emotsiooni jõud

         Paljude alternatiivterapeutide ja mõnede praktiseerivate meedikute, sealhulgas Dr. Deepak Chopra http://en.wikipedia.org/wiki/Deepak_Chopra uuringud on näidanud, et emotsionaalne „raskus” on haiguse kujunemisel märkimisväärseks teguriks. Meie võimetus stressiga hakkama saamisel, mis tuleneb tihti ebakindluse ja kontrolli puudumise tundest, mõjub füüsilisele kehale väga kahjustavalt ja võib viia närvivapustusteni.

 

Kuigi võib tunduda, et meie emotsionaalsed reaktsioonid on automaatsed, kulub infot ajusse kandvatel närviteedel infoedastuseks aega umbes kolm sekundit, enne, kui käivitub emotsionaalne reaktsioon ja selle kogemine meie mõistuse poolt. Nende kolme sekundi jooksul on ülejäänud aju juba kiiremate närviteede kaudu info kätte saanud, seega, isegi kui me ei ole sellest protsessist teadlikud, oleme me loodud enne mõtlema ja siis tundma. Me ei ole oma emotsioonide „ohvrid”.

 

Kui meil tekib „spontaanne” emotsionaalne reaktsioon, sest miski on meid käivitanud, on meil vaja õppida nende emotsioonidega hakkama saama, et mitte tekitada energiablokeeringuid ja lõpuks haigusi. Sündmused on tegelikkuses emotsioonivabad, alles meie omistame neile emotsiooni sõltuvalt oma tajumisest. Tugevad lahendamata emotsioonid talletatakse kehas ja need loovad blokeeringuid, sest tõkestavad energiavoolu läbi keha energiasüsteemide.

 

Kui soovime parandada oma elukvaliteeti, ihkame kogeda oma elus rohkem rõõmu, õnne ja harmooniat, peame me kõigepealt otsustama, et ei lepi millegi vähemaga. Tehes otsuse keskenduda positiivsetele tunnetele ja võtta need vastu oma ellu, õpime me oma suhtumises joonduma positiivse mõtlemise järgi ning otsima ja leidma alati pilve taga päikest. Mõlemad on olemas, nii positiivne kui negatiivne; me valime keskendumise elu positiivsetele aspektidele ja tuginedes energiaseaduste toimele kasvab see, millele me keskendume.

 

Mõistes, et kõik kogemused on siin selleks, et meid õpetada ja inspireerida. Saades aru, kuidas meie omistame mingile sündmusele oma selle tajumisest lähtuvalt emotsionaalse reaktsiooni, saavutame suurema kontrolli oma kogemuste kvaliteedi üle. Isegi kui alguses tundub olukord negatiivne, võime otsustada näha ja vastu võtta seda kui positiivset. Meil on võimalik sellest õppida ja me teeme seda, seega saab seda hinnata kaasneva õppetunni eest.

 

Negatiivsete emotsioonide füüsilisse kehasse kogumine on mittevajalik. Kui me ehitaksime vabalt voolavale jõele tammi müüri kujul, siis taimestik teisel pool tammi kuivaks ja sureks veepuudusest. Nii on see ka meie kehaga. Et keha oleks terve, peavad emotsioonid saama vabalt voolata. Neid tuleb aktsepteerida ja mitte eitada. Nad vajavad positiivset kohtlemist liigse tähelepanuta austamise, aktsepteerimise ja ilma ületähtsustamiseta vabastamise teel. Kehaarvuti riistvara kogub negatiivsed emotsioonid andmebaasidesse, mida kutsume organiteks, näiteks: maksa koguneb viha, kopsudesse koguneb kurbus jne., lihtsalt seetõttu, et me ei ole õppinud nende emotsioonidega tõhusamalt toime tulema

 

Oma raamatus „Eatu keha, ajatu vaim” (Ageless Body, Timeless Mind) väidab dr. Deepak Chopra, et emotsionaalset valu kogetakse olevikus haavumisena, minevikus meenub see vihana ja tulevikus tajutakse seda murena eesseisva pärast. Väljendamata viha, mis on pööratud iseenda vastu ja enda sees kinni hoitud viha nimetatakse süütundeks ning energiapuudust, mis tekib viha sissepoole suunamisel, nimetatakse depressiooniks. Meie keha rakud pole muud kui ainult mateeriasse rüütatud mälestused, siis on ääretult tähtis alustada oma rakumälu vaatlemist ja sellesse tungimist eesmärgiga vabastada energiablokeeringud, puhastades oma rakud negatiivsusest ning toksilisusest.

 

Emotsioonidega toimetulemist saame õppida kahel tasandil. Esiteks, me saame vabastada mineviku kogemuste negatiivseid emotsioone, mis on kogunenud keha rakkudesse ja organitesse. Teiseks, me võime õppida negatiivsete emotsioonidega efektiivsemalt hakkama saamist siis, kui nendega tegelikult silmitsi seisame. Regulaarselt mediteerides on meil võimalik astuda veel üks samm edasi. Me võime õppida erapooletult vaatlema. Me võime tegutseda ja mitte pelgalt reageerida. Me võime pidevalt kogeda elu meie sees olevast sügavast paigast ja vaadelda asju perspektiivis.

 

1. Rakumälus hoitavate negatiivsete emotsioonide vabastamine

 

a)  Seda on võimalik saavutada selliste lihtsate loova visualiseerimise tehnikate kasutamisega, nagu on kirjeldatud käesoleva peatüki lõpus.

 

b)  Saadaval on lai valik tervendavaid süsteeme, mis aitavad füüsilisel kehal kiirelt ja efektiivselt vabaneda negatiivsetest emotsioonidest: näiteks kinesioloogia, homoöpaatia ja body harmony. Raku struktuuri ja keha energiaväljade taasjoondamisel ja puhastamisel võib erinevate alternatiivteraapiatega saavutada tulemusi mõne tunniga, samale tulemusele jõudmine mediteerimise abil võib kesta aastaid.

 

c)  Me saame ka paluda öise une ajal oma emotsionaalkeha puhastumist ja kõikidest negatiivsetest uskumustest ning piirangumustritest vabanemist. Lihtsalt häälestu oma Kõrgemale Minale ja palu seda. Ära kahtle. Sa võid paluda selle toimumise teadvustamist näiteks unenägude kaudu, kuid sa võid ka spetsiaalselt nõuelda, et see toimuks ilma teadliku mälestuseta.

 

Ma arvan, et kogu emotsionaalse vabastamise töö saab olla õrn ja vabalt voolav kogemus, olemata traumaatiline, kui inimene seda ise just ei nõua. Ma ei toeta arusaama, et inimene õpib ainult kannatades ja mulle näib, et kõike on võimalik saavutada armastusega ja leebelt, kui see peaks olema meie soov ja tahtmine.

 

2. Õpi negatiivsete emotsioonide ja valuga tõhusalt hakkama saama

 

a)  Hajuta negatiivsed emotsioonid hingamisega, et taastada rahulik meel, keha ja emotsioonid. Sea sisse sügav, peen, rütmiline hingamismuster ja jätka, kuni tunned end rahunenult.

 

b)  Väljenda oma tundeid sinu valu käivitanud inimesele moel, mis poleks ei ründav ega ähvardav ja tegele siis nende teemadega, mis sinu „käivitamist” võimaldavad. Pea meeles, väline olukord on ainult peegel. Kui sinu sees poleks hoiul probleemi, siis sa ei reageeriks. Heaks vabastamistöö edukuse näitajaks on see, kui sa lakkad tugevalt reageerimast olukorrale, mis minevikus garanteeris sinu käivitumise.

 

c)  Võta vastutus selle eest, kuidas sa mõtled ja mida tunned. Tunded järgivad alati mõtet ja tajumisviisi. Kui sulle ei meeldi see, mida sa tunned, siis muuda seda, mida sa mõtled.

 

d)  Tunnusta ennast ise ja ära otsi seda teistelt. Pane paika oma vastuvõetavuse norm. Meil kõigil on erinevad arusaamad sellest, mida soovime elus kogeda ja aktsepteerida.

 

e)  Tõsta oma energiataset, leides meditatsioonis juurdepääsu oma sisemisele reservuaarile. Enda sees oleva jumaliku olemusega sulandudes õpime armastama, austama ja tunnustama teisi ning muutume ise oma õnne allikaks. Ära pane oma head enesetunnet sõltuma teistest.

 

f)  Pea meeles: sina oled kõige tähtsam isik! Kui sa oled õnnelik, suudad sa teistega hästi hakkama saada ja end tulusamalt jagada.

