Kosmiline orgasm läbi tantra

SEKS ON VAID ALGUS, MITTE LÕPP. ENT KUI SA LOOBUD ALGUSEST, EI SAA SA JÕUDA KA LÕPPU.

 

Enne kui hakkan vastama teie küsimustele, on vaja veel mõned asjad selgeks rääkida. Need aitavad sul paremini mõista, mis on tantra ja mida ta taotleb.

Tantra ei ole moraaliõpetus. Iseenesest pole ta ei moraalne ega amoraalne. Tantra on teadus, ja ka teaduse kohta ei saa öelda, et ta oleks moraalne või ebamoraalne - kõik sõltub sellest, milleks ta saavutusi kasutatakse.

See, millised on sinu arusaamad moraali valdkonnas, on tantrale täiesti ükskõik. Tantra ei püstita reegleid selle kohta, kuidas keegi peaks ühes või teises olukorras käituma, teda huvitab vaid see, kes sa oled, ja see, mis hetkel on. Ilma mõistmata ei saa me edasi liikuda.

Moraal on tihedalt seotud ideaalidega ja püüab sulle aina selgeks teha, kes sa peaksid olema ja milline sa peaksid olema. Seetõttu on moraal olemuslikult hukkamõistev.

Sa ei suuda kunagi vastata mingile ideaalsele kavandile. Järelikult on aina põhjust hukkamõistuks ja etteheideteks. Igasugune moraaliõpetus genereerib süütunnet. Kunagi ei vasta sa ideaalile, ikka langed tagasi... See lõhe on vältimatu, sest ideaal on saavutamatu. Moraalilugemise läbi muutub ta muide veel saavutamatumaks. Ideaal särab kaugel tulevikus ja sina oled siin, nagu sa oled... Täiuslik sa ei ole, ikka jääb midagi puudu ja sa tunned, et oled süüdi.

Tantra ei kiida heaks süütunnet, kuna vastupidiselt üldlevinud uskumustele ei suuda see sind tõeliselt muuta. Hukkamõist võib arendada vaid silmakirjalikkust. Hakkad teesklema, et oled see, kes sa tegelikult ei ole. Sa oled reaalselt elav ja tegutsev inimene, moraal aga nõuab, et oleksid ideaalne, ja nii püüad sa end sellisena näidata.

Tantra otsib reaalset, mitte teeseldud inimest.

Igasugune moraal loob silmakirjalikkust, see on ta vari, millest pole võimalik vabaneda. See on muidugi paradoksaalne, sest esimene asi, mida moralistid hukka mõistavad, on just nimelt silmakirjalikkus. Ent ise nad ometi loovad seda. Silmakirjalikkust on nii kaua, kuni kestab moraali jutlustamine. Need on ühe ja sama mündi kaks poolt.

Moraalijutlustaja annab sulle ideaali, ja kuna sa ei vasta sellele ideaalile, tunned end süüdlasena, sest oled juba oma sünni poolest ebatäiuslik. Ning kohe ja kiiresti pole siin võimalik midagi muuta. Kiiresti võib vaid seda ja teist endas alla suruda.

Sellises olukorras on kaks võimalikku tegutsemisviisi: võid endale näole manada mingi maski, kujutada end teistsugusena, kui tegelikult oled - see aitab sind ühiskonnas edasi, kergem on liikuda, kohtad vähem vastupanu... samal ajal pead aga alla suruma oma tõelist mina, sest teisiti pole see maski kandmine võimalik. Sellega aga saavutab su ebareaalne mina sinus aina enam ülekaalu, sedamööda, kuidas tõeline mina taandub üha kaugemale tagaplaanile, alateadvusesse. Oled seesmiselt lõhenenud ja mida enam teeskled, seda suuremaks läheb sinus see lõhe.

Väike laps on tervik. Seepärast on lapsed nii kaunid. Ilu on terviklikkuse tunnus. Lapses pole lõhesid, kilde, erinevaid jaotusi - ta on üks tervik, kus pole jaotumist tõeliseks ja ebatõeliseks. Laps pole moraalne ega amoraalne - need mõisted siin lihtsalt ei toimi.

Ta pole teadlik sellest, et on olemas moraalseid ja ebamoraalseid tegusid. Niipea kui ta saab sellest teadlikuks, tekib lõhe. Siis hakkab laps käituma nii, nagu pole tema jaoks loomulik, loomulikkusest saab probleem.

Miks seda kõike siis tehakse? Muidugi sellepärast, et teistpidi on see jällegi vältimatult vajalik. Last tuleb õpetada käituma, talle tuleb õpetada nii kombeid kui võõrkeeli, et temast kasvaks lugupeetud ühiskonnaliige, et ta saaks haritud inimeseks - muidu saab ta olema elus väga raske. Seepärast peame me lapsele ütlema: "Tee nii! Ära tee seda!" Kui ütleme: "Tee seda!", võib juhtuda, et laps pole seesmiselt selleks või teiseks teoks üldsegi valmis, samal ajal aga kui ütleme: "Ära tee nii!" on üpris tõenäoline, et just seda keelatut ta tahakski teha.

Sisuliselt me siis mõistame hukka loomuliku ja toetame ebaloomulikku käitumist, sest selles on ühiskonnaliikmena kasu.

Tõeline laps satub oma suhetes ühiskonnaga raskustesse, sest ühiskonnas on palju ebatõelist. Täielik nõiaring.

Pole ühtki ühiskonda, mis oleks normaalne. Laps sünnib ja leiab eest ühiskonna, mis on olnud olemas enne teda ja mille käskude ja keeldudega ta peab kindlasti arvestama.

Laps õpib valetama. Sisuliselt just nimelt - valetama. Ta saab täiskasvanuks, talle endale sünnivad lapsed ja ta aitab neilgi muutuda ebatõelisteks. Nii kestab see põlvkonnast põlvkonda.

