Hulkade psühholoogia ja demagoogia

        Gustave Le Bon http://en.wikipedia.org/wiki/Gustave_Le_Bon (1841-1931) oli prantsuse filosoof, sotsioloog ja sotsiaalpsühholoog. Le Bon uuris inimeste käitumist hulga liikmeina. Ta tuvastas, et kui koos on anonüümsust tagav hulk inimesi, kaob nende võime tsiviliseeritult mõelda. Rahvahulk on vastuvõtlik, impulsiivne ja infantiilne. Hulk ei ole kunagi arutlev ega kahtlev, hulga tunded on alati liialdatud. Seega massis olles kaotab inimene oma individuaalsuse ja omandab tüki "kollektiivsest hingest", mis on intellektuaalselt madalam inimese enda vaimsest tasemest. Massi tähelepanu hajub, ta muutub vähem kriitiliseks. Sugereeritavus suureneb, tekib õpitud abitus. Ühtesulamine kollektiivi vaimuga on võrreldav hüpnootilise regressiooniga, mis viib inimese tagasi hingeseisundisse, mis oli omane eelajaloolisele seisundile. Tänu sellele vaimsele taandarengule saavutab juht masside üle samasuguse võimu nagu hüpnotisöör omab absoluutset kontrolli hüpnotiseeritava üle.

 

Väidetavalt oli tema teos "Hulkade psühholoogia" https://www.raamatukoi.ee/cgi-bin/raamat?21055 lemmiklektüüriks nii Hitleri, Mussolini kui ka Stalini laual. 

 

_______________________________________ 

 

GUSTAVE LE BON "HULKADE PSÜHHOLOOGIA"

 

Käesolev ajajärk on üks neist kriitilistest momentidest, kus inimese mõtteviis on muutumise teel. Kaks põhimist tegurit on selle muutumise aluseks. Esimene on usuliste, poliitiliste ja ühiskondlikkude vaadete purunemine, milliseist on tekkinud kogu meie tsivilisatsioon. Teiseks teguriks on see, et moodsad leiutised niihästi teaduses kui tööstuses on loonud hoopis uued tingimused meie mõtlemisele ja olemisele.

 

Tavalises mõttes sõna "hulk" all mõistetakse mõningate üksikisikute kogu, vaatamata nende rahvusele, ametile ja soole, vaatamata ka, missugused juhused neid on kokku toonud.

 

Hingeteaduslikult vaatekohalt saab see sõna - hulk - hoopis teise tähenduse. Mõningates etteantud olukordades saab mingi inimeste kogu uued iseloomulikud tunnused, mis täiesti erinevad neist tunnustest, mida omab iga seda kogu moodustav üksikolend. Teadlik isiksus hääbub, iga üksiku tunded ja ideed suunduvad ühele ja samale poole. Moodustub kollektiivne hing, muidugi ajutine, kuid millel on väga selged tunnused. Inimeste kogu saab siis selleks, mida ma parema väljendi puudumisel nimetaksin organiseeritud hulgaks või, kui seda paremaks peetakse, psühholoogiliseks hulgaks. Ta moodustab ühe terviku ja ta allub hulkade vaimse ühtluse seadusele, kus inimene pole enam tema ise, vaid automaat, keda tema oma tahe ei jaksa enam juhtida. Mõistus on siin väärtusetu, valitseb labane ühtekuuluvus, võime selgelt näha puudub.

 

See, et palju indiviide on juhuslikult üksteisega külg külje vastu, ei anna veel neile organiseeritud hulga tunnuseid. Juhuslikult kokkutulnud tuhande inimese kogu kuskil avalikul platsil ilma ühegi kindla eesmärgita ei moodusta mingil kombel ühtset psühholoogilist hulka. Et ta saaks endale viimase erilised tunnused, selleks on vaja mingi propaganda kihutavat mõju, mille iseloomu saab määrata.

 

Kui hulk hakkab korralduma, siis on selle peamiseks tunnuseks teadvusliku isiksuse hääbumine ja mõtete ja tunnete ühesugune suund. (lk 13)

 

Kõige põrutavam tõsiasi psühholoogilise hulga juures on järgnev: olgu teda moodustavad üksikisikud millised tahes, kui sarnane või lahkuminev võikski olla nende eluviis, nende töö, nende iseloom või mõistus, see asi, et nad on muudetud hulgaks, annab neile mingi kollektiivse hinge. See hing paneb neid tundma, mõtlema ja toimima täiesti erinevalt sellest, kuidas tunneks, mõtleks ja toimiks igaüks neist eraldi. Teatavad ideed, teatavad tunded ei tõuse päevavalgele ega muutu tegudeks muidu kui ainult hulgas olevate inimeste juures. Psühholoogiline hulk on mingi ajutine olend, mis koosneb mitmesugustest elementidest, mis ühinenud hetkeks, täielikult nagu mingi elava keha rakud moodustavad oma ühinemisel uue olendi, millel on omadused, mis on täiesti erinevad neist, mida omab igaüks neist individuaalselt. (lk 15)

 

Mitmesugused põhjused määravad hulkadele omaste iseloomulikkude tunnuste tekkimise. Esimene on, et üksikisik hulgas omandab tänu suurele arvule äravõitmatu jõu tunde ja see lubab tal anduda instinktidele, millele ta üksi olles ei annaks voli. Ta andub sellele seda hõlpsamini, et hulk on anonüümne ja järelikult vastutamatu; ja vastutustunne, mis hoiab ikka tagasi üksikisikuid, kaob täielikult.

 

Teine põhjus on vaimne nakatus, mis ka aitab tekitada hulga erilisi omadusi ja määrab nende suuna. Nakatus on hõlpsasti konstateeritav nähe, kuid veel seletamatu; seda tuleb lugeda kui hüpnootiliste nähtuste liiki, mille juurde me praegu läheme. Hulgas on iga tunne, iga toiming nakatav, ja niisugusel määral nakatav, et üksikisik ohverdab väga kergesti oma isikliku huvi kollektiivsele huvile. See toiming on vastane ta loomule ja seepärast on inimene sellele võimeline ainult siis, kui ta moodustab osa hulgast.

 

Kolmas põhjus ja veel palju tähtsam, mis võimaldab üksikisikuis hulga sees tekkida sääraseid erilisi omadusi, mis neis ei avaldu isoleeritud olekus, on vastuvõtlikkus sugestioonile, nakatus, millest me kõnelesime nüüdsama, on selle vastuvõtlikkuse tagajärg. /---/

 

Ainult selle tõsiasja läbi, et ta on saanud hulga osaks, inimene laskub mitu astet madalamale tsivilisatsiooni redelil. Üksi olles on see võib-olla haritud indiviid, hulga sees see on instinktiinimene. Tal on algeliste olendite ürgjõudu, metsikust, julmust, kuid ka vaimustust ja sangarlikkust. /---/

 

Mitte ainult oma toimingutega ei erine üksikisik hulgas oma normaalsest minast. Enne veel kui ta on kaotanud kogu oma iseseisvuse, ta ideed ja tunded on muutunud, ja niivõrd, et see võib muuta kahtlejat uskujaks, ausat inimest kuritegijaks, argpüksi kangelaseks. Lahtiütlemine kõigist oma eesõigustest, mida hääletas aadel oma ühel vaimustushetkel kuulsal 4. augusti ööl 1789 ("Inimese ja kodaniku õiguste deklaratsioon", Suure Prantsuse revolutsiooni poliitiline manifest), poleks iialgi vastu võetud ühegi selle liikme poolt üksikult. (lk 16-18)

 

HULKADE JUHID

 

Kui teatav arv elavaid olendeid on ühinenud, olgu see siis loomade kari või inimeste hulk, nad alistuvad instinktiivselt mõne peamehe mõju alla, s.o. juhi alla. 

