanud korraldada tema soovi: tellida preestrilt mälestuspalve. Loo lõpetuseks rääkis sõber, et ta oli läinud külla, kus vanaema elas, ja tõdes seda meenutades: “Külas läks minu jaoks kõik paika, ma korraga mõistsin oma vanaema usku.”

 

Selline sageli viidatud koha vahendusel mõistmise hetk väljendab lugude, mõtete või inimeste kuulumist teatud keskkonda. Ratsionaalsest kuuldustloetust saab intiimne kultuurikogemus, millesse on haaratud kõik meeled. Erinevad liikumised, mida peetakse uue vaimsuse alla kuuluvaks, on briti religioonisotsioloogi Colin Campbelli http://www.york.ac.uk/sociology/our-staff/honorary/colin-campbell/ järgi hõlmatud mõistega kultuslik miljöö. Ehkki selle all on mõistetud kultuurilist keskkonda, milles erinevad praktikad, suunad ja mõttevoolud moodustavad mitmekesise subkultuuri, saab seda mõistet kasutada ka otseses tähenduses, et märkida uusi vaimseid tegevusi, mis kasutavad erinevaid maagia- ja rituaalivõtteid. Nende tegevuste kaudu tekib pühadustunnet tähistav ja esile kutsuv keskkond, mis hõlmab tõlgendustesse lisaks intellektile ka ootusi, kehalisi impulsse ja meelekogemusi. Külastades 2010. aastal eriliste energiate poolest tuntud Kirna mõisa, valdas mind korduvalt samasugune koha peal mõistmise tunne. Juttusid täiendas rääkijate hääletoon, vormiküllane mõisapark ning seegi, et saabusin sinna alati pärast mõnetunnist reisi.

Käesolevas artiklis analüüsin Kesk-Eestis, Türi ja Paide vahel asuva mõisa ning sellega seotud tervenemislugude abil erinevaid mõistmisvorme, mis tulevad esile üldiselt sekulaarses, teaduslik-tehnilistel alustel seisvas ühiskonnas paiknevas esoteerilises ravitsemiskeskuses. Mõistmisvormide all mõtlen mitmesugust tähendusloomet, kus usundilised tõlgendused vormuvad loova, ent eristuvalt sünteesiva mõistmise kaudu. Mitmed uurijad on rahvausundit käsitledes pööranud tähelepanu usule kui erilisele epistemoloogiavormile, milles seostel ja osadusel rajanevad suhted saavad olulisemaks kriitilisest lahususprintiibist elava ja elutu vahel.

 

Artikkel põhineb 2010. aastal lindistatud intervjuudel Kirna mõisas tegutsenud ravitsejate Helle Anniko ja Henn Hundiga ning sama aasta sügisel lindistatud süvaintervjuudel mõisa viie patsiendiga.

Artikli esimeses osas tutvustan Kirna mõisas jagatava õpetuse kohta Helle Anniko selgitusi, mis järgivad esoteerilise raamistiku tunnuslikke jooni. Järgneva analüüsi kaudu näitan, et kehaliste kogemuste tajumine ja interpreteerimine moodustab Kirna mõisale ja selle patsientidele esoteerilise (metafüüsilise) elutunnetuse keskme, mille ümber vormuvad erinevatest traditsioonidest mõjutatud lood. Need lood on vaadeldavad nii “kultusliku miljöö” kui ka Lauri Honko http://en.wikipedia.org/wiki/Lauri_Honko traditsiooniökoloogia metafoorse ja sõnasõnalise mõistmise kaudu, vaate kaudu, mis seob traditsiooni selle toimimiskeskkonnaga ning mille abil rakendatavad mõistmisvormid moodustavad loova traditsiooniprotsessi. Järgnevad sissevaade esoteerilise mõtteviisi arengusse, eeskätt Antoine Faivre’i http://en.wikipedia.org/wiki/Antoine_Faivre seisukohtade vahendusel, ning maagilise teadvuse ja maagilise seose vaatlus. Pärast neid osasid avan patsiendilugude ja nende konkreetsete ravijateni jõudmise lugude vahendusel raviviisi ja selle tähenduse patsientidele. Selle osa üldistused on koondatud tervenemisvisioone ja maagial põhinevat seost käsitlevasse peatükki, millele järgneb kokkuvõte.

 

ENERGIAD KIRNA MÕISAS KUI VAIMNE ARENGUTEE

Paide ja Türi vahel asuva Kirna mõisa kujundamine esoteeriliseks õppe- ja ravikeskuseks sai alguse 1997. aastal, mil ravitseja Helle Anniko leidis mõisa sattudes erilisi energiapunkte. Pärast mõisa korrastamist ja külastajatele avamist on kohad tähistatud pinkidega, millel istuja võib ravida näiteks oma probleeme kopsudega, seljavaluga või tegeleda sotsiaalse või vaimse poolega “kõrgema mina” pingi peal istudes. Helle tõlgenduste kohaselt võib mõisa aias kokku puutuda erinevate üleloomulike ilmingutega, mis laiendavad mõisas kogetavat reaalsust nii planeetide kui ka maa sisemuse suunas. Üheltpoolt on Helle ja tema abilised rakendanud koha kujundamisel endast lähtuvaid üleloomulikke võimeid energiasammaste määramisel, nende “seadistamisel” tööks kindlate haiguste ja probleemidega, ent samavõrra väljendavad nad oma võimet luua kanaleid inimese ja üleloomuliku vahele, mida märgivad viited kosmosele, keskaegsetele munkadele või muudele nägemustele. Tuleb märkida, et “üleloomulik” on uurija määratlus, usundilisi tõlgendusi jagavad inimesed tajuvad piire loomuliku ja üleloomuliku vahel alateadlikult: mõisas jagatava õpetuse sisuks on täita üleloomulikkuse sfäär mõtestatud motiivide, tõlgenduste ning mitmesuguste omavahel seoses olevate märkidega. Ratsionaalses maailmas üleloomulik on mõisas jagatavates tõlgendustes loomulik ja enesestmõistetav. Maakiirguse kontseptsioon, millele Kirna õpetus kõige laiemalt tugineb, lähtub ideest, et maakoores paiknevad lõhed mõjutavad nende kohal asuvaid looduslikke vorme, ehitisi, loomade ja inimeste tervist. Mõisa tegevus haakub laiema vitsa- ja pendlitraditsiooniga, mis sõnastab nähtamatu mõju inimesele veesoontest, Hartmanni kiirgusvõrgustikust või geoloogilistest iseärasustest lähtuva loodusjõuna.

Helle: Kui ma 97 siia tulin, siis ma vaatasin, oioi, siin on nii suured need energiaväljad, et nädala ajaga panin need põhilised kohad paika ja nüüd täiendame kogu aeg. Meil on kosmiline kiirgus väga tugev, niisamuti geoloogia. Geoloogia, kivimid, maagid, kõik mis meie jalgade all on, sellest sõltub meie tervis.

 

Ehkki õpetus paigutub üldisesse vitsa- ning pendlitraditsiooni, on sellele iseloomulik ideoloogiline rõhuasetus, mis seostab inimese tervist eelkõige vaimsete muutustega. Erinevad kiirgused, maalõhed ja energiasambad on vaid meediumid esoteerilise reaalsuse ja inimkeha vahel, mis toetab vaimsetel alustel seisvat minapilti. Seega ei ole Kirna õpetus taandatav üksikule usundilisele motiivile, tegemist on dünaamilise tõlgendusraamistikuga, üksteisele alternatiivi pakkuvate motiividega, mis lähtuvad eelkõige konkreetsest kohast.

 

Maalõhede (geoloogia) ja vitsa kasutamise ajalooline kokkukuuluvus viitab loodusteaduste varasele etapile, mis omakorda hõlmab nii varajasi teooriaid maavaradest pihkuva auru või magnetile sarnase väe kohta, ent samamoodi viiteid ennustusmaagiale ja peidetud varanduse muistenditele. Seda kokkukuuluvust on kandnud vaade inimesele kui ümbruskonnaga aktiivses ja vastasmõjulises suhtes olevale olendile. Ühtlasi väljendab see põhimõte ideed looduse üldisest hingestatusest. Maapind elab, “energiad tõusevad ja vajuvad”, kogu olev on seotud nähtamatu kiirguse või väljaga. See mõtteviis on vastupidiselt materialistlikule keha ja vaimu lahususe printsiibile jätkunud vitsa ja pendli aktiivses kasutamises alternatiivmeditsiinis, erinevates diagnostika- ja selgeltnägemistehnikates. Vits võib leida maapõues peituvat, ent teaduslikul tõendustel põhineva maailmavaate kõrval on pildad saanud omamoodi ratsionalistlikuks töövahendiks, et tuua esile üleloomulikku reaalsust iseeneses ja inimese võimet hankida selle abil vajalikku teavet.

