Tantristliku seksuaalvahekorra vaimsus

TEINE ON ÜKSNES UKS. OLLES ÜHTES NAISEGA OLED SA ÜHTES OLEMISE ENDAGA.

 

Sigmund Freud on kusagil öelnud, et inimene on sündinud neurootik. See on pooltõde. Inimene ei ole sündinud neurootik, kuid ta sünnib neurootilisse maailma või ühiskond ta ümber teeb temast varem või hiljem neurootiku.

Sündides on inimene loomulik, tõeline ja normaalne. Niipea aga, kui ta lülitub ühiskonda, hakkab temas arenema neuroos.

Sellisena, nagu me nüüd oleme, oleme neurootikud. Neuroosi olemus on lõhe, sügav lõhe: sa ei ole üks harmooniline tervik, sind on kaks, sind on isegi rohkem kui kaks. Seda on vaja põhjalikult mõista, muidu pole võimalik tantristlikul teel edasi liikuda.

Neuroosi puhul on põhiline see, et su tunded ja mõtlemine on lahknenud ning sa samastad end mõtete, mitte tunnetega. Ometi on tunded reaalsemad kui mõtted - ja nad on ka loomulikumad. Sa oled siia maailma tulnud tundva südamega, mõtlemine on arenenud hiljem ning on suurel määral tingitud ühiskonnast. Tunded on sageli alla surutud. Isegi kui sa ütled, et tunned, sa ainult mõtled, et tunned. Tunded on hääbunud - ja miks see nii on, selleks on jälle omad kindlad põhjused.

Kui laps sünnib, on ta tundlik olend. Ta tunneb asju, ta ei ole veel mõtlev olend. Ta on loomulik - nagu kõik looduses on loomulik, nii puu kui ka loom. Meie aga hakkame last vormima ja kujundama. Ta on sunnitud oma tundeid alla suruma, sest kui ta seda ei tee, satub ta alatasa raskustesse. Kui ta tahab nutta ja karjuda, ei või ta seda teha, sest see häirib teisi. Teda ei võeta omaks sellisena, nagu ta on, ta peab õppima käituma. Kui ta teeb seda vastavalt teatud kindlatele ideaalidele, siis teda armastatakse, muidu mitte.

Sellisena, nagu ta on, ei vääri ta armastust. Armastus saab talle osaks vaid siis, kui ta järgib teatud reegleid. Need reeglid on sageli üsna kunstlikud. Loomulik olend hakkab tasapisi muutuma ebaloomulikuks. Lõhe loomuliku ja ebaloomuliku vahel suureneb, ning saabub hetk, mil sa ei suuda sellest enam üle hüpata. Elad aga edasi, olles täiesti unustanud oma esialgse loomuse. Su nägu on võlts - õige nägu on kaduma läinud...

Sul on ebamugav seda isegi meenutada ja tekib hirm, sest tunned, et kui oleksid päris sina ise, tõuseks kogu ühiskond sinu vastu nagu üks mees.

See kõik tekitab ülimalt neurootilise olukorra. Sa ei tea, mida sa tegelikult tahad, millised on su tõelised vajadused. Püüad edasi rahuldada oma ebavajadusi, sest ainult südame hääl - mida sa ei kuule - võiks juhatada kätte need tõelised...

Millised on su tõelised vajadused? Kui need on alla surutud, asuvad nende kohale sümboolsed vajadused. Näiteks võib sinus ootamatult välja lüüa kirg toidu vastu: sa aina sööd ja sööd ning tunned sellest mõningat rahuldust. Tegelikult vajasid sa armastust, kuid oled selle asendanud söömisega, ilma et ise seda märkaksid. Toit ja armastus on üldse lähedastes seostes. Kuna antud juhul on tegemist valevajadusega, pole seda ka kunagi võimalik täielikult rahuldada.

Üldse kahlame me ringi ebavajadustes, seepärast ei suudagi millestki täit rahuldust tunda.

Sa tahad olla armastatud. See on tõesti ülimalt põhiline ja igati loomulik vajadus, kuid see võib võtta mitmesuguseid väärdunud vorme. Näiteks võib sellest saada kergesti pseudovajadus tähelepanu järele. Ütleme, et tähelepanujahil saab sinust suur poliitik. Tõesti, sind pannakse tähele, sinuga arvestatakse, kuid - kas sa oled sellest õnnelik. Sugugi mitte! Sa püüdled aina suuremat ja suuremat tähelepanu - ning ei leia sellest mingit rahuldust. Kõige selle aluseks olnud vajadus armastuse järele võiks aga leida rahuldust, kui üksainus inimene ümbritseks sind selle tähelepanuga, mida nimetatakse armastuseks.

Kui armastad kedagi, siis pöörad talle ju ka tähelepanu. Armastus ja tähelepanu kuuluvad ühte, kuid tähelepanu ei tarvitse veel olla armastus. Kui surud endas alla armastusevajaduse, asub selle kohale sümboolne vajadus - vajadus teiste tähelepanu järele. Heal juhul suudad sa seda ka saavutada, kuid sa ei saa tunda sellest täit rahuldust, see lihtsalt ei ole võimalik, kuna tegemist on pseudovajadusega, asendunud vajadusega. Tegemist on neuroosiga.

Tantra on väga vana ja ometi üha uudsena mõjuv tava. Ta on jätkuvalt revolutsiooniline, sest teda pole kunagi päriselt omaks võetud. Ta on mittetraditsionaalne, isegi antitraditsionaalne.... Tantra kuulutab: kuni te pole saanud iseendas harmooniliseks tervikuks, elate elust mööda! Ei või jääda lõhestatuks, tarvis on saada tervikuks.

Mida on selleks siis vaja teha? Mõttetegevus palju ei aita; mõtlemine on pigem lahutamise kui liitmise tehnika. Mõtlemine on analüütiline, ta jaotab ja lõhestab. Tunded liidavad, sünteesivad ja loovad tervikuid. Seega võid sa küll palju lugeda ja uurida, kuid see ei aita midagi, niikaua kuni sa ei pööra tähelepanu oma tundemaailmale - see aga polegi niisama lihtne, sest ka siis, kui me mõtleme oma tundemaailmale, me ikkagi vaid mõtleme.

Kui ütled kellelegi: "Ma armastan sind!" - püüa mõista, kas see oli mõte või tunne. Kui see oli vaid mõte, tuli see vaid su olemuse ühest osast; kui tunne, siis ütlesid sa seda kogu oma olemusega - see tuli nii hingest, vaimust kui ka ihust, sinust kui tervikust. Mõtte puhul on vaid pea aktiviseerunud, ja ka mitte kogu pea, vaid mingi osa sellest. Järgmisel hetkel on mõte juba läinud. Sa võid öelda: "Ma armastan sind ja mu armastus püsib igavesti." Aga kuidas sa võid seda lubadust täita, kui järgmisel hetkel on see väike osake sinust, mis lubaduse andis - üks mõtteke - juba haihtunud. Su loomus tervenisti ei olnud kaasa haaratud. Mida sa teed veel homme, kui mõttest pole enam korralikku mälestustki? Lubadusest saab koormav ahel.

Sartre on kusagil öelnud, et igast lubadusest saab pettus. Ei saa anda lubadusi, sest ma ise pole tervik. Üks väike osake minust lubab - ja järgmisel päeval on minus võimul juba üks teine osake, kes ei taha antud lubadusest teadagi. Ei ole pääseteed sellestki, kui püüaksin väevõimuga lubadust täita - see oleks silmakirjalikkus ning ajaks asja veel hullemaks.

Tantra soovitab meil sukelduda sügavale oma tundemaailma. Mida siis selleks teha, kuidas sukelduda. Hakkan nüüd tutvustama teile suutraid. Iga suutra kätkeb endas jõupingutuse, mis on suunatud sellele, et muuta teid terviklikumaks.

Esimene:

Suguühte algul ole jätkuvalt teadvel esialgsest lõõsast ning jätkates hoidu lõpu tuhast.

 

Seks võib pakkuda väga sügavat rahuldust ja juhtida sind su terviklikkuse, su tõelise loomuse juurde. Ja seda mitmel põhjusel.

Kõigepealt - seks on selline tegu, mis juba oma loomusest lähtudes püüab sind tervenisti kaasa haarata, ergastada sinus kõike - hinge, ihu, vaimu. Seks tõukab sind välja su tavaliselt argiteadvuse tasandilt, pinnapealsusest, milles oled harjunud liikuma. Seepärast kardetakse seksi. Inimesed kalduvad samastama end oma teadvusega, seks haarab aga kaasa palju teadvusevälist, seks ei ole teadvuslik tegu. Mõtteprotsessil ei ole selles õiget kohta - kui on, siis pole tegemist tõelise, reaalse seksiga. Siis on seksuaalakt saanud isegi mingiks fragmendiks meis ning ei haara meid tervenisti kaasa. Seda võib muidugi tänapäeva maailmas sageli näha. See, et nüüd nii palju räägitakse seksist, ei näita mitte seda, et maailm on muutunud seksuaalsemaks. Vastupidi! Pigem näitab see, et tõelist on vähe ja seetõttu klammerdutakse aseainesse. Seksuaalakt on kantud üle teadvusse, see on muutunud mentaalseks aktiks. Paljud inimesed, kes minu juures käivad, räägivad: neile pakub naudingut mõelda seksist, vaadata pornofilme ja lehitseda vastavaid ajakirju. No kena, aga kui saabub sobiv hetk tõeliseks seksuaalvahekorraks, siis nad tunnevad korraga, et polegi huvitatud. Nad tunnevad energiat siis, kui nad mõtlevad, tegutsema asunult aga tunnevad, et energia on neid maha jätnud.

Mis on siis nendega juhtunud?

Nad võivad seksist üksnes mõelda, sest tegelik seks nõuaks kogu nende olemuse terviklikku osalemist, see aga teeb mõistuse rahutuks, sest pole harjutud olema terviklikud, harmoonilised inimesed.

Et tantristlik õpetus võiks toimida, peate kanduma läbi suguühte meditatiivselt. Ainult sel juhul võib seks teile tagasi anda kaotatud terviklikkuse. Muidugi pole meditatiivsus ja mõtlemine üks ja seesama. Kanduge suguühtes edasi, unustades kõik, mida te olete seksist kuulnud või lugenud, mida kirik või õpetajad on teile sellest rääkinud...

See kõik ei ole hetkel oluline, unustage täiesti, unustage end seksuaalakti! Ka kontrollile ärge mõelge!

Laske end täiesti vabaks ja tehke neid liigutusi ning toiminguid, mida te ilma mõtlemata teeksite. Ärgu heidutagu teid ka see, kui näete seejuures välja nagu hullumeelsed, nagu segased... Inimene, kes on niisuguses seisundis, näib kõrvaltvaatajatele tihti imelik.

Saa loomaks! See kõlab ehk räigelt, aga ma mõtlen seda kõige paremas mõttes - loom on terviklik olevus. Inimene kipub olema fragmentaarne. Tundub, et just seksi läbi või tänapäeva inimene kõige kergemini saavutada taas terviklikkuse, sest seks on meie sügavaim bioloogiline kese. Selle läbi oleme me kõik ilmale tulnud. Iga meie ihurakk on ühtaegu seksirakk. Kogu meie keha on seksuaalenergia patarei.

Esimene suutra ütles meile:

Suguühte algul ole jätkuvalt teadvel esialgsest lõõsast ning jätkates hoidu lõpu tuhast.

 

Milline vahe algusel ja lõpu vahel on tavalisel suguühtes! Lõõm ja tuhk.... Küllap on suguühe ka sulle olnud otsekui paisu taha kogunenud energiast vabanemine. Nii sa siis oledki kärsitu ja kiirustad naisesse. Sa tahad kuhjunud energiale lahendust, vabanemist leida. Ülevoolav energia vabanebki organismis - ja on läinud, sa tunned end miskipärast nõrgana. Kuigi elasid läbi väga meeldiva kõrghetke, on sul ometi ka ebamäärane kahjutunne millestki; miski oleks kui päästmatult läinud, osa su jõust ja väest, ning sa tunned end nõrgana.

Kuidas seda mõista?

Mõtle end nüüd tagasi orgasmieelsesse olukorda. Ülevoolav energia kuhjab pingeid ja erutust. Tunned, et sellest olukorrast väljumiseks tuleks midagi ette võtta. Kui siis energia on vallandunud, tunned end korraga nõrgana. Võib-olla mitte ka väga nõrgana - oleneb paljudest teguritest - , kuid igal juhul ei saa sa end võrreldagi sellega, kes sa olid alles mõne hetke eest. Energia on läinud. Nüüd võid sa lõdvestuda, kuid ometi on selles lõdvestumises midagi negatiivset. Kui sa suudad lõdvestuda üksnes selle hinnaga, et loobud suurest hulgast energiast, heidad selle endast eemale, siis on see lõdvestumise eest küll väga kallis hind. Pealegi on see lõdvestus üksnes füüsiline, mis ei ulatu sügavamale ega saa vaimseks.

Esimene suutra ütleb meile seega: ära kiirusta ja ära püüa lõppu välja jõuda! Jää algusesse! Suguühtes on kaks osa: algus ja lõpp. Jää algusesse! Alguses on rohkem soojust ja ka lõdvestatust. Ära kiirusta lõppu, unusta lõpp üldse ära!