 

Inimhulkades on juhil väga suur mõjuvõim. Tema tahe on rakuke, mille ümber moodustuvad ja ühenduvad arvamused. Hulk on kari, kes ei saa läbi ilma isandata. 

 

Juht on enne enamasti ise olnud üks juhitavatest, ta on hüpnotiseeritud ideest, mille apostliks ta siis on saanud. See idee on ta niivõrd vallutanud, et kõik muu peale selle tema meelest haihtub ja et iga vastupidine arvamus näib talle olevat eksitus ja ebausk. /---/ (lk 62)

 

Juhid enamasti pole mõtte-, vaid teoinimesed. Neil on vähe teravmeelt; ja ei võikski seda olla, sest meeleteravus viib harilikult kahtlemisele ja tegevusetusele. Nad värvatakse kõigepealt nende närviliste, ärritatud, aktiivsemate rahvahulkade keskelt, kes on juba idee hulluse piirimail. Olgugi idee, mis nad propageerivad, kui meeletu tahes ja samuti mõttetud nende eesmärgid, kõik seletamine nürineb nende veendumuste vastu. Põlgamine ja tagakiusamine ainult ärritavad neid rohkem. 

 

Igas ühiskondlikus keskuses, kõige kõrgemast kõige madalamani, kui inimene pole enam isoleeritud, ta langeb peagi juhi mõju alla. Suurem osa inimestest, iseäranis rahvahulkades, ei oma väljaspool oma eriala mingit selget ja mõistlikku ideed ja on võimetud end juhtima. Juht on neile siis juhatajaks. Hädakorral, kuid ikkagi väga poolikult, võivad juhte asendada ajalehed, ajakirjad, mis oma lugejaile sepitsevad valmisarvamusi ja varustavad nad lööklausetega, nii et neil ise pole vaja mõtelda.

 

Juhtide võim on võib olla väga vägivaldne. On märgatud, kui hõlpsasti nad panevad oma sõna kuulma kõige rahutumaid tööliskihte, ilma et neil oma autoriteedi toetuseks oleks mingit abinõu. 

 

Juhid kalduvad praegu ikka rohkem ja rohkem asendama avalikke võime sel määral, mil need viimased lasevad endale vastu vaielda ja end nõrgendada. Tänu nende türanniale saavad need uued isandad hulki endale palju sõnakuulelikumaks, kui seda on saanud ükski valitsus. Kui mõne õnnetuse tõttu juht kaoks ja teda kohe ei asendataks, siis muutub hulk tagasi lihtsaks ilma seoseta ja vastupanujõuta inimestekoguks. Mitte vabadustarve, vaid orjustarve valitseb alati hulkade hinges.

 

____________

 

DEMAGOOGIA 

 

Demagoogia on kõnedes, diskussioonis, vaidluses, arutluses, propagandas jm toimuv kuulajaskonna sihipärane ja ebaaus mõjutamine. Enamasti mõjutatakse uskuma asja, mille kohta esitaja teab, et see ei ole õige, et auditoorium jääks valearvamusele ja võtaks vastu sellest tulenevad valed otsused. Ausas diskussioonis, vaidluses või arutelus püütakse demagoogiat vältida ning tugineda üksnes faktidele ja loogikale.

 

Tahtmatu demagoogia võib tuleneda kas sellest, et kõneleja on ise demagoogia ohver, või siis tema emotsionaalsest kontrollimatusest, puudulikest teadmistest ja nõrgast loogikast. Tahtlik demagoogia võib neid kolme teeselda.

 

      Demagoogiavõtted jagunevad järgmistesse gruppidesse:

      Puuduliku loogika peale mängimine
      Puudulike teadmiste peale mängimine
      Emotsionaalsete reaktsioonide peale mängimine

 

INIMESEST LÄHTUV TÕESTUS

 

Väite tõestamiseks või ümberlükkamiseks ei pöörata tähelepanu mitte väitele, vaid keskendutakse väite esitaja positiivsetele või negatiivsetele külgedele. Demagoog teab, et sageli usutakse ühiskonna ladvikusse kuuluvaid (sümpaatseid) inimesi, mitte ei tehta otsust argumentide vettpidavuse põhjal.

 

Siia kuuluvad sellised demagoogiavõtted nagu enesekiitus, teise isiku ründamine, tema naeruvääristamine ja ka "sildistamine" - alusetu seostamine millegagi, lootuses, et ümbritsevad inimesed jäävad seda lõpuks uskuma. Samuti millegi väga enesekindel väitmine, mille puhul osutatakse argumenteerimise asemel vastase isikuga seotud inimeste (nt vanemate, sugulaste või sõprade) tegevusele, eluviisile, vaadetele vms.

 

GRUPI KAUDU MÕJUTAMINE

 

Grupi kaudu mõjutamisel kasutatakse fenomeni, et inimesed käituvad grupina teisiti kui üksikindiviididena. Seda tähistab eesti keeles tabavalt sõna kambavaim.

 

Gustave Le Bon:

 

      Grupis vallanduvad alateadvus ja instinktid, grupp on intellektuaalselt madalam kui üksikindiviid.
      Üksikisik ohverdatakse kergesti üldsuse huvidele.
      Tekib ühtemoodi mõtlemine ja käitumine, tunded on mustvalged.
      Grupp allub kergesti religioossetele mõjutustele.

 

1. Grupi kaudu mõjutamisel apelleeritakse enamusele, inimeste sageli alateadvuslikule soovile kuuluda rühma, sarnaneda teistega ja olla seeläbi kaitstud võõra eest. See on poliitikute poolt sageli kasutatav demagoogiavõte, mida poliitikas nimetatakse populismiks. Grupi kaudu mõjutades rõhutatakse meie-tunnet, mis sageli vastandatakse vaenulike teistega. Meie-tunde võib tekitada rassilise, rahvusliku, soolise, maailmavaatelise, usulise vms kuuluvuse ja/või vastanduse pinnal. Viha ja vaenu õhutades väldib demagoog tõelisi probleeme, rõhutades ohtu ja suunates tähelepanu vaenlasele.

 

Selliste meetoditega ülesärritatud grupi kriitikameel on vähenenud või puudub hoopis ja enam ei panda tähele, et otsused ei põhine ratsionaalsel analüüsil, vaid tunnetel. 

 

2. Eelarvamuste ja stereotüüpide teadlik rõhutamine. Eelarvamus on hoiak, mis on kujunenud ilma eelteadmisteta, stereotüüp aga kinnisarusaam, kivinenud hoiak või käsitlus millegi kohta. 

 

3. Mõjutamine arvamusliidri kaudu on väga levinud meedias ja reklaamitööstuses. Viidatakse autoriteetsele isikule või tekstidele, kelle/mille arvamust justkui ei sobigi kahtluse alla seada. Nõukogude ajal olid sellisteks „liidriteks“ marksismi-leninismi klassikud. Demokraatlikus ühiskonnas esineb sellise kaliibriga arvamusliidreid harva, pigem püütakse leida erinevate gruppide liidreid ja nende kaudu mõjutada just seda rühma. 

 

EMOTSIONAALNE MÕJUTAMINE

 

Kui demagoog suudab suunata inimese emotsioone, on mõjutataval lihtne ja sageli ka meeldiv kaheldavat väidet uskuda. Tundeid on võimalik esile kutsuda kiites ja meelitades või ähvardades ja hirmutades.

 

Tulus on midagi müües rõhutada mitte asja omadusi, vaid kohest kasu, mida ostja kaubaga saab. Sama kehtib ka ideede ja väidete "müümisel". Nõnda käitudes loodab demagoog, et inimesed ei märka pikemas perspektiivis kaasnevat kasutust või lausa kahjulikkust. Poliitikud pakuvad oma valimisloosungites keerulistele ja paljutahulistele probleemidele mustvalgeid, lihtsustatud lahendusi, mida paraku sageli eelistatakse pikkade, keeruliste ja väsitavate arutelude kuulamisele, ning kiiret kasu.