 

Eelnevat jätkates oleks piirav siduda Kirna mõisa ravivaid energiapunkte ranges põhjus-tagajärg seoses kas maapinnast, energiakanalitest või kosmosest tulenevate mõjutustega. Pigem esindab mõisas jagatav õpetus loovat esoteerilist tõlgendusraamistikku, milles konkreetsemad motiivid (astroloogia, tõlgendus, mis toetub maalõhedest ja veesoontest õhkuvale kiirgusele, teadvuse/alateadvuse eristamine jm) kannavad ajalooliselt esoteerika valdkonnaks peetud mõttevoolu, ent mille kujunemist on enim mõjutanud protestantismi mõjul kujunenud teaduslik maailmapilt. Maapõues peituva seos tähtede ja planeetidega on üks järjepidevaid esoteerilisi motiive, millest muude tõlgenduste seas jutustab ka Helle:

 

Helle: [Negatiivsuse] mahavõtmiseks me kasutame galaktilist jõudu, me kasutame maapõuest tulevaid voole. Kuidas on juhtunud siia niisugune kolm hektarit positiivseid tsoone kohe üksteise otsas? On positiivne koht, negatiivne koht, positiivne koht, negatiivne koht. Ja muidugi sellepärast, et see geoloogia on niisugune nagu ta on, ja ülevalt, kõik need kiirgused annavad välja, planeedid vastavalt inimesele, see astroloogia ju põhineb sellel, milline planeet mõjutab mingisugust inimest.

Ta rõhutab, et Kirna on üks viiest tugevaima mõjuga energiakohast maailmas. Selline rõhuasetus käsitleb paika kui looduslikku etteantud võimalust. Samal ajal on oluline ka Helle ja ta abiliste tegevus. Olgugi ravi allikaks looduslik toime, on sensitiivsetel inimestel võime olla uut võimalust, tervist ja täiust pakkuvale perspektiivi kanaliks, vahendajaks ja suunajaks. Maapinnast ja kosmosest õhkuva kiirguse sõlmpunkt on inimene, kes moodustab juurdepääsutee eelpoolmainitud väärtustele. Kanaliks olemine on küll üks spiritismi-tehnikaid, ent Hellet ei saa siiski pidada kanaldajaks selle klassikalises mõttes. Kui kanaldamine tähistab üleloomulikust allikast pärinevat, ent meediumi poolt sõnastatud ilmutust, siis Hellet võib pigem pidada Kirna õpetuse kujundajaks ja kontrollijaks erinevate viidete kaudu. Mungad ja kosmoseolendid, kes teda aitavad, ei ilmuta sõnumeid ja ettekirjutusi, mida Helle teistega otseselt jagaks, pigem moodustavad nad toetava viitestiku, millele on võimalik läheneda kanali kaudu. Seega võib kanaldamistehnika taustal pidada Helle viiteid pigem müstilisteks visioonideks, mis selle uusvaimse vooluga otseselt ei haaku. Kanal märgib sel puhul üheltpoolt küll sidet inimese ja usundilise reaalsuse vahel, ent tähistab ka kindlaid kohti, kus viibides võib “kanalisse siseneda”.

Helle: See ongi kosmiline puhastus, ülevalt on Alfa-Romeo kanal, mille kaudu siis me näeme värve, mille kaudu me puhastame iseennast ja siis läheme välja tasanditele, sest inimese ümber on seitse välja. Eetertasand on hästi ligidal, poolteist meetrit, siis on astraal, see millega me kosmosega ühendust võtame. Ja ma ütlen, et kui te tahate sada protsenti kasu saada, siis teiega tehakse tööd ülevalt kosmosest. Ja muide, praegu seisab mitu munka siin, kes näeb, see näeb, kes ei näe, see ei näe. Energiad muutuvad. Isegi, kui mööda läheb, energia muutub. Külmaks, soojaks, või vastupidi. Me siis kasutamegi seda loodusandi ja seda munkade tarkust.

 

Olgugi Helle ja Kirna mõisa külastajate visioonid kogetud poolmüütilises reaalsuses, on nendes ometigi läbiv korrastatus, ratsionaalsus ja realistlikkus. Inimkeha ümbritsevad sfäärid jagunevad värvide järgi, värvidel (niisamuti kui teadvuse eri tasanditel) on oma jaotus, mis peegeldab inimese teekonda vaimsel teel. Ratsionaalne pool koondub hajusate uusvaimsete tõekspidamiste ümber, mis on loovaks raamistikuks kogemuste ja tajude tõlgendamisel.

Vaimset arengut, ühte uusvaimse liikumise keskset, erinevate tõlgenduste ja õpetuste kaudu toimivat lugu, kujutatakse lineaarsena, milles inimese orientatsioon liigub materiaalsetelt ning sotsiaalsetelt fookustelt enam vaimsete ning individuaalsete poole. Lea Altnurme https://www.etis.ee/portaal/isikuCV.aspx?PersonVID=11428&lang= kirjutab, et nimetatud müüt on välja kasvanud teaduslikust evolutsiooniteooriast, mis ei inspireerinud religioosseid otsijaid seni, kuni seda rikastati erinevate usuliste ideedega, nagu nt õpetused reinkarnatsioonist, hingest, mitmesugustest energiatest, karmast jms, ning kogu loodut haaravale arengule lisandus vaimne mõõde. Energia kui indiviidi ühenduse taju looduse ja müütilise keskkonnaga sisaldab endas muutumise potentsiaali. Muutumine ise, “tegelemine vaimsete asjadega”, nagu sellesuunalisi huvisid sageli märgitakse, hõlmab Kirna mõisa või muud õpetuses osalemist, kusjuures “looduse energiate tajumine” või “enese avamine” tähistab üheltpoolt selle ringi lugude jagamist ning vastava keskkonna loovat ja tõlgenduslikku peegeldamist.

Helle: No vot esimene võimalus, kohe kui te siit mäest üles hakkate minema siis hakkate stressist vabanema. Stress on kõikide haiguste alus. Pidage seda meeles. Stress võrdub vähjaga, kõige raskema haigusega. Me oleme võimelised aitama inimesi, AGA inimene peab ise kaasa tulema.

 

Kirna külastaja on pigem linnainimene, mõisa saabunud huvireisija, teadliku patsiendi või ekskursandina. Seega algab vaimne muutumine olulisest keskkonnavahetusest, kusjuures pargis pakutavad looduslikud vormid toetavad seal jagatavat sõnumit. Kirna parki Paide-Türi maanteelt sisse pööranu viib tee kergelt mäkke. Mõisahoone keskel asuvast saalist avanevad maja ette ja taha uksed, mida hoitakse suvel lahti ning mille kaudu maja ees seisja võib näha maja taga tõusvat maastikku. Seega saab külaline jälgida paljusid valguse, temperatuuri ja perspektiivi varjundeid, mis toetavad lugude sõnumit. Lisaks eriliste energiate tajule õpetatakse mõisas vabanema stressist ja selle eelduseks olevast egost, vabanemine loob eelduse spirituaalsele, ent ka füüsilisele muutumisele (haigustest paranemisele).

Helle: Kui inimene mõtleb, et ma olen ise nii võimas, siis tema ego on nii suur, et ta ei suuda tunnistada, et temast väljaspool veel midagi võimsamat on, et ta on väga väike tolmukübe kosmoses, galaktikas, universumis. Nii et me peame sellega arvestama, et jätame ego ukse taha, võtame kõik vastu, mis on hea ja siis te tunnete et sellest käigust on kasu. Füüsikud ütlevad, elektromagneetiline madalsageduslik võnge, mis siin toimib inimesele. Ja see raputab inimese paika, selle mis on paigast ära. [---] Aga inimese tahtejõust sõltub väga palju, mis tema kõrvade vahel on. Kui tema on ikka egoga inimene, tema õppetund oli selline, las ta olla, haigus on ka õppetund. Gunnar Aarma ütles ka omal ajal, et kui te jääte vähki, siis jumal tänatud, siis te saate väga kiirelt arengus edasi minna.

Tervenemine ning isiksuse areng on uusvaimsetes tõlgendustes olemuslikult seotud (McGuire 2008: 119; Hanegraaff 1996: 43). Seos, mis ühtaegu tõukub nii institutsionaalsest tavameditsiinist kui ka mõtestamata või materialistlikelt alustelt mõtestatud argielust, kirjeldab kehalise ja personaalse kogemuslikkuse kaudu individualistlikku kultuuri, milles enesega tegelemisel, enese tundmaõppimisel, eneseabil ja -arengul on indiviidi sisemusse suunav fookus. Teadmised, informatsioon ning vajalik kultuurireflektsioon suunavad uusvaimset (enese)otsijat sarnast mõtteviisi järgivate rühmade, praktiseerijate ja tervendajate juurde. Individualistliku fookuse kaudu mõtestub vaimne areng kahe mõistmisala, teadliku ja alateadliku vahekorra kaudu. Teadvus ja alateadvus moodustavad vastandasetuse, kus alateadvus tähistab inimese enese sees peituvat esoteerilist keskkonda, mis sisaldab võimet kehaliselt terveneda ja sellega seoses sprituaalselt teiseneda. Teisalt tähistatakse sõnaga “teadvus” sageli ka inimese vaimset selgust, mis sarnaselt mõistega “teadvusele tulek” tähistab ühtviisi nii eelmisest seisust ärkamist, (enese)teadvusele tulekut kui ka teadmiste saamist.

Antoine Faivre on esoteerika ühe tunnusena toonud esile püüdluse inimkogemust universaalselt hõlmava teadmise, gnosise järele. Nii iseloomustab esoteerilistest teemadest huvitunuid ka üldine uudishimu maailmas toimuva vastu. Selle rahuldamiseks kasutatakse esoteerilise kirjanduse ja koolituste kõrval peamiselt meediat: dokumentaalfilme, tervise- ja populaarteaduslikke ajakirju, internetiallikaid. Uudishimu taga olev püüd leida argikogemusest kõrgemal seisev ja seda kogemust korrastav narratiiv on see, mis üheltpoolt hoiab esoteerilisi ideid koos, teiseltpoolt rakendab neid praktikas ja loob. Intervjuumaterjale analüüsides ning maaväljadega seonduvat klubitegevust jälgides torkab silma mitmesuunalist tegevust koos hoidev eesmärk, mida tähistatakse sõnaga “informatsioon” (informatsiooni saama, jagama, ent ka infot võtma). Seega tähendab püüdlus teadmiste järele mõistmist, mis seob vaimset ja materiaalset maailma mõtestajast lähtuvalt.