 

g)  Ole teadlik oma füüsilistest ja emotsionaalsetest reaktsioonidest – ära eita seda, kuidas sa end tunned. Millegi „allasurumine” või emotsionaalse raskuse enda sees hoidmine, näiteks rahu nimel „oma keele alla neelamine” või soovimatus „laineid lüüa” viib haiguse, maohaavade, vähi, südame probleemideni jne.

 

h)  Tee kindlaks, miks sa tunned valu ja lase see vabaks.

 

i)  Õpi elama igas hetkes.

 

j)  Ole valmis muutuma – ainus kindel asi Universumis on muutumine.

 

k)  Ära mürgita oma keha kahjuliku toidu, mõtete või tunnetega.

 

l)  Vabane hinnangutest. Tee valik mõelda ainult positiivseid mõtteid ja hinnata teisi ning ka iseennast vaid positiivselt.

 

m)  Asenda liikumapanevaks jõuks olnud hirm armastuse liikumapaneva jõuga.

 

Üks võimsamaid meetodeid emotsionaalkeha ja järelikult ka füüsilise keha tervendamisel on andestamine – seda nii endale kui ka teistele.

 

Ma praktiseerisin aastaid meditatsiooni, tegin regulaarselt harjutusi ja järgisin küllaltki ranget dieeti. Kõik see hoidis minu maksas oleva vähkkasvaja üsna väikse. Ometi oli tegu lahendamata viha otsese tulemusega. Kuigi olin palju tegelenud „oma isikliku kasvuga” ja vabastava hingamisega ning kasutanud enda tervendamiseks teisi meetodeid, ei olnud ma suutnud või ehk ei soovinud andestada, kuni diagnoos ja „eluohtlik” olukord mind selleks sundisid. Klassikaline meditsiin võib päästa elusid, kui vähkkasvaja avastatakse piisavalt varases järgus ja eemaldatakse. Kuid meil on vaja huvituda ka sellest, miks see vähk üleüldse tekkis ning kõrvaldada lisaks sümptomitele ka põhjus.

 

3. Meditatsioon kui ennetav meetod

 

Meditatsiooni kõige tähtsam hüve seisneb emotsioonidega tegelemises ja saavutatavas erapooletuses, seega ei tunne me end enam sõltuvat „teiste armust”. See võimaldab meil usaldataval ja kindlal moel olla vastutav oma isikliku õnne eest ning teha vaevata kindlaks probleemi päritolu.

Chris Griscom http://en.wikipedia.org/wiki/Chris_Griscom märgib oma raamatus „Aeg on illusioon” (Time is an Illusion), et kui arvata välja eelmiste elude regressioonitöö, siis on meditatsioon ja meie energiaväljade sageduste tõstmine kõrgematesse oktaavidesse kõige võimsam viis emotsionaalkehas ja rakumälus hoitava vana negatiivse mustriskeemi vabastamiseks.

 

Meisterlikkuse saavutamine emotsionaalkeha ja mentaalkeha üle nõuab tõepoolest distsipliini. Pärast aastaid kestnud mõtlemist, et me oleme jõuetud oma mõtete ja neile järgnevate tunnete ees lihtsalt seetõttu, et ühiskond õpetab meid seda seisukohta omaks võtma, võime me nüüd saada oma mõtlemisest teadlikuks ja õppida seda distsiplineerima. Üks India guru ütles mulle kord, et me ei saa eeldada, et metsik hobune, kes on sünnist saati tasandikel hulkunud (nagu meie distsiplineerimata meel), lihtsalt meie vile peale koplisse tuleb.

 

Televisioon on loonud silmapilksete tulemuste ootused, see teeb sisemises vaikuses viibimise ja meele distsiplineerimise ning vaigistamise paljudele küllaltki raskeks. TV seebiooperid tugevdavad ohvrimentaliteeti, telemängud suurendavad ahnust ning uudised süvendavad hirmu ja negatiivsust. Need kõik on võimsad tunded, mida meie igapäevases elus alateadlikult tugevdatakse. Samas on televisioon ka vägev kommunikatsioonivahend ja me saame seda valikulise vaatamise kaudu ohjeldada viisil, mis on meile soodne. Meil on jõud valida omale tajumisviis, mõtted, tegelikkus ja emotsionaalsed kogemused.

 

4. Normide paikapanemine

 

Ma nimetan järgnevat tehnikat ja harjutust „positiivseks mäluseoseks”. See on loodud kahe asja saavutamiseks. Esiteks, minimaalse sulle vastuvõetava emotsionaalse kogemuse paikapanemiseks. Teiseks, et kasutada seda oma päeva häälestamismeetodina, kui oled „vale jalaga voodist välja astunud”. Tehnika on lihtne, kuid võimas oma tõhususes.

Positiivne mäluseos:

 

a)  Istu mõtiskelus – hinga sügavalt, peenelt ja ühendatult, kuni tajud sisemise rahu tunnet. See võimaldab sul kiiremat ligipääsu oma mälule.

 

b)  Mine ajas tagasi, lappa läbi oma mälu andmebaas. Leia aeg, mil kogesid oma elu fantastilise, õnneliku ja rahuldust pakkuvana.

 

c)  Taaselusta üksikasjad: aeg, koht, kellega koos sa olid ja mis tegi asja nii eriliseks. Eelkõige pööra tähelepanu sellele, kuidas sa end tundsid.

 

d)  Kui sa oled sisenenud selle sündmuse tundesse, tee otsus vähemaga enam mitte leppida. Täpne kuju, mille see mälestus võtab, ei ole tähtis. Tähtis on see, kuidas sa saad seda mälestust kasutada rõõmu ja harmoonia tunnete käivitamiseks.

 

Enamik inimesi, kellega ma olen seda harjutust teinud, teatavad, et kõige levinumad meenunud tunded olid rõõm, rahulolu ja muretus. Samuti ütlevad nad, et tegu on just nende kogemustega, millest oma praeguse elustiili ja täiskasvanute „vastutuse” maailmas kõige rohkem puudust tuntakse.

 

Fakt on see, et meil on need kogemused minevikus olnud ja kuigi meil ei pruugi olla võimalik neidsamu olukordi taastekitada, saame me enda jaoks paika panna normi, mida soovime aktsepteerida emotsionaalsel tasandil.

 

Alustades igat hommikut ühe oma isiklikust mälestuste andmebaasist pärineva positiivse meenutusega, aitab igaks päevaks häälestuda. Me võime otsustada leppida mitte millegi vähemaga ja siis taastekitada selle tunde, mälestust uuesti läbi elades. See võimaldab alustada päeva positiivselt noodilt.

 

Kui Universum vastab meie ootustele ja kui me alati ootame enda jaoks parimat ning samal ajal visalt positiivsed olles, valvsalt negatiivsete mõtete vastu tegutseme, siis on garanteeritud avastus, et meie elu hakkab muutuma lausa maagilisel moel!

 

 

inimesed, kes elavad vaid õhust ja armastusest

        Soomlanna Helena ja sakslane Michael on pealtnäha tavalised inimesed. Nad elavad ja teevad koos tööd Saksamaa lõunaosas Füsseni lähedal, seal, kus algavad Alpid. Siiski, nad on tegelikult ka väga erilised inimesed, sest oma toiduks nad juba aastaid füüsilisi toiduaineid peaaegu ei tarvita. Uskumatu, aga tõsi.

Helena ja Michaeli valgusretriidid

 

Helena ütleb, et nad elavad valgusest – valgustoidust – ja valgus juhib nende tööd, kui nad inimestele oma tervendusseansse teevad. Sellist eluviisi on nad harrastanud peaaegu kümme aastat. Nad külastavad regulaarselt ka Soomet ja Eestit, viies läbi nn valgusretriite (vaikuselaagrid). Kui nendest esimest korda kuulsin, vilksas tahtmatult peast läbi mõte, kuidas küll sellised inimesed välja näevad, kes pole nii pikka aega söönud nii, nagu meie seda normaalseks peame? Olin küll kuulnud, et kaugel Indias leiduvat joogisid, kes on võimelised elama minimaalse toiduhulgaga, milleks võib olla näiteks üks väike puuviljatükike päevas. Ent need joogid ei ela tavaliselt aktiivset elu, vaid elavad mediteerides, suurtest linnadest eemal. Tookord pidasin seda suures osas India erilise kliima ja vaimse õhkkonna teeneks – kahtlesin selle võimalikkuses meie ühiskonnas. Kohtusin Helena ja Michaeliga esimest korda kolm aastat tagasi. Osalesin nende kolmepäevases valgusretriidis, mis toimus Püramiidkülas Keila-Joa külje all.

 

Helena ja Michael on saledad, kuid mitte liiga kõhnad ning vanust on neil viiekümne aasta ringis. See kohtumine muutis minu elu jäädavalt. Tegelikult Helena ja Michael oma erilisest toitumisest ise kunagi juttu ei tee, vaid räägivad ainult siis, kui keegi küsib. Nad ei soovi sellega liigset tähelepanu äratada. Lihtsus, ülim soojus ja siirus on omadused, mis neid kõige paremini kirjeldavad.