Suguühte algul ole jätkuvalt teadvel esialgsest lõõsast...

 

Kui tunned endas tulvavat ülevoolavalt suurt energiat, ära mõtle sellest vabanemisele! Jää selle energiatulvaga, vabanemise asemel püüa temaga liituda, ühte sulada, nii selle energiaga kui ka partneriga! Loo ring!

Üldse on siinjuures kolm erinevat võimalust. Kaks ühtunud armunut võivad luua endast kolm kujundit, kolm geomeetrilist kujundit. Võimalik, et oled juba varem selle kohta midagi lugenud või näinud vanu alkeemiaalaseid joonistusi, milles alasti paar seisab kolme geomeetrilise kujundi sees. Üks neist kujundeist on ruut, teine kolmnurk ja kolmas ring. Tegemist on iidse alkeemilise ja tantristliku suguühteanalüüsiga.

Tavaliselt, kui oled kellegagi suguühtes, pole teid mitte kaks, vaid neli - neli nurka tähistavad seda, et te kumbki olete jaotunud kaheks: mõtleja ja tundja. Paratamatult jääb selline suhe vähem või rohkem pinnapealseks. Tundub küll midagi olevat, aga ei ole. Teie vahel ei saa tekkida sügavat suhtlust, sest su enda sisemine loomus on peidus ja sama võib öelda ka su partneri kohta. Kohtuvad põhiliselt kaks pead, kaks mõtlemissüsteemi. Teist tüüpi kohtumist sümboliseerib kolmnurk. Te olete kaks: all moodustate kaks nurka. Ühel ootamatul hetkel sulate korraks ka ühe - kolmnurga ülanurk näitabki seda. See on täiuslikum kui ruudutüüpi ühe; siin te olete, kuigi põgusaks hetkeks, tõepoolest üheks saanud. Selline ühtsus annab teile külluslikult tervist ja elujõudu.

Parim on kolmas võimalus, see on juba tantristlik kohtumine: teist saab ring. Sel pole enam mingeid nurki ja kohtumine pole enam üksnes hetkeline. Kohtumine on ajatu - ajakategooria on välistatud. Selleni võib jõuda vaid siis, kui ei püüelda seemnepurset. Ejakulatsiooniga saab teie ühtest kolmnurk - seemnepurskes kaob kontakt.

Püsi alguses, ära liigu lõppu! Kuid kuidas on võimalik jääda algusesse?

Siin võin anda mõned soovitused.

Ära suhtu suguühtesse kui millessegi, mis peab kuhugi välja viima. Ära mõtle sellest kui vahendist, sest ta on ise enda eesmärk. Ära mõtle tulevikule, vaid jää olevikku! Kui sa suguühtes ei suuda jääda olevikku, ei suuda sa seda ka milleski muus, sest seks pakub selleks kõige ideaalsemat võimalust.

Jää olevikku! Naudi kahe keha ja hinge kohtumist, sulage teineteisesse, unusta, et tahad veel kusagile välja jõuda või midagi saavutada. Püsi olevas hetkes ning sula sellesse! Sind ümbritseb soojus ja armastus - mida siis veel!

Kui armastust pole, sugeneb suguühtesse paratamatult kärsitust ja kiirustamist. Siis te kasutate teineteist, kumbki on teisele vaid vahend - ühtesulamisest tundub seejuures nagu kohatu rääkidagi, see lihtsalt ei ole võimalik. Kui armastad, oled suuteline oma armastatuga ühte sulama, ja see annab juba suguühte algul - võib liialdamata öelda - ilmutusi.

Kui sa ei tunne vajadust suguühtes kiiresti edasi liikuda, muutub ühe iseenesest aina vähem seksuaalseks ja sellevõrra aina enam vaimseks. Ka suguelundid liibuvad ja otsekui sulavad teineteisesse. Sügav, sõnatu suhtlus toimib ka bioenergeetilisel tasandil ja te võite tundeideks niiviisi ühtesse jääda. Mida aeg edasi, seda sügavamaks ja sügavamaks muutub teie ühesolu. Kuid ärge mõelge, lihtsalt olge. Nii kandute ekstaasi, samadhisse. Kui olete seda kogenud, üleneb-peeneneb teie seksuaalne vaim, pole enam jälgegi robustsest seksuaalsusest ja te saavutate brahmacharya-taseme. Jõuate ehk välja sellisele astmele, mida võiks tsölibaadikski nimetada, sest teie seksuaalsusest on ära langenud kõik see maine ja jämedakoeline, mida seksiga seoses enamasti silmas peatakse.

See näib paradoksaalsena, sest üldlevinud arusaama järgi on ju nii, et kui keegi järgib tsölibaati, siis see tähendab, et ta ei vaata vastassugupoole esindajaid, hoidub lähemast suhtlusest nendega. Selline põgenemine on küll midagi väga väära. Tegelikult tunneb selline isik - kui ta just pole impotent - alatasa kiusatusi - on ta ju endas midagi niivõrd põhilist alla surunud.

Tantra soovitab mitte põgeneda - põgenemine ei ole võimalik. Selle asemel tuleb panna loodus ise ülenema. Ära võitle! Võta loodus omaks sellisena, nagu ta on, ja sellelt tasandilt alustades püüa üleneda. Üks loomulik ja väga viljakaks osutuda võiv algus on see, mida just kirjeldasin: viibite sümpaatse partneriga kauakestvas armuühtes, millel pole lõppu, vaid on üksnes algus.

Erutus on energia. Võid kaotada selle, tõusta tippu, mille järel energia hajub, järgnevad norutunne ja väsimus. Võid seda ju võtta kui lõdvestumist ning norutunne võib olla suurem või väiksema olenevalt sellestki, kas oled oma partneri suhtes ükskõikne või temasse kirglikult kiindunud. Ent igal juhul ei pääse sa mööda tundest, et selles lõdvestumises on midagi negatiivset.

Tantra õpetab sulle nüüd lõdvestumist, mis on läbinisti positiivne.

Partnerid sulavad teineteisesse, vahendavad teineteisele oma eluenergiat, moodustavad energeetilise ringi ja nende energia hakkab liikuma selles ringis. Pidevalt nad saavad ja annavad energiat, annavad ja saavad. Energia ei lähe kaotsi. Vastupidi, energiat tuleb aina juurde, sest kontaktist vastassugupoolega elavneb iga su ihurakk. Kui oskad sulada sellesse erutusse nii, et sa ei tõuse tippu, vaid jääd püsima algusse, ei kuumene üle, vaid viibid püsivas soojuses, siis need soojused võivad liituda tõesti imelisel viisil.

Sellises ühtes on võimalik viibida pikka aega, tavalist suguühet silmas pidades võiks öelda: väga pikka aega. Ilma seemnepursketa, ilma energiat eemale heitmata saab sellest meditatsioon. Selle läbi muutud sa ise terviklikuks. Su lõhestunud isiksus pole enam lõhestunud, üle lõhede on nüüd juba sillad.

Igasugune neuroos on lõhestumine. Kui nüüd lõhedest ulatuvad üle sillad, tähendab see, et oled jälle saanud süütuks lapseks. Kui sul nüüd on seegi kogemus varuks, võid edaspidi toimida ühiskonnas, arvestades seal kehtivaid ühiselureegleid, jäädes samal ajal siiski ka iseendaks. Sa täidad üht või teist rolli, kuid sa ei ole üksnes rollitäitja, sa lihtsalt tegutsed näitlejana: ebareaalses tegelikkuses paned sa ette mõne ebareaalse maski, siis võtad jälle ära, seesmiselt oled sa vaba. Seal, kus vaja, näitad oma tõelist nägu, kus see aga ainult halba teeks, seal esined maskis.

Inimkond on paljusid oma liikmeid tapnud nende tõelise näo pärast. Jeesus löödi risti sellepärast, et ta hakkas käituma tõelise inimesena. Sellist asja ebardlik ühiskond ei talu. Ka Sokratest sunniti mürki võtma sellepärast, et ta hakkas käituma nagu tõeline inimene.

Käitu siis, nagu ühiskond eeldab, ära tekita asjatult tüli ja pahandusi endale ja teistele; sellest peale, mil sul on elav kogemus tõelisest olemisest ja terviklikkusest, ei suuda ühiskond sinust enam neurootikut teha ega sind hulluks ajada. Olles seesmiselt vaba, kasuta vajalikul hetkel maski. See on nii, nagu tuuker paneb selga oma raske ülikonna, kui ta valmistub minema tema jaoks ebasoodsasse keskkonda.

 

Suguühte algul ole jätkuvalt teadvel esialgsest lõõsast ning jätkates hoidu lõpu tuhast.

 

Seemnepurske energia lahkub, tuli kustub. Oled oma energiast lahti, ilma et oleksid midagi saavutanud.

 

Teine suutra:

 

Kui sellises ühtes löövad su meeled võbelema nagu puulehed, sisene sellesse võbelusse.

 

Kui sellises ühtes - silmas on peetud partnerite täielikku teineteisesse sulamist - löövad su meeled võbelema nagu puulehed, sisene sellesse võbelusse.

Paljud on suguühtes arglikud, isegi kramplikud, ei liigu vabalt, ei liigu peaaegu et üldse. Kui lubate oma kehadel vabalt liikuda, levib teie ühe kogu kehas ning lakkab olemast teatud kindlas kohas lokaliseerinud toiming. Seda aga paljud millegipärast pelgavad, ei söanda... Lokaliseerituna on suguühet kergem kontrollida kui siis, kui see on haaranud oma võimusesse kogu su keha, kui sa hakkad rappuma ja häälitsema oma tahtest sõltumata.

Meil on kalduvus alla suruda liigutusi. Eriti on sunnitud liikumatuks naisi, seda võib täheldada kõikjal, üle kogu maakera. Paljud naised on suguühtes liikumatud nagu laibad. Mehe osaks on teha neile midagi, nemad ise ei tee mitte midagi. Passiivsed partnerid. Miks on see nii? Miks on mehed üle kogu maailma sisendanud naistele, et vooruslik abikaasa peab olema suguühtes passiivne?

Seda on põhjustanud hirm selle ees, et naine võib tõeliselt ärgata ja siis on mehel väga raske teda rahuldada. Naine võib kanduda ühest orgasmist teise, mehel pole see võimalik. Naine võib saada kolm orgasmi järjest, mees vaid ühe. Naine alles süttib, kui mees on juba ära vajunud. Mis siis teha? Naine vajaks jätku, aga grupiseks on tabu, üle kogu maailma on võimul monogaamsed ühiskonnad. Nii on tundunud kõige otstarbekam olevat suruda alla naise seksuaalsust. Niisiis ongi tekitatud olukord, kus 80-90% naistest ei tea üldse, mis on orgasm. Nad võivad küll vabalt lapsi sünnitada - see on midagi muud. Võivad ka rahuldust pakkuda meestele - see on samuti midagi muud. Ise nad ei saa ealeski teada, mis on rahuldus. Seepärast näeme kõikjal maailmas nii palju kibestunud ja pettunud naisi - see on loomulik. Nende põhiline vajadus on ju rahuldamata.

Raputused on lihtsalt suurepärased, sest kui rappud suguühtes, hakkab energia su kehas voolama, iga su ihurakk on sellest kaasa haaratud, elavneb, sest iga rakk on seksrakk.

Kunagi sa sündisid sellest, et kaks sugurakku kohtusid ja liitusid ning panid aluse su keha kujunemisele. Neidsamu rakke on nüüd igal pool su kehas, nad on aina paljunenud ja paljunenud, kuid põhiüksuseks on sinus ikkagi sugurakk. Kui rappud üle keha, ei tähenda see üksnes seda, et oled ühtes oma partneriga: su kehas on samuti iga su rakk kohtumas vastasrakuga. Võib tunduda, et selles on midagi loomalikku, kuid sa oled ju ka loom - parimas mõttes! - ja selles pole tõesti midagi halba.

 

Teine suutra ütleb:

Kui sellises ühtes löövad su meeled võbelema nagu puulehed...

 

Puhub tugev tuul ja puulehed värisevad. See värin läbib tüve ja jõuab isegi all suure puu juurtesse.

Ole sinagi nagu see puu! Puhub tugev tuul - ja seks on tugev tuul! - ning võimas energia voogab sinus. Rappu siis ja võbele! Luba igal oma ihurakul keerelda selles tantsus! See käib mõlema partneri kohta. Teine keerleb samuti selles tantsuhoos, ka tema ihurakud on ergastunud ja liiguvad kaasa. Ainult sellistena on teil võimalik kohtuda. See kohtumine pole pelgalt mentaalne, see on bioenergeetiline kohtumine.

Sisene sellesse rappumisse, ära vaata kõrvalt, saa ise rappumiseks! Mitte ainult su keha ei rappu, vaid kogu su olemus. Pole enam kaht keha ja kaht vaimu - algul on kaks ergastuvat energiat ja lõpul energiaringi, mitte kaks eri inimest.

Mis siis toimub selles ringis?

