Mis on primaalkarje?

        Arthur Janovi http://en.wikipedia.org/wiki/Arthur_Janov "Primaalkarje" https://www.raamatukoi.ee/cgi-bin/raamat?keywords=173589&ost=173589 tutvustab psühholoogilise mõtlemise uut ja revolutsioonilist lähenemisviisi - primaalteraapiat. Primaalteraapia on kliiniline teraapiasüsteem, mis sunnib patsienti uuesti läbi elama tuumikkogemusi (primaalkogemusi); st neid imikuea ja lapsepõlve hetki, mil patsient leidis, et reaalsus on talumiseks liiga valuline ning otsis varjupaika mugavast, kuid poolikust neuroosimaailmast. Tundemärgiks, et on jõutud lapsepõlve mahasalgamiste taaskogemiseni - ning et toibumine on niisiis käeulatuses - on kohutav ja verdtarretav primaalkarje, mille patsient teraapia käigus vallandab. See raamat esitab väljakutse kõikidele tänapäeval praktiseeritavatele teraapiaviisidele.

 

Arthur Janovi tuntuim teos "Primaalkarje" ei ole mitte ainult kitsalt psühhoteraapiast huvitatutele kirjutatud raamat, vaid teos, mis omab tähendust iga inimese jaoks, kes on huvitatud iseenda arengust ja oma elus esinevate käitumismustrite mõistmisest. "Primaalkarje" kirjeldab, milliseid positiivseid muutusi saab inimeses esile kutsuda kokkupuude oma lapsepõlve valusate mälestustega ja kuidas aastaid allasurutud ja väljendamata valu taas läbi elamine aitab kaasa tervendavate psühholoogiliste muutuste käivitamisele. Olen näinud Arthur Janovi primaalteraapia ajal tehtud ajulainete salvestusi ja kinnitan, et see, millest raamat räägib, on põhjendamatult jäänud psühholoogia põhisuundadest kõrvale. 

 

Alar Tamming, psühholoogia teadusmagister

 

________________________________________________

 

"PRIMAALKARJE. PRIMAALTERAAPIA: NEUROOSIDE RAVI"

 

SISSEJUHATUS

 

Primaalvalu avastamine

 

Mõned aastad tagasi kuulsin ma midagi, mis tõi suunamuutuse nii minu töösse kui ka mu patsientide ellu. Kuuldu võib muuta kogu senituntud psühhoteraapia olemust - see oli võigas karje, mis teraapiaseansi ajal põrandal lamava noore mehe sügavast sisemusest välja paiskus. Midagi võrreldavat võiks minu meelest kuuldavale tuua ainult inimene, keda parajasti tapetakse. Käesolev raamat räägib sellest karjest ja selle tähendusest neuroosi saladuste avamisel.

 

Noor mees, kes karje kuuldavale tõi ja keda ma edaspidi Danny Wilsoniks nimetan, oli 22-aastane kolledžitudeng. Ta ei olnud psühhootiline ning samuti polnud põhjust teda hüsteeriliseks pidada; ta oli vaene tudeng, tagasihoidlik, tundlik ja vaikne. Rühmateraapia seansi vaheajal jutustas ta meile loo Ortize nimelisest mehest, kes esines parajasti ühes Londoni estraaditükis, kus ta mähkmetesse mähituna ringi patseeris ja pudelite kaupa piima jõi. Kogu oma numbri jooksul kisendas Ortiz täiest kõrist: „Emme! Issi! Emme! Issi!” Etteaste lõpus ta oksendas. Plastkotid jagati välja ja pealtvaatajatel paluti tema eeskuju järgida.

 

Danny kirjeldas seda nii lummavalt, et ajendas mind katsetama midagi, mis oli väga lihtne, kuid mis seni oli minu tähelepanu alt välja jäänud. Ma palusin tal hüüda: „Emme! Issi!” Danny keeldus, öeldes, et ta ei näe niisuguses lapsikus tegevuses mingit mõtet, ja ausalt öeldes ei näinud seda ka mina. Aga ma käisin peale ja lõpuks andis ta järele. Hüüdmisega algust tehes sattus ta silmanähtavalt segadusse. Äkitselt väänles ta agoonias põrandal. Tema hingamine oli kiire ja kramplik; „Emme! Issi!” paiskus tal suust peaaegu tahtmatult, valju kriiskamisena. Ta oli justkui koomas või hüpnootilises seisundis. Väänlemine asendus väiksemate tõmblustega ning lõpuks laskis ta kuuldavale läbilõikava, surmahädas olevainimese karje, mis mu kabineti seinad tärisema pani. Kogu episood kestis ainult mõne minuti ning ei Danny ega mina ei saanud aru, mis oli juhtunud. Kõik, mida ta suutis hiljem öelda, oli: „Ma tegin seda! Ma ei tea mida, aga ma suudan tunda!”

 

Dannyga juhtunu jäi mulle mitmeteks kuudeks täielikuks mõistatuseks. Seitseteist aastat olin ma teinud standardset insaitteraapiat nii psühhiaatrilise sotsiaaltöötaja kui ka psühholoogina. Koolituse olin ma saanud freudistlikus psühhiaatriakliinikus, samuti mitte-nii-freudistlikus Veteranide Hooldusosakonnas. Ma olin töötanud mitmeid aastaid Los Angelese Lastehaigla psühhiaatriaosakonnas. Ja kogu selle aja jooksul ei olnud ma kordagi midagi taolist näinud. Kuna ma olin selle õhtu rühmaseansi magnetofonile salvestanud, kuulasin salvestust järgnevate kuude jooksul korduvalt, lootuses aru saada, mis oli juhtunud. Kuid tulutult.

 

Mõne aja pärast avanes võimalus rohkem teada saada.

 

Kolmekümneaastane mees, keda ma nimetan Gary Hillardiks, jutustas väga tundeküllaselt, kuidas tema vanemad olid teda alati kritiseerinud, polnud teda kunagi armastanud ja olid kogu tema elu sassi ajanud. Ma tegin talle ettepaneku oma vanemaid hüüda, aga ta oli sellele vastu. Ta „teadis”, et nad teda ei armasta, nii et mis mõtet sellel oleks. Ma palusin tal minu tujule järele anda. Veidi vastumeelselt hakkas ta hüüdma Emmet ja Issit. Peatselt märkasin, et ta hingab kiiremini ja sügavamalt. Tema hõikamine muutus tahtmatuks tegevuseks, mis viis väänlemiseni, peaaegu krampideni ning lõpuks karjeni.

Me mõlemad olime vapustatud. See, mida ma olin pidanud juhuseks, ühe patsiendi isikupäraseks reaktsiooniks, oli just nüüdsama peaaegu identsel kujul kordunud.

 

Pärastpoole, kui Gary maha rahunes, oli ta insaitidega üleujutatud. Ta rääkis mulle, et talle paistis, nagu oleks kogu tema elu järsku oma kohale asetunud. See tavaliselt lihtsakoeline mees hakkas end minu silme all lausa teiseks inimolendiks muutma. Ta muutus erksaks, tema tajumine avanes - ta paistis iseennast mõistvat. Nende kahe reaktsiooni sarnasuse tõttu hakkasin ma veelgi hoolikamalt Danny ja Gary seansside ajal tehtud salvestusi kuulama. Ma üritasin analüüsida, millised ühised asjaolud või meetodid olid neid reaktsioone põhjustanud. Vähehaaval hakkas üht-teist selgemaks saama. Järgnevate kuude jooksul katsetasin erinevaid variante ja lähenemisviise, paludes patsiendil hüüda oma vanemaid. Iga kord olid tagajärjed niisama dramaatilised.

 

Seda karjet olen ma hakanud pidama kõigile neurootikutele omaste kesksete ja universaalsete valude tulemuseks. Ma nimetan neid primaalvaludeks (Primal Pains), kuna need on algupärased, varajased valud, millel kogu hilisem neuroos põhineb. Ma väidan, et need valud on olemas igas neurootikus, tema edaspidise elu igas hetkes neuroosi vormist sõltumata. Sageli ei tunta neid valusid teadvustatult, kuna nad on valgunud laiali üle kogu organismi, mõjutades keha organeid, lihaseid, vereringet ja lümfsüsteemi ning lõpuks ka meie moondunud käitumisviisi.

 

Primaalteraapia (Primal Therapy) taotleb nende valude väljajuurimist. Primaalteraapia on revolutsiooniline, kuna sellega kaasneb jõuline murrang, mis neurootilise süsteemi maha lammutab. Mitte midagi sellest vähemat ei saa minu arvates neuroosi kõrvaldada.

 

Primaalteooria (Primal Theory) on välja kasvanud minu tähelepanekutest selle kohta, miks teatud muutused aset leiavad. Ma pean rõhutama, et teooria tuli alles pärast kliinilist kogemust. Jälgides, kuidas Danny ja Gary põrandal primaalvalu hoogude käes väänlesid, ei olnud mul aimugi, kuidas seda nimetada. Teooriat on avardanud ja süvendanud paljude neuroosist terveks ravitud patsientide jutustused.

 

Käesolev raamat kutsub üles uurima nende poolt alustatud revolutsiooni.

