Kärbseseene psühhedeelne maagia

        Hallutsinogeenide mõjul toimuvad muutused tunnetuses, st selles, millisena inimene tajub oma ümbrust ja omaenda mõttekäike. Kui aine mõju on nõrk, võib tunduda, et aistingud, näiteks valgus- ja heliaisting, muutuvad intensiivsemaks. Hallutsinogeeni tugeva mõju all olevale inimesele võivad ümbritsev maailm ja omaenda keha tunduda teistsugused. Väga tugeva mõju all võib omaenda mina hoopis lahustuda, saada n-ö universumi osaks või täituda kummaliste piltide ja helidega. Elamusi võib tajuda kui transiseisundit või kui sügavat religioosset elamust, vahel jääb isegi mulje, et teadvus lahkub kehast. Elamused võivad muutuda ka ängistavaks, kui oma isiksus tundub olevat täiesti lahustunud.

Enamikul hallutsinogeenidel on kesknärvisüsteemi ergutav toime, mille tunnuseks on pulsi sagenemine ja pupillide laienemine. Väikese annuse korral ilmneb hallutsinogeenide mõju 5-15 minuti möödudes. Joove kestab 4-12 tundi, suurte annuste manustamise korral ka kuni 24 tundi.

 

_____________________________

 

KÄRBSESEEN LOOMINGULE

 

Peeter Laurits www.peeterlaurits.com/

Ettekanne rahvusvahelisel ehtekunsti festivalil "Nocturnus"

6.-9. septembril 2001 Pädaste mõisas. 

 

1.

 

Kavatsen rääkida oma kogemustest hallutsinogeense seene Amanita Muscariaga http://et.wikipedia.org/wiki/Punane_k%C3%A4rbseseen , punase kärbseseenega, mida ma nüüdseks olen tarvitanud üle kümne aasta.

 

Esimest korda sõin seda seent koos Leeloga lõuna eesti metsades. Peatusime ühes vana vesiveski kõrval asuvas talus, pärast seenelkäiku sõi kumbki toorelt kaks noort ja ühe vana kübara. Umbes tunni möödudes muutus seente algselt väga meeldiv maitse mu suus vängeks ja tekkis kerge iiveldus koos käte värisemisega. Süljevoolus suurenes järsult. Samal ajal tabas meid mõlemaid vaimustav eufooria, vaatasime aknast õuel siblivaid kanu nagu komöödiafilmi ja naersime silmad märjaks. Algselt ei kogenud me midagi hallutsinatoorset või üleloomulikku, lihtsalt kõik, mida me nägime, omandas erilise absurdse pidulikkuse ja tähendusrikkuse. Meeled järjest teravnesid, värvid muutusid eredamaks ja läbipaistvamaks. Samas oli järjest raskem oma pilku millelegi fokuseerida. Teisel pool järve askeldasid kaks punastes kuubedes meest traktori kallal. Äkki hakkasid nad meie poole liikuma ja libisesid kiiresti üle järvevee. Meiepoolsele kaldale jõudes kadusid nad lihtsalt silmist. Umbes kahe tunni möödudes pärast seente söömist olime mõlemad muutunud uniseks ja heitsime magama.

 

Uni oli mul väga selge ja detailirohke, lendasin taevas tihedates rünkpilvedes ja tantsisin nendega kaasa, püüdes järgi aimata nende liikumist. Kui ma üles ärkasin, oli Leelo juba majast välja läinud, uni oli kestnud mõned tunnid. Läksin välja ja kogesin seniolematut meeleselgust ja nõiduslikkust. Ennistine selge suvepäev oli asendunud tiheda pilvisusega, vihma ei olnud sadanud, aga kõik lõhnad olid tuntavalt vihmajärgsed. Kõik mu ümber oli tavaline, tuttav maastik, aga muutunud oli minu vahekord kõiksusega. Kui ma vaatasin pilvi või puid, siis need liikusid minu pilgu taktis. Ma ei saanud aru, kas mina liigutan oma pilguga pilvi, või liigutavad minu pilku pilved. Kõik oli ergastatud ekstaatilise harmoonia tundest. Hingelised probleemid ja küsimused, mis mind varem vaevasid olid ühtäkki lahustunud või leidnud omale selgeid vastuseid. Niisugune ergastatud seisund kestis õhtuni, kui ma magama läksin.