Esiteks oled sa kantud eksistentsiaalsest väest, mitte sotsiaalsest vaimust. Tunned end osakesena kosmosest. Oma rappumises oled sa osa kõiksusest. See on suur loomishetk. Olete kaotanud oma kindlakujulised piirid ning kandute teineteisesse. Targutav vaim on haihtunud, nagu ka igasugune osadeks jaotumine - on sündinud uus terviklikkus.

See, mida ma äsja kirjeldasin, ongi advaita - mittekahesus. Kui sa ei suuda ise kogeda seda seisundit, siis on tulutu igasugune filosofeerimine mittekahesuse teemal, sest see kõik jääb sõnadeks. Kui aga oled kogenud mitteduaalsust isikliku läbielamusena, on sul eeldusi mõista upanishaade, mõista müstikuid, mõista seda, millest müstikud räägivad - kosmilist ühtsust ja terviklikkust. Sa ei tunne end enam lahusseisvana, enam pole maailm sulle kõle ja võõras - tunned end oma eksistentsis kodus olevat, nagu sa seda veel kunagi varem pole tundnud.

Kui tekib see tunne, et "ma olen oma eksistentsis kodus", kaovad kõik mured ja ahistused. Ei ole enam piinavat võõrandumist ega konflikte.

Laozi nimetab seda seisundit taoks, Shankara advaitaks.

Võid mõelda ka oma nime... Tunda on seda aga kerges armuühtes. Ma mõtlen: tõelises armuühtes, milles sa elavned, lähed kaasa ja saad terviklikuks ka iseendas.

 

Kolmas suutra:

 

Isegi ka ainult meenutades ühte, ilma tegelike embusteta - ülenemine.

 

Kui sul on kord juba olemas see kogemus, siis pole partnerit tingimata enam tarviski. Sul tarvitseb vaid meenutada üht kunagist ühest - ja sa oled jälle selle sees. Aga see on võimalik üksnes siis, kuis see esialgne kogemus on tõesti olnud ehe. Kui see on sul olemas, võid vabalt kanduda sellesse taas ja taas, ilma et vajaksidki partnerit. Ega see nüüd niisama lihtne ka ole, kuid võimalik siiski. Kuni sa seda põhimõtteliselt ei suuda, pole sa vaba, oled sõltuv. Miks see nii on - siin on jällegi mitmed põhjusi.

Sel hetkel, kui oled muutnud pulseerivaks energiaks, milles olete saanud partneriga üheks energiaringiks, - sel hetkel pole sinu jaoks enam ka partnerit ja temal pole sind. Kuna see ühesolu on keskendunud sinus, ei ole partnerit - see tähendab, tegelikult ta muidugi on, kuid sa ei tunneta seda. Naistel on seda kergem kogeda, sest neil on tavaks tihti seksida suletud silmadega. Seepärast on selle tehnika omandamiseks parem, kus suled samuti silmad. Nii tekib kergemini see ringitunnetus, ühtsuse tunne. Jäta see meelde!

Sule silmad, heida pikali, nagu oleksid koos partneriga, meenuta ja ela kõik see jälle oma tunnetes läbi. Su keha hakkab võbelema ja rappuma. Lase tal seda teha, unusta täiesti, et partnerit polegi sinu kõrval. Liigu nii, nagu oleks. See "nagu oleks" on ainult alguseks, kohe varsti tunned, et - on. Tee selliseid liigutusi, nagu sa neid armuühtes oled teinud. Tee kõike seda, mida oled teinud oma partneriga. Häälitse, liigu, rappu! Varsti tajud tuttavat ringi - see on võluring. Nüüd ei ole selle ringi moodustamiseks vaja läinud meest ja naist. Kui sa oled mees, siis on kogu universum muutunud naiseks, kui oled naine, on universumist saanud mees. Oled nüüd sügavas ühesolus olemise endaga. Ust - partnerit - ei ole.

Partner on lihtsalt uks. Seksides naisega seksid sa tegelikult olemise endaga. Naine on uks - mees muidugi samuti. Partner on uks kõiksusse. Kuid sul on alati nii kiire ja sa oled nii pealiskaudne, et ei märka seda. Kui aga vaibud peaaegu liikumatusse ühtesse pikaks ajaks, vahest koguni tundideks, siis sa unustad teise ja temast saab kõiksuse osa.

Kui oled kord omandanud selle tehnika, võid korrata sama ka üksi olles. Ja kui sul tuleb see välja üksinda, annab see sulle uudse vabadusetunde. Kõiksusest saab su partner, su armastatu. Siis võid pidevalt kasutada seda tehnikat ja sa oled pidevalt osaduses eksistentsiga.

Võid teha seda ka teistes dimensioonides. Võid teha seda hommikusel jalutuskäigul. Siis oled sa osaduses tõusva päikesega, taeva ja puudega. Võid teha seda, vaadates öösel tähti. Võid olla suguühtes kogu universumiga, kui tead, kuidas seda teha.

Kõige parem on siiski algust teha teise inimolendiga, sest ta on sulle lähim - kõige lähedasem ja mõistetavam osake kõiksusest.

 

Isegi ka ainult meenutades ühet...ülenemine.

 

Ja sa muundud ning ülened, saad uueks. Tantra kasutab seksi vahendina. Seks on energia ja sellisena kasutatav. See energia on suuteline muutma sind ja kandma transtsendentaalsetesse seisunditesse.

Kasutada seksi vaimsetele eesmärkidel tundub esialgu paljudele kuidagi kohatu, miski hoiab tagasi ja tekitab sellise mõtte juures pentsiku tunde. See on sellest, et oleme kasutanud seksi valesti. Loomad vähemasti seksivad vabalt ja loomulikult, meie seda endi kohta öelda ei saa. Ajast aega edasi kandunud sisendus, et seks on patt, on tekitanud meis kõigis sügava lõhe, kunagi ei lase me end täielikult vabaks. Üks me minadest jälgib ikka kõrvalt ning teeb etteheiteid. See on nii isegi noorte seas - ei mingit olulist vahet. Nad võivad öelda, et on vabameelsed, et seks ei ole nende jaoks tabu, kuid nähtavasti pole võimalik alateadvust niisama kergesti sajandite jooksul kogunenud rämpsust puhastada. Teadvuse tasandil võid küll öelda, et seks ei ole patt, ning täiesti uskuda oma sõnu, kuid alateadvus kinnitab midagi muud. Ta ei pruugi seda isegi ütlema tulla, kuid seksuaalvahekorras tunned sa, et oled pattu tegemas, ning sulle võib tunduda, et seda ütleb sinus Jumala hääl. Vähesed oskavad vahet teha oma alateadvuse ja Jumala hääle vahel...

Kõik see takistab sul jäägitult sulamast seksi - mis oleks ainus mõistlik tegu, kui juba üldse seksida. Miski jääb alati välja, kõrvale, ja see tekitabki sinus lõhesid.

Tantra õpetab: andu suguühtes täielikult sellele, mida teed - seksile! Unusta oma tsivilisatsioon, religioon, kultuur ja ideoloogia! Unusta kõik! Ainult liigu ja andu täielikult! Ära hoia midagi "igaks juhuks" endale! Sul ei ole selleks vähimatki tarvidust. Loobu ka mõtlemast. Ainult nii võid kellegagi täielikult üheks saada, samastuda.

Seda ühtsustunnet on võimalik hiljem lahutada partnerist ja rakendada kogu universumi suhtes. Sa võid olla seksuaalsuhtes puuga, kuuga - kõigega! Kui sa kord juba tead, kuidas luua seda energeetilist ringi, siis on seda võimalik teha kõigega ja ka üldse mitte milletagi.

Sa võid luua selle ringi enda sees, sest inimesed on mõlemad, nii mees kui naine. Sa oled nii üks kui teine, sest oled loodud nii mehe kui ka naise poolt, seega on sinus ka vastassugupoolt, see pole kuhugi kadunud. Sa võid kõik täiesti unustada ja ometi luua endas jälle selle ringi. Kui oled loonud endas selle ringi, tähendab see seda, et mees su sees embab ja on seksuaalvahekorras naisega sinus - see embus leiab aset sinu sees. Vaid siis, kui selline ring on loodud, võib rääkida tsölibaadist positiivses mõttes, vastasel juhul on tegemist loomuvastase seisundiga, mis tekitab paratamatult probleeme.

See ring sinus annab sulle vabaduse.

Tantra ütleb: seks võib olla kõige tugevam köidik, kuid võib saada vahendiks ülima vabaduse saavutamiseks. Võib ju ka mürgist teha ravimi, kuid selleks on vaja teadmisi.

Niisiis ära mõista midagi hukka, selle asemel kasuta! Ja ära ole millelegi vastu, selle asemel uuri asja ning jõua selgusele, kuidas seda saaks kasutada millegi parema nimel ning ülendada.

Tantra on sügav ja täielik elujaatus. Ainus filosoofia ja praktika - vähemalt kõigist teadaolevaist, mis on läinud kaasa, selle asemel, et võidelda vastu. Tantra on ainulaadne. Selle mõtteviisi lähtealuse võib kokku võtta ühte lausesse: ära heida midagi endast ära ja ära ole ka millegi vastu - ära tekita konflikte, sest mis tahes konfliktid hakkavad lagundama sind ennast.

Kõik religioonid, vähemasti nende kesksemad ja ametlikumad voolud, on seksi vastu. Veel enam: nad kardavad seksi, sest selles peitub suur energia. Kui andud sellele, siis sind polegi enam ning see vool võib sind kanda kuhu tahes. Seda kõik kardavadki ja käsivad luua barjääri enda ja seksi vahele.

Ainult tantra kuulutab sellise seisukoha vääraks, koguni haiglaseks, sest pole loomulik lahutada end tahtlikult sellest eluenergia voolust. Oled ju ise ka osa sellest voolust. Nii et kõik vahetegemised on siin valed. Tegelikult ei olegi võimalik eraldada end barjääriga eluenergiast, oled ju osake sellest, üks laine. Võid muidugi jäätuda, kuid see on ju surm. Kogu inimkond on mingis mõttes surnud. Keegi pole täiesti elav. Kuhu enda ümber ka vaatad, kõikjal näed surnud massi ulpimas eluenergia voolus.

Sulage üles! Tantra kutsub teid üles sulama. Ärge ujuge ringi jäämägedena, sulage ja saage üheks jõeks!
Sulades jõeks, tundes end jõena, ole teadlik oma uuest olekust - ja korraga sa ülened, tõused milleski nimetamatus kõrgemale. Mitte konfliktid, vaid teadvelolu kutsub esile muundumise, ülenemise.

Kõik need kolm tehnikat on, võiks öelda, ka väga teaduslikud. Miks ei taheta neid siis tunnistada? Seepärast, et seks muutuks siis millekski muuks ja ainuüksi selline võimalus tekitab inimestes ebalust. Seks ei oleks siis enam aeg-ajalt aset leidev lõõgastus. See ei oleks siis enam energia eemaleheitmine.

Selline lõpp oleks kadunud, sest seksist saab siis meditatiivne ring.

 

Veel mõne eelnevaga liituvad tehnikad:

 

Immuta selle rõõmuga läbi ka oma taaskohtumine sõbraga, keda sa pole kaua aega näinud.

 

Sisene sellesse rõõmu ja saa sellega üheks - nii iga rõõmu ja õnnega. See on siin vaid näiteks toodud.

 

Immuta selle rõõmuga läbi ka oma taaskohtumine...

Äkitselt näed oma sõpra, keda sa pole näinud palju-palju päevi või aastaid. Sinus tõuseb esile suur ja siiras rõõm. Su tähelepanu on aga keskendunud sõbrale, mitte rõõmule, ja seeläbi läheb sinu jaoks midagi kaduma. Hakkad rääkima, meenutama ammumöödunud aegu, ja see rõõm lahkub tasapisi, läheb oma teed.

Kui kohtud sõbraga ja tunned sellest suurt rõõmu, keskenda oma tähelepanu sellele rõõmule. Tunneta seda ja sa selleks rõõmuks! Kohtu sõbraga, olles teadvel rõõmust, mida ta sinus äratab. Las sõber olla pisut tagaplaanil, ise aga püsi oma rõõmu keskmes.

Sedasama võid teha ka mitmesugustes muudes olukordades. Päike tõuseb - ja äkki sa tunned, et miski tõuseb särama sinus endas.

Kui oled seda tundnud, unusta päike, las ta taandub kusagile tagaplaanile, keskenda tähelepanu oma tunnetusele, tunned, kuidas sinus tõuseb energia. Kerkib ja leviv sinus laiali üle kogu keha. Ära jälgi seda, vaid sula ka sellesse! Vähe on hetki, mis pakuvad meile sügavat rõõmu, õnne ja õndsust. Neistki väheseist hetkist kaotame palju, kuna meil on kalduvus muutuda objektikeskseiks.

Kui sa tunnedki rõõmu, tunned alati, et see tuleb väljastpoolt. Sa kohtud sõbraga - muidugi tuleb see rõõm sõbrast, tema nägemisest. Kuid kas see ikka on nii? Rõõm on alati sinu sisemuses. Sõber on aidanud sel ilmsiks tulla, seda küll, kuid rõõmu läte on ikkagi sinus eneses. Nii ei ole see mitte ainult rõõmu, vaid üldse kõigega, ka viha ja kurbusega. Kaasinimesed on vaid olukorrad, mis kutsuvad meis esile ühesuguseid või teistsuguseid tundeid, kuid nad pole nende tunnete põhjuseks. Mis sinuga ka ei juhtuks, see juhtub just nimelt sinuga ja see on alati sinus olnud. Kohtumine sõbraga on vaid teatav olukord, mis kutsub sinus esile tundeid, mis olid sinus küll olemas, kuid vaibunud kujul. Nüüd nad ärkasid.

