Rabindranadth Tagore "Mõttereliikviad"

        Rabindranath Tagore http://et.wikipedia.org/wiki/Rabindranath_Tagore sündis 1861. aastal Indias Calcuttas perekonnas, mille liikmete hulgas oli muusikuid, kunstnikke, kirjanikke. Oma esimese luuletuse kirjutas andekas ja tundliku loomusega Rabindranath 8-aastasena. Kui ta 1941. aastal teispoolsusesse lahkus, jäi temast, keda siis nimetati Maailma Luuletajaks, järele üle 50 luulekogu, palju näidendeid, romaane, jutustusi, artikleid, hulganisti toid keele ja kirjanduse, filosoofia ja religiooni alalt, kooliõpikuid.

R. Tagore oli tuntud hea muusikuna, heliloojana ja ka näitlejana. Viimases rollis esines ta küll vaid oma koduteatris Calcuttas, kus näitlejateks ja publikuks olid Tagore'ide perekonna liikmed ja nende sõbrad. Aga ta ei jäänud kõrvale ka näidenditest, mida etendati tema poolt 1901. aastal perekonnamõisas Santiniketamis asutatud koolis. See kool, mille juurde kuulub ka rahvusvaheline ülikool Visva-Bharati (asutatud 1922), töötab praegugi.

Meie sajandi 20- ja 30-ndatel aastatel reisis R. Tagore palju Euroopas, Ameerikas ja Kaug-Idas, pidades kõikjal loenguid Inimese Religioonist, elu teostamisest, loovast ühtsusest, inimisiksusest. Ida ja Lääne suhetest, natsionalismist, haridusest jne. Nendes väljendas ta oma optimistlikku suhtumist inimese tulevikuväljavaadetesse - Inimese-seisundi, igavikulisuse saavutamisse.

Küllap tunneb eesti lugeja R. Tagore'i kõige paremini tema luulekogu "Gitandzali" https://www.raamatukoi.ee/cgi-bin/raamat?157038 põhjal. Kui see luulekogu esmakordselt 1913. aastal inglisekeelsena R. Tagore'i enda tõlkes ilmus, siis sai autor tohutu tunnustuse osaliseks nii Euroopas kui Ameerikas, mille loomulikuks tulemuseks oli talle samal aastal Nobeli kirjanduspreemia omistamine.

Käesolev raamat aga, 1921. aastal ilmunud "Thought Relics", mis nüüd jõuab eestikeelsena meie lugeja lauale, koosneb kaunitest mõttepiltidest. Nendesse süüvimine aitab meil paremini mõista elu, iseennast ja meis peituvaid võimalusi edasiminekuks tõe ja õigluse teel.

 

 

MÕTTERELIIKVIAD

https://www.raamatukoi.ee/cgi-bin/raamat?19749

 

Originaali tiitel: Thought Relics, by Rabindranath Tagore, New York, The Macmillan Company, 1921.

Tõlkis Stella Noa

 

 Esimene osa

 

TÄNA öösel nägin unes, et olin samasugune poiss nagu enne oma ema surma. Ema istus Gangese kaldal asuva aiamaja toas. Läksin hoolimatult, tähelepanu pööramata temast mööda, kui äkki sähvatas mulle pähe väljendamatu igatsusega mõte, et minu ema on seal. Kohe jäin seisma ja läksin tagasi ta juurde, kummardusin sügavalt, puudutades peaga ta jalgu. Ta võttis kinni mul käest, vaatas mulle otsa ja ütles: "Sina oled tulnud!"

Selles suures maailmas läheme hoolimatult mööda toast, kus istub Ema. Tema ladu on lahti, kui tahame oma toitu, me voodi on valmis, kui peame magama. Vaid Ema puudutus ja hääl on puudu. Liigume ringi, kuid iial ei tule isiklikku ligiolekusse, et meil võetaks kinni käest ja tervitataks: "Sina oled tulnud!"

 

*

OMA noorusaastail ma ei teadnud, et mu nägemine oli nõrgemaks jäänud. Esimesel päeval, kui panin juhuslikult endale ette prillid, leidsin, et olin kõigele äkki ligemale tulnud. Tundsin, et olin saavutanud maailma kaks korda nii palju, kui mulle oli antud teda alles hetke eest.

On niisugune asi nagu maailmale ligemale tulek hinge kaudu. See on kui tõeline kojutulek siia maailma. See on maailma saavutamine enam, kui saab mõõta, - kui muusikariista saavutamine mitte ainult teda omades, vaid ka mängides temal muusikat.

 

*

VAIMNE elu on teadvus vabanemine. Tema kaudu saame kõikjal vahetu hingevastuse. Enne kui saavutame selle elu, näeme inimesi omakasu, eelarvamuste või liigitamise vahendusel, me ümber oleva alalise eemaloleku tõttu, mida me ei saa ületada. Kui loor võetakse eest, siis me mitte ainult näeme maailma põgusaid vorme, vaid tuleme ka ligi ta igavesele olemusele, mis on sõnulväljendamatu ilu.

Mõned otsivad vaimse tõe tunnistust välisilmast. Sellel otsingul võime komistada vaimu või mõne ülemeelelise loodusnähtuse otsa, kuid need ei juhi meid vaimsesse tõesse, nii nagu uued sõnad sõnastikus ei anna meile kirjandust.

 

*

TÄNA on meie asrami aastapäeva pidustuse eriline päev, ja me peame võtma aega, et teadvustada siinse paiga südames olevat tõde, milleks on ilu. Selleks olemegi läitnud oma lambid. Hommikul tuli päike särades välja, õhtuhämaruses tõstsid tähed üles oma tuled. Kuid nendest polnud meile küllalt. Kuni me kord läidame omaenda väikesed lambid, seni on tuledemaailm ilmaaegu taevas ja kui me ei tee omaenda ettevalmistusi, siis jääbki maailma ettevalmistuste suur rohkus ootama nii nagu lauto, mis ootab sõrmede puudutust.

 

*

MUL pole vaja tunda muret loodusmaailma pärast. Päike ei oota, et seaksin teda korda.

Kuid varahommikust peale on kõiki mu mõtteid hõivanud mu mina väikene maailm. Ta on tähtis tänu faktile, et mulle on antud maailm, mis on minu enda oma. Ta on suur, sest mul on võimu, et teha ta minuga suhtlemise vääriliseks; ta on suur, sest tema abiga saan ma ise osutada külalislahkust kogu maailma Jumalale.

 

*

OMA argimaailmas elame vaesuses; oma varusid peame säästma hoolega; me jõud ammendub ja me tuleme oma Jumala juurde kui kerjused elurõõmu järele. Pidupäevadel aga näitame oma rikkust ja ütleme Temale, et oleme isegi, nagu Tema on; ja me ei karda kulutada. See on päev, mil toome Temale omaenda rõõmuanni. Sest tõeliselt kohtame Jumalat siis, kui tuleme Tema juurde oma andidega, mitte aga vajadustega.

 

*

ELU kõrgeim võimalus on suuta osutada külalislahkust meie Jumalale.

Elame Jumala maailmas ja unustame Tema, sest pime vastuvõtmine, mis on ühepoolne, ei leia iial oma tõde. Ta on kõrb, mis saab vihma, kuid ei paku iial vastutasuks vilja, ja ta saamisel pole mingit mõtet. Jumala maailma antakse meile ja kui pakume oma maailma Jumalale, siis annetus teostub.

 

*

KUI olin suure maailma tõuganud märkamatult oma ametiharjumuste trellide taha, arendasin endas usu sellesse, et olen asendamatu. Nende paljude vahendite seas, millega Loodus nõuab inimeselt tööd, on selline uhkus üks tõhusamaid. Need, kes töötavad raha pärast, töötavad ainult oma palga piirides, kuni teatud punktini, millest edasi töötamist peaksid nad kahjulikuks. Kuid nendel, keda sunnib töötama uhkus, pole üldse puhkust; isegi ületunnitööd ei pea nad kahjulikuks.

Niivõrd tegevuses tavatsesin olla, uskudes oma asendamatust, et vaevalt söandasin silmagi pilgutada. Mu arst hoiatas mind aeg-ajalt, öeldes: "Peatu, võta asja rahulikult". Aga mina vastasin talle ikka: "Kuidas asjad siis lähevad, kui mina peatun?" Just sel ajal ütles üles mu tervis, mu auto rattad purunesid ja ta jäi seisma siin selle akna all. Siit vaatasin välja piiritusse ruumi. Seal nägin pöörlemas võiduka ajavankri arvutuid välkuvaid rattaid - ei tõusnud mingit tolmu, mingit müra, maanteele ei jäänud kriimugi. Siis äkki mõistsin. Tajusin selgelt, et asjad võivad areneda minutagi. Polnud ühtegi märki sellest, et nood rattad peatuksid või pisutki pidurduksid kellegi teatud inimese puudumise pärast.

Aga kas siis saab seda tunnistada niisama lihtsalt! Isegi kui sõnades tunnistan, siis keeldub mu meel ikkagi nõus olemast. Kui see tõepoolest oleks täiesti ükskõik, kas mina lähen või jään, kuidas leidis mu minauhkus siis kõiksuses endale hetkekski koha? Millele sai ta tugineda? Kogu selle külluse hulgas, millest kihab aeg ja ruum, polnud ometi võimalik jätta välja seda minu mina. Fakti, et olen asendamatu, tõestab fakt, et mina olen.

 

*

EGOISM on hind, mida makstakse olemisfakti eest. Seni, kuni teadvustan seda hinda endas, talun tõesti kindlalt kogu enda olemises hoidmise valu ja vaeva. Just seepärast budistid ütlevadki, et egoismi hävitamine tähendab olemise juurte äralõikamist: sest minauhkuseta ei tasu ka vaeva olla olemas.

Kuidas see ka poleks, kuid seda hinda on ju makstud ühest või teisest fondist, ehk, teisi sõnu, kusagil on tähtis, et mina oleksin olemas, ja makstav hind näitab, kuivõrd tähtis see on. Kogu kõiksus - iga ta molekul ja aatom - toetab soovi, et mina oleksin olemas. Ja just selle soovi ülevus avaldubki mu minauhkuses. Selle ülevuse tõttu pole mu pisitilluke "mina" oma mõõdult ega väärtuselt madalam ühestki teistest asjast me Kõiksuses.

 

*

INIMESED on vaadelnud olemas olemise soovi endas kahel erineval viisil. Mõned on pidanud seda Loova Võimu impulsiks, mõned Loova Armastuse rõõmsaks eneseväljenduseks. Ja vastavalt sellele, kas nad peavad oma olemise fakti Jõu või Armastuse ilmutumiseks, seavad nad endale ka erinevad elueesmärgid.

Väärtus, mille me olemus saab Võimult, erineb täielikult väärtusest, mille ta saab Armastuselt. Suund, millesse meid sunnib me uhkus Võimuväljal, on vastupidine suunale, mille annab me uhkus Armastusväljal.

 

*

VÕIMU saab mõõta. Tema mahtu, kaalu ja jõudu saab kõiki tuua matemaatika piiridesse. Nii püüavadki need, kellel on võimu, olla kõrgeimad, suureneda koguse poolest. Korduvalt korrutaksid nad arvusid - inimeste, müntide, seadmete arvusid. Pürgides edule, ohverdavad nad teiste rikkust, teiste õigusi, teiste elu; sest ohverdamine on Võimukultuse põhiolemus; ja maa on sellise ohverdamise verest punane.

Materialismi iseloomulikuks jooneks on ta välispidise avaldumise mõõdetavus, mis on sama mis ta piiride lõplikkus. Ja inimkonna ajaloos raevutsenud tsiviil- ja kriminaaltülid on enamasti olnud just nendesamade piiride pärast. Et suurendada omaenese alasid, tuleb tingimata tungida teiste omadele. Niisiis, kuna Võimuuhkus on hulgauhkus, ei suudaks ka kõige võimsam Võimu poole suunatud teleskoop avastada veremere tagant rahuranda.