 

Järgmisel hommikul hakkas ergastatud olek tasapisi lahtuma, jättes endast järele tohutu laviini mõtteid ja aistinguid, milliseid ma ennem kogenud ei olnud. Leelo elamused sellest korrast, olid üldjoontes sarnased.

 

Ma ei kavatse piirduda üksnes oma isiklike toksikoloogiliste elamuste ja hallutsinatsioonide kirjeldamisega. Tegemist on iidse šamaaniseene ja mõistatusliku kultuurinähtusega, mis on levinud peaaegu kogu Euraasia mandril ja suurel osal Ameerikast. Paljud rahvad suhtuvad punasesse kärbseseende kui üleloomulikku olendisse, kellega on võimalik suhelda, ning saada temalt teadmisi, abi või kaitset. Tutvustades eri kultuurides käibinud kärbseseene tavandeid ja uskumusi tsiteerin kohati otseselt, kohati kaudselt Maret Saare http://et.wikipedia.org/wiki/Maret_Saar , Terence McKenna http://en.wikipedia.org/wiki/Terence_McKenna ja teiste etnograafide töid.

 

2.

 

Et kärbseseen on tuntud niivõrd laial areaalil, mis hõlmab peaaegu kogu põhjapoolkera parasvöötme, on eri rahvaste seas kehtinud väga erinevad seene tarvitamise traditsioonid. Neenetsite, sölkuppide ja kettide juures on seent tarvitanud vaid vastava initsiatsiooniga isikud - šamaanid - sakraalsete toimingute puhul, kogukonna lihtliikmete jaoks on seene tarvitamine olnud tabu. Handid, mansid, tšuktšid, korjakid, jukagiirid tšuvantsid, itelmeenid ja eskimod on sallinud kärbseseene söömist ka terve kogukonna lõikes, nii raskete tööde hõlbustamiseks kui ka pidujoobe saavutamiseks.

 

Suured on erinevused ka seente manustamisviisis. Enamus rahvastel on seente söömisega seotud täpseid reegleid ja tavandeid, mis väljendavad austust ja abistavad kontakti saavutamist seenevaimuga. Paljud rahvad söövad seeni toorelt, mõnikord ka otse metsas. Enamasti kõnetatakse seent ja pöördutakse tema poole vabandustega korjamise pärast, palutakse temalt abi, või selgitatakse põhjuseid, miks seene poole pöördutakse. Mõnel pool tantsiti austuseks seenele, mõnel pool ei tohtinud seene läheduses rääkida, seenevaimude poole tuli pöörduda mõttes.

 

Seent võib manustada värskena, praetult või keedetult, kuivatatult, tõmmisena vees, marjamahlas või piimas, juua kärbseseent söönud inimese pissi või süüa kärbseseenega mürgitatud põhjapõdra liha. Mõnikord söödi üksnes seenekübara pealmist punast kilet, mõnikord üksnes kübarad või keskmine osa, kus kübar varre külge kinnitub mõnikord kübar koos varrega. Seen kas neelati närimata ja loputati veega alla, neelati pärast suus närimist või näriti ja ainult sülg neelati alla või mälusid seent ainult naised, alla aga neelasid selle mehed.

 

Kärbseseene kuivatamist, seent söönud inimese pissi joomist või seent söönud looma liha söömist võib seletada Gordon Wassoni väitega, et kärbseseene kahest põhilisest toimeainest on psühhotroopne üksnes muscimol, teine toimeaine, muscariin, põhjustab peamiselt iiveldust, oksendushoogusid, värinaid ja krampe. Muscariin aga osaliselt laguneb kuivatamisel ja termilisel töötlemisel, samuti läbides doonorisiku või -looma ainevahetuse, mistõttu pissi või liha tarvitav šamaan ulatub varjudemaailma ilma painavate kõrvalnähtudeta.

