Psühhedeelia, loodusmaailm ja teispoolsus

        Albert Hofmann http://en.wikipedia.org/wiki/Albert_Hofmann sündis 11. jaanuaril 1906 Šveitsis Badenis. Pärast doktorikraadi omandamist 1929. aastal Zürichi ülikoolis meditsiinilises keemias jätkus tema pikk ja edukas teenistuskäik Baselis firma Sandoz Pharmaceutical http://www.sandoz.com/ looduslike toodete osakonna uurimistöö juhatajana. Keskendudes aktiivsete toimeainete eraldamisele teadaolevatest ravimtaimedest, sai Hofmannist 1930. aastatel maailma juhtiv eriteadlane Claviceps purpurea (tungaltera) http://et.wikipedia.org/wiki/Harilik_tungaltera ja selle alkaloidide uurimisel. Luues kavakindlalt teisendeid ühest konkreetsest tungaltera derivaadist - lüsergiinhappest, sünteesis ta 1938. aastal järjekorras kahekümne viienda ühendi, lüsergiinhappe dietüülamiidi, mille ta tähistas nimetusega LSD-25 http://en.wikipedia.org/wiki/Lysergic_acid_diethylamide . 

 

Pärast seda, kui loomade peal testimine ei olnud andnud mingeid märkimisväärseid tulemusi, jättis Hofmann nimetatud konkreetse ühendi uurimise sinnapaika. Viie aasta pärast koges ta siiski midagi, mida ta hiljem kirjeldas kui iseäralikku eelaimdust, tajudes vaistlikult, et LSD-s on midagi enamat, kui ta esialgu oletas. 1943. aasta aprillis sünteesis ta ühendi uuesti ning neelas töö käigus kogemata tillukese koguse ainet alla, tajudes seejärel teadvuse põhjalikku muutust. Kolm päeva hiljem, 19. aprillil kordas ta kogemust kavatsuslikult, võttes sisse 250 mikrogrammi LSD-d.

 

Järgmise nelja aastakümne jooksul oli Hofmannil kujuneva psühhedeelse uurimistöö arengus määrava tähtsusega roll. Lisaks väga olulisele panusele esimestesse LSD-uuringutesse tegi ta ühtlasi veel ühe rabava avastuse 1950. aastate lõpul, kui tal õnnestus eraldada psühhedeelsete seente aktiivsed alkaloidid psilotsübiin ja psilotsiin. Nende ühendite kindlaks määramine legendaarsetes maagilistes seentes oli tema kui oma aja meditsiinilise keemia juhtiva eriteadlase erakordne saavutus, mille tulemuseks oli teaduslik läbimurre koos selle kaugeleulatuva mõjuga.

 

Olles jäänud tarmukaks ja viljakaks ka aastaid pärast üheksakümnendat sünnipäeva, on Hofmannil olnud psühhedeeliale ja filosoofiale hindamatu mõju. Lisaks paljudele laboratoorsetele avastustele on ta kirjutanud arvukalt teaduslikke artikleid ja mitmekesise valiku raamatuid, millest kõige tähelepanuväärsemad on „LSD - mein Sorgenkind”; „The Road to Eleusis” (kaasautoriteks R. Gordon Wasson ja Carl A. P. Ruck), „The Botany and Chemistry of Hallucinogens” (kaasautoriks Richard Evans Schultes) ja „Plants of the Gods: Origins of Hallucinogenic Use” (kaasautoriks Richard Evans Schultes).

 

_______________

 

2 peatükk

 

Albert Hofmann

 

Molekulidest müsteeriumini: psühhedeelia, loodusmaailm ja teispoolsus

 

Pärast seda, kui olin avastanud lüsergiinhappe dietüülamiidi toime, ja isegi veel enne, kui oma uuringuid alustasime, teadsin, et see aine võiks olla psühhiaatriale oluline. Osalesin ühes esimeses teaduslikus katses ja võtsin laboratooriumis sisse väikese annuse LSD-d. Minule oli see kohutav kogemus. Kõik laboriseadmed, ringi jooksvad ning küsimusi esitavad ja teste tegevad inimesed moodustasid kokku täieliku põrgu. Olin Hieronymous Boschi http://en.wikipedia.org/wiki/Hieronymus_Bosch maailmas koos kohutavate masinate ja valgetes kitlites inimestega kõikjal ümberringi. Ma ei suutnud mõista, mida nad seal teevad ja mis laboratooriumis toimub.

 

Aimasin, et LSD puhul peab kasutama mingit teist lähenemisviisi. Selle teadusliku katse käigus tundsin, et LSD mõju all üritas miski minus olla õnnelik, kuid ei suutnud. See oli tunne - just nagu mingis unenäos -, mis ei suutnud üles tulla segaduse tõttu, mida põhjustas kohutav testimiskeskkond.

 

Mõistsin, et pean üritama seda tundmust sootuks teistsugustes oludes uuesti saavutada. Koos ühe saksa kirjanikust sõbraga oli mul veel üks LSD-seanss, seekord oma kodus. Mu naine oli meie kodu selleks seansiks valmis seadnud, kasutades kauneid lilli ja puuvilju ning veidi viirukit. Ma ei võtnud suurt annust, ainult viiskümmend mikrogrammi. Mul oli kena kogemus, mis polnud väga sügav, aga oli lihtsalt läbinisti ilus. Enda meelest olin kaugel Põhja-Aafrikas Marokos. Ma polnud seal varem viibinud, kuid mul oli tunne, et see on Maroko. Nägin kaameleid ja kõiki neid beduiine ning tõeliselt vapustavat maastikku. See, mida läbi elasin, oli nagu muinasjutt. Sellest kogemusest õppisin, kui tähtis on ümbruskond. Sain teada, et töötades niisuguste ainetega nagu LSD, peab alati häälestusele ja oludele tähelepanu pöörama.

 

Kas usud, et on võimalik taastada psühhedeelne uurimistöö kui väärikas teadusvaldkond?

 

Leidub mitmeid häid märke. Pärast aastaid kestnud vaikust on lõpuks Šveitsis ja Saksamaal ning samuti Ameerika Ühendriikides mõned uued uuringud korraldatud. Teadvusuuringute Euroopa kolleegium (The European College for the Study of Consciousness) pidas Heidelbergis kokkutuleku ja seal oli hulk häid ettekandeid. Heidelbergis oli mul meeldiv kohtumine Rick Dobliniga http://www.maps.org/about/staff/ multidistsiplinaarsest psühhedeelsete uuringute ühingust ja professor David E. Nicholsiga http://en.wikipedia.org/wiki/David_E._Nichols Heffteri uurimisinstituudist. Mõlemad organisatsioonid teevad head tööd. Nende lähenemisviis paistab olevat sootuks teistsugune kui mõnedel nende eelkäijatel mitu aastakümmet tagasi.

 

Kas sa viitad Timothy Learyle?

 

Jah. Kui Timothy Leary http://en.wikipedia.org/wiki/Timothy_Leary palju aastaid tagasi Šveitsis elas, käis ta mul külas. Ta oli taibukas ja üsna võluv mees. Meie vestlused pakkusid mulle väga suurt rõõmu. Kahjuks oli tal ka liiga suur tähelepanuvajadus. Ta nautis oma väljakutsuvust ning see nihutas huvi oluliselt teemalt kõrvale. See on kahetsusväärne, kuid psühhedeelikumid muutusid paljudeks aastateks tabuks. Loodetavasti ei kordu 1960. aastate probleemid edaspidi.

 

Milline mõju on psühhedeelikumidel olnud psühhiaatriale?

 

Varsti pärast LSD avastamist tõdeti, et sellel on psühhoanalüüsile ja psühhiaatriale suur väärtus. Selle tarvitamist ei vaadeldud kui põgenemist. Tegemist oli tolle aja väga tähtsa avastusega ning viieteistkümne aasta jooksul sai seda psühhiaatrilises ravis ja teaduslikes inimuuringutes seaduslikult kasutada. Sel perioodil tarvitati preparaati Delysid® - nimi, mille ma LSD-le andsin - turvaliselt ning see oli erialases kirjanduses tuhandete publikatsioonide teema. Tegelikult olid minu juures hiljuti külalised Albert Hofmanni nimelisest fondist. Nende kätte andsin kogu originaaldokumentatsiooni, mis oli olnud hoiul firmas Sandoz Laboratories. Esialgne tegevus on ulatuslikult dokumenteeritud ning see näitab, kui hästi LSD-uurimistöö edenes, kuni ainest 1960. aastatel uimastivaldkonna osa sai. Niisiis muudeti LSD, mis algselt kuulus terapeutilisse farmakopöasse, paratamatult ebaseaduslikuks tänavakaubaks. Niisuguse maine tõttu muutus aine meditsiinile kättesaamatuks ja uurimistöö, mis enne oli olnud väga avalik, lõpetati. Nüüd näib, et see uurimistöö võib uuesti alata. Paistab, et tervishoiuametnikud on niisuguste uuringute tähtsust tunnistanud, ning nõnda siis loodan, et viimaks saab keelamine läbi ja meditsiinis võidakse naasta selle juurde, mis üle kolmekümne aasta tagasi lõpetama sunniti.

