iga haiguse varjus on probleem

        Haigus pole midagi muud kui mingi probleemi väljendusvorm. See on vaid üks võimalus, kuidas elu annab teada, et midagi on viltu, et pole nii, nagu peaksime olema.

Kui me ei mõista keha keelt ega sõnumeid või ei reageeri neile, siis on elul meie jaoks varuks veel teistsuguseid probleeme, mida ta meie äratamise jaoks ellu kutsub, et võiksime uurida, ärgata ja otsida elu mõtet ning niimoodi alustada teekonda iseenda poole.

Ent haigeks ei pruugi jääda mitte ainult keha, vaid haigus võib tabada ka elukutset, lähisuhet, perekonda, majanduslikku olukorda või religioosseid tõekspidamisi. Haige võib olla eri tasandeil, kuid alati näitab haigus, et elu ei saa mingis valdkonnas harmooniliselt voolata, et kusagil on vajakajäämine.

Kui sageli olete te öelnud: "Selline ma kord juba olen" või "On, nagu on, mina ei saa siin midagi muuta"?  Sageli on see, mida me ütleme, mitte meie enda, vaid hoopis teiste poolt öeldud arvamus. See hakkab meie elu juhtima, kui me selle omaks võtame ja enda arvamuseks teeme.

Kui meid on hoiatatud: "Ära usalda võõraid" või "Inimesed tahavad sind tüssata" või kasvatatud muude sarnaste õpetussõnadega, siis kujuneb ka meie elu seesuguseks. Me leiame kõikjalt oma usule kinnitust. Kui meile on õpetatud: "Inimesed on loomult head" või "Kõikjal võib kohata armastust", siis leiame ka kõigele sellele oma elus kinnitust. Elu ja sündmused pole mitte nii- ja naasugused, vaid sellised, nagu usume neid olevat. Juba Jeesus ütles, et igaühe üle mõistetakse kohut tema usu järgi. See vana tõde pole oma päevakajalisust minetanud. Tänapäeval öeldaks vahest nii: "Teadmine tuvastab tõsiasju, aga usk loob neid."

Süüvige hetkeks endasse ja jälgige oma mõtteid. Millest te praegu mõtlete ja ennekõike kuidas te mõtlete? Ka praegusel silmapilgul loote tulevikku, teate te seda siis või mitte, teete seda teadlikult või mitte. Ent igal hetkel võite te muuta oma mõtete ja sellega ka kogu elu suunda. Keegi peale teie enda ei mõtle teie peaga ja keegi ei saa teie mõtetesse sekkuda, kui te just ise selleks luba ei anna.

Saage aru, et teil on iga hetk vabadus valida, millal hakata oma elu juhtima ning anda selle kaudu oma tervisele ja saatusele uus suund. Meie vägi on piiratud vaid praeguse hetkega. Eilset me enam muuta ei saa ja homset saab vormida vaid nüüd ja praegu. Eilne on surnud, homne päev pole veel sündinud ja ma elan praegu (ja ainult praegu)! Just praegu on mul kõik võimalused käeulatuses. Mõtted ja teod, mille kasuks ma praegu otsustan, kujundavad minu homse päeva. Ja samamoodi, kui ma ka midagi valesti tegin, siis saan ma seda nüüd muuta. Loobudes hädavajaliku sammu astumisest, sunnin ma elu endale probleemi saatma. Probleemid on alati eluülesanded, millesse on kätketud and või kingitus.

Probleemid on seega ülesanded, mis kutsuvad meid midagi tegema või millestki loobuma! Loobuda on võimalik vaid sellest, mis mulle ei kuulu. Põrkudes probleemile, ükskõik mis kujul või tasemel, peaksin endalt küsima: millest peaksin praegu loobuma või mille minna laskma? Mis see on, mis ei lase mul olla see, kes ma tegelikult olen? Iga probleem, olgu see haigus või midagi muud, ütleb mulle, et ma pole mina ise. Elu nõuab probleemi abil millestki iseendale mitteomasest loobumist, see tähendab tunnetamist, teadlikuks saamist ja otsustamist vana muuta ning sel viisil haiguse põhjus kõrvaldada.

Elu oskab välja mõelda igasuguseid probleeme. Need võivad ilmneda partnerina, sündmusena või haigusena. Aga alati käib sellega kaasas energia, mis aitab meil teha sammu enda suunas. Nii näiteks on partneril teatud omadused, mis meile meeldivad ja kuuluvad meie tegeliku olemuse juurde, kuid mida me pole veel oma ellu lubanud. Tal võib olla ka omadusi, mida me eriti kõrgelt ei hinda, mida me tõrjume, mis meid segavad või mis meid vihastavad. See juhib meie tähelepanu üksnes vajakajäämistele või probleemile meie sees, mida me pole märganud, kuid peaksime üle vaatama, et taastada endas harmoonia. Seega sunnib elu meid probleemide abil avastama iseennast, et olla rohkem meie ise.

Probleem on mõeldud minu, minu tõelise mina jaoks. See aitab mul leida oma mina ja seda teadvustada, et niiviisi astuda sammu enda poole ja olla jälle natuke rohkem mina ise.

Kui probleem leiab lahenduse ja ülesanne saab täidetud, siis tuleb meil probleem jälle lahti lasta. See kehtib ka partneri puhul. Kui partnerlussuhe on ennast ammendanud ja kaaslane ei peegelda enam minu osa, mis mul tuleb lahti lasta või integreerida, siis tuleb mul partner arvatavasti lahti lasta, sest elul on minu jaoks varuks veel sobivam osa või partner. Kui me sellisel puhul ei lase elul vabalt voolata, siis peab elu esile kutsuma vägivaldse lahkumineku ja see võib toimuda ka haiguse vormis.

Me ei saa hoida seda, mis meile ei kuulu. See seadus kehtib alati. Ka haigus on midagi sellist, mis ei kuulu tõelise mina juurde. Kui oleme haige, siis hoiame järelikult ikka veel kinni millestki, mida soovime etendada või mis arvame end olevat, kuigi me tegelikult seda pole. Haiguse liik on märk sellest, millest me ikka veel lahti pole lasknud ja mis ei lase meil olla mina ise.

Haigus kuulub meie juurde seni, kuni lohistame endaga kaasas selliseid olemise aspekte, mis ei kuulu meie juurde. Kui oleme tõepoolest meie ise, siis paistame ka sellisena, nagu tegelikult oleme: terviklikud ja täiuslikud.

Vaid seda, mis ei kuulu tõelise mina juurde, saab ära võta. Sest enda tõelist mina pole võimalik kaotada ja seda ei saa meilt ka ära võtta. Kõik muu on näivus ja illusioon, mis peab ühel päeval kaduma, kui jääb järel tõeline mina.

Tahtmine midagi omada, on kindel märk sellest, et ma ikka otsin veel ja ei seega ei lase elu täielikult enda juurde. Tahtmine seisab minu ja eesmärgile jõudmise vahel.

Seni kuni ma tahan millestki kinni hoida, on minu käed piltlikult öeldes ikka veel seotud. Ma ei suuda tabada olemise täiust, pole avatud elu andidele ega enda mina jaoks valmis.