depressiooni sümptomite mõistmine

        Depressiooni sümptomite mõistmine peaks aitama teil paremini mõista nii ennast kui sümptomeid, mida te ehk parajasti tunnete. Mõistes oma probleemide iseloomu, oskate paremini valida ka ravimeetodit.

 

DEPRESSIOONI PSÜHHOLOOGILISED SÜMPTOMID

 

Kurvameelsus ja meeleheide: Sageli teevad just need depressiooni sümptomid kõige rohkem haiget ning torkavad kõige rohkem silma. Esineda võivad ka tühjus- ja pettumustunne, tujutus. Raskustunne - iseäranis rinde all - ja sõna otseses mõttes "südamevalu" on selle sümptomi füüsilised aspektid. Umbes 40% raskes depressioonis inimesi ei tunnegi kurbust kui sellist. Pigem hakkavad nad üha sagedamini ärrituma ning satuvad kergesti frustratsiooni. Nendel puhkudel võib tühisemgi asi neid endast välja viia.

 

Madal enesehinnang toob kaasa väärtusetuse- ja küündimatusetunde, enesekindluse puudumise ja enesepõlguse. "Ma ei suuda seda", "Minust pole mingit kasu" ja "Ma ajan alati kõik untsu" on tüüpilised laused, mida madala enesehinnanguga inimesed endale sisendavad. Sageli on nad kasvanud üles, suutmata endale, vanematele, õpetajatele meele järele olla. Nad on üle elanud ebaõnnestumisi nii koolis, inimsuhetes, spordis kui ka tööl.

 

Selline inimene peab tavaliselt teisi endast paremaks ning käitub just teiste arvamuste ja nõuannete järgi. Vahel on madal enesehinnang ajutine nähtus - näiteks töökaotuse või armusuhte purunemise tagajärg. Kuid pahatihti koormab see inimest kogu elu.

 

Apaatia on huvipuudus asjade vastu, seltskonnast tagasitõmbumine, aktiivsuse vähenemine ja/või tegevusväljade piiramine. See sümptom võib juba ise viia palju tõsisemate probleemideni. Näiteks võite apaatiat tundes mõelda: "Ah, ma ei viitsi teiste seltsi minna, sellest pole mingit kasu." Kuid sõpradest ja meelelahutusest lahti öelnu elu muutub järjest üksluisemaks. Rõõmutu elu aga võib omakorda depressiooni põhjustada. Aktiivsuse vähenemine tingib ka füüsilisi muutusi, näiteks väsimust ja kõhukinnisust, mis suurendab ebamugavustunnet veelgi.

 

Suhtlusprobleemid: Kui inimesed on depressioonis, muutuvad nad kriitika ja tõrjumise suhtes iseäranis tundlikuks. Võimalik, et nad tunnevad end teiste juuresolekul ebamugavalt või üksildasena. Depressioonis inimesel võib olla raske end kehtestada (st enda eest seista, avaldada oma arvamust, tundeid või veendumusi, paluda teistelt abi või toetust, öelda ei). Paljudel inimestel on selliseid probleeme ka siis, kui nad pole depressioonis, aga depressiooni ajal annavad need ennast kõige ägedamini tunda. Ka need inimesed, kes muidu naudivad seltskonda, võivad depressiooni langedes neid probleeme täheldada. Keegi depressioonis mees ütles mulle: "Tavaliselt tunnen end teistega rääkides mugavalt, aga viimasel ajal on mu enesekindlus kaduma hakanud. Muretsen, milline ma teistele paistan, ei söanda oma tõelisi tundeid ja mõtteid avaldada. Mul on tunne, et minuga on midagi valesti."

 

Süütunne: Kui olete teinud vea või kedagi tahtmatult solvanud, on kahetsus ja süümepiinad täiesti normaalne reaktsioon. Süütunne mitte ainult ei sisalda kahetsust, vaid ka veendumust: "Ma olen halb inimene." Just see viimane teeb süümepiinadest valulise ja destruktiivse emotsiooni.

 

Negatiivne mõtlemine: Psühholoogid kasutavad mõistet "kognitiivsed häired" kalduvuse kohta mõelda negatiivsel ja pessimistlikul moel. Mõtlemis- ja tunnetushäired esinevad peaaegu kõigi depressioonitüüpide puhul. Depressiooni tekkides muutuvad inimese mõttes äärmiselt negatiivseteks ja pessimistlikuks. Sellised moonutused pole mitte üksnes depressiooni sümptom, vaid ka depressiooni peamisi põhjusi ning vist kõige võimsam tegur, mis depressiooni pikendab ja ägendab.

 

Enesetapumõtted: Depressioonis inimesed mõtlevad sageli enesetapust; ehkki enamik neist seda toime ei pane, tuleb enesetapumõtetesse alati tõsiselt suhtuda. Enamjaolt peegeldavad enesetapumõtted suhtumist tulevikku, mis tundub trööstitu.

 

DEPRESSIOONI BIOLOOGILISED SÜMPTOMID

 

Alljärgnevad sümptomid esinevad närvi- ja hormonaalsüsteemis aset leidvate märkimisväärsete biokeemiliste muutuste tagajärjel. Üks või mitu sümptomit on märguandeks, et vähemalt osas teie hädades on süüdi bioloogiline väärtalitlus.

