"Kõrgem tarkus"

        Meie kultuuris kardetakse psühhedeelseid aineid nagu tuld ja nimetatakse neid kõiki ohtlikeks narkootikumideks. Selle arvamuse põhjuseks on oskamatus vahet teha sõltuvust tekitavatel (heroiin, kokaiin, morfiin jt) ja terapeutilise ning teadvust avardava toimega psühhedeelsel ainetel (LSD, DMT, meskaliin, THC jt.) Raamat "Kõrgem tarkus" aitab seda eksiarvamust kummutada, kuna on tõenäoliselt parim seni avaldatud kokkuvõte psühhedeelikumide uurimise ajaloost ja nende kasutusvõimalustest. Selles raamatus intervjueeritud inimeste puhul ei ole tegu hipide vaid teadlastega, kes kirjeldavad omal ajal lubatud uurimusi ja katseid, mis andsid positiivseid tulemusi depressiooni, skisofreenia, epilepsia, vägivaldsete käitumisharjumiste, alkoholisõltuvuse jms ravis, aitasid vabaneda alateadlikest hirmudest, lapsepõlvetraumadest ja võimaldasid kohtumist jumalikkusega iseendas.

 

Selle raamatu lugemine lähendab teadmisele, et mitmed ained ja taimed, mida meedia tituleerib kuratlikeks, on õigetes kätes ja turvalistes tingimustes tegelikult vahendid nii füüsiliste kui psüühiliste haiguste ravimiseks. Just seepärast on oluline, et käesolevat raamatut loeksid eesti haritlased - arstid, õpetajad, poliitikud jt -, sest nemad saavad oma töö tulemusel luua olukorra, kus psühhedeelseid aineid tohib seaduslikult kasutada inimeste ravimiseks ja teaduslikus uurimistöös. Täpsustan, neid aineid poleks vaja anda üleüldisesse vabakasutusse, vaid võimaldada teadlastel ja arstidel nendega seaduslikke katseid teha.

 

Aastatuhandetevanuseid traditsioone järgivail šamaanidel võiks lubada psühhedeelikumidega läbi viia tervendavaid hingerännakutseremooniaid. See oleks suur kaotus farmaatsiatööstusele, aga tohutu võit inimkonnale.

 

Tom Valsberg

 

EESSÕNA

 

Pool sajandit on psühhedeelikumid läänemaailmas kärarikkalt ringi rännanud, pannud aluse subkultuurile, erutanud meediat, lummanud noori, kohutanud lapsevanemaid, ajanud raevu poliitikuid ja äratanud teadlaste uudishimu. Neid on tarvitanud kümned miljonid inimesed ning miljonid teevad seda siiani: mõnikord hoolikalt ja pühendunult, mõnikord hooletult ja ohtlikult. Neil on olnud oma osa, sageli keskne ja püha, enamikus ühiskondades läbi kogu ajaloo. Õigupoolest oli läänemaailm kuni viimase ajani kummaline hälve, kus psühhedeelikume meditsiinilise ja vaimse ressursina ei tunnistatud. Tagajärjeks oli see, et võimsa psühhedeelikumi LSD (lüsergiinhappe dietüülamiid) ning sellega keemiliselt sarnaste ainete, nagu meskaliin ja psilotsübiin, avastamine vallandas niisuguse intensiivsuse ja mõjuga kogemused, et 1960. aastatel raputasid need lausa meie kultuuri alustalasid.

 

Paljusid maailma ühiskondi iseloomustab mitmefaasilisus, mis tähendab, et nad uurivad aktiivselt mitmeid teadvusseisundeid ja tuletavad sealt oma reaalsusekäsituse. Niisuguste seisundite hulka võib arvata unenäod, psühhoaktiivsete ainete mõjul tekkinud olekud, meditatsiooni, jooga ja transi. Need täiendavad tavalist ärkvelolekuseisundit. Vastupidiselt sellele on läänemaailm olnud valdavalt ühefaasiline, väärtustades üksnes meie harilikku ärkvelolekut ja tuletades oma reaalsusekäsituse ainult sellest.

 

Ometi tekkis psühhedeelikumide plahvatusliku levikuga äkitselt olukord, kus miljoneid inimesi üllatasid ning vapustasid teadvusseisundid ja kogemused, mis ületasid sõna otseses mõttes ka nende kõige metsikumad unenäod. Muutunud seisundite, taevaste ja põrgute, kõrguste ja sügavuste ning triviaalsuse ja transtsendentsuse Pandora laegas langes võimsa joana ühiskonnale, mis oli niisuguse asja suhtes täiesti ette valmistamata.