Mis siis teha?

Me ei saa muuta ühiskonda. Või kui ka saaksime, võtab see nii palju aega, et kui ühiskond lõpuks ongi muutunud, pole meid enam elavate kirjas.

Mis siis teha?

Iga indiviidi võimuses on saada teadlikuks sellest lõhest enda sees - et temas on tõelist alla surutud ja ebatõelist soositud ning arendatud. Kõik see põhjustab kannatusi ja põrgut: ebatõelise kaudu ei ole ju võimalik saada millestki tõelist rahuldust. Seda võib pakkuda vaid tõeline. Vaid reaalse läbi võid jõuda reaalsesse. Ebareaalne juhib sind aina edasi hallutsinatsioonide, illusioonide ja unistuste labürindis. Nende abil võid sa küll vahel päris edukalt ennast petta, kuid tõelist rahuldust see sulle ei paku.

Näiteks võid unes janu tundes näha und, et jood. Sellest võib olla abi ja sa magad edasi. Kui sa poleks sellist unenägu näinud, oleksid tõenäoliselt ärganud. Nüüd magad edasi. Kuid janu on ju tõeline. Nii oleks ikkagi sulle parem olnud, kui sa oleksid ärganud ja joonud.

Selliseid asju ei juhtu sugugi mitte ainult unes. Veidi järele mõeldes peame tunnistama, et nii juhtub meie elus kogu aeg - ikka püüdled millegi poole läbi ebareaalse.

Kui ka nii ei õnnestu sul sihile jõuda, oled õnnetu; kui peaksid õnnestuma, oled samuti õnnetu, sest su saavutus pole tõeline. Muide kassiahastus on väiksem, kui ei õnnestu...

Psühholoogid kinnitavad, et kuna me seda alateadvuslikult teame - et saavutatu jätab meisse märksa suurema tühjustunde kui ebaõnnestumine - , siis me tegelikult ei tahagi edu saavutada. Teisalt aga - kui sa ei jõua sihile, siis sa ei saa kunagi teada, et siht oli vale.

Vaene mees, kes rügab, et rikkaks saada, on õnnelikum just oma rügamises, sest teda tiivustavad lootused paremast tulevikust. Kui ta tõesti peaks rikkaks saama, haarab teda lootusetus. Rikkus on, kuid rahulolu pole. Ta on küll saavutanud sihi, kuid see ei paku talle oodatud rõõmu. See seletab ka, miks siis, kui ühiskonnast saab tarbimisühiskond, kui elatakse külluses ja kõike on saada, võtab maad ängistus.

Selline olukord valitseb praegu Ameerikas: lootused on täitunud, siht on saavutatud, ja pole võimalik end enam petta. Pole siis imestada, et noorsoo hulgas kasvab mässumeelsus: eesmärk, mille nimel vanemad vaeva nägid, osutus illusoorseks.

Hindudel on seda raske mõista. Siin ei saada aru noortest, kes on vabatahtlikult valinud vaesuse, kes ilma milletagi rändavad ringi nagu hipid. Indias annavad praegu tooni need, kes üha loodavad, loodavad jõukaks saada - et kui ka India saab jõukaks, on siin taevas maa peal.

Taevas on alati lootustes.

Kuna su isiksus on muutunud ebatõeliseks, siis saab selliseks ka kõik, mida sa puudutad, mida kavatsed ja teed.

Tantra õpetab, et midagi tõelist võid sa korda saata üksnes siis, kui ise juurdud jälle tõelises, mitte pseudotegelikkuses.

Saada taas tõeliseks - see nõuab palju julgust ja järjekindlust, sest ebatõelisus su ümber ja sinu sees on väga paindlik, kohanemisvõimeline ja kaval; ta võib käigu pealt leiutada kümneid viise, kuidas panna sind võõrastama ja kartma oma tõelist olemust.

Kui ma rääkisin siin eile, et armuühtes tuleks end täiesti vabaks lasta, vabalt võbeleda ja rappuda ning suladagi neisse liigutustesse ja saada nendeks, siis üks pahandatud kuulajaist hüüatas: "Mida te meile õige õpetate - liiderlikkust või?!... See on mingi väärastunud õpetus!..."

See on illusoorne, ebatõelise isiksuse jutt.

Ebatõeline on alati nautimise vastu, on alati sinu vastu. Sa ei pea nautima! Ja alati on ta kõikmõeldavate ohverdamiste poolt. Küll tahab ta iseennast ohverdada millegi heaks, küll sind... See näib ilus, sest oleme kasvanud õhkkonnas, kus sellist suhtumist kiidetakse heaks: ohverda end teiste eest - see on ülev!... Kui aga mõtled oma naudingule, tähendab see, et käitud isekalt. Ja hetkel, kui keegi ütleb välja, et see on isekas, saab sellest kohe ka patt.

Tantra lähenemisviis on põhimõtteliselt teistsugune. Kui sa ei tunne ise elust naudingut, ei võid sa aidata ka kedagi teist sellise elu poole. Kui sa ei ole tõeliselt endaga rahul, ei või sa teenida teisi, sa ei saa juhtida neid täisväärse elu suunas. Selleks peab sinus endas olema ülevoolavat rõõmu ja õndsust. Inimesest, kes aina ohverdab, saab viimaks sadist. Kui su ema kordab pidevalt, et on end sinu nimel ohverdanud, piinab ta sind sellega. Kui mees ütleb naisele: "Ma ohverdan end," - on ta sadistlik piinaja. Ohverdamine on üksnes trikk, mille abil saab teisi piinata.

Seega on väga ohtlikud need inimesed, kes aina räägivad ohverdamisest. Juba see sõna iseenesest on inetu.

