Usufilosoof Uku Masing

Looming 1/2002

Haljand Udam 

 

Arne Hiob: „Uku Masingu religioonifilosoofia põhijooned“. Tartu Ülikooli Kirjastus, Tartu, 2000.186 lk. (Dissertationes Theologiae Universitatis Tartuensis 4.) 

 

Tallinna Jaani koguduse õpetaja Arne Hiobi doktoritöö, mille kaitsmine leidis aset detsembris 2000, on esimene täiemõõduline monograafiline uurimus Uku Masingu kohta. See koosneb viiest peatükist: „Filosoofilised eeldused“, „Religioon ja Jumal“, „Inimene ja patt“, „Ekstaas ja jumalariik“ ning „Surm ja ülestõusmine“; „Sissejuhatusest“ ja „Järeldustest“. Lisana sisaldab raamat veel Uku Masingu kirja Jaan Kiivit seeniorile.

Nende ridade kirjutaja ei sea endale sihiks ümber jutustada väitekirjas tehtud järeldusi. Nendime vaid uurimuse olulisust – selle autor on ära teinud suure analüüsiva ja süsteemiloova töö, millest ükski järgmine Masingu uurija ei saa mööda vaadata. Oma töö ülesandest ja eesmärkidest kirjutab autor nõnda: „Senise uurimise puuduseks on, et selge tervikpildi puudumise tõttu MASINGust pole enamasti saadudki kirjutada (ega ole seetõttu ka aus nõuda) rohkemat kui ainult esialgseid tutvustusi ja ülevaateid. Selle üheks põhjuseks on MASINGu enda kirjutamisviis, kus käsitletakse mitmesuguseid teemasid läbisegi ning ühelt ainevaldkonnalt vahetult teisele hüpates. Seda pole tinginud ainult okupatsiooniaastatel valitsenud lootusetus trükki pääseda või mõtete esialgne visandamine, vaid ka MASINGu arusaamine tegelikkusest kui kõikeühendavast tervikust [---] – mis omakorda põhjustab ka teoloogiliste küsimuste sidumise muudegi valdkondadega [---].

Selle tagajärjeks on MASINGu kirjutistes üksikteemad haagitud teineteise külge kõige mitmekesisemates vahekordades ja täiesti erisugustes seostes. Iga arendusliin võib esile tulla millise tahes kirjutise mis tahes osas, mistõttu ka iga üksikteema jälgimine ja mõistmine nõuab kõige silmaspidamist, mida MASING on üldse kirjutanud. Just selline talitusviis teeb aga enamasti ka võimatuks uurida üksikteemasid ammendavalt enne, kui puudub selge pilt tervikust. Asjakohastele üksikuurimustele peab seega eelnema tervikut käsitlev töö, [---] Sest ka ainult teoloogilistele küsimustele vastust otsides tuleb siin läbida peaaegu kogu MASINGu pärand ning saavutada kõigepealt selgust tema mõttemaailma kandvates alustes üldse, mil viisil ainuüksi võib mõista, ühendada ja liigitada ka tema hajuvil asuvaid teoloogilisi väiteid. Seda õigustab ja teeb vajalikuks ka juba mainitud tõsiasi, et erinevalt tavapärasest ei eralda MASING teoloogiat selgelt teistest ainevaldkondadest, mistõttu teataval viisil on teoloogilised ka kõik selgitamisele tulevad küsimused. [---] Kuivõrd MASINGu arusaam lubab tal kirjutada mis tahes valdkondi sidudes, siis enamasti ei kehti ka tema teemaarenduste puhul formaalne, vaid sisuline kontekst. See annab ka käesoleva uurimistöö autorile julguse ja võimaluse moodustada ise esitusstruktuur mitte MASINGu eluloolist arenemist, vaid üksnes sisu arvestades. Ainult sel viisil on võimalik täita püstitatud esmaülesannet: luua selge pilt tervikust, et mõista MASINGut üldse. Alles seejärel [---] saab siis uurida ka tema arengut ja võimalikke muutusi tema mõtlemises. [---] Ühegi inimese kõik väljendused ei harmoneeru täielikult, seisukohad muutuvad jne. Mõnel puhul on sama moodi ka MASINGuga, kui ta eri aegadel arutleb mingit teemat eri aspektidest. Ometi on ka kõige vastupidisematena tunduvad väited ühendatavad tema mõttemaailma üldtaustal. Noorem ja vanem MASING erinevad peamiselt ainult selle poolest, et vanem – täiesti mõistetavalt – on jõudnud nooremast rohkem väljendada ja kirjutada.“ (Lk 9-10.)