Helle: Ja neid näiteid on palju ja palju ja tuleb kogu aeg juurde, ja väga rasketest haigustest on inimesed välja tulnud ja terveks saanud ja kergematest asjadest rääkimata. Need, kes on MÕISTNUD, suudavad oma maatriksid ära lahendada.

Mõtestamis- ja mõistmispüüd sisaldab esoteerilises raamistikus kahtlemata arutelu kuuldu ja kogetu ratsionaalsuse üle, selle üle, kas vaimne või füüsiline kogemus on tõeline, ent samavõrra sisaldavad need arutelud ka küsimust legitiimsusest ning tõlgenduste ja valitsevate diskursuste omavahelistest suhetest. Nii võib “mõistmises” näha ka tõlgendustraditsiooni omandamist, võimet ja julgust seletada elu laiemalt erinevates olukordades.

 

Maast või kosmosest tulevad kiirgused kirjeldavad kahte põhilist telge uusvaimses õpetuses: seda, et loodus elab ning inimesel on võimalus kõnetada loodust, kohti ja ajas kaugeid sündmusi. Teine õpetust läbiv telg on vaimne eneseareng, mis on eeldus looduses, ajaloos ja inimkultuuris peituva tarkuseni jõudmiseks. Areng tähistab “vaimsete asjadega tegelemist”, milles osalemine tähendab kasutatavate motiivide ja lugude tundmist, ent mille loovaks allikaks on valgustav mõistmine.

 

ESOTEERILISE MÕTTEVOOLU AJALOOLISED TUNNUSJOONED

Usundiloolane Wouter Hanegraaff http://en.wikipedia.org/wiki/Wouter_Hanegraaff on sõnastanud ühe oma artikli pealkirja “The Birth of Esotericism from the Spirit of Protestantism”, ta seob artiklis esoteerika kui analüütilise mõiste kujunemise 17. sajandi protestantlike autorite Jakob Thomasiuse http://en.wikipedia.org/wiki/Jakob_Thomasius ja Ehregott Daniel Colbergi http://de.wikipedia.org/wiki/Ehregott_Daniel_Colberg teoloogiaalaste töödega. Esoteerika mõiste on neis töödes piiritletud negatiivsuse kaudu: üsna selgelt määratletakse see, mis jääb “õigest teoloogiast” väljapoole. W. Hanegraaffi sõnul oli tegemist ühiskondliku mõtte jagunemisega uutel alustel, kusjuures filosoofial, teadusel ja teoloogial oli oma õigus ja aktsepteeritud intellektuaalne ruum. Esoteerika jäi nende intellektuaalsete alade mitteametlikuks eikellegimaaks. Ka teadusliku mõtte poolest sisaldas ametlik ja mitteametlik (alkeemikute, maagide ja ravitsejate poolt harrastatav) teadus tänapäevase loodusteadusliku mõtte seisukohaga kokku käivaid ja sellest fantaasiarikkalt eristuvaid ideid. Kuninglike akadeemiate alluvuses töötavad komisjonid määratlesid teadust kui ühiskondlik-poliitilist jõudu, mis kasutas avalikku arvamust sotsiaalse (kapitalistliku) moraali kujundamisel. Seda ühiskondlikku mõtet jaotavat protsessi markeerib tänapäeval mõiste “alternatiiv”, mis tähistab intellektuaalsete alade piire, hõlmates normist väljapoole jäävat ametliku ideoloogiaga olemuslikult seotud iseorganiseeruvat mõttesuunda. Alles postmodernistlik tolerantsus on andnud sellistele aladele võrdse võimaluse kasutada avalikku sõna, tegeleda näiteks äri- ja koolitusega.

Antoine Faivre on esoteerika esilekerkimist seostanud veelgi varasema perioodiga, 14. sajandil alguse saanud universumi sekulariseerumisega (secularization of the cosmos), milles loodusteaduste areng on nii toetanud kui ka täpsemalt määratlenud esoteerilisi mõttesuundi. Looduse kui toimiva ja kindlatele seadustele alluva süsteemi tundma õppimine väljendus kahesuunalise arenguna: üheltpoolt kitsenes looduslike protsesside tundmaõppimisel üleloomuliku pühaduse sfäär, teisalt sai loodusmaagia renessansiaja aktiivse, ühiskonnas ja teaduses otseselt osaleva filosoofi-teadlase võttestiku aktsepteeritud osaks. Antoine Faivre on selletõttu renessanssi määratlenud ka kui üht etappi natuurfilosoofia arengus. Naturaalmaagia (magia naturalis) tähistab looduse okultsete jõudude tundmist ja kasutamist. Neid jõude peetakse looduslikeks, sest neid nähakse objektiivsena looduses. Ent eelmainitud kahesuunalise arengu mõjul võib maagiat sel perioodil vaadelda ka esoteerilisest aspektist teaduse ja religiooni ühendamise katsena. Antoine Faivre mõistab maagiat selles kontekstis valge maagia või teurgiana, millel on oma kindlad nimed, riitused ja loitsud, et aidata inimesel leida kontakt füüsilise, jumala poolt loodud maailma välise olemusega.

Antoine Faivre’i tööde mõjul on hakatud esoteerikat nägema erinevaid nähtusi ühendava mõttevormina. Tema seisukohad tuginevad sellistele varauusaegsetele salateadustele nagu astroloogia, alkeemia, maagia, renessansiaja uusplatooniline ja hermeetiline kirjandus, teosoofia, prisca theologia või philosophia perennis (teoloogia haru, mis otsib ajaloo jooksul erinevate allikate kaudu edasi antud keskset tõde, mille õpetajateks olid näiteks Zoroaster, Hermes Trismegistus, Orpheus, Pythagoras jt). Raamatutes Modern Esoteric Spirituality ja Access to Western Esotericism on sama autor võtnud kokku kuus esoteerikat iseloomustavat ideed, millest esimest nelja peab autor esoteerika määratluse puhul peamisteks, viimast kahte aga vähemolulisteks.

        1. Vastavuste idee on keskse tähendusega, sest see viitab Hermes Trismegistuse http://en.wikipedia.org/wiki/Hermes_Trismegistus kuulsale arusaamale “kuidas ülal, nõnda ka all”. See kontseptsioon peegeldab ettekujutust mikro- ja makrokosmosest ning nende igavesest läbipõimitusest. Selle järgi on terve universum “imede teater”, hulk mõistatamist ootavaid hieroglüüfe, kõiges sisaldub märk, müsteerium, saladus. Seejuures võib eristada kaht tüüpi vastavusi: esmalt looduslikud, mille järgi toimib vastavussuhe seitsme planeedi ja seitsme metalli vahel, planeetide ja kehaosade või sotsiaalsete rühmade vahel. Teisalt toimib vastavussuhe ka looduse (kosmose) ja ajaloo ning isegi kindlate (pühade) tekstide vahel – nii saab üht uurides aimu ka teisest.

        2. Loodus elab kosmilistes vastavustes, ent sisaldab endas ka selliseid varjatud teadmisi, mida tuleb lugeda kui mitmekihilist, ilmutuslikku raamatut. Maagia, renessanslikus maailmapildis nii keskne mõiste, esindab loodust igas aspektis aktiivsena, täis ringlevat elustavat valgust või sisemist tuld. Seda mõistnule sisaldab maagia teadmisi looduses toimivatest vastavussuhetest, mis väljenduvad erinevates maagilistes praktikates (talismanide, magnetite, kivide, muusika kasutamine ravimisel). Erinevatest maagilistest praktikatest toob see idee esile gnosise – valgustava teadmise otsingu.

        3. Ettekujutus ja vahendamine on kokkukuuluvad mõisted, mis ühelt poolt viitavad ettekujutusvõimele kui hinge atribuudile maagilises kontsentratsiooniseisundis ning teisalt kontakti saavutamise võimele ülimat tõde vahendavate sõnumitoojatega. Inglid, õpetajad või muud üleloomulikud olendid illustreerivad vahendamise rolli esoteerikas.

        4. Muutumise võime ja kogemus tähistavad üheltpoolt alkeemilist ühinemise ja uuestisünni loogikat, ent samaväärselt puudutab see ka muutumist ja uuestisündi vaimse otsija teekonnal ning õpetaja-õpilase suhetes.

        5. Universaalse äratundmise all mõistab Faivre mitte niivõrd esoteerikat, kuivõrd uusaega laiemalt iseloomustavat ideed, mille järgi, sarnaselt philosophia perennis’ele otsitakse ja leitakse erinevates traditsioonides neid ühendavad aspektid, ning kõikides traditsioonides sisalduva teadmiseni jõudes loodetakse leida valgustav idee, ülim teadmus, gnosis. Seda analüüsides märgib autor, et esoteerika seisukohalt tuleb teha siiski vahet humanistliku, erinevate kultuuride vahel aktiivset tolerantsi otsiva arusaama ja loovamate, nii isikliku kui ka kollektiivse ilmutuse järele janunevate gnostitsistlike otsingute vahel, mis püüdlevad erinevate kultuurinähtuste aluseks olevat varjatud teadmist. 19. sajandil alguse saanud tendents seisab ida-huvi ja võrdlevate religiooniuuringute, uue akadeemilise distsipliini poolt alustatud rajal.