 

Emotsioonide esilekutsumiseks apelleeritakse tihti kaastundele, seksuaalsusele, kasutatakse ära loomi ja lapsi, rõhutatakse rahvuslikkust ja lihtrahvalikkust ning kasutatakse huumorit.

 

VALIK DEMAGOOGIAVÕTTEID

 

Argumentum ad hominem (inimesest lähtuv argument): viitamine inimese isiklikele omadustele. Teine variant: viidatakse autoriteetsele isikule või tekstidele, kelle/mille arvamuses ei tohi kahelda.

Argumentum ad populum (enamusele viitamine): viitamine enamuse arvamusele, üldistele hoiakutele, eelarvamustele, stereotüüpidele.

 

Isikliku hinnangu saavutamine: hirmutamine, lipitsemine (kiitmine ja meelitamine), kuulajate kasu rõhutamine, kaastunne, lihtrahvalikkus, lõbustamine, mitteverbaalsed hinnangud jne.

 

Kaotuspositsiooni peale mängimine: "ma lasen ennast maha, kui sa mind ei usu", "ma tunnen ennast nii halvasti, kui sa mind ei usu", "ma nii tahtsin head, ja nüüd sa ei usugi mind".

Uskumise mõjude peale mängimine: "mu väide võib isegi vale olla, aga kui kõik teavad, et see on vale, siis juhtub halbu asju" (vaidlus teisendatakse lahenduse otsimiselt demagoogiale teiste inimeste suhtes, mida näidatakse hädavajalikuna).

 

Valetamine: valede, ebaõigete või ebatäpsete andmete esitamine, faktide sihipärane moonutamine või faktide ebaaus valik.

Unustamine: unustatakse juba toimunud vestluse komponente ja muudetakse selle sisu, mängitakse vastase puuduliku mälu peale või teeseldakse puudulikku mälu.

 

Arutelu aluse vahetamine: arutelu käigus hakatakse samade argumentidega arutlema hoopis teise küsimuse üle või muudetakse sõna tähendust peale mõne selle sõna objektiga seotud asja tõestamist.

Möödarääkimine: vastuargumentidega mittearvestamine, teema vahetamine jmt.

Arusaamatuse teesklemine: keeldutakse vastase võtmeargumente mõistmast, kinnitatakse, et need on arusaamatult ja ebaloogiliselt esitatud.

 

Keelamine: arutelu käigus mõne argumendi või väite esitamise ebaaus keelamine ("selle üle me ei arutle!", "see on juba otsustatud" vms).

 

Ringtõestus: soovitav esitatakse tegelikkusena, väide esitatakse eeldusena jne.

 

Väljajätteline infoesitus: võetakse arvesse ainult osa argumente või tehakse infokaoga üldistus, mida hiljem eelistatakse selle alusinfole. Esitatakse väide ilma erandite, piirangute, kitsenduste ja ebatäpsuste mainimiseta.

 

Müra: tuuakse sisse ülearuseid argumente, et muuta teema raskemini hoomatavaks.

 

Sildistamine: paari vastase argumendi põhjal liigitatakse vastane mõnda tuntud koolkonda ja käitutakse, nagu vastane esitaks ka muus selle koolkonna põhitõdesid (näiteks: A: "minu arvates on tootmine inimese jaoks hädavajalik", B: liigitab A ultraparempoolseks ja sellest tulenevalt üdini destruktiivseks ning ebaausaks inimeseks ja hakkab talle rääkima monopolidest, looduskaitsest ja maksusüsteemist, võib-olla veel üdini emotsionaalsel ja vihasel toonil, A: "ma tahan ainult öelda, et inimene peab sööma ja jooma ikkagi ju", B: jätkab oma teemat veel vihasemalt).

 

 

Brandon Bays: "Andestamise kolm aspekti"

        Kaksteist aastat tagasi avastasid arstid Brandon Baysi http://www.thejourney.com/ kõhust hiiglasliku kasvaja. Naine otsustas end ise terveks ravida, puhastades rakumälust oma emotsionaalseid blokeeringuid ja taastades oma keha loomuliku tervenemisvõime. Tema kogemusest välja arenenud Rännakumeetod aitab vabastada inimese tõelisi võimeid, seda kasutavad tervendamispraktikud haiglates, sõltuvusravi ja vägivallaohvrite keskustes, õpetajad koolides, suurettevõtete juhid, sotsiaaltöötajad vanglates ja lastekodudes.

"Kui emotsionaalsete probleemidega ei tegeleta, võivad nad pika aja peale hakata ilmnema füüsiliste blokeeringute või haigustena. Läbi oma haiguse avastasin ma meetodi, kuidas need piirangud vabastada ning lasta avalduda meie tõelisel potentsiaalil," kirjeldab Brandon Bays oma elumuutvat kogemust. 

 

Kirjastuselt Pilgrim on eesti keeles ilmunud neli Brandon Baysi raamatut: rahvusvaheline bestseller "Rännak" http://www.apollo.ee/rannak-1.html ja selle versioon laste teraapiateks "Laste rännak" http://www.apollo.ee/laste-rannak.html , "Vabadus on" http://www.apollo.ee/vabadus-on.html ja koos Kevin Billettiga kirjutatud "Teadvustamine. Uus vääring" http://www.apollo.ee/teadvustamine-uus-vaaring.html .

 

 

HALLO, KOSMOS! Brandon Bays

http://castroller.com/podcasts/HalloKosmos/4021243

 

 

BRANDON BAYS TERVENEMISEST JA ANDESTAMISEST

 

Brandon Bays oma tervenemise loost ja andestamisest raamatus "Vabadus on" lk. 190-198.

 

SELLE ÕPPETUNNI SAIN MINA palju aastaid tagasi, kui ma armu läbi tervenesin loomulikul teel, ilma ravimite või operatsioonita väga suures emakakasvajast. Kogu aeg oli minus teadmine, et osa minu tervenemisest on peidus vanades rakumälestustes, mis on kasvaja tekkimises olnud osaliseks. Ma teadsin, et kui ma mingil moel suudaksin talletatud valu pinnale tuua, sellele otsa vaadata ja selle oma teadvusest lahti lasta, oskab mu keha kuidagi ise oma tervenemisprotsessi läbi viia.

 

Ma olin lugenud hulga uurimusi rakutervenemise kohta ja näinud kümneid juhtumite kirjeldusi ning kõigest sellest tungis esile üks asjaolu. Kui me surume alla tugeva emotsiooni või trauma või valusa mälestuse – kui kõik see topitakse kuhugi sügavusse või, piltlikult öeldes, pühitakse vaiba alla-, vabanevad kehas keemilised ained, mis võivad blokeerida teatud tüüpi rakuretseptorid. Selline sulgumine kahjustab rakkude loomulikku võimet omavahel ühendust pidada ja kui selle emotsionaalse probleemiga ehk „raku mälestusega“ ei tegelda ja see jääb rakusse talletatuks, jäävad rakuretseptorid suletuks ja aja jooksul võib selles kehaosas tekkida haigus.

 

Ma teadsin ka, et paljud inimesed, kes olid rakulises tervenemises edukad olnud, olid spontaanselt nendele vanadele mälestustele ligi pääsenud, ja kui nad need mälestused vabastasid, alustas keha oma loomulikku tervendamisprotsessi. Kahtlemata mõistsin ma kõiki teaduslikke printsiipe ning olin lugenud kõiki raamatuid ja tunnistanud uurimuste tõde – kuid mitte keegi ei olnud andnud meile meetodit, kuidas raku mälestustele ligi pääseda ja neid klaarida. Võid tunda kogu teadust, mis maa peal on, ja teada kõiki statistilisi näitajaid, kuid ilma samm-sammult edasi liikuva protsessita pole need spontaanse tervenemise juhtumid mitte midagi muud kui ilusad sõnad.