 

Millised soovitused annaksid sa praegustele uurijatele, kes tahaksid töötada psühhedeelikumidega?

 

Kui Sandoz preparaati Delysid® seaduslikult tarnis, siis oli sellega kaasas väike brošüür, mis seletas, et ravimit võib kasutada abiks psühhoanalüüsis ja psühhoteraapias ning samuti sobib see psühhiaatritele endile vahendiks, millega erakordseid meeleseisundeid kogeda. Pakile lisatud juhendis oli eraldi rõhutatud, et psühhiaater, kes on huvitatud perparaadi Delysid® tarvitamisest oma töös, peaks seda esmalt enda peal testima

 

Niisiis tundsid sa: on oluline, et psühhiaatril oleks isiklik psühhedeelikumikogemus?

 

Jaa. Enne kui psühhedeelikumi saab kasutada kliinilises töös, peab psühhiaater päris kindlasti seda ise võtma. Juba kõige esimestes teatistes ja juhendites oli seda selgelt öeldud. See on äärmiselt tähtis ka tänapäeval.

 

Kas on õppetunde, mida saame minevikult üle võtta, ja mida peaksime tähele panema, et varasemad vead tulevikus ei korduks?

 

Jah. Kui oleks võimalik psühhedeelikumide ebaõige tarvitamine peatada, siis, ma arvan, saaks neid valmistada ja tarnida meditsiiniliseks kasutamiseks. Aga nii kaua, kui psühhedeelikume üha vääriti mõistetakse ja valesti tarvitatakse - proovitakse kui naudingut pakkuvaid farmakone ega suudeta hinnata väga sügavaid psüühilisi kogemusi, mida sellised ained võivad esile kutsuda -, on nende meditsiiniline kasutamine takistatud. Psühhedeelikumide tarvitamine tänaval on olnud probleemiks üle kolmekümne aasta, kuna neid aineid mõistetakse vääriti ja nii võivad juhtuda õnnetused. Seetõttu on tervishoiuametnikel raske oma poliitikat muuta ja psühhedeelikume meditsiini lubada. Kuigi ametnikke peaks olema võimalik veenda, et vastutustundlikes kätes toimuks psühhedeelikumide proovimine turvaliselt, teeb nende levimine tänaval tervishoiuametnikele nõustumise üha väga raskeks.

 

Paistab, et teismelised on hakanud taas huvi tundma LSD, MDMA ja teiste psühhoaktiivsete ainete vastu. Parajasti levib reivinähtus: noored inimesed võtavad psühhedeelikume ja tantsivad terve öö. Miks on niisugused kogemused teismelistele külgetõmbavad ja kuidas peaksime reageerima sellele, mida nad teevad?

 

Meie aja väga tõsine probleem on see, et elul ei ole enam vaimset alust. Kirik pole oma õpetusega enam veenev. Ometi vajavad inimesed elule sügavat vaimset vundamenti. Minevikus rajati see heaks kiidetud usulistele tõekspidamistele. Tänapäeval on niisugustel uskumustel jõudu vähem. Me ei suuda uskuda asjadesse, mille kohta teame, et need ei ole võimalikud, pole tegelikud. Peame minema edasi, toetudes sellele, mida teame ja võime kogeda. Selle abil peab inimene leidma sissepääsu vaimsesse maailma. Kuna paljud noored inimesed üritavad saada tähendusrikkaid kogemusi, siis otsivad nad seda, mis on materiaalse maailma vastand. Mitte kõik noored inimesed ei igatse raha ja võimu. Mõned püüavad saavutada õnne ja rahulolu, mis tuleneb vaimsest maailmast. Nad otsivad, kuid leidub väga vähe usaldusväärseid lubatud teid. Üks tee, mis on noortele inimestele üha saadaval, on muidugi psühhedeelikumide oma.

 

Niisugused noored inimesed tunnevad vajadust oma silmi avada. Taju uksed tuleb lahti teha. See tähendab, et need noored inimesed peavad õppima omaenda kogemusest, nägemaks maailma, nagu see oli enne, kui inimolendid siinsel planeedil välja arenesid. See, et inimesed elavad linnades, metropolides, kus kõik tundub surnud, on tänapäeval tõsine probleem. Inimeste loodud materiaalses maailmas ei ole mingit tõelist elu. See kustub ja kaob.

 

Annaksin noortele inimestele nõu minna välja maakohta, minna niidule, aeda, metsa. Niisugused paigad esindavad loodusmaailma, kuhu olemuslikult kuulume. Me oleme elu ringkäigu lahutamatu osa. Noortel inimestel on vaja avada silmad ja näha maa pruune ja rohelisi toone ning valgust, mis on looduse tuum. Noored peavad saama elu ringkäigust teadlikuks ja mõistma, et inimese ja looduse vahelise suhte ilu ning sügavat tähendust on võimalik põhjani kogeda.

 

Millal sa esimest korda looduse nägemusliku mõistmiseni jõudsid?

 

Kui olin väike poiss, siis oli mul palju võimalusi maal ringi jalutada. Mul olid loodusega sügavad nägemuslikud kohtumised ja see oli kaua aega enne esimesi katseid LSD-ga. Õigupoolest meenutasid minu esimesed LSD-kogemused neid algseid salapäraseid läbielamisi, mis mul olid lapsena olnud looduses. Niisiis näed sa, et on täiesti võimalik saada selliseid kogemusi ilma psühhoaktiivsete aineteta. Kuid paljud inimesed on takistatud, ilma sünnipärase võimeta ilu tajuda ning selleks et tekiks nägemuslik looduskogemus, võivad nad vajada psühhedeelikume.

 

Kuidas on võimalik sobitada nägemuslik kogemus religiooni ja teadusliku tõega?

 

Oluline on saada vahetu kogemus. Aldous Huxley http://en.wikipedia.org/wiki/Aldous_Huxley õpetas meid mitte uskuma lihtsalt sõnu, vaid ise kogemust hankima. See on see, miks mitmesugused religioonivormid ei ole enam kohased. Need kujutavad endast lihtsalt sõnu ilma vahetu läbielamiseta selle kohta, mida sõnad väljendavad. Praegu asub inimene arenguastmel, kus tänu teaduslikule uurimistööle materiaalses maailmas on salvestatud tohutul hulgal teadmisi. Need on olulised teadmised, kuid need tuleb tervikuks ühendada. See, mille teadus on päevavalgele toonud, on täiesti tõene. Kuid see on ainult üks meie olemasolu osi, üks külgi, nimelt materiaalse maailma pool.

 

Meil on keha ja me teame, et mateeria vananeb ning muutub. Niisiis sellepärast, et meil on keha, peame surema. Teisest küljest on vaimne maailm muidugi igavene, kuid ainult niivõrd, kuivõrd see eksisteerib hetkes. On oluline, et mõistaksime tohutut erinevust oma elu kahe külje vahel. Materiaalne maailm on meie keha maailm ning selles on inimene teinud kõik teaduslikud ja tehnoloogilised avastused. Kuid teadus ja tehnoloogia tuginevad loodusseadustele ning materiaalne maailm on ainult vaimse avaldumisviis.

 

Kui püüame midagi nähtavaks teha, siis peame kasutama materiaalset maailma. Et sina ja mina saaksime teineteisega rääkida, selleks peavad meil olema keel, õhk ja nõnda edasi. Kõik see on pärit materiaalsest keskkonnast. Vaimsete asjade kohta lugedes on meil tegemist ainult sõnadega. Meil peab aga olema ka vahetu vaimne kogemus. See toimub ainult nõnda, et avame oma mõistuse ja kõik oma meeled. Taju uksed on vaja puhastada. Kui kogemus ei tule sundimatult, iseseisvalt, siis võime kasutada seda, mida Aldous Huxley nimetas „VÄLJA TEENIMATA” armuks. See võib võtta psühhedeelikumide vormi või ehk tulla selliste õpetuste abil nagu jooga ja meditatsioon. Kuid kõige tähtsam on see, et meil oleks isiklik vaimne kogemus. Pole tarvis sõnu, uskumusi, vaid „kogemust”.