 

Selle mõju kestab tänase päevani ning tõenäoliselt ei muutu läänemaailm enam kunagi endiseks. On see siis õnn või õnnetus, aga psühhedeelikumid on vorminud kultuuri ja vastandkultuuri, kunsti ja muusikat, teadust ja psühhiaatriat ning aidanud käivitada ja toetada näiteks niisuguseid liikumisi, mis võitlevad rahu ja kodanikuõiguste eest. Nad toidavad vaimset tegevust, innustavad vaimustust ja vastuhakku, viljastavad aju- ja käitumisealast uurimistööd ning viitavad uutele võimalustele teadvuse, loovuse ja kultuste käsitlemisel.

 

Samal ajal käib vaibumatu uimastivastane sõda, mis muudab peaaegu võimatuks mõistliku vahetegemise: näiteks ohtlikud psühhostimulandid, nagu kokaiin, erinevad suuresti probleemsetest, kuid ravivõimega ainetest, nagu psühhedeelikumid. Meediakära ja silmakirjalikkus on mõistuse ja teadusuuringud suurel määral jalge alla tallanud.

 

Siiski on psühhedeelikume juba algusest peale uurinud ka tõsised teadlased. Õigupoolest on need kummalised ained lummanud mõndagi psühholoogia ja psühhiaatria, sotsioloogia ja antropoloogia, filosoofia ja religiooni kõige tuntumat esindajat. Mõned kahekümnenda sajandi tähtsaimad mõtlejad võtsid psühhedeelikumid sihikule kohe, kui need välja ilmusid, ning napi kahekümne aastaga tehti tohutu hulk uuringuid. Osa neist ei vasta küll tänapäeva uurimistöö tunduvalt rangematele nõuetele, kuid nende avastuste teaduslik, psühholoogiline, vaimneja kliiniline mõju on sellele vaatamata tähelepanuväärne.

 

Psühholoogia vallas juhtisid psühhedeelikumid tähelepanu psüühika sügavustele ja dünaamikale, millele lääne psühholoogidel oli vaid harva õnnestunud pilku heita. Paljastunud kompleksidesse, arhetüüpidesse ja varajastesse traumadesse sissevaatamine tõi päevavalgele asju, mis aitasid mõista niisuguseid süvapsühholoogilisi teooriaid nagu Carl Gustav Jungi http://et.wikipedia.org/wiki/Carl_Gustav_Jung ja Otto Ranki http://en.wikipedia.org/wiki/Otto_Rank omad ning toetasid nende arendamist. Mõnikord hõlbustasid psühhedeelikumid võimsate transtsendentsete kogemuste tekkimist; need olid seni kättesaadavad ainult edasijõudnud mõtisklejatele. Niisugustel juhtudel panid nad aluse uutele arusaamadele religioonist, vaimsusest ja müstitsismist ning ühtlasi nendega seotud tegevustest, nagu meditatsioon, jooga ja mõtisklus.

 

Nende taipamiste tulemusel tekkisid uued ja tunduvalt avaramad ülevaated inimese meelest ja arenguvarust, kusjuures kõige põhjalikumad ja tuntumad psühhedeelial põhinevad teooriad pärinevad Stanislav Grofilt http://en.wikipedia.org/wiki/Stanislav_Grof . Kliiniliselt paistsid psühhedeelikumid olevat paljutõotava arenguvaruga terve rea raskete probleemide puhul, nagu näiteks krooniline alkoholism, tõsised psühhosomaatilised häired, surma lähenemisega seotud ängistus vähktõbistel ja traumajärgne stressihäire. Nad osutusid kasulikuks isegi kõige kohutavama stressihäire ehk siis kontsentratsioonilaagri sündroomi puhul.

 

Muidugi võib mõnda neist meditsiini puudutavatest väidetest pidada kahtlaseks, sest nagu järgmises peatükis üksikasjalikumalt kirjeldatakse, olid paljud uuringud suhteliselt lihtsakoelised. Psühhedeelse kogemuse tohutut jõudu arvestades on suured ootused ja platseeboefekt muidugi tõenäolised. Peale selle on meditsiinis arstidele nõu andev ütlus "Kasuta uut ravimit kiiresti, kuni see veel toimib", mis vihjab sellele, et algne suur vaimustus, mis sageli uudse raviviisiga kaasas käib, võib juba iseenesest aidata. Sellele vaatamata viitavad rohkem kui tuhat teadusartiklit kokkuvõttes asjaolule, et psühhedeelikumidel on märkimisväärne ravivõime ning et need väärivad edasist uurimist.

 

Teaduslike uuringute käigus ilmnes, et terved katseisikud said mõnikord neist ainetest hingeelule ja vaimule arvestatavat kasu. Mõnedele inimestele, sealhulgas paljudele neile, keda siin raamatus on usutletud, andis kogemus uue elusuuna ja algatas kogu elu kestvad vaimsed otsingud. Näiteks ütleb märkimisväärne protsent Tiibeti budismi õppivatest lääne inimestest, et psühhedeelikumid mängisid selle tegevuse alustamises otsustavat rolli.

