hirm

        Hirm on paljude inimeste eluga väga tihedalt seotud. Kui näeme asju liiga kitsalt, piiratud teadvuse puhul, siis hakkab meil hirm. Teatud muljete ja kogemuste töötlemine ja õige liigitamine raskeneb. Kui inimene satub olukorda, mis puudutab tema mina seda valdkonda, siis tekitab see teatud määral hirmu.

Hirmul on palju nägusid. Me tunneme hirmu selliste raskuste ees nagu katastroofid, õnnetused, majanduslangus, kaotus, lähedasest inimesest ilma jäämine või elu kaotamine. Paljudele on hirm pidev saatja ning nad ei oska elu ilma hirmuta ettegi kujutada.

Kõige sagedamini nimetatud hirmu põhjused on: ebaõnnestumine (armu-, tööelu), sihitus (elueesmärgi puudumine), äraütlemine, sõda ja üksindus. Ent need on parimal juhul hirmu vallandajad. Hirmu tegelik põhjus peitub inimisiksuses, tema piiratud mõtlemises, mis ei küüni tema olemise juurteni. Niipea, kui inimene avardab oma arusaamist sellest valdkonnast, kaob ka hirm. Esimene samm on tunnistada, et mul on hirm, aga mina ei ole hirm.

Hirm on võimas jõud. See jõud, mis toob kartjale just seda, mida ta kardab (põhjus-tagajärg seadus). Seni, kuni laud lebab põrandal, on selle mööda hõlbus käia. Kui seesama laud on asetatud üle kuristiku, siis on seda mööda raskem käia, sest nüüd kardetakse alla kukkuda. Arvatavasti kukutakse just selle hirmu pärast - seda nimetatakse isetäituvaks ennustuseks.

Hirmu kaks eelist:

1.  Hirm soodustab või kergendab vajaduse korral kiiret reageerimist.

2.  Hirm väldib või vähendab keha vigastamise ohtu, sundides inimest arvatava ohu eest põgenema. Nende näidete põhjal on seega hirm nõrkuse vastand.

Hirmu negatiivsed küljed:

1.  Hirm on äärmiselt negatiivne tunne.

2.  Hirmu tagajärjed pole kahjulikud mitte üksnes kehale:

       - See pärsib vaimseid võimeid.

       - Seedimine kulgeb vaevaliselt.

       - Hirm võib põhjustada veresuhkru ja vererasva (lipiidide) näitaja kõrgenemist.

       - Kahjustab veresooni

       - Ei lase tunda rõõmu.

3.  Hirm on halb nõuandja, eriti kui see on ainuke nõuandja.

4.  Hirm ei lase meil oma elu mõtet teoks teha.

Leidub inimesi, näiteks langevarjurid, akrobaadid, kes suudavad teadlikult esile kutsuda hirmu vastureaktsiooni. Nad harjutavad neid olukordi ja kujutavad neid elavalt ette, kuni hirm kaob. Nad tekitavad endale hirmu ja lähevad teatud viisil sellest läbi. Kui nad viimaks satuvadki hirmutekitavasse olukorda, siis on nad ette valmistatud ja reageerivad õigesti. Tuleb märkida, et kasulik on hirmutekitavale olukorrale kujutada positiivset lahendust, koged vaimus, et viimaks läheb kõik hästi.

Hirmu üheks erivormiks on foobiad. Foobia on objektiivselt põhjendamatu hirm kujuteldava ohu ees. Enamasti on need foobiad seotud läbitöötamata kogemustega. Foobia liik seondub kogemuse iseloomuga. Tõelist abi pakub vaid hirmu tekitava olukorra uuesti läbi elamine. Seda saab teha näiteks tagasipöördumisteraapia abil.

Kõige levinum hirm on hirm surma ees. Kes kardab surma, see kardab ka elu. Kes suudab oma elu täielikult omaks võtta ja seda jaatada, sel pole hirmu surma ees, mis tegelikkuses on "elu kroon", iga elu kuninglik punktipanek. Surmahirm on mittetäidetud elu tunnus. Elu pole midagi muud kui kõige taga seisva lõputu, absoluutse ja ühendava jõu otsing.

Surma karta pole mingit põhjust. Pigem peaksime keskenduma elule, et olla kogu elu vältel tõeliselt elus. Igasugune hirm on meie arengu suurim pidur, sest see ei lase meil saada selleks, kes me võiksime olla.

Tunnistage, et teiega saab juhtuda vaid see, mida te ise olete põhjustanud. Selle eest pole nagunii võimalik põgeneda, kuid seda on võimalik alati muuta.

Hirm näitab, et:

a)  Ma olen blokeeritud, minu teadvust ahendavad lahendamata kogemused, probleem või jäik vorm, millele ma püüan vastata.

b)  Minu teadvuses on pime laik.

c)  Mul napib enesekindlust ja eneseusaldust.

d)  See on hinge appikarje, sest ma kujutan endale ette midagi ebameeldivat, kuigi see pole üldse vajalik.

e)  Ma tahaksin edasi jõuda ja elule jah öelda, aga mul on tuleviku ees hirm, mis on ebameeldiv tunne, kuid siiski on soovitav teha seda, mis vaja, et hirm kaoks.

f)  Ma tunnen hirmu selle ees, mida ma ei taha lubada, kuigi peaksin lubama, sest see aitab mul olla rohkem mina ise või selleks saada.

g)  Ma kardan seda, mida ma ise teistele teha ei taha. 

h)  Ma piiran ennast või sunnin end olema see, kes ma pole.

i)  Iga minu foobia osutab täpselt sellele valdkonnale, millega pean tegelema. Hirm on alati elu kaardikepp, mitte aga see, millele osutatakse.

Iga hirmu taga peitub põhjus, mis tuleb selgeks teha ja kõrvaldada. Kui põhjus on kadunud, siis kaob ka hirm iseenesest, sest seda pole enam vaja. Kõik hirmud on seotud kartusega midagi head kaotada. See sunnib meil lubama midagi ebameeldivat, sest ka see kuulub elu juurde. See nõuab tunnistamist, et lõppude lõpuks on hea kõik, mis toob kaasa isiksuse arenemise. Seega pole vaja midagi ihaldada ega tõrjuda.

Hirm on üleskutse elada täiel rinnal, näha positiivset ka ebameeldivas, mitte himustada üksnes meeldivast osa saada, vaid õigest. Hirm on alati üleskutse olla rohkem mina ise. Hirm aitab meil täita elu mõtet, saada vabaks kujutlustest ja väljamõeldistest ning elada tervenisti siin ja praegu. Siin ja praegu elades ei tunta hirmu - ma olen viimaks vaba!