 

Kui heita pilk tulevikku, siis kas sa näed ette, et euroameerika kultuuris võiks psühhedeelikumidel olla heaks kiidetud roll?

 

Täiesti! Olen veendunud, et psühhedeelikumide olulisust hakatakse vääriliselt hindama. Teerada selleni läheb psühhiaatria kaudu, kuid mitte Freudi psühhoanalüütilise ning kaasaegse bioloogilise psühhiaatria kaudu, mis on oma ulatuselt piiratud. Pigem toimub see transpersonaalse psühhiaatria vahendusel. Transpersonaalne vaatenurk võtab arvesse materiaalse ja vaimse maailma. See tunnistab, et oleme samaaegselt mõlema maailma osa. Transpersonaalse psühhiaatria vaadete süsteemiga käib kokku see, et avame oma taju uksed. Transpersonaalne psühhiaatria üritab meile anda vaimsesse maailma sissepääsemise õpetuse. See sobib täpselt kokku psühhedeelikumide abil saadud tulemusega: virgutab tundeid, avab taju isiklikule kogemusele. Sellest, kuidas niisugune nähtus mõjutab meie olemasolu materiaalses maailmas, on võimalik aru saada teadusliku uurimistöö abil ning seda, kuidas saame neid teadmisi oma vaimse minaga ühendada, on võimalik saavutada transpersonaalsel teel.

 

Sa oled üle elanud kaks maailmasõda ja külma sõja. Kui vaatad ettepoole, inimkonna tulevikku, kas oled siis lootusrikas või mitte?

 

Vaatan lootusrikkalt kaugema tuleviku poole, kuid lähemale tulevikule mõtlen kohutavalt pessimistlikult. Usun, et see, mis toimub materiaalses maailmas, on inimkonna vaimse seisundi peegeldus. Kardan, et mitmel pool maakeral juhtub palju kohutavaid asju, sest inimkond on vaimses kriisis. Aga ma loodan, et aja jooksul hakkab inimsugu lõpuks õppima seda, mida ta õppima peab. Hiljuti lugesin uuesti Aldous Huxley 1959. aastal San Franciscos peetud loengute kogumikku „The Human Situation”. Sealt saab lugeda kõigest, mis meile tänapäeval huvi pakub ja muret valmistab: ego, teadvuse ja inimkonna ellujäämise kohta. Ma soovitaksin seda hea meelega.

 

Mida võime õppida niinimetatud primitiivsetelt kultuuridelt, kus psühhedeelseid aineid kasutatakse usulises tegevuses?

 

Kõige tähtsam asi on see, et neis tarvitatakse psühhedeelikume vaimses taustsüsteemis, aga meie omas mitte. Peame neilt õppima, peame kindlaks määrama õige institutsiooni, leidma uusi kasutamisvõimalusi. Ma kujutlen, et looduslikus ümbruses on ehk võimalik luua psühhedeelikumide kasutamiseks meditatsioonikeskusi, kus õpetajad võiksid saada kogemusi ja väljaõppe, et neist tuleksid asjatundjad. Arvan, et see on saavutatav, kuid esmajoones peavad psühhedeelikumid meditsiinile, eelkõige psühhiaatriale, kättesaadavaks muutuma. Selle järel peaksid nende kasutamisvõimaluse saama näiteks eespool nimetatud vaimsed keskused. Kõike, mida meil on vaja teada, võime õppida sellest, kuidas loodusrahvad tarvitavad psühhedeelikume kui sakramente vaimses taustsüsteemis. On vaja niisuguseid keskusi, aga on vaja ka psühhiaatreid. Need psühhiaatrid peavad saama meie aja šamaanideks. Ma mõtlen, et siis oleme valmis liikuma edasi vastava psühhofarmakopöa poole.

 

1960. aastatel tekitasid LSD ja teised psühhedeelikumid hirmu paljudes inimestes, nende hulgas ka psühhiaatrites. Miks see niimoodi juhtus?

 

Nad ei kasutanud psühhedeelikume õigel moel ja neil ei olnud sobivaid tingimusi. Nõnda siis ei olnud nad piisavalt valmistunud. Psühhedeelikumid võimaldavad väärtusliku ja sügava kogemuse sel juhul, kui neid tarvitatakse õigesti. Aga tuleb meeles pidada, et mida võimsam on tööriist, seda suurem on avarii tekkimise oht, kui tööriista tarvitatakse vääralt. 1960. aastatel oli paraku palju juhtumeid, kus psühhedeelikumide vale kasutamine kahju põhjustas. On tõsine tragöödia, et neid väärtuslikke medikamente ei ole mitte alati austatud ega mõistetud. Niisiis hakati psühhedeelikume kartma ning need võeti vastutustundlike uurijate ja psühhiaatrite käest ära. See oli meditsiini, eelkõige psühhiaatria, samuti inimkonna ränk kaotus. Loodetavasti ei ole liiga hilja vigadest õppida ning näidata õiget ja aupaklikku viisi, kuidas psühhedeelikume peaks tarvitama.

 

Märkus

 

1. 1950. aastate alguses hakkas Sandoz koguma LSD ja psilotsübiiniga seotud artikleid kui osa Albert Hofmanni tööst nende ainetega. Peaaegu kolmekümne viie aasta jooksul kogus Sandoz kokku rohkem kui tuhat dokumenti: LSD-d ja psilotsübiini puudutavad teadusartiklid alates 1940. aastate lõpust kuni 1980. aastate alguseni, mõned tudengite väitekirjad, ajalehtede väljalõiked ja teised haruldased tekstid. 1990. aastate keskel anti see kollektsioon üle Albert Hofmanni nimelisele fondile ning 1990. aastate lõpul alustati koostööd multidistsiplinaarse psühhedeelsete uuringute ühingu ja Heffteri uurimisinstituudiga, et luua nende dokumentide digitaalne register. Suuresti tänu internetilehekülje Erowid esindajatele sai 2002. aastal valmis kogu kollektsiooni digitaalne loend. Selle võib leida internetileheküljelt Erowid http://www.erowid.org/ .

 

 

Allikas: Roger Walsh ja Charles S. Grob "Kõrgem tarkus".

 

 

Rohkem retsepte elamiseks ja armastamiseks

        Laura Archera Huxley http://www.laurahuxley.com/ sündis 2. novembril 1911 Itaalias Turinis. Lapsena ilmutas ta viiulit mängides märkimisväärset andekust ning õppis mitme meistri juures Berliinis, Pariisis ja Roomas, kus ta omandas muusikaprofessori kutse. Teismelisena asus ta elama Ameerika Ühendriikidesse, tehes oma esimese avaliku ülesastumise Carnegie Hallis. Pärast täiendavaid õpinguid Curtise muusikainstituudis Philadelphias jättis ta muusikukutse sinnapaika, et leida teisi loome- ja arenguvõimalusi. Järgnevatel aastakümnetel tegi ta tõsielufilme, oli filmitoimetaja RKO-s, mängis suures sümfooniaorkestris ning tegutses inimvõimete arendamise liikumises psühholoogilise nõustajana, lektorina ja seminaride korraldajana.

 

1956. aastal abiellus ta inglise kirjaniku ja filosoofi Aldous Huxleyga http://en.wikipedia.org/wiki/Aldous_Huxley ning uuris koos temaga psühhedeelikumide võimalusi. 1963. aastal andis Laura Aldousile mõni tund enne tema surma LSD-d. Ta tegi seda mehe soovil. Olles tugevasti mõjutatud teadvuse laiendamise tegevusest ja psühhedeelsetest nägemustest, jätkas Laura sellega, et rajas organisatsioone ja korraldas konverentse, mis keskendusid laste olukorra parandamisele. 1977. aastal asutas ta mittetulundusühingu ”Lapsed - meie suurim investeering”, mis on pühendunud inimvõimete edendamisele. ”Inimese hädad,” ütleb Laura Huxley, ”ei tulene mitte ainult sündimisele eelnenud ajast ja väikelapseeast, vaid ka sellest, milline on vanemate kehaline, hingeeluline ja vaimne ettevalmistus enne eostamist.” Ta on avaldanud mitu raamatut, mille hulgas on näiteks ”This Timeless Moment”, ”You Are Not the Target” ja ”Between Heaven and Earth”.

 

Humanistlike saavutuste eest on Huxleyle jagatud laialdast tunnustust ja palju auhindu: ta on nimetatud Sierra ülikooli inimkonna hüvangu audoktoriks (Honorary doctorate of Human Services from Sierra University) ja rahvusvahelise meditsiinilise ennetustöö akadeemia (International Academy of Medical Preventics) liikmeks, ta on saanud ÜRO aukirja ning maailma tervisefondi (World Health Foundation) arengu ja rahu aukirja, kusjuures viimati mainitud organisatsioonilt pälvis ta 1990. aastal ka rahupreemia.