Mis ka ei juhtuks, säilita teadvelolu oma sisimaist tundeist. Sellega omandab su elu uue ulatuvuse kõiges. Katseta seda ka negatiivsete emotsioonidega.

Kui oled vihane, ära keskendu oma tunnetes sellele inimesele, kes on sinus need tunded esile kutsunud. Las ta olla kusagil taustal. Keskendu oma tundele, saa vihaks kui selliseks, tunneta seda. Ära mõtle: "See inimene on minus selle kõik esile kutsunud:" Ei ta ole. Ära mõista teda hukka. Ta on vaid kujundanud sinu jaoks teatava olukorra. Ole talle tänulik selle eest, et miski, mis seni oli peidus, ilmnes sinus ja sa võid seda nüüd uurida ja tundma õppida. Ta on andnud hoobi mingisse kohta, kus oli peidetud haav - nüüd oled sellest tänu temale teadlikuks saanud.

Kasuta seda meetodit nii positiivsete kui ka negatiivsete emotsioonide puhul - ja sinus leiab aset suur muutus. Kui emotsioon on negatiivne, vabaned sellest, kui saad teada, et tegemist on teatavad energiakombinatsiooniga sinus eneses. Kui aga positiivne, samastud selle tundega, sulad selleks. Kui selleks emotsiooniks on rõõm, saad sa rõõmuks, kui viha, siis see viha hajub.
Selles ongi negatiivsete ja positiivsete emotsioonide vahe. Kui saad teadlikuks mingist tundest ja see hajub - järelikult oli see negatiivne. Kui aga, saades teadlikuks mingist emotsioonist, sulad sellega ühte ja saad ise selleks, on tegemist hea tundega.

Minu jaoks on see tõsiselt võetav kriteerium: kui teadlikuks saamine süvendab midagi, peab see olema hea, kui aga hajutab, siis halb. See, mis ei suuda tähelepanu keskmes alles jääda, on patt, ja see, mis neis tingimustes kasvab, on voorus. Voorus ja patt ei ole sotsiaalselt tingitud kriteeriumis, vaid meie sisemised otsustused.

Kasuta oma teadlikuks saamise võimet. Selle toime on niisama hämmastav kui valguse võime peletada pimedust. Äsja täitis pimedus kogu ruumi, aga sa läitsid valguse ja teda pole enam. Pimedus oli lihtsalt valguse puudumine, ei muud. Valguse ilmumisega ilmneb aga, et ruumis on ühte ja teist, on riiulid, nendel raamatud, seinad - need ei kadunud valguse tulles, vastupidi - need said nüüd nähtavaks.

Kui süütad endas valguse, siis pimedus hajub, kõik väärtuslik aga saab nähtavaks.

Teadvustumisel hajuvad viha, kurbus, vägivaldsus, samal ajal kui armastus, õnn, ekstaas ja rõõm saavad paremini nähtavaks.

 

Immuta selle rõõmuga läbi ka taaskohtumine sõbraga...

 

Viies tehnika:

Süües ja juues saa selle söögi või joogi maitseks ja saa söönuks ka maitsest.

 

Kõik me ju sööme jätkuvalt, me ei suuda ilma söögita elada, kuid me sööme nagu robotid, automaatselt. Kugistame, ei pööra maitsele suuremat tähelepanu ,ei ela sellesse sisse. Just seda aga tuleks teha. Söögem aeglaselt, olles teadlikud erinevatest maitsetest. Ainult tegevust aeglustades võite saavutada teadveloleku toimuvast.

Kui tunnete suus magusa maitset, saage ise selleks magususeks. Siis võite tunda seda magusust kõikjal oma kehas, mitte ainult keelel. Ja samuti tehke kõigi teiste maitsetega! Mida te ka ei sööks, tunnetage maitset ja saage ise selleks maitseks!

Dzainistid ütlevad: "Kui pole maitset, on aswad." Mahatma Gandhil oli aashramis selline reegel: "Aswad - ära maitse midagi! Söö, kuid ära maitse, unusta maitse! Söömine on möödapääsmatu vajadus, tee siis seda, kuid mehhaaniliselt. Maitse on iha, loobu sellest!"

Tantra jällegi soovitab maitsta - ning nii palju kui võimalik. Inimene muutub seeläbi aina tundlikumaks ja elavamaks, saades ise maitseks.

Järgides aswadi põhimõtet, hoidudes maitseelamustest, nürinevad meeled, nad on järjest vähem ja vähem tundlikud. Sellise kahanenud tundlikkusega pole me enam suutelised tunnetama oma keha ega täisväärselt tajuma oma tundeid. Tulemuseks on keskendumine pea, mõttetegevuse ümber, mis paratamatult lõhestab meie isiksuse. Tantra aga asetab pearõhu terviklikkusele.

Meeldiv on olla tundlik, hea on maitsta. Mida tundlikum oled, seda elavam oled ja seda avatum.

Süüa võib ka ilma maitsmata. Nii elada ei ole mingi kunst.

Võid puudutada teist inimest, ilma et tajuksid puudutust - seegi pole raske. Enamasti me ju teemegi nii. Surud teise inimese kätt, ilma et teda tegelikult tunnetaksid. Et tunnetada, peaksid sisenema ise oma käesse, saama oma käeks, oma sõrmedeks ja peoks. Su hing peaks laskuma su käesse. Ainult sel juhul võid sa kedagi tõeliselt puudutada. Siis jääb teise käe tunnetus sinusse ja on sinus ka siis, kui teine on juba ammugi lahkunud.

Need käesurved, mida me vahetame, ei ole tõelised puudutused. Enamik inimesi kardab üldse puudutada teisi, sest puudutus sümboliseerib seksi.

Sa võid seista rahvahulgas, kus sind igast suunast nügitakse, raudteejaamas või tuubil täis bussis, kuid need pole ju tegelikud puudutused. Ainult kehad osalevad kontaktides, ise olete aga eemale tõmbunud, neis puudutustes pole hinge. Ja kui juhtumisi on, siis on see kohe tunda - enamasti tunneb teine end sel juhul häirituna, on solvunud.

Selline tundekülmus mõjub meile halvasti. Oleme end pidevalt kaitsmas elu vastu. Kardame nii väga surma, kuid tegelikult juba olemegi surnud - vaimses ja hingelises mõttes.

Poleks vaja karta surma, sest selles mõttes nagu me surma kardame, ei sure ju keegi: surm ei ole sugugi kõige lõpp. Teisalt aga oleme juba elus olles surnud. Seepärast ka see hirm - sellest, et tunneme alateadvuslikult ka ise: me pole õieti üldse elanud... Me pole veel õieti elanudki ja juba läheneb surm.

Inimene, kes elab täisväärset elu, ei karda surma, sest hetkel ta ju elab. Kui sa tõeliselt elad, ei pruugi sa tunda hirmu surma ees. Sa võid elustada isegi oma surma. Kui surm kätte jõuab, võtad ta vastu nii suure tundlikkusega, et võid seda isegi nautida. See on võrratu kogemus! Kui suudad läbi elada isegi oma surma, olles teadvel oma sureva keha muutumistest, koondades tähelepanu lagunemise keskmesse - kui suudad seda, oled saanud surematuks.

 

Süües või juues saa selle söögi või joogi maitseks ja saa söönuks ka maitsest.

 

Juues vett, tunneta vee värskust ja jahedust. Sule silmad, joo aeglaselt, maitstes. Tunneta vee jahedust, saa ise selleks värskeks jaheduseks, mis levib terves su kehas. Sel viisil kasvab su tundlikkus, sest oled elavam ja erksam ning joodud veest on sul palju enam kasu kui muidu.

Sageli tunneme, et elu on kõle, et ta on olnud meie vastu ülekohtune ja et üleüldse - elu on tühi. Kunagi ei mõtle me aga sellele, et just meie oma eluviisi tõttu tundubki elu meile seesugune, tühi. Me ise ei täida teda millegi meeldivaga ega lase seda teha ka teiste. Kanname rasket kaitserüüd. Seda sunnib meid tegema ebamäärane kartus, et oleme kergesti haavatavad. Igaks juhuks oleme siis võtnud kaitseasendi kõigi ja kõige vastu. Niisiis oleme kivistunud hauasambaks - elutuks asjaks.

Tantra ütleb: ole elav, veel elavam, sest elu on Jumal. Ei ole teist jumalat peale Elu. Ole loovam ja elavam, ning sellega koos oled sa ka jumalikum. Mida elavam, seda jumalikum. Ole täielikult elav - ja sinu jaoks pole olemas surma.

 

 

Kaasaminek seksuaalenergiaga

SEKS LÄBI MÕISTUSE ON SEKSUAALSUS

 

Mida sa ka ei teeks, tee seda meditatiivselt ja kogu hingest! Nii ka kõiki oma seksuaalseid toiminguid. Lihtne on ette kujutada inimest, kes on üks olles vihane. Aga sa võid üksi, meditatiivselt, läbi teha ka seksuaalorgia ja olla selle lõpul milleski muutunud, teistsugune kui enne.

Kui ole üksi, lukusta oma toa uks ja anna vaba voli seksuaalfantaasiatele! Imiteeri suguühteliigutusi, hüüa ja õhka nii palju, kui süda lustib! Tee seda kogu hingest ja kõikeunustavalt. Ela läbi seksuaalakti - üksi, meditatiivselt, kuid pannes mängu kogu oma seksuaalenergia. Nüüd võid sa proovida selle energia erinevaid avaldumiskujusid, tunda saada, uurida. Kui püüad seda teha koos partneriga, on see märksa raskem, vähemalt esialgu, sest partneri isikus on kohal ka ühiskond, ja sa ei tunne end vabalt. Muidugi on võimalik end ka siis vabalt tunda, see eeldab aga tõesti sügavat armastust.

Tõelist intiimsust kahe inimese vahel võikski määratleda nii: see on tunne, et oled üksi, kuid ometi olete kahekesi. Vaid sellisel juhul on võimalik vaba, spontaanne seksuaalkäitumine. Ei ole häirivaid mõtteid: "Mis ta minust arvab, kui nii teen."

Kui teid seob tõeline armastus, pole seda häirivat teisetunnet. Ja kui kaks keha liituvad, liiguvad nad ühtses rütmis. Sellisel juhul vabaneb seksuaalenergia täielikult.

Kuigi viha spontaansus sünnib kergemini kui armastuse spontaansus, on asja olemuseski üks oluline vahe.

Viha on alati inetu; seks pole seda sugugi mitte alati. Mõnikord on see kõige kaunim, mis üldse võib olla: kui tekib ühine rütm, ühtlustub hingamine, armastajate praana voolab ringis, mehest ja naisest on saanud armastus.

Kuid alati pole see nii. Kui sul pole parajasti võimalik osaleda sellises müsteeriumis, võid sa ometi jõuda täisväärsesse orgasmi ka üksi, mediteerides. Lukusta uks ja vaibu oma toas seksuaalmeditatsiooni, lase oma kehal liikuda nii, nagu ei kontrolliks sa teda üldse! Loobu igasugusest kontrollist.

Abikaasadel võib olla teineteisest väga palju abi ja eriti veel tantras: sinu abikaasa või su sõber võib sind paljus edasi aidata, kui teid mõlemaid kütkestab sügavalt seksi võimaluste tundmaõppimine. Lubage endile täielikku kontrollimatust. Unustage tsivilisatsioon, nagu pole seda kunagi olnudki. Astuge tagasi Eedeni aeda! Olge kui süütud loomad ja väljendage oma seksuaalsust selle täies terviklikkuses!

Juhtub kaks asja. Seksuaalsus kaob; seks võib jääda, kuid seksuaalsus kaob täielikult. Kui ei ole enam seksuaalsust, on seks jumalik. Kui sa ei mõtle enam sellele, kui on vaid sinu kui hingelise, vaimse ja kehalise tervikolendi liikumine, on see jumalik.

Seksuaalsus kaob ja kaduda võib ka seks, sest kui sulle on ilmutunud selle sügavam tuum, jõuad sa selle juurde ka ilma seksita.

Kuid sa ei ole tunnetanud veel seda sügavamat tuuma. Kuidas võiksid siis selleni jõuda? Esimest korda avaneb see su pilgule läbi täisväärse seksi. Kui oled selle kogemuse omandanud, võid edaspidi käia kogu tee ka mingil muul viisil, näiteks lille või tähistaevast vaadates.

Kui tead juba kord teed, siis tead ka, et see on su enda sees. Partner üksnes aitas sul seda leida ja sina aitasid selles teda. Teine ärgitas sind leidma midagi, mis oli alati sinus endas olemas olnud, ilma, et oleksid seda teadnud.

Kõik see peab paika ka Õpetaja ja õpilase suhetes. Õpetaja võib vaid osutada millelegi, mis sinus peidus. Ta ei anna sulle midagi. Ta ei saa anda, sest pole midagi anda. Kõik, mida võib anda, on väärtusetu, sest see võib olla üksnes mingi asi.

