süda

        Süda on meie olemise kese, tunnete asupaik ja armastuse, meie sügavaima tunde, lähtekoht. Ent ka julgus, suuremeelsus ja arukus saavad alguse südamest. Meie süda sümboliseerib ühtsust, evolutsiooni eesmärki.

Süda on meie elu mootor ja sellega on seotud kõik, mis meid liikuma paneb. See sõltub piisavalt füüsilisest koormusest ja on omakorda meie tunnete keskus, sest tunded liigutavad meid. Rahvasuus on tekkinud vägagi paikapidavad kõnekäänud:

Süda hüppab rõõmust või tahab suurest rõõmust lõhkeda. See võib suurest rõõmust lausa kurgus taguda, võib hirmust peaaegu seisma jääda ja teinekord saapasäärde vajuda. Keegi võib kogu südamega asja juures olla või siis südamesse võtta. Midagi võib olla südame peal või siis sulgete kellelegi oma südame. Südame lööb rütmist välja liiga suur või vähene liikumine, olgu siis kehaliselt või emotsionaalselt, liiga suur või lubamatu tunne.

Südamehaiged on need, kes oma südant kuulata ei taha ja meelsamini mõistuse juhtnööride järgi talitavad. Südame puperdamine või tagumine on selge märk õigelt teelt kõrvale kaldumisest, sisemise rütmi või korra häiretest. Kui me ei taha oma südant kuulata, siis ta sunnib meid.

Inimesel on kaks keskust: süda ja aju, seega mõistus ja tunded. Rütmihäirete puhul mängib süda segast, sest tema peremeest ei liiguta enam miski, tema tundeelu on tardunud ja talle ei lähe miski korda. Teda juhib mõistus, mis ei lase tundeid üldse ligi või teeb seda ebapiisavalt. Süda oma kõrvalekalletega sunnib haiget jälle kuulama oma keskust. Liiga palju arvustavat mõtlemist toob kaasa keskpunkti ja igiomase mina kadumise ning seeläbi hirmu. Liiga intensiivne ajutöö toob kaasa südameinfarkti.

Angina pectoris (rinnaangiin), on südame ahasus, tundeelu hääbumine, kalkus, kitsarinnalisus ja ego valitsemine. Südameinfarkt võib südame otseses mõttes puruks rebida. Kui hindame oma ego üle ega lase südamel kõneleda, siis eraldame me end sellega elust.

Südameinfarktile võib eelneda südameneuroos või põhjendamatu hirm oma südame pärast. Nii sunnib süda kogu elu ümber kujundama hirmu pärast, et süda võib üles öelda, sest eirame teda. Südameneurootik pelgab südame seiskumist, seda, et ta võib muutuda südametuks. Ta pöörab oma südamele liiga palju tähelepanu, ilma seda tegelikult kuulamata. Nii jõutakse ahistuseni, mida südameneuroosi puhul kogetakse hirmuna.

Rinnaangiini puhul kandub tundeelu piiratus üle kehalisele tasandile ja seda veresoonte ahenemisega, kokkuvarisemisena. Rahvasuu räägib kõvast või kivinenud südamest. Mõlemal kujul ei saa süda piisavalt toitu, algul vaimset ja hiljem juba kehalist.

Äärmiselt põhjuslikult mõtlev inimene on seetõttu südametu või külmasüdameline. Ka seda, kes püüab teise üle valitseda ja nendega manipuleerida või tõmbub pärast armastatud inimese kaotust endasse, ähvardavad südamevaevused - süda kurdab selle üle.

Harmoonilisel inimesel on mõlemad funktsioonid tasakaalus - ta on leidnud enda keskme. Seepärast ei tohiks midagi teha poole südamega, vaid selleks, et oma süda täielikult endale saada, tuleb see ära kinkida.

Teised riskitegurid on viha, kannatamatus, stress ja hirm. Ladina keeles tähistab hirmu sama sõna mis kitsust või ahasust.

Kui hirm enda tunnete ees paisub liiga suureks, nõnda et hirmul tekib oma rütm, lastakse tihtipeale paigaldada südamestimulaator. Sellega allutate end võõrale rütmile. Teid ei juhi enam tunded, vaid masin.

Südame vaevuste korral tuleb endalt küsida:

a)  Kas ma ikka kuulan veel otsuste langetamise juures oma südant?

b)  Kas minu elu määrab elav rütm või üksnes mõistus?

c)  Kas minu pea ja süda, mõistus ja tunded, on ikka harmoonilises tasakaalus?

d)  Kas minu elus on piisavalt seda, mis mind liigutab?