 

PROBLEEM

Esimene peatükk

 

Teooria on see, mille abil me mingit vaadeldud reaalsuse ilmingut seletame. Mida täpsemini teooria reaalsusega klapib, seda õigem see on. Õige teooria võimaldab meil teha ennustusi, kuna see sobib vaadeldud ilmingu olemusega.

 

Freudi aegadest alates oleme toetunud postdiktiivsetele teooriatele - see tähendab, et me oleme kasutanud oma teoreetilisi süsteeme juba toimunud ilmingu seletamiseks või mõistuspärastamiseks. Vaadeldava informatsiooni keerukamaks muutudes on meie tähelepanekud juhtinud meid erinevate teoreetiliste süsteemide või koolkondade rägastikku. Tänapäeva killunenud ja spetsialiseerunud psühhoteraapias paistab neuroos olevat arenenud viimase poole sajandi jooksul nii paljudeks vormideks, et psühholoogide seas enam ei mainita mitte ainult sõna „ravi”, vaid ka sõna „neuroos” ise on jagunenud arvukateks probleemivaldkondadeks. Niisiis on olemas raamatud aistingutest, tajumisest, õppimisest, tunnetamisest jne, kuid mitte ühtegi sellest, kuidas neurootikut ravida. Neuroos paistab olevat kõik see, mida keegi oma teoreetilise kalduvuse põhjal arvab selle olevat: foobiad, depressioonid, psühhosomaatilised sümptomid, teovõimetus, otsustusvõimetus. Freudist alates on psühholoogid tegelenud sümptomitega, mitte põhjustega. Meil on puudunud teatav ühtne struktuur, mis pakuks konkreetseid juhtnööre, kuidas patsientidega teraapias tund tunni järel tegeleda.

 

Enne kui ma sattusin ilmingule, millest kasvas välja primaalteooria, teadsin üldjoontes, mida ma oma patsientidelt ootan. Sellele vaatamata tegi mulle, nii nagu ka mõnedele mu kolleegidele, muret teraapiaseansside vahelise järjepidevuse puudumine. Paistis, et ma tegelen lappimistööga. Kus iganes ilmnes patsiendi kaitsesüsteemis mingi leke, olin ma kohal nagu legendaarne Väike Hollandi Poiss, kes tammi sisse tekkinud augu kiiresti kinni toppis. Ühel päeval võisin ma analüüsida unenägu, teisel päeval õhutada vabasid assotsiatsioone, järgmisel nädalal keskenduda minevikusündmustele ning muudel kordadel hoida patsienti „siin ja praegu” situatsioonis.

 

Nagu paljud mu kolleegid, vaarusin ka mina kannatava patsiendi poolt esile toodud probleemide keerukuse all. Ennustatavus, see õige teoreetilise lähenemisviisi nurgakivi, taandus sageli teatud liiki innuka usu ees. Minu väljaütlemata põhimõtteks oli: küllaldase taipamisega saab patsient varem või hiljem endast piisavalt hästi teadlikuks, et oma neurootilist käitumist kontrollida. Ometi usun ma nüüd, et neuroosil on väga vähe tegemist teadlikkusega iseendas ja iseenda kohta.

 

Neuroos on tundmise haigus. Neuroosi tuumaks on tunde allasurumine ja selle muundumine mitut liiki neurootiliseks käitumiseks.

 

Neurootiliste sümptomite pimestav mitmekesisus, alates unetusest ja lõpetades seksuaalperversioonidega, on viinud meid mõttele jagada neuroos erinevatesse liikidesse. Kuid erinevad sümptomid ei ole erinevad haigusvormid - kõik neuroosid tulenevad ühest ja samast spetsiifilisest põhjusest ning reageerivad ühele ja samale spetsiifilisele ravile.

 

Kuigi Freud oli geenius, pärandas ta meile kaks väga kahetsusväärset arusaama, mida meie oleme võtnud puhta tõena. Ühe arusaama kohaselt ei ole neuroosil algust - ehk teiste sõnadega: sündida inimkonna liikmeks tähendab sündida neurootikuks. Teine arusaam on see, et kõige tugevama kaitsesüsteemiga inimene suudab ühiskonnas ilmtingimata kõige paremini funktsioneerida.

 

Primaalteraapia põhineb eeldusel, et me sünnime vaid iseendiks. Me ei sünni neurootikuks või psühhootikuks. Me lihtsalt sünnime.

 

Primaalteraapia tegeleb pinge, kaitsesüsteemide ja neuroosi põhjuste lammutamisega. Niisiis näitab primaalteooria, et kõige tervemad inimesed on need, kes on kaitsetest vabad. Kõik see, mis ehitab üles tugevamat kaitsesüsteemi, süvendab neuroosi. Mattes neurootilise pinge kaitsemehhanismide kihtide alla, võimaldab see inimesel ehk küll väliselt paremini funktsioneerida, kuid põhjustab tema laastamist sisemise pinge poolt.

 

Ma ei lohuta ennast mõistuspärase põhjendusega, et kuna me elame neurooside (või ängistuse) ajajärgul, siis võib eeldada, et inimesed on neurootikud. Mulle meeldiks arvata, et on olemas midagi enamat kui sotsiaalselt aktsepteeritava toimetuleku paranemine, midagi enamat kui sümptomite leevenemine ja inimese motiivide täielikum mõistmine.

 

Eksisteerib olemise seisund, mis on sootuks erinev sellest, mida me oleme ette kujutanud: pingeta, kaitsetest vaba elu, milles inimene on täielikult tema ise ning kogeb sügavaid tundeid ja sisemist ühtsust. Niisugust olemise seisundit võib saavutada primaalteraapias. Inimesed saavad iseendiks ja jäävad iseendiks.

 

See ei tähenda, nagu poleks primaalteraapia läbi teinud patsiendid enam mitte kunagi segaduses või õnnetud. See tähendab, et üleelamistest hoolimata seisavad nad oma probleemidega vastamisi realistlikult ja olevikus. Nad ei varja enam tegelikkust teesklusega, nad ei kannata enam ebamäärase kroonilise pinge ega hirmude all.

 

Primaalteraapiat on edukalt rakendatud terve rea neurooside, kaasa arvatud heroiinisõltuvuse puhul. Primaalseansid on omavahel tihedalt seotud ning enamikul juhtudel suudab primaalterapeut oma patsientide teraapia kulgu ette ennustada. Selle lause tähendus muutub üha olulisemaks, sest kui me suudame ravida neuroosi korrapärasel, süstemaatilisel viisil, siis on meil ehk võimalik kõrvaldada ka ravi takistavad asjaolud.

 

 

Neurootilise protsessi algus - milline see on?

        Me kõik oleme vajadustega olendid. Me oleme sündinud vajama ja valdav enamik meist sureb pärast kogu elu kestnud võitlust koos paljude rahuldamata jäänud vajadustega. Need vajadused ei ole midagi ülemäärast - olla toidetud ning hoitud soojas ja kuivana, saada kasvada ja areneda meie endi tempos, olla süles hoitud ja hellitatud ning olla stimuleeritud. Need Primaalvajadused on väikelapse keskseks reaalsuseks. Neurootiline protsess algab siis, kui need vajadused jäävad täitmata, ükskõik kui pikaks ajaks. Vastsündinu ei tea, et teda peaks sülle võtma, siis kui ta nutab, või et teda ei peaks liiga vara rinnast võõrutama, kui aga tema vajadused jäävad tähelepanuta, siis saab ta haiget. 

Esiteks teeb väikelaps kõik, mis tema võimuses, et oma vajadusi rahuldada. Ta sirutab käed välja, et teda sülle võetaks, nutab, kui ta on näljane, põtkib jalgadega ja siputab, et tema vajadusi märgataks. Kui tema vajadused jäävad pikemat aega rahuldamata, kui teda ei võeta sülle, tema mähkmeid ei vahetata või teda ei toideta, siis kannatab ta jätkuvat valu, kas siis niikaua, kui ta suudab teha midagi, et panna oma vanemad ennast rahuldama või kuni ta summutab valu sel teel, et ta summutab oma vajadused. Kui valu on piisavalt tugev, siis võib saabuda surm, nagu näitavad mõned lastekodulaste juures läbi viidud uuringud.

 

Kuna väikelaps pole ise suuteline näljatundest jagu saama (see tähendab, et ta ei saa minna külmkapi juurde) või leidma asendavat armastust, siis peab ta oma aistingud (nälg, soov süles olla) teadvusest eraldama. See iseenda eraldamine oma vajadustest ja tunnetest on instinktiivne manööver, mille eesmärgiks on summutada üleliia suurt valu. Me kutsume seda lõhestumiseks. Organism lõhestub sellepärast, et tagada oma edasikestmine. See ei tähenda aga siiski seda, et rahuldamata jäänud vajadused kaovad. Vastupidi, nad jäävad püsima kogu eluks, avaldades survet, suunates huvisid ja tekitades motivatsiooni nende vajaduste rahuldamiseks. Kuid valu tõttu on need vajadused olnud teadvuses alla surutud ja nõnda peab inimene taotlema asendavaid rahuldusi. Ta peab, lühidalt öeldes, taotlema oma vajadustele sümbolistlikku rahuldust. Kuna tal ei võimaldatud lapsena ennast väljendada, siis on ta ehk sunnitud hilisemas elus proovima teisi ennast kuulama ja mõistma panna.