 

Lähemalt tuttavaks saades hajusid ka kõik minu kahtlused. Helena ja Michaeli puhul on mitmed küsinud, kas ongi tegemist üldse inimestega või hoopis inglitega inimese kehas? Ka see artikkel sai alguse minu ettepanekust jagada seda infot rohkemate inimestega, kes selle teema vastu huvi tunnevad. Pärast väikest järelemõtlemisaega vastas Helena, et jah, me võime seda teha. Praegune aeg on küps kergitama saladuseloori paljult, mis varem võimatu näis. Nii et mis mõtet on üldse vaielda selle üle, kas on võimalik elada ilma lihata-munata-piimata, arvestada igapäevaselt meeleheitlikult kaloreid ning muretseda, kas ikka saame vajalikul hulgal toitaineid oma toidust kätte, kui on olemas näiteid, et saab toituda ka ainult ... puhtast valgusest.

 

Valgustoitumise levik

 

Muutuste toojad ilmuvad tihti lainetena: 70. aastatel tõi Wiley Brooks http://www.breatharian.com/wileybrooks.html breathariaanlased (hingusest elajad) Ameerikas avalikkuse ette, selle järel tuli Jasmuheen http://www.jasmuheen.com/ Austraaliast, kes on ilmselt maailma kõige tuntum valgustoituja ning kelle sulest on ilmunud mitmeid uurimustöid ja vaimse sisuga raamatuid (eesti keelde on tõlgitud “Vaimne resonants“ https://www.raamatukoi.ee/cgi-bin/raamat?157524 ja “Jumalate toit“ https://www.raamatukoi.ee/cgi-bin/raamat?167575 kirjastuselt Päikesepillaja). Jasmuheen on hoidnud “praanast toitumist“ avalikkuse huviorbiidis peaaegu kümme aastat, reisides palju maailmas ringi, andes loenguid ja osaledes mitmetes rahvusvahelistes projektides. Siis astus publiku ette Indiast pärit Hira Ratan Manek http://en.wikipedia.org/wiki/Inedia ning koostöös mitmete India ja USA meditsiiniliste ja teaduslike meeskondadega pakkus oma uurimustööd ja kogemust “päikeseenergiast toitumise“ programmi kohta. Soome ajakirjas Minä Olen ilmus intervjuu Šveitsis elava valgustoituja Michael Werneriga, kes on Hiscia Instituudi tegevjuht, loodusteaduste doktor ja keemik. Selliseid inimesi on veelgi, kes elavad valgusest või on seda pikemat aega praktiseerinud. Siiski enamik neist eelistab jääda avalikkuse huvi eest tagaplaanile, elades rahulikku ja tagasihoidlikku elu.

 

Teadlikkuse tasandid

 

Jasmuheen on öelnud, et praanast elamise võimalikkuse üle pole mõtet vaielda: õigus on nii neil, kes ütlevad, et praanast ei saa elada, kui ka neil, kes seda võimalikuks peavad, kõik oleneb sellest, millisel tasandil sellele küsimusele läheneda.

 

Enamik inimesi elab madala teadlikkusega massiteadvuse tasandil. See on “ma pean hakkama saama ja ellu jääma“ ja “võitle või põgene“ tasand. Sellel tasandil resoneerivad meie ajulained beetasagedusel ja domineerib “MINA“ ja “MINU“ mentaliteet. Selles sagedusväljas viibides tundub isegi mõte jumalikust toidust ja selle valgusest elamisest naeruväärne. Kui hakkame endale esitama küsimusi nagu „Kes ma olen?“, “Miks ma olen siin?“, oleme leidnud alfatasandi.

 

Tavaliselt on need inimesed teadlikud tervisliku toitumise vajadusest, paljud on valinud intuitiivselt taimetoitumise või püüdlevad selle poole. Mida enam endale teadvustame, et võime elada kaastundlikult ja teistega harmoonias, õpime kuulama ja usaldama oma sisehäält ehk intuitsiooni, seda enam täitume rahu ja küllastumisega. Sellel tasandil oleme siirdunud ühisteadvuse välja, kus saame ennast tunda ühte kuuluvana kõigega. See on teetavälja tasand ning sel tasandil oleme teadlikud mõtte jõust, mis loob tegelikkuse. Me mõistame, et meie sisemine jumalikkus on igavene ja surm ainult illusioon. Praana, chi ehk reiki universaalne elujõud – nende kõigi alusvibratsioon ehk baassagedus on puhas armastus ja valgus. Kui need meie biosüsteemid üle ujutavad, siis on võimalik suunata neid sagedusi meid ülal hoidma ja toitma. See valguse ja armastuse voog on tõeline Jumalate toit.

Valgustoitumine praktikas

 

Valgustoitujad väidavad, et paastumine erineb valgustoitumisest täielikult. Paastu ajal on keha “sundolukorras“, mil ta kasutab allesjäänud toiduvarusid ja teeb puhastustööd. Kauakestev paast võib olla tervisele ka ohtlik isegi juhul, kui sel ajal tarbitakse rohkesti vett ja muid vedelikke. Seevastu valgustoitu nautides toimib jätkuv toidu saamine ja vastuvõtmine. Toitained omandatakse lihtsalt kõige otsesemat teed pidi, ilma tahke toidu abita. Oled toidetud kogu aeg ning keha ei vaevle hetkegi puuduse käes. See on aga kõrgem pilotaaž, mille praktiseerimine enamikule meist praegu üle jõu käib. Tuleb hoiatada, et paljalt tahtejõuga ei tee siin midagi, nii võib hoopis haiglasse sattuda.

 

Helena ja Michael ütlevad, et seda teed ei saa nemad kellelegi soovitada, sest alati on olemas risk. Aga kes soovib teada, mis tähendab elada valgusest, siis on see imeline kogemus. Sinna peab ise jõudma. Maailmas on juba üsna palju inimesi, keda võib nimetada valgustoitujateks. Ometi vaid väga vähesed jäävad sellele teele püsima, sest soov tunda maitseid on inimlik ning sotsiaalne surve võib olla mõnikord liialt tugev. Kogu ühiskond baseerub söömisel ja raske on suhelda teiste inimestega, kui oled väga erinev. Paljud ei ole võimelised mõistma teistsuguseid valikuid. Seetõttu otsustavad mitmed valgustoitujad pärast mõningast praktiseerimist tagasi pöörduda tavapärase toitumise juurde, tehes aga seda siis juba hoopis uuel tasandil.

 

Helena toob välja veel ühe võimaliku ohu valgustoitumise puhul: võib kaduda huvi füüsilise maailma ja selle tegevuste vastu. Selleks et olla võimeline oma eluülesannet siin maa peal täitma, peavad ka valgustoitujad aeg-ajalt oma keha tahke toiduga kinnitama, et ennast n-ö maandada ja mitte liialt lendu minna, kuigi need portsjonid on imeväikesed. Enamik tarbib igapäevaselt ka vedelikke – vett, taimseid teesid, mahlasid. Helena ja Michaeli kodus kööki ei ole. Aga oma pikkadel reisidel tarbivad nad veidi puuvilju ja muud kergemat toitu. Jasmuheen naudib mõnikord šokolaadi, mida ta ei varja. Seda teeb ta mõne korra kuus.

 

Mõtetega loome maailma

 

Valgustoidu protsess on ja püsib mentaalse-vaimse ilminguna ning nõuab väga erilist sisemist häälestatust. Seda ilma eelneva pikaajalise ettevalmistuseta kellelgi proovida ei soovitata. Niikaua kui meis valitsevad ego isekad soovid ning on alles kübegi negatiivsust (hirm, viha, uhkus...), pole me selleks veel valmis. Kui tunneme vähimatki hirmu või kahtlust, blokeerime end sellega universaalsest toitumise allikast, mis on tegelikult kättesaadav kõikjal ja kõigile. Meie endi piiratud mõtlemine paneb piirid ka reaalsusele, kus viibime. Teisisõnu, mõtetega loome maailma, kus elame ja milliseid kogemusi kogeme. Et seda mõista, peab olema huvi ja soov vaimsel arenguteel edasi liikuda ning valmidus loobuda kõigist eelarvamustest.