 

_____________________

10. peatükk

Laura Archera Huxley

Rohkem retsepte elamiseks ja armastamiseks

Sain psühhedeelikumidest esimest korda teadlikuks lennukis, kui olin tagasiteel Itaaliasse. Lennu ajal lugesin Aldousi raamatut ”The Doors of Perception”. Olin Aldousiga kohtunud ja kuulnud teda psühhedeelikumidest rääkimas, kuid tegelikult ei saanud ma aru, mida need endast kujutavad. Ometi tundsin, et on mingi seos raamatus ”The Doors of Perception” kirjeldatud meeleseisundi ja selle töö vahel, mida tegin nõustajana, sest olin märganud, et mõned inimesed võivad ravi ajal samasugusesse meeleseisundisse sattuda.

1957. aastal küsisin Aldousilt, kas tohiksin saada psühhedeelse seansi. Ta vastas: ”Jah, sa võid võtta meskaliini, aga selleks, et sa teaksid, milline see on, pead sa tulema ja andma seda kõigepealt mulle.” Mõtlesin, et see oleks vahva, kuna ma ei teadnud sest mitte midagi. Teatasin: ”Jah, ma annan sulle seda. Mida me teeme?” Ta lausus: ”Sul peab terve päev vaba olema.” Niisiis läksin sinna terveks päevaks ja tal oli ilus psühhedeelne rännak.

Mõni päev hiljem olin koos Aldousiga tema majas ja sel korral andis ta mulle meskaliini. Alguses tekkis mul väike iiveldus, mis meskaliini puhul on ka eeldatav, aga kestab ainult veidi aega. Siis naeratas ta ja ütles: ”Sa oled teel.”

 

Eelmisel nädalal olin külastanud Tijuana orbudekodu, kus oli kaheksakümmend kuus väikelast, kelle eest hoolitsesid kuus nunna. Lapsed olid väikestes sõimedes ja sangarlikud nunnad jooksid ühe lapse juurest teise juurde, vahetades neil mähkmeid ja andes neile lutipudelist süüa. Minu meskaliinikogemus muutus tunduvalt tugevamaks, kui tunnetasin nunnade ja laste täbarat olukorda, ning see sündmus ja mina sulasime peaaegu ühte. Nõnda siis oli see minu esimene kogemus, mis hiljem päeva jooksul oma iseloomult pisut teisenes, ajades mind ka veidi naerma. Kirjeldasin seda üksikasjalikumalt oma raamatus ” This Timeless Moment”.

Praegusel ajal töötad sa noorte inimestega, harides neid selles, kuidas selgusele jõuda, kas muretseda last või mitte. Kas sa tunned, et varajane psühhedeelne kogemus kujundas sinu tööd maailmas?

See kogemus oli suuresti esimene aje. Kui sul on niisugune võimas tõuge, siis lõpuks leiad asjad, mis seda põhjustavad. Niisiis oli see algne kogemus minule tõepoolest väga tähtis.

Millise eesmärgiga sa esialgu orbudekodu külastasid?

Elasin koos sõbra Ginnyga, kes oli huvitatud lastest. Meil paluti tulla ja vaadata, kas saaksime midagi nende laste heaks teha, ning nõnda siis läksime. Hiljem lapsendas Ginny kaks last; ka minu adopteeritud lapselaps on sellest orbudekodust pärit lapse tütar.

Millisel moel sa tunned, et sinu psühhedeelikumikogemus on mõjutanud seda, kuidas sa ümbritsevat maailma tajud?

Psühhedeelikumid võimaldavad olla tunduvalt rohkem haavatav ja avatud. Sa saad enam teadlikuks oma igapäevasest ebaloomulikkusest ja oled tunduvalt ettevaatlikum, et teistele inimestele mitte haiget teha. Psühhedeelikumid muudavad su teadlikuks sellest, et kõik on elav.

Sa mainisid, et psühhedeelne kogemus teeb inimese tundlikumaks teiste tunnete vastu. Kuidas on see seotud sinu huviga teenida inimesi?

Mõelgem teenimisest kui ringkäigust, kus andmine ja saamine on tasakaalustatud. Täiuslik teenimine on ringikujuline. Teenimise puhul võib inimene mõelda, et ta annab. Noh, ta annab, seda küll. Aga ta saab samuti.

Mulle ei meeldi, kuidas kasutatakse sõna ”ohverdama”. Öeldakse: ”Oh, kuidas ma ohverdan oma lapse heaks.” Aga sa ei ohverda oma lapse heaks, sa teed lihtsalt seda, mida sa tegema pead. Ladina keeles tähendab see sõna pühaks tegemist. Niisiis on sõna ”ohverdama” tähendus sootuks erinev sellest, kuidas seda tavaliselt kasutatakse. Näiteks katoliiklikust vaatepunktist on ohverdamine alati olemas. Jeesus Kristus ohverdati ja sina ohverdad ning mina samuti. Kui mõelda sõna tegelikule tähendusele - pühaks tegema -, siis on see tunduvalt parem.

Millisel moel on psühhedeelsed kogemused mõjutanud sinu arvamust usu ja müstitsismi kohta?

Tunnen end selles punktis väga õnnelikuna. Mind kasvatati katoliiklaseks ja me käisime kirikus, kuid see ei olnud midagi erilist. Kui olin neljateistkümneaastane, siis valisin oma elu suuna. Muuhulgas mõtlesin: ”Mis see siis on? Meile öeldakse, et kui patustame sada aastat, siis läheme igaveseks põrgusse. See on mõttetu. Ma ei ole hea matemaatik, kuid suudan näha vahet igaviku ja saja aasta vahel.” Niisiis jätsin katoliikluse lihtsalt sinnapaika ja ei kannatanud mitte kunagi, nagu see juhtub paljude katoliiklastega, kui nad kirikust lahkuvad. Oma psühhedeelsete kogemuste tõttu nägin hiljem, et usk ei ole ilmtingimata vaimsus.

Mis puutub vaimsusse, siis on eesmärgiks mitte mingit kahju põhjustada. Niisiis tegid psühhedeelikumid mulle selle vaatepunkti selgeks ja tõenäoliselt saabus säärane mõistmine varem, kui oleks tulnud sel juhul, kui ma poleks psühhedeelikume tarvitanud. Aga tegemist on lõpuks naturaalse, ilmselge asjaga. Ehkki ma ei arva, et oleksime südames kõik naturalistid.

1950. aastate lõpul ja 1960. aastate alguses olite koos Aldousiga esimesi teerajajaid, kes uurisid psühhedeelset kogemust, ja olite mõlemad psühhedeelikumide jõuvarust vaimustunud. Ometi on nende heakskiitmine, nagu praegu näha võime, meie kultuuris väga keeruline olnud. Miks on meie kultuuril psühhedeelse kogemusega nii palju raskusi olnud?

Üks viis seda vaadata on väga lihtne. Televisiooniuudistes kajastatakse võimsalt mõnd kõmulist enesetapujuhtumit, aga sada inimest, kes istuvad vaikselt ning kellel on head soovid ja tunded, ei ole televisiooni jaoks erutavad.

On lihtsalt tavaline asi, et muutus ja millegi uue vastuvõtmine on rasked. Muutus tekitab ebakindlust. Uue mõtte heakskiitmiseks kulub tavaliselt kauem kui üks põlvkond. Võib-olla oleme praegusel ajal tööks psühhedeelikumidega paremini valmis, kuna nii paljudel inimestel on olnud kogemused. Ma loodan seda.

Aldous kasutas müstilise kogemuse kirjeldamiseks väljendit ”ära teenimata arm” ning märkis, et kingi saaja asi on armuga koostööd teha. Kas sa võiksid pisut sellest rääkida?

Aldous räägib ära teenimata armu vastuvõtjaks olemisest palju oma raamatus ”Island”. See teos on tema pärand. Raamatus kõneleb Aldous sellest, mida ta tahtis teatada, kui ta oli meie hulgast lahkumas. Teoses ”Island” kujutatud lapsi tutvustati ära teenimata armuga siis, kui nad olid umbes neliteist, viisteist või kuusteist aastat vanad. Kõigepealt pidid nad läbi tegema raske ja ohtliku mäkketõusu, mille ajal nad olid köiega kokku seotud. See oli ohtlik mitte ainult neile, vaid ka nende kaaslastele. Niisiis on ülioluline teisest inimesest hoolida: teise elu on just niisama tähtis kui enda oma. Kuigi kogu raamat on ülevoolavalt psühhedeelse kogemusega täidetud, mainitakse seda eraldi tegelikult ainult ühel puhul.