        6. Arusaam teadmiste edasiandmisest tähistab üheltpoolt viisi, kuidas teadmisi õpetajalt õpilasele üle antakse, ent teiselt poolt kannab see laiemat initsiatsiooni ideed. Faivre märgib, et järjepidevus on jälgitav salaühingute tegevuses ja üldisemalt saladuste konstrueerimise metoodikas.

Uus vaimsus kui mitmekülgset subkultuuri üldistav mõiste toetub esoteerilisele raamistikule, mille kaudu otsitakse erinevatest allikatest toetust eelloetletud hajusatele printsiipidele. Kirna mõisas jagatav õpetus, mis oma natuurfilosoofilise lähte tõttu kasutab just looduslikku keskkonda, seob esoteeriliste alustega hulga konkreetsemaid motiive, millest moodustub mõisaga seotud muistendipärimus. Need muistendimotiivid toetavad üheltpoolt pühalikkuse loomist ajaloo kaudu (viited keskaegsetele munkadele ja mõisa eellaseks olnud kloostrile), teisalt energia kui reaalsust kujundava üleloomuliku jõu kaudu. Sagedased viited kosmosele, maailmaruumist õhkuvale kiirgusele, planeetidele või tulnukatele vahendavad üleloomulikku teadmist, mis kasutab teadlikult üldiselt ratsionaalseks-irratsionaalseks peetud mõistete piire. Elliott Oring http://www.calstatela.edu/academic/anthro/eoring.htm on nimetanud muistendipärimust iseseisvaks “usu keeleks”, millest moodustub “tõe retoorika”), mis loomuldasa asetub tõe ja ebatõe piirile. Kui määratleda uusaegset tõde ühiskondlik-poliitilise ideoloogiana, mis tugineb loodusteaduslikel alustel seisvale haridusele, meditsiinile ja sekulaarsele inimkäsitlusele, puudutabki esoteeriline tõeretoorika ratsionaalsuse põhiküsimusi. Nii on uusaegne esoteeriline traditsioon osa ratsionaalsuse diskursusest, seda teemade ja mõistmisviiside kaudu ühtaegu nii vaidlustades kui ka kinnitades.

 

ESOTEERILINE PÄRIMUS KIRNA MÕISAS JA MAAGIAL PÕHINEVAD MÕISTMISVIISID

Maagiale omased mõistmisviisid Uusvaimset maailma stigmatiseerivad omistused nagu oleks tegemist ebateaduse, ebausuga, lihtsameelsete lollitamise või petmisega jätkavad tõepoliitilisest jaotusest lähtuvat käsitlust usust (religioonist) ja teadmistest kui erinevatest mõistmist ja käitumist hõlmavatest aladest. Egil Asprem toob oma doktoriväitekirjas esile Max Weberi http://et.wikipedia.org/wiki/Max_Weber paljutsiteeritud postulaadi modernismiga kaasnevast “maailma kainenemisest”. Max Weber viitab sellega loodusteaduste võimekusele maailma seletada, ent möönab, et ei ole olemas loodusele taandatavaid ning selles tähenduses objektiivseid vastuseid küsimustele väärtustest või sellest, kuidas peaks elu elama. Nii tõdeb autor oma väitekirja eessõnas, et “kainenemise” mõtteviis oli optimistlik loodusseaduste tundmaõppimise suhtes, ent pessimistlik väärtuste ja metafüüsika osas. Sellele vaatamata kinnitavad loodusteaduste ning spiritualismi piiri rikkujad, kelleks võib paljusid alternatiivide viljelejaid pidada, modernistlikku “kainenemist” mitte kui ajaloolis-sotsiaalset protsessi, vaid kui probleemi Euroopa intellektuaalses ajaloos.

 

Selle probleemi valguses on Wouter Hanegraaff püstitanud küsimuse, “Kuidas elas maagia üle maailma kainenemise” (How did Magic Survive the Disenchantment of the World). Ta on vastanud sellele, viidates maagiale kui etilisele teoretiseerimisele (etic theorizing), millega peab silmas prantsuse filosoofi Lucien Lévi-Bruhli http://en.wikipedia.org/wiki/Lucien_L%C3%A9vy-Bruhl tähelepanuosutust asjaolule, et teaduslikkus ja loogika, nõndasamuti kui usk ei kirjelda kõiki kogemuste omandamise ja mõtestamise viise. Lévi-Bruhl lähtub oma mõistete selgitusel küsimusest, “kuidas inimmõistus võib samal ajal olla nii ratsionaalne kui irratsionaalne”, millele Hanegraaff on lisanud omapoolse küsimuse, “kuidas võib seda mõista, et uurijad on tihti nii pimedad ratsionaalsuse-väliste faktorite suhtes inimkäitumises ja uskumustes, sealhulgas ka selle suhtes, mida nad ise kannavad”. Lévi-Bruhli kasutatavad kategooriad “kausaalsus” ja “osalus” tähistavad inimkogemuses paralleelselt kasutatavaid epistemoloogilisi võtteid, millest esimene tähistab ratsionaliseerivat põhjus-tagajärg seosele rajanevat mõistmispüüdu, ning teine identsusele ehk olemuslikult kokkukuuluvusele rajanevate seoste loomist. Ehkki autor jättis need mõisted teoreetiliselt täpsustamata, on neid hiljem kasutanud ja arendanud autorid seda liini jätkanud. Nii täpsustab Stanley Jeyaraja Tambiah http://en.wikipedia.org/wiki/Stanley_Jeyaraja_Tambiah , et kausaalsuse ja osaluse kaksikkontseptsioon kõnetab samaaegselt esinevat mõtte- ja tegutsemisviisi, mille vaatlus avab tee laia ent hämarasse teaduse ja religiooni vastanduse probleemistikku. Wouter Hanegraaff võtab arutelu selle termini sisu üle kokku, määratledes nii osalust kui ka kausaalsust kui inimmõistusele omast spontaanset kalduvust, mis on eristatud üht teisele eelistava ideoloogia poolt. Ometigi võib näha Lévi-Bruhli kontseptsioonide puhul veel üht tendentsi, mida autorid temale viidates on teinud. Nad on käsitlenud usundit ja maagiat kui erinevaid ontoloogiaid ja epistemoloogiaid rakendavaid mõisteid ning tegutsemissüsteeme, mida võib näha ka stigmatiseerimisvastase reaktsioonina ratsionalistlikus keskkonnas levivate maagiliste, rituaalsete jm praktikate käsitlemises.

MAAGILINE TEADVUS KUI SIDE

Eelnevalt visandatu viitab inimmõtlemisele kui erinevaid seoseid loovale protsessile, mis kõnetab modernistlikku inimkäsitlust üldisemalt. Graham Harvey http://www.open.ac.uk/Arts/religious-studies/harvey.shtml võrdleb hõimukultuuride rahvausundit ja euroopalikku ontoloogiat, milles inimese mina on isiksuse sisemine kvaliteet, temas endas paiknev eneseteadvus, samal ajal kui traditsioonilistes kultuurides rajaneb “mina” mitmesugustel traditsiooni ja füüsilise keskkonna seostel. Ta ütleb, et hõimukultuuride traditsiooniline usund ei keskendu üleloomulikule, vaid sisaldab seostel põhinevat mõistmisviisi. Ta julgustab sellist mõtteviisi rakendama ka teiste usundiliste kujundite analüüsil (“see maja on esivanem”, “see kivi on aktiivne”). Animistlike ja totemistlike kultuuride puhul pole oluline, mida teeb kivi või puu, vaid see, kuidas neid individuaalsetes ning sotsiaalsetes suhetes rakendatakse. Samast ideest lähtub Nurit Bird-David http://genealogyreligion.net/tag/nurit-bird-david , kes vaatleb animismi kui “relatsioonilist epistemoloogiat”. Ta rõhutab, et mitmesugused dualistlikud kontseptsioonid (füüsilise maailma ja inimeste eristamine, vaimu ja keha eristav inimkäsitlus) on läänemaises teaduses mõjutanud seda, kuidas on antropoloogia ja laiem kultuuride uurimine piiritlenud oma uurimisobjekti. Ta käsitleb teadmisi kahesugustena. Modernistlikus epistemoloogias kujuneb vaatlusobjekt erinevate nähtuste ja olemuste eristamises, mida ideaalsel puhul vaadeldakse neutraalsest vaatepunktist. Bird-David kasutab oma seisukoha selgitamiseks lause “mõtlen, järelikult olen” parafraseeringut “seostan, sellepärast olen”, ehk ma tean nii palju, kui oskan seostada. Seostamine on sealjuures identiteediküsimus, inimest määratlev mõistmisviis, mida Tim Ingold http://en.wikipedia.org/wiki/Tim_Ingold on oma kommentaaris artiklile nimetanud kahesuunaliseks vastastikuseks sensoorseks sidemeks: “Kui tegemist on mõistmisega, siis ei asu see ei inimese peas ega näiteks puu olemuses. Pigem sisaldub see üldises vastuvõtuaktis, mis kujuneb mõlema poole laiemas keskkonnas viibimise tõttu”. Ingold laiendab erinevaid mõistmisviise ühiskonnas laiemalt levinud enesekohastele mõtteviisidele: “Inimesed tajuvad ümbruskonda kõikjal kahesuunalisena (responsive mode), seega mitte sisemise etteantud kognitiivse asetuse tõttu, vaid seetõttu, et üldse tajuda, peavad nad ennast maailmas paigutama ja jagama neid suhteid, mis sellega kaasnevad”.