 

Tähelepanuta jäänud ja talumatuks muutunud vajadused mitte ainult et ei eraldu teadvusest, vaid ka nendega seonduvad aistingud paiknevad ümber piirkondadesse, mis võimaldavad paremat kontrolli või kergendust. Nõnda siis võib tundeid uuesti läbi elada urineerimise kaudu (hiljem seksi kaudu) või siis kontrollitakse neid sügavat hingamist alla surudes. Rahuldamata väikelaps õpib, kuidas varjata oma vajadusi ja neid sümbolistlikeks muuta. Täiskasvanuna ei saa ta tunda järsust ja varajasest võõrutamisest tulenevat vajadust imeda oma ema rinda, kuid ta võib olla ahelsuitsetaja. Tema vajadus suitsetada on sümbolistlik vajadus ja neuroosi põhiolemuseks on sümbolistliku rahulduse taotlemine.

 

Neuroos on sümbolistlik käitumine, mis peab kaitsma inimest liiga suure psühhobioloogilise valu eest. Neuroos jätkub iseenesest, sest sümbolistlik rahuldus ei saa rahuldada tõelisi vajadusi. Selleks, et tõelised vajadused saaksid rahuldatud tuleb neid tunda ja kogeda. Kahjuks on valu põhjustanud seda, et need vajadused on maha maetud. Kui nad on maha maetud, satub organism püsivasse häireseisundisse. Selleks häireseisundiks on pinge. See ajab väikelast, ja hiljem täiskasvanut, vajaduse rahuldamise poole, ükskõik mis viisil võimalik. See häireseisund on hädavajalik väikelapse ellujäämise kindlustamiseks; kui ta oleks loobunud lootusest oma vajadusi kunagi rahuldada, oleks ta võinud surra. Organism jätkab elamist iga hinna eest ja selleks hinnaks on harilikult neuroos - rahuldamata jäänud kehaliste vajaduste ja tunnete summutamine, sest valu on liiga suur, et seda välja kannatada.

 

Kõik, mis on loomulik, on tõeline vajadus - näiteks kasvada ja areneda oma tempos. See tähendab lapse puhul seda, et teda ei võõrutata ema rinnast liiga ruttu, ei sunnita liiga varakult kõndima või rääkima, ei sunnita palli püüdma, enne kui tema neuroloogilised mehhanismid pole suutelised seda mõnusasti tegema. Neurootilised vajadused on ebaloomulikud vajadused - need kujunevad välja tõeliste vajaduste rahuldamata jäämisest. Me pole sündinud siia maailma koos vajadusega kiitust kuulda saada, kui aga lapse tõelisi püüdlusi praktiliselt sündimisest saadik maha tehakse, kui teda on pandud tundma, et ükskõik, mida ta ka teha suudab, ei ole see ikka piisavalt hea, et tema vanemad teda armastaksid, siis võib ta välja arendada igatsuse kiituse järele. Samamoodi võib lapsel olla vajadus ennast väljendada alla surutud, kasvõi seetõttu, et keegi teda ei kuula. Selline ilmajätmine võib muutuda vajaduseks vahetpidamata rääkida.

 

Armastatud laps on see, kelle loomulikud vajadused on rahuldatud. Armastus kõrvaldab tema valu. Armastusest ilma jäänud laps on see, kellel on valus, sest ta pole rahuldatud. Armastatud lapsel pole vajadust kiituse järele, sest teda pole maha tehtud. Teda on hinnatud selle tõttu, kes ta on, ja mitte selle tõttu, mida ta suudab teha oma vanemate vajaduste rahuldamiseks. Armastatud laps ei kasva täiskasvanuks, kellel on täitumatu iha seksi järele. Tema vanemad on teda süles hoidnud ja hellitanud ning tal pole vajadust kasutada seksi selle varajase vajaduse rahuldamiseks. Tõelised vajadused voogavad seestpoolt väljapoole, mitte vastupidi. Vajadus olla süles hoitud ja hellitatud on osa vajadusest olla stimuleeritud. Nahk on meie suurim meeleelund ja vajab vähemalt sama palju stimuleerimist kui teised meeleelundid. Kui varajastel eluaastatel on stimulatsioon ebapiisav, võivad sellel olla katastroofilised tagajärjed. Elundisüsteemid võivad ilma stimulatsioonita hakata taandarenema; ning vastupidi, nagu David Krech http://en.wikipedia.org/wiki/David_Krech on näidanud*, võivad nad piisava stimulatsiooniga areneda ja kasvada. Mentaalne ja füüsiline stimulatsioon peab olema pidev.

 

Rahuldamata vajadused lükkavad kõrvale inimese kogu muu tegevuse, kuni nad on rahuldatud. Kui vajadused on rahuldatud, võib laps tunda. Ta võib kogeda oma keha ja oma ümbruskonda. Kui vajadused pole rahuldatud, kogeb laps ainult pinget, mis on teadvusest lahti ühendatud tunne. Ilma selle hädavajaliku ühendusteta neurootik ei tunne. Neuroos on tunde patoloogia.

 

Neuroos ei alga tingimata kohe kui laps summutab oma esimese tunde, kuid me võime öelda, et neurootiline protsess algab küll. Laps sulgub järk-järgult. Iga vajaduse summutamine ja maha salgamine lülitab lapse veidi rohkem välja. Aga ühel päeval leiab aset kriitiline pööre, mil laps on põhiliselt välja lülitatud, mil ta on rohkem mittetõeline kui tõeline, ja selles kriitilises punktis võime me tunnistada ta neurootiliseks. Sellest hetkest alates toimib ta kahe mina süsteemis, tõelise ja mittetõelise mina süsteemis. Tõeline mina esindab organismi tõelisi vajadusi ja tundeid. Mittetõeline mina on nende tunnete varje ja sellest saab fassaad, mida vajavad neurootilised vanemad omaenda vajaduste rahuldamiseks. Vanem, kes vajab seda, et ta tunneks end austatuna, sellepärast et ta oli oma vanemate poolt pidevalt alandatud, võib nõuda, et tema lapsed oleksid orjalikud ja alandlikud, ei oleks tema suhtes ninakad ega ütleks talle midagi vastu. Lapsik vanem võib nõuda, et tema laps kasvaks üles üleliia kiiresti, teeks ära kõik kodutööd ning saaks tegelikult täiskasvanuks enne kui ta selleks valmis on - nii et vanem võiks jääda lapseks, kelle eest hoolt kantakse.

 

Nõudmised, et laps oleks mittetõeline, pole sageli selgelt väljendatud. Sellele vaatamata saab vanemate vajadus lapsele enesestmõistetavaks käsuks. Laps on sündinud oma vanemate vajadustesse ja hakkab võitlema nende täitmise eest peaaegu sellest momendist alates, kui ta elama hakkab. Teda sunnitakse ehk naeratama (et ta paistaks õnnelikuna), kudrutama, hüvastijätuks lehvitama, hiljem istukile tõusma ja kõndima, veel hiljem iseennast tagant sundima, nii et tema vanemad võiksid tunda uhkust eduka lapse üle. Kui laps areneb, muutuvad temale suunatud nõudmised komplitseeritumaks. Ta peab saama kõige kõrgemaid hindeid, olema abivalmis ja tegema kodutöid, olema tagasihoidlik ja mitte midagi nõudma, mitte liiga palju rääkima, ütlema ainult mõistlikke asju, olema atleetlik. Ta ei saa olla tema ise. Tuhanded tegevused, mis toimuvad vanema ja lapse vahel, ja mis salgavad maha lapse loomulikke Primaalvajadusi, tähendavad seda, et laps saab haiget. Need tähendavad seda, et laps ei saa olla see, kes ta on ja olla samas armastatud. Neid sügavaid haigetsaamisi nimetan ma Primaalvaludeks ehk Valudeks. Primaalvalud on vajadused ja tunded, mille teadvus on tõrjunud või maha salanud. Nad teevad haiget, sest neil pole olnud lubatud avalduda või rahuldatud saada. Kõik need Valud kokku ütlevad: Mind ei armastata ja mul pole lootust armastusele, kui ma olen tõeliselt mina ise.

 

Iga kord kui last sülle ei võeta, siis kui ta seda vajaks, iga kord kui teda sunnitakse vait olema, kui teda naeruvääristatakse, ignoreeritakse või nõutakse temalt rohkem kui tema võimed lubavad, lisatakse midagi tema haiget saamiste anumasse. Seda anumat nimetan ma Primaalanumaks. Iga täiendus anumasse muudab lapse mittetõelisemaks ja neurootilisemaks.

 

Kui rünnakud tõelisele süsteemile tugevnevad, hakkavad nad tõelist isiksust purustama. Ühel päeval leiab aset sündmus, mis ei peagi ise tingimata traumaatiline olema - näiteks lapse üle andmine lapsehoidjale juba sajandat korda - kuid mis nihutab tõelise ja mittetõelise vahelist tasakaalu ning muudab lapse neurootiliseks. Seda sündmust nimetan ma peamiseks Primaalstseeniks. See on hetk väikese lapse elus, mil kõik mineviku alandused, ei ütlemised ja ilmajäämised kogunevad algelisse taipamisse: „Pole lootust, et mind armastataks sellisena nagu ma olen.” Siis kaitseb laps ennast selle kohutava taipamise eest sellega, et eraldub oma tunnetest ja libiseb vaikselt neuroosi. See taipamine ei ole teadvustatud. Pigem hakkab laps näitlema, algul oma vanemate ees ja seejärel ka mujal, vanemate poolt soovitud viisil. Ta räägib nende sõnu ja teeb nende asju. Ta mängib mittetõelist - s.t. ta pole kooskõlas tema enda tõeliste vajaduste ja soovidega. Lühikese ajaga muutub neurootiline käitumine automaatseks.