 

Unehäired: une-ärkveloleku tsüklis võib toimuda mitmeid muutusi. Uinumisraskused on tüüpilised igasugusele stressile. Voodis vähkremist põhjustab enamikule inimestele väiksemgi stress. Teadlaste hinnangul esineb elu jooksul uinumisprobleeme 35%-l inimestest. Kuid mitmed unehäired on omased just nimelt depressioonile ning viitavad unetsükleid reguleeriva ajuosa väärtalitlusele. Depressiooniga seostatud unehäired on järgmised. Varajane ärkamine: inimene ärkab kaks-kolm tundi varem kui tavaliselt ega jää enam magama. Katkendlik uni: inimene ärkab öö jooksul mitu korda üles, kuid suudab tavaliselt uuesti magama jääda. Tavaliselt on tagajärjeks see, et te olete küll maganud, kuid teile tundub, et ei ole. Järgmisel päeval olete rampväsinud. Hüpersomnia: ülemagamine. Halva kvaliteediga uni: vahel juhtub et magate kaheksa või rohkem tundi, kuid olete päev otsa väsinud. Depressiooni mõjul võib lüheneda sügava une faas, mis tavaliselt taastab inimese füüsilise ja vaimujõu.

 

Söögiisu muutused: Söögiisu märkimisväärne kasvamine või kahanemine, millega kaasneb vastavalt kehakaalu tõus või langus. Tavaliselt peetakse isutust pigem bioloogilise depressiooni tunnuseks. Söögiisu kasvamine võib olla psühholoogiline reaktsioon, sest sageli pakub söömine tröösti ning vähendab sisemist tühjustunnet. Ka mõne bioloogilise depressiooni tüübiga võib siiski kaasneda söögiisu kasv.

 

Sugutungi kadumine viitab bioloogilistele tagamaadele. Loomulikult on seksiprobleemidel ka mitmeid psühholoogilisi põhjusi. Abielukriisi puhul võib üks partnereist seksiisu kaotada, sest ei tunne teise vastu huvi või usaldust. Bioloogiliste depressioonide puhul esineval sugutungi kadumisel on puhtfüüsilised põhjused ning seda esineb inimestel, kellel ei ole oma armusuhte üle midagi kurta. Keegi depressioonis daam ütles mulle: "Ma armastan oma meest kõigest südamest. Ma tahan nii kangesti erutuda, aga seda lihtsalt ei juhtu ja ta vist mõtleb, et ma ei hooli temast." Pahatihti saab abikaasa sellise sugutungi kadumisest valesti aru ning see muutub juba ise konflikti allikaks.

 

Väsimus ja energia kadumine: Paljud depressioonis inimesed kurdavad: "Ma olen kogu aeg surmväsinud... Ma pean end pidevalt sundima. Ja ka magamine ei aita. Pärast lõunauinakut olen veel rohkem väsinud." See võib olla omaette sümptom või viidata unehäiretele.

 

Võimetus tunda rõõmu: Psühholoogid nimetavad seda anhedooniaks ning tihti ilmneb see elurõõmu puudumisena. Anhedoonia kergemat vormi võib kohata psühholoogiliste depressioonide puhul, ent rängem vorm viitab tavaliselt närvisüsteemi rõõmukeskuste keemilisel väärtalitlusele.

 

Suguvõsas esinenud depressioon, enesetapud, alkoholism või söömishäired: Ehkki mitte sümptom iseeneses, näitab see ikkagi kalduvust bioloogilisele depressioonile ning vaimse tervise professionaalid arvestavad seda patsiendi ravi planeerimisel. Bioloogiline depressioon kaldub suguvõsas korduma. Alkoholismil, enesetappudel ja söömishäiretel nagu anoreksia ja buliimia tundub olevat ühine bioloogiline taust. Seega, kui teie emal-isal või mitmel veresugulasel on selliseid probleeme esinenud, võib ka teil olla nendeks geneetiline soodumus. Mingil juhul ei tähenda see, et depressiivse vanema järeltulija satub kindlasti ka ise depressiooni, kuid risk on olemas.

 

PSÜHHOLOOGILISE, BIOLOOGILISE JA SEGATÜÜPI  DEPRESSIOONI LISASÜMPTOMID

 

Keskendumisraskused ja kehv lühimälu: Paljud psühhiaatri vastuvõtule tulijad kardavad, et neil on ajukasvaja või Alzheimeri tõbi. Nad kipuvad asju unustama ega suuda keskenduda. Keskendumisraskused ja kehv lühimälu on tavaliselt just nimelt depressioonist. Neid sümptomeid võivad põhjustada ka mõned teised haigused. Kui märkate selliste sümptomite ilmnemist, minge kindlasti arsti jutule.

 

Hüpohondria: Märkamata jäänud depressioon on hüpohondria (ülemäärane mure oma tervise pärast, ehkki arstliku läbivaatuse andmeil mingit haigust pole) levinumaid põhjusi.

 

Uimastite/alkoholi kuritarvitamine: Sageli liialdatakse uimastite või alkoholiga just selleks, et leevendada depressiooni põhjustatud piinu. Alkoholi kuritarvitamine võib ka ise põhjustada ränka depressiooni.

 

Ülemäärane tundlikkus: Ägedad tundevood (nt pisarad, ärrituvus) reaktsioonina tühistele frustratsioonidele.

 

Meeleolu kõikumine: Vahel kipub meeleolu äärmusest äärmusesse kõikuma. Ühel hetkel ollakse sügavas depressioonis, teisel asjakohatus eufoorias (tihti nimetatakse seda maaniaks või hüpomaaniaks). Selliseid meeleolu kõikumisi võib seostada bioloogilise depressiooni alaliigiga, mida viimasel ajal on hakatud nimetama bipolaarseks häireks (varasem depressiiv-maniakaalne psühhoos).