 

Üldiselt peetakse noori, alles kumeraid kübaraid vanadest kangemaks. Mõnel pool on öeldud, et noored kübarad on tugevamad energia andjad kestva pingutuse puhul, vanadest kübaratest jälle on tõhusam abi vaimudega suhtlemisel. Levinud on ka uskumus, et paarisarvu seente söömine on riskantne, seenevaim võib sellisel juhul inimese üle võimust võtta. Tavaline, kirjanduses viidatud kogus kõigub 1 ja 11 kübara vahel, isiklikust kogemusest võin väita, et söödud seente hulk ei mõjuta märkimisväärselt tripi intensiivsust ja sügavust.

 

Tähtsamaks kui manustamisviisi või kogust tuleb igal juhul pidada eelhäälestust. Olen korduvalt kogenud, et ebakindlalt häälestunud või ebaõnnestunud kontekstis seent tarvitanud inimesed ei saavuta peale värinate ja oksendamise mingeid muid elamusi. Ka kõik mu katsed süüa seent linnas on haledalt luhtunud. Pean väga oluliseks, et kärbseseent tarvitatakse samas keskkonnas, kus ta on kasvanud. Arvan, et seenemaagia esmaseks osaks ei ole mitte keemiline mürgitus, sellest räägib ka seenetripi sõltumatus söödud kogusest. Paistab, et seenes leiduv keemiline ühend on üksnes päästikuks, mis vallandab teisenenud kontakti ümbritseva biosfääriga - taime-, looma-, ja haldjariigiga. Seene põhjustatud nägemused on haruharva kosmilist või abstraktset laadi nagu paljude keemiliste hallutsinogeenide omad, enamasti on need nägemused looduslikku või müütilist laadi. Seetõttu on suureks abiks unenägemise ja hallutsinatsioonide ajal viibida samas looduslikus keskkonnas, et saavutada kontakt seenevaimudega.

 

Toivo Vilho Lehtisalo on meieni toonud neenetsite selgituse: “Õnnestunud tagajärgedega saab seent süüa ainult see, kes on tuttav kärbseseene olemusega; kui ta oma nägemustes ei suhtle kärbseseene vaimudega õigesti, siis võivad need ta surmata või eksitada ta pimedusse.”

 

Enamasti kaasnevad kärbseseene söömisega rituaalid, kus teatatakse kärbseseenele tema tarvitamise eesmärk, vabandused ja austusavaldused seenehaldjatele ning sõnutakse ohutised varjuilmast tervena tagasipääsemiseks. Paljudel rahvastel on selleks vastavad laulud ja tantsud. Seene söömist käsitatakse enamasti kärbseseene vaimu kutsumisena enese sisse, enese ja seene samastumisena. Mõnikord käsitatakse kärbseseene söömist mitte isikliku tahteavaldusena, vaid seene initsiatiivi või sundusena, millele tuleb alluda. Usutakse, et seeneseisundis saab suhelda vaimudega, surnud inimeste hingedega, näha tulevikku või minevikku, ravida haigeid, selgitada hädaolukorra põhjuseid ning väljapääse ning külastada erinevaid maailmu. Pärast vastavate loitsude ja riituste sooritamist ning kärbseseene manustamist jääb šamaan harilikult magama. Mõnikord unes ja mõnikord pärast ärkamist toimub suhtlemine kärbseseenevaimudega, kes ilmutades ennast kultuuriti väga erineval kujul, annavad kas laulu või jutu teel teada, mida šamaanil vaja või juhivad teda läbi erinevate maailmade.

 

Kokkuvõtteks võib öelda, et erinevate rahvaste juures on kärbseseene tarvitamise, sellega seotud uskumuste ning saavutatud seisunditekirjelduste seas lõputu hulk variatsioone ning vähe kokkulangevusi detailides. Selles pole ka midagi imelikku, kui silmas pidada kui paljud eri kultuurid on kärbseseent pühaks taimeks pidanud ning teda rituaalselt tarvitanud.

 

Lisaks väidavad farmakoloogid, et kärbseseenel on arutu hulk geneetilisi teisendeid ning tema keemiline koostis võib kõikuda väga laiades piirides, sõltuvalt kasvukohast ning ilmastikutingimustest.