Kui arm inimesele osaks langeb, siis võib ta selle lihtsalt võtta ja sellega kõik lõppebki. Kuid koostöö armuga on see, mis paneb elama. Koostöökohustus tuleb alati igaühe juurde tagasi. Mõnel inimesel on olnud üks psühhedeelne kogemus ja see on muutnud tema elu. Teisel võib olla sadu kogemusi ja ometi ei toimu mingit olulist muutumist.

Ma ei ole võtnud psühhedeelikume oma elus sageli: arvan, et seda on olnud ühtekokku vahest ehk kaheksa korda. Tarvitasin LSD-d mõne korra koos Aldousiga ja uuesti võtsin seda pärast tema surma. Kasutasin sünteetilist meskaliini ja psilotsübiini. Kaks korda jõin ayahuasca´t ja MDMA-d võtsin ühe korra.

Kas sa tunned, et psühhedeelikumid pakuvad võimalusi psühhoteraapia jaoks?

Kui psühhedeelikume kasutatakse koos psühhoteraapiaga, on nad erakordsed töövahendid, sest ühe päevaga on sul võimalik nii palju minna lasta ja nõnda palju asjade kohta taibata. Mõnikord juhtub seda rohkem kui traditsioonilises psühhoteraapias aasta jooksul. Jah, ma arvan kindlasti, et psühhedeelikume peaks psühhoteraapias kasutama. Aga ma ei tea, kas need ained peaks usaldama preestrite või psühhiaatrite hoolde. Selles on probleem.

Kes iganes ka psühhedeelikume tarvitab, see peaks kohtlema neid kõige suurema austusega. Kui koos Aldousiga neid pruukisime, siis valmistasime ümbrust ja endid ette juba mitu päeva varem. Pidasime seansipäeva pühaks ja asetasime ümberringi meeldivaid puuvilju ning lilli. Tulemuseks oli see, et meil ei esinenud mingeid halbu kogemusi. Mõistan nüüd, kui õnnelikud olid need, kes tutvusid LSD-ga enne, kui see oli tunnistatud kas siis deemonlikuks või paradiislikuks, kui sellega ei seostunud mingeid mälestusi vaimsetest juhtidest ega kangelastest, arstidest ega õigusrikkujatest nagu praegu.

Elu lõpu poole jõudsid Aldousini kuuldused halbadest kogemustest. Niisuguseid täpseid käitumisjuhendeid, nagu näiteks see, mida meie psühhedeelikume tarvitades järgisime, ei arvestanud kahjuks mitte kõik rännakule asujad. Üks asi, mis suudab halbu läbielamisi tõeliselt vähendada, on järelevaataja juuresolek. Too peab olema valmis selleks, et miski ei jää temas saladuseks, sest psühhedeelikumi võtnud inimene näeb täielikult, mis toimub. Samuti peab järelevaataja olema valmis mitte midagi tegema, aga see on keeruline. See on nagu vaikuse saavutamine meditatsioonis. Järelevaataja peab niisiis olema lihtsalt täielikult kohal, olema täiel määral aupaklik ja armastav, aga tegema väga vähe, kui just ei ole mingit muud eelnevat kokkulepet. Näiteks kui inimene annab sulle nimekirja asjadest, millega tegelemiseks ta abi tahab, siis tavaliselt meenutad inimesele, et ta palus sul seda teha. Sellel seansil, mille Aldous laskis mul endale anda, ütles ta muide, et tahab uurida oma elu üht kindlat aega, mida ta ei suuda meenutada. Olin valmis kasutama meetodeid, mis võivad aidata inimesel tõrjutud või unustatud  mälestusteni jõuda, kuid siis nägin, et see on tähtsusetu, ja olin vait. Ta oli niisuguses erakordses seisundis, et mul ei olnud mingit õigust vahele segada.

Sa mainisid, et ühe sinu kirjeldatud varase seansi puhul rääkis Aldous erinevusest teadmise ja mõistmise vahel, sest mõistmine põhineb vahetul kogemusel.

Arvan, et see käib tõenäoliselt selle kohta, mida enne usust rääkisime. Inimesel on teadmine usust või ta mõistab vaimsust. Aldous arvas, et teadmine on väga tähtis, kuid ilma mõistmiseta ei ole teadmisest piisavalt abi. Samuti ütles ta, et ainult mõistmine ilma teadmiseta ei ole piisavalt tulemuslik. See, mis toimib, on nende kahe ühendus.

Sedasama kõneles ta ka armastuse kohta. Teadmine ilma armastuseta võib olla ohtlik, kuid armastus ilma teadmiseta ei ole nii mõjus, nagu see võiks olla.

Kas Aldous rääkis sulle, mis tema arvates psühhedeelikumidega juhtub? Kas ta lootis, et ühiskond võiks neid heaks kiita? Või väljendas ta muret, et psühhedeelikume hakatakse tõrjuma ja sunnitakse neid põranda alla minema?

Mõnda aega ei olnud tal mingit niisugust muret, kuid lõpuks muutus ta rahutuks. Ta andis mõista, et aineid võib kasutada nii, nagu seda teeb šamaan. Šamaanil on tohutu vastutus, ta mitte lihtsalt ei anna tarvitamiseks ravimtaime, vaid peab juhtima hinge.

Milline oli sinu tundmus selle kohta, kuidas Aldous Timothy Learyt nägi?

Noh, ta ütles, et Tim on Iiri šamaan. Aga Timi lähenemisviis oli selgelt veel üks mure, mis Aldousi elu lõpul vaevas. Kord, kui nad viibisid koos autosõidul, kuulsin, kuidas Aldous ütles: „Palun, Tim, aja seda asja vaikselt.” Kaks päeva hiljem olid ajalehtedes uudised Timi ja psühhedeelikumide kohta. [naerab] Tim oli just niisugune. Mida saab säärasel juhul teha?

Kui meil oleks ideaalne ühiskond, kellel peaks siis sinu arvates olema ligipääs psühhedeelikumidele? Mida ütled noorte inimeste kohta?

Küsimus, kellel peaks olema ligipääs, on tõenäoliselt kõige raskem. Öelda, kes peaks pakkuma psühhedeelseid läbielamisi, on samuti raske. Minu tütretütrel oli üks kogemus ja ta kirjutas mulle kirja, millest paistis asjasse pühendatust, teatades: „Nüüd ma tean, kes ma olen. Ära lase mul läbielatut kunagi unustada.” See oli väga ilus sündmus, kuid niimoodi ei juhtu alati iga inimesega.

Mõnikord ei ole kokkupuude psühhedeelikumidega nõnda hea. Riskides olla liiga arvustav, leian, et reivid, kus on nii palju müra ja igat liiki aineid, kaasa arvatud alkohol, võivad olla tõeliselt kahjulikud. Nad annavad petlikku jõudu ja võivad olla kehalegi ohtlikud. Ma ei tahaks sellisesse olukorda sattuda.

Psühhedeelikumid teevad inimese teadlikuks sellest, et kõik on elav, püha ja omavahel seotud. Oletan ja loodan, et igaüks jõuab lõppude lõpuks niisugusele järeldusele, see ei saa ometigi olla vaid väheste eelis. Kõigil aga on õigus, et neile antaks esimese asjana eluks hädavajalik: toit, turvalisus ja austus. Pärast seda võiks ka psühhedeelne kogemus muutuda kättesaadavaks.

Kas psühhedeelikumikogemus mõjutas sinu arusaama surmast?

Jah, väga palju. Ehkki saan surmast ainult rääkida, ilma et oleksin seda läbi elanud, seega ma tegelikult ei tea. [naerab]

Mul pole aimu, kuidas hakkan toimima, kui keha kaob. Kuid mul on tunne, et kui mu keha laguneb, siis mitte kõik minust ei sure. Psühhedeelikumid on pannud mind paremini tajuma, et midagi on sealpool olemas. Ent tegelikult tunnen, et ma suren mitu korda aastas. Seda tunnet on mul esinenud kogu minu elu. Niisiis ei tea ma, kas minu vaade surmale pärineb täielikult minu psühhedeelsetest kogemustest.

Kas sul on midagi selle vastu, et rääkida Aldousi surmast, otsusest anda talle LSD-d, samuti sellest, mida sa tundsid?

Noh, põhjus, et tema surm polnud nii raske, nagu võinuks olla, peitub selles, et olime surmaks valmistunud: sel hetkel, kui ta palus mul endale süsti teha, teadsin, mida see tähendab. Ta rääkis oma surmast aeg-ajalt, aga kui see hakkas lähemale jõudma, siis ei kõnelnud ta sest eriti. Kui aeg saabus, siis oli kõik väga selge. Teadsin, mida ta tahab mul teha.