Masingu põhilised teaduslikud tekstid on tänu „Ilmamaa“ väljaannetele nüüd üldkättesaadavad. Väitekirja autor on lisanud neile ulatusliku ülevaate sekundaarkirjandusest, mis ühel või teisel viisil käsitleb Masingut või on muul viisil tema teostega seotud. Päris kõiki eesti keeles ilmunud käsitlusi selles paraku ei ole, kuid eks autor otsusta ise, mida ta võtab ja mida jätab. Praeguseks on ilmunud ka esimesed kaks raamatut Masingu „Luulet“ ja küllap järgnevad neile peatselt ülejäänud. Minuealisi, kes Masingut veel tundsid, võib niisugune hilinemine – Masing suri ju 1985. aasta kevadel – kurvaks teha, noorematele, nagu arvustajad „Luule“ ilmumise puhul märkisid, oli see sõnum täiesti käsitamatust maailmast. Kuid teisiti ei saagi vist olla. Kõik see, mis Masing kirjutas, oli sõnum tundmatust maailmast juba tema eluajalgi. See tähendab aga, et kogu XX sajandi eesti kultuur on arenenud eripärase suletud paradigma raamides, milles Masingu loomingul ei olnud kohta. Omajagu süüd on selles ka Masingul, kes ei püüdnudki end sellesse paradigmasse mahutada: ta oli kogu oma elu ääremaa või pigem „teise maailma“ mees, osalt omatahtsi, suuremalt jaolt aga ajaloo ja olude sunnil. Luuletaja ja kuulutaja asi on kuuletuda omaenese daimon’ile, või nagu on öelnud Hommikumaa luuletaja, keda ka Masing armastas:

      Mis sest, et oidu vähesed neist lisaks said –
      tööks prohveteil on tõde kuulutada vaid!

Ivar Ivask, kes on kirjutanud pika eessõna Masingu luulekogu „Neemed vihmade lahte“ uustrükile („Vaba Eesti“, Stockholm, 1959), põhjendab Masingu mõistmise raskusi eeskätt mõistjate kogenematusega: „Masingu värsid kuuluvad kahtlemata kõige raskemini mõistetavate hulka meie luules. Kuid nad pole kunagi sihilikult mallarmélikult hermeetilised ja avavad end üsna pea kannatlikult süvenejale lugejale. [---] Masing pälviks kindlasti üksikasjalist uurimist, sest ta on mitmekihiline müstik-prohvet nagu Blake. (See pole üllatav nõue Donne’i, Mallarmé ja Hölderlini värsse interpreteerima harjunud lääne-euroopa kirjandusteadlasile, seab aga hoopis uusi ülesandeid meie sel alal vähem kogenud kirjandusloole)… Ta oli vist meie noore usu- ja mõtteteaduse originaalseim, otsivaim intellekt: küsitlev ja põlev nagu luuleski … Masingu luule lahtimõtestamine ja läbimõtlemine viib meid vaimse olemasolu viimsete küsimusteni.“ (Lk. 18.)