Naudi elu, ja kui sa oskad teha seda nii, et kiirgad endast õnne ja armastust, siis sel on soodne mõju ka teistele. Aga see ei ole mingi ohverdamine. Keegi ei ole kohustatud sind tänama, keegi pole sulle midagi võlgu. Pigem tunned sa ise tänulikkust teiste vastu - selle eest, et nad on kaasa elanud sulle su õnnes.

Sellised sõnad nagu ohverdamine, kohus, teenimine on kahtlase kõlaga, sest neis sisaldub tubli annus vägivaldsust.

Tantra ütleb: kui sa ei ole ise tulvil valgust, kuidas võid sa siis valgustada teisi? Kui sul endal pole midagi, kuidas võid siis anda teistele? Et anda teistele midagi, mis neid õnnelikuks teeks, pead kõigepealt ise õnnelik olema. Kui oled kurb, õnnetu, kibestunud, võid käituda vaid vägivaldselt ja üksnes suurendada teiste murekoormat.

Pole kuigi raske saada mahatmaks. Kuid vaadake neid mahatmasid! Igal viisil püüavad nad ahistada ja piinata inimesi, kes nende juurde tulevad. Muidugi teevad nad seda sinu enese pärast ja sinu enda heaks.

Kuna nad ka iseendid piinavad, ei saa öelda, et nad räägivad üht, kuid teevad teist...

Kuna nad piinavad ka iseend, tundub neil olevat täielik õigus ka teisi piinata - pealegi, kui nad teevad seda nende vaeste patuste eneste heaks...

Kui sind piinatakse sinu enda heaks, on see kõige ohtlikum piinamine, sest selle vastu ei saa kohe mitte kuidagi olla.

Mida halba on selles, et sa naudid elu? Mida halba on selles, et oled õnnelik?

Just see, kui oled õnnetu, on ohtlik teistelegi - nii sa heidad enda ümber nähtamatuid õnnetusepritsmeid.

Ole õnnelik! Ja üks parimaid viise saada osa sügavast õndsusest on suguühe.

Tantra pole seksiõpetus, ta lihtsalt teadvustab meile, et seks võib olla õndsuse allikaks. Kui oled seda õndsust kogenud, võid minna edasi, sest selle kogemuse varal on sul nüüd ühendus millegi tõelisega. Kes ei taha, ei pea jääma seksiga igavesti seotuks, seksi võib kasutada ka kui hüppelauda. Kui oled tundud seksuaalset ekstaasi, võid mõista müstikuid, kes räägivad suuremast ja valdavamast orgasmist - kosmilisest orgasmist.

Meera tantsib. Sa ei saa temast päris hästi aru. Sa ei mõista tema laulu sõnu, kuid taipad, et nii laul kui ka tants on tugeva seksuaalse laenguga. Peabki olema, sest inimelus on seksuaalakt ainus tegu, mis on võimeline andma meile kogemuse mitteduaalsusest. Vaid selles koged nii sügavat ühtsust, et minevik ja tulevik kaovad ning jääb vaid parajasti olev hetk - ainus reaalsus.

Sellest siis tulebki, et müstikud, kes on kogenud ühesolu jumalaga, olemise endaga, on kasutanud oma elamuse kirjeldamisel alati seksuaalset sümboolikat, sest see suudab seda elamust kirjeldada paremini kui miski muu.

Seks on algus, mitte lõpp. Kui sa aga loobud algusest, ei saa sa jõuda ka lõppu. Kui tahad lõppu jõuda, pead paratamatult alustama algusest.

Tantra õpetab: võta elu nii, nagu ta on, loomulikult, ära muutu ebareaalseks! Seks on midagi tõesti reaalset - paljulubav võimalus, suur potentsiaal. Kasuta siis seda! Ja mis on halba selles, kui see pakub sulle ka naudingut ja õnne! Tõepoolest, kõik moralistid on õnne vaenlased. Keegi on õnnelik - kohe tundub ta kahtlane. Kui ollakse kurb, siis on kõik korras. Elame neurootilises ühiskonnas, kus kõik on kurvad. Kui oled kurb, on kõigil hea meel, sest nüüd nad võivad sulle kaasa tunda. Kui oled õnnelik, on teised nõutud, sest nad ei oska sinuga midagi peale hakata. Vaata kedagi sel hetkel, kui ta avaldab sulle kaastunnet. Ta näol on iseäralik hiilgus, ta on õnnelik. Kui sina oled õnnelik, oled temalt võtnud võimaluse selliseks tundeks - sinu õnn teeb teisi kurvaks. Kas ei ela me siis neurootilises ühiskonnas!

Tantra õpetab: olgem loomulikud, vastavuses iseendaga! Sinu õnn pole ometi midagi halba või häbenemisväärset, see pole mingi patt! Ainult norutamine on patt, norutamine ja närutamine.

Õnnelikkus on voorus, sest õnnelik inimene võib teha teisigi õnnelikuks.

Teiseks, kui ma ütlesin, et tantra pole moraalne ega ebamoraalne, pidasin silmas seda, et tantra on põhiolemuselt teadus. Ta näeb sinus just seda, kes sa oled. See ei tähenda, et ta ei püüaks sind kõrgemale tõsta; püüab küll, kuid üksnes reaalsuse kaudu. Moraal erineb tantrast umbes niisamuti, nagu maagi erineb teadusest. Maagi püüab sõna abil muutusi esile kutsuda, ilma, et sel oleks mingit mõju reaalsusele. Maag võib ju öelda: "Nüüd sadu lakkab," - ometi juhtub aga ikka nii, nagu loodusest määratud. Või: "Vihma hakkab sadama." Aga ei hakka. Maag võib kasutada vaid sõnu.

