Kosmose tunnetamisest ja keelest

        Kindlasti oleneb mõtlemine ja seega kogu tunnetus keelest enam kui meeltest. Kui keeles puudub sõna “kollane”, on vaid “punane” ja “roheline”, siis osa sellest käib ühte, osa teise kategooriasse. Kogu tunnetusprotsess on sõnastiku rakendamine meeltelt saadud andmete kataloogimisel. Ja tõeks nimetatakse tunnetust siis, kui teised inimesed kasutavad samal juhul enamvähem samu kataloogimise tingmärke – sõnu... On aga väga raske siin käituda ettevaatlikult ja õieti. Täiesti vale öelda, et n ä e m e taeva olevat sinise. Meie näeme vaid midagi, alles kataloogiv mõistus paigutab meie aistingu sinise kategooriasse, kuid samal hetkel mahutab aistingu ka kumera jne. lahtreisse. Ühele nendest suundume igatahes enam kui teisele. Edasist käiku võiks oletada umbes nagu inteegrimismasinas: on vajutatud kataloogi mitmele nupule ja siis kukub välja kaart vastusega: taevas. Tuttavate asjade puhul see toimub silmapilkselt, võõraste juures kulub aega ja vastus võib olla ekslik.

 

See kõlab väga mehhanistlikult, aga on risti vastupidi tulemustega. Tähendab ju, et on mõttetu rääkida tunnetamisest, kui see sõna peab tähendama miski uue saamist. Uus tunnetus on vaid uus kombinatsioon või permutatsioon sõnastikust. Näib nagu oleks õigus idealistidel, sest kõik, mis me saame maailmast öelda, on võetud meist enestest, meie kujutlusist, meie keelest. Aga eelnenust järgneb, et pole õige kataloogi osavat ning suurepärast kasutamist nimetada – tõeks. Kataloog saab anda reaalsusest ikkagi ainult stiliseeritud ja pooliku pildi umbes nii nagu fotod päikesest ainuüksi vesiniku või kaltsiumi ulatuses. Iga keel annab pisut erineva pildi teise omast. Kuid on mu meelest päris kindel, et kõik keeled kokkugi ei anna õiget. Umbes nii nagu mõnd tähesagarat ja Linnutee tuuma sai pildile alles infrapunases, kuhu ei küüni meie silmad.

 

Sellest primaarsest nominalistlikust eeldusest väljudes on võimalik ehitada “uus” filosoofia, mis pole materialistlik ega idealistlik. Ei väida, et meie sõnad täpselt vastavad reaalsusele, kuid ka mitte, et muud reaalsust meie ei saagi kogeda kui oma sõnastikku ning arve. Tegelikult hukkab selline vaateviis hulga meid siiani kurnanud iidoleid, avab võimaluse hakata püüdma uusi vahendeid reaalsuse tunnetamiseks, annab seletuse keele tekkimisele ja võimaldab tavalise tunnetuseteooria õige kriitika. Annab väga palju, kuigi nõuab suurt ümberorienteerumist.

 

Üheks näiteks kasust võib olla, et sellel eeldusel pole mõtet enam ühelgi “jumalatõestusel”, et ateistide ja teistide kaklused on – nascitur ridiculus mus. Jumal on taolisi sõnu nagu aeg, ruum, põhjus, õigus, häädus – isiku küsimus pandud esialgu kõrvale. Ta taga pole midagi meeltega haaratavat, ta on väljendus mitte primaarsele, vaid teadvuslikule reaktsioonile, mitte mingi funktsioon, vaid tingmärk. F, j või taolist. (Paralleele matemaatikast saab mujalt vast paremaid.) On täieline tobedus hakata arutama, kas F “on olemas”, sest selles tähenduses pole ta olemas nagu ringi või hüperbooli võrrandid. Mäng sõna “on” sadade tähendustega teistide või ateistide pool on ainult tunnus inimkonna lapseeast. Ja täitsa idiootlik on vaidlus, kas kasutada tingmärgiks F või P või midagi muud (kas “Jumal”, “saatus”, “loodus”) ning oma maitse teistele päälesundimiseks tõestada, et P on “olemas” ja “teaduslikult tagatud”, F aga mitte!! Et selliseid väitlusi mõistusega inimene saab võtta tõsiselt, ajab meeleheidule inimeste suhtes. On nagu jonnakate laste nutuni ja kakluseni küündiv vaidlus, kas koera tuleb hüüda “kutsu” või “kutsa”. Ainult lastele tohivad sihukesed asjad olla tähtsad! On ju täiesti selge ometi, et Loodus, Saatus, Juhus kõikemääravate printsiipidena on üheltpoolt sama, mis Jumal, teisalt needsamad sõnad väikeste pookstavitega tähendavad hoopis muud kui suurtega. Lauseis “ilus loodus” ja “looduseseadused”, “saatusetahe” ning “õnnelik saatus”, “soodus juhus” ja “Juhus määrab” erinevad nende sõnade sisud täiesti, aga sellest “teadlased” ei hooli. Käituvad nagu mina lapsena, olles veendunud, et “õlioksad” (ühes kirikulaulus) on lambiõlist oksad.

 

Just seepärast on näiteks kõik see, mis Darwin räägib Loodusest, samasugune mütoloogia nagu see, mis paljud on rääkinud Jumalast. Vahe seisneb ainult tühiasjus ja ühes olulises. Jumala dogmaatikud-mütoloogid lasksid oma lugudes kaitseda kuidagi nõrkugi, tagasid eluõiguse vähemalt igale kui mitte muud. Darwini jumalus on aga Kapitalist– Kolonisaator–Ekspluataator – igavikku projitseeritud lordvabrikant, kes hoolitseb ainult “oma laste” ja mitte kõikide eest. Ühed on predestineeritud õndsusele, ellujäämisele ning järglaste jätmisele; teised hukkumisele. Nature on tõepoolest kalvinistlik kurnaja, kes oma halastamatuse varjab vagade, ülevate fraaside taha, vahel ei pelga koguni tunnistamast oma õelust poeetiliste terminitega. Kui lõpuni kaaluda, siis Looduse plaaniks on toota olend, kes suudab süüa ära kõik, mis olemas – seedida kõikjal kõike.