Kõnelemist olemasolu viimsetest või esimestest küsimustest on Euroopas juba üle kahe ja poole tuhande aasta nimetatud filosoofiaks. Aristotelesel ja tema järgijatel on tänapäevani olnud niisuguseks viimaseks küsimuseks: „Mis on olemine?“ Sel viisil küsimuseks saanud olemine on ühtlasi esimene põhjus, millele on taandatavad kõik ülejäänud põhjused. Ristiusk paigutas selle küsimuse hoopis teistsugusele taustale – Vana ja Uue Testamendi kultuuriloolisse ja õpetuslikku konteksti, mis oli oma küsimises tunduvalt radikaalsem. Maailma esimene põhjus on Jumal, kes on taeva ja maa, seega kogu olemise looja. Niisugune kujutlus avaneb reaalsusesse, mis on võrratult hõlmamatum kui filosoofide olemine. Inimtunnetus peab niisuguse paratamatusega arvestama igal sammul. Skolastikud eristasid inimeses kahte tunnetusvõimet: üks oli mõistusliku tunnetuse lumen naturale (mõistuse loomulik valgus), mille väljenduseks on filosoofia, teine on ilmutusest alguse saav lumen supranaturale (mõistuse üleloomulik valgus). Sellel põhinev maailmakäsitlus on religioon. Kristlik pärimus ei ole neid kahte valgust teineteisele vastandanud, vaid ainult järjestanud: filosoofia on küll pelgalt mõistuslik maailmakogemus, kuid ta võib oma äärmuses üle minna ülemõistuslikuks tunnetuseks; seda kinnitab ka skolastikute tõdemus, et filosoofia on ancilla theologiae (teoloogia toatüdruk). Kui ta seda olla ei soovi, siis jääb ta mõistagi oma maailmapildi piiridesse. Lääne uusaja filosoofia on täiesti teadlikult ja kõrgilt loobunud usu teenijatüdruku rollist ja seetõttu me elame maailmas, nagu see nüüd on, kus religioonil ei ole enam mingit tunnetuslikku rolli.

Rööbiti kõneks oleva raamatuga lugesin ma kuulsa neotomisti Étienne Gilsoni (1884-1978) autobiograafilist teost „Le philosophe et la théologie“ („Filosoof ja teoloogia“, Pariis, 1960; vene tõlkes, Moskva, 1995). Selle raamatu autor jutustab üksikasjalikult, oma isiklikust kogemusest lähtudes, kuidas sai võimalikuks minna puhta ratsionalistliku ülikoolifilosoofia (seda viljelesid XX sajandi alguse Sorbonne’is enamasti Poola päritolu ja saksa nimega professorid) juurest tagasi kristliku pärimust arvestava mõtlemise juurde. Esmalt professorite põhimõttelise agnostitsismi ja ateismi juurest Aristotelese ja tema „esimese põhjuse“ juurde ning sealt edasi filosoofide abstraktse jumala juurest Piibli ja ristiusu pärimuse elava Jumala juurde. 

Uku Masing kirjutas oma filosoofilisi esseesid hoopis teistsuguses vaimses kliimas. Protestantlik ja luterlik usufilosoofia oli juba ammu seisnud teistel alustel, kuid probleem oli ikkagi sama – kuidas saab inimene omaenese mõistuse varal tunnetada absoluutselt transtsendentset Jumalat? Selles seoses kirjutab Arne Hiob Masingu sõnu kasutades: „“Reaalsus ei ole mõistetav diskursiivse tunnetuse” ehk “mõistuse + tajude” kaudu. Ta on “saavutatav ainult intuitiivse” [---] ehk “vahetu tunnetusakti” varal, mille annavad intuitsioon + “meeled.” Siingi on MASINGule vastuvõetav “BERGSONi intuitsionism”, kus analoogselt “eraldatakse intuitsioon ja intellekt” [---], ja temale lähedane NAGARJUNA“ (Lk. 29.) Kummalisel kombel kirjutab ka Gilson, et võtme probleemi lahendamiseks sai ta Bergsonilt. Kuid mitte enamat – ta märgib, et bergsoniaanluses puudusid jõud, mis oleksid viinud edasi ristiusu Jumala juurde. „Kuid ta aitas meil vabaneda ülemäärase mõistuspärase abstraktsuse mürgist. [---] Bergson äratas meid ratsionalismi unest ja tõi meid tagasi elava mõtlemise juurde.“ (Gilson, vene tõlge lk. 138.) Muidugi on budistliku õpetaja Nagarjuna paigutamine sellesse konteksti küsitav, sest Nagarjuna on Bergsonist sama kaugel kui Gilsoni eesmärk Püha Aquino Thomas või veel palju kaugemal. Budismis on ületatud see tasand, mida Püha Thomas kaitseb oma traktaadis „De intellectu“. Budismis on ületatud käsitus isikulisest jumalast ja hinge surematusest.

