keha kui teejuht

        Iga mõte või tunne vallandab kehas teatud keemilise protsessi, mille käigus tekivad mõtte või tunde iseloomuga kooskõlas olevad ained. Need võivad olla tervendavad ained, mis tugevdavad  immuunsussüsteemi, või mürgid, mis põhjustavad viimaks haigestumise. Siin peituva võtme nimetus on

mõttedistsipliin.

Kes tegeleb vaid sümptomitega, lülitades välja signalisatsiooni ilma haiguse põhjust kõrvaldamata, see käitub vastutustundetult. Ja kes soovib aidata oma kehal mürkidest vabaneda, see ei peaks sinna uusi mürke lisama.

Paastumine on looduslik ravivõte mürkidest vabanemiseks ja iga loom paastub, kui tal tervis korras pole, sest loomulikud instinktid sunnivad teda selleks. Paastumise ajal pöördub osmoos soolestikus ümber, enam ei imendu toitained sooltest verre, vaid mürkained verest soolde. Paastudes väljuvad jääkained ka naha kaudu: see lõhnab halvasti isegi siis, kui end mitu korda päevas pesta.

Ent vabaneda tuleb ka vaimsetest mürkainetest. Need tekivad väärate vaimsete hoiakute või vähese usu tagajärjel. Juba Carl Gustav Jung ütles: "Olen ravinud sadu patsiente ja nende seas pole olnud ühtki, kelle probleem poleks viimaks seisnenud vajaduses leida elus religioosne aspekt."

Seega võite te valida väikese või suure teraapia vahel. Väike teraapia seisneb probleemi teadvustamises ja lahendamises, haiguse põhjuse väljaselgitamises ja tervendamises.

Suur teraapia seisneb vaimsete väärhoiakute väljaselgitamises, blokeeringute kõrvaldamises, õige tee äratundmises, jõu rakendamises ja võimete arendamises. Ühe sõnaga: teadvustamises. Siia hulka kuulub ka näilisuse taga tegelikkuse nägemine, ülesannete täitmine ja enda kaudu loomise teoks tegemine.

Siis ei ole meil enam haiguste pärast muretseda - me muudame need tarbetuks.

Meie elu ülesandeks on näha endas tegutsejat, põhjust, ja võtta selle eest vastutus. Sest kui me ise enda kallal tööd ei tee, siis tehakse seda meie kallal.

Selleks on meil vaja usku, mitte religiooni konfessiooni mõttes. Tervenemine ilma usuta ei ole võimalik!

Evolutsioon on loomisülesanne ja elu evolutsiooni teostamine. Alles siis oleme me üks, harmoonias looduga ja elame rikast elu.

Kui me ei näe elu enam piiratud perspektiivist, vaid tervikuna, siis näeme me ka haiguste mõtet. Alles siis, kui oleme elu jaoks küpsed, võime me tõeliselt terveks saada. Seni, kuni asi pole veel nii kaugel, jookseme me ikka arstide vahet ja laseme sümptomeid tavalisel viisil ravida, ja kui meil ei vea, siis osutub ravi edukaks, sümptom kaob ja peame end terveks. Me ei ole probleemi lahendanud, vaid probleemi eest põgenenud ja sunnime niiviisi saatust sama õppetundi selgemalt kordama.

Eelduseks on muidugi see, et ma pean olema valmis tegelikkust tajuma. Paljud kaitsevad end osavalt selle tajumise eest, öeldes: "See võib ju mõnede puhul paika pidada, aga minu puhul on asi hoopis teisiti - järelikult on see vale!" Selline hoiak on igati mõistetav, sest kui tal oleks arusaamine, siis oleks ta juba haigused ülearuseks muutnud. Sest ainult see, mis paika peab, jahmatab, sest see osutub õigeks. Meil on kombeks keskenduda pilk pigem välistele asjadele, nagu see naine, kellele arst ütles, et valud tema jalas on tingitud vanusest ja naine vastas: "Jama, minu teine jalg on sama vana ega valuta üldse!"

Sümptomeid hinnates tuleb meil meeles pidada, et konkreetne probleem või mürk võib end väljendada erinevates organites või erinevates projektsioonipindadel. Milline projektsioonipind valitakse, see sõltub ennekõike individuaalsest suhtest probleemi.