 

Paanikahood: Need on ootamatud ja ägedad füüsilise ja psühholoogilise piina hood, mida iseloomustavad mõned alljärgnevatest märkidest ja sümptomitest või kõik korraga: südamepekslemine, õhupuudus, nõrkus, peapööritus, sõrmede ja varvaste kirvendamine, vahel ka valud rinnus, ohu- või läheneva huku tunne (ehkki ei olda kindel, mida täpselt kardetakse), paanika või meeletu hirm, et hakatakse hulluks minema või kaotatakse enesevalitsus. Need hood kestavad tavaliselt 5-10 minutit. Sellist atakki ei pruugi esile kutsuda mingi konkreetne sündmus, tavaliselt tuleb see nagu välk selgest taevast. Paanikahood võivad esineda ka inimestel, kes pole depressioonis, kuid umbes 50% paanikahäire all kannatajaist vaevlevad ka depressiooni käes. Olgu märgitud, et selliseid sümptomeid põhjustavad ka mõned teised haigused. Paanikahoogude puhul peaks kõigepealt pöörduma arsti poole, et välistada muud variandid.

 

Konkreetse depressioonitüübi määramine on vajalik asjakohase ravi valimiseks. Suur hulk inimesi on rängas depressioonis ega saa mingit ravi. Samuti on palju neid, kes saavad küll ravi, kuid vale ravi. Seepärast on tähtis, et te teaksite depressioonist ja sellega kaasnevatest probleemidest nii palju kui võimalik, et otsida ja nõuda asjakohast ravi. 

 

 

depressiooni erinevad tüübid

        Depressioon mõjub inimestele mitmel viisil. Sümptomid ajavad tihti segadusse ning teevad murelikuks. Paljud depressioonis inimesed arvavad, et hakkavad hulluks minema või et neil on mingi tõsine füüsiline haigus (isegi kui arstid ei leia haigusest märkigi). Mõistes oma probleemi iseloomu, tunnete ka vähem hirmu ega satu segadusse. Ning teil on võimalus teha ravi kohta teadlikumaid otsuseid. Depressioone on mitut sorti ning ka ravi on erinev.

Kõige lihtsam on jagada kliinilised depressioonid kolme rühma: psühholoogilised depressioonid (emotsionaalsed reaktsioonid kaotustele ja pettumustele), bioloogilised depressioonid (depressioonid, mis mitmes mõttes on tegelikult tõesti haigused) ja segatüüpi depressioonid (emotsionaalsete ja füüsiliste reaktsioonide segu).

 

Psühholoogilised depressioonid: Psühholoogilisi depressioone võib defineerida kahel moel. Esiteks vallandavad neid psühholoogilised või emotsionaalsed sündmused. Näiteks teatab mees naisele, et nõuab lahutust. Seepeale langeb naine depressiooni. Ta mõistab oma tundeid, sest ta teab, et abielu purunemine teebki meele kurvaks. Selle näite puhul oli tegemist konkreetse valusa, stressi tekitava sündmusega (lahutus). Kuid sageli vallandavad depressiooni hoopis ebamäärasemad olukorrad. Toon näiteks abielumehe, kes on hakanud aegamööda tundma, et naine kaugeneb temast. See ei juhtunud äkki, kuid kujutab endast siiski kaotust. Nagu sellisel puhul tavaline, hakkab mees tajuma, et tema suhtest naisega "on midagi puudu", ning see vallandabki depressiooni. Teisisõnu: depressiooni psühholoogiline vallandaja võib olla äkiline ja ilmne või järkjärguline ja varjatum. Kuid igal juhul on päästikuks konkreetne elumuutus - kas siis inimsuhetes, eluviisis või töös.

Psühholoogilise depressiooni teine tunnus on see, et sümptomid on puhtalt psühholoogilised/emotsionaalsed. Inimese bioloogilisele funktsioneerimisele puhtpsühholoogiline depressioon tavaliselt mõju ei avalda.

 

Depressiooni psühholoogilised sümptomid

       

        Kurvameelsus ja meeleheide
        Ärrituvus
        Madal enesehinnang
        Apaatia. Huvipuudus
        Suhtlusprobleemid
        Süütunne
        Negatiivne mõtlemine
        Enesetapumõtted

 

Mikk on ilmekas näide psühholoogilisest depressioonist. Pärast kaheaastast töötamist ametikohal lootis ta ametikõrgendust saada. Ta oli kõigest väest rabanud ning tundis, et saab väga hästi hakkama. Eelmisel kuul vabanes töökoht, kuid see anti mehele, kes oli nende firmas olnud alles pool aastat. Mikule oli see ränk hoop. Viimased paar nädalat on ta tundnud, et ei kõlba mitte millekski. Ta ütleb alatasa endale: "Ma ei saagi ametikõrgendust. Ilmselt pole mul lihtsalt selleks vajalikke omadusi". Reaktsioonina ametikõrgendusest ilmajäämisele on ta elust kõrvale tõmbunud. Ta on ära öelnud peokutsetest. Ta eelistab õhtul koju minna, võtta ühe napsi ning lihtsalt voodisse heita. Enamiku ajast tunneb ta kurbust ja motiveerimatust. Aeg-ajalt mängib ta mõttega enesetapust.

Erilisi muutusi unes, söögiisus ja sugutungis pole Mikk täheldanud. Ometi tunneb ta üha suuremat kurbust, tema enesehinnang on madal ning ta on seltskondlikust elust kõrvale tõmbunud. Miku emotsionaalne reaktsioon on vastuseks konkreetsele sündmusele ning iseloomustab psühholoogilist depressiooni.