 

Palju võimatum kui Darwin on veel kõiksugused teaduste populariseerijad, seda tüüpi olendid, keda Mallock New Paul and Virginie loos nii toredasti on pilganud. Kui panna järgmises lauses Natur asemele Gott, ei taipaks keegi, kas selle on keegi kirjutanud 1784 või M. Wilhelm Meyer 1904: ...Aufsturz eines kleineren Weltkörpers es ist wunderbar zu sehen, wie die Natur es ein gerichtet hat, dass Ereignis gerade jenen sterbenden Himmelskörpern, denen es Vorteil bringt, in vollem Unfange zugute kommen kann, während sie diese Eindringlinge den noch in voller Blüte stehenden Weltkörpern so viel als möglich vom Leibe hält[1]. Selle dogma mõte on ogar: Kuule on meteoorid kasuks, tekitavad õhku, elu, vett; Maale oleksid kahjuks! Miks siis Loodus Kuult võttis õhu? Kas Kuul või Maal on kasu elust enda pääl? Liiati, eeldus ise on väär! Ja dogma ogarus pole nii suur viga, suur viga ja häbi inimkonnale on selles, et 120 aastat mõtlemist pole andnud muud kui Deus asendamise Natura'ga ja ilma Spinoza sive'ta[2]. On pisiasju puuritud üha segasemaks, suured küsimused unustatud täiesti, hangitud au ning võimu karjumisega ü h e  s õ n a  k õ l b m a t u s e kallal. Vaesed ei ohverdanud oma veeringuid enam pappidele, kelle Jumalast teati küllalt, andsid nad rõõmsalt poeetidele ja demagoogidele, kes kuulutasid jumalust uue nimega. Nimi tähendas kõik, inimene sai ju vabaduse uurida uue jumaluse sügavust, vana oli ju liiga tuttav! Ja ometi koosnes kõik uuele jumalusele omistatu muistsest lobast. 2000 aasta pärast on ajaloolasile see üleminek mõistatuslik muidugi, kui usust “Loodusesse” ei kasva välja usk jumalusse, kes ei piirdu ainuüksi inimeste huvide kaitsmisega. Praegu igatahes on “Loodus” samuti olemas üksnes inimese pärast, nagu oli Jumal. Koguni hullemini veel: oma äravalituiks Loodus tunnistab üksnes Machiavelli–Nietzsche üliinimesi, kaasinimeste lömaks astujaid, oma ees lömitajaid (kusjuures “oma” tähendab Loodust ja üliinimest). Usk Jumalasse andis ideaaliks lihtsameelse pühaku-askeedi, usk Loodusesse kavala ja halastamatu börsispekulandi-multimiljonäri. Taolist kiidetakse ju ka sõnades, et Loodus teda on varustanud oma andidega enam kui ta ohvreid.

 

Olen termini “Jumal” poolt, kuigi ta sisaldab palju kummalist. Tema “isiksus” ei võlu mind. Liiga inimlik termin. Minu meelest ta peab olema rohkem kui isik; Jumal isikuna oleks inimene, mitte Jumal. Kõikvõimsus on teine taoline fraas, mis ei tähenda midagi. Kui Jumal teeb kõik, siis kõikvõimsus on absurdum. Kui aga “kõikvõimsus” tähendab võimet toimida vastupidi tavalisele (nagu harilikult arvatakse), siis – see ei ole midagi jumalikku. Kui inimene toimib vastuoksa sellele, mida tavatseb teha, ei pea keegi teda jumalikumaks. Ja sellest ei järgne muud kui: ime ei tõesta Jumala olemasolu. Ei punased hiidtähedega valged kääbused. Kõikvõimsus on samasugu mõttetu termin nagu kuuvalgus, päikesepuna, tähevirvendus – kõik vastavad nähtused eksisteerivad meis ainult. Ja veelgi täpsem paralleelina on tahtevabadus, absoluutne tõde või loodusseadus – kõik loogiliselt väärad kuidagi. Kui mitte loogiliselt, siis terminiga “kõik” mängimise pärast. Sest see termin ei saa kuidagi sisaldada inimese väljamõeldisi. Kas Jumal saab teha praegu Palestiinasse mäe rauast? Saab, ainult ei tavatse! Kas see mägi ikka on tõstetav Jumalale? Ogarus, sest meie fantaasia üksnes.

 

Säärased iidolid nagu õigus, ilu, häädus ja nende vastandid kaotavad absoluutsuse. Nad eksisteerivad ainult inimkonnas ning on säärased terminid, millede sisu suhtes pole pisimatki kindlust. Muidugi on inimesel raske tulla toime ilma sääraste dualismist loodud puusliketa, aga nad on juba liiga kaua vedanud inimest ninapidi. Alati on olnud need positiivsed terminid suus sellel, kes sunnib, või, keda sunnitakse. Silmapilk, mil inimene oma vägivalla rõivastas ilusasse ja häässe õigusse, on tõelise languse algus. Hetk, mil loobutakse vägivallast, alustab uuesti inimkonna. Aga ka siis, kui kogu inimkond lepiks kokku hää, ilusa ja õige suhtes ja enam ei kalduks keegi kõrvale, ka siis tähendavad need sõnad inimlikku, iial mitte absoluutset.

 

Mina olen tüdinud neist kõigiti väänatud termineist. Pole aga panna asemele midagi muud kui inimese mittevalmisusse uskumine, püüd kuskile, mille sihiks pole ilu, häädus, õigus. Ka mitte tõe tunnetamine, sest “tõde” me teame. Kindel tõde on ainult see, et me pole inimestena võimelisedki tunnetama tõelust. Ainus, mis tasub taotella, on uusi suhtlemisviise kõige ümbritsevaga. Siis iidolid langevad ja tõeluse ja tõe asemele astuvad mingid muud mõisted.

 

Kui lootusetus olukorras on inimese tunnetus, seda näitab lühikene kaalutlus, mis analoogiliselt kehtib kõikjal. Värvipimedust on kuidagi võimalik teha kindlaks, ka siis, kui inimene juhtumisi nimed on õppinud võõriti. Aga kaks inimest ei saa praegu kuidagi teha kindlaks, kas nad sama kullerkuppu näevad samuti kollasena (kujust ja muust rääkimata). Ainult siis, kui inimesel oleks võime, mis samal hetkel näeb enda ja teise nähtud kollast ja saab neid võrrelda, oleks astutud sammukene edasi. Näide ise on tühine, aga ta tulemused on kurvad.

 

Selge on, et väga vähede mõistus on kasutatav mõtlemiseks ja “vilunud mõtleja” on palju haruldasem kui oskustööline. Arvatavasti suudaks ta rohkem, kui praegu paistab võimalik – küllap on tulevikus inimesel sama lihtne pääst inteegrida kui praegu on korrutada või jagada. Aga teatavad piirid püsivad kindlasti, ületatute kohale kerkib uusi tõkkeid. Päris selge on ainult, et mõistust saab kasutada edukamalt kui praegu.

 

Kahtlane on aga, kas me keelt kuidagi saame täiustada, teha ta sobivamaks tööriistaks mõtlemisele. On ju küll erinevusi tema kasutamisel, nagu peitliga üks raiub vaid sälke ja auke, teine suudab raiuda kujusid. Aga keel kõlbab ikka vaid teatava piirini ja sellest pääle ta hakkab takistama mõtlemist nagu poleks ta üldse olnudki abinõuks. Umbes nii nagu ainsaks tööriistaks inimesele antaks kirves ja kästaks kasutada teda kõikjal, ka pliiatsipuu tegemisel.