 

*

OLLES aga hõivatud nende Võimude jõudude ja faktide koguste kokkuliitmisega, leiame, et nad ei moodustagi igavesti suurenevat rida. Kogumisprintsiibi rakendamisel peatab meid äkki see, et komistame teed tõkestava kontrolliprintsiibi otsa. Avastame, et pole mitte edasiliikumine üksi, vaid ka pausid. Ja ajaloos leiame korduvalt, et ikka siis, kui Võimupimedus on püüdnud kukutada seda rütmivalitsust, on ta lõpetanud elu enesetapuga. Ja just seepärast mäletabki inimene ikka veel Paabeli torni kokkuvarisemise lugu.

Nii näeme, et Võimuprintsiip, mis väljaspool avaldab end kogusena, pole ei lõplik ega ka ülim Tõde. Ta peab peatama end, et püsida kõiksuse rütmis. Ohjeldamine on sissepääsutee Heasse. Hea väärtust ei mõõdeta aga ei mõõtmete ega arvukusega. Inimene, kes on tundnud selle ära iseendas, ei tunne häbi oma räbaldunud riiete pärast. Ta viskab tolmu oma krooni ja sammub välja avatud teele.

 

*

KUI jõuame Võimuprintsiibist Iluprintsiipi, siis mõistame otsekohe, et olime seni kogu aeg suitsutanud viirukit vales pühamus; et Võim pundub oma ohvrite verest vaid selleks, et hukkuda üleküllastusest; et kuis me ka ei püüaks, lisades juurde sõjavägedele ja relvastusele, suurendades laevade ja nende tüüpide arvu, kuhjates kokku oma osa sõjasaagist, - ei aita aritmeetika iial muuta tõeks seda, mis on ebatõde; et lõpuks sureme, lömastatuna meie endi poolt paljundatud asjade raskuse all. Kui Rishi Jadznavalkja oma lahkumise eelõhtul pakkus oma naisele Maitrejile, et jätab ta maha hästi kindlustatuna kõige sellega, mille ta oli kogunud oma elu jooksul, hüüdis naine: "Mida peaksin ma tegema nende asjadega, mis pole surematust vaimust?"
Mis mõtet on lisada ja lisada ja lisada? Suurendades üha enam helitugevust, ei saa me midagi muud kui kisa. Muusika saavutame alles siis, kui ohjeldame heli ja anname talle täiuse - rütmi meloodia.

Inimene kasvab hiigelsuureks, võttes kõike endale; ta saavutab harmoonia, andes end ära. Selles harmoonias on rahu - mis pole iial välise organisatsiooni või kahe võimu vahelise koalitsiooni tulemus, - rahu, mis toetub tõele ja seisneb ahnuse ohjeldamises, kaasatundvas andestamises.

 

*

KÜSIMUS on: "Kummas Tões tuleb minu olemusel saavutada oma suurim väärtus, - kas Võimus või Armastuses?" Kui võtame omaks selle tõena Võimu, siis peame tunnistama ka konflikti kui vältimatut ja igavest. Paljude Euroopa kirjanike järgi on Rahu ja Armastuse Religioon vaid vilets soomusrüü, mille sees nõrgad otsivad endale varjupaika, mille vastu loodusseadused aga tunnevad nappi austust. See, mida ujedad religioonikirjutajad sõnavad ebaõigluseks, - ainult see olevat kindel tee, mis juhib inimest edule.

Vastupidine õpetus seda täielikult ei eita. Ta tunnistab õigeks eeldused, kuid ütleb:
"Adharménaidhaté tabat, tato bhadrani pashjati, tatah sapatnan dzajati, - sam´ulastu vinashjati."
"Ebaõigluses nad õitsevad, selles leiavad nad oma hea, selle kaudu võidavad oma vaenlasi, - kuid nad hävivad koos juurtega."

 

*

IKKA veel on pime. Päev hakkab kohe koitma. Müügilaudade omanikud, kes kogunesid pidulikule laadale, on veetnud selle talveöö, lauldes läidetud lõkete ümber. Nüüd valmistuvad nad minema laiali. Erinevalt linnulaulust häirib nende lärm hommikurahu.

Sest inimene seisab teelahkmel. Tema keeli tuleb häälestada sügavama ja keerulisema muusika jaoks kui looduse keeli. Inimesel on meel, mis arutleb, ja tahe, mis otsib omaenda teed. Need pole veel saavutanud täielikku harmooniat oma ümbrusega. Seepärast kalduvadki nad kergesti plahvatama ebakõla inetusse.

Kuid just sellessamas inetuses on suur tulevikulootus. Sest need ebakõlad pole pelgalt faktid, mida oleme sunnitud tunnustama; nad on inetud faktid. Ja just see kinnitab iga hetk, et nad pole need, mis nad peaksid olema; nad on ebatäiuslikud, ja nad on lootusrikkad, sest nad on piinarikkad.

 

*

ME oleme kui üks juhuslik luuletuse rida, mis alati tunneb, et ta riimub ühe teise reaga ja peab selle leidma või jääma teostumata. Selline veel-mitte-kättesaadu otsimine on inimeses see suur impulss, mis toob välja kogu ta parima loomingu. Inimene näib olevat sügavasti teadlik lahusolekust oma olemuse juurtes, pisarsilmil anub ta, et ta juhitaks sellest üle ühendusse; ja mingil viisil teab ta, et see on armastus, mis suudab teda juhtida ülimasse armastusse.

 

*

MUL on maailmaga suhted, mis on sügavalt isiklikud. Need pole pelgalt teadmise ja kasutamise suhted. Kõikidel me suhetel faktidega on lõpmatu vahendaja - Seadus; kogu me suhetel tõega on lõpmatu vahendaja - Mõistus; kogu me isiklikul suhtel on lõpmatu vahendaja - Armastus.

Selles maailmas pole me pelgalt faktid otsekui kivitükid; me oleme isikud. Ja seepärast ei saa me rahulduda kaasakandumisega olukordade voolus. Meil on keskne armastuseideaal, millega harmoniseerida oma olemine, meil tuleb avaldada oma elus üks tõde, milleks on täiuslikud suhted Igavese Isikuga.

 

*

EILE õhtul, kui põhjatuul oli lõikav kui vahe, terasest mõõgatera, improviseerisid müügilaudade omanikud okstest ja lehtedest mingisuguse varjualuse. Kogu oma haprusele vaatamata oli see neile selleks ajaks kõige hädavajalikum asi. Aga täna hommikul, veel enne valgeks minemist kuuleme neid hüüdmas oma härgi ja vedamas puude alt välja kääksuvaid vankreid. Nüüd on neile tungivalt tähtis lahkuda oma varjualusest.

"Mina tahan" omab jääva vastukaaluna - "mina ei taha". Muidu muljuks koletislik hädavajalikkus oma liikumatu kaaluga puruks kogu olemise. Hetkeks võime küll kurvalt ohata selle fakti pärast, et miski ei jää kauaks, kuid ometi oleme pääsenud püsivast meeleheitest õnnetuse pärast, et miski ei liigu üldse. Asjad jäävad ja asjad liiguvad - nende kahe vastandliku voolu vahel oleme meie leidnud oma eluaseme ja oma vabaduse.

 

*

HOBUNE, kes on rakendatud vankri ette, on vaid vankri osa, valitseja on inimene, kes juhib seda kiindumatult. Meid kutsutakse töötama tarmukalt ja siiski säilitama oma meele eraldatust. Sest meie teod peavad väljendama eelkõige meie vabadust, vastasel korral muutume rataste sarnaseks, mis pöörlevad, kuna neid selleks sunnitakse. Tegemise ja mittetegemise; saavutamise ja loobumise vahel on harmoonia, millesse peame jõudma.

Me igapäevane palvevool kannab meie mina ülimasse Minasse; see paneb meid tundma selle täiuse tegelikkust, mille saavutame ennast täielikult ära andes, paneb me teadvuse avarduma suurde rahumaailma, kus liikumised on ilu ja kõik suhted on tõed oma seesmise vabaduse - omakasupüüdmatuse tõttu.

 

*

MEIE tahe saavutab oma täiuse siis, kui ta on üks armastusega, sest vaid armastus on tõeline vabadus. Ta võtab spontaanselt endale orjuse, sest orjus teda ei seo, vaid üksnes mõõdab ta tõe. Mitteorjus on teenimise lõpetamine, aga vabadus on teenimises endas.

Bengalimaa poeet ütleb: "Armastuses pole eesmärgiks ei valu ega mõnu, on vaid armastus ise. Armastus annab vabaduse, sidudes, sest armastus on see, mis ühendab."

 

*

ARMASTUS pole pelk impulss, ta peab sisaldama tõde, milleks on seadus. Ta võtab tõelt vastu piiranguid, sest on ise seesmiselt rikas. Laps harjutab meelsasti ohjeldamist, et parandada oma keha tasakaalu, sest ta tunneb tõelist mõnu oma liigutuste vabadusest; ja armastuski ei pea oma tõe teostamiseks ühtegi hinda liiga kõrgeks. Poeesia on väljendusvormilt palju rangem kui proosa, sest poeesia lähtes ja lõpus on rõõmuavaldus. Meie Jumala-armastus hoolitseb väga täpselt selle eest, mille eest ta vastutab. Oma õigluses on ta vali, ja intellekt peab olema ta liitlane. Et see, millega ta tegeleb, on ääretult väärtuslik, tuleb tal olla hoolas, et ta mündid oleksid ehedad. Seepärast, kui me hing anub surematust, on ta esimene palve: "Juhata mind ebatõelisest Tõesse."

 

*

ISA töötab oma maailmas, aga Armsaim lamab magades me südames, ta pimeduse sügavuses. Võib kõlada paradoksina, kui öelda, et me pole omaenda armastusest teadlikud, nagu me ei tunneta ka seda, et maa kannab meid ümber päikese. Aga tõde on see, et me loomuse kõik osad ei ole täielikult valgustatud, ja enamasti tunneme iseennast vahetult vaid pinnal, seal kus me meel on hõivatud me elu ajutiste vajadustega ja fermentidega.

 

*

ÄRGATA üles armastusse ei tähenda ärgata üles õrnuse maailmas, vaid hoopis kangelaslike püüdluste maailmas, kus elu võidab endale igaviku surma kaudu ja rõõm oma väärtuse kannatuses. Kuna tõe kõige tõelisem kinnitus on armastuses, siis peab ta teostama end kõige selle kaudu, mis ähvardab meid ilmajätmisega. Vaesus kardab pisimatki kaotust, aga rikkus on kulutamisel kartmatu. Armastus on hingerikkus ja seepärast avaldab ta end ülima vapruse ja meelekindlusena. Ja et ta leiab oma allika iseendas, siis ei anu ta inimestelt kiitust ega jõua temani ükski karistus väljastpoolt.

 

*

ASJADEMAAILM, milles elame, kaotab oma tasakaalu, kui lõpeb ta suhtlemine armastusmaailmaga. Siis tuleb meil oma hingega maksta asjade eest, mis on ääretult odavad. Aga see saab toimuda vaid siis, kui asjadevangla müürid ähvardavad meid oma lõplikkusega. Siis tekitab see kohutavaid lahingud, kiivust ja sundust, kisklemist ruumi ja võimaluste pärast, sest neid on piiratult. Saame kõige selle kurjusest valuliselt teadlikuks ja püüame kõigiti kohaneda sandistatud tõe kitsastes piirides. See viib aga ebaõnnestumisele. Meid aitab vaid see inimene, kes oma eluga tõestab, et meil on armastuse kuningriigis elav hing; ja asjade fiktiivse hinna hirmuvalitsus lõpeb, siis kui tuleme oma vaimsesse vabadusse.

 

*

MEIL on raske vabastada end oma omandite haardest. Sest nende gravitatsioonitõmme on meie minakeskuse poole. Täiusliku armastuse jõud toimib vastupidises suunas. Ja just seepärast annabki armastus meile vabaduse asjade raskusest. Seepärast on meie kulutamispäevad meie rõõmupäevad. See pole surve kergus välismaailmas, mida vajame, et olla vabad, vaid armastus, millel on jõudu kanda maailma raskust, mitte ainult kergelt, vaid ka rõõmuga.

