ilmavaatest

         Milline on Maailmast ja Elust arusaamine, selline on ka Elu. Maailmavaade on atmosfäär, selle Maailma õhk, mida Teie loote. Heas atmosfääris elatakse hästi, kõik kasvab ja areneb. Mingite komponentide puudumine meie atmosfääris (maailma tunnetamatud elemendid) piirab inimese arengut ja tema loomingut, ei anna võimalust tema potentsiaali avamiseks. Kahjulike ainete esinemine atmosfääris (eksiarvamused, dogmad) juhivad inimese elu eksimuste teele ja tupikusse.

Tihti jäävad tunnetamatuks mitte ainult Maailmavaate mingid elemendid, vaid ka selle alus. Vale aluse valimine tähendab Maailmavaate ehitamist liivale. Sageli arvatakse, et inimese elu aluseks on mõistuse ja intellekti arendamine, teadmiste omandamine. Teiseks tihti esinevaks elu aluseks on materiaalne küllus, püüe kindlustada end aineliselt. Nii need kui teised elu alused on väga ebapüsivad ja viivad varem või hiljem elu purunemisele. On vaid üks igavene elu alus - see on Armastus. 

Sageli näeb inimene vaid elu väliseid külgi ja reageerib neile. Ta tunnetab vaid oma elu jäämäe tippu ega tea, mis toimub allpool. Kuid just sügavuses formeerub elu! See, mida tunnetatakse, asub alateadvuses ja tõuseb vahel teadvusse. 

Reaktsioon võib olla erinev: alates teatavast rahulolematusest oma eluga kuni psüühiliste häireteni. Tihti võib kohata inimesi, kes ei ole rahul eneseteostusega elus. Isegi siis, kui inimene on elus saavutanud palju, jõudnud teatud tasemeni, segab miski tal siiski elust täielikku Rõõmu tunda. Nähtavasti on avanenud tema sügavamad kihid ja tuletanud meelde seda, et ta tunnetab ainult oma olemuse pealmist kihti ja selle all on veel palju muud.

Võib eristada kolme põhilist kihti. Esimene kiht on teadvuse kiht, milles elab suurem osa inimesi - see on isiksuse kiht. Selles kihis toimuvad sündmused inimesega alati ootamatult või "juhuslikult". Paljud elavadki teadlikult selles kihis, armastavad, kannatavad, rõõmustavad, usuvad ega mõtle sellele, et on olemas veel teised sügavused. Selleski kihis on oma elurõõm, oma elust arusaam (täpsemalt, väike osa sellest). Mingitel momentidel, tihti surma künnisel, hakkab inimene mõtlema, et elu on möödunud kuidagi valesti. Sugeneb rahulolematus saavutatuga.

Palju on ka neid, kelle teadvus on rohkem avatud ja nad tunnetavad teist kihti - oma individuaalsuse kihti. Inimene mõtleb oma saatuse üle järele ja püüab seda kuidagi juhtida. Ta otsib mingeid meetodeid ja võtteid, mis lubavad tal Maailmaga teadlikumalt koostööd teha. Selles kihis võivad avaneda inimese loomingulised jõud, tema teatud võimed. Siin on samuti palju armastust, kannatusi, rõõmu, usku ja vastuolusid. Individuaalsel tasemel võivad vastuolud olla väga sügavad. Sel tasandil on Maailmavaade palju sügavam ja võib haarata Maailmast palju suuremat osa kui esimesel juhul, kuid ka vastuolud on palju keerulisemad. 

Mida sügavamale minna, seda lähemal on inimese enda olemuse hingus, seda rahutum on tema seisund. Inimene hakkab teadlikult laskuma iseenda sügavusse, et end leida ja avastada. Nii väljub ta Tõelise Teadvuse tasandile. Siin leiab ta oma elu mõtte, Täiusliku Armastuse ja Rõõmu ning tema pilt Elust saavutab terviklikkuse.