 

Keel on emotsioonide produkt. Inimene hakkas häälitsema, kui teda midagi hämmastas või hirmutas, oli väga meeldiv või kohutavalt vastik. Kuid süsteemiks arendas keele mõistus ning arvatavasti täienes ise tublisti selle analüüsiva protsessi keskel, hakkas liigitama, avastas analoogiaid ja kasutas kindlat kausaalsuseprintsiipi. Vahel ehitas keele nii keeruliseks, et pärastpoole pidi teda lihtsustama. Aga ometi jäi keele tekkekohaks emotsionaalsus. Olulised muudatused keeles pole mõistuse, vaid emotsioonide töö. Mõistusega keele tegemist peetakse kole suureks patuks, kohutavaimaks kõigist traditsioonide muutmisest, kuid tunded tohivad seda. Nad ongi keelt moondanud alati, moondavad veelgi, mitte ainult foneetikat, vaid sõnavara ja struktuurigi. Esimese suhtes võibolla näiteid leidub miljoneid. Vokaalide muundumine inglise keeles, palatalisatsiooni teke slaavi keeltes, vokaalharmoonia kadu eesti keeles. Aga samuti f-i tekkimine meil, pikkade vokaalide kunagine diftongimine, nüüdne püüd tagasi jne. Teine ei avaldu ainult laenudes, vaid ka sõnade tähenduse afektiivses muutmises ja paljude sõnade väljasuremises. Nii peetakse Raikkülas “tüma” ja “sõge” vanade sõnadeks, noor häbeneb kasutada neid üldse. Kolmas muutus toimub pikaldasemalt ja on vähe märgatav, võimalik, et ei riiva ka olulisimat ega ole põhjalik. Eesti keeles on nii üldistatud de-mitmus, s-minevik; i-genitiiv on teel võidule jne. Vahel selline protsess ise vaibub, haaramata kõike. Nõnda paistab, et meil kunagi on olnud nõrkus deminutiivide vastu. Aga tolle perioodi paljud deminutiivid ei tundu kellelegi enam seda, nagu “äike”, “päike”, “lõoke” jt. Teised muutused ei üldistu, nagu Raikküla “saama” abiverbina (saan kündma ( = kündmisele), sain kündma, saan/sain küntud; harva koguni: saan/sain kündnud). Sellised asjad võivad keele struktuuri muuta tunduvalt, kuid iial pole mõistuse kaalutluse tulemusi. Possessiivsufiks kadus meilt, kui pronoomen läks olendi nimeks, kui “sina” ja “tema” (ning viimati “mina”) taandus samasse kategooriasse, kus oli “koer” või “kurat”. Teda ei saa keegi enam tuua tagasi, kui ta lühendaks keelt.

 

Kui nüüd keel on päriselt sõltuv emotsioonidest, siis loomulikult järgneb, et mõisted, mida sõnad peavad väljendama, on mõistuse abil kataloogitud emotsioonid. Seejuures on mõistus kindlasti vahel avardanud, vahel kitsendanud sõna primaarset ulatust. Aga põhiliselt on ta taga emotsioon, mille mõistus analüüsis tunnusteks. Praegu analüüsib vaid “teadlasil”, sest lihtsurelikule on “uss” kõik, mis on hirmus ja karvane ning ronib! Sama konventsionaalselt ning valesti kasutavad nad muidki sõnu. Teadus aga seisnebki sõnade ulatuse täpsustamises, et keegi ei kõneleks varblasest mõteldes lõokest. Lihtsurelik protestib sellegi vastu. Tuuli Roheveele on Calthra palustris kanakoole ja lootusetu on talle õpetada, et kanakoole tähendab hoopis Ficaria verna't[3]. Ta vihastab, peab sedagi keele muutmiseks mõistusega. Samal põhjusel ühe murde kõnelejad ironiseerivad teist, arvavad, et teise erinev hääldus, võõrad sõnad, on nagu öeldakse – kunstlikud, s.t. – mõistusega tehtud. Inimene ei usu, et teiste tundeline reaktsioon välisele natukene võib erineda tema omast, et neil on tulikas, kanakoole, särjesilm, varsakabi, kullerkupp, kui temal selliseid kollaseid lilli on hoopis vähem.

 

Sõna “koer” ja mõiste “koer” on muidugi erinevad üksused. Sõna eksisteerib vaid meie keeles ega tähenda ainult teatavaid loomi. Mõiste eksisteerib liigina, kataloogikaardina – olles üks ebamäärasemaid. Kas tal on olemasolu mõnes muus mõttes üldse, on kahtlane. Kui ta tähendab kõikide koeratõugude esivanemat, milline on siis suhe koera ja hundi vahel? Kui ta on olend, kel on kõikide koerte tunnused, siis ta on udune laik, värvitu ja kujutu. Tähendab, mõiste “koer” on nimetus teatava suhtumismooduse jaoks kellegi elusaga, koera hüplemine inimese ümber, saba liputamine, lõõtsutamine keel väljas suust – on konstitueerivad tunnused mõistele “koer”. Kui kõik need esineksid koos mõnel teisel loomal, oleks too “koer”. Nagu mordvalased hüüavad hobust lehmaks – funktsionaalselt polnud vahet.

 

Muidugi vastab kataloogikaardile midagi reaalsuses. On olemas inimene, vormilt kindlam kui koer. Aga inimene on hoopis teises mõttes kui Olaf Stapledon on[4]. Selle filosoofid ja darvinistid tavaliselt unustavad. “Inimene on” tähendab: on olendeid, kes mõtlevad, kõnelevad jne. Talle ei vasta reaalsuses üksikolendit. Kas talle vastas Jumala elik Looduse kujutluses, on hoopis teine küsimus.

 

Usun, et ei vastanud midagi, et Jumal ei loonud eraldi plaanitsedes ürgtrilobiiti ega ürgsaurust. Ta vaid lükkas liikuma raasu protoplasmat teatavasse suunda, et ta kujuneks relatsioonis maastiku ja kliimaga ning ammendaks kõik olemasolevad võimalused iseendast. Kuhu plasma käik lõpeb, teab ainult Jumal. Arvan, et mujal ta katsetab mõne muu ainega, ütleme räni ühenditega või meile kujuteldamatutega. Ja mingit põhjust pole inimest pidada nii tähtsaks, Jumal teda kavatsenuks eraldi. Kui inimkond on Maa arengu lõppfaas, siis – katse nukleoproteiinidega on äpardunud.

