mõtle ennast terveks

        Negatiivne mõtlemine võtab inimeselt võimaluse elada tervena ja harmooniliselt, sest seda, mida kardame ja millele oma teadvuse suuname, me ka ligi tõmbame. Juba 2000 aasta eest võis Rooma Antoniuse termide seinalt lugeda mõttetera: "Non hic curatur, qui curat" (Ei saa siin terveks see, kes muretseb).

Vanas Testamendis kurdab Iiob: "See, mille ees ma tundsin hirmu, tuli mulle kätte, ja mida kartsin, see tabas mind" (Ii 3:25). See ütlus peab tänapäeval paika samuti nagu noil päevil.

Me ei saa muuta minevikku. Enesehaletsus ei aita, kuid tulevik on meie kätes. Seal on veel kõik võimalik, seepärast ei tohiks me kunagi raisata oma jõudu enesehaletsusele.

Enesehaletsus on täiesti ülearune, sest me võime kurtmist väärt olukordi ise muuta. Ainult nii saame me muutuda, samas kui enesehaletsus ei muuda midagi - me raiskame vaid jõudu, aega ja teeme kahju tervisele. Niipea, kui leiame endas mõne enesehaletsuse idu, tuleb meil sellega tegeleda ja see välja juurida enne, kui ta meid oma võimusesse haarab.

Enda haletsemine röövib jõudu, inimene  muutub väärtusetuks, endale koormaks ja muudab end destruktiivse hoiakuga ebapopulaarseks. Viimaks toob see kaasa depressiooni, kus inimene aina end haletseb ning ennast, oma lähedasi ja kaasinimesi kurnab.

Õige mõtlemise kaudu on võimalik kõike muuta. Mõtlemine on vaimse energia liigutamine. Ma annan sellele vormi ja lasen niiviisi nähtavaks saada. Kõigest olevast on mõeldud ja see kehtib nii suurte kui ka väikeste asjade puhul.

Positiivne mõtlemine on esimene samm positiivseks saamise teel, mis tähendab õiget mõtlemist ning teadlikult ja visalt sellest kinni hoidmist. Siis ei jää ka edu tulemata.

Siia juurde kuulub ka oskus öelda "ei". Seda tuleb osata öelda autoriteedile, ebasoovitavale rollile, mida meile püütakse peale suruda, või ka omaenda soovidele.

"Ei" ütlemine tähendab tegelikult "jah" ütlemist enda identiteedile. Seega tähendab ei ütlemine teisel tasandil jah ütlemist.

Kui me oleme aru saanud, mida me tegelikult tahame, siis peab meil jaguma julgust selle eest seista. Julgust tõde ära tunda ja tunnistada. Julgust midagi alustada ja vajadusel ka kasutada. Julgust end siduda ja vahel ka lahti öelda. Öeldakse, et julgus võidab.

Lisaks julgusele on vaja ka püsivust. Alles siis, kui me end enam eksitada ei lase, kindlalt eesmärgi poole püüdleme ja kahe jalaga maa peal seisame, hakkab positiivne mõtlemine vilja kandma. Ent kui meil vajalike omadusi ei ole, siis saame end aidata sihiteadliku mõtlemisega.

Te saate, mida igatsete, kui asute asja kallale ilma enesehaletsuseta, positiivselt, julgelt ja kindlameelselt. Aga ühekordsest julguse näitamisest ei piisa, sest vaevalt saab üks probleem lahendatud, kui ilmub uus. Positiivsus tähendab ennekõike lõpuni vastu pidamist. Tõeliselt positiivset mõtlemist ei suuda miski väärata. Kiiduväärt pole mitte alustamine, vaid üksnes järjekindlus ja see, et iga vale mõtet võib kasutada päästikuna, et teadlikult teadvusesse õigeid mõtteid lisada ja neid seal hoida.

Valede negatiivsete mõtetega me üksnes karistame end. Muutume närviliseks, vererõhk tõuseb, seedimine läheb korrast ära ja see võib tuua kaasa maovaevusi, süda lööb ebakorrapäraselt ning lihased on pinges. Tagajärjeks on peavalu, väsimus, halb tuju ja unehäired ning me muutume enne õiget aega närtsinuks, vanaks ja haigeks.

See peaks olema piisav põhjendus, miks negatiivseid mõtteid vältida või vähemalt positiivseteks ümber vormida. Kindlasti tuleks vältida järgnevaid laialt levinud "haigeks tegijaid":

1)  Ettekujutus, et on tingimata vajalik, et kõik ümbritsevad inimesed mind armastaksid ja aktsepteeriksid.

2)  Usk, et minevik mõjutab jätkuvalt minu elu ja ma ei saa midagi muuta.

3)  Usk, et ebaõnn sõltub juhusest ja selle vastu ei saa tegelikult midagi teha.

4)  Arvamus, et on katastroof, kui asjad ei lähe nii, nagu mulle meeldiks.

5)  Ettekujutus, et on vaja kedagi, kes oleks tugev ja kellele saaks toetuda, sest üksi ei ole võimalik hakkama saada.

6)  Usk, et mõtted tekivad iseenesest ja seda ei saa kuidagi mõjutada.

7)  Ettekujutus, et kogu aeg tuleb mõelda sellele, mis võib juhtuda ja pidevalt arvestada, et see lähebki nii.

