rasvumus ja ülekaal

        Keha ja hinge vastastikune seos kajastub eriti selgelt söömisharjumuste puhul. Juba imikule pole toitumine mitte üksnes ühe põhivajaduse rahuldamine, vaid ka armastuse ja hoolitsuse tunnetamise mõõdupuu. See seos säilib tugevamal või nõrgemal kujul kogu elu vältel.

 

Kui tunneme hilisemas elus, et meid ei armastata piisavalt või napib meil turvalisust, siis sunnib meid ürgne instinkt meid rohkem sööma, et võiksime taas kogeda algset turvalisust. Muidugi ei vaigista söömine armastusenälga. Pärast sööki oleme küll täissöönud, kuid mitte rahuldatud. Sisemine tühimik jääb püsima. Selle mehhanismi käivitavad ka igavus ja rahulolematus. Tegelikult januneme armastuse, tunnustuse ja turvalisuse järele.

 

Igatsus helluse ja läheduse järele väljendub kehaliselt näljana ja nälja vaigistamise käigus suureneb keha kontaktpind, mis tagab suurema võimaluse, et meist on suurenenud kehamassi arvel võimatu mööda vaadata.

 

Söömistungi varjus peitub alati nõrk mina, mida on vaja väliste vahenditega kompenseerida, kuid mis loomulikult ei paku mingit lahendust. Inimene õgib oma hirmu ja pettumuse enda sisse ning püüab oma sisemist tühjust söögi abil täita. Sagedamini toimub see siis, kui juba vanemad käitusid samal viisil. Süües kogetakse rahulolematust, hirmu, pettumust, kurbust, ebakindlust, frustratsiooni, üksindust, pinget, depressiooni ja armastuse vähesust. Tegelikult otsib inimene aga hoopis kontakti, turvalisust, hellust, edu, tunnustust ja armastust.

 

Ülekaaluline kannab endaga kaasas asju, mis muudavad ta elu raskeks - ennekõike on see vale minapilt. Sügavamal sisimas ta muidugi teab, et tegelikult pole ta selline. Ta tõrjub oma tegeliku olemuse eemale. Seetõttu ei saa eluenergia vabalt voolata, lahendamata probleemid kuhjuvad välise kehamassina ja teevad elu kahekordselt raskeks. Tuleb õppida fassaadi maha lammutama, blokeeringuid kõrvaldama, rollide mängimist lõpetama ja kaitsemüüre kõrvaldama.

 

Ülekaalulisel pole vaja püüda teistsugune olla või ümbritsevat muuta, vaid olla lihtsalt tema ise. Kui ma olen täiesti mina ise, siis pole mul vaja olla tähelepanu keskpunktis, sest kõik ei tiirle enam minu väikse mina ümber, vaid ma elan oma olemuse keskmes, puhkan iseendas, olen oma elu keskpunkt ja lasen teistel olla nii, nagu nemad seda on.

 

Samuti tuleb loobuda mis tahes mõõdupuudest ja püüda mitte olla teistsugune või tähtsam, vaid lasta endal viimaks olla mina ise. Ennast tuleb võtta sellisena, nagu te olete ja selle üle rõõmustada. Endale ei tohi survet avaldada, sest see häirib sisemist harmooniat.

 

Ärge võtke elu enam nii raskelt ja tunnistage, et elu tahab olevikku tõepoolest heaks muuta. Mõelge sellele, et teil pole hea olemiseks vaja midagi teha, te juba oletegi seda.