 

Neuroosiga käib kaasas lõhestumine, ühenduse puudumine omaenda tunnetega. Mida rohkem rünnakuid vanemate poolt lapsele osaks saab, seda sügavam on lõhe tõelise ja mittetõelise vahel. Ta hakkab rääkima ja liikuma ettekirjutatud viisidel, ei puuduta oma keha keelatud piirkondi (piltlikult öeldes, ei tunne iseennast), ei ole üleliia aktiivne või kurb ja nii edasi. Lõhestumine on nõrga lapse jaoks siiski paratamatu. See on reflektiivne (s.t. automaatne) võte, kuidas organism säilitab oma tervemõistuslikkust. Neuroos on niisiis kaitse kohutava reaalsuse vastu, selleks et hoida organismi arenguvõimet ja psühhofüüsilist terviklikkust.

 

Neuroos tähendab, et inimene on see, kes ta ei ole, selleks et saada seda, mida pole olemas. Kui armastus oleks olemas, siis oleks laps see, kes ta on, sest see ju armastus on - lasta igaühel olla see, kes ta on. Nõnda siis pole vaja, et juhtuks midagi metsikult traumaatilist, selleks et tekitada neuroosi. Neuroos võib tekkida sellest, kui sundida last kasutama igas lauses sõnu „palun” ja „tänan”, selleks et vanemad võiksid näidata, kui peenekombelised nad on. Neuroos võib tekkida ka sellest, kui ei lubata lapsel kaevelda või nutta, siis kui ta on õnnetu. Vanemad võivad kohale tormata ja nuuksumisele lõpu teha ning seda omaenda ängistuse tõttu. Nad võivad mitte lubada vihastamist - „korralikud tüdrukud ei ole pahuras tujus; korralikud poisid ei räägi vastu” - selleks, et tõestada kui austusväärsed nad on; neuroos võib tekkida ka sellest kui pannakse laps esinema, näiteks kui palutakse tal mõnel peol luuletusi lugeda või abstraktseid probleeme lahendada. Ükskõik millises vormis see ka poleks, laps saab üsna varsti aru, mida temalt nõutakse. Esine, või muidu. Ole selline, nagu nad tahavad, või muidu - muidu pole armastust, või seda, mida armastuseks peetakse: heakskiitu, naeratust, silmapilgutamist. Lõpuks hakkab lapse elus domineerima näitlemine ning tema elu möödub oma vanemate nõudmisi teenivaid rituaale esitades ja pateetilisi fraase lausudes.

 

Just see kohutav lootusetus mitte kunagi armastatud saada põhjustab lõhestatuse. Laps peab maha salgama arusaama, et tema vajadusi mitte kunagi ei täideta, ükskõik mida ta ka ei teeks. Ta ei saa elada teadmisega, et teda põlatakse või et keegi tema vastu tõeliselt huvi ei tunne. Tema jaoks on talumatu teada, et tal pole võimalust muuta oma isa vähem kriitiliseks või ema südamlikumaks. Ainukene viis enda kaitsmiseks on asendavate vajaduste väljaarendamine, mis on aga neurootilised.

 

Võtkem üks näide lapsest, keda tema vanemad on pidevalt halvustanud. Koolis võib ta lakkamatult lobiseda (ja selle eest õpetajalt kõvasti pragada saada); kooliõuel võib ta vahetpidamata ärbelda (ja sellega teistest lastest võõrduda). Hilisemas elus võib tal olla kontrollimatu himu saada ja valjuhäälselt nõuda midagi ilmselgelt sümbolistlikku (pealtvaatajate jaoks), nagu näiteks „parimat lauda” kallis restoranis.

 

Laua saamine ei saa aga rahuldada tema „vajadust” tunda ennast tähtsana. Pigem vastupidi, sest miks muidu kordub tema etendus iga kord kui ta välja sööma läheb? Eraldatuna tõelisest teadvustamata vajadusest (olla tunnistatud väärtuslikuks inimolendiks), tuletab ta oma eksistentsi „mõtte” sellest, et paljud erinevad ülemkelnerid teda uhketes restoranides nimepidi tervitavad.

 

Lapsed sünnivad niisiis reaalsete bioloogiliste vajadustega, mida nende vanemad ühel või teisel põhjusel ei täida. Võib olla nii, et mõned emad ja isad lihtsalt ei märka oma lapse vajadusi või siis järgivad need vanemad, soovist mitte teha ühtegi viga, mõnede auväärsete autoriteetide soovitusi laste kasvatamise kohta, ning äratavad oma lapse täpselt kella järgi, toidavad teda ajagraafiku järgi, mida võiksid kadestada kõik lennufirmad, võõrutavad ta rinnast vastavalt ettekirjutustele ja treenivad ta tualetis käima nii ruttu kui võimalik.

 

Sellele vaatamata ei usu ma, et kas siis võhiklikkuse või metodoloogilise innukusega oleks seletatav see hulk neuroose, mida inimkond on ajaloo algusest peale produtseerinud. Olen jõudnud järeldusele, et peamine põhjus, miks lapsed neurootiliseks muutuvad, on see, et nende vanematel on liiga palju tegemist omaenda, lapsepõlvest pärinevate täitmata vajadustega.

 

Niisiis võib naine rasestuda, selleks et teda koheldaks nagu last - mis on tegelikult just see, mida ta on kogu oma elu vajanud. Nii kaua kui ta on tähelepanu keskpunktis, on ta suhteliselt õnnelik. Kui ta aga ükskord oma lapsega maha saab, võib ta äkitselt masendusse langeda. Rasedus teenis tema vajadusi ja sellel ei olnud midagi tegemist uue elusolendi siis maailma sünnitamisega. Laps võib koguni kannatada selle pärast, et ta on sündinud ja röövinud sellega oma emalt selle ainsa hetke tema elus, mil emal oli võimalus teisi enda eest hoolitsema panna. Kuna ema ei ole emaduseks valmis, siis võib tema piim kinni jääda, jättes vastsündinu vastamisi samasuguse hulga lapsepõlveaja puudustega, mille all ehk ka ema ise on kannatanud. Sel moel tasutakse vanemate patud lastele, selles nähtavasti mitte kunagi lõppevas ringkäigus.

 

Lapse püüet oma vanematele meeldida nimetan ma võitluseks. Võitlus algab kõigepealt vanematega ning laieneb hiljem kogu maailmale. See levib väljapoole pereringi, sest inimene kannab oma täitmata vajadused endaga kaasas, ükskõik kuhu ta läheb, ning neid vajadusi tuleb välja elada. Mees otsib vanemate asendajad naistes, kellega ta siis oma neurootilist näitemängu mängib, või siis teeb ta peaaegu igaühest (kaasa arvatud oma lapsed) vanemlikud kujud, kes tema vajadusi täidavad. Kui isa väiksena verbaalselt maha suruti ning tal ei lubatud kunagi suurt midagi öelda, siis saavad kuulajateks tema lapsed. Kuna lapsed peavad nii palju kuulama, siis on neil omakorda maha surutud vajadused leida kedagi, kes neid kuulaks ja nendeks inimesteks võivad väga hästi olla nende oma lapsed.

 

Võitluse raskuspunkt nihkub tõelistelt vajadustelt neurootiliste vajaduste poole, kehast mõistusesse, sest vaimsed vajadused tekivad siis kui põhivajadused on maha salatud. Aga vaimsed vajadused ei ole tõelised vajadused. Puhtalt psühholoogilisi vajadusi ei ole tegelikult olemas. Psühholoogilised vajadused on neurootilised vajadused, sest need ei teeni organismi tõelisi nõudmisi. Näiteks mees, kellel peab olema restoranis parim laud, selleks et tunda end tähtsana, esitab vajadust, mis arenes välja sellepärast, et teda ei armastatud, sellepärast, et tema tõelised püüdlused olid elus kas siis tähelepanuta jäetud või maha surutud. Tal võib olla vajadus, et ülemkelner teda nimepidi tervitaks sellepärast, et varasemas elus pöörduti tema poole ainult kategoorianimetust kasutades - „poeg”. See tähendab, et tema vanemad ei kohelnud teda inimlikult ning et ta üritab nüüd saada inimlikku kohtlemist sümbolistlikult, teiste kaudu. Kui vanemad oleks kohelnud oma last kui ainulaadset inimolendit, siis välistaks see niinimetatud iseenda tähtsana tundmise vajaduse. Tegelikult paneb neurootik vanadele teadvustamata vajadustele (olla armastatud ja hinnatud) uued sildid (vajadus ennast tähtsana tunda). Aja jooksul võib ta hakata uskuma, et need sildid ongi tõelised tunded ning et nende taotlemine on hädavajalik.