Oma maailmavaate ehitamist peab alustama baasist. Nagu pildi maalimisel, tuleb alustada lõuendi valimisest ja ettevalmistamisest. Millisele alusele ehitada Maailmavaade? Seda võib ehitada mõistuse baasil. Kuid see on nähtavasti kõige levinum. Mõistuse arengu forsseerimine on tunnistatud kõige tähtsamaks juba paljude sajandite vältel. Kuhu viib aga sellisel alusel loodud Maailmavaade? Tuumarelv, tehnogeensed ja ökoloogilised katastroofid, kloonimine, vaimsusetu ühiskond ja palju muud taolist on mõistusel põhineva Maailmavaate tagajärg. Pannes mõistuse tähtsale kohale, oma elu baasiks, valib inimene oma eluks ebakindla, ummikusse viiva tee.

Tänapäeval on paljud targad inimesed oma eluga ummikus. Nad ei ole suutelised looma õnnelikku perekonda, kannatavad, joovad end põhja, lahkuvad vara elust. Ka Teie teate selliseid näiteid. Tähendab, et elu, mis on üles ehitatud mõistusele, ei taga inimesele rõõmsat, õnnelikku ja pikka elu.

Teiseks, tihti esinevaks elu aluseks on materiaalsed hüved, raha. Raha on veelgi ebakindlam elu baas. Materiaalsed kriisid purustavad tihti inimese elu - pole raha ja kogu loodud maailm variseb kokku.

Sellisel alusel loodud Maailmavaade kannab endas algusest peale palju vastuolusid, mida praktiliselt pole võimalik kõrvaldada, luues keerulise ja vastuolulise elu. Nii mõistus kui ka raha on ühendatavad vaid mingites teatud tingimustes, mida elus on raske luua, tihti on ka nende ühendamise sihid valed. Ja veel peab tähele panema üht faktorit: need elu baasid on surelikud ja nad hävivad koos üleminekuga teise maailma.

Mõned võtavad elu aluseks perekonna ja lapsed. Seegi on ebakindel ja väga keeruline baas. On väga palju näiteid selle kohta, kuidas inimene püüab kogu jõust säilitada perekonda, püüab saavutada laste armastust, toob end ohvriks, kuid siiski ei loo ta endale ei õnneliku perekonda, tänulike lapsi ega tervist.

Milline elu baas on siis surematu? See on Armastus. Armastus on kõige suurem ühendav jõud Universumis! Just sellel baasil sünnib elu ja realiseerub lõpmatus. See baas viib Jumalani, see ongi Jumal. Ühinedes mõistusega, loob Armastus tarkuse. Sellisel targal alusel saavad kõik inimese elu fragmendid paika pandud. Siis väljendub Armastus kogu oma täiuses.

                                                              

omadustest

        Inimesele on antud palju omadusi. Need moodustavad tema sisemise maailma ja iseloomustavad tema moraalset palet. Omadused väljenduvad emotsioonides, kannatustes, tunnetes, mõtetes, iseloomus, käitumises. Algusest peale, Olemuse tasemel, ilmneb inimeses Armastus, Vabadus, Tarkus ja teised kõige puhtamad tunded. Individuaalsuse ja eriti isiksuse tasandil tekib üha rohkem hirme ja sellega seoses sünnivad uued omadused.

Inimest juhib tema elus neli peamist omadust: hirm, nauding, kurbus ja soov. Hirm tekitab libekeelsust, segadust, häbi... Nauding - hooplemist ja teisi pahesid. Kurbus - kadedust, armukadedust, südametust, muret ja muud. Soov - viha, raevu, kibedust, ahnust jne. Kõik nad on ühtemoodi nii kasulikud kui kahjulikud. Inimesel ei ole lihtne nende omadustega sõbruneda või neid omavahel sõpradeks teha! Ja see ongi ülesanne - luua omaduste tasakaal.