Minu arvates oli see ilus, mismoodi sa teda surmahetkel valguse poole juhtisid. Kuidas sa teadsid teda sinna suunata?

Ma ei tea. Ma polnud kunagi lugenud ”Tiibeti surnuteraamatut”, seda tähtsat teost. Aldous aga oli oma esimest naist, kui too suri, selle raamatu järgi juhtinud. Samuti leiab raamatust ”Island” kauni kirjelduse, mis näitab seda, kuidas mees juhendab oma naist surmahetkel, ja milles väljendatakse samu põhimõtteid. Aldous ütles, et psühhoteraapia on tegelikult surmaga sarnane: minevikul peab laskma minna ja tuleb edasi liikuda. Nõnda siis ei olnud mul mingeid kahtlusi selles, mida ta soovib.

Kas te olite eelnevalt arutanud, mida ta tahtis, et sa tema surma hõlbustamiseks teeksid?

Ei, ta polnud öelnud: ”Tee seda ja seda.” Ei.

Aga ta kirjutas paberitükile: ”100 mikrogrammi”.

See on õige. Me ei olnud seda enne eraldi arutanud. Mul aga olid pudelikesed ja kõik muu seal olemas, sest ta oli sellest üldjoontes rääkinud. Ta oli töötanud Chicagos koos psühhiaatriga, kes kasutas psühhedeelikume vähktõbiste ravis. Aldous oli võtnud oma elu viimasel nädalal valuvaigistit või midagi sellist, kuid mitte LSD-d. Ehkki ta ei olnud eelnevalt öelnud: ”Kui ma suren, anna mulle LSD-d”, oli ta mulle varem maininud, et tema arvates võib LSD üleminekul aidata. Aldous viitas sel ajal peamiselt kehaliste kannatustega inimestele, et saaks kaotada nende valu. Tema puhul see nii polnud. Kui Aldous tegelikult suremas oli, siis paistis ta täiesti selge ja kirjutas omaenda retsepti - 100 mikrogrammi.

Kas ta üldse rääkis pärast LSD saamist?

Ei, ma lihtsalt pigistasin Aldousi kätt ja ta vastas ühe korra ning siis lõpus ta ei teinud enam midagi. See oli nii tasane lahkumine, millist sa ei suuda ette kujutada. Oli lihtsalt üks mahe diminuendo.

Kas sa oleksid valmis lugema seda väljavõtet? See on Aldousi lemmiklõik, millega sa oma raamatu lõpetad.

Olgu pealegi, jah. See pärineb Aldousi vanaisalt Thomas H. Huxleylt. Ma loen tema kirja Charles Kingsleyle:

”Mulle näib, et teadus õpetab kõige kõrgemal ja tugevamal viisil suurt tõde, mis on Jumala tahtele alluva kõiksuse kohta kehastunud kristlikus vaadete süsteemis. Peatu tõsiasja ees nagu väikene laps ja ole valmis loobuma igast etteantud aatest, järgne alandlikult, ükskõik kuhu ja millistesse sügavikesse loodus sind iganes juhib, või sa ei õpi mitte midagi. Olen hakanud omandama leplikkust ja meelerahu alles sellest ajast peale, kui üldse otsustasin riskida seda teha.”

See on mehelt, kes lõi sõna ”agnostik”.

Lõi tõepoolest sõna ”agnostik”? Kas tal oli hilisemas elus pöördumise kogemus?

Ei, agnostik olla ei tähenda seda, et ei usuta Jumalasse, vaid lihtsalt seda, et ei tunnetata teda. See on mitteteadmise ülestunnistamine.

Mida sa praegu elus kõige rohkem igatsed?

Praegu igatsen kõige rohkem seda, et sünniksid soovitud lapsed, kelle saabumiseks ollakse valmistunud, ning et nad tuleksid maailma, mis neid austab ja tervitab. Mõte on valmistada noor inimene ette selleks, et ta ei saaks last siis, kui ta on ise veel lapseohtu. Ta on laps ja tahab olla armastatud ning arvab, et beebi hakkab teda armastama. Hea küll, beebi hakkabki armastama, aga tema tundele peab ka vastama, tema tulekuks valmis olema ning ta eest hoolitsema. Teismeliste rasedus on seotud vaesuse, piiratud hariduse, laste hooletusse jätmise ja mõnikord nende halva kohtlemisega, terviseprobleemide, uimastite väärtarvitamise ning kuritegevusega. On kurb, et Ameerika Ühendriigid on teismeliste raseduse poolest maailmas juhtival kohal.

Mul on tegevuskava ”Teismelised & mudilased”. Mõned korrad nädalas hoolitseb teismeline laste eest, kes on kaks või kolm aastat vanad ja kellega tegelemine pole eriti lihtne. ”Teismelised & mudilased” on tutvustanud tõhusat ja ennetavat lähenemisviisi, mida saab rakendada kõikides koolides. Kuigi mainitud tegevuskava alustati Ameerikas, on minu fond ”Lapsed - meie suurim investeering” laiendanud seda väljapaistva eduga ka Suurbritannias.

Projektil on kaks olulist koostisosa. Kõigepealt saavad nooruk ja mudilane, kellega nooruk vähehaaval harjub ja sõprussuhte sõlmib, tavapärasel viisil üksteise seltskonnas olla. Peale selle on teooriatunnid, kus keskendutakse lapse arengule, vanemlikele oskustele, seksuaalsusele ja suhetele.

Veel on mul programm, mille nimel olen töötanud palju aastaid ja mida nimetatakse kallistamisprojektiks. Imikul toimub kõige tähtsam suhtlemine maailmaga naha kaudu. Üheksa raseduskuu jooksul ei tunne ta mingeid piire enda ja ema keha vahel. Sündimise vapustus tekib osalt emast eraldumise tõttu. Äkitselt on laps üksi arusaamatus ja võimalik et vaenulikus kõiksuses ning rohkem kui midagi muud igatseb ja vajab ta ühte asja - kokkupuudet ema nahaga.

Kallistamisprojekti jaoks kavandame igasse linnaossa vaikse, helikindla pastelsetes toonides ruumi, mis on sisustatud ainult mugavate kiiktoolide ja patjadega. Seal saaksid projektis osalevad täiskasvanud beebit süles hoida ja tunda, et nende soojus ja kiindumus täidab salapärasel moel kogu lapsukese elu tähelepaneliku hellusega. Mingid sõnad ei sega, kui üksildus sulab pehmelt hääletusse ja armastavasse suhtlusesse: kallistamisruumis on ainult rahustav ümin või kuldne vaikus. Väikelapsele on tähtis kokkupuude elava kehaga, milles tuksub süda. Kiirustavatel emadel ja isadel on võimalus jätta laps kallistamisruumi ja teada, et talle saab osaks ainult kiindumus ja rahulikkus ning mitte kohutav müra, valgus, kiirus ja vibratsioon, mis on omane televisioonile, mida kasutatakse nii sageli lapsehoidjana, kes paraku kunagi ei vaiki, ei hooli lapsest ega puuduta teda. Vanemad inimesed, kes on üha enam eraldatud oma lastelastest, saavad kallistamisruumis tunda andmise rõõmu, seda mitte raha, töö või asjade jagamisest, vaid kinkides iseennast ja oma armastust puhta heameele pärast. Nad hoiavad beebit süles ja puudutamise nõiduslik jõud mõjutab ka neid endid.

Kas sul on mingi oma tarkus, mille sa tahaksid lastele pärandada?

Noh, on palve, mis minus vastu heliseb. Ma ei suhtu sellesse peremehetundega. Mina ei loonud palvet, vaid lihtsalt kirjutasin üles. See on eostamata lapse palve, mida võib avaldada igal pool ilma loata nii kaua, kui seda osundatakse tervikuna.
  

Mehed ja naised, kes te olete Maa peal,

teie olete meie loojad.

Meie, eostamata lapsed, anume teid:

laske meil saada elavat leiba,

meie uue keha ehitajat.

Laske meil saada selget vett,

meie vere elustajat.

Laske meil saada puhast õhku,

nii et iga hingetõmme oleks kallistus.

Laske meil tunda jasmiinide ja rooside õielehti,

mis on niisama pehmed kui meie nahk.

Mehed ja naised, kes te olete Maa peal,

teie olete meie loojad.

Meie, eostamata lapsed, anume teid:

ärge andke meile raevu ja hirmu maailma,

sest meiegi meel muutub siis raevuks ja hirmuks.

