Uku Masing: Surmast

        Kui nüüd vaadata tagasi sellele, kuidas eestlased muiste võisid suhtuda surnuile ja jätta välja see veider hirm kodukäijate ees, siis saame võrdlemisi imposantse kujutelu, mida võib maalida väga luuleliseks ja südantlõhestavaks ning kahetseda vana aega, kus kõik oli veel nõnda hästi. Teataval määral on selleks õigustki, sest veel praegugi võib teha meele härdaks surnute küllakutsumine, nende ootamine ja vastuvõtmine. Sest säärasest toimingust ilmneb ju tihe seos surnute ja elusate vahel ning igal elusal on mõelda kergem surmale, teades, et ta pole unustatud ka siis mitte, kui keegi enam ei mäleta tema nimegi. Surma kohutavus on kuidagi nõrgenenud, kui arvatakse, et piirid teise maailma, kui see on ka ainult haud, ning selle maailma vahel ei ole teravad, et kõik, mis on, jääb sellisena, nagu ta on. Inimesed ei olnud sellal nii üksi kui praegu, sest kui inimesel siis polnud ainsatki sõpra elusate hulgas, mõni surnu tal ikka oli.

 

Praegu on lugu niipalju vastupidine, et me ei suudagi mõista, mis see kõik tähendas. Oleme üksi, sest elusate seas pole sõpru peaaegu ühelgi meist, vaid ainult vaenlasi, kadetsejaid ja muid selliseid olendeid, kellede olemasolu Loorits ehk liig suures ulatuses ajab süüks sakslasile. Surnute seas neid ka ei ole, sest meil pole enam absoluutselt mingit seost nendega. On ju tõsi küll, et raipekultus pole kuskil vist suurem kui Eestis, on päris normaalne veel, et surnu pildistatakse, et ta puusärk fotografeeritakse mitmel korral koguni, kuid see toiming ei tähenda, et me usuksime surnul olevat mingit mõju veel. Ta tähendab hoopis midagi muud, tahetakse surnule teha viimne häätegu ja võetakse ta sellepärast pildile elusate hulka, sama tagamõte on ka kõigil, mis ühenduses surnuga. Meie kraade-intelligents teatab oma armsate lahkunute surmast võimalikult suure ja kalli kuulutusega ka ainult selleks, et märkida võimalikult selgelt: nüüd me teeme sulle kõik, mida vast elus ei saanud teha, selle eest oleme siis tasa ja sul pole õigust nõuda meilt midagi ning meil ei tarvitse mõelda, et oleksime võinud olla eluajal paremad su vastu. Surma kohutavus on selle tõttu meil palju suurem kui kunagi varemalt ja inimesed, kes väidavad, et see neid ei häiri, petavad ainult iseennast, tahtes olla filosoofilise kasvatusega haritud inimesed, kellele ei kõlba mõelda sääraste asjade üle, mis jäägu osaks “lihtsatele inimestele”. Kuid häda pole mitte selles, et meil on hirm surma ees, häda on selles, et meil pole enam sedagi lootust ta suhtes, mis oli meie esivanemail. Oleme küll kristlased ja usume hinge surematust, kuid tegelikult on neid ainult mõnikümmend ehk nn. haritud inimeste hulgas, kes seda usuvad tõepoolest. Enamik inimesi tahaks uskuda, kuid ei suuda ja kahtlevad, vahel usuvad, vahel mitte. Sest põhjused, miks mitte uskuda seda pole ainult saadud materialistlikust õhkkonnast, imbunud sisse koolist ja kirjandusest nagu tavaliselt öeldakse, vaid nad võivad olla ka sisemised. Inimene võib kahelda surematuses ainult sellepärast, et ta tunneb surematuse nõude olevat ülbuse, midagi, mille vääriline ta pole tõepoolest. Ning säärasel juhul on lugu muidugi palju halvem. Ja meid ei aita ega päästa meie üksindusest midagi muud, kui uuesti mõelda surmale ja nüüd juba oma eeldusilt.

 

Kuid, olla võib, paljudele ei tundugi, et nad on üksi. See aga on sulaselge endapettus ja jaanalinnu liiva pugemine. Sest kuigi rakett tõuseb uhkelt ja ei mõtle vist muule kui oma seltskondlikule positsioonile, oma kõrgusele teiste seas ja enese asendamatusele, tuleb silmapilk, kus ta hakkab langema. Rakett ei tarvitse seda taibata, võibolla ka siis mitte, kui ta on kukkunud maha, kuid kunagi see päev tuleb ikkagi, mil ta mõistab: olen surnud. Kõik vahendid, mis meie inimesed kasutavad surma unustuseks: olgu nad siis organisatsioonid, kus inimene magab maha selle aja, mille kestel ta oleks pidanud mõtlema, või töö, mida tehakse selleks, et jääda purju ja unustada, või jaht seltskondliku positsiooni, rikkuse ja au järgi, need aitavad ainult raasukene aega. Korra inimene tunneb ometi, et ta jääb üksi, sest see, et igal inimesel on oma surm, eraldab ta juba teisest. Kuid see ei tähenda, nagu poleks võimalik ületada surma, see tähendab, et meetodid, mis oleme valinud, on valed.

 

Filosoofid on vähe kõnelnud surmast, sest sellest mõtlemine kuulus teoloogide valdkonda ning polnud õieti kohanegi õilsale indogermaanile, kes faustlikult pidi tungima lõpmatusse. Sellepärast kõik, mis filosoofid on kõnelenud, ei ole sugugi rohkem väärt kui see, mis mõni liivi eit või taat arvas surmast, mida arvasid eestlased kõneledes mardusest. Sest kõikide nende juttude tulemus on püüd näidata, et surm ei tule väljast, vaid on antud inimese endaga, mida teati ammu, mida poleks vajagi öelda.