 

Bioloogilised depressioonid: Teine suurem kategooria on bioloogiline depressioon, mille vallandab mingi füüsiline (füsioloogiline) muutus organismis, mitte aga elumuutus või valus kogemus. Seepärast tundub bioloogiline depressioon tulevat nagu välk selgest taevast ning ajab inimese kimbatusse: "Ma ei saa aru, miks ma ennast nii halvasti tunnen... Kõik on ju korras... Mitte ei saa aru." Lisaks psühholoogilistele sümptomitele iseloomustab bioloogilist depressiooni terve rida füüsilisi sümptomeid, mida põhjustab keemiline väärtalitlus närvi- ja hormonaalsüsteemis.

 

 Depressiooni füüsilised sümptomid

    

        Unehäired
        Söögiisu muutus
        Sugutungi kadumine
        Väsimus ja energia kadumine
        Võimetus tunda rõõmu (anhedoonia)
        Suguvõsas esinenud depressioon, enesetapud, söömishäired või alkoholism

 

Joel on 52-aastane tehnik, abielus ja kahe täiskasvanud lapse isa. Teda peetakse äärmiselt töökaks meheks ning temast peetakse lugu. Eelmisel kuul hakkas Joel pealtnäha ilma mingi põhjuseta tundma järkjärgulisi muutusi. Ehkki muidu üsnagi seltskondlik, hakkas ta end teiste juuresolekul ebamugavalt tundma. Ta ütles oma naisele, et ehkki ta ei saa aru, miks, eelistab ta mitte külla minna. ("Ma ei tea, miks, ma lihtsalt tunnen, et ei suuda!") Tööl tundus ta endasse tõmbuvat ning olevat erakordselt vaikne. Mitu inimest küsis, kas ta on haige. Joel vastas: "Jah, vist küll."

Samal ajal toimusid muutused tema füsioloogilises talitluses. Ta hakkas märkama, et toit ei maitse nagu varem, ning tema söögiisu kadus. Viimase kolme nädala jooksul on ta kaks kilo alla võtnud. Samuti on ta hakanud ärkama öösel kell neli ega suuda enam magama jääda. Varem pole seda juhtunud.

Lõpuks läks Joel oma perearsti jutule. Ta ütles: "Ma ei tunne end enam endiselt... Ma olen nagu kurb, aga ma ei saa aru, miks. Midagi pole juhtunud, kõik on ju korras. Peale minu enda. Ma olen kogu aeg väsinud ja ei taha teistega suhelda."

See pilt viitab puhtbioloogilisele depressioonile. Kõik tulin nagu välk selgest taevast. Mingeid stressi tekitavaid sündmusi või elumuutust pole olnud. Ka järk-järgult tekkivad bioloogilised sümptomid on osa pildist.

 

Bioloogiliste sümptomitega psühholoogilised depressioonid: Sellesse rühma kuuluvad väga paljud kliinilist depressiooni põdevad inimesed. Segatüüpi depressiooni vallandab mingi kindel sündmus, kuid inimesel ilmnevad nii emotsionaalsed kui ka füüsilised sümptomid.

 

Lisasümptomid, mis võivad ilmneda nii psühholoogilise kui bioloogilise depressiooni puhul

 

        Keskendumisraskused ja lühimälu häired
        Hüpohondria: liigne muretsemine oma tervise pärast
        Uimastite/alkoholi kuritarvitamine
        Ülemäärane tundlikkus (sealhulgas viha ja ärrituvus)
        Meeleolu kõikumine
        Paanikahood

 

Eve on 32-aastane abielunaine, kes sai hiljuti teada, et tema 34-aastasel mehel on vähk. Sestsaadik on Eve vallanud ägedad kurbuse- ja nutuhood, ta mõtleb pidevalt mehe haigusele ning tunneb hirmu üksijäämise ees, kui mees peaks surema. Samuti painavad teda süümepiinad ja enesesüüdistushood. Ta tunneb end süüdi, et on mehe olemasolu viimased paar aastat enesestmõistetavaks pidanud. Lisaks neile emotsionaalsetele probleemidele on märkimisväärselt vähenenud Eve sugutung. Ta magab halvasti, ärgates öö jooksul kümmekond korda üles. Eve sümptomid osutavad segatüüpi depressioonile. Sellise reaktsiooni on esile kutsunud valuline sündmus, ning bioloogilised sümptomid on osa reaktsioonist.

 

Kui teid vaevad puhtakujuline bioloogiline depressioon, vajate arvatavasti üksnes ravimeid ja toetust. Ent kui teil on segatüüpi depressioon, võib teil vaja minna nii ravimeid kui ka teist laadi ravi, näiteks psühholoogilist nõustamist või psühhoteraapiat ja/või selles raamatus kirjeldatud eneseabistrateegiaid. Puhtpsühholoogilise depressiooni puhul antidepressante ei soovitata (ehkki leidub ka erandeid). Psühholoogilise depressiooniga inimesed saavad märkimisväärset abi teatud tüüpi psühhoteraapiast ning eneseabistrateegiatest.

 

Üksikepisoodid ning korduv depressioon ja relaps

 

Mõned inimesed langevad depressiooni üheainsa korra, toibuvad ega koge ränkade sümptomitega haigushoogu enam kunagi. Paraku on see pigem erand kui reegel. Umbes kaks kolmandikku tõsistest depressioonidest kordub tõenäoliselt uuesti. Mõned inimesed suudavad episoodide vahel täiesti normaalset elu elada, teiste sümptomid on pidevad ja kergemad.

Kui hakkame uurima teie depressiooni diagnoosi ja ravi, tuleb meeles pidada kaht peamist eesmärki.

 

        1) Tehke kõik mis võimalik, et praegusest depressioonist jagu saada.

        2) Võtke tarvitusele abinõud, et vältida selle kordumist.