 

Helena ja Michael annavad oma retriitidel soovitusi, kuidas seda paremini teha. Nad ütlevad, et kui me usume, et vajame kolm korda päevas füüsilist toitu, siis on see nii. Aga kui küsime oma kehalt, mida ta tegelikult vajab ja tõesti kuulame, võib vastus olla hoopis midagi muud. Samas liigselt kiirustada ega muretseda pole vaja, iga asi tuleb õigel ajal, siis, kui tulema peab. Kui meie soov on olla füüsiliselt toidetud üksnes praanast, siis selle peamine tingimus on südame puhtus ja laitmatu eluviis. Meie suhtumine ja see, kuidas valime erinevates elusituatsioonides vastata, on võimsaks vahendiks jumaliku armastuse kanalile ligipääsemisel, mis avab hoopis uued uksed ja võimalikkused. Et selleni jõuda, tuleb igapäevaselt hoolt kanda nii oma füüsilise keha kui hingeliste-vaimsete vajaduste eest.

 

        Jasmuheeni soovitused, kuidas olla püsivalt terve ja õnnelik

 

        Meditatsioon (istu maha, vaiki ja õpi kuulama jumalikku olemust iseendas).
        Palve (mitte see, mis raamatutes, vaid mis südamest tuleb; see võib olla ka lihtsalt „aitäh!“).
        Meele meisterlikkus ehk loobu piiravatest uskumustest.
        Einesta kergelt ja tervislikult, loobudes punasest lihast, suhkrust, alkoholist, ja tasapisi siirdudes

        väiksematele portsjonitele ning töödeldud toidu asendamine elusa toiduga (toortoitumine).
        Kohtle oma keha kui vaimu templit, harrasta stressivabu spordialasid nagu jooga, tantsimine,

        ujumine, käimine.
        Teenimine – tee iga päev teadlikult tegusid teiste heaks, ilma selle eest tasu ootamata.
        Veeda aega üksi vaikuses ja looduses.
        Kuula ja laula kaasa pühenduslaule, mida lihtsamaid, seda parem. Inglite kingitus inimkonnale on muusika.

 

        _________________________________

 

        Tekst: Janne Suurmaa, talv 2011/2012
        +372 5561 5810 (Eestis)
        + 49 0176 39073097 (Saksamaal)
        jannesuurmaa@gmail.com

 

        Eichendorffstr. 2
        71739 Oberriexingen
        Baden-Württemberg
        DEUTSCHLAND

 

 

dr. Michael Werner lõpetas söömise 2001. aasta jaanuaris

Matti Sornikivi artikkel ajakirjast Minä Olen 6/2004

Tõlkinud Kristel Õunapuu

Suve lõpupoole lugesin antroposoofilisest ajakirjast Takoja hämmastavat artiklit mehest, kes lõpetas söömise selles tähenduses, nagu me seda üldiselt mõistame. Lugu jättis mulle sügava mulje seetõttu, et tahtsin isegi kohtuda selle vaid valgustoidust Šveitsis elava sakslasega, Michael Werneriga. Ühel novembrikuu laupäeval lendasingi Zürichisse, kust sõitsin Šveitsis elava sõbra Marketta Rantiga Baseli lähedal asetsevasse ilusasse antroposoofilisse vähiuurimiskliinikusse, kus doktor Michael Werner töötab ja kus ka temaga kohtusime. Ootasin, et näen õrna, eeterlikku uurijat, kuid meid tervitas jässakas, laheda olemisega hallijuukseline mees, kes liikus kergelt, joostes treppidestki üles justkui noor poiss. Mind hakkas ta tõeliselt huvitama.

Istusime kolmekesi valguseküllases töötoas oleva laua äärde.

___________________________________________________

Missugune ime sai arstiteadusega tegeleva uurija siirduma valgusetoidule?

„Teaduslik kahtlemine, uudishimu ja vilets füüsiline tervis,” vastab Michael Werner, http://www.dailymail.co.uk/news/article-464814/Professor-claims-survive-just-sunshine-fruit-juice.html Hiscia Instituudi tegevjuht, loodusteaduste doktor ja keemik, „Enne muutust toitumises, aastal 2000, olin teatavas kriisipunktis – teadvustasin oma 51-aastase keha olukorra: 20 kilogrammi ülekaalu, murdunud sääreluu, selgroo operatsioon, veresoonte ja põieprobleemid, kõrgvererõhutõbi, eesnäärmevähk... Tundsin, et mu keha on totaalselt kokku varisemas. Samal perioodil kuulsin siis ühelt healt tuttavalt võimalusest elada ilma mingisuguse tahke toiduta. Ta rääkis, et tuleb ise ilma selleta toime. See võimalus ei huvitanud mind alguses üldsegi mitte, kuna mulle meeldis süüa teha ja nautida häid toite. Tegelikult teen ma meelsasti süüa nüüdki, kuid ei võta enesele taldrikut, vaid pigem klaasi veega – seltskonna mõttes.”

„Lugesin siis läbi austraallanna Jasmuheeni, http://en.wikipedia.org/wiki/Jasmuheen kes elab valgusenergiast 1993. aastast (väidetavalt on Jasmuheenil maailmas üle 5000 järgija) raamatu "Valgustoitumine" ("Lightnourishment"), [Eesti keeles ilmunud raamat "Jumalate toit" https://www.raamatukoi.ee/cgi-bin/raamat?167575 ] kuid klassifitseerisin selle alguses vaid kolmanda klassi esoteeriliseks kirjanduseks. Sellele vaatamata – tänu sõbrale – hakkasin aru saama, et mingi moel seostus antud tõelisus ka minu olukorraga. Oli 2000 aasta suve algus. Peale mõnekuiseid mõtisklusi ja vaatlusi otsustasin läbi teha niiöelda 21-päevase programmi. Ausalt öeldes – nagu ma alguses juba ütlesin – minu uudishimu motiveeris mind samuti. Kas see toimib? Ja kui, siis kuidas? Otsustasin järgida Jasmuheeni täpseid õpetusi. Tõmbusin vanaaasta õhtul mäestikumajakesse. Asjast olid teadlikud vaid mu oma pereliikmed, nemad teadsid, mida olin seal tegemas. Mu tervis ei olnud mitte üheski staadiumis vilets ning samas oli mul ka teadmine, et võin lõpetada programmi millal iganes. Olin igas mõttes vaba ning ise oma otsustuse taga. See oli minu jaoks väga oluline.”

VALGUSEST TOITUMINE EI OLE PAASTUMINE

Olen ise kord läbinud kuupikkuse paastuprogrammi ning minu enesetunne oli tol perioodil suurepärane. Näiteks minu nägemine muutus kristallselgeks ning mõttetegevus toimis tõeliselt hästi. See on vist peaaegu samasugune seisund, nagu sinul nüüd alaliselt?

„Usun küll, kuid paastumine erineb valgustoidu nautimisest täielikult. Paastu ajal on keha ”sundolukorras”, mil ta kasutab allesjäänud toiduvarusid ning teeb puhastustööd. Kauakestev paast võib olla tervisele ka ohtlik, isegi juhul, kui sel ajal nauditakse rohkesti vett ja muid vedelikke. Seevastu valgustoitu nautides toimib jätkuv toidu saamine/vastuvõtmine. Toitained omandatakse lihtsalt kõige otsesemat teed pidi, ilma tahke toidu abita. Oled toidetud kogu aeg ning keha ei vaevle hetkegi puuduse käes. Valgustoidu protsess on ja püsib mentaalse-vaimse ilminguna ning nõuab erilist/erisugust sisemist häälestatust. Ma vajasin vaid üht hoiakut – enese avamist mõttele, et võin olla toidetud valgustoidust, praanast – või milleks iganes seda nüüd kutsuda tahangi. See on sild, seda on vaja. Seejärel see vaid juhtub.

 

Enesestmõistetavalt ka juhul, kui valgustoidult tahkele toidule tagasi siirdutakse, tuleb seda minu nägemuse järgi teha pehmelt, tugevdades tasapisi kõhu ja soolestiku bakterifloorat, saades kõht jälle toimima. Tõsi küll, ma ei tea seda päris kindlalt, kuna pole seda kogenud.

Valgustoidu tunnetasin ma olevat pakkumise vaimselt maailmalt. Esimesel seitsmel päeval ei joonud ma tõepoolest tilkagi vedelikku. Üldine arusaam jällegi on, et inimene ei või elada ilma joomata üle viie päeva. Isikliku kogemuse kaudu osutus antud programmeering siiski valeks. Järgneva kahe nädala vältel jõin aga vett vähemalt 1,5 liitrit päevas.”

„Kui keegi sureb janusse või nälga, tuleneb see sellest, et antud isik ja teda ümbritsev maailm on veendunud selles, et ilma joomata või söömata surrakse ära. Niimoodi ongi siiamaani olnud, kuid minu nägemuse järgi oleme me viimase 15-20 aasta jooksul elanud uute võimalustega uudses energiaväljas. Muidugi, ajaloost võib leida mitmeidki tegelasi, kes on elanud praktiliselt söömata. Näiteks joogid Niklaus von Flue ja Therese von Konnersreuth elasid ilma mingisuguse füüsilise toiduta. Sellele vaatamata on tavainimesele, nagu näiteks mina, söögita elamine varasemal ajal võimatu olnud. Nüüdisaja võimalus end uuel viisil toita on kingitus vaimselt maailmalt, nagu juba eespool mainisin. Nii usun vähemasti mina ise.

