Millal me aru saame, et haigus teeb meile seda,
mida me ise ei taha?
Enamik inimesi peab end terveks seni, kuni neil
pole kehalisi haigussümptomeid, ja arstid jagavad seda seisukohta, kui
analüüside tulemused jäävad normi piiridesse. Ent algavate häirete märgiks on ka
see, kui oleme närvilised ja pinges, suitsetame või joome liiga palju ega
liiguta end piisavalt, kui me elust õieti rõõmu ei tunne, oleme tusased ega näe
elul enam mingit mõtet.
Ent juba ka see, et tunneme lihtsalt igavust,
rahulolematust või rahutust, näitab, et meie olulised vajadused ei ole piisavalt
rahuldatud, mis omakorda toob mõne aja pärast kaasa kehalised sümptomid. Parem
on see vajak endale otsekohe teadvustada ja kõrvaldada. Seejuures ei peitu vajak
kunagi väljaspool, vaid ikka meie sees, meie suhtumises.
Inimeste psühhosomaatilised haigused viitavad just
selle tõdemuse eiramisele. Nad ei suuda või ei taha keha esmaseid signaale
mõista ning sunnivad niiviisi organismi tõhusamaid sõnumeid saatma.
Ükskõik millises staadiumis haigus praegu on -
alati peitub selle taga lahendamata probleem, suutmatus või soovimatus elu
teatud üleskutsele reageerida. Seega juhivad sümptomid meie tähelepanu teatud
vääratele hoiakutele ja nõuavad nende korrigeerimist. Iga haigus näitab, et me
ei tegutse eluga kooskõlas, et meie käitumine on vale vastutus
elule.
Oluline on silmas pidada, mis tekitab meis
heaolutunde, ja negatiivseid muljeid võimalikult palju vältida. Nendest on vaja
vabaneda, enne kui ilmnevad tagajärjed!
Psühhohügeen
Õhtune vaatlus - hommikune häälestus
Mentaalne
ümberkujundamine
Meie rakud talletavad
kõik välisest maailmast vastu võetud haigeks tegevad mõjud, kuni mõõt saab täis
ning negatiivsete muljete haigekstegevad võnked saavad ülekaalu tervislike
elushoidvate võngete üle. Siis vallandub haigus.
Arusaam, et psühhohügeen on inimese vaimse tervise
säilitamiseks sama vajalik kui kehaline hügeen kehalise tervise säilitamiseks,
ei kujuta endast midagi uut. Juba 20 sajandi algul ilmusid mõned kirjutised,
kuid ei pälvinud tõsisemat huvi, sest seal nappis kasutamiskõlblikke nõuandeid
hingelise tervise säilitamiseks ja tasakaalustamiseks.
Ka kehalisest hügeenist lugupidamine hakkas laialt
levima alles siis, kui inimeste teadvusse juurdusid kindlad reeglid, nagu seda
on regulaarne käte pesemine, kümblemine ja hammaste pesemine. Aga ka eemale
hoidmine nakkushaigustesse nakatunud inimestest, et mitte ise
nakatuda.
Aga ka hingelis-vaimses valdkonnas leidub
nakkushaigusi ja taude, mis levivad üha laiemalt, kui regulaarne psühhohügeen ei
muutu kindlaks harjumuseks. Psühhohügeen on tõelise hingelis-vaimse tervise
eeldus.
Sellised hingelis-vaimsed nakkushaigused on: viha,
hirm, stress, mure, vihkamine, süütunne, agressioonid. Igaüks meist põrkub ikka
ja jälle neist mõne või koguni kõikidega, kuni ta hakkab regulaarselt
psühhohügeenist lugu pidama. Sinna hulka kuulub ennekõike õhtune mentaalne
ümberkujundamine, mille käigus vabastatakse nakatunud energia ja muudetakse see
vastandmärgilisteks enne, kui see jõuab kahju teha. Sinna juurde kuulub kõikide
inimeste võtmine sellistena, nagu nad on, ja püüd soovida kõikidele head,
võib-olla koguni armastada.
Alles siis, kui psühhohügeen muutub kindlaks
reeglipäraseks harjumuseks, ei ole hingelis-vaimsetel nakkustel enam võimalust.
Tulemuseks on hingeline harmoonia ja kõigutamatu kergus, millega me rõõmsalt
läbi elu kulgeme.
Mõelge sellele, et meil kui tervikul on üle 200
miljardi raku, millel igaühel on oma individuaalne teadvus! Me oleme hiigelriigi
valitsejad!
Haigus on niisiis hingelis-vaimse ebakõla kehaline
väljendus ning seda ei ole võimalik kõrvaldada tablettide, süstide ega
operatsiooni abil, vaid üksnes enda mõtlemist muutes.
Ka kurtmine ja hädaldamine ei aita. Kes nõnda
toimib, see võtab endale uuesti lapse rolli. Täiskasvanu, kes end sõna otseses
mõttes valitseb, tunnistab oma vigu ja muudab enda käitumist. Meie käitumine
vermib meie suhteid, kuid vaid väga vähesed saavad elus täiskasvanuks -
tavaliselt saadakse üksnes vanaks.
Võib öelda, et inimesel on leping loodusega. Seni,
kuni inimene peab seadustest kinni, täidab ka loodus oma osa. Ent kui me
lepingut rikume, siis rakendab ka loodus oma meetmed.
Haigus võib olla minu ebakõla sümptom või sõber,
kes aitab teha arenguteel järgmist sammu. Kas haigus teeb midagi tagasiulatuvalt
korda või on see võimalus teha uus samm tuleviku suunas, juhatades sisse arengu,
mis ilma selleta oleks toimumata jäänud? Võib-olla vajan ma haigust hinge
kogemusena teel täiusele, sest täiuslikkuse juurde kuulub mitte üksnes
kogemuste omamine, vaid nende juures täielikult iseendaks jäämine. Seega aitab
näiline ebatäiuslikkus meil tegelikult täiuslikumaks saada.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar
Märkus: kommentaare saab postitada vaid blogi liige.