 

Ma olin oma tervenemise-rännakut teinud ligi kolm nädalat ja hakkasin ennast juba kõvasti haletsema. Ma teadsin küll, et osa minu tervenemisest oleneb nendest vanadest mälestustest, aga mul polnud ikka veel aimu, kuidas neile ligi pääseda – ma ei teadnud isegi, millest alustada! Proovisin kõike, mida ma loomuliku tervise alal teadsin, ja hakkasin juba leppima faktiga, et ma polnud midagi saavutanud. Kasvaja oli niisama suur ja kõva nagu enne.

 

Ühel päeval olin massaažis ja mäletan selgesti seda hetke, mil minu ülbuse soomusrüüsse tekkis mõra. Lamasin seal ja mõtisklesin oma kahekümneaastasest kogemusest alternatiivse tervendamise alal ning pidin tõdema, et kõigi oma teadmiste juures olin ma ikkagi läbi kukkunud. Ja kui ma seda tõde sisemiselt tunnistasin, tundsin end täiesti saamatu käpardina. Ma isegi ei teadnud enam, mida küsida või kuhu pöörduda.

 

Siis prõksatas miski minu sees ja ma taipasin äkki, et tegelikult ei tea ma mitte midagi. Langesin abitusse, lootusetusse meeleheitesse. Sisemiselt andis miski lihtsalt loobumisvõidu.

 

Ma alistusin ja selles alistumises tundsin äkitselt, kuidas langen süütuse pehmesse embusse. Ma langesin teadmatusse. Ma ei teadnud enam üldse midagi. Ja selle tunnistuse juures tajusin käegakatsutavat vabanemist. Ning ma avanesin spontaanselt rahule. Tundsin, kuidas see mind hällitab ja sulasin sellesse, kuni polnud enam sisemist ega välimist, ainult rahu ja lihtne süütus igal pool. Selles süütuses kuulsin kerkivat alandlikku palvet: „Palun tee nii, et ma saaksin juhatust, kuidas avastada see, mis on talletatud minu kasvaja sees.“ Niipea kui need sõnad olid lausutud, heideti mind tundmatusse ja ma lamasin lihtsalt tühjuses, ootamata midagi, lihtsalt olles.

 

Siis, äkitselt ja ootamatult, anti mulle juhatust. Ja kui ma avastasin mälestuse, mis oli peidetud minu kasvajasse, ärkas otsemaid ellu minu endine ülbus ja hüüdsin oma peas valjusti: „Ei saa olla see mälestus – sa tead kõike sellest vanast lapsepõlve-vägivalla mälestusest. Sa oled selle kõik läbi võtnud. Sa oled sellega lõpu teinud.

 

Aga ma ei tohtinud kuulata oma ülbet kõiketeadjat sisehäält, seepärast avasin oma olemuse ja otsustasin tõesti tervitada seda mälestust, talle tõemeeli otsa vaadata ja lasta vabaks kõik valu, mis sellega koos tuleb. Kuid hoolimata värskest avanemisest ja vabaks laskmisest jõudsin ma ikka samasse aktsepteerimisse, kus ma aastaid olin olnud.

 

Ma küsisin toas valitsevalt rahult: „kas ma olen lõpetanud?“ Vastus oli lihtne ja selge: „Ei“.

 

Taas langesin meeleheitesse. Olin päevavalgele toonud nõndanimetatud rakumälestuse, aga ei teadnud isegi, kas see oli õige, ja ma olin sellega ju minevikus tegelenud! Tundsin end abituna, segaduses, täielikus kimbatuses. Ja uuesti andis miski minu sees järele. Ja uuesti langesin teadmatuse pehmesse süütusse: ma ei teadnud mitte midagi, mul polnud vastuseid, ma isegi ei osanud enam midagi küsida. Ja siis kuulsin, kuidas veel üks palve ennast ilmutas: „Palun tee nii, et mind kuidagi juhatataks lõpetamise juurde – ma ei tea, kuidas lõpetada. Ma ei tea isegi, kas see on õige mälestus, ja kui ongi, siis olen jõudnud samasse aktsepteerimisse, kus olen olnud aastaid. Palun, näita mulle, kuidas lõpetada.“

 

Vaikus. Ma ei oodanud vastust. Aeg peatus. Siis kerkis tühjusest spontaanselt ja ootamatult üksainus sõna: Andestamine.“

 

No muidugi hakkas minu ülbe meel jälle suud pruukima ja ütles: „Andestamine? Mis jama. Brandon, sa oled ammuilma selle probleemi aktsepteerinud, sa oled sellest võitu saanud. Sa oled sellega nii palju töötanud, teinud kõik mis vaja. Mis see andestamine muudab?

 

Aga mõtlesin; „Tead mis? Ma ei tohi kuulata oma negatiivseid mõtteid. Pealegi ei ole mul andestades midagi kaotada, aga võita võin ehk kõik.“

 

Niisiis andsin endast parima.

 

Ja järgneva andestamisprotsessi jooksul sain aru, et aktsepteerimise ja andestamise vahel on tohutu erinevus. Palju aastaid olin elanud aktsepteerimises. See aktsepteerimine lubas mul kanda endaga kaasas lugu oma õilsusest – sellest, kuidas olin olnud nii-i-i õilis, nii-i-i kaastundlik, nii-i-i arusaaja, et olin jõudnud toimunud vägivalla aktsepteerimiseni, Hea, kaastundlik (ülbe!) Brandon.

 

Ja nüüd pidin avama oma südame, astuma maha kõnetoolist, loobuma kolmkümmend aastat kestnud süüdistamismängust ja andestama kogu südamest ja täielikult.

 

See tegi haiget, sest pidin otsa vaatama oma uhkusele. Ma olin muutunud võltsilt õilsaks, omaenda silmis isegi pühakuks, ja ma pidin üles tunnistama oma arvatava õigsuse ja lõpuks loobuma kogu loost – loost, mis oli määratlenud selle, kelleks mina ennast pidasin. Ma pidin lahti ütlema oma kiindumusest loosse, et elu oli mulle ülekohut teinud. Ja kui ma viimaks andestasin, langes kogu süüdistamine ära ja teadvus ei olnud enam sellega seotud.

 

Minu lugu oli otsas.

 

Sel ajal, kui ma andestasin, taipasin, et kasvaja ei olnud kunagi minust kinni hoidnud. Hoopis mina olin olin kasvajast kinni hoidnud. Ja minu ohvriks olemise lugu, mida ma kolmkümmend aastat olin endaga tassinud, lõppes nüüd ainsa hetkega, täis puhast, ausat andestamist.

 

Kogu ülejäänud lugu oli möödanik ning kolm ja pool nädalat hiljem oli diagnoos – mitte mingit kasvajat – ilma ravimiteta, ilma operatsioonita.

 

Andestamise tervendav jõud on käegakatsutavalt tugev. Andestamine võib tervendada keha. See võib tervendada elu. See võib tervendada suhteid. See võib tervendada isegi terveid rahvaid. Ja see on tõeline kingitus, mille te endale teete.

 

SAGELI TEEME VEA, uskudes et andestame teisele inimesele tema pärast, aga tõde on, ei iga kord, kui me andestame, laseme vabaks teadvustatuse kogu loost, mida oleme seniajani hoidnud ja toitnud, ja kui see on läinud, oleme meie vabad.

 

Minu kogemuse järgi on andestamisel tegelikult kolm aspekti:

 

Esiteks peab olema valmisolek lasta lahti kiindumine kogu loosse, tunnistada oma ülbust ja lasta sel minna. Me peame tahtma heita oma õiguse tagaajamise ja loobuma „mõnusast“ tundest, et oleme ülemad, meil on õigus, me oleme moraalsemad.