 

Vagale inimesele võib see vaade näida väga jumalavastane. Tema meelest ju Jumal tingimata peab teadlikult olema vorminud nii tähtsa olendi nagu inimene. Aga, kas on Jumal teinud nõnda solkmed? Kas ta määras ette polüübi ja lõvi eluviisi luues neid? Ei saa ju olla nii, et inimese patt needki olendid tegi “kurjadeks”. Aga juba Augustinus (De ordine 2, 51. 46. De vera religione 43. 76.83. 91. Civ. D. XII,6) arvas, et Jumala maalis oli vaja mustagi. Aquino Thomas ja Eckhart rahulikult rääkisid, et Jumala loomise- ja õndsuseplaani tuleb vaadelda ikka tervikuna, mille telos'eks on Looja gloria. Mitte ratsionalistide eeskujul siis otsida seda lõvilõugadest või haikala hammastest, vaid relativistlike budistide kombel: kui vaadata üksikasju, näeme kannatavat maailma, kui teda võtta tervikuna (Bergsoni moodi siis, vooluna) ta on Nirvâna. Ainult see relativistlik-sotsialistlik vaateviis on lähenemisväärtus reaalsusele. Midagi maailmas pole sõltumatu, ükski nähe pole iseseisev ja vaba. Seda ta on ainult siis, kui inimene ta lõikab välja teoreetiliselt. Mõttes puult võetud leht on sõltumatu, tegelikult nopitud leht aga mitte.

 

Butler räägib pikka juttu sellest kahekülgsest pilgust maailma ning arvab, et kui vaatame asja tema ette suhetamata millegagi, siis viimati we have, as it were, whittled it away[5]; kui aga vaatleme teda suhteis ümbrusega, siis leiame, et there is no corner of the universe into which it does not enter[6]. Ja sinna pole midagi parata.

 

Esimene küsimus filosoofile, kes mistahes moel eeldab mina olemasolu, on küsimus: kas ja kuidas “mittemina” eksisteerib ja kuidas on võimalik, et “mina” teda kogeb? Ükski neid asju pole endastmõistetav ja kõik on segased mitmeti. See, et me “mittemina” kogeme, ei taga ta olemasolu, sest selle hulgas me sageli kogeme olematut olevaks (igasugused hallutsinatsiooni taolised nähtused). Kuid pole ka mingit baasi, mille alusel võiksime eitada “mittemina” olemasolu ja kuulutada ta oma fantaasiaks või ulmaks. Alles siis, kui küsimus asetada kausaalselt, ta läheb teravaks: kes põhjustab meie kogemused välismaailmast, kas meie ise või välismaailm? Välismaailm eksisteerib ju ka siis, kui ta meis ei põhjusta midagi, ka siis, kui inimesel pole mingit vahendit ega võimalust suhelda temaga. Seepärast pole kindel, et kõik meie kogemused välismaailmast on välismaailma põhjustatud. Arvatavasti asi on nii, et mõned kogemused küll, teised mitte, ning on võimatu leida kriteeriumi otsustamiseks, mida me kogeme ja mida luuletame juurde. Lange vist arutles silma kallal ja leidis, et ta võib otsustada koguni vastuolus meie teadmistega[7]. Meie teame, et jooned on rööbiti, aga silmad ei hooli teadmisest; teame, et ristil on puudu mingi osakene, silm ei tarvitse seda tunnistada. Taoliste“meelepetete” võimalus juba näitab, et inimene ei asu kuigi kindlalt siinses maailmas, et tema meeled teevad maailma, ei registreeri üksnes. Pole õige, et maailma teeb ainult mõistus, teda konstrueerivad meeledki. Ja nende kahe koostöö tulemuseks hangitud kujutlus maailmast on üksnes inimese maailm. Mingist objektiivsest tunnetusest ei saa olla juttu. Demokraatlike printsiipide kohaselt peaks inimene tunnistama, et kalade ja putukate maailm on “tõeliselt reaalne”, sest neid on rohkem ju kui inimesi. Samast punktist kerides edasi peaks aga väitma, et nagu kalade maailm on nende struktuuri produkt, nii meie omagi. Edasi saaks väita, et välismaailma polegi, et kõik, mida tunnetame, on üksnes meie keerulise struktuuri peegeldus mingisse moondavasse pimedusse.

 

Sellest oletusest paistab vaid üks võimalus pääseda. Kui meie maailmas leiame midagi“mõistusevastast”, siis võime üsna kindlalt väita, et just see on “tõeliselt reaalne”. Meie mõistuse peegeldus ta ju pole! Nii siis: absurdum ergo est! Igatahes on see just credo, quia absurdum väärtuslik osa. Kuid seegi on pilliroost kepp vähemalt sageli. Avastatakse ju võimalusi seletada “mõistusevastaseid” nähteid mõistuse abil, absurdsete nähete arvu kahandamine on teadlaste ülesandeks. Teisiti see tähendab: meie ei tunne veel oma mõistuse salaurkaid ja paljud tema projektsioonid võõristavad meid praegu ning lähemas tulevikus. Paistab, et see vaateviis on õigustatum, parem kui eelnenu. Aga ometi absurdum ergo est lohutab natukene, kergendab olemist piskuks ajaks. Nii kauaks kuni meile selgub, et näiline absurdsus kaob, kui kohandame, avardame või hakkame selgemini taipama mõisteid ajast ning ruumist. Need kaks on meie tunnetuse tugisambad praegu, mitte substantsi–mateeria või liikumise–vaimu probleemid, – sest nad paistavad absurdsemad viimastest.

 

Mis on maailm või mistahes asi “iseendast”? Seda mu meelest on asjatu küsida ja kaalutellagi, sest selline küsimus tähendaks ju: mis on pingviin siis, kui poleks olemas midagi muud? Kui ei oleks ühtki vaatlejat, ühtki suhtlejat? Muidugi võib siit järeldada edasi, et ükski asi pole muud kui teatavate suhete summa ja maailm kõikide võimalike suhete kompleks. Säärane väide ei tarvitse olla liialdus, kuigi me ei suuda kujutella, kuidas saab olla suhtumist ilma suhtuvata, ilma mingi substantsita. Võime küll pidada igasuguseid substantse relatsioonide saadusteks, aga sellega rida on vaid venitatud. Peame oletama mingi “metasubstantsi”, mille relatsioonide saaduseks on substants tavalises mõttes. Kuid ükski selliseid ridastamisi ega selle üksikfaase ei võimalda meile uut vaatepunktigi.

 

Uusi vaatepunkte võimaldab ainult sama kogemuse teisiti väljendamine, mitte kausaalse aheliku konstruimine teatava nähte nn. seletamiseks, vaid selle nähte käänamine kõikide võimalike valgustuste käes. See on ainus uurimismeetod maailma või iseenda tunnetamisel. Palju ta ei anna, aga paremat pole.