Väärtuslik on see, mida ei saa anda, kuid mida võib teises esile kutsuda. Õpetaja esitab sulle väljakutse, juhib su sinnamaani, kus sa märkad midagi, mis on olnud sinus kogu aeg, kuid sa pole olnud sellest teadlik. Kui sa nüüd oled selle avastanud, pole Õpetaja järele enam vajadust.

Seks võib samuti kaduda, kuid esimesena kaob seksuaalsus. Seejärel saab seksist puhas ja süütu tegu, kuni kaob ka seks. Siis on vaid brahmacharya. See ei ole vastuasetumine seksile, see on lihtsalt seksi puudumine. Seda vahet tasub meeles pidada, see on väga oluline.

Vanad religioonid mõistavad ühtviisi hukka nii viha kui ka seksi, just nagu kuuluksid need mingisse täiesti ühte kategooriasse. Ometigi pole see nii. Viha on destruktiivne, seks aga loov energia.

Kõik vanad religioonid mõistavad viha ja seksi hukka ühteviisi, just nagu oleksid need - ja peale nende veel ka armukadedus ning ahnus ja ihad - väga sarnased. Kaugel sellest! Armukadedus on alati destruktiivne, mitte kunagi pole ta loov, kunagi ei anna ta midagi väärtuslikku. Ka viha on alati destruktiivne. Seda ei saa aga kuidagi väita seksi kohta!

Seks on loovuse läte. Jumalik alge on kasutanud seda oma loomistöös. Seksuaalsus on mõnest küljest tõesti võrreldav armukadeduse, viha ja ahnusega - nood on destruktiivsed. Seks küll ei ole, kuid vaevalt me üldse teame, mis on puhas seks. Me tunneme vaid seksuaalsust.

On küllalt tõenäoline, et inimene, kes aina lehitseb seksiajakirju ja käib vaatamas filme, mis kujutavad orgiaid, ei otsigi seksi, vaid seksuaalsust - niisiis mitte tegelikku tegu, vaid kujuteldavat elamust. Mul on mõned tuttavad, kes ei suudagi oma naisega ühte heita enne, kui nad on läbi lehitsenud mõned eriti räpased ajakirjad. Nad vaatavad neid pilte ja tunnevad siis, et on erutatud. Reaalselt olemasolev abikaasa ei tähenda neile palju midagi, ei eruta, ei paku pinget. Fotol nähtav alasti naine on palju erutavam. See ei ole erutus, mis haaraks neid tervikuna, see erutus on üksnes mõistuses, üksnes peas.

Seksuaalsuse all ma peangi silmas pelka seksi peegeldust mõistuses. Seksi tõeliselt läbi elada - see on hoopis midagi muud, ja kui sa seda suudad, siis võid liikuda teisele poole seksi. Ükskõik mida sa totaalselt ka läbi ei elaks - see viib sind teisele poole läbielatut. Seepärast - ära karda tegelikke elamusi, luba neid endale!

Kui sa arvad, et sinu elamused võiksid kuidagi kahjustada teisi, süvene neisse üksi, kaasamata teisi - ka nii on võimalik! Kui sulle aga tundub, et teisega koos on loovam, leia endale partner, saage paariks, tantristlikuks paariks - ja anduge seksile! Kui sulle aga ikkagi peaks tunduma, et teise juuresolek viib sind kimbatusse ja piirab sinu seksuaalset eneseavaldust, siis praktiseeri üksinda!

 

 

Tantristlik armastus kui meditatsioonitehnika

                  Shiva ütles Devile: "Kallistustes, sulnis printsess, tunneta armastust igavese eluna!"

 

Shiva alustab kõnet armastusest. Esimene meditatsioonitehnika on seotud armastusega, sest armastus on kõige lähemal sellele rahuseisundile, milleta meditatsioon on mõeldamatu. Kui sa ei suuda armastada, ei õnnestu sul ennast lõdvaks lasta. Kui oskad lõdvestuda, raugeda rahuseisundisse, võid ka armastada.

Pinge all olev inimene ei suuda armastada. Miks? Pinge-inimene on orienteeritud eesmärgile. Ta võib näiteks raha teha, ei saa aga armastada, sest armastusel puudub eesmärk - kui on tõesti tegemist armastusega. Sa ei saa armastust panka panna või tugevdada selle läbi oma ego. Armastus on tegelikult midagi kõige absurdsemat, mida võib kujutleda - tal ei ole mingit eesmärki väljaspool iseennast.

Raha teenid sa mingil eesmärgil, teenimine ise on vahend. Maja ehitad selleks, et võiksid hiljem selles elada - siingi on tegemist vahendi ja eesmärgiga. Armastus ei ole vahend. Miks sa armastad? Mispärast sa armastad? Armastus on eesmärk iseeneses. Seepärast ei saa armastada ükski kalkuleeriv ja loogiliselt mõtlev inimene, kellele on tähtsad niisugused asjad nagu vahendid ja eesmärgid. See, kes mõtleb nendes mõistetes, lihtsalt peab olema pideva pinge all, sest eesmärk võib realiseeruda üksnes tulevikus, mitte siin ja praegu.

Sa ehitad maja, järelikult ei saa sa selles elada praegu. Enne pead ta valmis ehitama. Sa võid elada selles praegu pooleliolevas majas kunagi tulevikus, kuid mitte praegu. Sa kogud raha; su pangaarve kasvab suureks kunagi tulevikus, praegu on ta alles üsna väike. Vahendeid pead kasutama praegu ja eesmärgid realiseeruvad tulevikus.

Armastus on siin ja praegu, ja tulevik kui mõiste langeb hoopis ära. Seepärast on armastus nii lähedane meditatsioonile. Ka surm on seepärast lähedane meditatsioonile - temagi on siin ja praegu - kui ta saabub. Kui surm on kätte jõudnud, võid sa surra üksnes siin ja praegu, mitte tulevikus. Samuti ei saa sa surra minevikus. Surm on alati olevikuline.

Surm, armastus, meditatsioon - kõik nad on olevikulised. Kui su meelt varjutab surmahirm, ei suuda sa armastada. Kui mõte armastusele heidutab sind, ei saa sa mediteerida. Kui sa ei hooli mediteerimisest, on su elu kasutu - mitte vahendi ja eesmärgi mõttes, vaid sügavamas tähenduses.

Võib tunduda imelik seostada neid kolme - armastust, surma ja meditatsiooni. Tegelikult see pole imelik, nad on sarnased elamused. Kui oled leidnud juurdepääsu ühele, leiad selle ka teisele.

Shiva alustab armastusest. Ta ütleb:

"Kallistustes, sulnis printsess, tunneta armastust igavese eluna!"

Mida see tähendab? Nii mõndagi. Kõigepealt seda, et armastuses on üksnes olevik. Minevik ja tulevik on haihtunud. Sa liigud oleviku ruumis, praeguses hetkes. Seetõttu ütlevadki targad mehed, et armunud on pimedad ja hullud. See tähendabki seda, et nad ei näe minevikku ega tulevikku.

Mis on siis juhtunud armastajatega? Nad liiguvad täielikult vaid olevikuhetkes, arvestamata mineviku või tulevikuga - neid aegu nende jaoks lihtsalt ei eksisteeri. Pimedad on nad nende meelest, kes pidevalt kõike arvestavad, aga, kes ei suhtu ellu kalkulaatorite kombel, neile on nad prohvetid. Neile, kes ei kaluleeri, on armastav vaade ainus õige pilk elule.

Ütlen kokkuvõtteks veel kord: armastuses ei ole minevikku ega tulevikku. Mis on aga olevik? See on olevik üksnes nende kahe - mineviku ja tuleviku vahel, seega midagi relatiivset. Kui aga pole minevikku ega tulevikku, mida peame siis silmas oleviku all? Mõiste olevik kaotab oma tähenduse. Seepärast ei kasutanudki Shiva sõna olevik, vaid ütles "igavene elu". Seega siis igavik, sisenemine igavikku.

Oleme harjunud jaotama aega kolmeks: minevik, olevik, tulevik. Nii mõelda on vale, olemuslikult vale. Aeg jaotub minevikuks ja tulevikuks. Olevik ei ole osa ajast, vaid osake igavikust. See, mis on möödas, on aeg, ja see, mis tuleb, on ka aeg. See, mis on, ei ole aeg, sest ta ei möödu, ta on alati siin. See nüüd on alati siin - alati. See nüüd on igavene.

Kui alustad liikumist minevikust, ei jõua sa kunagi olevikku - sa jõuad tulevikku. Minevikust jõuad alati tulevikku. Olevikust ei jõua sa kunagi tulevikku. Olevikus võid jõuda aina sügavamale ja sügavamale olevikku - ja see ongi see igavene elu.

Võime öelda ka nii: teekond minevikust tulevikku on aeg. Aeg kujutab endast liikumist tasasel maal, horisontaalis. Sel hetkel, mil oled olevikus, dimensioon muutub, nüüd liigud sa vertikaalselt, kas üles või alla, kõrgustesse või sügavustesse, igatahes mitte enam horisontaalselt! Buddha ja Shiva elavad igavikus, mitte ajas.

Jeesuselt küsiti: "Mis toimub sinu Jumalariigis?" Mees, kes nii küsis, ei esitanud küsimust aja kohta. Ta tahtis teada, mis saab ta ihadest. "Kas nad täituvad? Kas seal ootab ees igavene elu või surm? Kas seal on kannatusi? Kas seal on ülemaid või alamaid?" Niisiis küsis ta: "Mis toimub sinu Jumalariigis?"

Jeesus vastas nagu zeni munk: "Seal ei ole enam aega." Võimalik, et küsija ei mõistnud, mida talle sellega öelda tahti. Mida siis tahtis Jeesus oma sõnadega öelda? Aga seda, et aeg on horisontaalne, Jumalariik aga vertikaalne, igavene. See on alati siin, kuid et sellesse siseneda, pead väljuma ajast.

Nii on armastuses üks mõeldav sissepääs - võid ära tulla ajast. Seepärast tahab igaüks, et teda armastatakse ja ta tahab ise armastada. Paljud küll ei mõista, mis on armastuse problemaatika meile nii tähtis ja armuigatsused nii tugevad. Kuni sa seda ei mõista, ei suuda sa armastada selle sõna sügavamas mõttes ja ka teistel pole võimalik sind armastada.

Millegipärast arvame, et igaüks on võimeline armastuseks ka sellisena, nagu ta on. See ei ole nii. Armastus on teine dimensioon. Kui püüad armastada kedagi, jäädes edasi ajaraamistikku, siis see ei õnnestu. Ajas on võimatu armastada.

Mulle meenub üks lugu.

Meera oli armunud Krishnasse. Ise oli ta abielunaine, printsi abikaasa. Prints sai Krishna peale armukadedaks. Krishnat polnud ju enam ammu elavate kirjas. Krishna ja Meera füüsilise eksistentsi vahel haigutas viie tuhande aasta pikkune ajalõhe. Kuidas võis siis Meera olla armunud Krishnasse?

Ühel päeval ütles prints oma naisele: "Sa ei väsi rääkimast oma armastusest Krishna vastu, aina laulad ja tantsid temale, kuid kus ta siis on. Kellega sa räägid, keda sa armastad?"

Meera, kes rääkis Krishnaga ja laulis ning tantsis temale, näis olevat hull. Ümberolijate silmis ta oligi seda. Prints küsis: "Kas sul on ka mõistust peas? Kus on su Krishna? Keda sa armastad? Kellega räägid? Samal ajal kui mina olen siin ja sa ei märkagi mind..."

Meera vastas: "Just Krishna on siin, mitte sina... Krishna on igavene, sina mitte. Ta on alati olnud siin ja on ka tulevikus, sind aga ei ole. Oli aeg, kui sind ei olnud siin, ja tuleb aeg, mil sind jälle ei ole. Kuidas ma võin siis uskuda, et sa oled nende kahe mitteolemise vahel? Kuidas on kahe mitteolemise vahel võimalik olemine?"

Prints eksisteerib ajas, Krishna igavikus. Niisiis võid sa viibida printsi läheduses, suutmata ometi temani jõuda, ikka jääd talle kaugeks. Samas võid sa olla ajas väga-väga kaugel Krishnast ja olla ometi temaga. Selles väljendub erinevate dimensioonide vahe.

Vaatan siin enda ette ja näen kivimüüri. Tõstan pilgu ja näen sinitaevast. Kui vaatad ringi ajas, näed alati müüre. Kui vaatad väljapoole aega, näed piiritut taevast. Armastus avab igaviku. Kui sa oled ealeski armastanud, tead oma kogemustest, et armastus sobib meditatsioonitehnikaks.

Kallistustes, sulnis printsess, tunneta armastust igavese eluna!

Armastajana ära jää kõrvalseisjaks, vaid sula armastuseks ja kandu igavikku! Kui armastad kedagi, kas tunnetad end siis armastajana? Kui tunnetad, et oled olemas kui armastaja, siis see näitab, et liigud ajadimensioonis, ja seega pole see, mida sa tunned, õige armastus. Kui võid armastades öelda: "Ma olen", tähendab see, et viibides füüsiliselt küll lähedal, oled vaimselt oma armastusest väga kaugel, teisel pool maakera.