 

Teiseks peame enda tühjendama, endast kõik välja valama. Me peame reaalselt tunnistama, et ülbuse taga on tegelikult valu ja solvumine, mida me tunneme, ja meil on vaja avada oma olemine ning tunda täiel määral kõiki haiget tegevaid tundeid, mis seni olid allasurutud ja välja ütlemata. Me peame laskma valla kõik tagasihoitud emotsioonid, sõnad ja teadvustatuse, mis olid peidus võltsi õilsuse ja süüdistamise vale-soomusrüü all. Kogu ehe valu on vaja valla lasta.

 

Kolmandaks, kui kord on kogu valule otsa vaadatud, seda väljendatud ja siis lahti lastud, on meie süda avatud tõelisele õppetunnile, mis see olukord.kätkeb. Me oskame nüüd kogeda, mida teine on läbi teinud, ja ehk mõistame sedagi, et tema toimis toona omaenda tookordse teadmise, draama ja valu piirides nii hästi kui oskas. Kui kord oleme lahti lasknud omaenda valu, tunneb süda loomulikku kaastunnet ja mõistmist teise valu suhtes.

Just sellest mõistmisest ja kaastundest kasvab välja tõeline andestamine. Kasvab loomulikult, peaaegu paratamatult, ja see andestamine on täielikult tingimusteta. Kui te kord olete enda tühjendanud, voolab asemele andestamine, et armu loomuliku avaldumisena see tühjus täita. Andestamine vabastab teid täielikult valust ja lubab teil elus edasi minna vabaduses.

 

Tõesti, andestamine võib olla tee vabaduse juurde, kui olete valmis heitma endast oma ülbuse, avanema ning laskma lahti talletatud valu, lubades tärgata loomulikul kaastundel teiste vastu. Kõiges selles on võtmeks alandlik meel. Sest tõelise andestamise juures on alati kohal alandlikkus.

 

KUID ANDESTAMISE TEINE ASPEKT, mida eespool kirjeldati, on väga jõuline ja vajab eraldi rõhutamist. Aastate jooksul olen kogenud ja näinud tuhandeid Rännaku-protsesse ja olen aru saanud, et tõeliseks tervenemiseks peab inimene tühjendama end kogu talletatud valust, solvumisest, süüdistamisest, vihast. Me ei saa tühjendamise ja vabaks laskmise protsessi vahele jätta ja hüpata kohe siira andestamise juurde, sest probleemidega seotud teadvustatus jääb kehasse alles ja elab edasi oma elu. Ja see võib olla hukutav.

 

Väga sageli arvavad inimesed, kes pole varem Rännaku-tööga kokku puutunud, et nad võivad armu üle kavaldada. Nad usuvad naiivselt, et saavad vältida silmitsi seismist oma probleemidega, minna mööda mineviku traumade tõelisest valust, hoiduda nendega seotud sõnadest ja teadvustatusest ning hüpata otseteed andestamise juurde. Nad lollitavad end usuga, et tervenemine juhtub iseenesest, niipea kui andestamissõnad on lausutud. Nad usuvad, et võivad oma valu peita kena olemise taha ja pakkuda „siirast“ andestamist. Mina nimetan seda pseudo-andestamiseks. See lihtsalt ei toimi. Inimesed õigustavad oma pseudo-andestamist sageli öeldes: „Aga ma ei taha öelda midagi inetut või haiget tegevat. Ma saan aru, et see inimene ei ole praegu siin, kuid ma lihtsalt ei taha mingeid halbu mõtteid välja saata.“

 

Siis vastan alati: „Probleem ja sellega seostuvad emotsioonid on juba teie kehas talletatud. Sellepärast võiksite võtta nelikümmend viis minutit, et oma valu alandlikult, ausalt ja täielikult tunnistada, sellele otsa vaadata ja siis valada välja kogu talletatud valu, tunda tagasihoitud emotsioone ja lasta need vabaks, klaarida kogu probleem ja teha sellele otsustav lõpp; aga te võite ka elu lõpuni seda valu lekitada, tollele inimesele kogu aeg haiget tehes.

 

Need haiget tegevad, kurjad sõnad on juba teie sees olemas. Ja te võite neid lõpuks tunnistada, nad vabastada ja nendega igaveseks ühele poole saada, või te jäätegi neid enda sees varjama ja lasete neil oma hävitavat tööd jätkata, sest ma kinnitan teile, et too teine inimene saab iga päev teie tugevaid sõnatuid sõnumeid.

 

Ja mis te arvate, mis on teie jaoks tervendavam, kas tunnistamine ja klaarimine või endasse peitmine ja lõpmatuseni venitamine?“

 

Kui inimesed näevad, milline on nende tehtud valiku tõeline iseloom, otsustavad nad alati andestamise ja tõelise tervenemise kasuks. Jah, selle juures võidakse tunda intensiivseid tundeid ja lausuda karme sõnu, aga see on kaugelt tervistavam kui kõige surumine endasse, kust see peidetud valu siis iga päev aastate pikku vähehaaval välja immitseb.

 

____________________________

 

TEADVUSTAMINE. UUS VÄÄRING

 

Lõik Brandon Bays ja Kevin Billetti raamatust "Teadvustamine. Uus vääring".

 

Jälgige leivaraasukesi

 

Alati ei ole otsekohe selge, milliseid leivaraasukesi peaksime järgima, milliseid valikuid elus tegema, eriti kui meie ees on lahti arvukalt võimalusi. Ja meil võib tekkida tahtmine küsida: Kust ma tean, millist soovitust kuulda võtta, millist juhatust järgida, kui valikuvõimalusi on nii palju?“

 

Just siis on vaja sügavamalt kuulata. Nagu hai usaldusookeanis, olen ma kindel, et pole minu asi midagi luua. Minu asi on püsida valvel ja avatud sellele, mida elu pakub, teades, et iga vihje võib mind juhatada tulemuseni, mida ma otsin. Mulle meeldib uskuda, et universum võib rääkida minuga iga inimese, iga elusituatsiooni kaudu ja ma ei tea, kelle suu läbi arm kavatseb rääkida või kuhu elu kavatseb mind suunata. Iga silmapilk võib puistata leivaraasukesi, mis juhatavad lõpptulemuseni. Seepärast: kui arvukad valikuvõimalused ennast pakuvad, hoidun ma iga hinna eest aru pidamast oma mõistusega. Ma tean, et kui annan voli oma mõtetele, viivad nad mind ainult segaduste rappa.

 

Ma tean, et ainus tõene, inspireeritud vastus lebab alati kusagil sügavamal, milleski, mis eelneb mõistusele, minu enda põhiolemuse lõpmatus intelligentsuses. Aga kuidas me pääseme ligi oma põhiolemusele, nii et ei kuula oma sisedialoogi, ja jääme piisavalt vaikseks, et saada teadlikuks jumalikest juhatustest?

 

Usaldage oma keha, see ei valeta kunagi

 

Mina peatun, hingan paar korda sügavalt ja suunan oma teadveloleku sissepoole. Luban endal avaneda ja jääda vaikseks. Ma tean, et minu keha on minu hinge baromeeter. Ja veel tean, et keha ei valeta kunagi. Ja kuigi minu meel võib kontrollimatult punuda lõputuid küsimusi, õigustusi ja valikuid, on minu keha selgem, vahetum, usaldavam. See signaliseerib mulle lihtsalt ja instinktiivselt ning osutab õiget tegevuskurssi. Seepärast fokuseerin oma teadveloleku keha esipoolele ja küsin näiteks: “Kas esimene või teine võimalus?“ Hingan kogu aeg ühtlaselt ja koondan kogu tähelepanu sõnatule vastusele, mis vältimatult minu seest kerkib. Kujutlen esimest võimalust ja siis hingan rindkere esipoolde või päikesepõimikusse või sisikonda. Kui tekib õõnes tunne või kramplik olek või mingisugune lämbumistunne, saan aru, et keha ütleb instinktiivselt: „Mitte seekord,“ või ehk: „Mitte kunagi.“ Aga kui mul seda küsimust esitades on kerge, neutraalne, rahulik tunne, siis ma tean, et mulle on antud roheline tuli: „Anna minna!“, ja et ma võin tagasi vaatamata söösta tegevusse, valides minekusuunaks esimese võimaluse.