Ehkki mõned sageli korduva depressiooni all kannatajad võtavad pidevalt antidepressante, et vältida relapsi, on levinum strateegia saada kõigepealt jagu olemasolevast depressioonist ning püsida siis relapsi varajaste märkide suhtes valvel. Juhul kui sümptomid hakkavad ilmnema, võib kohe ravimite manustamist alustades depressiooni n-ö juba eos hävitada.

      

 

mis on depressioon?

        Kui olete depressioonis, olete arvatavasti püüdnud oma tuju mitmel moel tõsta. Depressiooni on raske endalt lihtsalt maha raputada. Ebameeldivaid tundeid, väsimust, apaatiat ja lootusetust üritatakse minema peletada, kuid see ei õnnestu ning masenduses olijat valdab frustratsioon ja jõuetus.

 

Depressioonis inimesed vajavad aga väga konkreetseid nõuandeid ja võtteid - sellised, mis on arusaadavad, mida on kerge õppida ja mis mõjuvad. 

 

Algatuseks on targem kõigepealt uurida, mis see depressioon õigupoolest on.

 

Iga inimene tunneb mingil eluhetkel kurbust, leina, pettumust ja meeleheidet. Elus on kõik juba nii seatud. Me hoolime oma perest, sõpradest, tööst, lemmikloomadest. Kui kaotame armastatud inimese, kui meie abielu puruneb või kui jääme ilma töökohast, on kurbus ja ahastus täiesti normaalne. Pettumustest või tragöödiatest pole kellelgi pääsu. Inimene reageerib kaotusele leinaga täpselt nii, nagu haav jookseb verd. Elult hoope saades öeldakse sageli: "Mul on depressioon." Kuid tähtis on meeles pidada, et kurbus ei tähenda alati depressiooni.

Kliiniline depressioon erineb tavalisest kurvameelsusest viiel moel:

 

1)  Depressioon on piinavam.
2)  Depressioon kestab kauem.
3)  Depressioon segab inimese igapäevaelu
4)  Depressioon on destruktiivne emotsioon (erinevalt leinast, mis on valus, kuid mis viib tervenemisele).
5)  Depressioon on tavaliselt midagi muud kui lihtsalt piinav tunne. Depressioon kujutab endast sündroomi või sündroomikimpu, mis on seotud probleemidega inimestevahelistes suhetes, käitumises, mõtlemises ja bioloogilises talitluses.

 

Täiemõõduline kliiniline depressioon pole sugugi haruldane nähtus. See tabab mingil eluhetkel iga viiendat inimest; iga viieteistkümnendat nii rängalt, et ta vajab haiglaravi. Korduva raske depressiooni all kannatavatest inimestest sooritab umbes 15% enesetapu. Mõne depressioonitüübi puhul esineb hormonaalseid muutusi, mis võivad rängalt kahjustada immuunsüsteemi. Selle tulemusel muutub inimene haigustele vastuvõtlikumaks.

Ehkki statistika tundub võrdlemisi sünge, tahan rõhutada kaht lootustandvat punkti. Esiteks: kui olete depressioonis, pole te sugugi üksi. Kannatav inimene tunneb end sageli olevat täiesti üksi. Ometi on depressioon äärmiselt levinud haigus. Paraku ei söanda paljud oma depressioonist rääkida, pidades seda häbiväärseks. Selle seisundiga käiks just nagu häbimärk kaasas, ja see on väga halb. On ju depressioon vägagi levinud nähtus, mis puudutab pea igat perekonda.

Teiseks: depressiooni võitmiseks on abi ja lootust. Depressioon on üks paremini ravitavaid meeleoluhäireid.

 

"Mul on depressioon"

 

Ihuhädade puhul on lihtne arstile öelda, mis kõige rohkem valutab. Tihti on patsiendil juba enne selge, kuidas see või teine probleem on tekkinud. Sama kehtib ka depressiooni puhul. Kui keegi ütleb: "Mul on depressioon," võib see tähendada mitut asja. Alljärgnevalt on üles loetletud mõned tavalised viisid, kuidas inimesed depressiooni kogevad:

 

a)  Kurvameelsus, meeleheide, kaotusetunne, tühjus, tujutus (tüüpilised tunded lähedase inimese surma puhul);
b)  Apaatia, ükskõiksus, motivatsiooni vähenemine või kadumine, väsimus;
c)  Võimetus tunda erutust või naudingut, elurõõmu kadumine;
d)  Suurenenud tundlikkus kriitika ja äraütlemise suhtes; tundeid on kerge haavata;
e)  Madal enesehinnang, enesekindluse puudumine, küündimatusetunne;
f)  Ärrituvus, kiirelt frustreerumine, viha;
g)  Süütunne, enesesüüdistused, enesevihkamine;
h)  Lootusetus- ja/või abitustunne.

 

Ehkki need probleemid iseloomustavad depressiooni levinumaid aspekte, kujutavad nad endast üksnes mõnd paljudes sümptomitest, mis depressiooni puhul ilmnevad. Depressioon on keerukas haigus ja paljud inimesed kogevad mitmeid erinevaid sümptomeid, mitte üksnes halba enesetunnet.

 

 

nähtav ja nähtamatu mina

        Kui vaatad peeglisse, näed üht kujutist. Enamik meist usub, et see kujutab tema tegelikku välimust. Mõnikord meile meeldib see, mida näeme, mõnikord mitte. Sellest olenemata tajume me, et "mina", kes peeglist vastu vaatab, on tõsiasi. Me oleme peegli õigsuses nii kindlad, et mõni meist usub isegi, et vastuvaatav pilt on tema tõelise olemuse peegeldus.

