Varasemad teooriad nägid inimest lõhestununa,
eristades keha ja hinge/vaimu. Selline jaotus on olnud käibel aastasadu, alates
Platoni-päevist kuni nüüdisajani.
Üksnes areneva loomisidee kandjad nägid inimeses
tervikut ümbritseva looduse ja teda mõjutava kõiksuse keskel, nende arusaam oli
terviklik.
Inimese lõimitus looduse ja kosmosega võimaldab tal
eriliselt esile tõusta ja annab samas võimaluse käsitleda inimelu ja olemist
hoopis teises võtmes. Nii omandavad inimese vabadus ja arusaamine vastutusest
hoopis uue mõõtme. Neist võivad saada kosmilise korra edasiandjad, kuid neist
võivad kujuneda ka loomisidee takistajad.
Prantsuse füüsik ja filosoof Jean Émile Charon http://en.wikipedia.org/wiki/Jean_Emile_Charon (1920-1998) väidab põhjendatult seda, mida kinnitavad ka tänapäeva
loodusteadused, nimelt peitub ka kõige väiksemas osakeses täielikult kogu loodu.
Samal ajal omab iga osake võimalust arendada edasi ja tõusta kõrgemale tasemele,
täpselt samuti, nagu teeb seda inimkond evolutsiooni käigus, mille suunda me
suudame vaid aimata ja mille lõpp-punkti me veel ei tea.
Seega on iga organi ülesandeks anda edasi kosmilist
korda ning sisemisi kindlaid otsustus- ja käitumismustreid - täpselt nagu
päikesekiiri koondav tuleklaas. Selles organite läätses peegeldub seos
kosmiliste põhistruktuuride ja inimese individuaalse käitumise
vahel.
Antud kontekstis mõistetakse keele all inimlikku
suhtlemisvahendit ning ühendusliini kosmose ja üksikindiviidi vahel. Näiteks
aitavad iga raku, osakese ja organi teated teha meil olulisi järeldusi meie enda
kohta.
See, kes mõistab universaalsete loodusseaduste keelt, ei pea enam pidama
haigusi möödapääsmatuteks saatuselöökideks, vaid suudab nende abil teha
järeldusi, mis võimaldavad tal tervise täielikult taastada.
Professor dr Hermann Loddenkemper
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar
Märkus: kommentaare saab postitada vaid blogi liige.