 

Ehkki viidatud autorid on käsitlenud animistlikke kultuure, võib seda, millest nad animismi näitel räägivad, seostada Lévi-Bruhli poolt eristatud kausaalsust ja osalust tähistava printsiibiga. Kõik seda kaksikmõistet kasutanud autorid on olnud seisukohal, et need mõisted ei välista üksteist. Pigem on modernistlik ideoloogia väärtustanud neid erisusi erinevalt. Sellele ideoloogilisele lahknevusele rajaneb Wouter Hanegraaffi mõte, et esoteerika sündis (ehk määratles ennast) protestantluse mõjul. Samuti tähistab Kirna mõis kui maastikuliselt piiritletud ala ühte selgelt eristuvat laguuni, kus ühiskonnas hajusalt levinud esoteerilised ideed koonduvad valitsevale ratsionaalsuse diskursusele vastanduva sisemise loogika järgi. Olen seisukohal, et selleks sisemiseks loogikaks ongi eelkirjeldatud maagiline mõistmisviis, mis muudab suhet ümbruskonda Kirna mõisas ja sellest väljaspool.

 

Mitmed, kellega Kirna mõisast olen rääkinud, on maininud teed, mis kergelt mäkke tõustes suurelt maanteelt mõisani viib. Seda teed, astumist Kirna mõisa ruumi, on seostatud tähenduste muutumisega, rahunemisega, ettevalmistusega, “teistmoodi energiaga”. See spirituaalne transformatsioon, mille ootuses mõisas käiakse, sisaldabki teist tüüpi suhet ümbruskonda, kui valitseb mõisast väljaspool. Sel puhul seovad sealsed maastikuvormid: kõrged puud, nähtamatud, ent tajutavad energiasambad külastajat üheltpoolt teisiti üles ehitatud reaalsusega, milles loomuliku ja üleloomuliku piir haarab endasse visioonid, erinevad tajud ja kokkuvõttes ka spirituaalse tervenemise. Teisalt seovad mõisas otsitavad kogemused inimesi rikkalikku kogemuslugude võrgustikku, mille kaudu on võimalik luua sakraalset olevikku mõisa loodusliku ja ajaloolise keskkonnaga, samuti laiendada tähendusi suheldes teiste sarnaste kogemustega inimestega. Võime ja võimalus lugude ringis osaleda loob seda aktiivset suhet üheltpoolt inimeste vahel, teisalt aga ka ümbruskonnaga.

 

MÕISA PATSIENTIDE LOOD

Viibisin 2010. aasta juulis ja augustis Kirna mõisas enamikul nädalavahetustest. See oli viimane suvi, mil Helle Anniko võttis külastajaid isiklikult vastu. Praegu võtab huvilisi vastu Helle õpilane ja endine patsient Henn Hunt. Külastajaid satub mõisa mitmesuguseid: suvisel ajal korraldatakse ekskursioone nii piirkonna huviväärtuste kui ka spetsiaalselt Kirna mõisa energiatega tutvumiseks. Viimasel puhul võeti inimesi vastu kindla korra järgi. Esmalt tegi Helle sissejuhatuse mõisa saalis, kus tutvustas lühidalt mõisa ajalugu ja praeguse tegevuse spetsiifikat. Ta alustas oma kõnet alati tervitusega: “Tere tulemast siia imelikku mõisa!” Poolnaljatlevas toonis, mõisa tegevust imelikuks või lausa veidraks ning peast põrunuks tituleerides, tõmbas ta vahe mõisa kohta räägitavate lugude ja oma tegevuse vahele. Pärast sissejuhatust liikusid külastajad mõisa eesaeda, kus kindla korra järgi erinevate kohtade peal seistes kõneles Henn Hunt üldistest uusvaimsetest tõekspidamistest, mis puudutasid teadvuse ja alateadvuse suhteid, ego ja “kõrgema mina” vahekordi. Alates esimestest peatuspunktidest suunati külastajaid tähelepanelikult oma kehalisi tajusid jälgima: kindla punkti peal küsiti näiteks silme ette kerkivate värvide kohta, mille kaudu on võimalik määratleda inimese asukohta vaimsel arenguteel. Meditatiivne jalutuskäik mööda Paralleelmaailmade teed, kus Hennu sõnul asuvad mitmed tugevad energiasambad, oli üks sissejuhatavatest toimingutest, mis üheltpoolt lõi rühmas vaikse süveneva meeleolu, ent andis ka jagatud kogemuse, mille üle järgmises punktis istudes enamasti arutleti.

 

Pärast eesaias toimunud sissejuhatust siirdusid külastajad maja taga asuvasse aeda, kus juhatati kätte täpsemad pingid, millel istudes on võimalik ravida teatud organeid või organigruppe. Aed on Kirnas jaotatud sarnaselt tavapärasele meditsiiniasutusele: on näiteks vereringe ja lümfide tegevust toetavad pingid, naiste- ja meeste osakond, kopsude, südame ja selgroo pink. Samas asub seal kõrval ka kõrgema mina pink, rahapink, needuste mahavõtmise pink ning koht, kus tegeleda andestamisega. Mõne tunni jooksul oli rühmal aega pinkide peal istuda, küsida nõu oma spetsiifilisemate probleemide kohta või arutleda üksteisega. Henn Hunt tegeles külastajatega, sageli pendliga määrates, kui kaua peab kusagil pingil istuma. Olgugi ravivaks jõuks maast või kosmosest pihkuv energia, rõhutatakse inimese teadlikku ja tahtlikku osalust enese tervendamise protsessis. Henn selgitas seda järgnevalt:

Kuidas üldse inimese niinimetatud ravi toimub? Iga inimene ravib ennast ise. See ongi ainuke niiöelda moodus ravida. Ei ole olemas ühtegi tervendajat või ravijat, kes inimese terveks teeks. See on teil vale arusaam. On olemas küll inimesi, kes näevad neid energiaid, neid haigusi ja oskavad selle inimese energiaid suunata. Nagu meil siin on aktiveeritud kohad, tugevad energeetilised kohad, kui ma näen, et sellel inimesel on just selle energiaga probleeme. Ja ma panen ta siia just kindla koha peale, mis tema energiale on vastav. Siis inimese, niiöelda, hing, meel ja keha kas võtavad neid energiaid vastu või ei võta, või võtavad natuke või ei võta, või võtavad nii palju, kui vaja on või ei võta nii palju. See sõltub sellest inimesest, ei sõltu see energiast, ei sõltu see minust, ei kellegist. Ainult kuidas on inimene valmis neid vastu võtma. Iga inimene tervendab ennast ise.

“Ise tervendamine” on osa uusvaimsete tõlgenduste õpetuslikest eesmärkidest, mis moodustab raamistikule mina-autoriteeti rõhutava iseloomuliku joone. Uusvaimsete praktikate järgijad ei ole kahtlemata, nagu Olav Hammer http://en.wikipedia.org/wiki/Olav_Hammer teemat käsitledes konstateerib, “autonoomsed, ajas ja ruumis vabalt ringi hõljuvad olendid”, vaid kindlas kultuurikontekstis paiknevad inimesed. Toetutakse õpetajatele, kuid lisaks on paljudele tervendamistehnikatele seatud ka autoriõiguste või kaubamärgi kaitse (neurolingvistiline programmeerimine, aura soma). Teisalt on uusvaimsete õpetuste paljususe põhjuseks ka kogu subkultuuri demokraatlikkus: inimesel peab olema võimalus valida just selline meetod või praktika, mis talle sobib. See nõue seab kogemuse uut vaimsust kujundavate väärtuste fookusse. Kogemus seob kogeja kindla tõlgendusraamistikuga, milles iseeneses tajutu omandab väärtusliku ning autoriteeti kujundava pagasi. Religioonipsühholoog Lewis R. Rambo http://gtu.edu/academics/faculty-directory/m/rambo-lewis-r-sfts nimetab 20. sajandil Lääne religioosse konversiooni kõige levinumaks vormiks just “kogemuslikku pöördumist”, mis kutsub inimesi proovima ning ise otsustama, kas pakutu sobib ning toetab. Olav Hammer on toonud esoteerilise traditsiooni puhul olulisena esile müstilisi kogemusi kui diskursust kujundava strateegia üksusi, milles uus ilmutus hinnatakse varasema teadmise ning kogemuse taustal ning millest kujuneb kaanon. Sestap tulebki siinkohal mõista kogemust kui üht üksust, motiivi või lugu, millest kujuneb indiviidi suhe traditsiooniga ning selle traditsiooni sisemine dünaamika. Sellele viitabki Henn Hunt, kui ta nimetab inimese kaasatulemist, energiate vastuvõtmist või mitte-vastuvõtmist, millest kujunebki kokkuvõttena isetervendamine.