 

Kõikide kärbseseenele pühendunud kultuuride puhul on tunnuslikuks siiski üks oluline kokkulangevus - kõik nad suhtuvad kärbseseenesse, kui maagilisse, jumalikku või mõistuslikku eluvormi, kellega suhtlemisel tuleb üles näidata lugupidamist ning ettevaatust, kuid kes oskab näidata lahendusi inimesele endale ülejõu käivatest olukordades.

 

3.

 

Nüüd räägin ma teile ühest huvitavast hüpoteesist inimevolutsiooni vallas, mida teaduslikult tõestada pole veel õnnestunud, aga mis seeni või teisi hallutsinogeenseid taimi kogenud inimestele peaks siiski huvi pakkuma.

 

Eristades inimesi loomariigist, rõhutakse peamiselt inimteadvusele tuues esile kas kultuurilisi tunnuseid:

 

• lingvistiline ja sümboolne osavus,
• tööriistade kasutamine,
• kogemuse talletamine epigeneetiliselt laulude, tekstide, kunsti ja ajaloona või siis neurofüsioloogilisi tunnuseid.
• Inimese närvisüsteemi erakordselt suur maht ja komplitseeritus, mis võimaldab koordineerida eelpool mainitud lingvistilisi protsesse
• ning sooritada keerukaid motoorseid tehteid nagu tagajalgadel käimine samaaegselt esijalgadega tööriistu manipuleerides, kõnelemine ja kirjutamine.

 

Arheoloogilised andmed ütlevad, et umbes kolm miljonit aastat tagasi hakkas inimese evolutsiooniprotsess kulgema ennenägematu tempoga. Kui üldiselt võtab tühistegi geneetiliste mutatsioonide kinnistumine miljoneid või kümneid miljoneid aastaid, siis sedapuhku suurenes inimese peaaju maht kolme miljoni aasta jooksul rohkem kui kolmekordseks, inimese eellased tõusid tagajalgadele, kasvatasid omale haarava pöidla, hakkasid kasutama tööriistu ning võtsid kasutusele tule. Sellisele tempole ei leidu elu ajaloos vastet, ning seni pole veel keegi suutnud näidata, mis põhjustas niivõrd järsu ja resultatiivse evolutsioonilise hüppe.

 

Terence McKenna pakub välja hüpoteesi, et inimese eellaste neurofüsioloogiline ja kommunikatiivne areng said käivitava laengu kokkupuutest psühhoaktiivsete taimedega, et mõistatuslikuks puuduvaks lüliks evolutsiooniredelil on hoopis mõni taimne eluvorm, mille partnerlusest inimpsüühikaga on alguse saanud pöördelised muutused kesknärvisüsteemis. Paljud hallutsinogeensed taimed, sõltuvalt doosist, võivad

 

• teritada nägemist,
• stimuleerida kesknärvisüsteemi,
• suurendada kokkukuuluvustunnet ja seksuaalsust
• ning anda ekstaatilisi elamusi tavatute intuitsioonipursete ning transtsendentaalse tajuga.

Kõik need tunnused, nii üksikutena kui üheskoos võetuna, pidid suurendama inimeellaste kohastumuslikku potentsiaali, intensiivistama keskkonnataju ning grupisidemeid, suurendama sündivust ning andma kaifivatele ahvigruppidele evolutsioonilisi eeliseid mittekaifivate ees. Kõige olulisema aspektina pidi psühhoaktiivsete taimede pidev tarvitamine tekitama kollektiivse gnoosise, mis võis lõpuks viia keele tekkeni.

 

Uudiseks ei tohiks olla seegi, et enamus hallutsinogeenseid aineid mõjutavad kõige tugevamini just kõnekeskusega seotud ajuosi - ajukoort ja Broca piirkonda, mis tegelevad otseselt märksüsteemide ja sümboolsete protsessidega. Paljud neurofüsioloogid võtavad tõsiselt võimalust, et kokkupuude hallutsinogeensete taimedega võis olla katalüsaatoriks kõne tekkele.