Ära piirdu sellega, et armastad, saa armastuseks! Kallistades armastatut, saa ise kallistuseks! Suudeldes ära ole suudleja, vaid suudlus, unusta täielikult oma ego ja sula tegevusse. Sula tegevusse nii täielikult, et tegijat nagu enam polekski. See peab muidugi paika ka kõigi muude tegevuste puhul, olgu selleks siis söömine või käimine, ainult, et armastuses on kõige kergem sellega - ego hajutamisega - algust teha. Seepärast ei suuda egoistid armastada. Nad võivad küll rääkida, laulda ja kirjutada armastusest, kuid armastada nad ei suuda. Ego ei saa armastada.

Shiva soovitab meil sulada armastuseks. Kallistades saa kallistusteks, suudeldes suudluseks! Unusta end nii täielikult, et võiksid öelda: "Mind ei ole enam, on vaid armastus!" Siis ei tuksu süda, vaid tuksub armastus, ei ringle veri, vaid armastus; ei vaata silmad - vaatab armastus, ei puuduta käed - puudutab armastus!

Saa armastuseks ja sisene igavesse ellu! Armastus muudab su dimensioonid. Äkki oled sööstnud välja ajast ja näed enda ees igavikku.

Armastusest võib saada sügav meditatsioon, kõige sügavam meditatsioon. Armunud on mõnigi kord teada saanud üht-teist sellistki, mida pühakud pole teadnud. Armastajad on puudutanud seda keset, millest joogid on mööda läinud. Aga kui sa ei muunda armastust meditatsiooniks, on see vaid juhuslik pilk, see nägemine, millest äsja rääkisin. Tantra tähendabki armastuse muundamist meditatsiooniks. Nüüd mõistad, miks tantra räägib nii palju armastusest ja seksist. Miks siis? Aga sellepärast, et armastus on kõige loomulikum ja kõige kergemini avatav uks, millest sisenedes võid tõusta kõrgemale sellest maailmast, sellest horisontaalsest dimensioonist.

Vaata Shivat ja ta abikaasat Devit! Näib, et nad on üks ja sama olevus. Ühesolu on nii sügav, et nad on kadunud sümbolitesse. Kõik me oleme näinud Sihvalingat. See on fallosesümbol, Shiva seksuaalorgan. Kuid ta ei ole üksi, ta asetseb Devi vaginal. Muistsed hindud tundsid asja. Tänapäeval ei mõtle Shivalingat silmitsedes paljud sellele, et nende ees on fallose sümbol. On püütud seda unustada ja jõupingutused, võiks öelda, on vilja kandnud.

Jung meenutab oma mälestustes üht kaunist ja naljakat juhtumit.

Konaraki templit külastades rääkis Jungi saatev pandit kõigest, mida pühamus näha võis, kuid ei maininud sõnagagi Shivalingasid, ehkki neid oli nii palju, et võimatu näis olevat neist mööda vaadata, neid mitte märgata. Kui siis Jung esitas lõpuks nende kohta küsimuse, sosistas panit talle kõrva: "Ärge küsige minult siin. Pärast räägin. See on natuke piinlik asi." Kujutlen, kuidas Jung võis sisimas naerda. Sellised on siis need tänapäeva hindud!

Kui nad olid templist välja jõudnud, astus pandit jällegi päris Jungi ligi, ning sõnas: "Et te enne seda küsisite, polnud hea... Nüüd ma ütlen. See on saladus." Ja siis sosistas ta suurele õpetlasele kõrva: "Need on meie salajased kehaosad."

Euroopasse tagasi jõudnud, jutustas Jung sellest juhtumist suurele India usundi- ja kultuuriloo tundjale Heinrich Zimmerile. Too puhkes naerma: "Vahelduseks päris hea lugu! Ma olen kuulnud palju suutest hindudest, Buddhast, Krishnast, Mahavirast. See, mida teie räägite, ei kõnele küll suurest hindust, vaid lihtsalt hindust..."

Armastus on Shivale suur värav sisenemiseks. Seks on talle seeme ja armastus sellest kasvanud õis. Kui hülgad seemne, hülgad ka õie. Seksist võib kasvada armastus. Kui nii ei juhtu, on tegemist mingi väärastunud seksivormiga. Hukka mõista tuleb väärdumust, mitte seksi. Armastus peab õitsele puhkema, seksist peab saama armastus. Kui see sinu puhul nii ei ole, pole siin süüdi seks. Süüdi ole ise.

Seks ei peaks jääma pelgalt seksiks, ta peaks kasvama armastuseks - nii õpetab tantra. Ka armastus ärgu jäägu armastuseks, vaid teisenegu valguseks, meditatiivseks kogemuseks, selle viimseks, ülimaks, müstiliseks tippelamuseks. Kuidas seda muundumist teostada? Saa tegevuseks ja unusta tegija! Armastades ole armastus, mitte armastaja. Siis ei ole see sinu armastus või meie armastus või minu armastus, vaid on armastus kui selline. Kui sind ennast pole seal, siis oled sa absoluudi lättes, voolus, siis oled armastuses. See ei ole sina, kes armastab, armastus on su alla neelanud, sa oled lahustunud armastuses. Oled saanud voolavaks energiaks.

D. H. Lawrence, uuema aja üks kõige loovamaid vaime, oli tantrist - ilma et ta seda teadnuks. Läänemaailm mõistis ta hukka, tema raamatud olid keelatud, teda kaevati kohtusse. Seda kõike ainult sellepärast, et ta ütles: seksuaalenergia on ainus energia ja seda alla surudes toimite vastupidiselt universumi seadustele ning teile jäävad nägemata selle energia ilusaimad õied.

Kui surud seksi alla, siis muutub see inetuks. See on kurikaval ring: preestrid, moralistid, niinimetatud usklikud, paavstid, shankaracharya'd ja teised - lakkamatult tegelevad nad seksi mustamisega. Kui sa siis nende mõjul hakkadki seksuaalsust endas häbenema ja alla suruma ning see tundub sulle tõesti aina inetum, on neil hea öelda: "Mis me rääkisime! Nüüd tunned seda ka oma kogemustest!"

Seks on täiesti süütu energia, sinus voolav eluenergia. Ära hakka teda mustama! Sel ei ole tõesti mõtet! Selle asemel püüa kõik oma seksuaalsuseavaldusi, millised need ka poleks, tõsta armastuse tasandile. Kui sa jääd näiteks oma partneriga üksnes seksi tasandile, tähendab see seda, et sa ekspluateerid teda, kasutad kui vahendit, mille võib tarvitamise järel ära visata. Võib-olla on sul isegi uhke tunne seda tehes. Kui madal ja tühine on elu sellisel tasandil! Kui seksist saab armastus, ei ole teine enam vahend ja sa ei ekspluateeri teda. Teine ei olegi enam päriselt teine, ta on osa sinust. Siin ei saa enam juttu olla ekspluateerimisest, sest te mõlemad jagate omavahel sügavat elamust. Te aitate teineteisel liikuda argimaailmast nii erinevas maailmas - armastuses. Seks ilma armastuseta võib kergesti muutuda ekspluateerimiseks, armastus aga on koosliikumine teistsugusesse maailma.

Kui see liikumine pole vaid hetkeline ja kui ta muutub mediteerivaks, kui unustad selles enda täielikult, nii et armastaja ja armastatu sulavad ühte, ning on vaid armastuse voog - siis selle kohta ütlebki Shiva, et igavene elu on teie.

 

 

Tantra ja jooga

        Osho http://en.wikipedia.org/wiki/Bhagwan_Shree_Rajneesh - nagu ta järgijad teda kutsusid - liikus ühevõrra vabalt nii Ida kui ka Lääne kultuuris. Sünnilt hindu, hariduselt filosoofiadoktor, kutsumuselt Õpetaja, kes hindas ühevõrra kõiki vanu usundeid, kuid ei tunnistanud ühtegi ainuõigeks ja õpetas peamiselt meditatsiooni. Kui mitmel maal on ta elanud, ma ei tea, kuid kahekümne ühest riigist on ta välja saadetud. Need lahkumised olid enamasti pigem pompoossed kui haletsusväärsed - kui ta oma lennukite ja luksusautodega uude kohta siirdus.

Osho ei kirjutanud raamatuid, ta esinemised lindistati ja hiljem kirjutati tekst lindilt maha. Nii sündisid sajad väikesed raamatud, ka "Tantra, vaimsus ja seks."

Osho seksikäsitlus on lihtne ja loogiline: kuna just seksis kogeme selgemini kui üheski teises eluvaldkonnas kolme vaimse eneseteostuse seisukohalt väga olulist elamust - aja peatumisest tekkivat igavikutunnet, ego hajumist ja kosmilist ühtsust, siis tulekski sellest alustada, ja on ülimalt kahetsusväärne, et kõik suured usundid on võtnud seksi suhtes eitava hoiaku.

Pisut segadust võib tekitada siinjuures tantra mõiste. Osho alustab aina: "Tantra ütleb..." või "Tantra soovitab..." Mulle meenub üks koosviibimine aastaid tagasi, kus keegi eksalteeritud daam rääkis alatasa "Ida tarkus" ja "Ida tarkus", nii et üks mu peene vaimuga sõber lõpuks lausus: "Ida tarkus küll, aga tahaks ikka teada vähemalt sedagi, kas Hiina või India..."

Ka tantra on väga lai mõiste, sellesse kuulub loendamatuid omavahel vastuolus olevaid koolkondi. Näiteks - kui Osho soovitab suguühtes loobuda igasugusest mõistlikust tegevusest, siis on selliseidki tantra koolkondi, kus armuühtes paar visualiseerib end Jumalaks ja Jumalannaks, teostatakse palju keerukaid rituaale jne.

See tantrism, mis meile siin avaneb, on just nimelt Osho tantrism ning muidugi just sellisena ka huvitav ning küllap paljudele järgimisväärnegi. Rumal on vaielda selle üle, mis on õige tantrism ja mis vale. Tantrismi on väga erinevat: kõige üldisemas mõttes võiksime tantristlikeks nimetada õpetusi, mis kasutavad seksi vaimse eneseteostuse vahendina. Kuidas nad seda teevad, see on juba iseküsimus.

 

 

Osho "Tantra Vaimsus ja seks"

https://www.raamatukoi.ee/cgi-bin/raamat?166704

 

Originaal: "Tantra, Spirituality & Sex", Rajneesh Foundation International, 1983
Tõlkinud Ingvar Luhaäär, Tallinn 1994

 

SISSEJUHATUS

 

Seda kogemust, mida te neilt lehekülgedelt saate, on raske väljendada sõnades. Bhagwan Shree Rajneesh on elav Õpetaja, kelle juuresolu üksi juba on pühitsus, mida me kanname oma südames.

 

Oleme XX sajandi hullumeelsuses mõneti isegi pimedad nägema omaenda loomust. Maailm on muutunud võõraks ja kunstlikuks ning saanud meie jaoks kohaks, kus valitsevad neuroosid ja kibestumised, kus viha ja vägivald luuravad õrna ja iga hetk rebeneda ähvardava näiliku heaolu all.

Avades meile tantra maailma, selgitab Bhagwan ühtaegu kaasaegse väärastunud maailmapildi tekkepõhjusi. Seks on kõige olemuslikum energia, mis on olemas igas meie ihurakus. See on meie endi tekkepõhjus. Liiga sageli käsitleme seda energiat aga lähtudes kontrolli printsiibist: emb-kumb, kas kaldume seda endas alla suruma või siis tahame kasutada kui vahendit, mille abil saavutada võimu kellegi teise üle.

Bhagwan teeb oma ainulaadsel moel meile need asjad selgeks. Oma sügava, selginud pilguga vaatab ta kõik selgeks ka meis.

Võiks öelda, et ta pilgus pole midagi sellist, mida me harjunud viisil võiksime nimetada ebamaiseks. Kõik, millest jutt, on läbini maine. Stardipunkt on siin ja praegu ning meetod - võtta end sellistena, nagu oleme. Selles äratundmises peitubki võimalus muutuseks. See ongi tantra imetlusväärne saladus, mida Bhagwan tahab meile vahendada. Võta iha omaks ja liigu temaga kaasa, kuid tee seda täie teadmisega ja armastades.

 

"Seks on vaid algus, mitte lõppsiht,
kui aga loobud algusest,
loobud ka sihist."

 

Ära loobu! Lase Tema sõnadel kõlada oma südames! Lase usaldusel kasvada! Las ta kannab sind edasi läbi elu kui rõõmsa seikluse. Swami Premgeet, august 1983.

 

 

TANTRA JA JOOGA

 

Seks on keskne energia. Kui praktiseerid joogat, võitle selle vastu, kui tantrat, ülenda seda!

 

Kõik see tekitab meis palju küsimusi. Esimene neist:

 

Bhagwan, mis vahe on traditsioonilisel joogal ja tantral? Kas on tegemist erinevate nähtustega?

 

Tantra ja jooga on põhiolemuselt erinevad. Siht on neil üks, kuid teed selleni jõudmiseks on mitte ainult et erinevad, vaid isegi vastandlikud. See tuleb endale teadvustada kohe algul.