 

Siis küsin ma teise valikuvõimaluse kohta. Taas keskendun oma kehale, kontrollides, ega ole mingit pitsitavat aistingut, kõhelust või jõnksu. Kui on, tean, et see on signaal: „Ära mine sinna.“ Aga kui tunne on vaba, muretult ergas ja loomulik, siis tean, et see on uks, millest võin julgesti sisse purjetada.

 

Hing ei saa teiega verbaalselt rääkida. See saab suhelda üksnes keha instinktiivsete impulsside kaudu. Kui teadvusse kerkivad sõnad, siis teadke, et need on ego-meele toodang, mis võib protsessi ennetada ja lämmatada teie loomuliku instinkti, vastates küsimustele meele pinnapealselt tasandilt. Aga kui avatuses läheb kogu tähelepanu kehale, võite usaldada, et keha intuitsioon signaliseerib teile õigesti, millises suunas liikuda. Teie keha on hinge eksimatu instrument.

 

Ja iga silmapilt pakub teile võimalust minna enda sisse, olla avatud, kohal ja vastuvõtlik selgetele signaalidele, mida keha teile alati pakub ...

 

Usaldus, usaldus, usaldus

 

Kui Gandhilt ühe tsiviilprojekti puhul küsiti: „Kust me selleks raha saame?“ vastas ta: „Igalt poolt, kus see just praegu on.“ Temal oli kindel teadmine, et küllus on juba siin ja saadaval ja tema ainus mure on kindlaks teha selle asukoht.

 

Nõnda meeldib meile mõelda endast kui haidest usaldusookeanis. Niipea kui visioon on spetsiifiliselt määratletud, on osa meie teadvelolekust pidevalt valvel, see on jätkuvalt ja pingutuseta valvelolekus, püsides avatuna, oodates tõmmet ja juhatust sinna, kus iganes see asi on.

 

Kui mina ja Kevin esimest korda Inglismaale kolisime, istusime maha ja kirjutasime täpselt üles, missugust korterit on meil vaja Londonist läänes. Helistasime sõbrale ja küsisime, kas ta otsiks meile kahe magamistoaga korteri pooleldi maakohas, kahekümne miili kaugusel linnast. Tahtsime midagi rikkumatumalt puhast ja professionaalset. See pidi olema valge, avar ja õhurikas, suure avatud köögiga, söögitoa ja eluruumiga. See tuleks sisustada moodsa, mugava ja puhta mööbliga. Me eelistasime kõrgeid lagesid ja midagi äsja renoveeritut olnuks suurepärane. Tore oleks vaade Thamesi jõele ja korter peaks olema raudtee lähedal, nii et kliendid Londonist pääseksid kergesti meie erapraksisesse. Me andsime sõbrale rendilepingu, seni kui meie ootame mööblit Ühendriikidest, pärast seda kavatsesime hankida midagi püsivamat. Korter leiti ja sõber kirjutas meie nimel rendilepingule alla.

 

Kevin ja mina saabusime Heathrow’ lennujaama. Sõitsime otseteed kohale ja kohtusime kinnisvaraagendiga. Asukoht paistis olevat suurepärane, transport ligidal, London poole tunni sõidu kaugusel ja korter oli vaatega jõele. Aga sarnasus meie visiooniga lõppes välisuksel. Me astusime tillukesse, liga-loga postmargisuurusesse korterisse, mis asus kahel korrusel, seal olid tillukesed hingedel lahtikäivad aknad ja pisike kööginurk. Laed olid madalad ja siin oli pime. Me mõtlesime et olime väljendanud ennast täiesti selgesti, aga see koht oli nii erinev meie soovitust, et siin oma kliente vastu võtta olnuks absoluutselt ebaprofessionaalne.

 

Ärge iialgi tehke armu visioonidega kompromisse

 

Nõnda siis istusime uuesti maha ja muutusime veel üksikasjalikumaks. Lisasime oma visioonile, et tahame uut korterit, kus ei oleks eelmiste elanike energiat ega perekonna nägelusi õhus hõljumas. Me tahtsime professionaalsemat, vastutava töötaja stiilis elupaika.

 

Järgmisel päeval lahkusime hotellist ja võtsime suuna Windsorile, lähima paraja suurusega atraktiivsele linnale, kus oleks kinnisvaraagent. Me väljendasime väga selgelt, mida tahame, aga iga kord, kui mõnd kohta vaatasime, ei olnud see ikka päriselt see – liiga väike, liiga kaugel rongidest, mitte piisavalt roheline, eelmistest elanikest või nende koerast jäänud läppunud lõhn – me käisime majast majja, korterist korterisse ja iga järgmise agendiga püüdsime selgemalt kirjeldada oma vajadusi. Me ei tahtnud raisata aega, vaadates kohti, mis polnud õiged, mis olnuksid kompromiss sellega, mida arm oli kirjutanud.

 

Me oleme selgeks saanud, et kui lähete kompromissile visiooniga, mille arm on kirja pannud – kui te ei usalda täielikult, et universum manifesteerib täpselt selle, mille peale soov on välja saadetud - , võib teist mööda minna tõeline asi, mis oli teil määratud leida, ja teile jääb midagi, mis ei tundu õige, mis ei sobi.

 

Päev oli lõpule jõudmas ja kuigi me kirjeldasime oma soovi aina selgemalt ja selgemalt, ei olnud õige koht ikka veel ennast ilmutanud. Saabusime Ascotisse kell 5 õhtupoolikul ja jooksime lähimasse kinnisvaraagentuuri. Ma vuristasin kiiresti ette kõik omadused, mida otsime, ja pahvatasin välja ka selle, mida me ei taha. Viimaks ütles agent: „Pidage, ma saan aru, mida te tahate. Te tahate luksuslikku vastutava töötaja korterit kuskil rohelises kohas, kus on mugav transport. Aga kindlasti olete selle aja peale juba avastanud, et mitte ühelgi tavalisel majutusagendil selles piirkonnas ei ole seda, mida teie otsite. Sest kogu Berkshire’ peale on ainult üks agent, kes spetsialiseerub rikkama turuosa professionaalsetele korteritele.“

 

Hämmelduses, et seni polnud meid keegi sellest teavitanud, küsisin otsekohe, kust me selle agendi leiame. Mees vastas: „Noh, õnneliku juhuse tõttu olete sattunud just õigesse linna. Kui lähete selle talli taha, leiate ta tolle büroohoone kolmandalt korruselt. Jackiel ei ole silti väljas, sest ta tegeleb peamiselt telefonitsi oma meretaguste äriklientidega, kes vajavad siin piirkonnas tööpinda. Tema reklaam käib välisturgudel, enamasti Põhja- ja Lõuna-Ameerikas. Ta lõpetab kell pool kuus, nii et peate otsemaid sinna minema, kui tahate teda tabada.“

 

Me jooksime kogu tee tolle hooneni, kihutasime üles kolmest trepijärgust ja jõudsime hingeldades väiksesse ärklibüroosse. Mina lasin viivitamatult plaadi käima: „Me otsime...

 

Kui ma peatusin, et hinge tõmmata, ütles Jackie: „Jajaa, te olete tulnud õigesse kohta. See on minu spetsialiteet ja paistab, et seda liiki korter on ainus, mida teie, ameeriklased, tahate. Las ma vaatan oma raamatutest, mis siis saadaval on.“

 

Olge kindel, et arm saab manifesteerida ja manifesteeribki seda, mille ta on välja käinud.