 

Oma nime ekraanil või ära trükituna nägemise lummus on vaid üks tundemärk sellest, et paljudel meil on isiklikku tunnustust väga oluliselt puudu jäänud. Need saavutused, pole oluline kui reaalsed, toimivad vanemliku armastuse sümbolistliku otsinguna. Publikule meeldimisest saab võitlus.

 

Võitlus on see, mis hoiab last eemal oma lootusetuse tundmisest. Seda võitlust võib leida ületöötamises, kõrgete hinnete ja autasude pärast orjamises, näitlejaks või kunstnikuks olemises. Võitlus on neurootiku lootus olla armastatud. Selle asemel, et olla tema ise, võitleb ta selle eest, et saada iseenda teiseks versiooniks. Varem või hiljem hakkab laps uskuma, et see teine versioon on tema tõeline mina. „Mängimine” ei ole enam vabatahtlik ja teadlik; see on automaatne ja teadvustamata. See on neurootiline.

 

*D. Kerch, E. Bennet, M. Daimond, M. Rosenzwig, „Chemical and Anatomical Plasticity of Brain”, Science, Vol. 146 (October 30, 1964), lk. 610-619.

 

 

Kes on üliinimene?

        Friedrich Wilhelm Nietzsche http://et.wikipedia.org/wiki/Friedrich_Nietzsche (1844-1900) sündis Leipzigi lähedal, luteri vaimuliku poeg, mõlemad vanaisad samuti vaimulikud. Ta oli musterlaps ja suurepärane õpilane, kes 10. aastaselt oli juba kirjutanud näidendeid ja komponeerinud muusikat. Koolis oli religioon üks tema tugevamaid aineid. 24. aastaselt tehti talle ettepanek õpetada klassikalist filosoofiat Baseli ülikoolis; õpetas seal 10 aastat, kui pidi jääma viletsa tervisliku seisundi tõttu pensionile.

 

Mõjukamad tööd järgnevad pensionilejäämisele: “Human, All-Too-Human” (1878); “The Dawn of Day” (1881); “The Gay Science” (1882); “Thus Spoke Zarathustra” (1883-1885); “Beyond Good and Evil” (1886); “Toward a Genealogy of Morals” (1887) “The Twilight of Idols” (1889); “The Antichrist” (1895). Tõmbus 1880. aasta paiku igapäevasest elust tagasi, isoleerus; 1889. kukkus tänaval kokku ning viidi varjupaika; võimalik, et põdes süüfilist.

 

Apollonlikud ja dionüüslikud aspektid inimloomuses

 

Nietzsche uskus, et inimloomuses esinevad kaks peamist aspekti - apollonlik ja dionüüslik. Apollonlik aspekt esindab inimese ratsionaalset külge, meie eelistust rahu, ennustatavuse, korra järele. Dionüüslik aspekt aga esindab meie irratsionaalset poolt, meie tõmmet loomingulise kaose poole, kirglike, dünaamiliste kogemuste järele. Nietzsche arvas, et parim osa kirjandusest ja kunstist peegeldab sulamit nendest kahest kalduvusest ning et parim võimalik eluviis peegeldab kontrollitud kirge. Nietzsche väitis, et lääne filosoofia on rõhutanud intellekti osatähtsust ja minimiseerinud teaduses inimlikud kired ning tulemuseks on elutu ratsionalism. Nietzsche nägi ühena oma põhieesmärkidest dionüüsliku vaimu taaselustamise teaduses. Nietzsche rõhutas, et “ärge lihtsalt elage, aga elage kirega! Ärge elage planeeritud, korrapärast elu; võtke vastu väljakutseid!” Isegi ebaõnnestumised, mis võivad tuleneda riskide võtmisest, on ometi kasulikud isiksusliku kasvu mõttes. Seega see, mida Nietzsche soovitas, ei olnud täiesti irratsionaalne, kirglik elu, vaid kirglik elu ratsionaalsete, mõistlike kirgedega - elu, mis on korraga nii Apolloni kui Dionysose vääriline. 

 

Nietzsche kui psühholoog

 

Nietzsche vaatles iseend peamiselt kui psühholoogi, ning tõepoolest, paljutki, mida hiljem näeme üles kerkivat Freudi kirjutistes, on esinenud juba ka Nietzsche teostes. Veelgi enam, freudistlik ja nitšeaanlik psühholoogia jagasid tegelikult ühist eesmärki: aidata indiviide saavutada kontrolli oma jõuliste, irratsionaalsete impulsside üle, elamaks loovamat ja tervemat elu.

 

Nietzsche psühholoogilise käsitluse südamiku moodustas pinge apollonliku ja dionüüsliku tendentsi vahel. Dionüüslik tendents, millele Nietzsche viitas kui barbaarsele, ei saa iseend pärssimatult väljendada, toomata kaasa indiviidi hävimist. Nietzsche ennetas Freudi, viidates nendele barbaarsetele tungidele kui id-ile. Kui dionüüslikud impulsid tahtsid leida väljendusvõimalusi, pidi neid kõigepealt modifitseerima (sublimeerima) apollonliku ratsionaalsusega. Nii Nietzsche kui Freudi jaoks on sublimatsioon seletuseks kunstiteoste loomisele ning teistele kultuurisaavutustele, ning samuti aitab sublimatsiooniprotsess seletada inimeste unenägude sisu. Unenäod on hea näide barbaarse kaose kohta, mida modifitseerib apollonlik ratsionaalsus - modifikatsioon loob selle pildi, mida me mäletame kui unenägu. Ilma dionüüsliku komponendita oleks isiksuse apollonlik aspekt ilma igasuguse emotsionaalse sisuta; samuti, ilma apollonliku mõjuta oleks dionüüslik aspekt vormitu ja kujutu. Kui dionüüslikud impulsid muutuvad liiga ähvardavaks, saab apollonlik ratsionaalsus neid alla suruda. Nietzsche arutas tihti repressiooni või allasurumise kontseptsiooni, mis sai hiljem Freudi psühhoanalüüsi nurgakiviks. 

 

Jumala surm

 

Nietzsche kuulutas, et ”jumal on surnud ning et meie oleme tema tapnud”. “Meie” all pidas ta silmas kaasaegseid filosoofe ja teadlasi. Kuivõrd inimesed on nii kaua tuginenud jumalale kui elule ülima tähenduse andjale ning moraalsuse kontseptsiooni alusele, on inimesed nüüd, kus jumal on surnud, eksinud - kust peaksime nüüd leidma elule tähendust ja moraalseid ideaale? Needsamad filosoofid ja teadlased, kes jumala tapsid, võtsid samamoodi eesmärgistatuse ka universumilt (eesmärgistatus esines Aristotelese filosoofias). Evolutsiooniteooria näitas, et inimestel on seesama lihtlabane päritolu nagu teistel elavatel olenditel ning nad jagavad sama saatust, milleks on surm. Veelgi enam, evolutsiooniteoorias ei sisaldu samuti mingit eesmärki - loomulik valik tähendab lihtsalt, et organismid, mis omavad selliseid jooni, mis lubavad keskkonnaga kohaneda, jäävad ellu ja taastoodavad ennast. Seega ei saa inimesed isegi uhked olla faktile, et nad on säilinud kauem ning on erineva arengulooga kui teised liigid. Ei, evolutsioon ei väljenda mitte millegagi arenemist täiuslikkuse poole. Nietzsche nimetaski Darwini teooriat “õige, aga surmav”. Ka astronoomia näitas, et inimesed ei oma mingit erilist kohta universumis - Maa on lihtsalt keskmise suurusega taevakeha, mis tiirleb ümber ühe Päikese paljude teiste hulgas.

 

Seega - ei ole olemas jumalat, kes inimeste eest hoolitseks; inimliik ei hõlma mingit erilist kohta muude liikide hulgas ning Maa on lihtsalt üks paljudest mõttetutest taevakehadest. Jumala surmaga kaasnes ka metafüüsika surm; ning ilma religiooni, teaduse ja metafüüsikata olid inimesed jäetud “kosmilise valge lehe” seisundisse, ilma igasuguste transtsendentaalsete juhiste või suunavate jõududeta. Nietzsche järgi tähendas nende traditsiooniliste tähenduste ja moraali allikate kokkukuivamine, et inimene on nüüdsest täiesti üksi jäetud. Nietzsche arvates ei olevat olemas mingeid abstraktseid tõdesid, mis ootavad avastamist - ei, on olemas vaid individuaalsed lähenemised, arenguteed igale inimesele eraldi.

 

Võimutahe

 

Vastavalt Nietzsche nägemusele on vastust meie olemuslikele küsimustele võimalik leida ainult meist enesest; elus olulised tähendused, väärtused ja moraal ei saa pärineda väljastpoolt, neid peab igaüks leidma iseendast. Selline enese-uurimine väljendab kõige elementaarsemat motiveerivat jõudu inimeses - võimutahet. Nagu Schopenhauer, arvas ka Nietzsche, et inimesed on põhiolemuselt irratsionaalsed. Erinevalt Schopehauerist arvas Nietzsche siiski, et irratsionaalseid instinkte peaks inimene väljendama, mitte neid alla suruma või sublimeerima. Isegi agressiivseid tendentse ei tohiks täielikult pärssida. Võimutahe kui selline saab täielikult rakendatud ainult juhul, kui indiviid toimib täpses vastavuses sellega, kuidas ta tunneb - see tähendab, et ta käitub viisil, mis viib kõikide instinktide rahuldamisele ühel või teisel moel. Isegi õnn, mis paljudele teistele filosoofidele on olnud keskse tähtsusega motiiv, on Nietzsche jaoks indiviidi võimu suurenemise tulemus. Igasugune võitlus keerlevat alati ülimuslikkuse, ülemvõimu ümber, isiksusliku kasvu ja laienemise ümber. Seega on Nietzsche jaoks kõik käsitlused heast, halvast, õnnest etc seondatavad või taandatavad võimutahtele. 