Jooga on ühtaegu metodoloogia. Jooga on tehnika, mitte filosoofia. Nagu tantragi põhineb ka jooga teol, meetodil, tehnikal. Ka joogas viib tulemuseni tegu, kuid protsess on erinev. Joogas tuleb võidelda, see on sõdalase tee. Tantra ei tunne võitluselementi. Vastupidi, tantras tuleb kaasa teha, olla teadvel ja teha kaasa. Jooga on seksuaalenergia teadlik allasurumine, tantra on aga teadlik kaasaminek sellega.

Tantra sõnab: mis sa ka ei oleks, ülim ei ole vastand sellele. Küsimus on sinu kasvuvõimalustes: sa võid areneda, et saavutada ülimat. Sinu ja reaalsuse vahel pole vastuolu. Sa oled osa reaalsusest, seetõttu on tarbetud võitlus, konfliktid, vastandumine loodusele. Selle asemel kasuta kõike, mida endas ja endast väljaspool leiad: kasuta selleks, et areneda.

Jooga eeldab sinult võitlust endaga selleks, et võiksid jõuda teispoolsusesse. Joogas on siinne maailma ja moksha kaks eri nähtust, samuti sa ise sellisena, nagu sa oled praegu, ja sellisena, kelleks sa tahad saada: te olete nagu kaks päris erinevat olendit. Suru alla, võitle, lahusta seda, kes sa oled, et saada selleks, kes sa tahaksid olla. Jooga selja tagant piilub surm: et sa võiksid uuesti sündida, peab sinus enne surema see, kes sa oled praegu. Tantra vaatekohast on jooga enesetapp selle sõna kõige sügavamas mõttes - su tõeline loomus peab hävima selleks, et võiksid uuesti sündida. Sa pead hülgama kõik - oma keha, instinktid, ihad.

Tantra ütleb: võta end omaks sellisena, nagu oled! See on omaksvõtt kõige sügavamas mõttes. Ära tekita lõhet enda ja reaalsuse, maailma ja nirvaana vahele! Üldse ära tekita mingisuguseid lõhesid! Tantras ei ole neile kohta. Uuestisünd ei eelda surma, vaid teisenemist, ülenemist. Kasuta selleks teisenemiseks iseennast!

Võtame näiteks seksi, selle põhilise energia, mille läbi oled sündinud ja mis on sullegi kaasa sündinud. Meie olemuse põhirakud, keha rakud, on seksuaalsed, seepärast keerlebki inimmõte nii sageli seksi ümber. Kui teha joogat, tuleb võidelda selle energiaga. Võideldes kujundad endas teise keskme. Mida enam võitled, seda enam koondud selle keskme ümber. Seks ei ole siis enam sinu kese.

Võideldes seksi vastu - tehes seda teadlikult - kujundad endas uue keskme, uue kristallisatsiooni, asetad paika uued rõhud. Siis ei ole seks enam sinu energia. Sa lood oma energiat just nimelt võideldes seksi vastu. Tekib hoopis erinev energia, erinev kese inimeses.

Kui oled valinud tantristliku tee, siis sa ei võitle seksuaalenergiaga, sa muundad ja ülendad seda, kuid mitte allasurumise läbi. Enam ei mõtle sa vaenumõtteid, su suhtumine on omaksvõttev ja lootev: see on sinu energia, see ei ole võõras, kuri ega halb. Igasugune energia on tegelikult neutraalne, see võib pöörduda sinu vastu, aga võib sind ka aidata. Sa võid teha sellest barrikaadi, aga võid teha ka sammu, sa võid seda kasutada. Õigesti kasutades saab energiast sinu liitlane, valesti kasutades vaenlane. Energia on neutraalne.

Kui inimene ilma nendele asjadele mõtlemata lihtsalt kasutab seksi, kujuneb sellest talle vaenlane, see hävitab ta; seksuaalenergia mõtlematus kasutamises sa lihtsalt sulad sellesse ära. Siit lähtubki jooga ja ütleb sellele tavalisele lihtsale mehele: jäta oma himud, võitle nende vastu, kujunda end selliseks isiksuseks, kelles pole kohta ihadele.

Tantra õpetab: teadvusta endale oma ihad, kuid ära võitle nendega. Mine oma ihaga kaasa, olles sellest täiesti teadlik, ja kui sa seda teed, tõusedki kõrgemale tasandile. Sa oled asja sees ja ometi ei ole ka. Kandud sellest kõigest läbi, olles ühtaega ka kõrvaltvaataja.

Joogal on inimestele üsna hea külgetõmme. See tuleb sellest, et jooga kujutab endast täielikku vastandit argiarusaamadele. See on neil - joogal ja argimõistusel - vähemalt ühine keel. Igaüks, kes natukenegi kaasa mõtleb, näeb, et tõesti - seks kulutab teda. Kõik ta mõtted on seksi ümber, nagu oleks ta ise mingi tahtmatu ori või marionett. Sellele jooga väitele leiab igaüks kinnitust ka oma elust. Kui siis jooga ütleb: võitle selle vastu, on see vähemasti öeldud keeles, millest sa saad hästi aru. Selles peitubki jooga külgetõmbejõud.

Tantra puhul pole asi nii lihtne. Siin tekib mitmeid küsimusi, millega argimõistus ei oska midagi peale hakata. Kuidas minna kaasa oma ihaga nii, et see sinu üle võimust ei saaks? Kuidas olla seksuaalaktis teadvel kõigest, mis sünnib? Argimõistus tunneb end häirituna - juba lähenemisviis tundub talle kuidagi kentsakas ja ohtlik. See ärritab argimõistust, iseenesest väga nutikat kavaldajat. Võib kaasa minna ihaga, seksiga, millega tahes, - ja petta end, kujutledes, et teed seda, olles teadvel kõigest. Sellest tekibki ohutunne. Ohtlik ei ole mitte tantra, ohtlik oled sa ise. Jooga külgetõmbavus tuleneb su argimõistusest, sellest, et sa surud seksuaalsust endas alla, samal ajal aga oled sellest siiski ka huvitatud.

Just seetõttu, et argimõistuse suhtumises seksi on palju ebatervet, on joogal see külgetõmbejõud, mis tal paraku on. Teisiti oleks lugu siis, kui suhtuksime seksi loomulikult, normaalselt. Meie aga ei ole loomulikud ega normaalsed... Oleme täiesti ebanormaalsed, elame ebatervislikult... Oleme lausa segased, kuid kuna ka ümberringi kõik teised elavad laias laastus samamoodi, siis me seda ei märka. Hullumeelsus on meie keskel nii üldlevinud, et mitte hull olla tundub ebanormaalne. Buddha oli ebanormaalne, Jeesus oli ebanormaalne - nad ei kuulu meie hulka. Normaalsus on meie jaoks hullumeelsus.

Argimõistus kutsub tahtmatult esile huvi jooga vastu. Kui suhtud seksi loomulikult, niisamuti nagu oma kätesse või oma silmadesse, kui võtad selle täielikult omaks kui midagi enesestmõistetavalt loomulikku, siis hakkab sind huvitama tantra - ainult sel juhul võib tantra osutuda kasulikuks paljudele. See aeg on saabumas. Esimest korda inimkonna ajaloos saavad tantra ideed omakeks rahvahulkadele, sest aeg selleks on küps. Väga võimalik, et kõik see algab Läänes. Freud, Jung, Reich ja paljud teised psühholoogid ning seksuoloogid on selleks pinna ette valmistanud. Enamasti pole nad küll ise tantrast midagi kuulnud, kuid nad on kujundanud ellusuhtumist, mis võimaldab võrsuda tantristlikul kultuuril.

Lääne psühholoogia on jõudnud järeldusele, et põhiline, mis on inimeses valesti, seostub nii või teisiti tema suhtumisega seksuaalsusesse, s.t. tuleneb hinge ja ihu lahutamise hullumeelsusest. Kuni me ei saa seda õigeks muuta, pole meil võimalik olla normaalsed ja loomulikud. See lihtsalt ei ole võimalik. Põhiline viga on väär suhtumine seksuaalsusesse.

Tegelikult ei olegi vaja mingit suhtumist - kui meil seda pole, olemegi loomulikud. Kuidas te suhtute oma silmadesse? Kas nad on kurjast või on nad jumalikud? Kas olete nende poolt või vastu? Meil ei ole siin mingit suhtumist ja see ongi loomulik. Tarvitseb vaid võtta hoiak, et silmad on kurjas, ning meil tekib probleeme nägemisega. Siis on nägemine kohe samal moel problemaatiline, nagu seda praegu on kõik, mis seostub seksiga. Sul tekib iha vaadata ja näha, aga kui sa seda teed, piinab sind süütunne. Alati, kui sa näed midagi kaunist, tunned end milleski süüdi olevat, sa oled teinud pattu... Tuttav tunne, kas pole... Muidugi tekib siis ka pahameel oma silmade vastu. Mida sagedamini tunned kiusatust oma silmad välja torgata, muide, seda on ka tõesti tehtud, on leidunud usufanaatikuid, kes uskudes, et maiste vormide nägemine üksnes takistab neil saavutamast täiuslikku jumalakaemust, on teinud end pimedaks, seda silmadekesksemaks sa muutud. Juhtub midagi absurdset: sa tahad näha rohkem ja rohkem, ning mida enam sa vaatad, seda enam tunned end olevat süüdi... Nii on juhtunud seksuaalsusega.

Tantra õpetab: võta end just sellisena, nagu sa oled. See ongi põhiline tingimus - omaksvõtt. Ainult selle kaudu võid areneda. Kasuta kõiki energiaid, mida sa endas leiad? Kuidas neid kasutada? Võta nad omaks ja jõua selgusele, mida nad endast kujutavad. Mis on seks? Mis on selle nähtuse sisim olemus? Me ei tea seda. Teame küll paljugi seksi kohta, oleme kuulnud ja lugenud... Oleme sooritanud seksuaalakte, meie vaimne seisund on aga seejuures olnud tumestatud süütundest või siis oleme tajunud toimuvat teise allutamisena endale või oleme tegutsenud kiirustades. Kõik see ei ole see, alateadvuslikult mõistad seda ka ise: seksuaalsus sellisena, nagu sa seda koged ja väljendad, ei rahulda sind, seksuaalakt ei ole sulle armastuse väljendus, kuid sa ei tea ka, mida teha. Mida enam püüad seksist loobuda, seda enam tunned, et sind tõmbab selle poole.

Sa ei või seksuaalsust eitada, kuid püüd seda teha püsib ning hävitab pidevalt su vaimu, su teadvelolekut, su tundlikkust. Niisiis käib seks edasi, kuid selles pole tundlikkust. Ainult sügav teadvelolu ja tundlikkus võimaldab meil midagi mõista. Seksuaalsust võid sa mõista ainult siis, kui liigud selles umbes nii, nagu luuletaja kõnnib lilleaias. Kui sa tunned end süüdlasena ja mõtled rohkem sellele, kuidas aed läbi käia ja välja pääsed, nii et valvur ei märkaks, pole sa suuteline sisse elama lilledesse, samastuma nendega, nägema maailma nende silmadega.

Nõnda siis õpetab tantra: võta end kui paljutasandiliste energiate müsteeriumi. Võta omaks ja liigu kaasa kõigi nende energiatega, ole tundlik, ole teadvel! Tee seda armastuse ja mõistmissooviga. Sellisel juhul tahab iga iha ise üleneda. Igast energiast saab siis su liitlane, maailmast saab nirvaana, su kehast aga tempel, pühapaik.

Jooga on eitus, tantra on jaatus. Jooga mõtleb duaalsuse termineis. Juba see sõna ise - jooga - tähendab kahe eraldiseisva asja liitmist. Liitmist küll, kuid on kujutletud, et need kaks asja on algselt eraldi.

Tantra järgi ei ole duaalsust. Kui oleks duaalsus, oleks liitmine tühi töö: kuidas sa ka ei püüaks, mis lahus on, jääbki lahku. Vaevanägemine ei lõpe iial, aga tulemust ei ole: mis lahus, jääbki lahku. Kui maailm ja jumalik on kas erinevat nähtust, ei ole võimalik neid liita. Kui nad aga tegelikult ei ole erinevad, ei ole lahus - ehkki meile võib näida, et see on nii - , siis on liitmine võimalik. Kui inimene ja Jumal on loomult erinevad, pole võimalik neid ühitada.

Tantra järgi ei ole duaalsust, duaalsus on üksnes näiv. Mis mõtet on siis kasvatada näivusi! Parem on hajutada nad kohe. Nii kõneleb tantra. Tunneta kõige ühtsust! Omaksvõtu, mitte võitluse kaudu saavutad sa ühtsuse. Võta omaks maailm, võta omaks oma keha, ära kujunda endas mingit teist keset, mis hakkab sellele omaksvõtule vastu töötama. Ära kujunda ego, ole lihtsalt teadvel oma olemasolust sellisena, nagu sa just oled. Kui võitled-heitled, on ego tingimata asjasse segatud. On raske leida joogist, kes poleks egoist. Nad võivad küll palju rääkida isetust elulaadist, kuid ei saa loobuda oma egost. Joogaprotsess iseenesest kujundab ego. Võitlus on protsess. Kui võitled, oled lausa sunnitud kujundama oma ego. Mida vihasemalt võitled, seda enam see tugevneb. Kui siis veel peaks juhtuma, et saavutad oma võitluses edu, oled kindlustanud endale seeläbi juba ka ülitugeva ego.