Intervjuudest on selgunud, et kindla haiguse või suure probleemiga Kirna mõisa tulnud inimeste tee on teistsugune kui huvireisijatel. Erinevalt suvistest nädalavahetustest, külastajaid on palju, käivad inimesed, keda võib nimetada mõisa patsientideks, seal kogu aasta. Nii ongi kõik intervjueeritavad nimetanud muuhulgas ka külma ja lumega pinkide peal istumist. Intervjuudest on koorunud välja Helle erinevad ravitsemisviisid: kõik on nimetanud tema võimet ravida telefoni teel, lisaks tutvustab ja soovitab ta ka erinevaid tehnikaid, mida on võimalik teiste autorite kaudu õppida. Ka Helle rõhutab inimese isiklikku panust ja vastutust ravi tulemuste kujunemisel. Tema sõnul peab patsient ise kaasa tulema, avanema, vaimselt arenema.

PATSIENTIDE TEE MÕISA

Mõisa patsiente, keda intervjueerisin, ühendas asjaolu, et pärast tõsisest tervisega seotud kriisi läbimist on nad jäänud mõisa käima, sellest on saanud nende regulaarne spirituaalne vajadus. Ühiseks jooneks oli ka varasem huvi esoteerilise ja eneseabi teemade vastu, lisaks vastandav suhe tavameditsiini. Kohtumine Hellega, nii tavapärase kui mõisas pakutava ravi saamine, oma elu ning lähikonna ümberhindamine, samuti soov oma kogemusest rääkida, seda tutvustada, kujundab omamoodi kindla struktuuriga jutustuse. Kuna kogemused koonduvad vaimse transformatsiooni ümber, on lugude vaatlemine kohasem usundiuurimise kui rahvameditsiini kategoorias. Nagu eelpool kirjeldatud, asetuvad need kogemused ja lood laiemasse uusvaimsesse konteksti ning seovad endaga mitmeid kaasaegses usundis levinud motiive. Peamiseks tavameditsiinile vastanduvaks põhimõtteks on inimese käsitlemine tervikuna, eelkõige vaimse ja spirituaalse olendina, kelle kehalised vaevused lähtuvad vaimsetest ja sotsiaalsetest takistustest. Intervjueeritavatest kolmel on diagnoositud vähk ning see on neid pannud küsima: mis ma tegin valesti, miks just minuga on säärane asi juhtunud. Haigust vaadeldakse kui ülesannet ja õppetundi, mis suunab otsima seoseid erinevate sündmuste vahel ja elu laiemalt mõtestama. Ühe intervjueeritava, Anu, huvi alternatiivmeditsiini vastu algas juba enne haigestumist, ka tutvus Helle ja teiste ravitsejatega oli saanud alguse varem.

Anu: Ma olin siis juba ise ka piisavalt palju ka lugenud selle kohta, raamatuid siis hakkas juba tulema vaikselt. Mina ei ole kunagi seda meelt olnud, et seda füüsist ravida, vaid ma arvan, et kõik saab ikkagi alguse kõrvadevahest. Sest kui tagasi minna nüüd sellesse aega, kui mu mees lasi ennast puhastada, siis Hiiumaal oli üks Paul. Nad nimetasid teda kosmosepolitseiks, ka Helle ja nemad töötasid kõik käsikäes. Ja siis tema ütleski, et kosu klopsimine tuleb lõpetada ja tuleb töötada vaimuga. Ma olen nüüd ammu aru saanud, et see ongi õige ja ma olen üritanud ka oma lastesse seda süstida, et kui toimubki midagi halba su elus, siis et mida kõigepealt teha, et kuidas sellest lahti saada, et ma olen sellest kõigest väga suurt tuge saanud. Nad mõlemad ütlesid seda mulle Hennuga, et sinu aeg ei olnud täis, et sa pidid siia sattuma, et ma olen jube tänulik.

 

Minu välitöö Kirna mõisas oli hõlbus, sest pärast mõningast järelemõtlemist soovisid nii Helle kui ka tema soovitatud intervjueeritavad oma kogemusi avalikult jagada. Võimalus kellelegi rääkida lähtus soovist propageerida, tutvustada ja soovitada mõisas kogetud vaimset ja füüsilist muutust. Ehkki kõik patsiendid olid läbi teinud ka kõik vajalikud tavameditsiini pakutavad protseduurid, seostus tervenemine nende meeltes siiski mõisa kaudu leitud uues vaimses aluses. Vaatamata vastandavale positsioonile on tavameditsiini vaatepunkt lugudes olemuslikult kohal, väljendatakse kas arstide ignorantsust või imestust, analüüside paranemist ja eelkõige väga halva prognoosi seljatamist.

Eve: Ma tegelikult sattusin sinna nii, et mulle pandi hästi hull diagnoos, mulle anti kaks kuud elada ainult. Arst ütles, et nagu mitte midagi teha enam ei anna. See oli vähk jah, mul oli emakakaelavähk. [---] Mul ei olnud sellist mõtetki peas, et hakkan nüüd surema. Ma ütlesin arstile ka, et see ei ole võimalik. Seletab mulle, et suurt midagi enam teha ei anna, ta ei anna mulle mingit lootust, aga ta üritab teha, mis ta saab. Siis mul oli üks selline tuttav, kes ütles, et ära sa sinna arstide peale nüüd küll jää. Et mine sinna, sihuke koht on olemas. Kartsin natuke alguses, mõtlesin, et mismoodi ma nüüd lähen sinna võõraste inimeste juurde. Ei, võtsime kätte ja läksime sinna. Saime kõigepealt Hennuga kokku, siis tegi sellise peapesu ja siis Hellega ja nüüd ma olen täiesti terve ja arst imestab ka et mul ei ole enam mitte midagi viga. Aga ma olen muidugi hästi palju ennast muutnud.

Soov ületada vaimse ja füüsilise maailma lahusust ning võimalus, et Kirna mõisa kaudu saadud kogemus seda kinnitab, kujundab alternatiivset vaatepunkti ratsionalistliku dominandiga ühiskonnas. Selle kaudu võib viidata eelpoolnimetatud Egil Aspremi rõhuasetusele, et ratsionalistlik “kainenemine” kujutab endast tegelikult mitte otseselt fakti, vaid probleemi, mis hoiab erinevate vastandasetuste kaudu aktiivsena reglementeerimata rahvapärast diskursust. Sisemise rahulolematuse väljendumist haigusena võib tõlgendada ka vaimse maailma ratsionaliseerimisena, ent peamine, mis selles esile kerkib, on selle vastandasetuse vaidlustamine ja selle üle polemiseerimine. Arutlus küsimuse üle “mis sind Kirnasse viis”, oli ühe intervjueeritava puhul selgelt seotud vaimsete otsingutega, haiguse teema tuli sisse üheltpoolt suunava küsimuse kaudu, ent teisalt selge soovina mitte aktsepteerida vaimse ja füüsilise maailma lahusust.

[Mis sind Kirnasse viis?] Tarmo: Aega jäi üle. Ja siis ma tahtsin selgusele jõuda, mis see maailm on. Ma arvan, et Kirnas on väga unikaalne ja väärt vaatenurk. Sealt saab ideid ja iseennast. Näha oma elu natuke teises valguses ja leida puhkust. [---] Too eluperiood oli nii, et mitmest eri eluvaldkonnast tuli neid tõukeid, mõni nimetab neid tagasilöökideks, aga mina ütleks, tõuked. Ja siis sa hakkad otsima sihti. Ma olen neile tõugetele väga tänulik, sest muidu ei oleks ma õppinud seda, mis ma õppisin. [Kas sellega ei olnud mingit haigust seotud?] Noh, eks ikka oli haigust, sest kui meis on midagi viga, siis ma olen haige, kui ma ei ole õnnelik, siis ma olen haige. Kas füüsiliselt või vaimselt, siis vahet ei ole. Minu maatriks on sassis, ta ei ole harmooniline ja toimiv. Ma ei taha vahet teha neil.

Vaimse ja füüsilise maailma ühisuse taju moodustab selle idee tuuma, mis loob poleemilise vastandasetuse kaudu materialistlikule teadusele põhineva maailmaga seoseid ja ühisosi. Nii märgib energia üheltpoolt füüsikaliselt kirjeldatavat nähtust, ent tähistab samaaegselt nii kokkukuulumist, sidet kui ka sellest tekkivat elujõudu. Nagu Graham Harvey animismi käsitledes mainis, on tegemist identiteediküsimusega, seega olemise kujundamisega olemuslikult kokkukuuluvate seoste loomise kaudu. Nende puhul, kes teevad mõisa regulaarselt vaimselt kosutavaid reise, ei pruugi selline side tekkida igapäevases lähiümbruskonnas, ka ei sobi selleks kaugeltki igasugune keskkond. Ehkki kahtlemata hajusate ning muutuvate piiridega, on nende inimeste spirituaalne identiteet seotud Kirna mõisa, sealsete looduslike vormide, energiate, munkade ning Helle õpetustega, mis loob aluse ühisosale nii enesetajus kui ka sotsiaalses plaanis samamoodi mõtlevate inimestega. Aktiivne ja identiteeti määratlev seostamisvajadus loob eelduse kogemuslugude jagamiseks, mis omakorda kujundab Kirna mõisa kui vaimset keskkonda.

TERVENEMISVISIOONID JA MAAGIAL PÕHINEV SEOS

Pärast tervenemist intervjueeritavate side mõisaga mitmekesistub. Selles on oma osa telefonikõnedel Helle ja Hennuga, nende kaugravi tehnikatel, mis tähistab selgeltnägemise teel loodavat sidet, samuti mõisast kaasa saadud piltidel, postkaartidel või lühikestel tervendavatel või korrastava mõjuga vormelite kordamisel (kinnitused, afirmatsioonid ehk elu positiivses suunas kujundavad jaatavas vormis lausungid, numbrikoodid). Kohapeal läbiviidava ravi puhul tuleb pöörata tähelepanu ühest küljest inimeselt endalt oodatavale panusele ning teisalt sellele, kuidas mingi pink mõjub, ehk milliseid tundeid ja kogemusi mingi kohaga seostatakse. Kokkuvõtvalt võib Kirna lugude puhul jälgida, kuidas väljendatakse selle tõlgendusraamistiku piires inimkeha ja keskkonna sidet.