 

Tegelikult on meis aga palju rohkem, kui peeglis näha võib. Anatoom selgitaks, et me tajupilt ulatub vaid nahani ning et sellelt pinnalt ei näe me veresoonte, lihaste, luude ja organite kogumit, mis paneb keha funktsioneerima. Mõni professor peaks oluliseks muid nähtamatuid väärtusi ning ütleks, et tühipaljas kujutis ei kajasta meie teadmiste, õpetatuse ja tarkuse sügavust, mis peitub mõtteprotsesside ja uskumuste taga. Emad võivad meile nimetada muid vähem ilmseid tegureid, mis on teinud meist need, kes me oleme, näiteks seiklused, mis meid kujundasid, pahandused, mis meid vormisid, või kallistused, mis meid toetasid. Pastor, preester, rabi või spiritist tooks välja omad ilmselged piirangud, öeldes, et me ei suuda füüsilise keha põhjal kujutleda hinge, valgust, meelt, jumalikkust, mis teeb meist igaühe ainulaadseks. Meis on palju rohkem kui see, mida me võime peeglis, fotol, portreel või üksikolukorras näha.

 

Kas see tähendab, et peegel valetab? Ei, peegelpilt on vaid piiratud. Peeglil pole võimet näidata meile meid täielikult, sest see ei suuda peegeldada kogu füüsilist, vaimset, emotsionaalset ja hingelist tegelikkust. Kas see tähendab, et peaksime peegli puruks viskama ega uskuma seda enam? Kuidas me siis saame kontrollida oma meiki ja riietust ning kõditada oma edevust? Asja tuum on selles, et ese, mida me kõige sagedamini kasutame endale hinnangu andmiseks, võib parimal juhul pakkuda meile vaid murdosa tõest.

 

Me kõik oleme ainulaadsed ja terviklikud, koosnedes nähtavast ja nähtamatust. Siiski kipume ühiskonnas­­­­­­­­­­­­­­­­­­­­­­­ eirama nähtamatut nähtava kasuks. Fantaseerime teistest vaid nende välimuse põhjal. Teeme järeldusi emotsionaalse seisundi kohta häälemuutuste põhjal. Hindame intelligentsust raamitud tunnistuste järgi. Otsustame hinge üle selle põhjal, mida keegi usub või õigeks peab.

 

Nähtavas on nähtamatu võti, kuid mitte kogu tõde. See on vaid kujutis peeglis: pilt, mille inimene on valinud enda esitlemiseks maailmale. Nähtav on selle peegeldus, mis lasub sügavamal. Väline peegeldus võib täpselt valgustada sisemisi tõdesid, ent võib neid ka varjata. Kui üks madala enesehinnanguga inimene riietub vaeselt, kogeleb ja väldib suhteid, siis teine sama madala enesehinnanguga inimene võib kanda säravaid riideid, uhkustada mõne maineka ülikooli diplomiga ning olla kolmandat korda abielus. Kui toetume ainuüksi nähtavale, otsustades teiste või omaenda iseloomu, vajaduste või tõekspidamiste üle, peame arvestama, et me võime oma nõrkusi nii varjata kui ka uhkelt esile tuua.

 

Me peidame, maskeerime ja jäljendame paljudel põhjustel. Üks põhjus on ühiskond. Oleme muutunud peegelpiltide ühiskonnaks, ent võib-olla oleme ise vähem tõelised kui kujutised peeglis, mis on siiski kinni hõbedasel põhjal. See pole needus, vaid ülestunnistus. Me oleme ühiskond, mis on haige ahistamisest, madalast elatustasemest ja segadustest. Pealkirjad ajalehtedes rõhutavad, kui väga meid võluvad teiste õnnetused, naiivsete taktitu avameelsus ja igasugune ärapanemine. Ettevõtted relvastavad end hea tahte vastu, et kaitsta oma egoistlikke huve. Poliitikud toovad isikliku ebapädevuse põhjuseks kehva majandust, majandusmehed peavad nigela majanduse põhjuseks ebapädevaid poliitikuid. Peegelpiltide taga on inimesed, kes on end nähtamatutest tõdedest ära lõiganud, inimesed, kes suures osas on kaotanud oma seose loodusega, Vaimuga ja armastusega. Nad on põhistanud nähtava, kuid mitte nähtamatu.

 

Meie sisemise ja välise mina vahel oleva kuristiku teine põhjus peitub perekonnast pärit mudelites. Arvatakse, et umbes 70–99% perekondadest ei ela õnnelikult. Paljud meist on üles kasvanud peredes, kus on esinenud mingit laadi ahistamist, ja enamus on otseselt või kaudselt kogenud kas mahajäetust või füüsilist, seksuaalset, sõnalist või emotsionaalset ahistamist.

 

Ahistamist on mitut liiki, kaasa arvatud alkoholism, narkootikumide tarvitamine ja ravimite või toiduga liialdamine. Ahistamist tuleb ette kõikvõimalikes olukordades, see hõlmab füüsilise ohu ja ulatub peksust ähvardusteni. Selle hulka kuuluvad emotsionaalsed ja vaimsed traumad, mis tekivad pidevast kriitikast ja mahategemisest või tunnustuse ja toetuse puudumisest. Igasugune õiguste, individuaalsuse või privaatsuse mitteaustamine on ahistamine. Mis tahes äärmuslik süsteem, olgu siis liig jäik või piiramatult vaba, on ahistav. Usuline ahistamine, millest räägitakse vähem, võib olla sama hävitav, olgu siis tegu jumaluse eitamise või dogmaatilise ja eelarvamusliku ususüsteemi pealesundimisega. Varjatud mõõdupuuks on siin see, et kõik, mis paneb meid tundma end halva inimesena, on ahistamine. Kes meist poleks kogenud kas või mõnda olukorda, mis sisendas talle, et ta on seesmiselt halb, süüdi või ekslik?