Tihti ei pööra inimesed tähelepanu enda omadustele, paremal juhul püüavad nad muuta vaid mõningaid neist, mis on nähtavalt negatiivsed, ega vaata kogu omaduste kompleksi tervikuna. Oma positiivsete omadustega on inimesed alati rahul. Kuid tihti tekitavad ka positiivsed omadused probleeme, seda juhul, kui nad pole tasakaalus. Sellepärast on terviklikud ja kooskõlalised omadused väärtuslikud.

Sageli kannavad inimeste omadused endas midagi kunstlikku, mis toetuvad paljudele hirmudele. On paradoksaalne, kuid vanusega muutub inimene vähem vabaks ja suurendab üha rohkem oma hirmude hulka: laste, oma tervise, rikkuse ja läheneva surma pärast, ehkki teadmised, kogemus ja tarkus peaksid eaga kasvama. Aja jooksul piirab inimene end üha enam raamidega, ta kardab väljendada oma emotsioone ja tundeid ja mis peamine - hoiab tagasi Armastust. Need hirmud toovad kaasa enneaegse vananemise ja surma, sellepärast peab püüdlema omaduste loomulikkuse poole ja väljendama neis maksimaalselt Armastust.

Isiksuslike omaduste tasakaal on väga tähtis, kuna kõik me suhtleme teiste inimestega, mõjutame neid ja kanname nende eest vastutust. Harmoonilisel inimesel on suuri eeliseid äris, karjääris, ka tavaelus, pereelus, laste, sugulaste ja sõpradega suhtlemisel.

Inimese omaduste tasakaalu rikkumine loob tingimused, mis lubavad nendega manipuleerida (ümbritsevad inimesed kasutavad tihti seda ära, et inimeste omadused pole tasakaalus ja püüavad teda igasuguste võtetega mõjutada). Õigupoolest on nii, et disharmooniline inimene tõmbab ise taolisi inimesi ligi ja provotseerib neid vastavatele tegudele. Disharmoonia väljendub seda tugevamini, mida kaalukamaid ülesandeid ta lahendab, mida suurem on tema suhtlusring. Nagu öeldakse, mida lähemal Päikesele, seda nähtavamad on plekid. 

Oluline on analüüsida enda omadusi ja nende tasakaalu. Omaduste ühtsus teeb inimese tervikuks, adekvaatseks igasugustes elu olukordades, aitab tal ennast maksimaalselt realiseerida.

Ei maksa karta, et luues omaduste tasakaalu, kaotab inimene oma isikliku näo, lakkab olemast originaalne ja on "nagu kõik". Vastupidi, harmoonia lubab avada end üha sügavamalt, teeb inimese inimlikumaks. 

Meie maailma kõikide illusioonide seas on hirm kõige võltsim nähtus, mida võetakse tegelikuna. Tõest seisab ta kõige kaugemal. Me ise tekitame ta, et sügavamalt Armastust tunnetada. Kui aga hirmu targalt kasutada, siis kasvab temast välja Armastus. 

Hirmul on keeruline olemus ja pikaajaline evolutsioon. Hirmu antakse meile edasi õpetuse ja kasvatuse teel põlvest põlve. Kui inimene allub hirmule, siis temas arenevad paljud pahed. Hirm võib inimeses maha suruda aktiivse, mõistliku, inimliku ja lasta tal jõuda loomalike instinktideni. Selline hirm kiirgab Universumi ja ümbrust täidavad madalad vibratsioonid, peibutavad kõike madalat ja agressiivset. On pandud tähele, et kui inimene midagi kardab, siis temaga see hirmu tekitav sündmus ka toimub.

Hirmul on palju juuri. Palju hirme on inimese füüsilisse kehasse programmeeritud. Vastavalt teadvuse ärkamisele ja teadmiste omandamistele vabaneb inimene kogu aeg nendest hirmudest, mille on esile kutsunud teadvuse moonutused, maailma mõistmise vastuolud, omaduste tasakaalustamatus. 