 

*

AINULT seepärast, et oleme sulgenud oma tee sisemisse vabadusmaailma, on välismaailm muutunud kohutavaks oma nõudmiste poolest. On orjus elada ikka edasi sfääris, milles asjad on, kuid nende tähendus on takistatud. Inimestel on vaid seepärast saanud võimalikuks öelda, et olemine on kuri, et oma pimeduses oleme minetanud millegi, milles on meie olemise tõde. Kui lind püüab lennata taevasse ainult ühega oma tiibadest, siis solvab teda tuul, pekstes maha ta tolmu. Kõik katkised tõed on kurjad. Nad teevad valu, sest vihjavad millelegi, mida nad ei paku. Surm ei tee neile valu, aga haigus teeb, sest haigus meenutab meile kestvalt tervist ja ometi hoiab teda meist eemal. Ning elugi poolikus maailmas on kuri, sest ta teeskleb küll täielikkust, ise on aga ilmselgelt ebatäielik, andes meile küll peekri, aga ei sõõmugi elu.

 

*

TULNUD eluteatrisse, istume rumalalt seljaga lava poole. Näeme kullatud sambaid ja kaunistusi, jälgime rahvast tulemas ja minemas; ja kui tuli lõpus kustutatakse, siis küsime endalt hämmeldunult: mis on kõige selle mõte? Kui oleksime pannud tähele seesmist lava, oleksime võinud olla tunnistajateks hinge igavesele armastusdraamale ja veenduda, et selles on küll pause, kuid pole lõppu, ja et uhked maailma-ettevalmistused pole hoopiski mitte mingi suurejooneline asjadehullus.

 

*

KRITISEERIME Loodust väljastpoolt, kui oma meeles lahutame ta inimloomusest, ja süüdistame teda kaastunde ning õigluse puudumises. Põlegu taht pealegi nördimusest selle üle, et ülejäänud küünlas pole valgust, kuid tõde on siiski see, et taht esindab tervet valgustavat küünalt. Takistused on vajalikud kaaslased väljendamisele, ja me teame ka, et keele positiivsus pole ta takistavuses. Ainult takistuse poolt vaadates näib Loodus moraaliidee vastu vaenulik. Kui see aga oleks täiesti õige, siis poleks moraalne elu iial tekkinudki. Elu, olgu ta siis moraalne või füüsiline, ei ole lõpetatud fakt, vaid on jätkuv protsess, mille kulgemine sõltub kahest vastandlikust jõust - takistus- ja väljendusjõust. Nende jõudude jagamine kaheks teineteise vastu võitlevaks printsiibiks meid ei aita, sest mitte nende võitlemine pole tõene, vaid nende jätkuv kooskõlastamine.

 

*

HEA maitse, mida on vaja luuletuse õigeks mõistmiseks, tuleb kujutluse valgusel nähtavast ühtsusnägemusest. Usul on samasugune ülesanne meie elu omaksvõtmise juures. Ta on vaimne nägemisorgan, mis võimaldab meil saavutada instinktiivselt tervikunägemuse, sellal kui tegelikult näeme vaid osi. Skeptikud võivad pilgates nimetada seda nägemust hallutsinatsiooniks, nad võivad valida ja sobitada fakte viisil, mis võimaldab teda kummutada, ja ometi ei kahtle usk iial omaenda vahetus seesmise tõe tunnetuses, - tõe, mis seob, ehitab, tervendab, juhib täiuseideaali juurde. Usk on see spontaanne vastus meie olemuses kõikeläbiva Jah'i häälele, ja seepärast on inimelu kõikide loomisjõudude seas suurim. Ta pole lihtsalt passiivne tõe õigekstunnistamine, ta on alati aktiivne pingutus saavutada harmoonia selle rahuga, mis on tõerütmis loomises, headusega, mis on ühendusrütmis ühiskonnas ja armastusühtsusega, mis on eneseteostamisrütmis hinges. Sellises rütmis esinevate arvutute katkestuste pelk fakt ei suuda tõestada ta ebareaalsust usuanniga inimesele rohkem, kui ülekaalus olevad ebakõlad ja mürad suudaksid kummutada muusikat muusikule. Ta kutsub inimest vaid tarmukale püüdlusele parandada katkestus ja luua harmoonia tõega.

 

*

PÄEV puhkeb idas kui pung, mis purustab oma kesta, et avaneda õieks. Aga kui see fakt kuuluks vaid välisesse sündmustemaailma, kuidas suudaksime siis leida sissepääsu temasse? Ta on päikesetõus meie teadvuse taevas, ta on uus loomine, värskeis õilmeid, meie elus.

Ava oma silmad ja näe. Tunne seda maailma, nagu elav flööt võik tunda endast läbiminevat muusikahingust, tunne kohtumist loova rõõmuga oma teadvuse sügavuses. Kohtu tänase hommiku valgusega oma olemise ülevuses, kus ta on üks sinuga. Kui istuda ärapööratud näoga, siis ehitad lahutava barjääri jagamatusse loomissfääri, kus kohtuvad sündmused ja loov teadvus.

 

*

PIMEDUS on see, mis isoleerib meie teadvust me enda minas. Ta varjab suurt tõde, et me oleme maailmaga üks, tekitades kahtlust ja võitlust. Kobades pimeduses komistame asjade otsa, mille külge klammerdume, sest usume, et need on ainsad asjad, mis meil on. Kui tuleb valgus, siis lõdvendame oma haaret, nähes, et nad on ainult osa kõigest sellest, millega oleme suhetes.

See on vabadus - vabadus mina-isolatsioonist, asjade isolatsioonist, mis muudavad me omanditunde metsikult tugevaks. Meie Jumal on see vabadus, sest Tema on Valgus, ja selles valguses avastame tõe, milleks on meie täiuslikud suhted kõigega.

 

Teine osa

 

HIRM võtab pimeduses piiritud mõõtmed, sest ta on varjuks minale, kes on kaotanud oma jalgealuse kõiksuses; minale, kes on kahtleja, uskmatu, kes rõhutab eitamist, liialdades eraldiolevaid fakte ja moonutades neid kohutavalt. Valguse käes leiame asjade harmoonia ja saame teada, et meie maailm on suur ja seepärast oleme meiegi suured; saame teada, et kui teostame ikka avaramalt tõde, konfliktid kaovad, sest olemine ise on harmoonia.

 

*

LOODUSES leiame tõe ja rõõmu ilus. Tungivalt on meil vaja teada tõde, aga vabalt võime eirata rõõmu. Me elule pole ohutu unustada, et hommikult läheb valgeks; kuid ohutult võime unustada selle, et hommik on ilus, ja ometi elada.

Selles tõeriigis oleme seotud, iluriigis oleme vabad. Peame avaldama austust Jumalale seal, kus Ta valitseb; aga võime naerda Tema üle seal, kus Ta armastab. Ta hoiab meid seotuna seal, kus Ta seob Iseennast. Ta annab meile vabaduse seal, kus Ta on lõpmatu. Ilu suur võim seisneb ta tagasihoidlikkuses. Ta annab teed vähimalegi meist, ta ootab vaikides. Ta peab saama meie kõik või ei midagi, seepärast ei küsi ta iial. Ta kannatab alandlikult, kui talle keeldutakse, aga tal on tema igavik.

 

*

ÜKS mu tuttav suri äkki ja jälle saan tunda surma, seda kulunuimat kõikidest aabitsatõdede seast selles maailmas.

Moralist õpetab meid surma süüvimise kaudu maailma pidama ebareaalseks. Kuid teha loobumine kergeks, maailma kohta valet rääkides, pole ei õige ega ka vapper. Sest loobumine, mille puhul asjad on kaotanud oma väärtuse, pole üldse mingi loobumine.

Just vastupidi, maailm on nii tõeline, et surmaratas ei jäta jälgegi ta peale. Vale on uskuda, et see meie mina võiks iseendale igaveseks kasutamiseks röövida me maailmalt osakesegi ta asjadest. Surm tunneb huvi vaid meie mina, mitte aga selle maailma vastu. Maailm ei kaota iial aatomitki, see on mina, kes kannatab.

 

*

ON inimesi, kelle eluidee on staatiline, kes igatsevad elu jätkumist pärast surma vaid seepärast, et soovivad kestmist, mitte aga täiustumist; neile meeldib kujutleda, et asjad, millega nad on harjunud, jäävad igavesti alles. Oma meeles samastavad nad end täielikult oma kinnistunud ümbruse ja sellega, mis iganes nad on kogunud, ja kõige selle sunniviisiline mahajätmine on neile surmaks. Nad unustavad, et elamise tõeline mõte on väljaelamises, see on, pidevas iseendast väljakasvamises. Vili klammerdub oma varre külge, ta koor klammerdub liha ja liha seemne külge seni, kuni vili pole veel küps, seni, kuni ta pole valmis edasise elu käiguks. Ta väline kate ja seesmine tuum pole veel eristunud ning ta tõestab oma elu vaid ühtehoidmise jõuga. Aga kui seeme on küps, siis lõtvub vilja kinnihoidmine oma ümbrusest, ta liha omandab lõhna, muutub magusaks ja eralduvaks ning ta pühendub kõigile, kes teda vajavad. Linnud nokivad ta küljest, aga tal pole valus; torm nopib ta ja paiskab põrmu, kuid ta ei hävi. Ta tõestab oma surematust loobumisega.

 

*

HINDU pühades raamatutes peetakse meie maailma munaks. Kui see on õige, siis peab selle muna sisuks olema elusolend, kellel tuleb enda teostamiseks murda end munakoorest välja vabamasse olemisse.

Toites ja meile ulualust andes, ümbritseb me maailm meid ümberringi kõikjalt. Meie kitsa tundlikkuse ja mõtteala piiratus ehitabki me maailmamuna koore, mille sees on vangis meie teadvus. Kui suudaksime pikendada ta piire murdosakesegi võrra, kui mõnigi nähtamatu kiir saaks siseneda me tunnetussfääri, kui pisutki rohkem loomistantsu rütme suudaksid saada vastuse mõnelt meie meeltele juurdelisatud keelelt, siis muutuks kogu meie maailma pale täielikult.

Tulla välja me tundlikkuse ja mentaalse nägemise piiridest suuremasse vabadusse ongi me surematuse mõte. Kas suudame oma vangistuse praegusel tasemel kujutleda seda, milline on see vabadussfäär? Kas linnupoeg saab kõikide muna sees olevate andmete põhjal iial kujundada pilti maailmast, millesse tal tuleb sündida?

 

*

PASSIIVSUSELE, mis munaelus on ülekaalus, räägivad vargsi vastu tiivaalgmed. Niisamuti võitleb me praeguse seisundi vangistuses meis vabanemispüüd ülimatena näivate takistuste vastu, vaatamata sellele, et suur osa meie elust on oludele passiivselt kuulekas. See on meie vaimne tiivapaar, mille mõtteks on võimaldada täielik lendutõus. Kui surematus tähendaks vaid me munakoore enda lõputut säilimist, siis peaksime tunnistama, et nendesse võimetutesse tiibadesse on mingi kuri vaim mananud takistamisigaviku. Kuid seda möönda me ei saa. Inimene on alati rääkinud vabanemisest sellest, mis on praegu, sellest, mis näib viimne. Sellal kui eluvaim temas taotleb jätkumist, taotleb surmematusevaim vabanemist.