 

Enamik meist on lapsepõlveraskustega toime tulnud, surudes alla, peites endasse, eirates või varjates oma nähtamatut mina, seda mina, mis:

 

on tundlik;

on haavatav;

tahab olla armastatud ja hellitatud;

armastab vaistlikult teisi inimesi;

mõistab loomi, taimi ja loodust;

on seotud Jumaliku Allikaga (kõrgeima võimu või jumalusega, nagu seda mõistad), hingedega, universumiga;

oskab sisemise hinge, loomuse, Jumaliku Allika nähtamatut keelt;

on intuitiivne, võib näha nägemusi, kuulda hääli, tunda tundeid ja teada asju tõe sügavaimal tasandil.

 

Keegi meist pole täielikult suutnud oma nähtamatut mina ära peita. Kui sa tunned hingevalu, õnne, armastust või iha olla armastatud; kui jalutad üksi väljas või imetled tähtede ilu, siis oled pidevalt seotud oma nähtamatu minaga. Kuigi väliselt tahavad paljud meist sisemist mina alla suruda, et seda kaitsta, hävitada või varjata, ei suuda keegi seda täielikult teha. Olla elus tähendab omada nii enda nähtavat kui ka nähtamatut osa, mis on ühendatud ja toetavad teineteist. Me oleme elus tänu sellele, et vähemalt mõned meie nähtava ja nähtamatu mina aspektid toimivad koos. Me oleme elus, sest vähemalt osa meist tahab tõesti elus olla, ükskõik kui halb elu ka poleks või ei näiks olevat. Haigused, korratused, keeldumised, probleemid, hädad, vaevad, stress, depressioon, traumad, segagused, kahtlused – kõik need pärinevad nähtava ja nähtamatu mina ebatäiuslikest ühendustest.

 

Kõik sellised vaevused nagu madal enesehinnang, lapsepõlvejärgne trauma, seksuaalne suutmatus, halvad harjumused, rahaprobleemid, ebaterved suhted ja ühtse elulaadi hajumine pärinevad ainelise ja vaimse mina vahelistest arusaamatustest ja eraldatusest.

 

Tervenemine tähendab ainelise ja vaimse, nähtava ja nähtamatu ühendamist. Samuti võib tervenemisprotsess kujutada endast inimese nende erinevate osade taasühendamist, mis varem olid küll seotud, ent trauma tagajärjel eraldusid või moodustasid uusi ühendusi. Esimesel juhul võib vajalikuks osutuda töö mälestuste, energiate ja uskumuste võrgustikuga või vanade ja praeguste suhete ülevaatamine, et kogeda kaua vaoshoitud ning viga saanud tundeid ja siluda keha haavatud osi. Teisel juhul tuleb võib-olla uurida oma hinge, vaimu ja keha neid külgi, mida me kunagi pole uurinud. Mõlemal juhul tugineb tõeline tervenemine – täielikult elavaks ning õnnelikuks saamise protsess – ainelise ja vaimse mina ühtesulatamisele.

 

Kuidas me peaksime seda tegema? Võti peitub peegli paradoksis. Kuigi peegel ei kujuta täpselt ja täielikult ei ainelist ega vaimset olemust, tuleb meil otsida sellest identiteedi kolme olulist aspekti – keha, vaimu ja hinge. Meil tuleb otsida ka ühenduspunkte, lävesid või väravaid, pöörduksi, mis seovad nähtavat ja nähtamatut – keha, vaimu ja hinge.

 

Enamik ida kultuure ja mitmed Lõuna-Ameerika kultuurid (näiteks maajad) juba tuhandeid aastaid teadnud, et just tšakrad on pöörduksed või väravad keha, vaimu ja hinge vahel. Tšakrad on eriotstarbelised energiakeskused, mis ühendavad meid mitmedimensioonilise universumiga. Tšakrad on dimensioonilised väravad õrnades kehades, mis võtavad vastu ja töötlevad kõrgema vibratsiooniliga energiat, et seda saaks korralikult assimileerida ja kasutada füüsilise keha muutmiseks.

 

 

sümboolse nägemise õpetus

JUHISED

 

Me elame oma elu kahe jõu paradigma või kahe reaalsuse vahel - sisemise ja välise, energeetilise ja füüsilise. Me kujundame iseennast ja oma suhteid ümber isiklikuks, vaimseks jõuks. Ja mitte ainult? Tänapäeval kasutame energeetilist informatsiooni kõikjal: holistlikes tervisemudelites - tervislikes "tervise- ja arenguprogrammides", positiivse eluhoiaku koolitustel; sporditreeningutel, kus mentaalseid hoiakuid ja visualiseerimisoskust peetakse sama tähtsaks kui sportlase füüsilisi võimeid. Erinevate eluvaldkondade arendajad püüavad leida energeetilisi lahendusi, et füüsilist tulemust maksimiseerida, ajendagu neid selleks raha, soov võita spordivõistlus, vajadus haigusest terveneda jne.

 

Kui on soov ja vajadus hakata ennast energeetiliselt abistama tuleb sul kõigepealt arendada sümboolset nägemist. Pea meeles, et kõik füüsilised ja emotsionaalsed takistused on illusioonid. Otsi alati olukorra energeetilist tähendust ja järgi seda. Anna hinnang päeva jooksul tehtud valikutele ja nende energeetilistele tagajärgedele. See aitab paremini tunnetada hirmust või negatiivsest mõtlemisest põhjustatud energiakaotust.