Üheks põhiliseks inimese teadvuse moonutuseks on hirm surma ees.

                                                                                                      

                                                                                

hingest

       Veel üsna hiljutise ajani oli minu arusaamine Hingest poolik ja väga kauge tegelikkusest. Püüdsin vältida otseseid küsimusi - mis on Hing ja kus ta asub, kuna tundsin, et ei suuda isegi ligikaudselt nendele vastata. Nüüd olen rõõmus, et hakkasin teadlikult Hingega tutvuma. See, mis mulle selgeks sai, lubas paljudele asjadele nüüd teisiti vaadata. Hakkasin maailma nägema uue pilguga. 

        Kõik oli tegelikult lihtne - oli vaja anda Hingele võimalus oma maises elus teadmiste ja kogemuste väljendamiseks. Siiani käis minu ees minu Mõistus ja suunas mu elu. Mõistus aga reageerib vaid välistele sündmustele ja on nende lõa otsas. Tegelikult loob elu ja kõike uut just Hing. Tema loob igasuguseid olukordi ja seisundeid selleks, et ma elaksin läbi seda, mida ma pean läbi elama, et mõista ennast, aru saada Jumalast. Hinge kõige suurem Rõõm on see, kui inimene võtab vastu seda, mida Hing talle annab.

See tähendab seda, et tuleb vastu võtta kõik see, mis saabub rahuga, Armastuse ja Rõõmuga. Hing mõistab seda, mida mõistus saavutada ei suuda, ta näeb kogu jäämäge ja selle veealust osa, teab paremini, mida on inimesele vaja ja valmistab vastavad sündmused ette. Tihti toimub aga nii, et mõistus ehitab oma plaane ja püüab neid täita, allutades nii inimese keha kui inimese enda. Ja siis lähevad mõistuse plaanid vastuollu Hinge plaanidega ja inimeses algab võitlus, mis purustab tema teadvuse, psüühika ja keha. Kogu elu muutub vastuoluliseks.

Mis on siis ikkagi Hing? Kosmilise jumaliku seaduse järgi eksisteerib vaid Üks Hing ja Üks Olend, mis haarab kogu Universumi ja eksisteerib lõpmatu hulk Hingesid, mis on igas inimeses ja igas olendis ning kõik nad on üks! Seda mõista ja seda vastu võtta on juba suur samm teadvustamise teel. Tunnetage seda jumalikku seadust võimalikult sügavalt ja tekitage Hingele suurt Rõõmu.

Hing - see on Elu Energia, mis ühendab Universumi, samuti ühendab kõiksust ja kasvatab ta rakke ja süsteeme, mille tagajärjel tekib inimene. Inimese Hing asub igal pool inimese sees, tema ümber ja Universumis ning mida kaugemal inimesest, seda nõrgemalt väljendub see Hing. Sellepärast ei ole praktiliselt võimalik kindlaks teha, kus lõpeb üks Hing ja algab teine.

Hing kuulub kogu Universumile ja konkreetsele inimesele. See on tema Hing! Hing (ehk Elu Energia) kogunes, kontsentreerus ühes kohas teatud tihedamasse vormi, millel on teatud omadused ning siis sündis inimene. Sellest materiaalsest realiseerimisest võtavad osa Hinge oma tahe, erinevad jõud, ka tähtede ja planeetide energia ning seetõttu sünnibki inimene teatud kindlal ajal ja kohas.

Oma "kõlalt" lähedased Hinged tõmbavad teineteise poole ja moodustavad Paari, perekonna, suguvõsa. Kuna Hingeruumis aega ei eksisteeri, siis toimub kõik üheaegselt siin ja praegu. Hing võib kontsentreeruda ja ilmneda erinevates eludes, meie mõistes üheaegselt minevikus ja tulevikus. Me võime, asuda siin ja praegu, tunda oma osavõttu üheaegselt nii mineviku kui tuleviku sündmustest.