 

*

SEEMNE elu viljas on täiesti erinev ta kasvamiselust puuna. Elu, mis on kõikidest külgedest seotud me minakeskkonda, meie meelte piiratud alale, peab olema küll nii põhjalikult erinev vabanenud hinge elust, et viimast on võimatu kujutledagi sellal, kui oleme veel müüritud minaümbrisesse. Ja seepärast, ihaldades igavest elu, palumegi oma harjumuse ja mugavuse igavikku, unustades, et surematus seisneb kindlapiiriliste eluvormide korduvas ületamises, järgimaks igavest elutõde. Nood, kes arvavad, et elu tõeline mõte on teatavate, meile tuttavate vormide säilimises, on kui ihnurid, kellel pole jõudu ära tunda, et raha mõtte saab leida vaid raha kulutades, sümbolit tõeks muutes.

 

*

KÕIK meie soovid koondavad paratamatult me tahte piiratud kogemisalale. Nad muutuvad kiivalt kleepuvateks ja võitlushimulisteks, kui meil ei õnnestu kujutleda, et me kogemine avardub. Lapsepõlves soovisime mingi teatava toidu või mängu nautimise piiramatut jätkumist ja keeldusime uskumast küpse ea väärtusse, millel on hoopis teistsugused huvid. Nood, kes rajavad oma surmajärgse elu nägemuse praegusesse ellu kuuluvate soovide alusele, näitavad vaid oma usu puudumist Igavesse ellu. Nad klammerduvad selle külge, mis neil on, sest usuvad seda, et nende armastus praeguse vastu on ainult selle märgiks, et see armastus säilib nende kasvu käigus, seda stimuleerides, mitte aga seda, et ta pidurdab nende kasvu sootuks.

 

*

UNEMAAILM on põhimine, - ta on emaüsa maailm. Ta on maailm, milles elavad rohi ja puud ja omandavad oma rahulikkuse ilu. Me teadvus vabastas end ta embusest, kehtestades oma sõltumatuse. See on purskkaevu vabadus, - purskkaevu, mis peab ikka ja jälle tulema oma algusesse, et uuendada mängu. Kogu vaikse vee sügavus ja avarus leiavad omaenda mängu selles väikese purskkaevu mängus. Sarnasel viisil tunnetab end just meie endi teadvuse kõiksus. Seepärast peab meie teadvus olema suur, et olla tõeline. Meie teadvus on maailma muusika, tants, luuletus. Tal on oma pausid algse une põues, selleks, et teda toidetaks surematusega ta rinnal.

 

*

INIMESE loomuses on eraldusjoon põgusa ja püsiva vahel, mida loomades pole, sest nad elavad elu pinna. Seepärast on nad pääsenud ohust püüda muuta püsivaks asju, milles endas seda omadust ei ole. Ainult seepärast, et inimesel on sisemaailmas rohkesti säilitamisjõudu, püüab ta tõesti hoida ahnelt oma isud alati värsked, leotades neid kujutluse eliksiiris. Need on välise loomuse isud ja loomadena lahkuvad nad lavalt, olles mänginud lõpuni oma osad. Kui meie aga püüame kuhjata neid oma siseellu, siis lööme neile ekslikult peale igavikupitseri. Nii tungib surma kaaskond iga päev me surematusemaale, ja teenrid, kes peaksid saama oma palga ja vallandatud, hoiame oma pühamus.

 

*

RIKKUS on võimu sümbol. Seepärast peab rikkus liikuma ja voolama, et olla täiuslik. Sest võim on aktiivne, on liikumine. Kuid pelk liikumine on pinnapealne. Ta peab olema kasvamine ja seepärast pidev saavutamine. See saavutamine on midagi, mis mitte ainult liigub, vaid ka jääb.

Suurim liikumise ja puhkamise vaheline harmoonia valitseb vaimses elus, mille põhiolemuseks on armastus. Jumala armastus, ei, armastus kõikides vormides on eesmärgi saavutamine ja ometi ei iial peatumine. Kui võim jõuab oma eesmärgile, siis peatub ta ja hakkab hoolitsema tagavarade soetamise eest. Kui armastus jõuab oma eesmärgile, siis jõuab ta lõpmatusse, ja seepärast ei karda ta kulutada kõike, mis tal on.

 

*

OLLES loomu poolest ühiskondlikud, peame teatud osa oma energiatest kasutama ühiskondlikkuse voo ülalhoidmiseks. Kuid selle väli ja tegevus on pealispinnal. Karjaelu virvendused ei ole inimarmastuse sügavad voolud. Tugevate ühiskondlike instinktidega inimesed pole tingimata alati inimarmastajad.

Pillajatel puudub väga tihti tõeline heldus. Enamikel juhtudel ei suuda nad anda, suudavad ainult kulutada. Ja nende sarnaselt suudavad ka ühiskondlikud inimesed end kulutada, mitte aga end anda. Selline hoolimatu kulutamine loob vaakumi, mille täidame tegevuste prügiga, eesmärgiga aega surnuks lüüa.

 

*

KUID me ei saa endale lubada, et pillame ära oma üksinduse, milles asub lõpmatu troon. Me ei saa üksteise jaoks tõeliselt elada, kui iial ei taotle vabadust elada üksinda; kui me ühiskondlikud kohustused seisnevad selles, et aidata üksteisel unustada oma hing. Kurnata end täielikult välja lihtsalt üksteisele seltsi pakkumise pingutusega, tähendab jätta maailm pettuse teel ilma meie parimast, - parimast, mis on meie seesmise jõudeaja atmosfääri avaruse saadus. Ühiskond mürgitab õhku, mida ta hingab, seal kus ta piirab inimese arvutute meelelahutuste pöörisega.

 

*

MEIE maal peetakse seda suurimaks õnnetuseks, kui koduõu on üles küntud. Sest õues on inimene teinud päriselt enda omaks selle tohutu rikkuse, mida nimetatakse ruumiks. Väljas pole ruum mingi haruldane tarbekaup, aga inimene ei saa ruumi seni, kuni ei suuda tuua teda endasse ja teha enda omaks. Õueruumi on inimene muutnud oma kodu osaks. Siin ilmutub päikesevalgus ta enda valgusena, ja siin plaksutab ta maimuke oma pisikesi käsi, hüüdes kuud. Niisiis, kui õue ei hoita avatuna, vaid kasutatakse vilja külvamiseks, siis hävitatakse pesa, millesse saaks tulla väline Kõiksus ja elada inimese enda kõiksusena.

 

*

ERINEVUS tõeliselt rikka ja vaese inimese vahel on selles, et esimene saab lubada endale suuri avatud ruume oma kodus. Mööbel, millega rikas inimene koormab oma maja, võib olla väärtuslik, aga ruum, millega ta muudab laiaks oma õue, avaraks oma aia, on lõpmatult suure väärtusega. Kaupmehe äriruumid on ta kaupa täis kiilutud, - seal pole tal võimalik ruume vabaks jätta, seal on ta ihne, ja ehkki ta võib olla miljonär, seal on ta vaene. Kuid kodus põlgab seesama kaupmees ära pelga kasulikkuse oma toa pikkuse, laiuse ja kõrgusega, - rääkimata veel ta aia avarusest, - ja annab aukoha ruumile. Ja just siin on kaupmees rikas.

Mitte ainult hõivamata ruum, vaid ka hõivamata aeg on suurima väärtusega. Rikas inimene võib oma rikkusest osta omale jõudeaega. See on tegelikult ta rikkuse proovilepanek, - see võime hoida kesas pikki ajavahemikke, mida vajadus ei suuda teda sundida üles kündma.

Ometi on veel üks koht, kus avatud ala on väärtuslikem kõigest, - ja see on meel. Mõtted, mida tuleb mõelda, millest pole pääsu, on vaid vaev. Vaeste ja viletsate mõtted klammerduvad nende meelde kui luuderohi templivaremetesse.

Valu suleb meeles kõik avad. Tervist võib defineerida kui seisundit, milles füüsiline teadvus on pesas kui avatud nõmm. Olgu kergegi luuvalu väikseski varbas, kui kogu teadvus täitub valuga, mis ei jäta tühjaks ühtegi nurka.

Nii nagu inimene ei saa hõivamata ruumides suursuguselt elada, nii ei saa meel hõivamata ajata suursuguselt mõtelda, - sest siis muutuks tõde talle tähtsusetuks. Ja nagu hämar valgus, nii moonutab ka tähtsusetu tõde nägemist, õhutab hirmu ja hoiab suhtlemisvälja inimeste vahel kitsa.

 

*

ÜHISKONNAS leiame kätte oma kohad selle teatava kokkuleppehinna järgi, mis määratakse meile nagu oma väärtuse järgi vaateakendele seatud mänguasjadele. See paneb meid unustama, et meie pole müüa, et ühiskondlik inimene pole kogu inimene.

Tean ühte kalameest, kes, püüdes terve päeva Gangesel kala, laulis ja keda mu paadimees mulle näitas austusega kui Jumalast vallatud meest. Temani ei ulatunud turuhindade kõikumine, sest tema on avastanud hinge lõpmatu väärtuse, mida maailma monarhid ei ole. Ajaloos on olnud inimesi, kes ikka veel tunnustatakse nende igavese väärtuse põhjal; kuid see tunnustamine pole nende väärtuse ainus tõestus. Sest surematus ei ilmutu väliselt ja ultraviolettkiired on siiski kiired, ehkki me neid ei näe. Selle kalamehe kuju tuleb mulle meelde, kui mõtlen, et nende inimeste arv pole väike, kes laulavad oma eluga hingevabaduse lugulaulu, aga kellest ajaloos ei saada iialgi teada.

 

*

MEIE püüdlemine muutub kergeks, kui meie kaudu püüdleb ühiskond. Enamik inimesi tahab teha raha mitte ainult seepärast, et raha on kasulik, vaid pigem küll seepärast, et seda ihaldavad teised. Metslastes muutub peadeküttimise kirg vastupandamatuks, kui see valitseb kogukonnas. Kui enamus soovib meie kaudu, siis oleme valmis ohverdama tõdegi ta nõudmistele.

Kahtlused ründavad meid ja jõud ütleb üles me pürgimuses vaimse elu poole peamiselt seepärast, et selline pole ümbritseva rahvahulga pürgimus. Järelikult peab me soov kõrgeima järele olema nii tohutult tõene, selleks, et ta suudaks igas olukorras vastu pidada rahvahulga soovide pidevale survele. Vajame igavese kogu abi, et võidelda rahvarikaste hetkede ühinenud vaenulikkuse vastu.

 

*

MEIE mõtted liiguvad inimmeele keskkonnas loomulikult nagu linnud õhus. Seda meeletaevast häirivad lakkamatult vastakad tuulehood, kahtlused ja eitused, kergemeelsus ja uhkus; teda ähmastavad usina maailma tolm ja suits. Me vaimsed tiivad nõuavad kiiruse spontaansust, täiusliku liikumise graatsiat; kui neid aga igast küljest kogu aeg peksavad valjud tuuleiilid, siis teeb see meid me piirangutest liiga teadlikuks ja järelikult muudab raskeks eneseloovutamise, mida on meile vaja suhtlemiseks Lõpmatuga. Ja ometi tuleb see ülesanne täita ja raskeim tee valida kõrgeima saavutamiseks elus. Suured õpetajad on alati võitnud rahvahulga kaudu ja rahvahulga heaks endale selle üksinduse lõpmatuse, mida on hingele vaja, et kohtuda oma Jumalaga. Nende inimeste elus oleme tunnistajaks omaenda piiritu võimu tõesusele, ja usk, mille sel viisil saavutame, annab kogu vastuseisust hoolimata meie pürgimusele vabaduse.

 

*

MINGI osa maast hõreneb ja tõuseb taevasse. Liikumise ja muusikaga, mille ta selles puhtas kõrguses omandab, sajab ta seejärel vihmana alla, tagasi maa vette, muutes ta kosutavaks ja värskeks. Niisamuti tõuseb osa inimkonna meelest maailmast välja ja lendab taeva poole; aga see taevas-lendav meel saavutab terviklikkuse alles siis, kui on naasnud, et seltsida maaga-seotud meelega. See on religiooni ventilatsioon, inimese ideaalide ringlemine taeva ja maa vahel.