 

Henry Munn http://en.wikipedia.org/wiki/Henry_Munn kirjutab oma essees “The Mushrooms of Language” http://www.druglibrary.org/schaffer/lsd/munn.htm

• Language is an exstatic activity of signification. Intoxicated by the mushrooms, the fluency, the ease, the aptness of expression one becomes capable of are such that one is astounded by the words that issue forth from the contact of the intention of articulation with the matter of experience. The spontaneity the mushrooms liberate is not only perceptual, but linguistic. For the shaman, it is as if existence were uttering itself through him.

 

Antud hüpoteesil on nii vastaseid kui pooldajaid, kumbalgi poolel ei ole korda läinud seda ei tõestada ega ümber lükata. Nii kaugest ajast on väga raske leida mingit vettpidavat tõendusmaterjali. Igaljuhul pole see hüpotees pooltki nii napakas kui variant, et mingid maavälised tsivilisatsioonid on rajanud siia oma sordiaretusjaama või et mingid pärdikud, puhtjuhuslikult, selgest igavusest, tegid üles tule, nokitsesid valmis mõned tööriistad ja hakkasid oma surnuid matma.

 

4.

 

Kui lähtuda Terence MacKenna hüpoteesist, et reflekteeriva teadvuse, inimkeele ja seeläbi tsivilisatsiooni teke on seotud hallutsinogeensete taimede tarvitamisega, siis tekib küsimus, millistega nimelt - missugused taimed võivad pretendeerida kaasautorlusele inimkonna praeguse ontoloogilise staatuse osas.

 

Kuna inimkonna algkoduks on üksmeelselt tunnistatud Aafrika rohtlad, siis peavad need olema taimed, mis esinevad Aafrika mandril, võimalikult laialdasel territooriumil. Nende hallutsinogeenne mõju peab ilmnema ilma eelneva töötlemise või fermenteerimiseta, kuna hüpoteesi järgi sai tehnoloogiline ja intellektuaalne hüpe alguse just nende mõjul.

 

Pärast neid piiranguid jääb sõelale üsna vähe kandidaate, sest võrreldes Uue Maailmaga on Aafrika hallutsinogeensete liikide poolest üpris vaene. Kõne alla võivad tulla üksnes psilocybini ja psilocini sisaldavad seened, ibogaiin http://en.wikipedia.org/wiki/Ibogaine ning mõned DMT-d sisaldavad rohttaimed. DMT vastu räägib tõik, et selle kontsentratsioon rohttaimedes on üsna madal. Tabernanthe iboga jällegi ei ole rohtlataim.

 

Seente, suurima tõenäosusega Psilocybe cubensise http://en.wikipedia.org/wiki/Psilocybe_cubensis , tänapäevalgi populaarse maagilise seene poolt näivad rääkivat paljud faktorid. Seen on laialdaselt levinud eelkõige rohtlates. Peale psühhotroopsuse ei ole tal teisi toksilisi mõjusid. Ta on kergesti äratuntav ning psühhotroopsus avaldub ilma mingi eeltöötlemiseta. Teda on hõlbus säilitada kuivatatult. Kuna Psilocybe cubensis vajab kasvamiseks veisesõnnikut, siis on ülimalt tõenäoline, et rohtlates sõraliste karjade järel hulkuvad nomaadid leidsid neid massiliselt ilma erilise vaevata.

 

Tõendust, et esimesteks psühhotroopideks võisid olla seened, annavad ka kaljujoonised. Paljud kujutised koopakunsti vanimatest kihistustest kujutavad üheskoos veiseid, seeni ja “seenemehikesi”. Nii Jean-Dominique Lajoux kui Henry Lhote ekspeditsioonid Tassili’n’Ajjeri koobastikesse Põhja-Aafrikas on kopeerinud rohkem kui 15 000. aasta vanuseid kujutisi, mis viitavad selgelt seentega seotud kultuse olemasolule.

 

5.

 

Euraasia mandrilt on leida juba tunduvalt täpsemaid ja üksikasjalikumaid tõendeid hallutsinogeensete seente süstemaatilisest tarvitamisest ning sellega seotud kultustest. Vanimates Indo-Euroopa päritolu tekstides - sanskritikeelsetes Vedades - mainitakse korduvalt maagilise toimega taime - Soma http://en.wikipedia.org/wiki/Soma . Rigveda koosneb 120 hümnist Somale - taimele ja jumalale. Soma kultus oli Vedade rituaali keskne osa, ekstaatiline nägemuslik intoksikant, mille poole pöörduti sellises ekstsentrilises palvuses:

 

        Where there is eternal light, in the world where the sun is placed,
        in that immortal imperishable world place me,
        O soma ...
        Where life is free, in the third heaven of heavens,
        where the worlds are radiant, there make me immortal ...
        Where there is happiness and delight,
        where joy and pleasure reside,
        where the desires of our desire are attained,
        there make me immortal.