Küsisin siis endalt, et mida head võiks see pakkuda? Söömine pole ainuüksi kaunis – see on ka sotsiaalne sündmus, mis seob meid lähedaselt maaga. Eelmainitud tunne oli alguses suurim takistus minu jaoks. Ometi tundsin, et küsimus ei olnud pelgalt söömises ja joomises, vaid ilmselt ka kogemuses, et üldtunnustatud nägemus füüsilis-materiaalsest maailmast on vale.”

PUUDUB VEEL PALJU INFORMATSIOONI

See, kuidas valgustoidu põhimõte õieti toimib, on suurel määral Michael Wernerilegi veel ebaselge, kuid miskit on talle siiski selgunud.

„Oma aktiivsete antroposoofia-aastate vältel olen läbi lugenud pea kõikvõimalikud Rudolf Steineri nägemused toitumisküsimustest, kuid neistki pole ma leidnud põhimõttelist seletust valgustoidu toimimisele. Ainus sild, mille sealt antud asjale leidsin, oli selgitus, et mateeria on kontsentreeritud valgus. Aine on siis valgus, ja on erinevaid meetodeid valgusest aine moodustamiseks. Valgust ei maksa siiski sõna-sõnalt tõlgitseda, sellises tähenduses, nagu seda üldiselt mõistame, vaid kogu tolle eeterliku miljööna, mida võime sisse hingata kõikide oma meeltega, valgustoiduna, nagu Steiner on erineval moel selgitanud. Kui me sööme ja joome siis meie seedesüsteem lammutab tahked ained täielikult. Nad saavad seejärel uue struktuuri ja elu, kõrgem tarkus organiseerib neist saadava energia meile vajalikku vormi, näiteks verelibledeks, lümfivedelikuks, juusteks, luuks või kuhu iganes seda vaid vajame. Valgustoit on selles mõttes justkui lihtsustamine, kus meie füüsiline keha ei vajagi tahket ainet, vaid saab vajaminevad ehitusained ja korraldava jõu otse teistest allikatest.”

Toitumisprotsessi kui sellist ei koge Michael Werner katkendliku energia nautimisena vaid pigem alalise energias elamisena.

„Teatav eeterlik energia ümbritseb mind ja kõike, ja kui sellelt on kord kork ära võetud, hakkab seda voolama katkematult. Olgugi, et lihtsuse mõttes  kutsun seda valgustoiduks, ei ole selle juures teatavasti küsimus füüsilise valguse mõjust, kuna valgus iseenesest on siiski nähtamatu. Küsimus on meid ümbritsevas eeterväljas ning me võime kasutada ka nimetust eetrijõud.”

ARSTITEADUSLIK KATSE

Kas see, mida sa koged ning see, kuidas sa praegusel ajal elad, ei olegi lihtsal moel teaduslikult tõestatav? Teadus ei pea seda kõike kindlasti võimalikuks?

„Selle nimel on küll märkimisväärselt tööd tehtud. Minu hea arstist sõber ühest ülikoolist soovitas mul seda juba umbes kolm aastat tagasi ja ma alustasingi selgitustöid selle nimel, et mind uuritaks teaduslikult, tehtaks täpne, kasvõi kümme päeva kestev järelkontroll selle kohta, et minu tava elada ei ole mingil juhul paastumine, vaid lihtsalt täiesti erinev viis elada. Saada luba uuringute läbiviimiseks ei olnud kerge, kuna isegi mõned antroposoofia taustaga teadlased ei saanud minu seisukohtadest aru. Igaüks reageeris isiklikult. Ma kogesin laias skaalas kõiksuguseid reaktsioone: huvist ja avatusest kuni vaidluste ja kaitsepositsioonideni välja. Samas tundsin ka suurt hämmingut selle üle, et peaaegu mitte keegi ei väljendanud juhtunu suhtes tõsisemat huvi. Paljud teadlased tõrjusid seda, öeldes, et nende hirm peitub ennekõike selles, et nad peaksid loobuma oma maailmavaatest. Tajusin siis oma meeltes, et paljude inimeste jaoks oli juhtunu lihtsalt liiga palju.”

„Kulus üle kahe aasta, enne kui eetiliselt komisjonilt saadi uuringute jaoks luba. Teadusliku uuringu kriteeriumidele vastava katsega viivitati paljudel põhjustel, kuid selle aasta oktoobriks (2004 – toimetaja märkus) saadi siiski uuringuteks luba ühes Berni ülikoolis. Mind suleti hoolika järelvalve all olevasse tuppa, mis asetses ehitise kolmandal korrusel. Ometigi ei võinud ma avada isegi akent, et ruumi tuulutada. Mingisugust tahket toitu ma loomulikult ei saanud, küll aga väikese hulga mineraalvett. Veetsin toas range ja pideva arstiteadusliku, füsioloogilise ja psühholoogilise järelvalve all kümme ööpäeva. Tehti rohkesti mõõtmisi. Lisaks kõigele jäädvustas kaamera iga minu poolt tehtud liigutuse. Ma ei võinud vastu võtta külalisi ja minu kehakaalu kontrolliti pidevalt ning ka minu soolestikku pildistati regulaarselt. Sool oli kogu aeg terve, kuid tühi ja elasin uuringute ajal suurepäraselt, just nagu nüüdki.”

Michael Werneri järgi avalikustatakse ametlik raport avalikes lehtedes siiski alles 2005-nda aasta  esimese poolaasta jooksul (antud raportit pole avalikustatud ametlikes väljaannetes tänapäevani – toimetaja märkus). Mõõtmistulemuste ülekontrollimine ja tabelisse seadmine võtab palju aega ja ülikool tahab selle avalikustada arusaadavalt kõigepealt tunnustatud teaduslikus oma ala ajakirjas. Michael on ka lubanud, et ta ei räägi ametlikest uuringu tulemustest avalikkusele enne nende ametlikku avalikustamist, kuid kohe seejärel on Minä Olen ajakiri Michael Werneri järgi vaba selle kõige avalikustamiseks.  Mitteametlikult võib asjast küll rääkida juba nüüdki, tingimusel, et ei maini näiteks ülikooli nime ega ka uuringu tulemusi.

Kuidas see uuring üldiselt võttes tundus?

„Minu arstist sõbra järgi ei olnud selles üldiselt, teaduslikult võttes, probleeme. Kuid inimestel, kes olid oodanud teistlaadseid tulemusi, oli raskusi nende vastu võtmise ja uskumisega, kuid see kõik on arusaadav. Ometigi on tulemused registreeritud. Tõde on see, et need 10 päeva annavad alles lähtekoha täiendavateks uuringuteks, kuna tulemusi ei suudeta uskuda praeguse teaduse valguses, sest just see ongi see, mis paljusid piinab.”

Michael Wernerile on tähtis, et küsimus ei ole mitte mingisuguses sensatsioonitaotluses ega ka vägevas näitemängus, vaid et käesoleval juhul näidatakse praktikas midagi, millel on vapustav mõju kogu meie maailmapildile.

„Kõiges selles on keskne see ilmne kogemus, et üldiselt tõena peetud materiaalne-füüsiline maailmapilt ei peagi paika. Materialistlikku maailmapilti on igati võimalik teoorias ümber lükata, kuid tänapäeval sellest enam ei piisa. Vajatakse praktilist, täiesti konkreetset tõestust ja korraga ongi sündinud mind väga lähedaseltki tundnud inimestele märkimisväärne probleem. Olen paljude arvates elav provokatsioon, ja ehk nõnda see peabki olema, kuna teoreetiliselt materialistlikku maailmapilti – nagu eelpool mainitud – ei ole võimalik piisavalt veenvalt ümber lükata. Saan ka aru, et tavalisel inimolendil on tõepoolest raske mõista, kuidas keegi – nüüd juba peaaegu, et nelja aasta jooksul – ei vaja tahket toitu.”

MICHAEL WERNER EI PEA END AINULAADSEKS

Nüüdsel ajal tunneb Michael Werner isegi juba umbes 20 isikut, kes on siirdunud valgustoidule, on lõpetanud tahke toidu söömise. Ta on nendega tutvunud neilt saadud kirjade kaudu. Täpset valgustoidule siirdunute arvu pole käepärast võtta, kuna neil ei ole mingisugust ühist organisatsiooni, klubi või midagi selletaolist.