 

*

ON mudavihma, verevihma ja teisigi taolisi kohutavaid nähtusi, millest kuuleme räägitavat. Need toimuvad siis, kui atmosfääri puhtust on reostatud ja õhku on koormatud mustusega. Siis pole see taeva laul, mis laskub puhastavate vihmavalangutena, vaid need on just maa enda patud, mis kukuvad tagasi ta peale. Siis muutub me religioongi mudaseks, rahva kollektiivne egoism võtab endale vagu nimesid ja me kiitleme, et meie Jumal juhib meid me omakasupüüdlikes avantüürides, vihkamise kampaanias.

 

*

TÄNA valab patuga koormatud maa tolmule reostatud vihma taevast. Oodates juba ammu puhastavat kümblust ülalt langevas puhtas vees, oleme korduvalt määratud pettuma; muda määrib meie meelt ja vereplekkegi on näha. Kui kaua veel suudame pühkida seda kõike ära? Isegi taevavõlvi puhas vaikus on võimetu selgindama ebakõlalisi helisid palves rahu eest, mis on tõusmas vereplekilisest maailmast. Rahu? Kes saab tõeliselt palvetada Rahu eest? Ainult need, kes on valmis loobuma.

 

Atha dhira amrtatvam viditva
Druvam adhruveshviha na prathajante

 

Rahuliku meelega inimesed, veendunud Igaveses Tões,

ei otsi Igavest iial hetkeasjades.

 

*

MEIE suurimad inimesed on oma ootustes ilmutanud tohutut austust inimkonna vastu. Hakkame uskuma iseendasse selle tõttu, mida meilt palutakse. Praktilised inimesed toetuvad oma tegevuses oma hinnangutele inimese piiratuse kohta. Seepärast ei pärinegi suured ajaloo meistriteosed, - meistriteosed, mille aluseks on usk lõpmatusse inimeses, - praktiliste inimeste tervest mõistusest. Kui Buddha ütles inimestele: "Laota oma armastusemõtted üle piiride!", kui Kristus ütles: "Armasta oma vaenlast!", siis ületasid nende sõnad tavalisse maailma kuuluvate ideaalide keskmise. Ja nad meenutavad meile alati, et meie tõeline elu ei ole tavalise maailma elu, ning et meis endas on üks ammendamatu tagavarade fond. Meil pole vaja olla lootusetu, sest suurte inimeste suured sõnad on väljendanud inimkonnale kõrgeimat lootust.

 

*

TÄHTIS on inimese kohustus käituda nii, et ei äparduks tema äratundmine inimesena, - ja seda mitte ainult tema enda huvides, vaid ka ta vastutuse pärast teiste ees. Inimene, kes näitab end väiksena, vähendab mitte ainult oma, vaid ka kogu inimkonna väärtust. Inimene tunneb end suurena seal, kus ta näeb suuri inimesi, - ja mida tõesem on selline suuruse nägemine, seda kergem on olla suur.

 

*

ÄSJA suled saanud lindudele võib lend taevas näida uskumatu. Ilmselgel põhjusel võivad nad oma võimaluste kõrgeimat piiri mõõta oma pesade piiratud standardiga. Vahepeal aga avastavad nad, et nende toit ei kasvagi nende pesade sees ja et seda tuuakse neile üle mõõtmatu taevasina. On üks vaikne hääl, mis räägib neile, et nad on rohkem kui see, mis nad on, ja et nad ei tohi naerda lendavate tiibade sõnumi ja rõõmsate vabaduslaulude üle.

 

*

MIDA enam kardame valu, seda enam ehitame igasuguseid peidupaiku, millesse peita end omaenda tõe eest. Meie rikkus ja kuulsus on barrikaadid, mis hoiavad meid kaugel kokkupuutest meie enda tõelise minaga. Nii saamegi tuttavaks rohkem sellega, mis meil on, kui sellega, kes me oleme. Kannatused otsivad meid üles läbi me kaitsete; nad võtavad ära me kunstlikud toed ja seavad meid silmitsi me alasti üksindusega.

See meie sügavama mina alastikiskumine on vajalik mitte ainult eneseuurimiseks ja sisimate tagavarade avastamiseks, vaid seda on vaja ka meie puhastamiseks. Sest me heaolu ja mugavuse turvalise katte alla koguneb iga päev mustust ja elutut ainet, mis ootavad ära koristamist karmi valuhõõrumisega.

 

*

VANA on arukas, kuid pole tark. Tarkus on selline meelevärskus, mis võimaldab mõista, et tõde ei varuta tarkusesõnade laegastesse, - et ta on vaba ja elav. Suured kannatused juhivad meid tarkusesse, sest nad on sündimise valud, mille tulemusena me meel vabaneb harjumuse-keskkonnast ja tuleb alasti tegelikkuse kätele. Tarkusel on iseloom nagu lapsel, keda täiustatakse teadmise ja tundmise kaudu.

 

*

HOMMIKUL on oma linnulaulud ja elukoidikul lapsemuusika. Igas kodus tuleb meie juurde see elurefrään oma puhaste iluhelidega. Inimesemaailmalt pühib pidevalt õilmeil ära ta mustuse hõõrumine; ta muutub karedaks ja tahmub eluea tundetust puudutusest; ja ometi voolab takistamatult inimkonna igapäevane uuenemine oma lakkamatute taassündidena. Igas lapses kordab igavene oma kutset inimese väraval, ja hommikusõnum hoia oma viisi rikkumatuna.

See virgutab vastuse täna mu südamest, see elu äratav kutse, mis tuleb laste hõigetest ja lauludest mu ümber, ja ma tunnen, et loomine leiab omaenda tõelise hääle nendes, loomine, mis hoiab hellalt oma südames lapsevaimu.

 

*

SEE hommikuvalguse ja laste lustakuse sümfoonia ei räägi minule puhtast rõõmust. Sest minu südames seltsib ta ühe teise viisiga, mis tempereerib ta sädelust kurbuse varjundiga. See on saavutamata harmoonia, täitumata lootuse nutt. Ideaalse täielikkuse lihtsad helid põrkuvad elukeerukuste vastu, mis on mõradest ja murdudest karedad, ja ahastav nuuksumine laotub me mõtete üle. Sest valu leiab omaenda muusika helidest, mille rõõm toob talle taevast, nii nagu kivikesed leiavad enda oma naerva oja voolust.

 

*

OLEMINE on surematuse allika mäng. Pese oma hinge ta veega, Sina, kes oled vana, ja tunne, et oled samaealine õiega, mis on avanenud täna hommikul, ja selle valgusega, mis kannab oma näol värskena loomise esimest naeratust. See on vabadus, vabadus udust, mis mõneks ajaks maskeerib meie vaimu sarnaseks ähmase vanadusega ja varjab meie eest tõe, et oleme surematu lapsed. Kas saaks laps tuua inimese südamesse sellist rõõmu, kui vanadus ja surm oleksid tõelised? Kas ei tule see rõõm surematu elu, lõputu kasvu tõe vahetust äratundmisest ja alati-uuenevast täitumise lootusest?

 

*

LEEVENDADA valu, püüda kõrvaldada ta põhjusi on inimese vääriline. Ometi peame teadma, et suur osa me kannatustest tuleb kirjutada selle arvele, et on alanud meie sisenemine uuele olemistasandile, millega me vitaalne loomus ei ole veel täielikult kohanenud ega meel läbinisti harjunud. Loomalikkuse kitsast täiuslikkusest on inimene jõudnud vaimse elu ebatäiuslikkusesse, kus kodusõda me primitiivse mineviku ja tuleviku jõudude vahel on röövinud meilt rahu. Ja oma normaalseisundisse veel mittejõudnud inimloomus on mähitud kannatamise hõõguvasse vinesse.

 

*

INIMESE suurus on kui hommikune päike, ta silmapiir on kaugel me ees. Inimene elab tõesti elu, mis on temast kõrgemal, ta rügab tööd teha tundmatu isanda heaks, ta varub veel sündimata jaoks, ta jätab oma elu parima saagi kogujatele, kes veel pole tulnud; aeg, mis on alles saabumas, on talle tõelisem ajast, mis on praegu. Inimene pakub end ohvriks kõige selle eest, mis on tulevikus; liikumapanevaks jõuks, mis juhib ta kasvu, on ootus. Kõik see näitab, et inimene ei ole veel sündinud, tema ajalugu on sündimisvalude lugu. Meie suurimad inimesed toovad oma eluga inimese tulevase sünni sõnumit; sest nemad elavad ajas, mis saabub, valmistades teda meie jaoks. Nad ilmutavad meile elu, mille ülevus pole mitte kannatamise puudumises, vaid selles, et ta kannatused on muudetud loovateks, muundatud elu enda aineks. Ta on kui puu, mis kogub oma kiududesse päikese soojust ja valgust ning puhkeb viljarikkuse ilusse. Summutades valutule, võib inimene leida oma mugavuse, oma uneaja, mis on aga seisakuaeg, vangistatud olevik; valutuld valitsedes aga läidab ta oma tarkuselambi, mis heidab valgust lõputusse olevikku.

 

*

ON kannatusi, mille kohta meie meelde kerkib küsimus, kas oleme nad ära teeninud. Peame siiralt tunnistama, et selgitusi meile ei anta. Nii ei aita kurtmine meid mitte põrmugi, olgem siis pigem selle väljakutse väärilised, mille nad meile heidavad. Et oleme saanud haavata, see on fakt, mida saab eirata, et oleme aga olnud vaprad, see on ülimalt tähtis tõde. Sest esimene kuulub välisesse põhjuse ja tagajärje maailma, samal ajal kuulub teine aga vaimumaailma.

 

*

PEAME teadma, et kui meile antaks osaks täpselt seda, mida pälvime ja vajame, siis oleks see kui rändamine maailmas, mis on ideaalselt, täiuslikult lame, ja milles seetõttu looduse voolavad jõud seisatatakse. Et muuta oma mõtted ja energiad voolavalt aktiivseteks, vajame oma elu geograafias tõuse ja langusi, kui ebameeldivad nad meile ka poleks. Meie elurännak on rännak tundmatul maal, kus mäed ja orud tulevad ootamatult me teele, hoides me meele nendega tegeledes pidevalt aktiivse. Nad ei tule me pälvimuste järgi, vaid me pälvimuste üle otsustatakse selle järgi, kuidas me neid kohtleme.

 

*

ALLES siis, kui laevatrümm on vett täis, muutub välise vee laintepeks ähvardavaks ohuks. Seesmine vesi pole nii ilmselgelt ähvardav, ta möll on nii ääretult nähtav, - tema hävitab omakaaluga. Nii ongi kiusatus suur veeretada kogu süü väliste lainete kaela. Aga kui kaine mõistus õigel ajal ei koida ja kogu meeskond pumpade juurde ei asu, siis on vajumine vältimatu. Kui lootusetu võib seesmisest veest vabanemise ülesanne ka aegajalt näida, on ta kindlasti lootusrikkam kui püüa kühveldada ära väliste merede vett!

Takistusi ja vastuseisu tuleb väljastpoolt alati, kuid nad muutuvad ohtudeks alles siis, kui takistusi ja vastuseisu on ka sees.

 

*

KUI hakkame uskuma, et omame oma Jumalat, sest kuulume mingisse erilisse sekti, siis annab see meile nii tugeva mõnutunde, et Jumalat polegi vaja enam muuks, kui vaid tülitsemiseks teistega, kelle kujutlus Jumalast erinev meie omast teoreetiliste detailide poolest.

Olles suutnud varuda oma Jumalale mingi usutunnistuse varjudemaa, tunneme, et võime vabalt reserveerida endale kogu ruumi tegelikkuse maailmas, jättes ta ilma lõpmatu imest, muutes ta niisama triviaalseks, kui seda on me endi kodumööbel. Niisugune piiramatu vulgaarsus saab võimalikuks vaid siis, kui me meeles pole vähimatki kahtlust selles, et usume Jumalat, meie elu aga ignoreerib samal ajal Teda.