 

Täiesti lapsikul, egotsentrilisel faasil kogeb inimene vaid “mina” ja “mittemina”. Et ta aga enda juures peagi hakkab taipama põhjuslikkust, niipea, kui ta midagi teeb, hakkab pääle sellega “mina” lõhestamine. Samade võtetegata lõhestab “mittemina”. Terve toimingu viimatiseks tulemuseks on mõistete: vaim (primaarselt “mina”), aine (primaarselt“mittemina”), kausaalsus (primaarselt tegemine–liikumine) kujunemine. Ja just need on kõige algelisemad, kõige egotsentrilisemad abstraktsioonid, millede kallal filosoofid enam ei peaks rumalutasa pusima. Need abstraktsioonid on juba ammu transformeerunud vähem egotsentrilisteks, on saanud nimedeks teadvus, ruum ning aeg. Faktiliselt on nad rakendatavad samadele fenomenidele kui eelmised, aga nad väljendavad neid teisiti. Teadvus on impersonaalsem kui mina, ruum on ebamäärasem kui aine ja aeg pole nii naiivselt antropomorfne kui kausaalsus. Teisi sõnu, esimese abstraktsiooniseeria baasiks on MINA, teise baasiks NÄHE–SÜNDMUS ja nende kõrvuti tunnistamine filosoofilises arutelus on solkinud selle ära. Arutellakse täiesti tõsiselt, et minal on teadvus, mateeria vajab ruumi ning kausaalsus aega!! Nagu oleksid need vajalised atribuudid! Ometi on esimene seeria ainult üks teise singulatsioone. Kausaalsusest saab rääkida ainult siis, kui inimene sündmustereale ehitab seinad vahele ning neid üksiklõike käsitleb nagu indiviide, nagu iseennast. Mina on olemas ainult siis, kui ta tegeleb oma kehale piirdunud teadvusega. Mateeriast saab vaielda ainult seni, kui on tegu lõigetega ekstensiivsest. Liiatigi on teine seeria koeksistentne, üksikud liikmed vastamisi sõltuvad, esimene mitte. Mina, mittemina, kausaalsus on kujuteldavad kõik eraldi. Teises sarjas ainult ruum tundub nõnda absoluutne, aga see tunne on olemas sellepärast, et ruumil meie kujutluses ikkagi veel on juures mateeria varjund. Mulle paistab, et esimeses sarjas kausaalsus nõuab teiste olemasolu, aga leidub inimesi, kes teda suudavad kujutella absoluutselt. Samal alusel kaalutelles on ju võimalik, et teises sarjas ruumigi peab kujutlema interrelatsioonis teadvusega ning ajaga, et teda mõista paremini.

 

Sama nähte vaatlemine ja sõnastamine võimalikult paljudelt külgedelt, teisi sõnu, tema kataloogimine väga mitmel kombel, on ainus tee avardada oma tunnetust. Teadlased tavaliselt ei hooli sellest, vaid taotlevad igale nähtele vaid täpset ja kõikeütlevat märki kataloogis, unustades, et kui juba ühtki raamatut pole võimalik nõnda kataloogida, veel vähem siis nähteid nagu kiirgamine või gravitatsioon. Kui keegi ütleks, et kiirgamine on tähtede instinkt või tingitud refleks, siis saaks naerda. Minu meelest aga mitte selle inimese, vaid üldse nende terminite üle, sest nad on vaid “peenemad, siivsamad” nimetused, mitte sama nähte mitmetisõnastamised. Seaduste ja hüpoteeside tegemine teadustes on samuti vigane. Kolmele nähtele ühine nimetatakse seaduseks ja rakendatakse siis neljandalegi. Hüpoteesidega veel halvem. Küsimused seotakse puntrasse, siis hakatakse neid taandama, üht tuletama teisest – viimasele saab anda seletuse. Seepärast, et ta on juba väga abstraktne. Aga just selsamal põhjusel on viimased küsimused vastatavad väga mitmeti. – Talitanud nii, näitab teadlane, kuidas kõik probleemid ja nende taga reaalsus tuleneb tema hüpoteesist. Mispärast seda hüütakse teaduseks, ei taipa mina, umbes nii mängivad ju lapsedki häälikute, sõnade, hinnangute ja klotsidega, tunnistades ühe seletatamatu nähte inhärentseks teisele seletatamatule, nagu mateeriale liikumise ja igavesuse. Kuid seejuures tegemata lihtsaidki järeldusi. Jättes panemata tähele, et nende eelduste kohaselt üksikasjad on illusioonid ning naiivselt ja ebateadlikult ikkagi uskudes, et on liikumata ainetki! Asjade illusoorsust säärased lapsfilosoofid sõimaksid metafüüsikaks, kuigi see järgneb eeldustest. Seepärast mulle meeldivad hindud ja eriti taolised tigedad järeldajad nagu see, kes atomistidele seletas tapmise võimatust (mõõk saab ju liikuda vaid aatomitevahelisi tänavaid pidi). Säärane nöökimine sundis atomistid mõtlema elu üle ja muutma vaateid tema suhtes. Aga, kui me suu räägib ja sulg kirjutab igavesest liikumisest, mõistusaga seda ei tunnista, olgem siis parem vakka.

 

Gravitatsiooniteooria tõepoolest kõrvaldas naiivse-filosoofilise kausaalsuse teooria, sest kõik muutused ürgses kaootilises või äärmiselt korrapärases liikumises tulevad tema arvele. Võis aga väita ju vastupidigi, et algselt universumi aine seisis harmooniliselt, siis aga kuskil juhtus pisikene viga, algas liikumine ning see nüüd pidevalt läheb keerulisemaks ja tema kvantum suureneb. Kõik need kolm võimalust sarnanevad selles, et postuleerivad teatava ürgseisu korra, mida gravitatsioon hakkas teisendama, ja selleski, et nad ei anna kujuteldavat pilti lõpust, vaid üksnes algusest. Nad jäävad võlgu vastused küsimustele: mis siis, kui liikumine universumis on läinud äärmiselt korrapäraseks, äärmiselt kaootiliseks või ta kvantum kasvanud lõpmatusuureks?

 

Võib paista nagu oleks entroopiateooria vaid neljas võimalus, mis algab liikumise maksimumiga ja lõpeb harmoonilise miinimumiga, energia–gravitatsiooni surmaga soojuseks, mis pole soojus. Aga, et see teooria annab pildi vaid lõpust, mitte ei saa anda algusest, on ta ometi midagi muud. Ja temagi on vastu mõistusele. Kuidas sai olla universumi, milles leidus kõike muud pääle soojuse? Mis on universum, kus aine enam ei liigu, on gravitatsioonilt absoluutselt tasakaalus?

 

Katsed kuidagi piirata entroopiaseaduse ulatavust on samuti inimlikud–mütoloogilised nagu see seadus isegi. Robert on surelik, tähendab liikumisenergia universumiski peab surema, transformeeruma miskiks muuks nagu seegi, millest ehitati Robert. Taoline mütoloogia on tegelikult gravitatsiooniteooria, kuid siiski raasu abstraktsem, pisut “õigem”. Entroopiateooria tume punkt on just soojus. Soojus on teatav lainetus, mis eeldused on siis energial degradeeruda soojuseks, mitte, ütleme, elektriks? Aga seegi muudab asja ennast väga vähe. On vaid inimlik lollus mõtelda universumi otsa või algu.