Austraallanna Jasmuheen on kirjutanud sel teemal mitmeid raamatuid, mida on ülemaailmselt trükitud suures koguses. Maailmas võib niisiis olla juba mitmeid tuhandeid valgustoidule siirdunuid. On juba viimane aeg teavitada antud teemast laiemat avalikkust. On aeg avada uudne maailmapilt.

Sa niisiis ei söö, kuid võid siiski juua vedelikke?

„Just nimelt, kuid ma ei joo sellepärast, et ma vajaksin vedelikke – joon peaasjalikult sotsiaalsetel põhjustel. Iseäranis ühised söömaajad on minu jaoks olulised, ja neil osaledes naudin ma vett, mahla, teed või kasvõi kohvi, kuna viimast pakutakse peaaegu kõikjal – ja mulle meeldib see. Võin olla ka joomata nädal või kaks. Eriti just minu lastel oli alguses raske harjuda minu söömisetusega, kuid vähehaaval nad siiski kohanesid kuidagi sellega.”

Kui ma küsin klaasikese veini kohta, siis vastab Michael Werner, et muidugi võib seda teha. Ta võtab isegi aegajalt klaasikese, ja justnimelt sotsiaalsetel põhjustel. Näiteks tuttavate juures või  koos eaka emaga, kellele meeldib väga klaasikene cherryt.

Kui kaua sa tahad jätkata oma söömisetust, kas kogu ülejäänud elu?

„Olen vaba tegema seda, mida tahan – jätkama või lõpetama millal iganes. See on väga vabastav teadmine. See on tõsi, et ma ei ole kunagi veel tundnud end nii suurepäraselt, ja seetõttu ei näe ma mingisugust põhjust uuesti söömisega alustada. Oleksin enda arvates sel juhul üsnagi juhm. Seda, et kas on üleüldse võimalik hakata uuesti sööma ma enda puhul ei tea, kuid ma ei usu, et see võiks põhjustada probleeme. Tõdemus oli, et mu soolestik on täiesti tühi, kuid heas seisukorras. Tean inimesi, kes on hakanud uuesti sööma, näiteks mingi isikliku raske sündmuse, näiteks nagu abielulahutuse tagajärjel. Tihti on ka sotsiaalne surve söömise lõpetanute suhtes nii raske, et nad tahavad hakata jälle sööma."

On tegelasi, kes on üritanud järgida sama programmi, nagu sinagi, kuid see pole neil siiski õnnestunud.

„Kui sa oled otsustanud siirduda valgustoidule, siis ära ürita seda, vaid tee seda! See on oluline! Kordan veelkord: Otsus ja usaldus. Sellest piisab.

Võime valgustoidu vastuvõtmiseks on kaasaja kingitus. See on kingitus tervendavatelt jõududelt, inglitelt, Jumalalt, Kristusteadvuselt või kuidas iganes sa seda näha tahad. Igal juhul – see lihtsalt toimib. Ja selle jaoks piisab oma valikust, otsustusest ja kindlast usaldusest. Ilma usalduseta kanal ei avane. Filosofeerimisega ei jõua kaugele, kuna sellelegi vaatamata ei ole sa võimeline sellest mõistusega aru saama.”

Minu küsimuse kohta soole tühjendamisest enne 21-päevast protsessi rääkis Michael Werner, et tema ei teinud tühjendamist ja ometigi ei olnud tal sellega seoses probleeme, kuid see võib üleminekut sellegipoolest kergendada.

MEDITATSIOONI OSAKAAL

Kas meditatsioon kuulub sinu päevakavva, ja kui jah, siis kas sa tunnetad, et see kergendab sul elamist ilma tahke toiduta? Jasmuheen rõhutab meditatsiooni osatähtsust ja oma võnkesageduse tõstmist enne protsessi alustamist.

„Meditatsioon ja palve on alati kasulikud. Ei oma tähtsust,  kas elad ilma tahke toiduta või sõidad näiteks jalgrattaga – meditatsioon ja palve on kasuks igaühele. Kuid võid ka sõita jalgrattaga ja elada tahke toiduta ilma nendeta, kuna tegu on kingitusega. See tähendab, et kui see on kingitus, siis see on kingitus. Protsessi võid küll soodustada mitmel moel, tehes asju või mitte, käitudes teatud moel. Omalt poolt ma siiski ei rõhutaks neid asjaolusid, kuna oleme siiski kõik isiksused. Pealegi, oht peitubki selles, kui anname liigtäpseid ettekirjutisi selle kohta, mida peab tegema (à la): sa pead tegema enne... et sul see õnnestuks, pead sa hommikuti mediteerima, sa pead seda ja teist...

Sellel ei ole mingit mõtet, kuna igaüks peab saama iseseisvalt otsustada oma toimimisviisi (menetluse) üle. Mõni võib mediteerida tund aega, kusjuures teine saab suurepäraselt hakkama ilma mingisuguse spetsiaalse käitumisviisita. Ütlen veelkord, et otsusest ja usaldusest piisab. Ma ise teen palju trenni, mängin tennist, käin jooksmas, purjetan. Armastan oma keha kasutamist palju enam, kui seda varem tegin."

TOITUMISEST KÕIK

Minu jaoks on saun armas koht. Kuidas sind tugev higistamine mõjutab?

„Ma ei higista enam kaugeltki mitte nii palju, kui varem – ei sporti tehes ega isegi saunas käies. Valgustoidust moodustuvad ka minu küüned, juuksed, ihu jne. Samamoodi moodustub ka minu jaoks vajaminev vedeliku hulk minu kehasse. Niisiis ei ole higistamine valgustoitu kasutades mingisugune probleem. Pärast sauna võin väga vabalt juua midagi koos oma naisega – ajaviite mõttes – aga see ei ole hädavajalik.”

Me liigume oma mõistmise piirialadel, kuid nagu Michael Werner väga selgesti rääkis, on tema elamise kombest mõistuse abil võimatu aru saada, ja seda ei ole seetõttu vaja üritadagi. See vaid toimib, nagu tema seda väljendab.

Minu ees istub pealtnäha väga terve mees, 56-aastane. Küsitlen veelkord tema üldise tervisliku seisundi ja ka seksuaalelu kohta.

„Niipalju, kui mina aru saan, on mul tervis väga hea, igas mõttes. Füüsiliselt olen suurepärases vormis. Minu töökoha iseloomu tõttu on mul lihtne jälgida oma tervist, vere seisundit jne. Kõik see on korras. Ma tunnetan ka oma tunde- ja vaimse poole üsna tasakaalus olevat – paremaks, kui kunagi varem. Ja olen tänulik. Ometi millalgi suren või haigestun millessegi, kasvõi homme, kuid haigestumine ei ole tegelikult paha asi, kuna see teeb võimalikuks vaimselt kasvada – väga palju lühikese aja vältel. Niisiis on haiguski kingitus. Iga haigus tegelikult puhastab midagi."„

Lõpuks tahaksin rõhutada seda tähtsat asjaolu, et kui ma räägin söömisest või valgustoidu nautimisest, siis ei taha ma end näha mitte mingis mõttes sellises rollis, mille kaudu tahaksin õhutada või manipuleerida kedagi teist üle minema valgustoidule või loobuma normaalsest toidust. Kui räägin oma otsusest, on minu motiiviks see, et võiksin aidata inimestel leida uue mõtlemise mooduse inimesest ja elust üldse. Maailmapildi uuendamine on veel olulisem, kui see, kuidas end toita.

Sümptom, mille põhjal inimkond on oma mõttelaadi poolest muutumas üha materialistlikumaks, on tõsine ja selle muutmiseks olen valmis tegema kõik, mida suudan. Kõik, kes tahavad seda sõnumit edasi levitada, võivad seda teha, kuid see olgu igaühe enda valik. Muidugi võin aidata ja rääkida oma kogemustest, kuid see ei ole minu töö. Minu kogemus küll raputab paljude mõtlemist, avab nende meele suurema avatuse suunas, eraldades selle vähehaaval domineerivast materialistliku mõtteviisi ülemvõimust. See on suurim ajend/stiimul mu oma eluviisis. Ma usun, et vähehaaval suudavad inimesed aru saada, et söömine ei ole tõepoolest paratamatu, kuigi nad ise sellest ei loobuks. Söömine on suur nauding, mäletan seda eriliselt hästi.”

Michael tuletab meelde, et kergemeelne katse, mis tugineb näiteks isekatele eesmärkidele, ebaõnnestub kergesti ja võib olla tervisele vägagi ohtlik. Niimoodi ei tasuks alustada, püüdes leida otseteed vaimsusele või valgustumisele. Ta ütleb ka, et mitte kunagi ei räägi ta oma eluviisist ja kõigest, mis sellega kaasneb, kui tema käest seda spetsiaalselt ei paluta. Selle artikli jaoks oli ta seda nõus tegema vaid ja ainult seetõttu, et seda temalt ekstra palusime. Siis ei olnud tal selle vastu midagi. 