 

Seega vastandus Nietzsche kõigile, kes kippusid väitma, et juhtiv inimlik motiiv on enesesäilitamine (nagu Schopenhauer arvas). Inimesed ei püüdlevat enesesäilitamise poole; nad tahavad hoopis saada enamaks kui nad on, või vähemalt, nagu arvas Nietzsche, seda peaksid nad tahtma.

 

Üliinimene

 

Võimutahe on indiviidi tendents püüelda üleolekut iseenda minast ning iseenese saatusest. Kui võimutahtele antakse võimalus väljenduda, siis hakkab inimene otsima uusi elamusi ja kogemusi ning püüab maksimaalselt saavutada ja rakendada oma täit potentsiaali. Sellist individuaalset kasvu ei tohiks takistada konventsionaalsele moraalile rõhudes, see kasv on miski, mis on “väljaspool head ja halba”. Inimesed, kes püüavad saavutada oma täit potentsiaali, on Nietzsche käsitlusele vastavalt üliinimesed, kuna standardne moraalsus ei valitse nende elusid. Selle asemel tõusevad nad kõrgemale sellisest moraalsusest ning elavad sõltumatut, loovat elu. Nietzsche deklareeris, et “kõik jumalad on surnud; nüüd peavad elama üliinimesed”, "inimene on miski, mida peab ületama!", "ma kaotasin sinu ja leidsin enda." 

 

Üliinimese kontseptsioon seab inimese ka mõneti ohtlikku positsiooni: me ei käsita end enam loomadena, aga me ei ole ka veel üliinimesed, ja jumal, kes on surnud, ei saa meid enam aidata; ehk siis inimene on justkui vahelüli looma ja üliinimese vahel, mida Nietzsche käsitles kui väljakutset. Selle väljakutse, iga indiviidi isiksusliku arengu ees seisvaid probleeme sai tema arusaamist mööda lahendada “indiviidi kaupa” - kui iga indiviid püüdleb oma potentsiaali maksimaalse realiseerimise poole, siis lahenevat üldisemad ühiskondlikud probleemid iseenesest. Eeldus inimeste olukorra paranemiseks üldiselt on siis enese-täiustus või ka enesearmastus, enesele keskendumine. 

 

Nagu Goethe, ei uskunud ka Nietzsche, et negatiivseid kogemusi või impulsse peaks eitama - nendest peaks hoopis õppima. Ta uskus, et tee indiviidi personaalsesse “taevasse” käib tihtigi läbi personaalse”põrgu”. Kuulus tähelepanek, et iga kogemus, mis meid ei hävita, teeb meid tugevamaks, kuulubki Nietzschele. Käsitlus põhineb Nietzsche personaalsel taustal - raskel haigusel, mida ta põdes. 

 

Üliinimese mõiste oli Nietzsche vastuseks inimkonna ees seisvale moraalsele ja filosoofilisele dilemmale. Väärtused ja moraalsus on miski, mis tuleb indiviidi seest; tugevad ja terved indiviidid laiendavad oma kogemuste piire eksperimenteerides, ohtlikult elades. Elu koosnevat peaaegu lõputust hulgast võimalustest, ning üliinimene on see, kes püüab neist realiseerida nii paljusid kui võimalik. Religioonid ja filosoofiad, mis õpetavad kaastunnet, alandlikkust, enese tahaplaanile jätmist, enesepiiranguid, süütunnet või ühtsustunnet teistega (üliinimene peab olema individualistlik) on lihtsalt ebakorrektsed. Hea elu on pidevalt muutuv nähtus, väljakutseid esitav, vaba kahetsusest ja kurvameelsusest, intensiivne, loov ja riskialdis - see on iseennast ületav, piire kompiv. Teadus, filosoofia ja iseäranis religioon võivad head elu ainult alla suruda ja lämmatada. Nietzsche uskus, et repressiivne, allasuruv ühiskond on inimeste vaimse ängistuse peamine põhjus - sama uskumust jagas hiljem ka Freud. 

 

Väärarusaamadest Nietzsche üliinimese kontseptsiooni kohta

 

Ajaloo jooksul on teaduslikke ja filosoofilisi teoseid tihti poliitilistel eesmärkidel moonutatud - Nietzsche filosoofiline pärand on selle kohta hea näide. Tema filosoofia võeti omaks saksa natsionaalsotsialistide poolt, kes püüdsid selle alusel väita, et saksa rahvas ongi üliinimesed, kellest Nietzsche rääkis. Natside jaoks tähendas üliinimene ülimuslikke, kõrgemaid inimesi, ning sakslased seda nende arvates ka olid. Miski poleks saanud olla Nietzsche tegelikule käsitlusele võõram kui mõte rahvuslikust või rassilisest üleolekust. Näide selle kohta: Nietzsche katkestas oma lähedase sõprussuhte helilooja Richard Wagneriga osaliselt sellepärast, et too omas jäiku natsionalistlikke ja antisemiitlikke vaateid. Nietzsche järgi evis iga indiviid potentsiaali saada üliinimeseks - mis eristas üliinimest mitte-üliinimesest, oli kirg, julgus ja läbinägelikkus, mitte miski muu. Näiteid inimestest, kes Nietzsche arvates võiksid kvalifitseeruda üliinimeste hulka olid Jeesus, Goethe, Dostojevski ja tema ise. 

 

Mõjudest hilisematele: Nietzschet, kes uskus, et irratsionaalsed instinktid peavad saama väljenduse, võib suuresti pidada psühhoanalüütiku Alfred Adleri mõjutajaks (samal ajal kui Freud oli rohkem mõjutatud Schopenhauerist - instinkte peab represseerima). Samuti oli psühhoanalüütik C.G. Jung mõjutatud Nietzsche vaadetest - tema kuulus eristus introvertsuse ja ekstravertsuse vahel põhineb Nietzsche käsitlusel apollonlikust ja dionüüslikust tendentsist - introverdil domineerib apollonlik ja ekstraverdil dionüüslik tendents. 

 

 

Voolava modernsuse vedelad hirmud

        Zygmunt Bauman http://en.wikipedia.org/wiki/Zygmunt_Bauman http://baumaninstitute.leeds.ac.uk/ (19.11.1925) on Poola juudi päritolu sotsioloog. Bauman osales Teises maailmasõjas Nõukogude Liidu kontrolli all oleva Poola armee koosseisus. Ta elab alates 1971. aastast Briti kodanikuna Inglismaal.

 

60ndatest 80ndate alguseni kirjutas Bauman klassi ja ühiskondliku konflikti teemadel. Kuigi ta hilisemad raamatud ei tegele otseselt klassiga, kirjeldab ta end jätkuvalt sotsialistina. Üks Baumani suuremaid mõjutajaid on olnud marksistlik teoreetik Antonio Gramsci.

 

1980. aastate lõpus uuris ta modernse kultuuri ja totalitarismi seoseid ning sai maailmakuulsaks oma töödega postmodernsusest. Bauman nimetab postmodernistlikku maailma "teiseks tsivilisatsiooniks" - see on Lääne-Euroopas kujunemas olev uus maailmamõistmine.

 

80ndate lõpus ja 90ndate alguses avaldas Bauman hulga raamatuid, mis tegelesid modernsuse, bürokraatia, ratsionaalsuse ja sotsiaalse tõrjutuse teemadega. Freudi jälgedes nägi Bauman Euroopa modernsust kui kompromissi - modernne Euroopa oli nõus teatud vabaduse tasemest loobuma, et vastu saada suurema individuaalse turvalisuse tunne. ’Tahke modernsus’ (solid modernity) tähendas ebakindluse ja määramatuse eemaldamist. See tähendas kontrolli looduse üle, hierarhilist bürokraatiat, reegleid ja kategooriaid, et kõrvaldada isiklik ebakindlustunne. Inimelu kaootilised küljed pidid tunduma korrapärased ja tuttavlikud. Siiski näitas Bauman mitmes raamatus, et sellised korrastavad püüdlused ei vii kunagi soovitud tulemusteni. Alati jääb olema ühiskondlikke gruppe, keda ei anna hallata, teistest eraldada ja kontrollida. Raamatus "Modernity and Ambivalence" hakkas Bauman taolisi määratlematuid isikuid teoretiseerima ’võõra’ kujundit kasutades. Tuginedes Georg Simmelile ja Jacques Derridale hakkas Bauman võõrast kirjutama kui isikust, kes viibib kohal, kuid on samas tundmatu - isik, kelle suhtes ühiskond ei suuda otsusele jõuda.