 

Ka evolutsiooniteooriaga pole asi parem, temagi on katse hiilida mööda Hume'i põhjendustest kausaalsuseteooria naiivse kuju vastu sellega, et üldiselt lepiti kokku mitte kõnelda algusest ja lõpust. Elu tekkimisest ometi nad pidid kirjutama “teaduslikke” müüte, sest nad ei loobunud elusa ja elutu looduse eraldamisest. Tavaliselt nägid elusat keerulises süsinikuühendis, ütlesid kvantiteedi andvat kvaliteedi. Teame praegu, et kvaliteet ei sõltu vaid kvantumitest, vähemalt sama palju koetisosade asetusest ruumis. Alles sellega on välditud ning ületatud naiivne kausaalsuseteooria ning mateerias endas kätkev evolutsioon muutunud naljakaks müüdiks. Mateeria nähtavasti sisaldab üksnes mingi “energia”, mis hakkab avalduma tema osakeste teatava asetuse puhul. Elul on tegemist geomeetriaga, mitte aritmeetikaga. Minu meelest on klorofüllgi elusaine, aga samad aatomid teisiti asetatult enam mitte.

 

Sellega on ajafaktor üldse kadunud, arvufaktor on tähtsusetu, mateeriafaktor on vaid gravitatsioon teisiti sõnastatult. Päämiseks faktoriks on ruum, võibolla ainsaks. Mateeriat on ju võimalik võtta ruumi puudumisena teataval kohal, vastupidine on mõttetu. Tühikute vahelduvad konfiguratsioonid annavad kõik oleva, nende vahelduvus on aeg, konfiguratsioonide detailide nidusus gravitatsioon. Kui dimensioone on üle kolme, siis võiksid tühikud-mateeriapunktid olla samas relatsioonis neljanda dimensiooniga nagu pind kolmandaga. 

 

Neis küsimusis ma pole jõudnud suuremale selgusele. Küllap keel on piisamatu väljendusvahend, küllap ma pole mõelnud nii, nagu probleemid nõuaksid, igalt küljelt ja kõigiti. Aga viimati paistab kindel, et mõistus polegi õige vahend tõe leidmiseks. Inimene arendas teda ju toidu hankimiseks ning ellujäämise kindlustamiseks, sest ta meeled polnud selleks küllalt võimelised. Ja üksnes siis, kui nende tõdede taipamine tagaks lõppematu toidutagavara või igavese elu, tegeleks mõistus nendega rahuldavalt. Praegu on aga lugu nõnda, et mõistus kardab neid küsimusi vähendavat elusust ja tõrjub vastu. Ja seda täpselt niisama nagu algelisemate inimeste meeled ning tunded kardavad mõistuse surmavat hõngu. Teisi sõnu, inimeses on tekkimas üks uus võime, kuid mõistus takistab tema funktsioneerima hakkamist nii, nagu ükskord minevikus meeled ja tunded takistasid mõistust ning püüdsid näidata, kui kahjulik ta on elule ja koguni ohtlik. Ma tean seda, kuid ei looda, et suudan vabastada uue võime oma “tagurliku” mõistuse halvustava kontrolli alt. Mõned hullud ehk suudavad.

 

Seepärast ongi väga raske mõtelda midagi läbi põhjalikult. Nagu kõrv on valinud õhulaineist üksnes teatava kvantumi ja ühe sarja kuulamisel ei kuula muid, nõnda mõistuski. Ta ei taha lahkuda harjunud teelt, talle on see hulga raskem kui meeltele. Isegi puiklev kõrv orienteerub ümber üsna ruttu, mõistus mitte või äärmiselt üürikeseks. Paarist meeldetuletamisest piisab ju kõrvale päris uue akti alustamiseks, aga mõistus on nagu vana hobune, kes vaid hetkeks tõmbab vankri välja roopast ja kohe tagasi. Need hetked on meie “inspiratsioonid”, need näitavad, mida suudaksime mõistusega. Kindlasti on meist algelisemad loomad samuti hädas meeltega. Koer kindlasti pole tõrges, vaid ta ei kuule inimese hüüdu, kui ta parajasti kuulab muud. Ja ometi on loomade elu veelgi enam kuulmine kui meil.

 

Kvantideteooria tulemuseks peaks olema, et liikumine üldse on näiline, nagu Zenoni noole loos[8]. Ruum peab olema atomistliku struktuuriga, sest on nõnda, et kvant ei liigu kui kaugele, ta ainult virgutab teise. See suhtlemine on aga reaalne, näib meile vooluna. Vastupidi, Bergsoni eeldusil peaks kvant olema abstraktsioon, lõige voolust. Liikumine on olemas, aga suhtlemist kui niisugust ei saa olla. See tekib alles siis, kui meie oma abstraktsioonid uuesti jätkame kokku; relatsioonid on liikumise tükid, pseudoliikumine. Voolust tehtud momentvõtted hakkavad omavahel uuesti kokku. Mõlemad vaateviisid on äärmused ja seetõttu mõlemad õiged: valgus on korpusklite liikumine ja siiski lainetus, kvantide hulk annab interferentsirõngad, aga relatsioonid jäävad niigi problemaatilisiks mitmeti.

 

Mina ei suuda uskuda, et me suhteid asjade vahel tajume tajudes asju. See ju teisiti sõnastatult tähendaks, et me tajume kausaalset konneksi asjade vahel. Võib ju küll väita, et kausaalse konneksi tunnetamine moodustabki asjade tunnetamise, et asi meile pole muud kui komplekt suhteid. Aga see väide pole õige: meie ei taju asjade suhteid omavahel, harva üldse tegeleme sellega. Suhetame asju aastatuhandete kestel kujunenud kataloogiga, üliharva katsume parandada kataloogi ennast. Pole siis õigus neil, kes väidavad, et meie tajumine koosneb kvantidest, mida seostab mõistus ega vastupidi neil, kes väidavad, et avastame kvandid alles taju terviku analüüsimisel. Meie kataloog on nagu rahakapp, ta avaneb ja viskab välja teatava kindla kaardi siis, kui fenomen välismaailmas puudutab teatavat nuppude kombinatsiooni. See kaart esineb vastavalt inimese keelele ja ta intelligentsile, – seepärast on ka võimalik sobimatu kaardi väljalibisemine. Igatahes on sellele kaardile märgitud ka kõik seni kogetud relatsioonid, s.t. vahetult ühele fenomenile eelnenud ning järgnevad fenomenid umbes nii nagu koolipoiss kirjandit sügisest algaks “suvele järgneb...” ja lõpetab “järgmine aastaaeg on...” See on hää paralleel selleski, et sügise algus on suhteline (astronoomiline, koolialgusest sõltuv, temperatuurist jne.). Tähendab, meie kogeme midagi ebamäärast, mille mõistus analüüsib küll. Kuid mitte igal juhul uuesti ja üldse mitte seda ebamäärast, vaid tema kohta peetud kaarti. Suhted ja seega kogu kausaalsus on imandused vaid, neid meie ei koge, ei taju, ei tunneta. See aga tähendab, et võiksime oma ebamäärast taju analüüsida teisitigi. Kui teeme seda, siis avastame midagi uut, tavaliselt aga ei söanda (kartes hullust), ei oska või enamasti ei viitsi.