8)  Ettekujutus, et ebameeldivaid olukordi tuleb kannatlikult taluda ja neid ei tasu üritada muuta.

9)  Usk, et igaüks jääb ükskord haigeks ja selle vastu ei aita miski.

10)  Ettekujutus, et mõned inimesed on kurjad ja halvad ja neid tuleb selle eest, võimalusel minu kaudu, karistada.

Asendage need ja teised sarnased mõtted tõdemusega, et keharakkudel on oma teadvus ja nad reageerivad teie mõtetele. Mentaalne magnetism ja bioelekter voogavad läbi teie keha ja kujundavad iga raku arusaama sellest, mida te oma tervisest ja elujõust arvate. Seepärast koondage oma vaimne loomejõud positiivsetele ja meeldivatele ettekujutlustele tervisest, harmooniast ja rõõmust. Võtke harjumuseks asendada negatiivsed ja ebasoovitavad mõtted otsekohe positiivsetega.

Positiivne mõtlemine ei tähenda negatiivsete mõtete tõrjumist, nende eest põgenemist. Positiivne mõtlemine on pigem see, kui mõistate, et kõik, eriti ebameeldiv ja valus tahab mind aidata, kui olen valmis seda abi vastu võtma. Positiivne mõtlemine tähendab arusaamist, et negatiivset ei ole tegelikult olemas, vaid on ainult ebameeldiv hüve, mille ma ise olen muutnud hädavajalikuks, et minu sisemised vead parandatud saaksid.

Positiivne mõtlemine tähendab tunnistamist, et minu saatus on rätsepatööna valmiv ülikond, mis on õmmeldud just mulle ja arvestab minu jõu ja võimetega, mis mul parasjagu on. Seega ei saa minult nõuda liiga palju ja raske ülesanne on lihtsalt kompliment minu võimetele sellega toime tulla.

Selle juures aitab mind iga haigus, sest ta juhatab, mille kallal tuleks veel töötada ja mis on vaja veel ära teha.

Haigus ei ole seega meie vaenlane, vaid sõber ja partner, kes näitab, mis hädavajalikus õppeprotsessis vajaka jääb, kus oleme õigelt teelt hälbinud ja samuti seda, mida korra taastamiseks ette võtta.

Tegelikult on küsimus selles, et teadlikuks saamise kaudu võime muuta haigussümptomid ülearuseks.

Igal haigusel on seega vaimne põhjus. See, mida meie põhjuseks peame, on vaid haiguse vallandaja. Terveks saamiseks on vaja kõrvaldada vaimsed väärhoiakud ja haigus aitab meil neid ära tunda. Me jääme haigeks, sest me ei kuula enam oma keha ega soovi seda mõista. Me käitume vääralt, ebapiisavalt hingates, valesti toitudes, liiga vähe liigutades, korraga liiga palju ära teha püüdes ja endal stressi tekitades. Me hoolime osadest asjadest liiga palju ja teistest liiga vähe. Kokkuvõtteks: väära tegevuskavaga blokeerime me ise loomuliku tervenemismehhanismi ja pärsime tasakaalu teket. Tarvis on:

"Kasvada tervise poole."

Ka parim arst ja kalleimad ravimid ei suuda ravida, vaid üksnes meis peituv ravivägi. Medikamendid või raviprotseduurid suudavad parimal juhul keha funktsioone vaid ergutada.

Me oleme oma elu arhitektid, kusjuures loome iga hetke nii, nagu oleme siin ja praegu. Alles siis saame kogeda meie tõelisele olemusele vastavat elu. Iga planeerimine muutub ülearuseks, sest elu järgib iseenda plaani ja ühtlasi ka loomise plaani. Elust saab seiklus ja retk tõelise mina poole.

Mina ise olen siht ja tee. Mina ise olen oma soovide ja igatsuste täitumine. Mina olen oma probleemide lahendus. Mina ise olen kõige parem ravim. Mina ise olen elu - ja elu on jumal.

___________________________________________________________

UUS TEHNOLOOGIA VÕIMALDAB MÕTTEJÕUL ROBOTKÄSI LIIGUTADA

18.05.2012 BNS 

USAs neurotehnoloogilises eksperimendis osalenud halvatud patsiendid suutsid aju välispinnale siirdatud sensori abil teostada nende külge kinnitatud robotkäega erinevaid lihtsamaid liigutusi.

Braingate 2 nimelise 96 elektroodiga sensor aitab halvatud või jäseme kaotanud patsientidel suunata läbi tegevusele mõtlemise robotkäe liikumist, kirjutab CNET.

Uus tehnoloogiline lahendus on küll veel arengujärgus, kuid erinevad tehtud katsed on juba häid tulemusi näidanud.

Eksperimendis osalenud patsiendid suutsid üle 60 protsendil kordadest panna tegevusele mõeldes nende külge kinnitatud robotkätt mingit eset puudutama.

«Neurotehnoloogias on astutud suur samm edasi. Tulevikus on ehk võimalik taastada halvatud või jäseme kaotanud inimeste liikuvus ja iseseisvus täielikult,» ütles eksperimentaalprojekti aastaid vedanud neuroloog John Donoghue. http://donoghue.neuro.brown.edu/