kõik, mis minuga toimub on sõnum

        Kujutleme korraks, et ei ole olemas meie tehniliselt arenenud meditsiini ega ravimeid, seega ka valuvaigisteid ja unerohtusid. See tooks kaasa suure segaduse. Samas näitab see, millises alalises vales me elame. Me saame kogu aeg kehalt sõnumeid, kuid keeldume neid järjekindlalt kuulda võtmast, rääkimata siis järgmistest. Iga sümptomi raviga valetame me endale edasi. Pole siis ime, et üha rohkemad inimesed maailmas on pidevalt haiged.

Aga me saame pidevalt sõnumeid edasi. Mitte ainult keha sõnumeid sümptomite keeles, vaid ka elus ettetulevate olukordade kaudu. Põhimõtteliselt on kõik, mis minuga toimub, sõnum, sest kõik peegeldab minu olemust ja nõuab, et elaksin kooskõlas iseendaga (hoolimata vihast, stressist, süütundest ja/või kadedusest).

Suurem osa inimesi peab haigusi vaid takistuseks, mis tuleb võimalikult kiiresti kõrvaldada, et seejärel sama vääriti edasi elada. See muudab "järelaitamistunnid" möödapääsmatuks.

Meil on kombeks raskes olukorras oma pingutusi suurendada - aga ikka tuttavas suunas. Selle asemel, et teha ainuõiget asja, võtame pigem kangemaid rohtusid ja vajadusel laseme end opereerida. Selline hoiak tuleb ilmsiks ka võitluses nakkushaigustega. Tänapäeval esineb aga hoopis teistsuguseid haigusi, mida püütakse ravida ilma tegelikke tulemusi saavutamata.

Paljudel haigustel puudub üldse ravi või on leitud ainult osalised lahendused. Nii ei ole 25 aasta jooksul tehtud edusamme vähi ravimisel, kusjuures vähk on Läänes surmapõhjuste hulgas teisel kohal.

Ravimeid pole maksatsirroosi edukaks ravimiseks ja me ei suuda pidurdada veresoonte lupjumist (ateroskleroos), mida ei suudeta isegi tagasi pöörata, kuigi see on sagedasim infarkti, ajurabanduse ja vereringehäirete põhjus. Samuti ootavad reumahaiged tänaseni tõhusat ravi.

Ja isegi antibiootikumid, mis esmapilgul annavad võitluses viiruste ja bakteritega muljetavaldavaid tulemusi, nõrgestavad seejuures patsiendi immuunsüsteemi. Lisaks sellele tekivad mõne aja pärast resistentsed haigustekitajad, millega võitlemiseks on vaja veelgi kangemaid  ravimeid, mis muudavad immuunsüsteemi veelgi nõrgemaks.

Sel viisil kaitsesüsteem nõrgeneb ja saab kahjustada, kuid probleem tegelikult lahendust ei leia. Meie immuunsüsteem ei pea rünnakuid tõrjuma, seda ei treenita enam ja nii jääb see üha nõrgemaks. Seetõttu suureneb tänapäeval plahvatuslikult krooniliste ja degeneratiivsete haiguste hulk. Just seepärast ei ole tänapäevasel meditsiinil põhjust rääkida suurtest edusammudest.

Teine kitsaskoht on suhe arsti ja patsiendi vahel. Arstil pole peaaegu üldse aega haige probleeme kuulata ja neis selgusele jõuda. Patsient tunneb, et ta on jäetud ilma inimlikust abist ning antud aparaatide ja diagnostikakompuutrite hoolde - ta tunneb end üksijäetuna. Aga just siin peitub võimalus midagi enda heaks ära teha: mõtestada lahti tõelised seosed ja teha neist vajalikud järeldused.

Haigus on võimalus ja mitte kohustus. Kui ma võimalust ei kasuta, sest ei mõista selle ülesannet, siis sunnin ma saatuse seda selgemas vormis kordama. See, et sümptom on midagi erilist, mõistan ma juba selle tõttu, et keegi ei suuda sellist sümptomit ise tekitada. Tekitage õige ükskord kopsupõletik või halvatus! Võimalik on muidugi vajalikke eeldusi luua ja seda me teeme oma teadmatuses sageli. Me loome eeldused täiesti soovimatu tulemuse saavutamiseks, sest me ei tea mida teeme.

Vaid 30% kehalistest vaevustest on saatusest tingitud, see tähendab meile vajalikud õppetunnid. Ülejäänud 70% on põhjustatud teadmatusest, mõtlematusest ja mugavusest.