Hing tuli elama sellele Maale Rõõmus, et läbi Rõõmu ja Ilu saada kogemust. Siis toimub kõik ümberringi iseenesest, loomulikult. Kui siis midagi rikub tema Rõõmu ja rahu, annab ta teada, et inimene teeb midagi valesti. Siis peab inimene kiiresti parandama olukorra, et Hing saaks uuesti Rõõmu kogeda.

Hingele pole tähtis, millise autoga inimene sõidab, millist staatust omab ta ühiskonnas, millised on tema autasud, mitu raamatut ta kirjutas. Tema jaoks on tähtis, kas inimene tunneb elust Rõõmu. Ja inimest tuleb võtta tema Hingeseisundi järgi.

Hing - see on Kergus, Õndsus, Vabadus, Rõõm, Armastus. Ta armastab juba algselt kõiki, sest me oleme üks. Me armastame kõik üksteist, ainult et oleme selle unustanud. Kas me anname talle võimalust nende omaduste väljendamiseks elus? Me püüame teda eraldada Maailmast mitmesuguste võtetega, me ei luba tal täieliku andumusega armastada kõiki. See on tema loomuse vastu! Nii tekivad Maailmakäsitluses tõsised vastuolud. Hing tõrgub kogu aeg igasuguste piirangute vastu ja elu võib muutuda võitluseks sisemiste vastuolude vahel, see tähendab võitlust iseendaga. See võib kujuneda väga ehtsaks, valusaks ja inimest purustavaks kogemuseks.

Selleks, et see nii ei läheks, on eluliselt vajalik Hinge rõõmustada. Tähtis on aru saada, et Hinge rõõmustada on vaja temaga suhelda. Suhtlemine Hingega, oma kõrgema Minaga, Oma Jumalaga - on kõik üks. See suhtlemine võib muutuda üha peenemaks ja sügavamaks. Palved, meditatsioonid, häälestumine aitavad kaasa Hingega suhtlemisele. Rääkige, tunnustage teda. Hing tunneb sellest suurt Rõõmu ja siis püüab rahuldustundega täita oma sõprade Mõistuse ja Keha soove!  

Hing - see on Kergus, Õndsus, Vabadus, Rõõm, Armastus.

lootusega

25. mai 2011, Inglismaal

kirest

         Kas te pole eal eneselt küsinud, miks inimesel seda asja pole? Nad sigitavad lapsi, seksivad, on olemas õrnus, millegi jagamine kaasluses, sõpruses, ühisuses. Aga see - miks seda pole? Kas pole te imestanud vahel, käies üksi tänaval, istudes autos, puhates mere ääres või jalutades metsas - kas pole teil tulnud pähe küsida, miks on nii, et inimesel, kes on maa peal elanud mitu miljonit aastat, pole seda erakordset närbumatut lille? Miks on nõnda, et inimolenditel, kes on nii võimekad, osavad, riuklikud, sedavõrd võistlevad, kellel on säärane imepärane tehnika, kes lähevad õhuruumi, maa alla ning merepõhja, leiutavad elektronajusid - miks pole neil seda ühte olulist asja? 

Kas te olete kunagi tõsiselt näkku vaadanud küsimusele, miks teie süda on tühi?

Milline oleks teie vastus, kui te seda endalt küsiks - teie otsene vastus, ilma mingi mõtteväänamise või kavaluseta? Teie vastus on seotud sellega, kui pingsalt te küsite ja kuivõrd edasilükkamatu on teile see küsimus. Kuid te ei pinguta ega püüdle, sest teil pole seda jõudu ega kirge - te ei saa mingit tõde leida ilma kireta. Jutt on kirest, mille taga on pöörasus, kirest, milles pole varjatut puuduolekut. Kirg on üsna hirmutav asi, sest kui teis on kirg, siis te ei tea, kuhu ta teid viib.