 

Etümoloogiliselt lähedase nimega taimest Haomast räägitakse ka Iraani Zoroastriitide tekstides, seal aga juba repressiivses kontekstis. 600. aastat e.m.a. kehtestatud monoteistlikus õpetuses, kus dualistlikku, tõest ning valedest koosnevat maailma valitseb Ahura Mazda http://en.wikipedia.org/wiki/Ahura_Mazda oma tulealtarilt, ei olnud loodusmaagia jaoks enam kohta ning Zoroaster http://en.wikipedia.org/wiki/Zoroaster paneb Haoma kultuse vande alla. Vanu pühimusi ning loodusvägesid ei ole aga nii kerge murda ning hilisemates, Zoroastri järgsetes Zoroastriitide tekstides, võtab Haoma oma aukoha taas sisse.

 

Soma tähenduse üle on palju vaieldud. Tänini ei ole üksmeelt, mis taime silmas peeti, hüpoteetilisi kandidaate on kaalutud mitmeid, cannabisest efedrani. Arutelu on kaalukamaks muutunud 1960-70 alates, võrdleva keeleteaduse arenedes ning kui valdavaks muutusid interdistsiplinaarsed uurimissuunad. S.t. kui bioloogid, lingvistid, farmakoloogid ja etnograafid hakkasid omavahel mõtteid vahetama.

 

Etnomükoloogia, teaduse, mis uurib seente kasutusviise ning nendega seotud pärimust, rajasid Gordon ja Valentina Wasson http://en.wikipedia.org/wiki/R._Gordon_Wasson . Nemad olid ka esimesed, kes pakkusid välja, et müütiline Soma võib olla amanita muscaria - punane kärbseseen. Nende poolt kokku kantud tõendusmaterjal on massiivne ja toetub asjassepuutuvate keelte võrdleval analüüsil ja etümoloogial, Veda tekstide lähiuuringul, ja botaanilistel ning farmakoloogilistel tõsiasjadel.

 

On ka tõsiasju, mis räägivad vastu hüpoteesile, et Soma all on silmas peetud just punast kärbseseent, amanita muscariat. Esiteks muidugi Amanita ülisuur geneetiline ja keemiline variatiivsus, mistõttu ekstaatilise elamuse saamine tema abil ei ole kunagi garanteeritud. Teiseks on punane kärbseseen Iraani platool ja Indias küllaltki harv liik, mistõttu Terence McKenna meelest näib selle seene massiline tarvitamine vanade Indo-Eurooplaste poolt üsna kahtlane.

 

Selle asemel pakub ta välja oma hüpoteesi, et punase kärbseseenega võisid Indo-Eurooplased tutvuda oma algkodus Musta Mere ümbruses, puutudes kokku põhjapoolsete Soome-Ugri hõimudega. Liikudes India suunas, segunesid Indo-Eurooplased lõunapoolsete seenekultuse tüüpidega ja võtsid omaks Psilocybe cubensise. Sellisel juhul jääb Punane kärbseseen spetsiifiliselt Soome-Ugri, Siberi ja mõnede Põhja-Ameerika Indiaani hõimudega seotud kultusseeneks. Seal on ta aktiivses tarvituses tänase päevani.

 

6.