 

Raamatus "Modernity and Ambivalence" üritas Bauman seletada eri lähenemisviise, mida modernne ühiskond võõra suhtes kasutab. Ühelt poolt mõjub võõras ja tundmatu tarbijaühiskonnas alati peibutavalt - teistsuguse ahvatlust saab kogeda eri roogi maitstes, eri moevoole jälgides, turist olles. Samas on võõral ka negatiivsem pool. Et teda ei saa kontrollida ja käskida, siis võõrast kardetakse, ta on potentsiaalne pätt, inimene väljaspool ühiskonna piire on ähvardav.

 

Baumani kuulsaim raamat "Modernity and Holocaust" üritab anda ülevaate taoliste hirmude ohtlikkusest. Tuginedes Hannah Arendti ja Theodor Adorno raamatutele totalitarismist ja Valgustusajastust kirjutas Bauman, et Holokausti ei tohiks pidada sündmuseks, mis puudutab vaid juudi ajalugu, ega ka tagasilanguseks eelmodernsesse barbaarsusesse. Pigem tuleks Holokausti pidada sügavalt seotuks modernsuse ja selle korrastamispüüdlustega. Protseduuriline ratsionaalsus, töö jagamine väiksemateks ülesanneteks, eri liikide taksonoomiline kategoriseerimine ja kalduvus reeglite järgimist moraalselt kõlbelisena vaadelda mängisid kõik rolli Holokausti toimumises. Baumani sõnul ei ole modernsed ühiskonnad täielikult omaks võtnud Holokausti õppetunde - Holokausti vaadeldakse üldiselt kui seinal rippuvat pilti, millelt ei õpi kuigi palju. Baumani kohaselt said juutidest Euroopa võõrad par excellence. Natside plaan juudid annihileerida (Endlösung) oli Baumani jaoks äärmuslik näide ühiskondade püüdlustest tõrjuda välja neis eksisteerivad ebamugavad ja määramatud elemendid. Nagu ka filosoof Giorgio Agamben, väidab Bauman, et need samad välistamisprotsessid, mis Holokausti ajal toimisid, on siiani olulised.

 

90ndate keskel hakkas Bauman tegelema postmodernismi ja tarbijaühiskonnaga. Tema sõnul oli 20. sajandi teisel poolel modernses ühiskonnas toimunud nihe. Ühiskond oli muutunud tootjate ühiskonnast tarbijate ühiskonnaks. Baumani kohaselt pööras see muutus ümber Freudi "modernse" kompromissi - loobuti turvalisusest, et saaks nautida suuremat vabadust - vabadust osta, tarbida, elu nautida. Baumani jaoks oli see nihe "modernsusest" "postmodernsusesse". Sajandivahetusest on ta üritanud vältida "postmodernsuse" mõistet hoidmaks ära võimalikku mõistesegadust ja on kasutanud 'vedela' (ka ’voolava’) ja ’tahke’ modernsuse mõisteid (liquid modernity ja solid modernity). Tarbijaühiskonda vaagivates raamatutes kirjutab Bauman endiselt samast ebakindlusest, mida kirjeldas tahke modernsusega tegelevates kirjutistes, kuid uuemates raamatutes on need hirmud laialivalguvamad ja raskemini kindlaks määratavad. Need on ’vedelad hirmud’, mis on amorfsed ja millel ei ole kergesti identifitseeritavat referenti (nt. hirm pedofiilia ees).

 

___________________________________________________________________

 

MEIE ETTEKUJUTLUSTE MAHT TULEVIKUST ON KAHANENUD 

 

kultuur.err.ee

22.01.2014

Tõnu Karjatse

 

Olete loonud "vedela modernismi" kontseptsiooni. Kas meie ühiskond on praegu samas protsessis, või on see juba muutunud millekski muuks?

 

Siin on tegutsemas kaks jõudu vastastikustes suundades. Ühelt poolt püüame luua korda, raamistikku, mida kasutame toimuva mõistmiseks, ja mis lubaks meil ka vaadata ettepoole, planeerida tulevaid tegemisi, et olla kindlad tuleviku suhtes, me vajame teatud stabiilsust, pidevust, kestvust. Ühiskonnast tuleb aga mitmelt poolt algatusi midagi kindlustada, stabiliseerida, selle tahtmatu ja planeerimatu väljund või tulem ongi likviidsus, voolavus. Need on vastandlikud jõud, mis kokku põrkavad ja tulemuseks pole midagi püsivat. Me harjume aeglaselt mõttega, et kõik on määramatu, puudub lahendus, puudub asjade lõplik vorm, kõik on ajutine, muutuv, eesolev.

 

See ajamõõde, milles me planeerime oma tegevusi, on lühenemas. Me liigume ühest episoodist teise. Lühenenud on plaanid, mida ma teen järgmisel nädalal, olen õnnelik, kui saan paika panna, mida teen eeloleval kuul, rääkimata eelolevast aastast või aastakümnest. Seega, meie ettekujutuse maht tulevikust on kahanenud. Me elame ajal, mida Paul Virilio, üks tänapäeva teravamaid kultuurifilosoofe, on nimetanud "kiiruse-ajastuks". Mitte "kosmose-", vaid "kiiruse-ajastuks". See on praegu üks meie maailmapilti kujundavaid faktoreid.

Voolavus pole aga üldse midagi uut ajaloos, kogu modernistlik periood, mis algas juba 300-400 aastat tagasi, seisnes asjade korrastamises, nende kindlamaks muutmise püüdes. Progress tähendab üleminekut, olukorra ja asjaolude muutmist, lootes, et need muutuvad mitte ainult teistsuguseks, vaid ka paremaks kui varem. 

 

Modernismi alguses oli aga lootus, mis praeguseks on osutunud illusoorseks, lootus, et millegi kindla sulamine on vaid ajutine ärritaja. Sa sulatad kõik valed struktuurid ja asendad nad "tõeliselt" tugevatega, mis põhinevad ratsionaalsusel, teadusel. Sa tead, mis on "tõeliselt" tugev ja püsiv. See oli illusioon. Praegu me "sulatame" eelmisi struktuure lihtsalt sellepärast, et me pole nendega rahul. Mitte sellepärast, et neid teistsugustega asendada, vaid selleks, et muuta kõik sulatatavaks, muudetavaks. See pole kinnitav protsess, me ei soovi piirduda ühe lahendus- või tegutsemisviisiga. Me soovime muuta seda paindlikumaks.

 

"Paindlikkus" on muutunud omamoodi kinnisideeks. Kõik peab olema paindlik, finantsturud, strateegiad, lähenemised, hierarhiad. Kõik peab olema kohandatav, vormitav. Seetõttu nimetaks ma meie ajaloo praegust staadiumi "voolavaks või vedelaks modernismiks". Voolavus ei tähenda kuhugi jõudmise eesmärki, mingi parema ühiskonna poole liikumise eesmärki. Voolavus on praegu püsiv seisund.

 

Mainisite "paindlikkust", seega tänapäeva ühiskond on võimeline ka reageerima igasugustele probleemidele, surveavaldustele. küsimus on selles, kuidas ta reageerib, "hea" ja "halb" on siinjuures suhtelised mõisted?

 

Siin on taas vastuolu. Loodetakse, see on üldlevinud eeldus, et inimesed, iga üksikisik, suudab end maksma panna, valida, teha elus vajalikke otsuseid, järgida omi eelistusi, kontrollida oma elu. Me kõik elame individualiseeruvas ühiskonnas, igaüks vastutab enda elu eest ja nii edasi. Kui läbi kukud, pole sul kedagi süüdistada, sulle öeldakse, et oled olnud laisk, ignorantne, pole küllalt pingutanud, süüd otsitakse su enda käitumisest. Selles mõttes me juba oleme kõik indiviidid saatuse kontekstis - isiksused de jure.

 

Probleem ongi aga selles vastuolus, et saamaks ka de facto isiksuseks, on vaja väga palju. Seda, mida enamusel pole. Sul on vaja ohtralt ressursse, teatud kindlaid oskusi, mida mitte kõik ei suuda saavutada, annet, aga sul on vaja ka õnne. Siin on palju sõltumatuid osiseid, mida sa ei saa oma elus kontrollida. Oma väikses raamatus "Elukunst", mille avaldasin kaks aastat tagasi, jõudsin järeldusele, et on kaks elementi, mis otsustavad meie isikliku käekäigu - ühte neist nimetatakse "saatuseks" ja teine on karakter. Saatus seisab üldistusena kõigele, mille üle sul mõju ei ole. Sündisid näiteks Tallinnas - see on saatus, sa ei saanud seda ise valida ja see hakkas kohe su elu mõjutama.

 

Sellised faktorid, mitte ainult sünnikoht, vaid ka koht ühiskonnas, kuhu sünnid, kes olid su vanemad ja millisesse kogukonda sa sündisid - kõigel sel on tohutu mõju su elus. See on saatus. Mida ta dikteerib? Ta ei kinnita su elukäiku, saatus ei määra seda ette. Saatus piiritleb reaalsed valikud, mis on su kasutuses, mille vahel saad valida. Teatud valikud on välistatud - need on ebareaalsed, ime peaks juhtuma, et neid ületada, sest saatus on nii otsustanud. Mõned teised valikud näivad olevat kättesaadavad, lihtsalt teostatavad, Seega valikute ring on kontrollimatute, soovimatute otsuste tulem, mille on seadnud saatus.