 

*

SEKTI vaga inimene on uhke, sest on veendunud oma õigsuses omada Jumalat. Pühendunud inimene on alandlik, sest on teadlik Jumala armastuse-õigusest oma elule ja hingele. Me omamisobjekt muutub meist väiksemaks, ja seda küll eriti paljusõnaliselt kinnitamata, usub vagatsev sektant endastmõistetavalt, et Jumalat saab teatud inimeste jaoks kindlalt hoida puuris, mille on nad valmistanud ise. Samal viisil usuvad primitiivsed rahvad, et nende tseremooniatel on maagiline mõju nende jumalate peale. Sektantlus on ilmalikkuse perversne vorm religiooni maskis; ta sigitab südamekitsust suuremal määral, kui seda iial suudab teha maailmakultus, mis põhineb materiaalsel huvil. Sest maskita mina-otsing on ohutu oma avatuse tõttu, nii nagu mustuski, mis on jäetud õhu ja päikese kätte. Kuid enesesuurendamine koos sellest järelduva Jumala-vähendamisega, mis toimub kontrollimatult sektantluse katte all, kaotab oma päästmisvõimaluse, sest reostab puhtuse enda allikat.

 

*

RELIGIOON nagu poeesiagi pole pelk idee, ta on väljendamine. Jumal väljendab end loomise lõputu mitmekesisusena; ja meie suhtumises Lõpmatusse Olendisse peab samuti väljenduma lakkamatu ja lõppematu individuaalsuse mitmekesisus. Nood sektid, mis püstitavad kiivalt enda ümber piire oma liiga jäikade usutunnistustega, välistades elava vaimu kogu spontaanse liikumise, võivad küll säilitada oma teoloogia, kuid tapavad religiooni.

 

*

LOOMULIKULT tekib sektantlusele andunud inimestes püüe muuta kogu ajas ja ruumis valitsevaks see üks, nende endi religioon. Neid solvab see, kui neile öelda, et oma armastuse jagamisel on Jumal helde ja et ta suhtlemisvahendid inimestega pole piiratud umbteele, mis lõpeb järsult ühes ajaloolises aja- ja kohapunktis. Kui inimkonda peaks kord rabama üheainsa religiooni katastroofiline kõikehõlmav üleujutus, siis tuleks Jumalal varuda teine Noa Laev, et päästa oma olendeid vaimsest hävingust.

 

*

KUI religioon on sekti täielikus valduses ja ta tasandatakse monotoonse keskmise tasemele, siis muutub ta korralikuks ja mõnusaks, kuid kaotab kunsti elava vaimu. Sest kunst on kõikehõlmava väljendamine individuaalse kaudu, ja religioon oma välises aspektis on inimhinge kunst. Peaaegu uhkuseasjaks ja kõrgema kultuuri märgiks on muutunud võime jämedalt rikkuda kõiki sündsusereegleid, mida on peale sundinud ametilik religioon, millele on oma heakskiidu pitseri löönud organisatsioon, mis suudab küll vaenata, aga ei oma võimu, et veenda.

Analoogse nähtusena teame kirjandusinimesi, kes tahtlikult viljelevad hirmu kõige ees, mis iganes on heana kuulus, ja ka kunstiinimesi, kes kardavad, et neid peetakse ilusa-armastajateks. Nad mässavad fakti vastu, et sünnis ja tõeline ilus ja headuses on läinud segi inimeste meeles. Selline väärtustamine, mis on sünnis, ei nõua mingit kultuuritaset ega loomulikku meeletundlikkust ja seetõttu makstaksegi turul valmilt ta hinda, ta trumpab tõe üle, muutub oma vägivallas tühiseks ja jätab vulgaarsusplekid asjadele, mis on väärtuslikud. Tõe päästmine sündsuse vangikoopast on alati olnud luuletajate ja kunstnike missioon, aga revolutsiooni ajal kalduvad nad kergesti minema kaugemale ja hülgama tõe enda.

Meie eeposes "Ramajana" leiame, et kui Prints Ramatshandra võitis oma naise tagasi hiiglase haardest, kes oli ta röövinud, siis nõudis rahvas valjult naise hülgamist, kahtlustades ta rüvetamist. Niisamuti nõuavad ka nõudlikud kultuuriinimesed valjult ilusa pagendamist kunstist, sest tal on nii kauaks lubatud jääda sündsuse omandusse.

 

*

NEED, kes on ettevõtlikud loodusemaailmas, valitsevad ta jõudusid ja saavad rikkaks hüvede ja võimu poolest. Suurim saavutus, mis nende seiklustes satub nende teele, on moraalitõde. Sest võim on kombinatsioon, ja et olla täiuslikud, vajavad kõik kombinatsioonid abi moraaliseaduselt, millega indiviidid tunnistavad kõikehõlmavat hea-printsiipi. Moraalitõde on kõige rohkem vaja siis, kui inimesed liiguvad, liiguvad koos.

Kuid seadused, olgu siis looduses, kus ta on füüsiline, või ühiskonnas, kus ta on moraaliseadus, on välised. Nad on formaalsed, neis puudub see sügavam täiuslikkuse saladus, milleks on loomine; milleks on harmooniailu looduses; milleks on armastuseilu inimeses. Seadus on lõplikkuse kanal, mille kaudu asjad lakkamatult arenevad, kuid ta mõte on ta pöörlemises seesmise keskuse ümber, mis on lõpmatu. Järgime seadust, et elada; jõuame keskusse, et leida surematus.

 

 Kolmas osa

 

JÄRGIDES lõpmatut seadusevoolu, uurides arvutuid jõuvälju ja jõukusevõimalusi, räägime küll lõpmatust püüdlemisest, aga ei ühestki ülimast saavutusest. Teame, et võim kasvab liikudes. Kui ta komistab mingi lõpliku objekti otsa, kukub ta surnuks. Kõikide rahvaste hulgast maailmas tunneme meie omaenda kibedatest kogemustest, et siis kui rahvad väsivad oma otsingust ja jäävad paigale, ladustamaks ja korrastamaks oma omandeid; kui umbusalduse tõttu uute ideede vastu nende moraal jäigastub konventsioonideks, muutudes kõlbmatuks juhtima neid eluseikluste teel, hoides neid köidetuna kasvatamisvõimetute traditsioonide küljes, siis lõkkavad ajaloo liikuvad jõud nad järk-järgult elu peateelt ära.

Kuid see liikumise lõppematus välises maailmas tõestab vaid seda, et seal pole meil saavutada ühtegi eesmärki ja et meie eesmärk on kusagil mujal. Ta on seesmises vaimuvaldkonnas. Seal igatseme kõige enam seda rahu, mis tuleneb täitumisest. Seal kohtame oma Jumalat. Tema on igiliikuv võima maailmas. Tema on igavesti-asuv armastus hinges. Jumal väldib meid looduses, et kutsuda meid edasi; hinges allutab Ta Enda, et koguda meid Oma südamesse. Just seepärast kasvamegi võimuriigis suurendamise teel; aga armastuseriigis kasvame loobumise teel. Ja ehkki me maises auahnuses toimib uhkus ergutajana, on ta just seepärast me vaimses püüdlemises kõikide takistuste seas suurim.

 

*

LÜÜRILISES luuletuses on värsimõõt ja idee sulanud üheks. Neid eraldi käsitledes ilmutavad nad endid kahe vastandliku jõuna; ja tavalised on need juhtumid, mil nende loomulikku vastuolu ei ületata ja toodetakse selle tagajärjel halbu luuletusi.

Oleme kunstnikud, kelle ees on materjalid, mis on teineteist tõkestavad. Nad on seni jätkuvalt vastuolus; kuni arenevad täiuslikult ühtseks loominguks. Et vältida sekeldusi ja kindlustada rahu, ohverdame väga tihti võitlevatest pooltest ühe. See teeb võimatuks võitlemise, aga ka loomise. Hingerahust lahutatud rahutu loomusevaim sunnib meid meeletult töötama, kuhjama kokku asjadetorne. Teiselt poolt elab aga oma tegelikkusemaailmast ilma jäetud vaimne olend vaid abstraktsioonipagenduses ja loob viirastusi, milles märatsevad rangete vormivajaduste poolt kontrollimata liialdused.

 

*

KUI inimese-valmistatud maailm on rohkem küll mehhaaniline seade mingite võimueesmärkide saavutamiseks kui inimese loova hinge väljendus, siis kalgistub ta ja kitsendab end, omandab liiga kindlapiirilise iseloomu, mis toob inimesele vilumuse elu mõõtmatu sugestiivsuse arvel. Loovas tegevuses rajab inimene inimlikus suhted oma ümbrusega, täites looduse omaenda elu ja armastusega. Kuid utilitaristlike energiatega võitleb ta looduse vastu, pagendab ta oma maailmast, moonutab ja reostab teda oma kalkide ambitsioonide inetusega. See inimese enda poolt valmistatud maailm oma dissoneerivate kriisete ja mehaaniliste liikumistega sisendab inimesele lakkamatult ja veenab teda pidama kõiksust abstraktseks süsteemiks, millel pole isiksuse varjugi ning seega ka ülimat tegelikkust.

 

*

VÄLJENDADES end ikka tõelisemalt, muutume ise ikka tõelisemaks. Kunstitõeks on omakasupüüdmatu loomisrõõm, mida kahjustatakse saatuslikult siis, kui ta reedetakse talle võõrale eesmärgile. Kõik suured väljasurnud tsivilisatsioonid pidid küll jõudma lõpule mingi inimloomuse jätkuvalt valesti väljendamise kaudu; orjuse kaudu, mis sunnitakse kaasinimestele peale hiigelulatusega parasitismi kaudu, mida sigitab rikkus ja inimese klammerduv usaldus materiaalsete vahendite vastu; skeptismi pilkava vaimu kaudu, mis röövib meilt me ülalpidamisvahendid tõeteel.

 

*

TEADVUS on valgus, mille abiga rändame mööda oma eluteed. Aga me ei või endale lubada, et pillame seda valgust igal sammul. Vajame kokkuhoidu, ja harjumus ongi see kokkuhoid. Ta võimaldab meil elada ja mõtelda, ilma et hoiaksime oma meele täielikult valgustatuna. Aga pidulikel õhtutel ei arvesta me oma küllusliku valguse maksumust, sest ta pole siis mingi puuduse kõrvaldamiseks, vaid on meie seesmise ülevoolavustunde väljendamiseks. Ja selsamal põhjusel muutub harjumus me vaimses elus vaesusemärgiks; sest vaimne ei ole vajaduse, vaid on väljendamise elu. Armastuses peab me teadvus jääma oma säravamaisse seisundisse, selleks, et olla tõeline. Sest armastus pole lihtsalt mingi eesmärgi saavutamine, ta on teadvuse enda täielik valgustamine.

 

*

KUI lubame oma palveldamisteol muutuda elutuks harjumiseks, siis nurjab ta enda, jäigastudes pelgaks vagaduseks, see on, armastuse ettekavatsetud kokkuhoiuks. Sest palveldamise väärtuseks on mitte tegevus, vaid teadvuse täiuslik väljavool, millele harjumus kaldub saama takistuseks. Muutume oma andumuses maiseks, kui kujutleme, et ta annetab meile mingi erilise eelise, ja laseb meis sel viisil kujuneda ja väärtustuda vagadel harjumustel. Sest kui küsimus on kasumis, siis on ostmine odavaimalt turult suurim tarkus; aga kui ainsaks eesmärgiks on täielik äraandmine, siis on kokkuhoid iseenda petmine.

 

*

ON üks asi, mis füüsilise ja vaimse elu protsessis on ühine. Mõlemas on põhiline, et peame unustama oma mina. Palju paremini teame, mis on meie ümber, kui meil ei tule meeles pidada oma mina igal sammul. Kui oleme endale rohkem, siis on maailm meile vähem. Kuid tavalises kasulikkuse-elus on mina unustamine enamasti negatiivne, see saavutatakse harjumuse abiga. Aga nii pole see vaimses elus, kus mina unustatakse armastuse pärast. See on nii nagu üksiku sõnaga, mis kaotab oma tähenduse seal, kus ta on eraldi, saavutab enda aga jälle ja enamgi veel seal, kus ta on üks kogu luuletusega. Vaimses elus unustame oma välistava individuaalse eesmärgi ja meisse tulvab täiusevaim, kes meie kaudu ületab meid. Selles tunneme oma surematust - oma elu suurt mõtet.