 

Naine lehitses oma kaustad läbi ja siis vaatas veel korra. Ta pöördus meie poole hämmeldunud ilmel ja ütles: „Mul on kahju. Olin kindel, et mul on midagi, aga paraku ei ole ühtki kohta, kuhu te kohe sisse saaksite kolida. Kui te saaksite paar nädalat oodata...“

 

„Ei, ei saa, „ vastasin, „Me alustame oma seminarituuri ülehomme ja meil on vaja ennast sisse seada enne seda. Kui me oleme tööle asunud, peab kogu meie tähelepanu olema suunatud üritustele.“ „Kahju ... siis ma lihtsalt ei saa teid aidata.“ Kas te vaataksite veel korra... palun? Ehk jäi midagi kahe silma vahele.“ Kell oli juba 17.22. Ta käis demonstratiivselt oma kaustad veel korra läbi ja kell 17.25 pöördus õlgu kehitades meie poole. „Kahju, ei ole mitte midagi.“ Vaikselt hakkas ta lauda koristama – andes oma viisakal inglaslikul moel meile mõista, et meil on aeg lahkuda. Vaatasin kella seinal 17.26 Ta paneb kontori kinni kell 17.30. Ma jäin paigale. Kevin müksas mind ja ütles suuga hääletult: „Lähme minema.“ Miski naelutas mu paigale. Ma usaldasin absoluutselt, uskusin täielikult, et arm viib oma visiooni ellu, et kui ta saatis välja spetsiifilise palve, siis manifesteerib ta selle vajaliku aja jooksul. See kindlus hoidis mind paigal, ma ei suutnud liikuda. Ootasin veel... 17.27... Helises telefon.

 

Agent tõstis pilgu laualt ja näis imestavalt, et me ikka veel seal oleme. Ta võttis toru ja toimus lühike, diskreetne jutuajamine. Kell 17.29 pani ta telefoni ära ja pöördus meie poole. Te ei usu ilmaski, mis praegu juhtus,“ ütles ta. Üks minu klient Argentiinast, polomängija, murdis jalaluu ja helistas, et ta ei tule polohooajaks Inglismaale. Ta ei saa võtta korterit, mille ta oli kolmeks kuuks kinni pannud, seepärast on see niikauaks saadaval. Seal on kõik, mida te tahate: õigupoolest on see tuliuus, seal ei ole enne sees elatud. George’i-aegne talliblokk ehitati ümber, elutuppa pandi tohutusuured värvilisest klaasist aknad – see näeb vapustav välja. Ja enam rohelisemas paigas ei saa see olla, see asub golfiraja krundil – ning mahub täpselt teie hinnaskaalasse.“ Järgmisel päeval kolisime sisse.

 

Kui te muutute väga üksikasjaliseks, lubate armul juhtida ennast täiusliku lahenduse juurde ja kui olete absoluutselt kindel, et lõpmatus on suuteline manifesteerima seda, mis sai välja käidud, siis on teie mure üksnes järgida selle juhatuse leivaraasukesi.

 

Me ei oleks ilmaski leidnud seda haruldast eksklusiivagentuuri, kui me ei oleks ära öelnud kõikidest kompromissidest, mis ennast sel päeval pakkusid. Et otsustasime kindlalt jääda ustavaks tõele, visioonile, mille arm oli välja pakkunud, juhiti meid suurepäraselt ja õigel ajal ideaalse tulemuseni. Tegelikult oli korter isegi parem, kui olime kujutlenud. Ainut arm võis meid sünkroonselt juhtida just sellesse kontorisse just sellel momendil, kui tuli telefonikõne. Tõesti, lõpmatus on maagiline oma võimes manifesteerida küllust, mille ta kirja paneb. Ja on nii imeline osaleda kogu selles maagias.

Kõriorgasm: kilpnääre on seksuaalne nääre

        Andrew Barnes http://www.awakeningwithin.org.au/ : "Kilpnääre on seksuaalne nääre, mis on enamus inimestel viimase 300 aasta vältel sulgunud. Enamus inimesi pole teadlikud, et see nääre on seksuaalne nääre. Seksuaalne tervendamine aitab ravida meie minevikust pärit lahendamata probleeme."

Saate esimeses pooles kohtume naisi ja mehi eeskätt seksuaalenergia blokeeringuist vabastava Andrew Barnesiga Austraaliast. Kes võimeline pea igaühes vallandama "energeetilisi ülekehaorgasme". Kaeme, kuidas see toimub ja kuulame ka seda kogenute isiklikke muljeid. 

 

Saate teises pooles vestleme OSHO tasakaalustava massaaži tutvustaja Peep Õunapuuga peepounapuu@gmail.com (+372 58046838) ja tunnistame tema kunsti.

 

 Tallinna TV: Matrix

http://www.tallinnatv.eu/index.php?id=12326

 

 

HALLO, KOSMOS! Austraaliast, Brisbane’ist pärit Andrew Barnes on rahvusvaheliselt tunnustatud seksuoloog ja tantraõpetaja, orgasmi, suhete ja kehatöö spetsialist, kelle peamiseks valdkonnaks on naiste seksuaalsus ning eesmärgiks edendada inimeste vaimset kasvu, teadlikku suhestumist ja seksuaalsust. Lisaks viiele energiaravi ja kehatöö (bodywork) valdkonna diplomile on tal seksuoloogi magistrikraad Sydney Ülikoolist ning alates 2009. aastast on ta ka Golden Key International Honour Society liige.

 

Andrew Barnes on tegelenud erineva energiaravi ja kehatöö treenerite ettevalmistamisega alates 1997. aastast. Aastal 2003 asutas ta ühingu Academy of Therapeutic Arts Foundation, mis pakub erinevad teraapiaid, kus on ühendatud moodsad ja iidsed energeetilised ravimeetodid ning aastal 2005 ühingu Awakening Within foundation, kus korraldab teraapiasessioone, seminare ja töötubasid õpilastele üle kogu maailma. Koos Yvonne Lumsdeniga http://ista-australia.spiritednetwork.com/andrewbarnesandyvonnelumsden andis Andrew Barnes välja raamatu "Heart of the Flower – book of yonis", mis on oma eheduses on põhjustanud nii furoori kui olnud ka heaks abimaterjaliks naiste seksuaalse enesekindluse teraapiates. Alates 1993. aastast on Barnes osalenud vabatahtliku terapeudina naiste rehabilitatsioonikliinikute, meestevanglate, meelemürkide kasutajate ning mitmete muude organisatsioonides erinevates abiprogrammides. 

 

Saates selgub: Mis on jooni ja mis on lingam? Miline on energeetiline kogu keha orgasm? Kas tõesti naise "elu lõpeb peale menopausi"? Millised on mehelikkuse ja naiselikkuse toored ja küpsed polaarsused? Mida annab püha ühendus ja kuidas saab mees naise naudingu laineharjal õndusesse surfata?

 

HALLO, KOSMOS! Andrew Barnes

http://castroller.com/podcasts/HalloKosmos/3014108

 

 

SUHTEPROBLEEMIDE TÕELISED TAGAMAAD

10.09.2013

Allikas: Alkeemia

Õnneliku pikaajalise suhte võimalikkus on teema, mida uuritakse kaasaegses psühholoogias aina põhjalikumalt. Kuigi rahuldustpakkuv monogaamne suhe on enamike jaoks ideaal, peavad paljud paarid tõdema, et peale "armumisperioodi" lõppemist imbuvad suhtesse rahulolematus ja konfliktid.

 

Suhtetreener ja tantraõpetaja Andrew Barnes on avastanud, et tegemist pole siiski paratamatusega, vaid levinud suhtemustri kordamisega, mida kogenud spetsialist nimetab hülgamise-sidumise dünaamikaks.

 

Austraaliast pärit seksuaalnõustaja Andrew Barnes on suhelnud aastate jooksul sadade probleemsete paaridega ja avaldas hiljaaegu raamatu "The relationship tantra", mida ta tutvustab ka Eesti seminaridel.

 

Andrew Barnes järeldas pikaajalise töö põhjal, et enamus inimestest lääne kultuuriruumis kordab suuremal või vähemal määral mittetoimivat suhtemustrit, kus keskseteks teemadeks on hülgamishirm ja sellest tulenev soov teist kõvemini enda külge siduda.