 

Nimetatud sidet väljendatakse erinevaid motiive kasutades, lugudes ilmuvad näiteks mungad ja tulnukad. Selles raamistikus on samaväärselt oluline kehaline komponent: erinevad tajud ja visioonid. Haigus kui kehas asetsev protsess, formaliseeriva inimmõtte jaoks omamoodi esoteeriline hämarala, niisamuti kui maa sisemusest või kosmosest kiirguv energia, saab tajutavaks erinevate füüsiliste impulsside kaudu, mis nendega seotud lugusid tekitavad ja alles hoiavad. Erilise tunde kogemine on sage Kirnasse mineku eesmärk, see tunne kui tõestus irratsionaalse maailma olemasolu kohta moodustab omamoodi sõlmpunkti. Sellest alates saadakse teada, et “koht töötab”, selgelt hea või selgelt halb tunne annab võimaluse positsioneerida eneses toimuvat: kui kuskil seistes hakkab halb, siis tuleb seal seista niikaua, kuni olemine paraneb, see tähendab, et vajalik toime on saavutatud. Teisalt võib halb tunne olla märk ka ebasoovitavast asukohast. Ebamugavus kui haiguse ravi ning sellega teadlik ümberkäimine on üks autoriteetide pakutavaid spetsiifilisi teadmisi. Henn juhendab, kuhu patsient peaks liikuma ning kui kaua peab istuma, et individuaalselt vajalik ravi kätte saada.

Ryczard: Ükskord küll ronisime sinna. Seal koha peal, kuhu on need postid pandud. Ma hakkasin nii halvasti ennast tundma, et lasime jalga, nii kiiresti kui saime. Siis Henn ütles, kas ma ütlesin teile, et sinna peab minema? Sellepärast ongi nii, et ei tasu sinna ronida, kuhu sa ei tea. Küsi, sulle räägitakse ära. Need on eriti puhta hingega, kes on eriti kõrgele jõudnud, et need näevad, ei ole midagi teha.

Mõisa park on jaotatud erinevate “osakondade” vahel, mis siiski ei järgi kuigi jäika loogikat. Erinevate organite ja organirühmade vahel asuvad vaimset ja sotsiaalset poolt reguleerivad pingid. Järgnevad tervenemislood on seotud mõisa eesaias paikneva kosmiliste operatsioonide pingiga, mida olen kuulnud nimetatavat ka laeva pingiks. Pingi nimetus ja seal toimuv on seotud Helle spirituaalsete meetodite ja visioonidega. Helle reaalsust kujundasid mungad, kosmilised kaaslased Siiriuselt ja peaingel Miikael. Kui esimesed on tegelased, kellele Helle muu jutu sees viitas (“Praegu on viis munka väljas”), siis peaingel Miikael tähistab abstraktsemat vaimset transformatsiooni. Helle äärmiselt dünaamilised tõlgendused ja viited puudutasid mitmeid ravitsemistehnikaid, visioonlikke ja reaalseid kujusid ning hulgaliselt mõisa külastajatega seotud lugusid. Nagu eelpool kirjeldatud, oli kanali tähendus Helle tõlgendustes kanaldamistehnikast laiem. Kanal kui metafoor või visioon kirjeldab ja kujustab seost vastava spirituaalse olendiga. Jõudu või energiat suunatakse kanali kaudu, ühtlasi moodustab energiakanal sideme maapõue ja kosmose vahel.

[Kas kanalravi on galaktikaga seotud?] Helle: Jah, jah, kas peaingel Miikaeliga või mõnede muude kosmiliste abistajatega, mul on neid ikka väga palju, Siirius B omad või mungad. Ja nendega on nii, et ma palun lihtsalt abi. Ja on aidanud.

Helle kirjeldused, kuidas ta inimesi ravis, sarnanevad sellega, kuidas kirjeldavad inimesed enesega pinkide peal toimuvat. Nii laevale kui munkade ligiolule viidatakse enamasti Helle kaudu, seega oli Helle autoriteet mõisa lugude kujunemisel ilmselge. Reaalsus, kus tegevus toimub, on ühtaegu nii füüsiline kui ka immateriaalne. Üheltpoolt toimub ravi protseduur “välja tasandil”, teisalt on võimalik organit “hoida peo peal”, patsient ise endaga toimuvat päriselt ei taju, ent tegevusel on ometi olemas pealtvaatajad.

 

Helle: Üks inimene oli infarkti põdenud, kõik nägid, kuidas ma töötan. Tema südame võtan peo peale ja hakkan seda puhastama. Ütlen kohe, mis-kus vead on, veresoontes või kuidas seal on ja siis puhastan, puhastan, puhastan, panen õige energia peale ja annan siis südame tagasi. Ja tema kogu aeg selle töö ajal tunnetab nagu kassi sabaga oleks silitatud. Ja teised ka: “Issand jumal!” ja nii suur kühm on siin kahe käe vahel ja tuksub ka veel, inimesed, kes pole üldse midagi näinud. Selliseid asju on küll ja küll.

 

Nii nagu tervenemislugudes väljendatakse sageli arstide positsiooni, on nendes kohal ka Helle. Nii kujunebki lugu kolme vaatepunkti vahel: tavameditsiini, Helle visioone ja patsiendi füüsiliste tajudega seotud vaimset ümbersündi arvestades. Briti antropoloog Susan Greenwood http://en.wikipedia.org/wiki/Magic,_Witchcraft_and_the_Otherworld on oma teoses Anthropology of Magic kasutanud terminit “maagiline teadvus”, millega ta tähistab “mütopoeetilist, laiendatud teadvuse seisundit, mida võib tõenäoliselt kogeda igaüks; mida väljendatakse väga erinevates situatsioonides ja kontekstides ning mis mõjutab nii kosmoloogilisi vaateid, individuaalset käitumist kui ka sotsiaalseid struktuure”. Sealjuures on maagiline teadvus mõistetav üksnes kultuuri ja sootsiumi kaudu, milles see avaldub. Inglise antropoloogile E. E. Evans-Pritchardile http://en.wikipedia.org/wiki/E._E._Evans-Pritchard viidates on autor rõhutanud, et maagia avaldumist võib mõista kui suhete loomist erinevate üksuste vahel kindlas süsteemis, kus tähendused kujunevad vaid suhtes teineteisega ning see suhe omakorda saab tähenduslikuks üksnes seoses institutsionaalsete süsteemidega, seega osana suuremast suhtevõrgustikust”. Selline, assotsiatsioonidel põhinev maagiline tunnetus ja sellele omane keel rõhutavadki neid meediume: Kirna puhul kanaleid, välju ja energiaid, mis seovad erinevaid entiteete, nagu mungad ja kosmilised kaaslased. Samas esinesid Helle jutustustes mitmesugused tavamaailma autoriteedid või patsientide puhul arstid, kes seovad mõisa alternatiivset tegevust domineeriva kultuuriga.

Anu kirjeldab mõisas kogetud raviprotseduuri, milles vaimse ja füüsilise maailma vahel ei ole selgelt eristuvat piiri ning milles kajastub Helle visioonlik perspektiiv.

Anu: Aga... meeletult palju ta [Helle] tegi nende munkadega. Ta ütleski, et hämmastav, et sinu juurde tuleb alati piiskop, et ta käib väheste juures. Ja see peatervendaja munk just, et muidu tavaliselt on need tavalised mungad, kes tervendavad, keda nemad näevad seal. Ja nemad on lasknud mul katsuda ka. Tähendab... ma tunnen energiat... ma ei näe midagi. [Seletage, mis moodi see on.] See tähendab seda, et kätes hakkab liikumine. Kätes hakkab surin, tohutu surin. Kui ma lähen nendesse kohtadesse, eriti viimasel ajal. Kuna ma ilmselt olen nüüd vabanenud sellest oma hädast, siis ja mu vaim on vaba, siis hakkavad muud muutused mu ellu tulema. [---] Ja tegelikult on see saatus, paneb paika.

Nagu eelpool nimetatud, on patsientide kirjeldustes olulisel kohal kosmiliste operatsioonide pink. Sellel pingil tajutakse oma keha erilisel viisil, keha sees asuvaid organeid nähakse, nende kallal tegutsemist tuntakse erinevate tajude kaudu. Kosmilist operatsiooni võib tõlgendada kui raviprotseduuri kulminatsiooni, millele on eelnenud tutvumine Hellega ning ettevalmistus “vaimse puhastumise” näol.

 

Eve: See on kosmiliste operatsioonide pink, kus sa tõepoolest tunned, kuidas ta kisub sul seest kõik... Hakkab kohe sees keerama, nii et sa tunned et sinuga tegeleb see pink. [Aga kas ta seletas ka enne, et mida oodata?] Jajaa, ikka, ta ütles, tunne, istu niikaua kui sul see tunne on, et kas sa tunned et sul hakkab seal sees midagi keerama. Ja niikaua pead seal olema kui see keeramine ära läheb. Ja ma ei kujutanud ette et seal võib üldse midagi juhtuda. Ikka lähed ju küll, kui ta ütleb. Ja oligi nii... keegi mehike seest nagu kriipsutab sind just selle koha pealt kus see [vähk] nagu oli. Seal pingi peal ma muidugi käin ka praegu igaks juhuks. Ilmselt see kosmiliste operatsioonide pink selle mult välja võttiski, sest et seal peal pidi see... operatsioonide laev olema nagu - ufolaev on selle pingi kohal. Et tegelikult sellest laevast nagu juhitakse seda opereerimist.