 

*

KUNA me loomus on keeruline, siis pole ohutu teha üldistusi inimlike asjade kohta; ja kui ütleme, et harjumusel on vaid elutuks tegev mõju me meelele, siis on see ebatäielik tõeavaldus. Abistavad harjumused on nagu kanal, mis aitab voolul voolata. Ta on avatus seal, kus vesi voolab edasi, juhtides vett ainult seal, kus tal on oht kalduda kõrvale. Mesilase elul pole ühtegi ava ta harjumuskanalis, - ta tiirleb kitsas täiuseringis. Inimese elul on omad intuitsioonid - ta organiseeritud harjumused. Kui nad toimivad ümbristena, siis võib tulemus olla sama täiuslik nagu imepärase vormitäpsusega mesikärg, kuid sobimatu meelele, kellel on piiramatud kasvuvõimalused.

 

*

MEIE vaimse elu voolule on usutunnistused ja rituaalid kanaliteks, mis võivad nurjata või aidata vastavalt oma kinnistatusele või avatusele. Kui vaimse idee sümbol muutub oma konstruktsioonilt jäigaks ja keeruliseks, siis tõrjub ta välja idee, mida ta peaks toetama. Kunstis ja kirjanduse virgutavad metafoorid - me emotsionaalse taju sümbolid - me kujutlust, aga ei vangista teda. Sest iial ei nõua nad ainuõigust meie tähelepanule; nad jätavad tee lahti teistegi metafooride lõputule võimalikkusele. Mandudes kinnistunud väljendumisharjumusteks, kaotavad nad oma kunstilise väärtuse. Oma luuletuses "Lõoke" kallab Shelley välja kujundeid, mida peame väärtuslikeks, sest nad on vaid mõned vihjed me naudingu mõõtmatusele. Kui aga nende sobivuse ja ilu tõttu võetaks vastu seadus, et lõokesele mõeldes, tuleb neid kujundeid käsitleda kui lõplikke ega tohi lubada mingeid teisi, siis muutuks Shelley luuletus otsekohe valeks; sest tema tõde on ta voolavuses, vähenõudlikkuses, mis võtab vaikides omaks, et viimane sõna ei kuulu temale.

 

*

MEIE teine keha on maailm, millega see meie väike keha püüab alati luua täiuslikku harmooniasuhet. On see lihtsalt mingi mugavuse pärast? Kas püüavad me silmad selleks näha, et mingi oht või takistus ei tuleks ootamatult pimeduses, et meil ei äparduks vajalike asjade leidmine? Kahtlemata on need võimsad ajendid, aga tõeliselt tähtis on siiski see rõõm, mida tunnevad silmad, kohtudes joonte, värvuste ja liikumiste maailmaga.

Sellest valguse, heli ja puudutuse kõiksusest tuleb lakkamatu kutse me silmadele, kõrvadele, kehaliikmetele ja vastuseks kutsele on teostumine, mis ei kuulu mitte ainult meile, vaid ka suurde maailma. Ja see ongi põhjus, miks iidsetest aegadest alates koputas valgus vahetpidamatult elupimeduse suletud väravatele, kuni korduvate pingutuste järel avas elu oma nägemisaknad, ja nende kahe ühendus sai täiuslikuks. See oli abiellumine, mille ülimaks mõtteks on tema rõõm.

 

*

MEIL on mentaalkeha, millel on oma mõtte- ja tundeorganid. On inimese suur ühiskondlik meel, millega mentaalkeha taotleb harmooniat, ja katseid selle harmoonia täiustamiseks jätkatakse väsimatult. Sellegi pürgimuse allikaks pole kasulikkus. Selleks on ühinemisimpulss, mis ajab me meele me väiksest kodust ja naabrusest ta armastuse-kohtamisele võõrsil. Et teostuda, peab ta ühinema suure inimkonna meelega. Kärg on ühtsustõe toode mesilase elus; aga kirjandus, kunst ja poliitika, moraaliseadused ja religioonid, mille kasvamisvabadusel pole lõppu, on sündinud inimese abiellumisest Inimesega.

 

*

ESITATAKSE küsimus, et kui elurännak on lõputa, kus on siis ta eesmärk. Vastus on: see on kõikjal. Oleme lossis, millel pole lõppu, millesse oleme aga siiski jõudnud. Uurides teda ja avardades temaga oma suhteid, teeme seda pidevalt ikka enam ja enam enda omaks. Laps sünnib sellessesamasse kõiksusesse, kus elab küpse meelega täiskasvanu. Kuid ta pole sellise koolipoisi olukorras, kes leiab end kolledžiklassist, ise aga peab alles tähestikku õppima. Lapsel on omaenda elurõõm, sest maailm pole talle ainult tee, vaid on ka kodu, millest ta, targemaks saades, omandab ikka enam ja enam. Teel saavutame tee lõpus, aga selles meie maailmas saavutame igal sammul; maailm on ühtaegu nii tee kui ka kodu; ta juhib meid edasi ja ometi annab meile ulualust.

 

*

MEIE elu maailmas on nagu laulu kuulamine, mille nautimiseks me ei oota ta lõppemist, Laul on olemas, on laulmises päris esimesest helist peale. Ta ühtsus läbib kõiki ta osi ja seetõttu ei ihalda me kannatamatult ta lõppu, vaid jälgime arengut. Ja niisamuti, et maailm on tõesti üks, ei väsita meid tema osad, - ainult et me rõõm muutub sügavamaks koos ta ühtsuse süveneva mõistmisega. Hetkel, mil me mitmesugused energiad tegelevad mitmesugusega looduse- ja inimesemaailmas, kasvab Üks meis üles Ühe poole kõiges. Kui palju ja üks, lõputu liikumine ja igavene eesmärgi saavutamine poleks meie olemuses harmoonias, siis oleks olemine meile otsekui alaline grammatika õppimine ja ometi ei iial mingilgi määral keele selgekssaamine.

 

*

LOODUS on perenaine, kes meelitab meid helde palgaga, - isegi nii heldega, et töötame lisatasu eest lisatunde. Ent selle altkäemaksu ja nende ahvatluste keskel anub inimene ikkagi pisarsilmil vabastamist. Sest ta teab, et ei ole sündinud orjaks ega lase eksitada end uskuma, et omaenda soovide takistamatu rahuldamine ongi vabadus. Tegelikult usaldab inimene oma kasvamist, mitte aga kogumist. Suure seesmise tõe teadvus tõstab inimese tühiste hetkede keskkonnast igavese valdkonda. See on millegi positiivse tunne iseendas, mille nimel loobub ta oma rikkusest, kuulsusest ja elust endastki, ning heidab kõrvale õpetlase loogikaraamatu, muutudes oma tarkuses lihtsaks kui laps.

 

*

TEGELIKULT tahab inimene jõuda sinna seesmisse valdkonda, kus ta saab asetuda oma ühtsuse täiusesse, mitte aga sinna, kus asjade ja sündmuste ahelas sepistatakse lõputu reana lüli külge lüli.

Kuid nii nagu me keha taotleb teostumiseks harmooniat suure maailmakehaga, nii taotleb üks meist ühendust suure Ühega. Üks meis tunneb iseennast, leiab rõõmu iseendast ja väljendab iseennast oma tegevuses. Ta on tõde ja rõõm ja väljendus. Seepärast peab ta ühinema kõrgeima Ühega tarkuses, armastuses ja teenimises. See on meie religioon, see tähendab, meie kõrgeim loomus. Tema eesmärke ei saa täpselt näidata ega selgitada, sest ta kuulub sellesse ellu vaimses maailmas, kus tunneme oma eesmärgid ära milleski niisuguses, mida püüame ebamääraselt kirjeldada õndsusena - täiuseseisundina, mis on eesmärk iseeneses. Inimesel on kerge eirata kõrgemat loomust ja siiski elada, kuid tegelikult ei ole inimene teda iial eiranud. Ta kahtleb temas, pilkab ja peksab teda, tal ei õnnestu teostada teda, aga isegi oma ebaõnnestumistes ja mässudes, oma meeleheitlikes katsetes pääseda tema käest, pöörleb ta siiski selle ühe suure tõe ümber.

 

*

KIVIRAHN on mitteplastiline, tuim, inertne, osutab vastupanu kunstniku loovale mõttele. Aga just need kivi takistused ongi skulptorile soodsad ja ta raiub kivist välja oma kuju. Meie füüsiline olemine on takistuseks me vaimule, tal on kõik orjuse omadused ja ilmselgelt on ta alaline alandus me hingele. Ja just seepärast ongi ta me hingele parim materjal, mille kaudu avaldada ennast, kuulutada oma vabadust, kujundades oma ahelates endale ehted. Me välistingimuste piirangud on vaid selleks, et luua me hingele võimalusi, ja suutes trotsida neid piiranguid, teostab hing oma tõe.

 

*

MEIE elaval kehal on füüsilise maailmaga suhtlemisel oma mitmesugused soovid. Need on: süüa, magada, hoida vastavalt vajadusele soojust või jahedust, - ja paljud teised. Aga tal on ka üks alaline soov, mis on sügavamal ja seega peidus. See on soov olla terve. See soov töötab igal hetkel, võideldes haiguste vastu ja kogu aeg kohandades keha muutuvatele tingimustele. Suurem osa ta tegevusest toimub me teadvuse taga. Inimene, kes on oma füüsilise heaolu osas tark, teab seda, ja püüab luua harmooniat kehasoovide, millest me teame, ja selle ühe soovi vahel, mis on varjatud. Ja valmilt ohverdab ta oma isude nõuded tervise kõrgemale nõudele.

Meil on ühiskondlik keha, millesse astume suhetes teiste inimestega. Tema ilmselged soovid on need, mis on seotud me isekate impulssidega. Tahame rohkem saada kui teised ja maksta vähem kui on meie osa. Aga on veel üks soov, mis on sügavalt omane meie ühiskondlikule elule ja mis tegeleb ühiskondliku heaoluga. Inimene, kelles on ühiskondlikku tarkust, teab seda ja püüab tuua kõiki oma valjuhäälseid isikliku mõnu, mugavuse ja vabaduse soove selle varjatud, teistele hea soovimise ülemvalitsuse alla.

Samuti on me hinge silmnähtavaks sooviks saavutada oma individuaalsuse väljakujunemine, kuid tal on ka temale omane soov allutada end armastuses Suurele Hingele.

Soov olla terve arvestab keha tulevikku. Ühiskondliku heaolu soov vaatab samuti saabuvasse aega. Nad on silmitsi lõpmatuga. Meie hinge soov olla armastuses üks Suure Hingega ületab kõik aja ja ruumi piirangud. Nii leiame oma keha, ühiskonna ja hinge pinnal tegutsemas arvukaid soove ja sügavuses selle ühe tahte, kes nendele soovidele annab ühtsuse, juhtides nad rahusse, headusse ja armastusse. Teisisõnu, ühelt poolt on meil hetkesoovid ja teiselt poolt soov igavese järele. Meie hinge ülesandeks on need kaks ühendada ja ehitada oma taevas maa alusmüürile.

 

*

ÜKS mu noor sõber tuli täna hommikul minu juurde teatama, et täna on ta sünnipäev ja nüüd on ta saanud üheksateistkümneaastaseks. Vahemik minu ja tema vanuse vahel on suur ja ometi kui vaatan teda, siis pole see tema elu ebatäielikkus, mis üllatab mind, vaid miski, mis ta nooruses on täielik. Ja selle poolest erinebki kasvav olend valmistatavast asjast. Lõpetamata järgus hoone on liigagi silmnähtavalt lõpetamata. Kuid elu kasvus on igas järgus oma täiuslikkus - nii õies kui ka viljas.