 

Andrew Barnes avastuse järgi eksisteerib keskmises suhtes kaks osapoolt: vajav ja abivalmis. Vajava inimtüübi uskumussüsteem eeldab, et partner täidab tema soove ja kohandab oma elu ja tegemisi tema järgi, ta paneb vastutuse oma heaolu eest partneri õlule.

 

Abivalmis inimtüüp on aga hoolitsev ja peab ennast vastutavaks kaaslase tunnete eest. Kui need kaks kohtuvad, ongi esialgu kõik imeline: vajav inimtüüp tunneb, et lõpuks ometi hoolitseb keegi teine tema heaolu eest ja abivalmis tüüp pingutab hoogsalt esimese nimel.

 

Ajapikku saab aga nende suhe hoopis teistsuguse pöörde ja alguse saab piinarikas protsess, mis lõppeb kas lahutusega või jätkub pikema suhtena, milles reaalselt puudub intiimsus.

 

Armumise etapp: Ilutulestik ja ebatavaline klapp

 

Kõik saab alguse nagu filmis: kahe inimese silmad kohtuvad näiteks kuskil üritusel ja nende vahel tekib magnetiline tõmme. Algab stseen viiulimuusika ja ilutulestikuga, millele omakorda järgnevad hommikutundideni kestvad intiimsed vestlused ja jalutuskäigud. Ka seks on hämmastavalt hea!

 

Aeg möödub fantastiliselt ja osapooled hõljuvad muinasjutumaailmas. Ka partneri puudused tunduvad sel etapil toredad - ei mingit kriitikat valesti pigistatud hambapastatuubi pärast – see tundub isegi armsa originaalsusena! Maailm on justkui päikest täis, kuni mööduvad 6-12 kuud, mil armumishormoonid vaibuvad ja esialgne intiimsus hakkab lagunema.

 

Võimuvõitluse etapp: Klammerdumine ja ignoreerimine

 

Selles etapis hakkab abivalmile inimtüübile tunduma, et ta ei suuda vajavat inimest (kelle soovid tunduvad lõputud) õnnelikuks teha ja ta paneb paika vältimise strateegia, et end lahti ühendada vastutustundest partneri emotsioonidest eest. Põhjendades endale vajadust suurema hingamisruumi järele, hakkab ta tegutsema viisil, mis võimaldab tal vajavast inimesest eemalduda nii füüsiliselt kui vaimselt.

 

Nii hakkab algselt abivalmis inimene näiteks rohkem trennis käima, sukeldub arvutimängudesse, nokitseb kuuri all või spirituaalse inimtüübi korral eraldub veelgi põhjalikumalt meditatsiooni ja vaimsetesse praktikatesse. Tegelikult püüab ta sellega vältida oma suhet, sest ei soovi tunda jõuetust suutmatuse pärast täita partneri vajadusi.

 

Nähes, et abivalmis inimene eemaldub, tunnetab vajav inimene hülgamise ohtu ja üritab partnerit rohkem kontrollida ja endaga siduda. Nüüd, tundes kasvavat lämbumistunnet, eemaldub abivalmis inimene omakorda rohkem, mis tähendab varasemast veelgi pikemaid õlleõhtuid sõpradega või kalalkäike: nõiaring aina süveneb ja süveneb...

 

Algab pikk piinarikas võimuvõitluse periood, kus teises inimeses hakatakse nägema vigu: nüüd võib valesti pigistatud hambapastatuub ärritada ja saada isegi tüli põhjuseks. See etapp lõppeb kas lahkuminekuga või suhtega, milles üks on sulgunud ja ligipääsmatu, samas kui teine on ahistav ja emotsionaalselt pealetükkiv.

 

Dünaamika tekkimise üllatavad põhjused

 

Sügavamalt hülgamise-sidumise dünaamikat uurides avastas Andrew Barnes, et tegelikkuses ei ole nimetatud suhtestruktuuris inimeste hirmud nii iseenesestmõistetavad kui esialgu võib arvata. Selgus, et vajava inimese tõeline allemotsioon on hirm intiimsuse ees, sest ta kardab tunda haavatavust ja jõuetust, mistõttu valib alateadlikult inimesi, kes pole emotsionaalselt kättesaadavad.

 

Samal ajal kui hoopis abivalmis inimese puhul on teise eest vastutamise taga tegelikult kartus hülgamise ees, seetõttu tõmbabki teda alateadlikult vajava inimese poole – nii saab ta partneri enda külge tugevalt siduda ja tal on vähem riski maha jäetud saada.

 

Andrew Barnesi sõnade järgi ei esine hõimurahvastel kirjeldatud suhtemustrit, mistõttu ta on järeldanud, et mittetoimivat suhtedünaamikat õhutavad mitmed lääne kultuuris levinud stereotüübid, mis levivad näiteks filmide ja raamatute kaudu. Nendes lugudes rõhutatakse atraktiivseina just kättesaamatuid mehi ja päästmist vajavaid naisi.

 

Just sel põhjusel on välja arenenud suundumus, et naised on enamasti vajavad inimtüübid ja mehed abivalmid (kuigi võib esineda ka vastupidist). Naised kipuvad seega panema sageli vastutuse oma heaolu eest meeste õlgadele, samas olles ise võlutud just emotsionaalselt kättesaamatutest vastassoo esindajatest. Meestele omakorda on õpetatud hoolitsema naiste eest ja kõike "korda tegema", mistõttu mehed armuvad sageli naistesse, kes on abivajavad.

 

Vanem-laps suhtemustrist välja kasvamine

 

Lapsena täidavad vanemad meie soove ja on meie heaolu eest vastutavad. Laps-vanema baasstruktuuri jätkamine ongi hülgamis-sidumis dünaamika käivitumise peamisi alustalasid, sest täiskasvanuna kannavad paljud lapsepõlvest tuntud käitumismustri üle oma paarissuhtele ja käituvad nagu peaks partner nende heaolu eest vastutama (või siis vastupidi nemad peavad teise eest vastutama).

 

Seega tuleks endale teadvustada võimalikku laps-vanem suhtemustris olemist ja saada täiskasvanuks: me peaksime ise täitma enda vajadusi ja oleme endale nö lapsevanema eest, arvab Andrew Barnes.

 

Tee vabadusse: Hülgamis-sidumis mustri lõpetamine

 

Kahjustava dünaamika lõpetamiseks tuleks vajaval inimesel võtta vastutus oma emotsionaalse käekäigu eest, muutuda iseseisvaks ja lõpetada partnerilt igasuguste tegevuste eeldamine. Selle asemel tuleks vajaval inimesel oma raskete emotsioonide esile kerkides, nagu hülgamishirm, suhtuda iseendasse armastavalt ja õppida hoolitsema neil hetkedel enda eest kaastundlikult (nagu lapsevanem hoolitseb oma lapse eest).

 

Abivalmis inimesel tuleks aga õppida end siiralt avama ja rääkida ausalt partnerile oma tõelistest vajadustest kartmata, et need emotsioonid teisele meelehärmi võiksid pakkuda. 

 

"Paarissuhted näitavad kõige paremini ära selle, mis meis ei ole armastavat ja mis vajab tervendamist, seetõttu on suhted hea võimalus kasvada ja areneda, isegi kui nad järgivad hülgamis-sidumis dünaamikat," arvab Andrew Barnes.

 

Ideaalis võiks siiski suhtesse astuda ootusteta teise inimese suhtes, lihtsalt selleks, et olles armastusest ja rõõmust täidetud, soovime juba olemasolevat küllust jagada ka kaaslasega. Sellistel alustel on kergem luua suhet, kus armastus pole mitte partnerilt millegi vajamine, vaid ühine seiklus, kus kaks emotsionaalselt iseseisvat inimest teineteist vastastikku toetavad.