nägemine

LÜHINÄGELIKKUS

Lühinägelikkus on hirm välise maailma avalduste ees. Kes elu tõsiasjadele silma ei taha vaadata. Lühinägelikkus võib tabada ka seda, kes ei õpi elu ülesandeid lahendama. Lühinägelikkus esineb eriti tihti nooruses, sest noortel napib veel haaret ja avarat pilku. Noortel on huvid sageli ainult olevikus ja seepärast puudub neil kaugelenägev pilk. Ent lühinägelikkus võib kahekümnendates eluaastates tunduvalt väheneda sedamööda, kuidas avardub pilk.

Silmi, nagu ka muid organeid, mõjutavad sümpaatiline ja parasümpaatiline närvisüsteem (sümpaatiline = autonoomne närvisüsteem; parasümpaatiline = vegetatiivsele närvisüsteemile vastupidist mõju avaldav närvisüsteem). Lühinägelikud inimesed on sageli "parasümpaatilised" ja seega vähem emotsionaalselt ärrituvad, kannatlikumad ja korralikumad. Neil on kalduvus välistest asjadest eemale tõmbuda, et keskenduda sisemisele arengule.

Lühinägelik inimene võib lähedalasuvaid asju päris hästi näha, samal ajal kui kauged häguseks jäävad. Oma osa mängivad stress ja sisemine saavutussurve. 

Sageli on lühinägelikel inimestel selgelt ahas vaimne hoiak, hirm tuleviku ees, hirm või soovimatus võtta täielik vastutus enda elu eest. Enamasti on see seotud häbelikkuse või sissepoole pööratusega.

Lühinägelikke on arvukamalt just haritlaste hulgas. Sellest võib järeldada, et lühinägelikkus on seotud elu eriti pingsa uurimisega. Ent võib olla ka vastupidi, nimelt loeb endassetõmbunud inimene rohkem ja on seetõttu haritum, kusjuures rõhutatult täpne uurimine vaid süvendab lühinägelikkust.

Lühinägeliku inimese keha puhul võib täheldada, et varem sageli kogetuga, nagu hirm, ehmatus jpt tunded, pole toime tuldud ning need on lihastesse talletatud ja sinna sisse jäänud. 

Selliste inimeste rinnak takistab sissehingamist enne, kui tugevad tunded sisemusse jõuavad. Seega pole lühinägeliku peamine lihasblokeering mitte silmades, vaid kehas ja pärsib energiavoo enne silmadesse jõudmist. Kui kokkutõmbumisfaas jääb püsima ja retseptiivne (vastuvõtmine) pärsituks, siis võib tagajärjeks olla lühinägelikkus.

Võib öelda, et lühinägelikkus väljendab alati tugevat subjektiivsust. Inimene kaldub nägema kõike oma mätta otsast. Seejuures sunnib lühinägelikkus viimaks ennast vaatama, et lähedalasuvat selgelt näha ja seepärast sunnivad sümptomid teda endaga tegelema, et võiks viimaks jõuda enesetunnetuseni. See ei tähenda, et ta keskenduks endale, seaks ennast kõige keskpunktiks ja muutuks egotsentriliseks ilma end tegelikult tajumata, sest tõde ja tegelikkus on ebamugavad. Lühinägelikkus on alati üleskutse endale tõeliselt otsa vaadata ja ennast tajuda ning teha sellest hädavajalikud järeldused.

Lühinägelik enamasti ei mõista seda üleskutset ja tõmbub endasse ilma end mõistmata. Nii muutub ta pelglikuks, emotsionaalselt pärsituks ja hingetuks. Teda on raske ärritada ja ta kontrollib oma tundeid teistest tugevamini. Sotsiaalses plaanis on ta viisakas ja hinnatud kui normaalne inimene. Ta kas väldib ebakõlasid või talub neid kurtmata ja kannatlikult, märksa kauem, kui on normaalne.

Eri rahvaste võrdlemine näitab, et Hiinas on lühinägelikke kolm korda rohkem kui kaugelenägelikke, samal ajal kui Jaapanis on lühinägelikke koguni kuus korda kaugelenägelikest enam. Täpsemalt öeldes on üle 50% jaapanlastest lühinägelikud. See on kõrgem näitaja, mida ühe rahva juures on täheldatud, kuid see muutub mõistetavaks, kui mõelda, et jaapanlaste kasvatuse juurde kuulub enda tunnete varjamine naeratuse taha, teistele mitte vastu vaidlemine ja alistumine rühmale või ühiskonnale.

Kes aga õpib vallandavat tegurit võtma nii, nagu see on, selle puhul peaks faktori kõrvaldamine või vähemalt nõrgenemine tooma lühinägelikkuse vähenemise või lausa selle kadumise.

Mitmed nägemisterapeudid kasutavad oma praksises hingamisteraapiat ja erilisi kujutlusvorme. Oma praktikas olen kasutanud peamiselt reinkarnatsioonitehnikaid, sest alati pärast minevikku süüvimise seanssi, kus nägemisprobleemidest polnud juttugi, sümptomid kas kadusid või vähemalt leevenesid. Muidugi tekkis ka uus vaatenurk asjadele, mis mõjutavad otseselt silmi.

Neil teraapiatel on üks viga: neid saab kasutada vaid siis, kui vale suhtumine on juba tekkinud. Märksa olulisem oleks hingelis-vaimset hoiakut õigeaegselt mõjutada, et takistada väärarusaamade kujunemist. Seda võib saavutada hirmudevaba elu või tekkinud hirmude silmapilkse lahendamise ja kõrvaldamisega.

KAUGELENÄGEVUS

Kaugelenägev inimene näeb kaugeid asju paremini kui lähedalasuvaid, kuid ei näe neid selgelt. Sel on kaks põhjust:

1.  silmamuna lühenemine;

2.  läätse kõvastumine.

Teisel juhul räägime vanadusega kaasnevast kaugelenägevusest, sest suuremal osal inimestest muutub silmalääts neljakümnenda ja viiekümnenda eluaasta vahel jäigemaks ning nende võime lähedale näha halveneb. Kes on nooruses lühinägelik, sel võib toimuda korrektsioon ja kaheksakümneselt võib ta hõlpsalt väikest kirja lugeda.

Üldise kaugelenägevuse puhul tuleb silmas pidada, et keha muutub allasurutud solvumisest jäigaks ja see häirib või blokeerib väljahingamisfaasi. Tal on tugev ekstravertne hoiak, millel kasvatus, välismõjud ja ühiskondlikud tavad ei lase esile tulla ning see ladestub teatud määral lihastesse.

Kaugelenägevus näitab, et inimene on vajaliku avarapilgulisuse saavutanud oma elukogemuste põhjal ja sellega seonduv tarkus on realiseeritud vaid kehalisel tasandil, seega on avarapilgulisus arenenud ilma vastava avara maailmanägemiseta. 

Selline jäikus hingelis-vaimsetes hoiakutes väljendub east tingitud kaugelenägevuses ja näitab, mida tegelikult vajaka jääb. Elus tõeliselt olulised asjad peavad seisma teadvuse keskpunktis. Inimene peab säilitama oma hingelise ja visuaalse liikuvuse ning vältima paindumatute hoiakute ja harjumuste teket, sest see mõjutab tema silmi.