 

Kõik see toimus tähelepanuväärselt väheste kaotustega. See oli täielik vastand neile kabuhirmu tekitanud valulistele üksiksündmustele või millelegi veel hullemale, mis mõnikord olid oskamatu kasutamise tulemuseks - kui tarvitajad olid näiteks viletsa ettevalmistusega ja hooletud või siis enese teadmata CIA salajaste eksperimentide ohvriks langenud - ning mis pärastpoole täitsid ajalehtede kõmulisi pealkirju. Vastupidiselt sellele ei seostunud psühhedeelikumide kasutamisega kliinilises ja uurimistöös peaaegu üldse tüsistusi ning mitte ühtegi surmajuhtumit. Ühes kõige ulatuslikumas kõrvalmõjusid käsitlevas ülevaates jõuti järeldusele, et hoolikalt valitud, ettevalmistatud, juhendatud ja järeluuringutele allutatud psühhiaatrilistel ravialustel, kes tarvitavad puhast psühhedeelikumi, on tõsiste ebasoodsate reaktsioonide esinemissagedus alla ühe protsendi. Tervete vabatahtlike puhul on see aga veelgi madalam. See teeb psühhedeelikumidest - vastupidiselt avalikkuse ettekujutusele, mida meedia on moonutanud - ühed kõige turvalisemad ained meditsiinilises farmakopöas, juhul kui neid kasutatakse hoolikalt ja kliinilistel eesmärkidel.

 

Ometi tehti uurimistööle 1960. aastatel Ameerika Ühendriikide valitsuse keeluga järsk ja karm lõpp. Nõnda sai alguse "Ameerika kõige pikem sõda", mille puhul enamik ühiskonnateadlasi praegu nõustub, et seda pole võimalik võita ning et see teeb rohkem halba kui head. Ehkki psühhedeelsed ained on jäänud üldiselt kättesaadavaks paljude suurte linnade tänavanurkadel, on need vaid harva saadaval teadlastele, kes sooviksid uurida nende psühholoogilist ja ravimõju. See, mida paljud uurijad peavad üheks meie uurimistöö tähtsaimaks vahendiks, on suuresti meditsiiniajaloo muuseumisse pagendatud.

 

Mõistusvastasel moel muudab see asjaolu psühhedeelikume esimestena uurinud inimesed erakordselt väärtuslikuks. Kõrge vanuse tõttu kujutavad nad endast hävimisohus teabeallikat. Oma laboratooriumides ja kliinikutes vaatlesid need uurijad kümneid tuhandeid psühhedeelseid seansse, neid üles tähendades ja analüüsides ning nende üle pead murdes. Selle tegevuse käigus olid nad inimkogemuse erakordse mitmekesisuse ja jõu tunnistajaks. Võib öelda, et tõenäoliselt pole mitte ühelgi inimrühmal läbi kogu ajaloo olnud ligipääsu niisugusele kogemuste kogumile: valulikule ja ekstaatilisele, kõrgele ja madalale, ülevale ja saatanlikule, armuküllasele ja vihkamisväärsele, müstilisele ja ilmalikule. Terve inimliku kogemuse ulatus - sealhulgas mõned kõige haruldasemad ja kõige sügavamad kogemused - lahvatas nende katseisikutes tugevusega, mida on võimalik näha vaid väga harva, välja arvatud eksistentsi kõige äärmuslikemates olukordades. Pole üllatav, et paljude uurijate sõnul muutis see töö mitte ainult nende katseisikuid, vaid ka neid ennast.

 

1990. aastate lõpul jõudsid mitmed inimesed ja organisatsioonid arusaamisele, et psühhedeelikumiuurijad kujutavad endast hindamatut teabeallikat ning asendamatut teadmiste ja tarkuse varamut. Seetõttu organiseerisid ja rahastasid Fetzeri instituut http://www.fetzer.org/ ning noeetiliste teaduste instituut eespool mainitud uurijate kokkutulekut. Teadlaste kõrget iga arvestades oli see tõenäoliselt viimane kord, kui niisugune rühm kunagi kokku võis saada. Kõiki uurijaid usutleti eraldi ning 1998. aastal nad kohtusid, et meenutada oma avastusi ja need jäädvustada ning mõtiskleda selle üle, mida nad olid õppinud. Uurijad vestlesid kolm päeva ja nende kõnelused salvestati. Tulemuseks oli lummavate ajalooseikade, asendamatute teadmiste ja raskelt saadud tarkuse destillaat - pool sajandit kestnud uurimistöö ja kõige huviäratavamal ning keerulisemal teemal mõtisklemise kõrgpunkt. Nendest materjalidest sündiski raamat "Kõrgem tarkus".

 

 

KÕRGEM TARKUS

Auväärsed vanemad 

mõtisklevad psühhedeelikumide

kestva mõju üle 

 

Charles S. Grob ja Roger Walsh

 

https://www.raamatukoi.ee/cgi-bin/raamat?208129