Mõnikord muidugi juhtub kokkusattumusi ja hakkabki sadama. Või siis sadu lakkab. Seepeale võib maag tunda end kõikvõimsana. Kui ennustus ei lähe täppi, pole ka katki midagi. Maagias algab kõik sõnakesega "kui". "Kui kõik on head ja vooruslikud, siis hakkab sel päeval vihma sadama."

Kui nüüd hakkas sadama, on kõik hästi, kui ei hakanud - järelikult keegi ikkagi ei olnud hea ja vooruslik. Ikka on keegi süüdi.

Isegi meie sajandi kahekümnendal sajandil pidas selline väljapaistev isiksus nagu Mahatma Gandhi võimalikuks esineda säärase avaldusega: "Biharis on seepärast nälg, et Bihari inimesed on patustanud." Nagu oleks maailmas paika, kus poleks inimesi, kes patustavad...

Maagia algab sõnaga "kui" ja see "kui" on seal põhiline.

Teadus ei alga kunagi "kuiga", sest esimese asjana püüab teadus välja selgitada selle, mis on. Kui see on selgitatud, alles siis püütakse midagi muuta. Kui on välja selgitatud, mis on elekter, alles siis võib asuda seda transformeerima ja kasutama. Maag ei tea, mis on elekter, aga mõtleb, et transformeerib! Kõik need prohvetlused, on valed, tühipaljad illusioonid.

Moraal on sarnane maagiaga: jutt käib aina ideaalsest inimesest, tegemata suurt välja sellest, milline on inimene tegelikult. Ideaalne mees on jätkuvalt müüt ja teda kasutatakse tegeliku, tõelise, olemasoleva mehe halvustamiseks.

Tantra on teadus. Tantra juhib tähelepanu sellele, et esmalt on vaja selgusele jõuda, milline on inimene tegelikult. Mitte sellisena, nagu ta peaks olema, vaid sellisena, nagu ta on. Ei maksa enne selgusele jõudmist kiirustada ideaalide püstitamisega. Kui selgus käes, siis võib hakata mõtlema, kuidas ja mida võiks muuta.

Näiteks soovitab tantra, olles igakülgselt uurinud olemasolevat olukorda, loobuda sõjakäigust seksi vastu, sest kui lähed seksi vastu ja püüad luua brahmacharya-seisundit, tsölibaati, kõlbelist puhtust, tõded peagi, et see on võimatu, see oleks midagi maagi valdkonda kuuluvat.

Teadmata, mis on seksuaalenergia, mida kujutab endas seks, süvenemata sellesse, selle sisimaisse saladustesse, võid küll püstitada brahmacharya-ideaali, kuid mida sa siis teed, et sellele läheneda? Sa lihtsalt surud endas seksuaalsuse alla. See, kes surub endas seksuaalsust alla, on seksuaalsem, kui see, kes lubab seksuaalsusel vabalt avalduda, sest viimasel juhul energia vabaneb, vastasel korral aga ringleb rahutult ja häirituna sinus eneses.

Kes surub seksi alla, sellele viirastub igal pool seks. Kõik omandab tema jaoks seksuaalse värvingu. Temas endas peitusurutud energia projitseerub ta silmade läbi igale poole. Ta vaatab kõikjale - ja näeb kõikjal seksi. Kuna ta teeb pidevalt endale etteheiteid, ei saa ta teisiti, kui peab hakkama tegema etteheiteid ka teistele. Pole veel nähtud moralisti, kes ei süüdistaks tuliselt! Ta süüdistab kõiki, sest see pakub talle rahuldust - niiviisi ta täidab oma missiooni. Kõik teised on valel teel. Aga miks talle nii tundub? Seepärast, et ta näeb kõikjal seda, mida ta endas alla surub. Ta enda teadvus seksualiseerub aina enam ja enam ning see tekitab temas hirmu.

Selline brahmacharya on midagi perversset, ta on ebaloomulik.

Teist tüüpi brahmacharya'st võib rääkida tantristi puhul. Tema kujunemisprotsess on olnud täiesti teine, isegi vastupidine. Kõigepealt õpetab tantra, kuidas õppida tundma seksimaailma, kuidas selles liikuda, kuidas jõuda selle kõige salajasemate võimaluste tundmaõppimiseni, kuidas tajuda seda ülimat ilu ja õndsust, mis selles peitub.

Kui need saladused on sulle teada, võib jätkata oma teed, sest suguühtes pole mitte seks see, mis annab sulle õndsuse; see on miski muu. Seks on vaid olukord, milles see muu võib kergesti ilmsiks tulla. Selle muu võime jaotada kolmeks elemendiks. Kui ma nüüd eritlen ja kirjeldan neid kolme elementi, ei maksa mõelda, et sa pelgalt kirjelduse järgi mõistad, mis nad on ja mida nad endast kujutavad. Mõistetavad on nad vaid siis, kui on saanud su isikliku kogemuse osaks. Paljaste kontseptsioonidena on nad sulle kasutud.

Seksis kannavad sind õndsusse kolm erinevat tegurit. Esimene on ajatus: aeg kaotab sinu jaoks tähenduse, oled väljaspool aega. Mitte et aeg lakkaks olemast; ta lakkab olemast sinu jaoks, sa ei ole enam tema sees. Pole minevikku ega tulevikku. Kogu tähelepanu on keskendunud olevasse hetke, on vaid siin ja praegu. Kui võid kontsentreeruda selliselt, et olevikuhetk on sulle ainus reaalsus, pole sulle seksi tarviski. Nii ongi võimalik meditatsioonis.

Teiseks lahustub seksis esimest korda meie ego. Seepärast on suured egoistid instinktiivselt seksi vastu. Suguühest sulad nii sina kui ka su partner millessegi muusse; esile kerkib uus tõelus, milles pole enam teid kaht eraldi olevatena.