 

Oletame, et see on õige (kahtlane ta on siiski: mitte et surm tuleks kuskilt väljast, vaid kas surm on vältimatu, kas ta pole inimkonna psühhoos). Siis võime öelda, et nagu inimene ei saa vaadelda enda südant nii ka mitte oma surma, ta näeb ainult teiste oma ja teeb järeldused sellest enese kohta. Kui nüüd aga surm on inimeses, siis on tema tunnetamisest samuti kasu kui kõikide muude inimomaduste tunnetamisest ning võib öelda, et alles mõtlemine surmale on see, mis teeb inimese inimeseks. See ei tähenda, et surma tuleks karta, vaid teada ta olemasolu alati ja ikka. Inimene, kes teab, et ta jääb kurdiks mõne kuu pärast, oskab kuulda ja püüab kuulda hästi, et mitte unustada, mis oli. Inimene, kes teab, et ta varsti pimeneb, näeb maailma hoopis teisiti kui see, kes on kindel, et ta iial ei jää pimedaks. Samuti inimene, kes iial ei taha mõelda surmale. Muidugi, kui pimeneja igal silmapilgul haletseb oma pimenemist, siis ta kulutab enese selleks ja ei näe midagi, samuti ka inimene, kes aina haletseb oma surma. Seda teha pole õige, kuid tuleb elada nõnda, nagu surm tuleks järgmisel sekundil, siis alles inimene saab aru, mis ta on ja milleks ta on. Ei tarvitse mõelda vagatsejate vastuväitele, et see maailm on ju juhuslik ning alles pääle surma algab õige elu, sest nagu see, kes ei armasta oma venda, ei armasta Jumalat, nii ka see, kes ei armasta seda maailma, pole väärt tulevat.

 

Võime ju küll öelda, et kogu me elu on juhuslik, et maailmas on loendamatu arv aatomeid, milledest ainult osa on teadlik oma olemasolust teataval silmapilgul ning järgmisel võib juba olla kaotanud teadvuse ja muutunud ainult aineks elusaks, ükskõik mis määral. See ei tarvitse olla vale. Kuid ka siis, kui oleks õige nõnda, ometi ühel asjal on vaja seletust. Milleks on vaja aatomil olla teadlik enese olemasolust? See on ainus tugi inimesele ta kurvas saatuses, sest ka siis, kui Jumal oleks loonud maailma ainult selleks, et siin iga aatom peab olema teadlik korra endast või mitmed korrad, sellel peab olema mõte, mille võime fantaseerida enestele ise. Kas või näiteks nii, et Jumal tahab näha aatomeid, kes teavad kõike, mis on neis. Aga kui juba ütleme seda, siis peame tegema ilmtingimata hulga muid järeldusi, milledest on päämine: meie elu ei saa olla juhuslik.

 

On Jumala asi, mis ta teeb meiega pääle meie surma, kuid on meie asi mõelda selle üle ja mitte midagi väita kindlasti. Sest meie kujutlused igal juhul on väärimad kui Kolumbuse kujutelud Indiast, mida ta läks otsima. Inimese kohuseks pole mitte teada, mis on säälpool, vaid elada. Aga elada saab ainult siis, kui inimesel on toitu, kui tal on võimeid mingil kombel liigutada ennast. Aga siis, kui inimene iial ei mõtle säälpoolsusele, ei ole tal iial jõudu elada. Tuleb võtta süüa säält, s.t. tuleb mõelda lahendamatuid probleeme seni kui tuntakse, et ollakse jooksnud päätsi vastu seina. Sellest pääle jatkub söögist ja tuleb teha tööd, elada selle kohaselt, mis ollakse saanud ja milleks ollakse muutunud. Ning siis tuleb minna jälle nälginuna närima teist maailma. Kogu see käik peab korduma niikaua, kui on võimalik siin maailmas, sest, kes teab, ehk teises kordub sama kuidagi teisiti, ning see, kes on siin olnud ustav väheses, võib olla ustav sääl paljus.

 

Siis on surm inimese oma, kui elu on olnud tema oma. Aga nagu praegu enamik inimesi ei ela oma elu, vaid mängivad ainult mingit näidendit kaaskodanikele arvustmiseks ja hindamiseks, nii ka inimeste surm ei ole enam nende oma, ta tuleb kuskilt väljast vaenlasena või sõbrana, aga ta tuleb väljast. Ja see ongi põhjus, miks meie suhe surmaga on muutunud sajandite vältel. Ori ei elanud oma elu, tal polnud ka oma surma, ta oli palgata näitleja. Nüüd me pole enam väliselt orjad, kuid sisemiselt oleme vist enam kui sellal, sest meil pole enam jälgegi sõbralikust suhtumisest surnuisse. See, kes ei ela oma elu ega sure oma surma, ei saagi muutuda muuks kui õelaks kodukäijaks. See kehtib praegugi, kuigi meie terminid on muutunud. Kui keegi terroriseerib teist, ta on sama hää kui mõisniku ori ning ta terror püsib pääle surmagi kodukäijana nende inimeste kallal, kelledega tal olnud tegemist. Terroriseerijal pole aga elu, vaid ta mängib näitemängu.

 

Allikas: Uku Masing "Pessimismi põhjendus" http://www.apollo.ee/pessimismi-pohjendus.html