Ärge andke meile vägivalda ja saasta,

sest meiegi kehast saab siis haigus ja jälkus.

Laske meil olla, kus me iganes oleme,

selle asemel et tuua meid

piinatud, end hävitavasse inimkonda.

Mehed ja naised, kes te olete Maa peal,

teie olete meie loojad.

Meie, eostamata lapsed, anume teid:

kui olete valmis armastama ja olema armastatud,

kutsuge meid sellele

tuhande ime maale.

Me sünnime,

et armastada ja olla armastatud.

 

 

Allikas: Roger Walsh ja Charles S. Grob “Kõrgem tarkus”.

 

"Kõrgem tarkus"

        Meie kultuuris kardetakse psühhedeelseid aineid nagu tuld ja nimetatakse neid kõiki ohtlikeks narkootikumideks. Selle arvamuse põhjuseks on oskamatus vahet teha sõltuvust tekitavatel (heroiin, kokaiin, morfiin jt) ja terapeutilise ning teadvust avardava toimega psühhedeelsel ainetel (LSD, DMT, meskaliin, THC jt.) Raamat "Kõrgem tarkus" aitab seda eksiarvamust kummutada, kuna on tõenäoliselt parim seni avaldatud kokkuvõte psühhedeelikumide uurimise ajaloost ja nende kasutusvõimalustest. Selles raamatus intervjueeritud inimeste puhul ei ole tegu hipide vaid teadlastega, kes kirjeldavad omal ajal lubatud uurimusi ja katseid, mis andsid positiivseid tulemusi depressiooni, skisofreenia, epilepsia, vägivaldsete käitumisharjumiste, alkoholisõltuvuse jms ravis, aitasid vabaneda alateadlikest hirmudest, lapsepõlvetraumadest ja võimaldasid kohtumist jumalikkusega iseendas.

 

Selle raamatu lugemine lähendab teadmisele, et mitmed ained ja taimed, mida meedia tituleerib kuratlikeks, on õigetes kätes ja turvalistes tingimustes tegelikult vahendid nii füüsiliste kui psüühiliste haiguste ravimiseks. Just seepärast on oluline, et käesolevat raamatut loeksid eesti haritlased - arstid, õpetajad, poliitikud jt -, sest nemad saavad oma töö tulemusel luua olukorra, kus psühhedeelseid aineid tohib seaduslikult kasutada inimeste ravimiseks ja teaduslikus uurimistöös. Täpsustan, neid aineid poleks vaja anda üleüldisesse vabakasutusse, vaid võimaldada teadlastel ja arstidel nendega seaduslikke katseid teha.

 

Aastatuhandetevanuseid traditsioone järgivail šamaanidel võiks lubada psühhedeelikumidega läbi viia tervendavaid hingerännakutseremooniaid. See oleks suur kaotus farmaatsiatööstusele, aga tohutu võit inimkonnale.

 

Tom Valsberg

 

EESSÕNA

 

Pool sajandit on psühhedeelikumid läänemaailmas kärarikkalt ringi rännanud, pannud aluse subkultuurile, erutanud meediat, lummanud noori, kohutanud lapsevanemaid, ajanud raevu poliitikuid ja äratanud teadlaste uudishimu. Neid on tarvitanud kümned miljonid inimesed ning miljonid teevad seda siiani: mõnikord hoolikalt ja pühendunult, mõnikord hooletult ja ohtlikult. Neil on olnud oma osa, sageli keskne ja püha, enamikus ühiskondades läbi kogu ajaloo. Õigupoolest oli läänemaailm kuni viimase ajani kummaline hälve, kus psühhedeelikume meditsiinilise ja vaimse ressursina ei tunnistatud. Tagajärjeks oli see, et võimsa psühhedeelikumi LSD (lüsergiinhappe dietüülamiid) ning sellega keemiliselt sarnaste ainete, nagu meskaliin ja psilotsübiin, avastamine vallandas niisuguse intensiivsuse ja mõjuga kogemused, et 1960. aastatel raputasid need lausa meie kultuuri alustalasid.

 

Paljusid maailma ühiskondi iseloomustab mitmefaasilisus, mis tähendab, et nad uurivad aktiivselt mitmeid teadvusseisundeid ja tuletavad sealt oma reaalsusekäsituse. Niisuguste seisundite hulka võib arvata unenäod, psühhoaktiivsete ainete mõjul tekkinud olekud, meditatsiooni, jooga ja transi. Need täiendavad tavalist ärkvelolekuseisundit. Vastupidiselt sellele on läänemaailm olnud valdavalt ühefaasiline, väärtustades üksnes meie harilikku ärkvelolekut ja tuletades oma reaalsusekäsituse ainult sellest.

 

Ometi tekkis psühhedeelikumide plahvatusliku levikuga äkitselt olukord, kus miljoneid inimesi üllatasid ning vapustasid teadvusseisundid ja kogemused, mis ületasid sõna otseses mõttes ka nende kõige metsikumad unenäod. Muutunud seisundite, taevaste ja põrgute, kõrguste ja sügavuste ning triviaalsuse ja transtsendentsuse Pandora laegas langes võimsa joana ühiskonnale, mis oli niisuguse asja suhtes täiesti ette valmistamata.

 

Selle mõju kestab tänase päevani ning tõenäoliselt ei muutu läänemaailm enam kunagi endiseks. On see siis õnn või õnnetus, aga psühhedeelikumid on vorminud kultuuri ja vastandkultuuri, kunsti ja muusikat, teadust ja psühhiaatriat ning aidanud käivitada ja toetada näiteks niisuguseid liikumisi, mis võitlevad rahu ja kodanikuõiguste eest. Nad toidavad vaimset tegevust, innustavad vaimustust ja vastuhakku, viljastavad aju- ja käitumisealast uurimistööd ning viitavad uutele võimalustele teadvuse, loovuse ja kultuste käsitlemisel.

 

Samal ajal käib vaibumatu uimastivastane sõda, mis muudab peaaegu võimatuks mõistliku vahetegemise: näiteks ohtlikud psühhostimulandid, nagu kokaiin, erinevad suuresti probleemsetest, kuid ravivõimega ainetest, nagu psühhedeelikumid. Meediakära ja silmakirjalikkus on mõistuse ja teadusuuringud suurel määral jalge alla tallanud.

 

Siiski on psühhedeelikume juba algusest peale uurinud ka tõsised teadlased. Õigupoolest on need kummalised ained lummanud mõndagi psühholoogia ja psühhiaatria, sotsioloogia ja antropoloogia, filosoofia ja religiooni kõige tuntumat esindajat. Mõned kahekümnenda sajandi tähtsaimad mõtlejad võtsid psühhedeelikumid sihikule kohe, kui need välja ilmusid, ning napi kahekümne aastaga tehti tohutu hulk uuringuid. Osa neist ei vasta küll tänapäeva uurimistöö tunduvalt rangematele nõuetele, kuid nende avastuste teaduslik, psühholoogiline, vaimneja kliiniline mõju on sellele vaatamata tähelepanuväärne.

 

Psühholoogia vallas juhtisid psühhedeelikumid tähelepanu psüühika sügavustele ja dünaamikale, millele lääne psühholoogidel oli vaid harva õnnestunud pilku heita. Paljastunud kompleksidesse, arhetüüpidesse ja varajastesse traumadesse sissevaatamine tõi päevavalgele asju, mis aitasid mõista niisuguseid süvapsühholoogilisi teooriaid nagu Carl Gustav Jungi http://et.wikipedia.org/wiki/Carl_Gustav_Jung ja Otto Ranki http://en.wikipedia.org/wiki/Otto_Rank omad ning toetasid nende arendamist. Mõnikord hõlbustasid psühhedeelikumid võimsate transtsendentsete kogemuste tekkimist; need olid seni kättesaadavad ainult edasijõudnud mõtisklejatele. Niisugustel juhtudel panid nad aluse uutele arusaamadele religioonist, vaimsusest ja müstitsismist ning ühtlasi nendega seotud tegevustest, nagu meditatsioon, jooga ja mõtisklus.

 

Nende taipamiste tulemusel tekkisid uued ja tunduvalt avaramad ülevaated inimese meelest ja arenguvarust, kusjuures kõige põhjalikumad ja tuntumad psühhedeelial põhinevad teooriad pärinevad Stanislav Grofilt http://en.wikipedia.org/wiki/Stanislav_Grof . Kliiniliselt paistsid psühhedeelikumid olevat paljutõotava arenguvaruga terve rea raskete probleemide puhul, nagu näiteks krooniline alkoholism, tõsised psühhosomaatilised häired, surma lähenemisega seotud ängistus vähktõbistel ja traumajärgne stressihäire. Nad osutusid kasulikuks isegi kõige kohutavama stressihäire ehk siis kontsentratsioonilaagri sündroomi puhul.