Kui jõuad ka muul viisil sellisesse seisundisse, milles sind ei ole, pole sulle seksi tarviski.

Kolmandaks: seksis oled sa lõpuks ometi loomulik. Kõik ebatõeline on ära langenud. Kadunud on maskid, teesklus, korraga oled osake loodusest, nagu seda on puud või loomad. Sa kuulud millessegi suuremasse - kosmosesse, taosse. Kandud selles kusagile. Kõiksuse vool kannab sind.

Need kolm asjaolu annavad sulle ekstaasi. Suguühe on lihtsalt olukord, milles see toimub - kergesti ja loomulikult. Kui oled kord neid elemente koos kogenud, võid neid ka ilma seksita endas esile kutsuda. Kõik meditatsioonid on tegelikult seks ilma seksita. Kuid seda tuleb endal kogeda, ei piisa teadmistest, ideedest, kontseptsioonidest.

Tantra pole seksi jaoks, tantra on ülenemise õpetus. Üleneda võid aga ainult läbi kogemuse, läbi eksistentsiaalse kogemuse, mitte ideede läbi. Vaid tantra kaudu on saavutatav brahmacharya. See tundub paradoksaalne, kuid nii see on. Ainult teadmise läbi võid üleneda. Teadmatus ja rumalus sind sel teel ei aita, neist võib olla abi vaid silmakirjalikkuse väljaarendamisel.

 

Asun nüüd küsimustele vastamise juurde.

Keegi on küsinud:

Kui sageli peaks olema seksuaalvahekorras, et see tuleks meditatsiooniprotsessile kasuks, mitte kahjuks?

 

See küsimus on tekkinud vääritimõistmisest. Teie seks ja tantristlik seks on kaks eri asja. Teie seksite, et vabaneda energiast, lõdvestuda. See on nagu nuuskamine - tubli, mõnus nuuskamine. Energia on heidetud eemale ja te olete saanud lõõgastuda.

See ongi sellise seksi ainus väärtus, muud sul sellest loota ei ole.

Tantristlik suguühe on diametraalselt erinev: siin ei lõõgastuta, siin ei heideta energiat eemale. Siin on keskse tähtsusega püsida ühtes ilma seemnepursketa, jääda ühte algusossa ning mitte minna edasi selle lõpu poole. See muudab täiesti toimuva sisu, selle kvaliteeti. Tegemist on täiesti teistsuguse kvaliteediga.

Püüdke aru saada kahest asjast. On olemas kaht erinevat tüüpi kõrghetki, orgasme. Üks neist on üldtuntud: jõuad erutuse tippu, edasi ei ole enam kusagile minna, sellega ongi lõpp. Erutus tõuseb teatud punktini, kus ta pole enam kontrollitav, energiavoog lahkub sinust, sa võid lõdvestuda ja magama jääda.

Sellist orgasmi kasutatakse rahustina. See ongi looduslik rahusti. Järgneb hea uni - juhul, kui su alateadvus ei jää sind religioosseist, moraalseist või mingitest muudest kaalutlustest lähtudes süüdistama... Kui sind haarab tugev süütunne, hakkad endale lubadusi andma, et see oli nüüd viimane kord, ei enam rohkem jne... Siis ei tule heast unest muidugi midagi välja, näed veel painajalikke unenägusid. Kui oled aga üsna loomulik inimene, kes ei lase end liialt segada tüüpilistest religioossetest ja moraaliideedest, võib seks olla sulle tõesti hea rahusti.

See on siis üks orgasmitüüp - erutuse tippu tõusmine. Tantra puhul on tegemist teise tüübiga. Kui esimest kirjeldades kasutasime tipu mõistet, siis siin võiksime rääkida orust. Mitte tippu tõusmine, vaid sügavasse rahuorgu laskumine. Erutus on alguses mõlemal juhul ühesugune, seepärast ütlesingi, et mõlema algused on sarnased, lõpud aga täiesti erinevad.

Erutus on vajalik mõlemal juhul, kas sa siis tõused tippu või laskud rahuorgu. Esimesel juhul on vaja tugevat erutust ja selle järkjärgulist tugevnemist - kuni tippu jõudmiseni. Teises ühtetüübis on erutus oluline ainult algul. Niipea kui mees on naisesse sisenenud, võivad mõlemad lõdvestuda. Ka sõived (friktsioonid) pole enam vajalikud. Raugete oma armuküllases embuses. Ainult siis, kui üks teist tunneb, et suguti hakkab lõtvuma - mõni üksik liigutus, ja jälle raugete õndsasse rahuseisundisse. See võib kesta tunde. Seemnepurset ei tulegi, vajute koos unne. Selline on siis oruorgasm. Lõpuks olete samuti lõõgastanud ja teid valdab sügav rahu.

Tavalises suguühtes kohtute orgasmis kui kaks erutunud olendit: kumbki tahab vabaneda endas ladestunud magusast pingest. Tavaline orgasm näib kõrvalt vaadates hullumeelsushoona.

Tantristlik orgasm on sügav, lõõgastav meditatsioon suguühtes.

Seega ei ole siin õieti alust esitada küsimust: kui sageli? Nii sageli, kui te seda soovite, sest siin pole tegemist energiakadudega, energiat tuleb pigem juurde.

Olenemata sellest, kas te seda ise teate või mitte, on siin tegemist bioloogiaga, bioenergeetikaga; mees ja naine on vastaspoolused: negatiivne - positiivne, yin - yang... ükskõik, kuidas me neid nimetaksime. Neil on teineteise suhtes tugev külgetõmme, ja kui nad kohtuvad sügavas rahuseisundis, rohkendavad nad teineteise elujõudu. Mõlemad kiirgavad pärast seda uut energiat, on noorenenud ja värskemad - nad ei ole kaotanud, vaid on energiat juurde saanud.