Organite tundmine ja selle kirjeldamine energiatakistuste või, vastupidi, sujuva voolu kaudu kujustab haigust kui tõket dünaamilises ühenduses inimkeha ning seda ümbritsevate energiate kokkukuuluvuses. Energia kui ühendav või tervendav printsiip peab läbima keha selleks, et see oleks liikuv ja toimiv. Üheltpoolt tajutakse mõisas energiakohti igasuguse kehalise impulsi kaudu, ent enese teadlikku tervendamist kujustatakse energia saatmise kaudu vastavasse organisse, energiavoo enesest läbi laskmise kaudu. Kui see protseduur jääb kuhugi pidama, tajutakse selles organis haigust või probleemi. Maagiline ühisusel või osalusel põhinev teadvus, kui Susan Greenwoodi terminit kasutada, on sel puhul jälgitav psühholoogilises vaates. Nõnda tekib “mütopoeetiline reaalsus”, kus eriti tähelepanelikult kehalisi impulsse jälgides ning neid sellele reaalsusele vastavalt kujustades tekib jagatav visioon, mis on samaaegselt nii füüsiliselt tajutav kui ka maailma ülesehitust kajastav või kujundav. Nii tähistabki tervenemine ühinemist selle mütopoeetilise reaalsusega, kus lugusid müüdi osa selles tuntakse füüsiliselt, seda elatakse oma kehas läbi.

Ryczard: Vaat seal laeva pingi peal on väga imelikud asjad toimunud. Seal on see niimoodi kontsentreeritud. See on nagu meditatsioon. Seal on niimoodi, et tõesti ma võin ütelda, et ma nägin, kuidas puhastatakse minu soont. Ei, ma ei näinud midagi, et seal mingid inimesed, ei. Aga ma nägin täitsa pulseerivad sooned ja kuidas neid puhastatakse. Ja istusin, Maiale ütlesin, Jeesus Maria! Vaata mis toimub! [Naerab. Ise nägite ennast kõrvalt?] Jaa, jaa. Silmad niimoodi kinni ja esimene kord ma istusin, ma midagi ei tundnud. Teine kord. See ongi niimoodi, et alati ei ole seda. Seal pead niikaua istuma, kuni sul mingi valu või probleem, kuni ta kaob ära. Aga siin on ka niisugune asi, et sa pead seda väga uskuma. Sa pead selle peale kontsentreeruma. Kui sa istud seal trullalaa, see on lollus, kes seal on, mis laev, see on idiotism, siis ei toimugi midagi.

 

Kontsentratsioon, mediteerimine, ning tajude tõlgendamine on kui muutus ühest tõlgendus- ja interpretatsiooniraamistikust teise. See on võrreldav sellega, mida inimesed on rääkinud tunnetavat mõisani viivast teest üles minnes. See on üleminek ratsionaalsest intuitiivsesse, milles osalus ja ühisosa mõisa füüsilise keskkonna ja müütilise reaalsusega kujundab inimese identiteeti ja seda, kuidas ta maailma tajub. Erinevate aspektide väärtustamine selles tajus, mingi ratsionaliseerimisprotsessi suunava mentaalse mudeli ümberkujundamine lähtuvalt otsesest, intiimsest ja identiteedist lähtuvast suhtest loob aluse intensiivsete ning loovate maagiliste visioonide tekkeks. Tõlgendajad lähtuvad usaldusest Helle visioonide vastu, samuti tõlgendusi saatvast seisukohast, et maailmas eksisteerib midagi põhimõtteliselt teadusevälist või vähemalt veendumusest, et teadus ei ole jõudnud maailmas veel kõiki nähtusi ära seletada. Sealjuures on selgitustel alati oma personaalset ja sotsiaalset fookust: teooriad vastavad küsimustele, kuidas paremini oma elu elada. Maa alt või kosmosest kiirguv energia saab tähenduse üksnes siis, kui see inimest aitab, mungad ja kosmilised kaaslased sekkuvad samuti vaid selleks, et pöörata tähelepanu füüsilise ja vaimse maailma lahutamatusele tervisega seotud küsimustes.

Eve: See energia, mis maa-alt tuleb... me kõik oleme ju maa tegelikult eksju. Ja me liigume ringi, me kaotame kohutavalt palju seda energiat ja kui me saame sealt seda õiget energiat juurde, siis ta paneb nagu need organid jälle õigetpidi tööle. Kui istud igavese rahu pingil, sa näed kuidas seal sihuke juga läheb ülesse. Noh niisugune tunne nagu all oleks pirn ja näitaks valgust ülesse. Mina näen sellist nagu oleks hall. Et läbi selle vaadates seal taga on kõik hägune. Nii tugev energiasammas. Ja alati, kui me lõpetame, siis me sealt seda energiat nagu käega katsudes võtame. Sa tunned kuidas tuleb soe. Käega tõmbad, hakkab nagu torkima. Et sa tunned seda energiat. Et ma olen alati mõelnud, et me võtame seda energiat sealt endaga kaasa. Sa füüsiliselt tunned, et mingi asi tuleb su sisse. See annab sulle ju head jõudu.

Kirna mõis kehastab otseses tähenduses kultuslikku miljööd, kus uusvaimses raamistikus levinud ideed koonduvad loovalt külastaja vaimse muutumise ja füüsilise tervenemisprotsessi ümber. Liikumine materialistlikust argimaailmast mõisa parki tähistab väärtuste muutumist. Üheltpoolt tähendab see vaimse ja füüsilise maailma piiride segunemist, kus vaimne asetub alati ettepoole, teisalt märgib kehaliste tajude tähelepanelik jälgimine ja nende interpreteerimine rõhuasetuste muutust erinevates mõistmisviisides. Intuitiivse ja loovalt seostele rajaneva mõistmispüüu esile kerkimine markeerib “maagilist teadvust”, mis omakorda loob ja korrastab inimese muutunud ja laienenud identiteeti.

 

KOKKUVÕTTEKS

Kirna mõisa ümber tekkinud intriig puudutab ratsionalistliku ühiskonna peamisi teemasid: arutelu selle üle, kas ei ole tegemist hullumeelsuse või petmisega. Selles valguses saab mõisaga seotud kogemuslugudele anda ilmselge tõeretoorilise tähenduse, mille eesmärgiks on luua tähendusi ja tõestusi, mis argumenteeriks rääkijate tegevust materialistliku maailma küsimustes. Mõis moodustab maastikulise ja tõlgendusliku terviku, mille paiknemine on sealsetele külastajatele sümboolselt ja reaalselt sarnane. Mõisa sõidetakse Eesti eri paigust, Helle sõnul kohalikke seal ei käi. Samamoodi on koha vaimse tasandiga: see on igapäevastest suhetest ja arusaamadest kaugemal, selle mõistmise ja omandamiseni peab käima spirituaalse tee, et vaimselt puhastuda. Nii nagu esoteerilisi teemasid hakati märkama nende vastandumise kaudu õigele usule ja tõesele, teaduslikule teadmisele, kõnetavad mõisaga seotud tervenemislood tavameditsiini, sellele ühtaegu vastandudes ning sellest lähtudes.

 

Dünaamiline tõlgendusmaastik, mis lugudes kajastub, seob endasse erinevaid motiive, ent nende nende kasutuse määrab peamiselt kaks telge: üheltpoolt see, kuidas erinevad mõjutajad: mungad, tulnukad, maakiirgus või energiakanalid kõnetavad inimese isiklikke ning sotsiaalseid teemasid. Teiseks eesmärgiks on luua lahutamatu ühtsus keha, vaimu ja keskkonna vahel nii, et see ei lõhuks seda ratsionalismi, vaid väärtustaks intuitsioonil ja individuaalsel autoriteedil põhinevat tähendusloomet. Selle, ratsionalismi ning loodusteaduslikku “kainenemist” tähistava ideoloogilise veelahkme ületamine tähistab ühtlasi uuenenud ettekujutust endast, ümbritsevast keskkonnast ja inimsuhetest. Sellisel puhul on rääkija osalusel mõisa kaudu jagatavates luguderingis identiteeti üles ehitav eesmärk. Vastavat interpretatsioonivõimet omandatakse omakorda psühholoogilise osalustunde kaudu selles müütilises reaalsuses, mis kehaliste tajude kaudu on võimeline olema ühtaegu nii materiaalne kui ka immateriaalne.

Koht, mis aitab lugusid mõista, kehastab endas aktiivset mitteverbaalset suhet keskkonnaga, mis põhineb omakorda muljel kui looval ning mitmekihilisel teadmisi ning tähendusi kujundaval olemisvormil.

JÄRELSÕNA

2013. aasta südasuvel, käesoleva artikli toimetamise ajal, jõudis minuni teade Helle Anniko surmast. Ehkki Kirna mõisa tegevusest juba mõnda aega eemal, seab see tõsiasi temast kirjutatu kindlasse minevikuvormi. Nõnda pühendan artikli Helle kui karismaatilise ning sõnaosava ravitseja mälestustele.

 

Kristel Kivari