 

Muidugi võib mõnda neist meditsiini puudutavatest väidetest pidada kahtlaseks, sest nagu järgmises peatükis üksikasjalikumalt kirjeldatakse, olid paljud uuringud suhteliselt lihtsakoelised. Psühhedeelse kogemuse tohutut jõudu arvestades on suured ootused ja platseeboefekt muidugi tõenäolised. Peale selle on meditsiinis arstidele nõu andev ütlus "Kasuta uut ravimit kiiresti, kuni see veel toimib", mis vihjab sellele, et algne suur vaimustus, mis sageli uudse raviviisiga kaasas käib, võib juba iseenesest aidata. Sellele vaatamata viitavad rohkem kui tuhat teadusartiklit kokkuvõttes asjaolule, et psühhedeelikumidel on märkimisväärne ravivõime ning et need väärivad edasist uurimist.

 

Teaduslike uuringute käigus ilmnes, et terved katseisikud said mõnikord neist ainetest hingeelule ja vaimule arvestatavat kasu. Mõnedele inimestele, sealhulgas paljudele neile, keda siin raamatus on usutletud, andis kogemus uue elusuuna ja algatas kogu elu kestvad vaimsed otsingud. Näiteks ütleb märkimisväärne protsent Tiibeti budismi õppivatest lääne inimestest, et psühhedeelikumid mängisid selle tegevuse alustamises otsustavat rolli.

 

Kõik see toimus tähelepanuväärselt väheste kaotustega. See oli täielik vastand neile kabuhirmu tekitanud valulistele üksiksündmustele või millelegi veel hullemale, mis mõnikord olid oskamatu kasutamise tulemuseks - kui tarvitajad olid näiteks viletsa ettevalmistusega ja hooletud või siis enese teadmata CIA salajaste eksperimentide ohvriks langenud - ning mis pärastpoole täitsid ajalehtede kõmulisi pealkirju. Vastupidiselt sellele ei seostunud psühhedeelikumide kasutamisega kliinilises ja uurimistöös peaaegu üldse tüsistusi ning mitte ühtegi surmajuhtumit. Ühes kõige ulatuslikumas kõrvalmõjusid käsitlevas ülevaates jõuti järeldusele, et hoolikalt valitud, ettevalmistatud, juhendatud ja järeluuringutele allutatud psühhiaatrilistel ravialustel, kes tarvitavad puhast psühhedeelikumi, on tõsiste ebasoodsate reaktsioonide esinemissagedus alla ühe protsendi. Tervete vabatahtlike puhul on see aga veelgi madalam. See teeb psühhedeelikumidest - vastupidiselt avalikkuse ettekujutusele, mida meedia on moonutanud - ühed kõige turvalisemad ained meditsiinilises farmakopöas, juhul kui neid kasutatakse hoolikalt ja kliinilistel eesmärkidel.

 

Ometi tehti uurimistööle 1960. aastatel Ameerika Ühendriikide valitsuse keeluga järsk ja karm lõpp. Nõnda sai alguse "Ameerika kõige pikem sõda", mille puhul enamik ühiskonnateadlasi praegu nõustub, et seda pole võimalik võita ning et see teeb rohkem halba kui head. Ehkki psühhedeelsed ained on jäänud üldiselt kättesaadavaks paljude suurte linnade tänavanurkadel, on need vaid harva saadaval teadlastele, kes sooviksid uurida nende psühholoogilist ja ravimõju. See, mida paljud uurijad peavad üheks meie uurimistöö tähtsaimaks vahendiks, on suuresti meditsiiniajaloo muuseumisse pagendatud.

 

Mõistusvastasel moel muudab see asjaolu psühhedeelikume esimestena uurinud inimesed erakordselt väärtuslikuks. Kõrge vanuse tõttu kujutavad nad endast hävimisohus teabeallikat. Oma laboratooriumides ja kliinikutes vaatlesid need uurijad kümneid tuhandeid psühhedeelseid seansse, neid üles tähendades ja analüüsides ning nende üle pead murdes. Selle tegevuse käigus olid nad inimkogemuse erakordse mitmekesisuse ja jõu tunnistajaks. Võib öelda, et tõenäoliselt pole mitte ühelgi inimrühmal läbi kogu ajaloo olnud ligipääsu niisugusele kogemuste kogumile: valulikule ja ekstaatilisele, kõrgele ja madalale, ülevale ja saatanlikule, armuküllasele ja vihkamisväärsele, müstilisele ja ilmalikule. Terve inimliku kogemuse ulatus - sealhulgas mõned kõige haruldasemad ja kõige sügavamad kogemused - lahvatas nende katseisikutes tugevusega, mida on võimalik näha vaid väga harva, välja arvatud eksistentsi kõige äärmuslikemates olukordades. Pole üllatav, et paljude uurijate sõnul muutis see töö mitte ainult nende katseisikuid, vaid ka neid ennast.

 

1990. aastate lõpul jõudsid mitmed inimesed ja organisatsioonid arusaamisele, et psühhedeelikumiuurijad kujutavad endast hindamatut teabeallikat ning asendamatut teadmiste ja tarkuse varamut. Seetõttu organiseerisid ja rahastasid Fetzeri instituut http://www.fetzer.org/ ning noeetiliste teaduste instituut eespool mainitud uurijate kokkutulekut. Teadlaste kõrget iga arvestades oli see tõenäoliselt viimane kord, kui niisugune rühm kunagi kokku võis saada. Kõiki uurijaid usutleti eraldi ning 1998. aastal nad kohtusid, et meenutada oma avastusi ja need jäädvustada ning mõtiskleda selle üle, mida nad olid õppinud. Uurijad vestlesid kolm päeva ja nende kõnelused salvestati. Tulemuseks oli lummavate ajalooseikade, asendamatute teadmiste ja raskelt saadud tarkuse destillaat - pool sajandit kestnud uurimistöö ja kõige huviäratavamal ning keerulisemal teemal mõtisklemise kõrgpunkt. Nendest materjalidest sündiski raamat "Kõrgem tarkus".

 

 

KÕRGEM TARKUS

Auväärsed vanemad 

mõtisklevad psühhedeelikumide

kestva mõju üle 

 

Charles S. Grob ja Roger Walsh

 

https://www.raamatukoi.ee/cgi-bin/raamat?208129

 

 

Kas pime saab näha? Bronnikovi meetod

MIDA KUJUTAB ENDAST BRONNIKOVI MEETOD?

 

Filosoofiadoktor professor Vjatšeslav Bronnikov töötas välja meetodi, millele pani nimeks "Inimese keha organite ja süsteemide harmoniseerimise areng". Süsteem sisaldab eriharjutusi, mis arendavad tänapäeva inimesel peaaegu tegevuseta olevat paremat poolkera. See omakorda annab inimesele võimaluse realiseerida oskusi, mis temas peituvad.

 

Bronnikovi meetodi http://www.bronnikovmethod.com/ järgijad ei ole kiitusega kitsid. Selle abil olevat võimalik kiiresti taastada elujõud, inimene ei väsi enam, vaid talub suuremaid koormusi, paranevad reaktsioonikiirus ja avardub mälu. Meetodi omandamine lubavat kehal lülitada tegevusse need funktsioonid, mis varem ei töötanud. Keha hakkab ennast ise haigustest vabastama, inimene suudab korrastada omaenda bioenergiat ning aidata ka teisi.

 

Samuti võimaldab kõnealune meetod õppida kinniseotud silmadega nägema, ruumis orienteeruma ja teksti lugema. Need, kes on kaotanud silmanägemise, kogevad alternatiivselt nägemist, kurtidel areneb alternatiivne kuulmune, liikumisvõimetud hakkavad liikuma, diabeetikutel pidurdub tüsistuste teke ja väheneb insuliinisõltuvus.

 

Vjatšeslav Bronnikov usub, et tema meetodis pole midagi erilist. Sisuliselt on see üks taoistliku jooga valdkond - kogum eriharjutusi, mis on kohandatud tänapäeva inimesele.

 

 

http://www.youtube.com/watch?v=EDBOSoRDr70

 

http://www.youtube.com/watch?v=MRKlgoBLNEU

 

http://www.youtube.com/watch?v=FnH3gNZVkcM

 

http://www.youtube.com/watch?v=BIFeVzTAUj8&list=PLREtyTp8cxES14oIHl9WQiL1hQ10fOyvP

 

http://www.youtube.com/watch?v=_vUnfSWT3ZE