 

Kausaalne seos ehk kõigi asjade suhtumus on imandus ja väga kahtlane, kas midagi sellist reaalselt on olemas. Elektroni eemaletõukumine teisest jne. ei tõesta ta olemasolu, palli põrkumine samuti mitte. Sest kõigil taolisil juhtumeil kehtib energiasäilivuse seadus, muutunud on ainult ta jaotus. Säärasel korral on palli põrkumise põhjuseks samahästi pall kui see, mille vastu ta põrkub, tulemused samuti on kahepoolsed. Ei saa ütelda, mis on põhjus, mis tulemus. Ja ka seda, milles seisneb suhe. 

 

Nagu kass tassib poega, nagu koer oma raipetükki peidab üha uuesti, nõnda teeb inimkond oma kalli mälestisega, “lapsepõlve usuga” kausaalsusse. Ta visatakse kuskilt välja, uue nimega ta hakkab end teisal õigustama. Endised väited selle kaltsnuku vastu tulevad sõtta ja inimkond otsib nukule uue ameti ning ülesande. Vahel tehakse koguni nagu Buddhaga. Ta kuulutas kausaalsuse illusiooniks, asjaks, mis lakkab eksisteerimast, kui teda ei toideta usuga. Aga ta järglased tegid temast kausaalsuse arhiapostli! Kui piirata kausaalsus suhtlemisega võib ta olla õige. Aga igasugused tingimised, põhjustamised, tekitamised on kindlasti muinasjutud, meeleheitlik püüd kogu maailm muuta feodalistlikuks ühiskonnaks, milles põhjustajate ja toimetajate vahel on viisakad piirid. Korralik kommunistlik ühiskond peaks muigama selliste kausalistlike müütide üle, sest tema eelduseks on ju kõikide koostöö ja suhtlemine. Mitte hierarhilised read.

 

Aga mina ei näe enam seda uut aega. Matemaatika on tunnistanud enda jõuetuks kolme keha probleemi puhul, ta tuleb toime vaid arvutustega, milledes üks käsib, teine kuulab. Ainult üksikjuhtumeil võib liikumise võrrandis olla kolm tegurit. Kümnest või sajast ei maksa rääkida.

 

Olemise tõestamiseks ja tegelikult, ainsaks tõestuseks on siiani kasutatud kausaalsuse fakti. Kui midagi põhjustatakse, midagi tehakse, siis ollakse ju ning olev on tehtugi. Aga see ei tõesta midagi, otsustuse teeb tegija ise. Seltskonnas ei piisa sellest, filosoofiale peab piisama. Teiste inimeste nõustumine meie väitega ei tõesta midagi. Kui nad ei tunnistaks meid ja meie olemasolu, siis nad sellega eitaksid oma eksistentsigi.

 

Tänan Jumalat Jeesus Kristuse läbi, et olen mõistnud Buddha õpetuse. On väärt palju tänu, sest vähed mõistavad ega saa õpetada teistele midagi, nende keel ei võimalda. Eesti keeles tuleb ta otse lööklauseliselt rabav ja lihtne. Olemine on oletus ja kannatus on väljakannatamine. On keegi, kuid see keegi pole see, mida nimetame minaks või mõistuseks – kes on teadmatuses, mõistmatuses, rumaluses (avijjâ). Ta oletab (upâdâna) midagi vormilist, kujulist (rûpa), tal on selle suhtes ebamäärane tunne (vedanâ), ta läheb teadlikuks selle olemasolust (saññâ), hakkab teda kujundama analüüsides ja fantaseerides(samkhâra) ja hangib tunnetust nendest, olles täiel teadvusel (viññâna). Ja neid viit upâdânakhandha't nende sisudega inimene hakkab pidama “minaks”, seda, mida nad ilmutavad, reaalsuseks, kuigi kõik on ainult üks vaatlemisvorm ja selle tulemused. On võimalik kujutella muidki vorme. Inimese suhtes on tal aga tulemused eraldamatud “reaalseist”, pimedas võib lõvi kuju peljata nagu lõvigi ja upâdâna uhab meist välja kõik vasturääkiva endale.

 

Kuid oletatu on ühtlasi kannatus. Kannatamine on oletatu väljakannatamine, tema tunnistamine. Et kannatus ja fenomenaalne maailm võrduvad, siis loomulikult – kannatuse põhjuseks on põhjuste otsing, ühe khandha õigustamine teise varal ja sellega avijjâ säilitamine. Ainus tee vabaneda kannatusest on loobuda avijjâ'st ja upâdâna'st.

 

Aga, kes loobub? Mitte upâdâna kaudu tekkinud, khandha'dest koosnev mina, vaid keegi ajatu, ruumitu hulkur, kellele tema avijjâ on ehitanud üha uusi hurtsikuid ja seletanud teda ennast nende khandha'de varal. Mis see keegi on ja milline on “mittetema” pärast seda, kui ta loobub avijjâ'st, on sõnastamatu, sest keel on khandha'lik. Ükski termin ei kehti tema kohta, kuid ka see mitte, et ükski termin ei kehti. Ta on ainult väljaspool olemistõestuste otsatut ahelikku.

 

Selles viimases mu arusaam Buddhast läheb lahku kõikide teiste omadest, isegi R. O. Frankest, kelle teeneks on Buddha vabastamine nidâna-ahelikust, mida tavaliselt peetakse Buddha olulisimaks õpetuseks. Muidugi, Buddhale see “mina” (attâ; âtmâ) ei eksisteerinud, kellest kaasaegsed nii lobisesid, aga talle ei eksisteerinud eksistentski. Seepärast ta loobus kõnelemast nirvâna'st ja sellest, kes “saab nirvâna”.

 

Mõistagi, see vaateviis on eurooplasele äärmiselt vastik nihilism. Sest kogu meie kultuuri põhieelduseks on olemine. Siin aga tolle igavese ränduri kohta ei tohi ütelda, et ta on olemas, kuid vastupidistki mitte. On postuleeritud reaalsus, mille kohta on vigane teha mingeid eksistentsiaalseid otsustusi. See tähendab meie keeli: ta kohta ei saa väita midagi. Ja just selle fakti pärast budism tundub lähedane Bergsonile ning teleoloogilistele mõttesüsteemidele, neis on ju saamine tähtsam olemisest. Ent “bergsonistidki” usuvad olemist, dünaamilist muude meeste staatilise asemel, seepärast bergsonism pole veel budism. Samuti näiliselt sarnaneb budism igale liikumist olemise arvel rõhutavale filosoofiale (mateeria igavene liikumine) ja igale usundile, mis nõuab meeleparandust.

