algavate häirete märgid

Millal me aru saame, et haigus teeb meile seda, mida me ise ei taha?

Enamik inimesi peab end terveks seni, kuni neil pole kehalisi haigussümptomeid, ja arstid jagavad seda seisukohta, kui analüüside tulemused jäävad normi piiridesse. Ent algavate häirete märgiks on ka see, kui oleme närvilised ja pinges, suitsetame või joome liiga palju ega liiguta end piisavalt, kui me elust õieti rõõmu ei tunne, oleme tusased ega näe elul enam mingit mõtet.

Ent juba ka see, et tunneme lihtsalt igavust, rahulolematust või rahutust, näitab, et meie olulised vajadused ei ole piisavalt rahuldatud, mis omakorda toob mõne aja pärast kaasa kehalised sümptomid. Parem on see vajak endale otsekohe teadvustada ja kõrvaldada. Seejuures ei peitu vajak kunagi väljaspool, vaid ikka meie sees, meie suhtumises.

Inimeste psühhosomaatilised haigused viitavad just selle tõdemuse eiramisele. Nad ei suuda või ei taha keha esmaseid signaale mõista ning sunnivad niiviisi organismi tõhusamaid sõnumeid saatma.

Ükskõik millises staadiumis haigus praegu on - alati peitub selle taga lahendamata probleem, suutmatus või soovimatus elu teatud üleskutsele reageerida. Seega juhivad sümptomid meie tähelepanu teatud vääratele hoiakutele ja nõuavad nende korrigeerimist. Iga haigus näitab, et me ei tegutse eluga kooskõlas, et meie käitumine on vale vastutus elule.

Oluline on silmas pidada, mis tekitab meis heaolutunde, ja negatiivseid muljeid võimalikult palju vältida. Nendest on vaja vabaneda, enne kui ilmnevad tagajärjed!

Psühhohügeen

Õhtune vaatlus - hommikune häälestus

           Mentaalne ümberkujundamine

Meie rakud talletavad kõik välisest maailmast vastu võetud haigeks tegevad mõjud, kuni mõõt saab täis ning negatiivsete muljete haigekstegevad võnked saavad ülekaalu tervislike elushoidvate võngete üle. Siis vallandub haigus.

Arusaam, et psühhohügeen on inimese vaimse tervise säilitamiseks sama vajalik kui kehaline hügeen kehalise tervise säilitamiseks, ei kujuta endast midagi uut. Juba 20 sajandi algul ilmusid mõned kirjutised, kuid ei pälvinud tõsisemat huvi, sest seal nappis kasutamiskõlblikke nõuandeid hingelise tervise säilitamiseks ja tasakaalustamiseks.

Ka kehalisest hügeenist lugupidamine hakkas laialt levima alles siis, kui inimeste teadvusse juurdusid kindlad reeglid, nagu seda on regulaarne käte pesemine, kümblemine ja hammaste pesemine. Aga ka eemale hoidmine nakkushaigustesse nakatunud inimestest, et mitte ise nakatuda.

Aga ka hingelis-vaimses valdkonnas leidub nakkushaigusi ja taude, mis levivad üha laiemalt, kui regulaarne psühhohügeen ei muutu kindlaks harjumuseks. Psühhohügeen on tõelise hingelis-vaimse tervise eeldus.

Sellised hingelis-vaimsed nakkushaigused on: viha, hirm, stress, mure, vihkamine, süütunne, agressioonid. Igaüks meist põrkub ikka ja jälle neist mõne või koguni kõikidega, kuni ta hakkab regulaarselt psühhohügeenist lugu pidama. Sinna hulka kuulub ennekõike õhtune mentaalne ümberkujundamine, mille käigus vabastatakse nakatunud energia ja muudetakse see vastandmärgilisteks enne, kui see jõuab kahju teha. Sinna juurde kuulub kõikide inimeste võtmine sellistena, nagu nad on, ja püüd soovida kõikidele head, võib-olla koguni armastada.

Alles siis, kui psühhohügeen muutub kindlaks reeglipäraseks harjumuseks, ei ole hingelis-vaimsetel nakkustel enam võimalust. Tulemuseks on hingeline harmoonia ja kõigutamatu kergus, millega me rõõmsalt läbi elu kulgeme.

Mõelge sellele, et meil kui tervikul on üle 200 miljardi raku, millel igaühel on oma individuaalne teadvus! Me oleme hiigelriigi valitsejad!

Haigus on niisiis hingelis-vaimse ebakõla kehaline väljendus ning seda ei ole võimalik kõrvaldada tablettide, süstide ega operatsiooni abil, vaid üksnes enda mõtlemist muutes.

Ka kurtmine ja hädaldamine ei aita. Kes nõnda toimib, see võtab endale uuesti lapse rolli. Täiskasvanu, kes end sõna otseses mõttes valitseb, tunnistab oma vigu ja muudab enda käitumist. Meie käitumine vermib meie suhteid, kuid vaid väga vähesed saavad elus täiskasvanuks - tavaliselt saadakse üksnes vanaks.

Võib öelda, et inimesel on leping loodusega. Seni, kuni inimene peab seadustest kinni, täidab ka loodus oma osa. Ent kui me lepingut rikume, siis rakendab ka loodus oma meetmed.

Haigus võib olla minu ebakõla sümptom või sõber, kes aitab teha arenguteel järgmist sammu. Kas haigus teeb midagi tagasiulatuvalt korda või on see võimalus teha uus samm tuleviku suunas, juhatades sisse arengu, mis ilma selleta oleks toimumata jäänud? Võib-olla vajan ma haigust hinge kogemusena teel täiusele, sest täiuslikkuse juurde kuulub mitte üksnes kogemuste omamine, vaid nende juures täielikult iseendaks jäämine. Seega aitab näiline ebatäiuslikkus meil tegelikult täiuslikumaks saada.