 

*

KUI olin laps, siis sai ka Jumal koos minuga lapseks, et olla mu mängukaaslane. Muidu oleks mu ebatäiuslikkus rõhunud mu maha ja iga hetk teinud vaid piina - olla ja ometi mitte olla täielikult. Asjad, millega olin hõivatud, olid tähtsusetud. Ja asjad, millega mängisin, olid tehtud purust ja pulkadest. Kuid sellele vaatamata said mu tegevused mulle väärtuslikeks ja tähtsus, mille oma mänguasjadele omistasin, tegin nad täiskasvanute omadega võrdväärseiks. Lapsepõlve ülevus võitis mulle maailma austuse, sest maailmas ilmutus lõpmatu oma väikeseaspektis.

Ja seesama on ka põhjus, mis annab noorusele õiguse nõuelda oma täit osa ja mitte lasta end põlata. Jumalikkus, mis on igavesti noor, on krooninud nooruse omaenda pärjaga, sosistades talle kõrva, et ta on kogu maailma rikkuse täieõiguslik pärija.

Lõpmatu on meiega me lapsepõlve ilus, nooruse jõus, vanaduse tarkuses: mängus, teenimises ja kulutamises.

 

*

ILU selles õhtuses taevas hõlmab endas jõudusid, mis on tohutult kohutavad. Ometi ilmutab ta meile harmooniat, mis peab olema maailma kõikide tegevuste keskuses, harmooniat, mille vaikne hääl on muusika ise. Et suudame vaadata seda õhtust maailma, kus kauge ja lähedane tuuakse silmitsi, siis suudame näha seda, mis temas tegelikult on tõeline, - tema ilu ja põhjatut rahu. Kui surma kaudu avastame ühe suure elu surematuse, siis ilmutub meile seesama rahunägemus. Buddha sügav hing tuuakse me meele ette nagu see õhtune taevas, ja kogu ta võitluste ja kurbuste kaudu, ta inimeste heaks tehtava kaasatundva töö kaudu näeme jõu täiuslikku tõendust ja rahulikkust - näeme ilu. Väiksemates inimestes on eluväli liiga kitsas ja seepärast vastuolu ülearu liialdatud, et lubada neil näha täielikult tõde. Kuid me võime olla kindlad, et need vastuolud harmoniseeritakse nende eluvoolus, kui see voolab teispoole surma, sest tõde on üle kõige ja ilu on tõe väljendus.

 

*

UPANISHADIS kirjeldatakse Jumalat kui "Rahuküllast, Head, Ühte". Tema rahu on tõerahu, mida näeme selgelt Looduses. Maa liigub ja ka tähed, iga rakuke liigub ja töötab selles puus siin, iga rohulibleke siin väljal on virk ja selle õhtutähe iga aatom on rahutu, aga rahu on kogu selle liikumise südames - selle liikumise, mis on loov. Liikumine, milles puudub see seesmine rahu, hävitab. Jumal kui Rahuküllane ilmutub inimesele, kes on saavutanud oma elus tõe, - tõe, mis on alati aktiivne ja milles ometi on mina valitsemisest sündiv tohutu rahu. See rahu pole ei energiakaotus ega ka eluhääbumine, ta on nende täius.

Asjatundmatu inimene, leides elus esmakordselt end tehasest, kohkub hämmeldavast liikumiste sigrimigrist: kuid inimene, kes asja tunneb, imetleb koondumist eesmärgile, mis asub liikumatuna liikumiste keskuses. See võtab ära kogu kartuse, ja tegevuste täiuslik korrelatsioon näib ilus. See on rahu, mis kuulub tõele.

 

*

ELU on harmooniavool, mis ühendas seesmise ja välise, eesmärgi ja vahendi, selle, mis on, ja selle, mis tuleb. Elu ei varu, vaid assimileerib, ei konstrueeri, vaid loob; tema tööd ja teda ennast ei saa iial hoida lahus. Kui meie ümbruse materjalid pole elavad, kui nendeks on kinnistunud harjumused ja varutud omandid, siis lahutab see meie elu ja maailma ja nende vastastikune ebakõla lõpeb mõlema hävinguga. Või kui mingi tasakaalustamata, tugev kirg saavutab ülekaalu me enda maailma ehitistes, siis muutub maailma raskusejaotus valeks, ja see rõhub alalõpmata me elu terviklikkust. Kõikide suurte pahede allikaks ühiskonnas, valitsustes ja teistes organisatsioonides on inimese võõrandumine ta välisest elupaigast. Kuristikku, mille tekitab selle tõttu taanduv hingevool, püüame uuesti täita, valades sinna vahetpidamatult rikkust, millel võib olla küll täitmisvõime, kuid pole ühendamisvõimet. Seepärast on tühimik ohtlikult peidus sätendavate asjadest-vesiliivaterade all, mis omaenda koguneva raskusega põhjustavad meile äkilise põhjavajumise keset meie turvaund.

 

*

MEELTEMAAILM, milles elavad loomad, on piiratud. Me mõistus on avanud meie meelele lõpmatuse südamevärava. Ometi on see mõistuseavaldus vaid vabadus olemise välisõues. Teadmiseobjektid hoiavad lõpmatut distantsi meiega, teadjatega. Sest teadmine ei ole ühendus. Seepärast ootab meid edasine vabadusemaailm seal, kus me saavutame tõe mitte meeltega tajumise ega ka mõistusega teadasaamise kaudu, vaid täiusliku kaasaelamise ühenduse kaudu. See on vabanemine, mida on raske täielikult kujutledagi; ta olemust näeme vaid vilksamisi. Tajume pildi olemise fakti, kui pilti näeme, saame pildist teada, kui mõõdame ta jooni, analüüsime ta värvusi ja uurime harmooniaseadusi ta kompositsioonis. Aga isegi siis pole see pildi saavutamine, sest saavutamiseks vajame lähimat, vahetut ühendust temaga.

 

*

LILLEPILT botaanikaraamatus on informatsioon; ta missioon on täidetud, kui saame temast teada. Kuid puhtas kunstis on pilt isiklik suhtlemine. Ja seepärast seni, kuni ta pole saavutanud me isiksusega sügavusega harmooniat, ei saavuta ta oma eesmärki. Võime olemist käsitleda lihtsalt kui õpikut, mis varustab meid õppetundidega, ning me ei pettu. Kuid me teame, et olemise missioon sellega ei lõpe. Sest tundes tema üle rõõmu, mis on eesmärk iseendas, mõistame, et ta on suhtlemine, milles meiepoolne ülim vastus tuleb mitte teadmistelt, vaid meie olemuselt.

 

*

KUI Buddha kuulutas Maitri't - harmooniasuhteid - mitte ainult inimeste, vaid kogu looduga, kas polnud tal mõttes siis see tõde, et kohtleme maailma valesti, koheldes teda ainult kui fakti, mida võib teada ja kasutada? Kas ei tundnud ta, et maailma tähenduse võib saavutada ainult armastuse kaudu, sest maailm on armastuseväljendus, mis ootab endale vastust me minaorjusest vabanenud hingelt? See hinge vabanemine ei saa olla iseloomult negatiivne, sest armastus ei saa iial viia eitusesse. Täiuslik vabadus on täielik suheteharmoonia, mitte aga pelk orjaahelate äraraiumine. Seal pole vabadusel mingit sisu ja seetõttu ka mingit mõtet, kus tal pole midagi muud peale tema enda. Hinge vabanemine on ta suhetesse astumine kõige olemasoleva keskse tõega, mida on võimatu defineerida, sest ta on väljaspool kõiki definitsioone.

 

*

ÜKSKI leek ei põle igavesti. Valgus kustub, kui lõpeb õli, tuul puhub ta ära, tihti puruneb ka lamp. Vihahoos võime öelda, et pimedusevõim on täielik ja tõeline või, et loome ise valguse, läites lambi. Aga tõde on siiski see, et igal valgusekustumisel tuleb tõestada, et valguseallikas on lõputa ja et inimese tõeline võim on ainult tema võimes tõestada seda ikka ja jälle.

 

*

MINA usun, et üks ideaal on hõljumas maa peal ja läbimas teda, - selle Paradiisi ideaal, mis pole pelk kujutlusevili, vaid on ülim tegelikkus, milles kõik asjad on ja mille poole kõik asjad liiguvad. Mina usun, et seda Paradiisi nägemust on näha päikesevalguses, maa roheluses, voolavates jõgedes, kevadaja rõõmus, talvehommiku rahus, inimnäo ilus ja inimarmastuse rikkuses. Kõikjal meie maal on Paradiisivaim ärkvel ja laseb kõlada oma häälel. See jõuab meie teadmata me seesmisse kõrva. See häälestab me eluharfi, innustades meid saatma lõplikust välja oma püüdlust, nii nagu õied saadavad õhku oma lõhna ja linnud oma laule.

 

*

MEIE energiad on pandud varustama meid asjade ja naudingutega. Kuid nende tagapõhjaks pole igavikku. Seepärast püüame anda asjadele näivat jäävust, valmistades nad suured. Ihates pikendada oma naudingut ja võimu, püüab inimene neile aina lisada juurde ega julge peatuda, kartes, et nad peavad ühel päeval jõudma lõpule.

Aga tõde ei karda olla väike, jõuda lõpule, - just nagu luuletuski, mis lõpetatuna ei ole tegelikult surnud. Mitte et luuletus koosneks lõpututest ridadest, vaid et ta kannab täiuseideaali. Lõpmatu helikäigus on tõepausid; tõe kadumise on ta kulgemise kurvid surematusel.

 

*

LÄIDAME lambi oma toas ning see loob näilise vastuolu toa ja suure välismaailma vahele. Meie elu Maal on nagu see väike tuba, millesse on koondatud meie teadvus. Ja me kujutlemegi, et väljaspool teda on surm, mis on temaga vastuolus. Aga ehkki me elu ähmastab hetkeks selle meie ühe, jagamatu olemise tõe, ei tohi me temas seepärast ometi kahelda.

 

*

ELUNÄGEMUS, mida näeme maailmas, on rõõmunägemus. Rõõm oma alati voolava värvuse, muusika ja tantsuna. Kui surmas oleks tõde, siis kaoks see rõõmuvaim olemise südamest. Lambis, mille läidame öösel, on taht väike ja õli väga vähe. Aga pole mingit argust ta tillukeses leegis, mis põleb, nii nagu ta on, tohutu pimeduse südames; sest valgusetõde, mis teda toidab, on lõpmatu.

Kahtlused ründavad meid ja jõud ütleb üles me pürgimuses vaimse elu poole peamiselt seepärast, et selline pole ümbritseva rahvahulga pürgimus.

 

*

MAAILM, nagu helidevool muusikas, on pidev jõudude ja vormide vool, ja seepärast on ta väljastpoolt püsimatu. Seal esindab ta surma, olles pidev kaotuste vool. Kuid kaotus on see vaid kanalile, muusikariistale, mida läbima pannakse muusika. See on viisiühtsus, mis elab alati üle põgusad helid. Kui individuaalsed helid võiksid nõuda endale pikendamist lõpmatusse, siis minetaksid nad oma tõelise igavikulisuse, milleks on muusika. Kõrb on muutmatu, sest temas puudub elu. Viljakas maapinnas ilmutab elu oma surematust lakkamata läbiminekuga surmast.

 

*

MEILE on antud ilmutada oma hinge - teda, kes on meis Üks, kes on igavene. Seda saab teha vaid ta läbiminekuga põgusast Paljust; kinnitamaks vaimu lõpmatust pideva vormide ohverdamise teel. Mina aga, olles anum, mis kogub ja hoiab, annab meile võimaluse loobuda. Kui usume ainult minasse, siis klammerdume murelikult oma varude külge ja see toob meile viletsust ja äpardusi. Kui usume hinge, siis just elu püsimatus ise leiab oma igavese mõtte, ja me tunneme, et võime endale lubada kaotada.