Tantristlikku armuühtesse võite astuda nii sageli, kui soovite. Tavalise seksi puhul pole see võimalik: kuna on tegemist suurte energiakadudega, vajab organism energiavarude taastamiseks aega. Siin energiat ei kulu ja seda probleemi pole.

Ma ei tea, kas olete pannud tähele, millised on loomad suguühtes. Miski ei viita sellele, et nad seda toimingut naudiksid, pigem jääb mulje, et mingi looduslik jõud lükkab nad kokku, nad alluvad sellele, kuid tunnevad pigem kergendust, kui pääsevad jälle minema. Kas olete vaadanud, millise näoga lahkuvad koerad pärast paaritumist teineteisest - ei jälgegi sellest, et nad on äsja läbi elanud midagi nauditavat. Nad lihtsalt on alandanud energiapaisust tekitatud pinge, ei muud. Vaid inimene on suuteline kujundama seksist naudingu. Seepärast pole moralistidel sugugi õigus, kui nad ütlevad: "Seks - see on ju midagi loomalikku!"

Loomade ja inimeste seksil on suur vahe. Vaid inimene oskab tunda sellest naudingut, ja mida sügavam ning peenem on see nauding, seda kaugemale on ta arenenud oma inimlikkuses. Kui olete saavutanud selles meditatiivse, ekstaatilise tasandi, olete tõusnud seksis kõige kõrgemale.

Pidage silmas, tantristlik orgasm on oruorgasm, see ei ole tipu-elamus, vaid oruelamus.

Läänes on Abraham Maslow tippelamuse mõiste väga tuntuks kirjutanud. Tõused oma erutuses üles mäetippu ja siis langed alla. Seepärast siis see norutunne seksi järel - sa langesid tipust. Tantristliku suguühte järel sellist tunnet ei saa tekkida. Sul pole kusagile langeda - oled ju olnud orus. Võid ainult tõusta, ja tõepoolest - sa tõusedki.

Väljudes tantristlikust armuühtest, oled sa tõusnud, mitte langenud. Oled tulvil energiat ja elujõudu, ümberolijadki tunnevad, kuidas sa kiirgad seda. See ekstaas võib püsida tunde, isegi päevi. Oleneb sellest, kui sügavale sa selles jõudsid.

Kui sul on häid eeldusi areneda edasi neis asjus - pean silmas just vaimseid eeldusi, sest füsioloogilised siin erilist rolli ei mängi, iga normaalselt arenenud seksuaalsusega inimene saab sellega hakkama - , siis varem või hiljem jõuad sa äratundmisele, et seemnepurse on vaid energia raiskamine, mille jaoks pole mingit vajadust - iseasi muidugi, kui soovid saada lapsi.

Üks tantristlik suguühe - ja sa tunned end mitmel järgneval päeval värske ja energiaküllasena, leebe ja vägivaldsusetuna, ühesõnaga - õnnelikuna. Selline inimene ei tee teistele midagi halba. Kui ta saaks, teeks ta kõiki õnnelikuks. Kui see pole võimalik, ei tee ta vähemalt kedagi õnnetuks.

Ainult tantra võib kujundada uue inimese. Kahtlemata on inimene, kes isikliku kogemuse varal teab, mis on ajatus, minatus ja sügav ühtsuselamus kõige olevaga ning olemise endaga, mingis mõttes täiesti uus inimene. Ta on tõusnud kõrgemale tasandile, kui oli enne. Ja nüüd, kui ta tahab, võib ta seksist ka loobuda. Võib-olla tunneb ta ühel päeval, et ihad on temast kadunud, on sündinud brahmacharya. See on siis toimunud loomulikul teel, hoopiski mitte nii, nagu igasugused valeõpetused on seda kuulutanud.

Kahe asja ees on inimestel eriline pelg - need on seks ja surm. Mõlemad on inimese jaoks põhilise tähtsusega nähtused ja tõeliselt religioosne inimene siseneb mõlemasse.

Ta õpib tundma seksuaalsust, et teada saada, mida kõike see endast kujutab ja milliseid võimalusi endas kätkeb. See on ühtlasi elualge tundmaõppimine. Samuti on tarvis tundma õppida surma, sest ilma selleta pole võimalik teada saada, mis on igavene elu. Samuti sel hetkel, kui puudutan surma keset, muutun igaveseks. Olen saanud surematuks, sest surm on miski, mis leiab aset perifeerias, äärealal.

Seks ja surm on mõlemad tõelisele religioossele otsijale väga olulised, üksnes lihtrahva jaoks on nad mõlemad tabud, asjad, millest ei räägita. Mõlemad on väga olulised ja mõlemad on ka omavahel seotud, niivõrd seotud, et suguühtesse sisenedes sisened sa ühtaega ka teatud mõttes surma: ego hajub, aeg on kadunud, samuti kaob su individuaalsus - sa sured. Seks on ühtaega ka malbe surm. Kui teadvustad endale selle kogemuse - et seks on ühtaega ka malbe surm - , võib surmast saada sulle suur seksuaalne orgasm.

Sokrates ei tundnud surma ees hirmu. Vastupidi, ta oli väga erutunud, põnevil ja ootusärevil, ta tahtis teada saada, mida surm endast kujutab. Ta ei läinud surma kui vaenlase, vaid kui sõbra juurde, kes võib osutuda sõbraks.

Kui oled kogenud väikest surma seksis (prantslastel ongi orgasmihetke teadvusetuse kohta väljend "petite mort" - väike surm) ja sellega kaasnevat õndsust, tahad sa tunda saada ka suuremat surma, ja veel valdavamat õndsust, mida see endas kätkeb. Üldiselt on aga nii üks kui teine inimestele tabu. Tantra jaoks muidugi mitte, tantristile on mõlemad uurimisalad, seejuures veel põhilised uurimisalad, millega tuleb igakülgselt tutvust teha.