Me ei ela tõesti vaid leivast.

Kalju Paldis lõpetas söömise 2011. aasta mais

Delfi.ee 16.08. 2012
                    
Kalju Paldis http://www.youtube.com/watch?v=Pu7lvN5EVWw on üks omamoodi mees — näiteks oskab ta rääkida teemadel, millest kunagi varem midagi kuulnud pole. Kõige omapärasemaks teeb Kalju aga see, et mees pole juba aasta ja kolm kuud mitte kui midagi söönud.

Lugesin kunagi, et inimene vajab eluspüsimiseks nelja liiki toitu: tahket, vedelat, gaasilist ja emotsionaalset ehk vaimlist. Kõige kauem suudab inimene taluda tahke toidu puudumist, väga kuumas piirkonnas vedelikke tarbimata võib keha dehüdreeruda mõne tunniga, ilma gaasilise toidu ehk õhuta aga — eks igaüks ise teab, kaua ta hinge kinni pidada suudab. Kõige vähem suutvat inimene aga vastu pidada ilma vaimse toidu ehk muljete ja aistinguteta.

Maa tahab puhata

Kalju räägib, et nüüdsel ajal on ligi kolmveerand toiduainetööstusest piltlikult öeldes „tabletitööstus“. Varem sõid inimesed vähem, sest toit oli looduslikum. „Kurgid, tomatid, mõnel pool ka kartul kasvatatakse vedelike sees — ükski taim ei puutu kokku looduslike mineraalidega,“ selgitab Kalju oma juttu. „Kõige jaoks on keemilised ained, mis looduse kiiremini tootma panevad. Iisraeli lehm, kes on 12 kuud väljas, toodab 10 000 liitrit piima aastas, Eesti lehm toodab 8000 liitrit ilma laudast väljumata.“

Piima ja selle saaduste tootmisega on Kalju hästi kursis. Tema perefirma on piimatoodetega tegelenud juba viimased 20 aastat. „Ekspordime Eestisse piima ja piimatooteid Poolast ja mujalt maailmast,“ räägib Kalju ning kirjeldab värvikalt, kuidas Poolas elavad lehmad karjamaal ning söövad loomulikku toitu. „Selle aasta maikuus olin Poolas ja märkasin, et karjamaal oli näha vähem lehmi. Lehmad oli lautades. Poolakad ütlesid, et me jõuame teile järele ja hakkame ka lehmadele tablette söötma.“ See tegi Kalju nõutuks. „Olin alguses šokeeritud,“ tunnistab ta. Oma pikaajalistele kogemustele tuginedes on Kalju veendunud, et klassikaline põllumajandus kaob varsti täiesti ära.

„Aga mul on hea meel, et Eestimaa on roheluses ja et põllud ei tooda enam midagi,“ säilitab ta positiivsuse. „Tead, miks? Sest maa tahab puhata.“ Kalju rõhutab, et pidevalt räägitakse: meie tahame kasvatada rapsi, meie tahame kasvatada seda ja teist, küsimata, kas ka maa tahab midagi luua. Inimene on veendumusel, et maa peab talle kogu aeg midagi andma. Praegu aga saavad maa ja loodus ise valida, kus tahab kasvada kullerkupp ja kus hoopis sõnajalg.

Menüüs vesi ja kakao

Seitse aastat tagasi hakkas Kalju taimetoitlaseks. „Liha tundus liiga raske toiduna,“ põhjendab ta oma valikut. „Proovisin metsloomaliha — see ei olnud nii raske. Aga jäin taimede juurde. Alguses sõin ka natuke kala, kuid kolm aastat tagasi 2. detsembril läksin üle toortoidule.“ Seda jälle põhjusel, et tihe, kuumutatud toit tundus liiga raske. „Möödunud aastal 2. mail läksin üle piltlikult öeldes vedeltoidule — toitusin tol ajal ka mahladest, et keha rahulikult uuele režiimile üle läheks. Talvel jõin tihedama konsistentsiga mahlu, nagu ploomi- ja virsikumahl, aga nüüd on möödunud juba kaks kuud, mil ma ei tarvita enam ka mahlu. Võib-olla võtan nädalas ühe punnsuutäie.“ Vedelikest tarbib Kalju vett ja piparmündikakaod.

Kanget alkoholi pole Kalju tarbinud juba väga pikka aega. Õllejoomise lõpetas ta 22 aastat tagasi selle pärast, et kadus ära loomulik elav õlu. „Ma olen alati öelnud, et alkohol, tubakas ja narkootikumid on maailma parimad asjad, aga need mõeldi omal ajal välja hoopis teistel eesmärkidel ning neid tarbiti väga väikestes kogustes — ükski aine ei tohi inimese üle domineerida,“ ütleb Kalju ning lisab, et raskes alkoholijoobes inimese sõnavara kahaneb 50–60 sõnani.

Kuidas aga organism omale vajalikud ained paljast vedelikust ikkagi kätte saab?

Kalju selgitab, et meid hirmutatakse pidevalt, et kui sa ei söö, siis sa sured. „Mina sain aga aru, et inimene suudab energiat ka teistmoodi vastu võtta. Minu põhimõte on, et kõigepealt muudan ma iseennast, töötan asjad enda jaoks loogiliselt ja mõistuslikult läbi. Ma püüan endale ära põhjendada, kust mina saan selle energia, kust ma saan selle mõtte. Ma teen kõigepealt asjad oma teadvusele selgeks. Siis võin öelda, et võite käia nii minu sõnade kui ka tegude järgi.“

Energia teistmoodi vastuvõtmist selgitab Kalju järgmiselt: enne kui õun tekib, on olemas info, info annab õunale kuju ja maitse ja värvi. „Kõigepealt me saame aru infost, et see on õun. Vanad rahvad ütlesid, et meil on aura ja erinevad kehad. Kui ma sellesama õuna toon oma kehale lähemale, siis puutub õuna energia minu energiaga kokku ning sealt kandub üle energoinformatsioon — süsivesikud, C-vitamiin ja muu selline — ning need hakkavad minu keha toitma. Füüsiliselt toitudes me kinnitame mateeria olemasolu, sest muidu me inimlikus mõttes ei usu, et on võimalik toituda ilma füüsiliselt söömata. Inimene vajab kinnitust, aga minul pole seda enam vaja — ma tean, et vajalikud energiad on minu ümber olemas ja ma saan nad endasse kutsuda ilma mateeriasse viimata.“

Aga füüsiline keha vajab ju ka füüsilist ainet?

„Selleks on vesi — igas aines on vesi ja vesi kannab kõike edasi.“
 

Järele teha ei soovita

Mulle ei anna ikka rahu küsimus, et kui vanasti inimesed väga looduslikult toitusid, siis miks nende eluiga lühem oli.

„Igal ajastul on inimkehal oma bioloogiline vanus,“ on Kaljul ka sellele küsimusele vastus olemas. „Omal ajal lahendas inimene oma ülesanded lühema ajaga.“

„Ajakirjas Medical Science — vist oli see väljaanne — kirjutati uurimusest, mille käigus võeti 200–500 aastat tagasi surnud inimeste luud ning uuriti, milliseid haigusi inimesed põdesid. Selgus, et haiguste jäljed praktiliselt puudusid. Olid epideemialained, aga üldiselt oli inimene terve. Lääne meditsiin räägib aga ikka, et inimesed surid haigustesse ja meie oleme nüüd tervendajad. Jaa, kindlasti hoitakse inimesi rohkem elus, aga inimese bioloogiline vanus suureneb.“

Kalju selgitab, et toidupalvel oli vanasti tähtis osa: sellega ühendati toidu energia oma energiaga ning toidu väärtus oli palju suurem.