 

Teine asi on karakter, iseloom, mis teeb valikud. Palju samasuguse saatusega inimesi liigub siiski eri suundades, sest alati on mitmeid valikuid. Otsuse teed nende valikute vahel sõltuvalt oma iseloomust. Seega on siin kombineerunud ühelt poolt objektiivne ettemääratus ning teisalt inimlik tahe, tema iseloom ja otsustusvõime. Seetõttu me erinemegi. Isegi inimesed, kes elavad väga lähestikku, jagavad samu kogemusi, võivad võtta oma elus hoopis erinevaid suundi.

 

Ühelt poolt oleme piiratud, võimaluste hulk on inimestel erinev, kuid isegi sarnaste võimaluste piires on iseloomust tulenevalt erinevusi. Iseloom on erinevalt saatusest arendatav, saad käituda vastavalt teadmistele, ratsionaalselt, või järgida lihtsalt hetkeimpulssi, pikemalt elu planeerimata. Kui olin noor, kaua aega tagasi, andis Jean-Paul Sartre noortele soovituse juhinduda "eluplaanist" - "projet de la vie". Tahaksin olla selline ja selline inimene. See, mida sa otsustad, sest ta kirjutas selle suhteliselt stabiilses keskkonnas, iga valitud elumudeli saavutamiseks, on teatud ülesanded, mille pead täitma, eeldus oli see, et kui teed oma eluplaani 18aastaselt ja sead selle täitmise sihiks näiteks 70nda eluaasta, püsivad väärtused, ettekirjutused ja raamistik muutumatud.

 

Seega saad plaanida oma elu. Kui rääkisin Sartre'i projektist oma tudengitele, hakkasid nad naerma, nad ütlesid, et on õnnelikud, kui saavad planeerida järgmist aastat, kuid elu aja peale - kõik muutub, erineb sellest, mis oli eile. Ja mitte kuidagi ei saa ma ette näha seda, mis on viie aasta pärast.

 

Kas saab seda üldistada ka maailmapoliitikale ja finantsmaailmale?

 

Nende ühine nimetaja on "kriis" - kriis finantsmaailmas ja otsustuskriis poliitikas. Finantsmaailma suunavaid kapitalijõude võib pidada praeguse "vedelusstaadiumi" eest vastutavaks, sest finantskapitali tegeliku vormi riskikapitali jaoks on maailm võimaluste kogum. Need on kasumivõimalused, ärivõimalused. Nende võimaluste jaotumine muutub pidevalt. Seega on finantskapital juba loomult ülimalt liikuv.

 

Ligi 80 protsenti finantstoodangust ei sõltu kaupade liikumisest, see on puhas abstraktne arvestus, mille eesmärk on teenida raha, mida toodab raha omamine. Kuhugi kasumlikult investeerides ja võttes sellest hiljem kasumit. Kui olen pankur, laenan sulle raha ja teenin sellelt intresse. See on puhas finantsabstraktsioon, mis hoiab kapitali maailmas ringluses. Seeläbi elavad inimesed kindlusetuse tingimustes, töötad näiteks 30-40 aastat ühe ettevõtte heaks, tekib teatud lojaalsus, ühine tunne, vaatamata ebameeldivustele, mille all vahetevahel kannatad, ikkagi oled sa selle kohaga seotud, see on su kodu. Ühtäkki tuleb aga suurem kompanii ja piltlikult neelab su ettevõtte alla, toimuvad koondamised, majanduslikult nimetatakse seda restruktureerimiseks, ratsionaliseerimiseks. Sellele on palju nimetusi, kuid tegelikult tähendab see, et kõik, mida oled teinud, on unustatud.

 

See pole sellepärast, et oleksid rahutu, et otsid midagi uut, vaid sellepärast, et maapind su jalge all väriseb. See on hoopis teistsugune liikumine. Mitte sinu poolt tekitatud liikumine, vaid sulle pealesurutud liikumine. See ongi meie kindlusetuse põhjus - sa ei saa tagada, et osa keskkonnast oleks püsiv.

 

Tallinn on ilus, arenev, muljetavaldav linn, kuid ma mõtlen neile suurtele pilvelõhkujatele, kas polnud mitte siin kusagil enne väiksemad majad, inimesed elasid seal meeldivas keskkonnas, nad sündisid seal, tahtsid seal isegi surra, neile meeldis seal. Äkki tuli aga arendaja ja see vaikne linnaosa sai pideva liiklusega mürarikkaks linnaosaks. See on lihtsalt üks näide. Ei saa loota stabiilsusele, see muutub. Isegi koht, kus elan Leedsis, pole eriti lähedal keskusele, võin minna jalutama niitudele, metsa, olla loodusele lähedal, kuid teisele poole tänavat, kus enne olid avarad mänguväljakud, kavatsetakse nüüd ehitada suur ostukeskus ja autoparkla. Ma ei kolinud, kuid olen sattunud liikumisse, sest sisenen senisest erinevasse keskkonda ise seda valimata. See on teine näide. 

 

Praegu on maailmas käimas palju konflikte, Te olete öelnud, et me pole õppinud Teisest Maailmasõjast ja praeguste konfliktide valguses hakkab silma ka otsustuskriis maailmapoliitikas. Käimasolevaid protsesse ei suudeta kontrollida.

 

Mineviku õppetunnid on konksuga küsimus, sest meie tänapäeva ühiskond - sest tegemist on "vedela modernsusega", - ei soovi niivõrd õppida, kui unustada. Soovitakse unustada vanu, aegunud kogemusi, mis ei sobitu meie tänapäevase eluga. Sellega soovitakse puhastada kohta uutele teadmistele, uuele informatsioonile, uutele strateegiatele vanade asemel. Seega, me arendame mitte niivõrd õppimis- või kohanemisvõimet, eesmärgiks pole muuta meie teadmisi püsivaks, vastupidi, me püüame omaks võtta võimet pidevalt muutuda, hülgame vanu teadmisi, et uusi asemele panna. Niipalju õppimisest.

 

Teine asi on see, et elame praegu ajastul, mida ma nimetaks "inter-regnumiks". See on iidne mõiste perioodist, mil võim läheb ühelt kuningalt teisele, üks kuningas seadis sisse ühe reeglistiku, suri, tuli teine, hülgas kõik vanad reeglid ja lõi uued seadused. Metafoorina võib seda kohandada meie praegusele olukorrale. Enam pole küsimus kuningate vahetumises, vaid tegevus- ja mõtteviisi vahetumises. Vanad, harjumuspärased, õpitud tegutsemisviisid, millega maailm varem opereeris, pole enam tõhusad, uusi aga, mis oleks vabad puudustest, pole veel leiutatud. Me otsime neid, katsetame.

 

On väga palju märke sellest, kuidas inimesed püüavad redefineerida uusi reaalsuse mõjutamise viise. Need on katsetused. Siin pole midagi lõplikku, meil pole mingit täielikult tagatud ja järele proovitud, puudub kõigi poolt vastu võetud tegutsemisviis. Aga me otsime seda.

 

Igal pool on langemas usaldus poliitilistesse institutsioonidesse, see uskumus, mida me kõikjal jagasime 50 aastat tagasi - eeldasime, et teame, mida tuleb teha ja võimas riik teeb selle ära, sest riigil on kõik vajalikud instrumendid, kõik töövahendid, relvad, et see teostada. Nüüd on see usaldus, uskumus, et riik suudab täita oma lubadusi, kadunud. Me ei usu enam, et probleemide lahendus tuleb ülaltpoolt, see ei pea ilmtingimata nii olema. Mitte sellepärast, et poliitikud oleksid halvad inimesed, või korrumpeerunud või rumalad või omakasupüüdlikud, nad võivad olla täielikult ausad, pühendunud, kuid neil pole piisavalt võimu, et oma lubadusi täita. Sest võim tähendab võimet midagi teha, poliitika on võime otsustada, mida teha.

 

50 aastat tagasi, enne neoliberaalset poliitikat, uskusid inimesed, et mingil määral on võim ja poliitika rahvusriikide valitsuste käes ning seetõttu saavad nad muuta asju paremuse poole. Enam see nii ei ole, sest suur osa võimust on lahustunud finantsmaailma kätte - börsid, maailma investorid, kes liigutavad raha ühest kultuurist teise ja nii edasi.

 

Seega, suur osa võimust, mis otsustab meie ja me laste saatuse üle, on väljaspool ükskõik millise rahvusriigi valitsuse haaret, vaatamata sellele, kui suure riigiga on tegemist. See hõljub kuskil küberruumis. Aga poliitiline arsenal, mis peaks tegelikult otsustama, mida teha, jääb sama lokaalseks nagu 50 aastat tagasi. Seega meil on riikideülesed jõud ja territooriumikeskne poliitika. See on vastuolu, võimu ja poliitika lahknevus. Vanad tegutsemisviisid, mis seisnesid lihtsalt uue valitsuse valimises ja uute inimeste panemises võimupositsioonidele, et asjad paraneks, enam ei tööta.

 

Kas elame huvitaval ajal?

 

Huvitaval ajal jah, algupäraselt, iidses Hiinas, tähendas see väljend needust. Kui soovisid teist needa, soovisid talle "elada huvitaval ajal". Ja see on meiega juhtunud, olen nõus.