Kui keegi on surve all, siis võib see väljenduda näiteks järgnevalt:

a)   Agressiivne käitumine kaasinimeste vastu. Sel juhul maandatakse sisemine pinge väljapoole, kaasinimestele.

b)   Kõrge vererõhk (hüpertoonia). Näitab, et meil on kavatsus tegutseda, kuid seda ei tehta teoks ja rõhk ei alane.

c)   Kõrgenenud silma siserõhk (glaukoom). Kui sisemise surve väljundiks valitakse see projektsioonipind, annab see märku, et surve põhjuseks on vaade asjadele, omaenda vaated.

d)   Survetunne peas annab märku, et pinged tekivad mõtteliste konfliktide tagajärjel, et probleemile ei ole veel lahendust leitud.

e)   Pinges lihased, mis võib viia koguni lihaste jäigastumiseni. Märk puudulikust valmisolekust hingeliselt konfliktiga rinda pista ja seda lahendada. Nii "külmuvad" pinged lihastesse.

f)   Surve kõhus annab märku, et olukorda ei ole võimalik "seedida". On tekkinud suutmatus või soovimats midagi aktsepteerida, võtta seda nii, nagu see on.

g)   Mädakolle. See projektsioonipind näitab, et sisemine pinge otsib väljapääsu mingis kindlas punktis ja seepärast ilmneb see ka meie kontaktpinnal, nahal, ühes kindlas punktis. Lahenduse leidmisel tuleks keskenduda sellele konkreetsele punktile.

h)   Surve põiele näitab, et tuleb aegunud asjadest vabaneda. See võib olla hingelis-vaimne hoiak, millest tuleb vabaneda. Kui me ei suuda end hingelis-vaimsest survest vabastada, siis püüab keha vähemalt oma tasandil survet leevendada.

Meie ülesandeks on neid sümptomeid märgata, seal peituvast teabest aru saada ja vastavalt käituda, näiteks vajalikke järeldusi tehes. Seni kui seda ei juhtu, sunnime me organismi üha uutel projektsioonipindadel probleemist teada andma. Alles õppetunni mõistmine ja selle kohaselt talitamine vabastab meid tõeliselt - teeb terveks.

Õppetunni kordamine toimub tavaliselt kasvava intensiivsusega. Mida tugevam on vastupanu, seda suurem on sümptomite surve.

Enne, kui probleem ilmutab end sümptomi vormis, annab ta endast teada idee, soovi, unenäo või fantaasiana. Mida avatum inimene sel kommunikatsioonitasandil on, seda vähem kehalisi sümptomeid üldse vaja läheb.

Ent kes sellisele informatsiooni edastamise vormile avatud ei ole, seda sunnib organism juba järgmist sammu astuma. Talle saab osaks kergekujuline funktsionaalne häire - ebameeldiv, kuid ei midagi hirmsat. Kui inimene ka nüüd seesmist probleemi märgata ei taha, siis näidatakse seda talle väliselt. Kui ta ka seda märgata ei soovi ja õpib sellega elama, siis jõuab asi järgmisele tasandile.

Nüüd jõutakse akuutsete kehaliste vaevusteni nagu väikesed põletikud, vigastused või kerge õnnetus. Nüüdsest alates palub organism juba tungivaid muutusi ja esitab oma palvet valuliselt. Kui ma ka nüüd üksnes valusid vaigistan ega võta ette hädavajalikku teadvuse muutust, jõuab asi juba järgmisele tasandile. 

Akuutne põletikuline protsess muutub krooniliseks. Organism saadab püsihoiatusi. Ta ei taha enam niimoodi elada ja see samm toob kaasa degeneratiivse protsessi ühes pöördumatute kahjustustega.

Kui inimene ka sellele olukorrale reageerida ei oska ega soovi, lõpeb see varem või hiljem surmaga. Ka surm on sümptom ja sunnib meid lahti laskma väärhoiakust, mis on antud olukorra põhjuseks. Olend peab nüüd mõnel teisel olemise tasandil olukorda nö teiste silmadega nägema ja viimaks vajaliku muutuse teoks tegema.

Kes aga ka selle viimase võimaluse käest laseb, sellele saab osaks uus inkarnatsioon ilma vajaliku muutuseta. Kui võtame järgmisse inkarnatsiooni kaasa lahendamata probleemi, siis sünnime siia kaasasündinud puude, hälbe või väärarenguna. Järgneb uus ringkäik uutes (halvenenud) tingimustes. Meid manitsetakse tõsisemalt viimaks aru pähe võtma ja vajalikke järeldusi tegema. Täpselt sama vähe, kui on võimalik ühel hommikul ärgata vabana saatusest, on võimalik alustada uut inkarnatsiooni nullist. Juba mõte reinkarnatsioonist avardab vaatevälja ja laseb kokkusattumusi selgemalt näha. Me saame küll uue keha, kuid pöördume maailma tagasi vana teadvusega.

Selles kontekstis näeme, et suured saatuselöögid ei taba inimest ootamatult, vaid alles siis, kui väiksemad hoiatused ja manitsused on kõrvust mööda lastud. Kes ei loo endale pettekujutlusi, see ei saa ka pettuda. Aga paljud ei soovi näha või näevad ainult varju, ilma et hoomaksid selle taga peituvat tegelikkust. Sageli öeldakse, et see kõik võib ju paika pidada, kuid mitte ütleja puhul. Ent loomine ei tunne erandeid. Me kõik allume samadele seadustele. Kui seoseid ei märgata, on tegu pimedusega või soovimatusega näha. Võib-olla oleme probleemi hoopis alateadvusesse ära sokutanud.