 

Selleks pead meeles pidama keha ja vaimu seitset püha tõde:

 

        1. Kõik on üks
        2. Austage üksteist
        3. Austa iseennast
        4. Armastus on jumalik jõud
        5. Alluta isiklik tahe jumalikule
        6. Otsi vaid tõde
        7. Ela käesolevas hetkes

 

Need lihtsad ja võimsad tõed aitavad meelel, kehal ja vaimul taas leida ühenduspunkt jumaliku teadvusega. Niikaua kui sa kasutad neid tõdesid toetuspunktina, saad hinnata alati energiakaotust ja tuua oma vaim teadlikult tagasi, tundes ära, millist tõde sa ei austa. Sa hakkad igapäevaselt tegelema meditatsiooniga, mille käigus koondad tähelepanu teadlikult igale tšakrale, alustades esimesest tšakrast ja liikudes ülespoole ja esitad endale järgmised küsimused:

 

        1. Kas ma kaotan energiat? Kui jah, siis milline on see hirm, mis minu sellest kehaosast energiat ammutab? 

            Hinga sügavalt ja eralda teadlikult oma energia sellest hirmust.
        2. Kutsu selle tšakra kaitseks toetavat jumalikku energiat enda juurde.
        3. Sisene teadlikult tšakra energiasse, tunnetades, kuidas selles kehaosas energia aktiviseerub.

Liigu läbi kõikide tšakrate, keskendudes järgmiselt:

 

Keskendu esimese tšakra energiale ja tunneta, et oled seotud kõige elavaga. Seejärel anna sümboolselt õnnistus elule, mida olid nõus elama, oma perekonnale nii otseses kui ka laiemas mõttes.

 

Keskendu teise tšakra energiale ja tunneta seda energiat, mille oled sellest kehaosast vabastanud loometegevusse. Kui su energia on saastunud - täis negatiivsust ja hirmu -, vaata uuesti üle oma kavatsused. Suhtu igasse inimesse, kes sinu ellu kuulub, kui jumaliku eesmärgiga olendisse. Kui ei suuda jumalikkust selgelt näha, palu seda energiat, et võiksid näha läbi illusioonide, mis sind kontrollivad.

 

Keskendu kolmanda tšakra energiale, terviklikkusele ja kannatlikkusele. Anna hinnang oma käitumisnormidele, mõtle, kas oled mingil moel oma autundega kompromissile läinud. Kui jah, siis mediteeri autunde tähtsusest ja palu toetust, et suudaksid kinni pidada oma isiklikest standarditest. Sõlmi iseendaga leping austada oma eneseväärikust.

 

Keskendu neljanda tšakra armastuse ja kaastunde energiale. Anna hinnang, kui edukalt jagad oma armastust teistele ja iseendale, sealhulgas armastuseenergiat, mis sisaldub andestamises. Seejärel keskendu hoolitsusele, mida pakud iseendale, ja mõtle sellele, kuidas pead lugu iseendale antud sümboolsest armastuse, kaastunde ja andestamise tõotusest.

 

Keskendu viienda tšakra energiale, halastusele ja kohtumõistmisele, ning anna hinnang oma mõtetele seoses teiste inimeste ja iseendaga. Hinda sõnu mida oled teistele öelnud, ja saada positiivset energiat inimestele, kellele oled öelnud haiget tegevaid sõnu. Kui oled öelnud valelikke sõnu, teadvusta endale, et oled tahtnud teisi petta, ja uuri seda hirmu endas, millest sinu valed on põhjustatud. Palu, et energia siseneks sellesse hirmu ja annaks sulle julgust mitte enam järgida negatiivseid mõttemalle.

 

Keskendu kuuenda tšakra energiale, jumalikule tarkusele ja mõistmisele, ning anna hinnang oma igapäevaelule. Taotle tarkust ja kaemust seoses segadust ja hirmu tekitanud olukordadega. Tuleta meelde, et igaühel meist on eriline anne, mida selles elus teostada, ja me kõik jõuame vältimatult sellele teele. Oma elueesmärgist ei ole võimalik mööda minna.

 

Keskendu seitsmenda tšakra energiale, oma sidemele Jumalaga, viies teadvustatult lõpule ja lasteks vabaks kõik oma poolelijäänud tegemised. Luba Jumala energial siseneda oma meelde, kehasse ja vaimu, hinga seda energiat oma olemusse.

 

Seda igapäevast meditatsiooni sooritades hindad sa oma keha, meele ja vaimu tervist. See tegevus võimaldab tunnetada oma vaimu ja keha seisundit ning aitab paremini teadvustada energeetilist tasakaalu oma energiaringes. Pea alati meeles, et see arhetüüp pole selleks, et innustada meid otsima "ühekordset" lahendust kõigile probleemidele. Selle mõte on suunata meid iseendasse, avastama jõudu, mis on meie silmade taga. Nii ennast hinnates arendad oskust energiatest aru saada ja intuitiivset juhatust tunnetada. Selle oskuse arendamine nõuab igapäevast harjutamist - kriisiaegadel tunduvalt tihemini. Lihtne teadvelolek koos teadvustatud valmisolekuga oma kogemustest õppida muudab sinu hirmud nõrgemaks ja annab vaimule jõudu juurde.

 

Mis kõige tähtsam, kui õpid keelt, mida räägib sinu vaim, lood enesele aukoodeksi, mis kajastab sinu bioloogilise keha vaimset sisu. Sa liigud edasi eneseavastamise ja vaimse küpsuse suunas, et olla valmis ja võimeline elama elu, millel on tähtsus nii sulle endale kui ka teistele meie ümber. Meil pole vaja midagi muud kui sulgeda silmad ja tunnetada sakramentide, sefirotide ja tšakrate energiat kui omaenda algselt jõudu - kui energiat, mis toidab keha. Kui oleme kord hakanud mõistma, millest oleme tehtud, ei ole meil teist valikut kui elada vaimset elu.