kõige võimsam ravivägi

        Armastus on kõige võimsam ravivägi, mida elu meile pakub. See kes tõeliselt armastab, ei saagi haigeks jääda, sest armastus on kõige puhtam ja tervendavam energia. Kes on tulvil armastust, selle elus pole haigustel kohta.

Siiralt armastada saab alles siis, kui olen õppinud armastama oma egost kõrgemal asuvat tõelist mina. Armastus iseenda vastu ja seega ka enda sees peab saama vabalt voolata, ilma igasuguste mööndusteta. Ma saan ennast kogu hingest ja südamest armastada vaid siis, kui ma olen leidnud üles oma tõelise mina ja tunnen end olevat väärt oma armastust vastu võtma.

Kui armastame tõeliselt ja oleme endaga kooskõlas, siis oleme ka terved ja terviklikud. Seega on tõeline armastus meie elu kõige püham ja täiuslikum ettevõtmine. Alles see, kes endaga lepib ja ennast armastab, see suudab oma armastuse ka teistele suunata.

Tema armastus saab vabalt voolata ilma soovita teisi ära kasutada või omada. Armastus kaasinimese vastu pole seega enam oma sidumine nende iseloomuomadustega, millest me enda puhul puudust tunneme ja mille külge klammerdume, vaid me oleme ennast tulvil ja saame kaasinimestega tingimustega jagada oma tõelist olemust.

Armastus on andmine - enese täielik andmine. Armastus enda vastu on sild tõelise õnne juurde. Kaasinimest armastada tähendab teda enda juurde juhatada, soodustada ta kasvamist, aidata ennast leida ja endaks jääda.

Armastus on kõige tervendavam jõud. Armastus kõrvaldab viha ja hirmu ning annab elurõõmu. Armastus näitab teed, aitab seda teed käia, ongi ise see tee. Kui suhtun armastusega endasse ja tervesse maailma, siis saab elu vabalt minust läbi voolata, sest ma olen oma tõelise olemusega kooskõlas.

Hakakem armastama. Andkem endale võimalus elada, olles mina ise, hakakem olema mina ise ja laskem nii elu endale lähemale. See on terve, tervikliku ja rahuldustpakkuva elu nurgakivi. Alles siis, kui oleme õppinud täielikult elama ja mina ise olema, oleme loonud eelduse tõelise armastuse võimulepääsuks. Sel moel aktiviseerime oma suurima tervendamisväe.

Kui ütleme endale "jah", võngub see "jah" vastu terves meie olemuses, peegeldub meie elusündmustes. Siis pole kehal enam tarvis valusaid sõnumeid saata, et me teda kuulaks ja tähelepanuta ei jätaks. 

Füüsiline või psüühiline valu saab meile osaks siis, kui me ei ela vastavuses enda minaga. Me oleme vabad otsustama, mis meile osaks saab, sest kannatame täit vastutust enda ja oma saatuse eest. Elu, nagu ka meie keha, on peegel, meie oleme selle väljendus. Keha ja elusündmused näitavad, mil määral elame endaga harmoonias, oleme meie ise. Kui ma olen enda vabaks lasknud, andnud endale vabaduse olla nii, nagu ma olen, siis saab elu omakorda minust läbi voolata - ja ma ise olen seejuures terviklik.

Kui elame siin ja praegu kogu südamest, kõigega, mis me oleme, piiritus ulatuses, tulvil armastust, kirge ja rõõmu, siis võib meie osaks saada ka igavene elu. Enda pidev muutmine on transformatsioon, kestev uuenemine igal silmapilgul.

Haigused viitavad alati eksimustele elu vastu. Elu tähendab omakorda pidevat küpsemist ja enda tõelisele minale lähemale jõudmist. Selleks tuleb igal hetkel olla valmis ja avatud üha sügavamale ellu sukelduma. Igal hetkel tuleb olla valmis vanast minast lahti ütlema ja sündima uuesse minasse. Seepärast on otsustava tähtsusega elada siin ja praegu.