Tantra soovitab mitte võidelda. Kui loobuda võitlusest, ei teki ego. Kui mõistame tantrat, kerkib meis muidugi ka palju küsimusi. Kui pole võitlust, vaid üksnes omaksvõtt ja kaasaminek, siis tundub meile selline olukord harjumatu ja me lööme kartma. Kaasaminek tantristlikus mõttes on siiski midagi muud, kui oleme harjunud kujutlema. Tantra ütleb: osale, kuid ole teadvel oma osalusest. Kui oled vihane, siis tantra ei ütle: ära ole vihane. Tantra ütleb: ole vihane, puhtsüdamlikult, kuid ole teadvel sellest, et oled vihane. Tantra ei vastusta viha, vaid vaimset unisust, hämarolekut. Ole teadvel ja ole vihane! Selles peitubki meie meetodi saladus: kui oled oma vihast teadlik, viha muundub, muundub kaastundeks.

Niisiis kuulutab tantra: viha pole sulle vaenlane, vaid kaastunne algolekus - sellestsamast vihast, samast energiast saab kaastunne. Kui asud võitlusse selle vastu, ei lase sa vihal kaastundeks kujuneda. Nii et just siis, kui saavutad edu võitluses, allasurumises, oled kadunud mees. Pole enam viha, sest sa oled selle alla surunud. Ei ole ka kaastunnet, sest ainult viha on võimalik muundada kaastundeks. Kui oled edukas seksi allasurumises, pole seksi, kuid pole ka armastust, sest pole enam energiat, millest võiks kasvada armastus. Nii elad siis ilma seksita, kuid ka ilma armastuseta. Üldse oled sattunud tupikusse, sest ilma armastuseta pole ka jumalikkust, pole valgustatust ega vabadust.

Kui oled end meelestanud teravalt selle maailma vastu, pole sinu jaoks ka nirvaanat, sest just seesama maailm on vaja muundada nirvaanaks. Sellisel juhul oled end vastu seadnud kõige põhilisematele energiatele, mis on just nimelt kõige läte. Tantristlik alkeemia toonitab: ära võitle, suhtu hästi kõigisse energiatesse, mis on sulle antud. Ole tänulik, et sul on viha, on seks, on ihad. Ole tänulik, sest need kõik on peidetud lätted, mille avastamine ja kasulikuks muundamine on täiesti sinu võimuses. Ülendatud seksuaalenergia ongi armastus; nüüd on sellest eemaldatud nii mürk kui ka räpasus.

Seemned pole enamasti kuigi ilusad, kui neist aga kasvavad võrsed ja lõpuks õied, puhkeb hämmastav ilu. Ära siis viska minema seemneid, sest seda tehes heidaksid prügiurni ka tulevased õied. Neid ei ole veel nähtaval kujul olemas, kuid ometi nad on. Kasuta seemneid selleks, et võiksid imetleda õisi! Omaksvõtt, tundlik mõistvus ja teadvelolu - kui meil need on olemas, võime osaleda.

Veel üks asi, mis on tõesti midagi üsna imelikku, kuid on samal ajal üks tantra olulisemaid avastusi. Selle võiks sõnastada nii: mida sa ka ei tajuks oma vaenlasena - ahnus, viha, seks või mis tahes muu - , sellest saabki sulle vaenlane. Selle asemel võta neid kui taevasi kingitusi - tänuliku südamega.

Näiteks on tantra arendanud palju meetodeid seksuaalenergia ülendamiseks. Lähene seksuaalaktile nagu sa lähened kirikule. Suhtu suguühtesse kui palvusesse, kui meditatsiooni. Taju selles pühadust. Neid juhiseid silmas pidades saab mõistetavaks, miks on Khajuraho, Puri ja Konaraki templites maithuna't, rituaalset suguühet kujutavad skulptuurid. Seksuaalakti templi seintel tundub ebaloogiline, eriti kristlastele, islamiusulistele ja dzainistidele. Nende skulptuuride kohalolu pühamus näib kohatu ka paljudele arenenud maitsega kunstihindajatele, kes mõnes muus ümbruses, näiteks muuseumis, oleksid valmis nautima neid kujusid kui meistriteoseid. Nüüd nad aga küsivad: mis on templil pistmist sellise kunstiga?

Khajuraho templi välisseintel on kivis kujutatud kõikmõeldavad seksuaalsed toimingud. Miks? Kristlikus kirikus oleks midagi sellist täiesti mõeldamatu.

Tänapäeva hindud tunnevad samuti nende pärast kerget piinlikkust, mis tuleb sellest, et kuigi nad pole kristlased, on kristlus neilegi nagu kogu kaasaegsele india kultuurile oma mõju avaldanud. Nii on nad siis hindud-kristlased, mis on tõesti halb, sest olla kristlane on ju iseenesest hea, kuid olla hindu-kristlane - see on midagi veidrat. Seepärast tunnevadki nad piinlikkust. Üks hindude juhte, Purshottamdas Tandan, tegi isegi ettepaneku need templid maha lõhkuda, kuna nad ei kuulu meile. Tõepoolest, nad ei näi kuuluvat meile, sest juba sajandeid pole tantra vallanud me südameid, vähemasti pole ta olnud keskne õpetus. Jooga on olnud keskne, ja joogale on Khajuraho vastuvõetamatu. Seega siis - maha lõhkuda!

Tantra õpetab meid lähenema seksuaalaktile otsekui siseneksime pühakotta. Seepärast kujutasidki tantristid oma pühamu seintel suguühtes paare. Pühakotta astudes ei jäta sa seksuaalsfääri ukse taha, vaid tood selle kaasa ja see kastub pühadusse, neisse energiatesse, mis valitsevad templis, ning sinus süveneb tunnetus, et maine ja jumalik ei ole vastandid, vaid on üks. Nad saavadki eksisteerida üksnes läbi selle polaarsuse, täiendades teineteist. Ära keskendu üksnes polaarsuse vaatlemisele, vaid näe ka sügavat ühtsust selle taga.

Tantra jaoks on kõik püha. Jäta see meelde: tantra jaoks on kõik püha, miski ei ole ebapüha. Inimesele, kellele pole omane religioosne ellusuhtumine, nii et selline asi jääb talle võõraks ja kaugeks, on kõik ebapüha, maine. Uskliku, tavapärases mõttes uskliku jaoks on miski püha ja miski on ebapüha, madal ja maine. Tantristile on kõik püha.

Mõne päeva eest vestlesin ühe kristliku misjonäriga.

Ta ütles: "Jumal lõi maailma."

"Aga kes lõi patu?"

"Saatan."

"Kes lõi Saatana?"

"Muidugi Jumal - ta lõi ka Saatana."

Näete, milliste absurdsusteni viib dualistlik mõtteviis: Saatan loob patu, Jumal loob Saatana...

Tantristile ei ole Jumal ja Saatan eraldi - üks ja teine. Õieti pole üldse midagi sellist, mida võiks nimetada Saatanaks. Kõik on jumalik, kõik on püha! See tundub mulle olevat kõige õigem ja kõige sügavam vaateviis. Kui miski selles maailmas on ebapüha, siis millest see tuleb? Ma näen siin ainult kaht võimalikku alternatiivi. Võtame kõigepealt ateisti, kes ütleb, et kõik on ebapüha. Olgu siis nii, selles väites on ta samuti ületanud duaalsuse. Ta ei näe selles maailmas midagi püha. Teine alternatiiv on tantristlik - kõik on püha. Sinna vahepeale jäävad siis nii-öelda usklikud, kes tegelikult pole päriselt usklikud - kogu nende teoloogia ei kujuta endast midagi muud kui lakkamatuid ponnistusi, et ots otsaga kokku saada. Ent nad ei saa, ei saagi saama.

Kui ka ainus rakk, ainus aatom siin maailmas on ebapüha, muutub ebapühaks kogu maailm, sest kuidas võiks see üksik aatom eksisteerida pühas maailmas. Kuidas see oleks võimalik? Ta ei saa ju olelda eraldi, kõik ümbritsev toetab teda. Kui nüüd aga pühad elemendid toetavad üht ebapüha - milles on siis vahe. Üks kahest: kõik kas on püha, tingimusteta ja läbini, või siis on kõik ebapüha. Keskteed ei saa siin olla.

Tantra väidab, et kõik on püha, ja seepärast ei suudeta tantrismi mõista. See on kõige sügavam mitteduaalne õpetus või seisukoht - kui seda juba seisukohaks nimetada. Ent juba see sõna "seisukoht" ise kaasab idee duaalsusest. Pigem on see tunnetatud ühtsus, elav ühtsus.

Niipalju siis neist kahest teest, joogast ja tantrast. Tantra ei ole nii külgetõmbav, sest meie teadvus on väärdunud ja risustatud. Terviklik, harmooniline loomus tajub aga vaistlikult tantra seesmist ilu. Joogal on rohkem külgetõmmet meie häiritud teadvuse tõttu. Pea silmas, et selle, kas miski on sinu jaoks külgetõmbav või mitte, otsustab just sinu teadvus.

Ma ei taha sugugi öelda, et jooga kaudu ei võiks kusagile välja jõuda. Võib ka läbi jooga, kuid mitte sellise jooga, nagu ta meil on levinud. Meie prevalveeriv jooga polegi tõeliselt jooga, vaid teie segadusse viidud teadvuse kujutlus joogast.

Jooga võib olla üks valgustumise teid, kuid see on võimalik ikka vaid siis, kui su vaim on terve. Näiteks Mahavira - ta on jooga teel, kuid tegelikult ta ei suru alla seksi, ta on seda tunda saanud, ta on elanud. Ta on sellega igakülgselt tutvust teinud ja siis on see talle kasutuks muutunud ning ära langenud. Buddha on samuti jooga teel, kuid ka tema on elanud, on kogenud elu; ta ei võitle.

Niipea, kui tunnetad midagi, oled sellest ka vaba. See langeb sinust ära, nagu langevad sügisesed lehed. See ei ole loobumine, selles pole vähimatki võitlusmomenti. Silmitse Buddha palet - see ei ole võitleja näoilme. Buddha pilt - see on ju lausa rahu sümbol!

Silmitse joogide nägusid - neil peegeldub võitlus. Nad nagu istuksid vulkaani otsas. Vaadates nende silmadesse näed, et nad on oma haigused sügavale alla surunud, kuid kaugemale pole nad jõudnud.

Tervislikus maailmas, kus kõik elavad vastavuses oma loomusele, ilma et juhinduksid teistest ja poseeriksid, on nii jooga kui ka tantra ühtviisi võimalikud. Keegi võib avastada sügava tundlikkuse, mis üleneb, teine jälle võib jõuda sellisesse punkti, kus igasugune iha näib talle kasutu ja langeb temast ära sügisese lehena.

Meile on vaja tervet ja loomulikku teadvust. Kui see on olemast, viivad meid ühtviisi sihile nii jooga kui ka tantra. Meie nii-öelda haiges ühiskonnas on mõlemad väljavaated piiratud - kui valime jooga, siis mitte seepärast, et iha on saanud meie jaoks kasutuks. Oh ei! Iha on meile endiselt tähendusrikas, ei lange iseenesest ära sügisese lehena - me peame ta ära rebima.

Kui valime jooga, valime selle kui allasurumise tehnika. Valides tantra, valime selle kui kavaldamise, peene pettuse. Kui vaim pole puhas, viivad ühtviisi eksiteele nii tantra kui ka jooga. Alustamiseks on vajalik terve vaim, eriti just seksuaalselt terve - siis ei ole raske alustada ja sa võid valida oma teeks jooga või tantra.

On kahte liiki inimesi: loomu poolest mehed ja loomu poolest naised - mitte bioloogiliselt vaid psühholoogiliselt. Mehelikele loomustele, kes on agressiivsed ja ekstravertsed, sobib rohkem jooga tee, neile aga kes on loomult naised, passiivsed, vägivaldsusetud, vastuvõtlikud, neile on kohasem tantra tee.

Tantra traditsioon on tulvil naisjumalusi: Kali, Tara, paljud devid, bhairavid. Joogas ei kuule neist midagi. Joogas on meesjumalad. Jooga on väljapoole, tantra aga sissepoole liikuv energia. Kasutades tänapäeva psühholoogia mõisteid, võib öelda, et jooga on ekstravertne, tantra aga introvertne süsteem.

Kõik sõltub meie sisimast loomusest. Kui oled introvert, pole võitlus sinu ala, kui oled ekstravert, tunned end selle keskel hästi.

Kuid me ei ole seesmiselt harmooniline tervik; oleme üks suur vastuoluline, muserdatud segadik. Just seepärast ei aitagi meid õieti miski. Vastupidi - kõik, mis me ette võtame, kahjustab meid: jooga kahjustab, tantra kahjustab, isegi iga arstirohi, mille me sisse võtame, tekitab meis mingi uue haiguse.

Niisiis ei taha ma väita, et sa ei jõua sihile ka jooga abi. Asetan põhirõhu tantrale vaid seepärast, et oleme siinkohal nõuks võtnud selgusele jõuda, mida tantra endast kujutab.