 

Keegi on küsinud:

Kui mediteerida, tõestes kundalinit selgrookanalis, kas ei või siis seks seda kahjustada?

 

Kõik küsimused, mis mulle esitatakse, näitavad, et küsijal pole ikka veel õrna aimugi sellest, mida kujutab endast tantristlik seks.

Kui teie energia tõuseb ülespoole, kundaline sööstab üles pea suunas, ei või te saada tavalist orgasmi. Kui te seda püüate, tekib seesmine vastuolu, sest energia on tõusuteel, teie aga püüate seda alla suruda. Tantristlik orgasm on aga midagi muud, see ei tule siin mitte kahjuks, vaid ainult kasuks. Te võite lõdvestuda, ja selles rauguses, milles viibite koos oma partneriga, tõuseb energia teis ülespoole. Tavalises ühtes on see tõepoolest raskendatud, siin mitte. Seepärast ongi mittetantristlikud vaimsed õpetused seksivaenulikud - nad ei tea, et oru-orgasm on võimalik. Nad on teadlikud ainult tavalisest orgasmist ja see on nende jaoks tõsine probleem. Samuti on see probleemiks joogale. Jooga püüab suunata seksuaalenergiat ülespoole. Seda nimetatakse seal kundaliniks - seda ülespoole liikuvat seksuaalenergiat.

Tavalises suguühtes liigub energia allapoole. Sellest lähtudes õpetab jooga, et seksist tuleb hoiduda - vastasel juhul tekitad endas suure segaduse, kaose oma energiasüsteemis. Seepärast ongi joogatehnikad seksivaenulikud.

Tantra ei ole seksi vastu, sest tantra on tuletanud tavalisest erineva orgasmiliigi, oru-orgasmi, mis ei tekita kaost ega konflikte, vaid aitab vaimsel arenguteel suuresti kaasa.

Kui oled mees ja hoidud naistest või kui oled naine ja hoiad kõrvale meestest, on just midagi selles põlatud vastassugupoolest sinus rusuva taagana, mida kannad aina endaga kaasas. See kõlab paradoksaalsena, kuid nii see on.

Just südamlikus embuses oma armsamaga võid sa unustada täiesti nii tema kui ka kogu maailma. Mees unustab, et naine on üldse olemas, ja naine unustab, et on olemas mees.

Sügavas ühtes pole enam kumbagi. Kui teist enam pole, pääseb su energia vabalt voolama, teise juuresolek ei kammitse sind enam.

Kõik muud vaimsed õpetused on võtnud seksi suhtes jäiga hoiaku, nad tunnevad, et see on miski, millest peab end lahti rebima, distantseeruma. Just see vastalisus on aga alaline pingeallikas, millest nad ei saa üle ega ümber...

Tantra ei pea sellist vastuasetumist mõttekaks. Suguühtes rahuseisundisse raugedes kaob teine ja su energia võib tõusta üles. Kuid see juhtub ainult siis, kui sa oled orus. Kui oled tipus, voolab energia alla.

 

Veel üks küsimus:

Eile õhtul ütlesite, et suguühe peaks olema aeglane ja rauge, kuid samuti ütlesite, et akti ei tule kontrollida, vaid lasta sel kulgeda nii, nagu ta tahab. Sellest ma ei saa aru.

 

Siin ei ole tegemist kontrolliga. Need on kaks täiesti eri asja. Sellises suguühtes te lõdvestute, mitte ei kontrolli. Kui kontrolliksite, siis oleks teil ju võimatul lõdvestuda. Kontroll ja lõdvestumine on teineteist välistavad mõisted. Pealegi on kontrollis vältimatult pinget ja see suunaks teid pingelahenduse poole - te sooviksite pingelahendust. Nii et siin ei ole tegemist kontrolliga. Te ei asetu millegi vastu, lihtsalt te ei kiirusta - ja ongi kõik. Te ei kiirusta, sest te ei suhtu enam seksisse selliselt, nagu peaks see kusagile välja viima. Teile on see nüüd lihtsalt mäng, millel pole eesmärki. Kui seen ii on, milleks siis kiirustada?

Kui sulle on saanud omaseks aina kiirustada, igas asjas, mis sa ette võtad, siis on väga tõenäoline, et see kalduvus tuleb sinus nüüdki ilmsiks. Kes pidevalt tunneb, et tal on aega vähe, võib tahta kiiresti kohvi ja kiiresti seksi.* (Tõlkimatu sõnamäng. Instant coffe and instant sex. Instant tähendab silmapilkne. Eestlane ütleb aga "lahustuv kohv", mitte "silmapilkne kohv". Tõlkija.) Mis puutub kohvisse, siis olgu pealegi, aga kiirustades sooritatud suguühtest pole küll midagi head öelda. Kiirustamine rikub siin kõik. Kui kiirustad, kuidas võid sa siis kanduda ajatusse?

Suguühet alusta kiirustamata, nagu sa alustad hommikust jalutuskäiku - mitte nii, nagu kiirustad tööle, kartes hiljaks jääda.

Neil kahel kõndimisel on ju tõesti põhimõtteline vahe, mis sobib väga hästi iseloomustama ka kahte orgasmitüüpi - tavalist ja tantristlikku. Oma kontorisse kiirustades on sul kindel eesmärk ja aeg, mil pead eesmärgini jõudma. Kui jalutad pargis, pole ei üht ega teist - sa ei pea jõudma just mingi teatud puuna ja igal hetkel võid sama hästi ka koju tagasi pöörduda. Ei ole kiiret ja pole eesmärki, aga just seetõttu pakub jalutuskäik nii palju - värskust, rahu, uut energiat.