Vahest on hirm põhjuseks, miks pole teis selle kire jõudu, et leida, miks teis puudub armastus, mispärast teil pole seda leeki? Kui te olete oma meelt ja südant väga teraselt uurinud, siit teate, miks seda leeki pole. Kui kirglikult otsite, miks seda pole, siis saate teada, et see leek on olemas. Vaid täieliku eituse läbi, mis on kire kõrgeim vorm, tekib asi, mida nimetatakse armastuseks. Nagu alandlikkust, nii ka armastust ei saa viljeleda. Alandlikkus tuleb siis, kui upsakus on täielikult lõppenud - siis ei tea te iial, mis tähendab olla tagasihoidlik. Inimene, kes teab, mis tähendab olla alandlik, on edev inimene. Samuti, kui annate oma meele ja südame, närvid, silmad, kogu oma olemuse, et leida kulgu, et näha seda, mis on, ja minna teisele poole seda, eitada täielikult elu, mida praegu elate - sellest inetuse ja julmuse eitamisest sünnib midagi uut. Ka seda ei saa te eal teada. Inimene, kes teab, et ta on vaikne, teab, et ta armastab, ei tea, mis on armastus või vaikus.

Armastust ei saa viljeleda.

On vaid meri. Kõik on saanud mereks. Meie, maa heidikud, oleme saanud mere rüpeks, ja mere rüpp oleme meie, ja meis ta elab ja hingab. Ma vaatan teda tantsimas sillerdavas mantlis enda nähtamatute silmade rõõmuks, ja lõpuks ma tean, et see pole ühegi inimese kaotus, sest see on mere triumf, kõik see, sinu aupaiste ja nii edasi, nii et ookean meri, vägevaim kõigest vägevast ja imelisem kõigest imelisest, iseendale ja orjale, ohver ja tagakiusaja, maa kummardub su möödudes ja riivab su mantli serva lõhnavate huultega, iga sünni üsa ja iga surma kõht, kõigi saavutuste ja hingavate südamete varjupaik, algus ja lõpp, silmapiir ja allikas, eimillegi isand, kõige isand, üks ja ainus, sest sinu on silmapiir ja pööritavalt sügav sinu süli, sügav ja äraarvamatu, ja taevale kõrges, sest pole taevast, mis ei peegeldu ega kao Temas, nagu pole ka maad, mis Talle ei alluks, võitmatu, kuu armastatud kaasa ja leebe tõusude isa, las kummardavad kõik Tema ees, sest Tema on nendes ja kasvab neis ja Temas nad elavad ja surevad, ja nende jaoks on Tema saladus ja lõpp ja tõde ja kohtumõist ja lunastus ja sinu tee igavikku, ja nõnda see on ja jääb igavesti kuni päevade lõpuni, mis on ka mere lõpp, kui merel lõpp on, tema, Püha ja Ainus, Ookean Meri, sestap las ta olla kuni sajandite lõpuni. AAMEN.

Alessandro Baricco: "Ookean meri"

 

On vaid meri. Kõik on saanud mereks.

26. mai 2011, Inglismaal

revolutsioonist

Mulle näib, et üks kõige olulisemaid inimlikke kogemusi, 

mis on tõeliselt universaalne ja liidab - täpsem oleks

öelda, liidaks - kogu inimkonda, on transtsendentsuse

kogemine selle sõna kõige laiemas tähenduses.

Vàclav Havel, Tšehhi Vabariigi president

 

          Kuidas tekitada endas totaalset revolutsiooni, millel pole midagi pistmist ühiskonna ülesehitusega, nagu see on. Ühiskond on julm, ahne, peab lõputuid sõdu, olgu need siis kaitseks või pealetungiks mõeldud. Me vajame midagi täiesti uut - revolutsiooni või murrangut hingeelus. Vana aju ei suuda kuidagi lahendada inimestevaheliste suhete keerdküsimust. Vana aju on aasialik, euroopalik, ameerikalik või aafrikalik. Seega küsime endalt, kas on võimalik tekitada muudatust ajurakkudes enestes?