 

Küllap mõnigi on pead murdnud, miks Punast Kärbseseent peetakse nii üksmeelselt surmavalt mürgiseks, ehkki näiteks Eestist ei ole teada ühtegi surmaga lõppenud mürgitusjuhtumit. Põhjus on lihtne. Kärbseseen on tabualune taim ja tabu toimib. Kärbseseene tarvitamine on psüühiliselt riskantne, vajab ettevalmistust ning pühendumist, seetõttu on targem reserveerida selle tarvitamine šamaanidele ning hoida laiem publik temast eemale. Teine põhjus, miks psühhotroopsed taimi tabu all hoitakse, on see, et nagu sekski, juhivad nad meid meie põlvnemise ja päritolu müsteeriumile väga lähedale ja domineerimisühiskonnad eelistavad nende müsteeriumide salapära ära kasutada endi huvides, mütoloogia või reklaami kaudu ning sulgeda algallikas jurisprudentsi pitseritega.

 

Nii või teisiti on kõigil aegadel leidunud šamaane ja ketsereid, kes piirangutele vaatamata käivad joomas algallikaist ja hoiavad alal aastatuhandete pikkust traditsiooni. Kahjuks on neist talletunud äärmiselt vähe pärimust. Enamik Siberi šamaane tapeti juba ennem II maailmasõda NSVL koonduslaagrites. Seetõttu tuleb praegu traditsiooni taastada praktiliselt tühjalt kohalt.

 

Paradoksaalselt tuleb siinkohal appi seen ise. Douglas Rushkoff http://en.wikipedia.org/wiki/Douglas_Rushkoff oma kultusteoses “Cyberia”, võrreldes erinevaid psühhotroope, tuleb järeldusele, et mida lühema ajalooga on hallutsinogeen, seda kitsam on piirkond, kus ta aitab navigeerida. Austusväärse ajalooga seened ja kaktused kannaks nagu kaasas eelnenud tarvitajate kogemusi, ning transiseisundis on võimalik neile lähedale pääseda. Seda tunnet olen ka ise kogenud, kärbseseenega vähem (sest enamasti kulub hulk energiat iiveldamisele jt. füsioloogilistele vaevustele) Psilocybe cubensisega rohkem. Lisaks seenemehikestele võivad ilmuda ka mitmesugused teised vaimolendid, kui nad ka otseselt ei räägi, siis vahendavad nad teadmisi ja kogemust mingil muul viisil. Seda fenomeni ei oska ma tänapäevase teaduse foonil seletada kuidagi teisiti kui Rupert Sheldrake’i http://en.wikipedia.org/wiki/Rupert_Sheldrake bioloogilise kommunikatsiooni- ja morfogeneetilise väljateooriaga. 

 

Nendes teadvuse seisundites, kuhu punane kärbseseen on mind juhatanud, on väga raske vahet teha tegelikkusel ja unel. Õigupoolest kaob see vastandus. Tegelikkus muutub millekski dreamtime sarnaseks. Minu teada kõigi Austraalia rahvaste mütoloogia keskseks põhimõisteks on Aranda k. Altjiranga , ingl k. Dreaming v. Dreamtime ehk eesti keeles muinasuni. Muinasuni märgib niihästi kauget muinasaega, mil tootemlikud esivanemad lõid maailma ja mil said alguse pärimused, kui ka põlvest põlve edasiantavat informatsiooni, traditsiooni ennast; ühtlasi võib see olla transilaadne seisund, milles muinasune-aeg justkui ärkab uuesti ellu, aegadetagune pärimus muutub vahetult kaasaegseks ja maailma loomise tööd on teatud mõttes võimalik jätkata.

 

Selline kogemus on olnud eriti tugev just kärbseseene puhul eriti siis kui tarvitada teda samas looduslikus keskkonnas, kus ta on kasvanud. Koos seenevaimuga muutub kontaktseks kogu loodus, iga lehekese ümber on helendav nimbus, taimed, elukad ja haldjarahvas annavad vihjeid ja juhatusi ekstaatilise õndsuse leitsakus. Minu arvates on see muinasjuttudest teada seisund, kui inimene omandab mingitel asjaoludel näiteks lindude keele. Täiesti erilised mõõtmed võib omandada seeneteekond siis, kui sinna kaasa võtta mõne tuttava looma. Olen seal käinud nii oma koera ja kassiga. Loomadele ei ole vaja seent sisse sööta, nemad korjavad selle üles otse eetrist, piisab kui nende peremees on tarvitanud ja neile lähedal püsib. Sellises seisundis on nad näidanud mulle asju, millele mul üheski seisundis ligipääsu ei ole.