Selline jalutuskäigu meelsus on tingimata vajalik, et jõuda suguühtes orgu, vastasel korral tõusete mäetippu. Aga kontrolliga pole siin midagi tegemist, kontroll on jälle midagi muud.

Lõdvestuge, võtke seda kõike kui mängu - need on soovitused, mida võin siinjuures anda. Ärge püüelge lõpu poole, algusest on täiesti küll!

Ühtes sulgege silmad, tajuga partneri keha, temast lähtuvaid energiavoogusid, sulage neisse. Vanad suguühtega seotud harjumused võivad algul end veel maksma panna - ärge neilegi väga vastu seiske, küll nad kaovad iseenesest! Raugege, lõdvestuge. Esialgu võib teid häirida ka tunne, et kui pole seemnepurset, oleks nagu midagi puudu. Mitte midagi ei ole puudu, olete nüüd lihtsalt teist tüüpi ühtes. Ka sellega harjub varsti. Samuti võib see vajakajäämise tunne tekkida siis, kui te ei tõuse tippu, kuid pole veel ka orgu laskunud. Kuu aja jooksul, võib-olla isegi kolme nädalaga, on teil see oruelamus käes ning te ei tunne enam mingit vajadust tippu jõudmise järele, ei teie ega teie partner - niivõrd imelised on need uudsed elamused.

Mõnelegi võib lõdvestumine kujutada endast päris keerulist probleemi... Tegelikult on see kõige loomulikum asi. Olen lugenud üht raamatut, mis kandis pealkirja "Sa pead lõdvestuma!" See - sa pead - ei võimalda ju lõdvestuda, sest see kõlab käsklusena. Kuidas on see võimalik?... Ja kui sa ei suuda, siis tunned end rusutuna. Niipea kui meie teadvus kuuleb sõna "pead", valmistub ta pingutuseks, mobiliseerib jõud ja on valmis neid koondama... Niiviisi ei saa ju lõdvestuda.

Keel tekitab tihti lisaprobleeme. On asju, mida keel väljendab alati valesti. Eks see tule ilmsiks ka nüüd, lõdvestumisest rääkides. Kui ma käsin teil lõdvestuda, siis oleks nagu tegemist jõupingutusega mingis suunas ja te küsite: "Kuidas?" Just see sõna "kuidas" on siin kohatu. Te soovite, et ma tutvustaksin teile mingit tehnikat. Tehnika rakendamine eeldab jõupingutust, pingutus tekitab pinge. Küsimusele selle kohta, kuidas lõdvestuda, vastan ma siin parem nii: "Ärge tehke mitte midagi, heitke pikali ja oodake; mis te nüüd ka iganes ette võtaksite, võib saada lõdvestumisele ainult takistuseks.

Kui loete ühest sajani ja siis jälle tagasi, jääte terveks ööks ärkvele. Kui keegi on ka selliselt lugedes magama jäänud, siis mitte lugemise tõttu, vaid seepärast, et on lugedes ära väsinus. Uni ja lõõgastus tulevad siis, kui te ei tee mitte midagi.

Kui ma ütlen sõna "seksuaalakti", tundub samuti, et tegemist on mingi pingutusega. Üldsegi mitte! Hakake oma partneriga mängima, tunnetage teineteist, tajuge enda ja teise tundlikkust, puudutusi ja biovälja ja ärge mõelgegi suguühtest. Võib-olla areneb teie mäng selleni, võib-olla ka mitte.

Kui suguühe sünnib mängust, seega nagu iseenesest või pooljuhuslikult, jõuate seeläbi märksa kergemini orgu. Kui mõtlete sellest ette, siis on juba tegemist teatava lõhestumisega: te mängite oma partneriga, kuid samal ajal olete mõttes mujal - eelolevas suguühtes. Siis ei ole mäng päris tõeline - te küll mängite, kuid mõte on osalt ka mujal. Mõte on alati tulevikus.
Kui olete juba suguühest, võib juhtuda, et mõte teeb plaane, kuidas ühet lõpetada, mis peab saama edasi. Mõte on alati toimuvast ees.

Jäta need mõtted, üksnes mängi, unusta suguühe. Küll see tuleb või kestab või lõpeb omasoodu. Luba tal areneda, kulgeda nii, nagu ta tahab.

Sellisel juhul on sul kerge lõdvestuda, see ei ole üldse mingi probleem. Lihtsalt lõdvestud. Ja kui siis oledki suguühtes - lõdvestud, lõdvestute koos, teineteises. Ja olete õnnelikud.

Siiski võib ka mõnest võttest, mõnest nõksust lõdvestumisel abi olla.

Kui oled erutunud ja pinge all, siis ka hingate kiiresti ja katkeliselt, sest kirjeldatud olukord ise tingib sellise hingamisviisi. Kui nüüd tahate lõdvestuda, aitab selle kaasa, kui hakkate hingama sügavalt ja rahulikult, aina sügavamalt ja rahulikumalt. Hingamisrütmiga saab juhtida suguühte rütmi.

Suguühest pole soovitav rääkida. Parem, kui te ei ütle midagi, sest see tekitab katkestusi ja häirib. Nüüd ei ole aeg dispuutideks, kasutage ihu, mitte teadvust. Teadvust kasutage üksnes selleks, et tunda, mis toimub. Ärge mõelge, vaid tunnetage! Olge teadlikud soojusest, mis teis voolab, armastusest ja energiast. Sedagi tehke pingutuseta, kaasa voolates, kandudes kuhugi. Vaid sel juhul ilmub org. Niipea kui org ilmub, olete ülenenud.

Niipea kui tunnete, et olete orus, raugusorgasmis, on see juba iseenesest ülenemine. Enam pole tegemist seksiga, sellest on saanud meditatsioon, samadhi.