 

Kristluse korral probleem on aga teine, mulle vähemalt. Tundub, et kristlus oli seesama õpetus hilisjuutlikus fraseoloogias. Taevariik tuleva, kuid ometi inimeses praeguoleva suurusena ei ole uus eksistentsi vorm, vaid nähe, mis on väljaspool eksistentsi. Kristuse ülestõusmisega on deklareeritud, et olemine sünni ja surmaga on vaid “tervemõistuslik” vaateviis (avijâ). Ja lunastus on võimaldamine inimestele vabaneda upâdâna'st, kuid lunastus ei seisne surmas (muile kui juristidele ja preestreile), vaid ülestõusmises. Ubiquitas corporis Christi[9] on selle õpetuse viimne väljendus ja ubiquitas tegelikult viib Kristuse väljaspoole “eksisteerimist”, Kristus on ju võrrutatud juba ruumiga ja see on meie kõrgeim abstraktsioon, on dharmakaya[10].

 

Taipan küll kõike seda, aga vaid teoreetiliselt. Teised küsiksid tingimata: mis on siis, kui olemist ei ole, taipamata, et sellises lauses on kaks viga. Minule on teine viga omasem esimesest ja tema takistab minekut üle teooria. Ütelda, et olemist pole olemas, on samuti vale nagu väita, et ta on. See termin tuleb unustada ning asendada miski muuga. Meile see on raske, sest “on” on äärmiselt sagedane sõna meie keeles, “saaminegi” peaaegu täiesti puudub.

 

Võib nüüd ehitada reaalsuse üles uuesti kasutamata olemist. Aga selleks tuleb avastada, konstruida uus keel või loobuda keelelisest mõtlemisest. On ju olemas pildilinegi, mis vahel funktsioneerib enne magamajäämist, assotsiatsioonides, aga nii kiireis ja kummalisis, et tavaline mõtlemine, kui ta siis hetkeks virgub, ei taipa teise teid. Võibolla, kui see mõtlemine läheks teadlikuks, meie maailm üldse muutuks põhjalikult. Tean oma käest, et selgelt taibates vägagi “abstraktset” tõde see tundub lähemal pildile kui võõrkeelsele lausele või keerulisele võrrandile, nagu ta on olnud enne. Huvitav oleks teada, kuidas mõtleb kurttumm, kes ei oska lugeda, pime, kes ei kuule, ent tunneb pimekirja.

 

Siin on väga palju asju, mida ma ei taipa veel või ei taipa iialgi. Meditatsiooni faasides esineb ruumi ja teadvuse lõpmatuse järel midagi, mis Winternitzile[11] on Nichtssein ja Neumannile[12] Nichtdasein. Millisel faasil aeg muutus olematuks? Kas see mitteolemine on sama, mis väljumispunkt ja teooriast saanud praksiseks või midagi muud? Mu meelest on võimalik ruumi ja teadvust tunnetada pärastki loobumist eksistentsist, sest kumbki neist pole ju olemine tavalises mõttes. Puudus on vist selles, et neli esimest meditatsiooni faasi on mulle saavutatavad, järgmised mitte. Samal põhjusel vist on mõned muudki üksikasjad mulle taibatamatud. Nirvâna tavaline võrdlemine saarega, sinnaläinu pidamine kustunud sädemeks – sisaldavad palju rohkem, kui taipan mina. Liiatigi Mahâparinibbânasutta's Buddha viimaste sõnade hulgas on juhis seda saart otsida ainuüksi enda seest ning õpetusest, kuskilt mujalt pole teda saada. Aga siis nirvâna pole kosmiline olukord (lõplikult surnud aine või hävinenud aine) nagu arvasid pärastised. – Igatahes, igavene elu on inimesele Indias samuti vastik nagu keskmisele eurooplasele suremine ja kadumine. Minule nad on mõlemad vastikud ja seepärast mulle meeldib Buddha, kes tundis samuti ning leidis kolmanda tee ("tee, mis üle kõige")! Ei tarvitse ju koguni Pauluse αγάπη (armastus) olla midagi muud kui nimetus tundmatu jaoks, igatahes ta ei erine milleski mahâyâna'laste termineist maitrî (sõbralikkus) ja karunâ (kaastunne). Aga neil pole midagi tegemist “endaohverdamisega”, nagu arvavad “vagad”, sest iga ohverdamine eeldab “olemasolu” ja “mina”. Niikaua, kui need mõisted veel figureerivad inimeses, pole ta budist ega kristlane: agape pole siis agape, kui mõtlen, mina teen seda; karunâ pole kaasatunne, kui selles tegeleb mingi mina.

 

Märkused ja viited 

 

[1] Väiksema taevakeha kokkupõrge... on imetore näha, kuidas loodus on selle korraldanud, et hukk saab osaks vaid sellele taevakehale, kellele antud sündmus kasuks tuleb, samal ajal kui ta neid sissetungijaid veel täies õitseeas olevaist taevakehadest hoiab võimalikult kaugel.
[2] Spinoza Deus sive Natura – “Jumal ehk Loodus”.
[3] Caltha palustris – varsakabi
[4] Olaf Stapledon (1886-1950), inglise kirjanik. Loonud filosoofilisi käsitlusi ning tulevikuromaane, mis haaravad aega pärast aastamiljoneid: Last and first men (1930), tulevikutragöödia Star Maker (1937). Mõjutanud oluliselt teadusliku fantastika kujunemist.
[5] “ta on meil justkui lahti lõigatud”
[6] “ei ole ühtki nurka universumis, millesse ta ei siseneks”
[7] Friedrich Albert Lange (1828-1875), saksa filosoof, uuskantiaanluse esindaja.
[8] Zenon Eleast väitis igasuguse liikumise näilisust ja illustreeris seda pildiga lendavast noolest, mis ometi asub igal hetkel teatud kindlal kohal maapinna suhtes.
[9] Ubiquitas corporis Christi – Kristuse kõikjal-olu
[10] dharmakaya – (sanskriti k. “suure korra keha”) mahayana traditsioonis Buddha tõeline, ajatu ja duaalsusest vaba olemus.
[11] Moritz Winternitz (1863-1937), austria indoloog, Praha ülikooli prof. (1902). Uuris sanskriti kirjanduslugu ja veedade rituaale.
[12] Karl Eugen Neumann (1865-1915), saksa budoloog, budistlike tekstide tõlkija.

 

Allikas: Uku Masing "Pessimismi põhjendus" http://www.apollo.ee/pessimismi-pohjendus.html