Küsigem endilt taas, nüüd, kus me end nüüd paremini mõistame, kas inimesel, kes elab igapäevaelu ses julmas ja vägivaldses maailmas - maailmas, mis muutub aina saavutusvõimelisemaks ja seetõttu üha hoolimatumaks - on's tal võimalik tekitada murrangut mitte ainult oma välistes suhetes, vaid kogu mõtlemises, tundmises, toimimises ja reageerimises? 

Iga päev oleme tunnistajaks maailmas juhtuvatele kohutavatele asjadele, mis on inimeses oleva vägivalla tulemuseks. Te võite öelda: "Ma ei saa midagi teha" või "Kuidas saan mina maailma mõjutada?". Teadke, et te saate maailma vägagi palju mõjutada, kui te pole sisimas vägivaldne, kui tõesti iga päev rahumeelset elu elate - elu, mis ei ole võistlev, auahne ega kade; elu, mis ei loo vaenulikust. Sädemest võib saada leek. Oleme maailma praeguse segaduseni viinud oma enesekeskse tegutsemise, oma eelarvamuste, vihavaenu ja rahvuslikkuse varal ja kui me ütleme, et ei saa midagi teha, siis tunnustame korratust eneses kui paratamatust. Oleme maailma kildudeks pilbastanud ja kui me ise oleme murdunud, killustunud, siis ka meie suhe maailmaga on katkine. Aga kui toimime täielikult, siis teeb meie suhe maailma läbi tohutu murrangu.

Iga liigutus, mis omab väärtust, iga toiming, mil on mingi sügavam tähendus, algab ju lõppude lõpuks meist endist. Esmalt tuleb mul endal muutuda, mul tuleb end näha, milline on mul suhe maailmaga - ses nägemises sisaldubki juba toimimine. Seetõttu toon mina kui maailmas elav inimolend endaga kaasa uut laadi väärtuse, mis, mulle näib, iseloomustab religioosset meelt. 

Religioosne meel pole hoopiski mitte meel, mis usub mingit usundit. Ta ei saa olla religioosne ja samas olla ka hindulane, muhameedlane, kristlane või budalane. Religioosne meel ei püüdle ega saa tõega katsetada. Tõde pole see, mille määrab teie nauding või piin või hoopiski tingitus kristlasena (või kellegi teisena, vastavalt sellele, millisesse usundisse end arvate). Religioosne meel on selline meel, milles pole hirmu ja seetõttu pole ka mingisuguseid uskumusi; on vaid see, mis on - mis tõeliselt on. 

Tõde pole see, mille määrab nauding, piin või tingitus.

Mul kulus aastaid, enne kui jõudsin mere rüpe kõige sügavamasse soppi, aga mida olin otsinud, selle ma ka leidsin. Tõelised asjad. Isegi kõige talumatuma ja julmema tõe. Meri on peegel. Siin, tema rüpes nägin, nägin iseennast. Tõepoolest nägin. Ma ei tea, miks tõde annab järele vaid kannatustele, ja temani jõudmiseks pidime läbima põrgu, tema nägemiseks pidime hävitama üksteist, tema tabamiseks pidime muutuma metsikuks võitlejaks, tema tõrjumiseks pidime valust lõhkema. Ja olemaks tõesed pidime me surema. Miks? Miks saavad asjad tõeseks ainult meeleheite haardes? Kes on maailma niimoodi ümber keeranud, et tõde asub tumedal poolel ja inimsuse tülgastav soo on ainus vastik maa, kus kasvab see?

Alessandro Baricco: "Ookean meri"

 

Meri on peegel.

Siin, tema rüpes nägin, nägin iseennast.

Tõepoolest nägin.

8. aprill 2011, Hollandis