Sama lugu on seksuaaliha ja kõigi teiste ihadega.
Ihas eneses pole midagi halba. Reageerimine on igati normaalne nähtus. Aga siis
kui sekkub mõte, mäletseb kogetud heameelt ja muudab selle naudinguks. Mõtlemine
tahab elamust korrata ja mida enam te kordate, seda mehhaanilisemaks see muutub.
Mida enam te sellest mõtlete, seda rohkem toidab mõte naudingut. Seega loob mõte
naudingu iha abil ja säilitab, annab jätkuvuse. Seetõttu rikubki mõtlemine ära
ilusa asja poolt tekitatud loomuliku ihalusreaktsiooni. Mõtlemine muudab selle
mälestuseks, mida seejärel üha korduv mõtlemine toidab. Muidugi on mälul teatud
tasemel oma koht. Igapäevaelus ei saaks me ilma selleta üldse toimida. Oma
vallas peab mälu olema tõhus, aga on olemas ka selline meeleseisund, milles mälu
osa on pea tähtsusetu. Tõeline vabadus on omane meelele, mis ei ole mälestustest
halvatud.
Mõte ei ole kunagi uus, sest see on mälu,
kogemuste, teadmiste reageering. Mõte, kuna see on vana, teeb vanaks ka selle
asja, mida olete heameelega vaadanud ja hetkel tunnetanud. Naudingut ammutate
sellest, mis on vana, mitte sellest, mis on uus. Uue puhul ei ole ajalist
vahemaad.
Kui te suudate vaadata asju, ilma et laseksite
naudingul ligineda; vaadata nägu, päikeses helkiva veepinna ilu või mida iganes,
mis heameelt tekitab; vaadata nii, et ei soovi samas elamuse kordumist, siis ei
ole hingevalu ega hirmu, mistõttu teis vallandub tohutu rõõm. Naudingu muudab
piinaks seda korrata ja jäädvustada. Vaadelge püüdlust eneses. Nõue naudingut
korrata tekitab piina, sest see nauding ei ole enam samasugune, nagu oli eile.
Püüate saavutada sama heameelt, mitte ainut oma ilutunde tarvis, vaid ka sama
meeleolu, ning seejärel olete haavunud ja pettunud, sest ei leia
seda.
Kas olete märganud, mis teiega juhtub, kui te ei
saa naudingut, mida püüate? Kas olete märganud, millised lahingud teis puhkevad,
kui te ei saa nautida joomist, suitsetamist, seksi või ükskõik mida, mida
parasjagu tahate? Olete rahutu, kade ja tulvil viha. Ja see kõik on hirmu üks
avaldumisvorme. Kardate, et ei saa seda, mida tahate, või kaotate selle, mis
teil on. Kui olete aastaid omanud uskumust või ideoloogiat ja see lööb vankuma
või kisub elu teil selle käest, kas ei karda te siis üksi olla? See uskumus on
kaua aega andnud teile rahuldust ja naudingut ning kui see ära võetakse, siis
olete väljapääsmatus olukorras ja seest tühi ning hirm kestab seni, kui leiate
uue naudingu, veel ühe tõekspidamise.
See paistab meile niivõrd lihtne olevat ja kuna see
on nii lihtne, siis me keeldume seda lihtsust nägemast. Meile meeldib kõike
keeruliseks teha. Kui naine teid maha jätab, kas pole te siis armukade? Kas pole
teis siis viha? Küllap vihkate seda meest, kes on ta ära meelitanud? See pole ju
muud kui hirm kaotada midagi, mis on andnud teile naudingut, hirm kaotada
kaaslus, teatav kindelolek ja rahuldustunne omamisest, kas pole
nii?
Seega kui mõistate, et kus on naudinguotsing, seal
on ka piin, siis elage nii, kui soovite, aga ärge kukkuge sellesse kogemata. Kui
siiski tahate lõpetada naudingu, mis tähendab ka piina lõppemist, siis peate
olema naudingu ülesehituse suhtes tähelepanelikum, mitte lõikama selle oma elust
välja. Teil tuleb näha naudingu kogu tähendust; teil tuleb õppida, kuidas elada
käesolevas hetkes, mis tähendab seda, et te tajute ilu koheselt ja tunnete
sellest hetkest heameelt ja rõõmu, ilma et otsiksite sellest
naudingut.
Rõõm - see on midagi vahetut, millest mõeldes muudate ta naudinguks.
Rõõm - see on midagi vahetut, millest mõeldes muudate ta naudinguks.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar
Märkus: kommentaare saab postitada vaid blogi liige.