Nii nagu Kalju ise praegu toitub — ainult veest — ta siiski teistele ei soovita. Küll aga soovitab ta enne söömist käed ära pesta, need toidu kohale asetada ning öelda oma sõnadega lihtne toidupalve, et keha omastaks sellest toidust energia, mida organism hetkel vajab, ning ülejäänud ained väljuksid kehast energiavälja salvestumata. „Seda peab ütlema häälega,“ täpsustab Kalju. „Hääl on vibratsioon. Samamoodi saab ka tablettidega teha — palute eemaldada ained, mis on organismile kahjulikud, käega minut-poolteist tableti kohal vastupäeva liigutades.“

Kalju perearst öelnud kord Kalju elukaaslasele, et ta usub tema asjadesse nii kaua, kui ta läheb tööle ja paneb valge kitli selga. „Ma väga austan oma doktorit, tal on kaks aspekti: üks on see, kes ta on vabal ajal, ja teine see, kes ta on tööl. Siis on talle õpetatud, et nii, nagu mina elan, elada ei saa.“

Kalju austab ka lääne meditsiini ja käib perioodiliselt arsti juures proove andmas. Viimati käis ta siis, kui oli juba veetoidule üle läinud. „Arstid olid šokeeritud: kõik proovid olid väga head, keegi ei saanud aru, kust ma saan kätte kogu oma vormi,“ räägib Kalju ja toob näite, et võib näiteks kaheksa tundi väsimatult puid lõhkuda, ilma et ka järgmisel päeval lihastes midagi tunda oleks. „Muutus teadvuses muudab ka keha. Mulle öeldi, et nahk hakkab kaduma, keha hakkab kuivetuma. Näidake, kus see on? Küüned on kõik korras, nahk on puhas.“

Vesi on kasulik

„Jooge teadlikult vett,“ soovitab Kalju. „Üle 50-aastased inimesed unustavad veetarbimise. Vesi aga juhib energiat. Vett juues soovitan juua toasooja või soojemat, et mitte keha hirmutada, ja paluda, et see vedelik kiiresti väljutaks kehast vanad energiad. Ja kindlasti jooge klaas või poolteist vett päevas selleks, et uut energoinfomatsiooni oma teadvusse tuua. 30 grammi vedelikku ühe kehakaalu kilogrammi kohta. Vedelike hulka käivad ka piimad ja mahlad. Julgege juua kohalikku kraanivett.“ Kalju räägib, kuidas ta on joonud kohalikku vett Indias ja Hispaanias ning kõik olid šokeeritud, et midagi ei juhtunud.

Kui on vaja võtta ravimeid, siis soovitab Kalju anda veele ülesande, et see puhastaks haiguskolde vanast energiast. Pool tundi pärast veejoomist tuleb võtta tablett. „Siis on vana energia eest ära puhastatud — kui viia vana energia peale uut energiat, siis ei jõua ravi asja tuumani.“

„Käige värske õhu käes ja puhastage kätega oma energiavälja,“ soovitab Kalju veel. „Visake minema kõik mõttetud ja ebavajalikud asjad, sest need tõmbavad tähelepanu ja väsitavad teadvust. Kustutage vana info oma ajust nagu arvutist.“

Õhutoidulised

Toitumiskontseptsioon breathariaanlus, mis on tuletatud inglisekeelsest sõnast „hingama“, väidab, et inimene on võimeline elama ilma füüsilise ja vedela toiduta, toitudes kõike ümbritsevast niinimetatud eluenergiast. Teaduslikust aspektist lähtudes pole see võimalik, sest see viib organismi alatalitluse, dehüdratsiooni ning lõpuks surmani.

Üks kuulsamaid mittesööjaid on austraallane Ellen Green http://en.wikipedia.org/wiki/Jasmuheen alias Jasmuheen. Ta on kirjutanud oma õpetusest mitmeid raamatuid. On teada ka, et mõned inimesed on tema õpetusi järgides kurvalt lõpetanud, kuivanult, kui täpsem olla.

Maailmas on tuntuks saanud veel mitmeid mittesööjaid. Üks märkimisväärsemaid on aga 83-aastane indialane Prahlad Jani, kes väidetavalt pole tarvitanud tahket toitu ja vett juba viimased 70 aastat. 2003. ja 2010. aastal on meedikud tema mittesöömise oskust uurinud. Katsealune viibis mitme turvakaamera pideva jälgimise all. Tõdeti, et kahenädalase katseperioodi vältel ta tõesti ei söönud ega joonud midagi, ei käinud tualetis ega vajanud ka dialüüsi. Kuid kas ta on tõesti võimeline ka 70 aastat järgemööda mitte sööma, seda kommenteerida ei osatud. India ajakirjanikud on kritiseerinud eksperimentide korraldust ning seadnud kahtluse alla nende õigsuse. 

___________________________________________________

NAINE NÄLGIS SURNUKS JÄLGIDES "PÄEVAVALGUSE" DIEETI

Õhtuleht  25.04.2012

Šveitsis nälgis surnuks naine, kes uskus, et suudab jääda ellu vaid päevavalgust saades.

Naine alustas dieediga, kui nägi 2010. aastal valminud dokumentaalfilmi "In the beginning there was light" (Algul oli valgus), vahendas Tages Anzeiger. Film jutustas 62aastasest Šveitsi keemiaprofessorist ja 83aastasest India jooga harrastajast Prahlad Janist, kes väitsid, et on võimalik jääda ellu ilma toitu tarbimata. Keemiaprofessori sõnul oli tema elanud ilma toiduta 2001. aastast saadik, Jani aga olevat olnud toidu ja joogita viimased 70 aastat.

Šveitsi idaosas elav 50ndates aastates naine nägi filmi ja otsustas katsetada sama. Enne seda luges ta raamatuid inediast (ladina keeles paastumine, tühi kõht), ehk õhutoitlusest.

Ta kinnitas oma muretsevatele lastele, et kõik on kontrolli all ja kui asi läheb üle käte, lõpetab ta selle dieedi. Ometi leidsid lapsed ta õige pea oma kodust surnuna.

See šveitslanna on neljas inimene, kes on 1990ndate algusest on surnud, püüdes jälgida inediat. 

___________________________________________________

TÄIELIK MÜSTIKA: 68 AASTAT ILMA JOOMATA JA SÖÖMATA

Õhtuleht  28.11.2003

INDIA IME: Prahlad Jani (76) http://en.wikipedia.org/wiki/Prahlad_Jani väidab, et ta on elanud viimased 68 aastat ilma söömata ja joomata. http://www.youtube.com/watch?v=i7YNkjiHNxY

 

Pühak või šarlatan? Indias elav 76aastane Prahlad Jani väidab, et ta ei ole viimased 68 aastat mitte midagi söönud ega joonud. Arstid otsustasid BBC teatel mehe juttu kontrollida.

Tavaelus Lääne-Indias Gujarati osariigis Ambaji templi lähedal koopas elav Prahlad Jani veetis Ahmedabadis Sterlingi haiglas arstide range järelevalve all kümme päeva. Tema iga samm jäädvustati valvekaamera videolindile.

 

Arstid suhtusid enne katse algust Jani juttu skeptiliselt. Väide, et ta pole 68 aastat midagi söönud ega joonud tundus kõigile labase luiskamisena. Pärast kümmet haiglapäeva on arstid hämmingus ja ei suuda nähtut uskuda.

 

Vett suu loputamiseks

 

Prahlad Jani ei saanud haiglas oleku ajal grammigi süüa ega juua. Tõsi, iga päev anti talle umbes pool klaasi (100 milliliitrit) vett suu loputamiseks. Pärast loputusprotseduuri koguti see vesi taas kokku ja mõõdeti üle veendumaks, et Jani seda tõepoolest ei joonud.

 

Mees loobus haiglas koguni pesemisest, et keegi ei saaks teda süüdistada pesuvee allaneelamises.

 

Ahmedabadi haigla asedirektor Dinesh Desai kinnitas ajalehele Hindustan Times, et Prahlad Jani ei söönud ega joonud kümne päeva jooksul tõepoolest mitte midagi. Samuti ei kasutanud mees kordagi tualettruumi, mis oli igaks juhuks kinni pitseeritud.

 

Kõik analüüsid kinnitasid, et tema füüsilise ja vaimse tervisega on kõik kõige paremas korras. Jani lähedaste sõnul pole mees elu jooksul kordagi haige olnud. Tõsi, haiglaeksperimendi ajal kaotas niigi ülikõhn mees pisut kehakaalust.

 

Arstid ei oska nähtud fenomeni seletada. «Võib-olla on tegu jumalast antuga,» arvas üks neist.

 

Jumala kingitus

 

Ka Prahlad Jani ise väidab, et tegu on jumala kingitusega. Ta viitab kaheksa-aastaselt suulakke tekkinud augule, mille olevat saatnud jumalanna Amba. Just selle ava kaudu saatvat jumalanna talle eluks vajalikku eliksiiri. «Maise toidu ja vee järele ei tunne ma mingit vajadust,» kinnitab Prahlad Jani, kes kannab jumalanna Amba kummardajana punaseid rõivaid, ninarõngast ja käevõrusid.

 

Janit uurinud arstid kinnitavad tema suulaes oleva avause olemasolu. Samuti fikseerisid nad, et sealt nõrgub vedelikku. Mingit loogilist seletust arstid sellele aga ei leidnud.

 

Haigla asedirektori Dinesh Desai sõnul kujutab Prahlad Jani paastumisega seonduv tõsist väljakutset teadusele ja vajab täiendavat uurimist.