Kuid peame möönma, et lahenduse juurde viiva tee ots on leitud. Masing väidab: „See mida hüüame mõistmiseks, toimub kõikjal alati induktiivse intuitsiooni varal.“ (Lk. 29.) „Seepärast paistab MASINGule “kindel, et mõistus polegi õige vahend tõe leidmiseks”. [---] “Inimlik mõistus peab seega ületama iseend” [---], toimima “intuitiivse – kõrgeima (ülemõistusliku) tunnetuse” varal, kogema “inspiratsiooni või intuitsiooni” [---] “Intuitsioonid” on “üksiknähete senini veel mitte nähtud seostamisvõimalused sisuliselt” [---], kus “mõistete võrgus hulk neostub teisi teid pidi. Sel hetkel on võrk tervenisti või osa temast mõistetav ehk kogetav nagu väljast vaatlejale linnulennult” ning “täiesti ebatavalises valgustuses”.“ (Lk. 32.) Paraku on kogu kultuur, milles me elame, osa pelgalt ratsionalistliku ja mõistusliku tunnetuse varal ehitatud maailmast. Masing aga tahab meile kogu aeg öelda, et see on pelk mõistuse konstruktsioon ega ole lõpuni reaalne: „meiegi maailm on üksnes teatav valik olemasolevast. Praktiliselt me ei pääse iialgi temast välja, ei saagi teada, mis nägu oleks ulatuslikemail valikuil“ (Lk. 31.) Paraku ei tahaks ma koos uurimuse autoriga teha pessimistlikku järeldust: „Tunnetus on alati relatiivne, sõltub inimese tunnetusvõimest, mis tagab ka keeltele ja süsteemidele üksnes viiteiseloomu, nii et kõnelda saab kõigest tuntust ainult „vist“ või „ehk“ vormis. [---] Analüütilisest faasist väljumine nõuab induktiivset intuitsiooni…“ (Lk. 34.) Jääb küsimus, kuidas niisugust intuitsiooni kultiveerida? Kõik suured religioonid on kujundanud tee niisuguse intuitsiooni kasvatamiseks inimeses, kuid uusaja Lääs on selle võimaluse unustanud. Läänes on vaid inimesi, kelles niisugune võime spontaanselt ärkab, kuid jääb süstemaatilise koolituseta. Ka René Guénon (1889-1951) kujundas oma käsituse „intellektuaalsest intuitsioonist“ arvatavasti Bergsoni mõjul, kuid arendas seda mõneti teises suunas kui neotomistid (vt. tema „Ida metafüüsika“, Tallinn, 1997, lk. 5-23).

Seda teemat on Arne Hiob käsitlenud pikemalt peatükis „Ekstaas ja jumalariik“ (lk. 97-135). Ekstaas on intuitiivne kogemus, asjade vahetu nägemine, nii nagu nad on, „kui külgeõpitud arvamused on langenud ära“ (lk. 123). Autor võtab Masingu arusaama kokku lausega: „Ekstaasi saavutamiseks on olemas mitmeid kultuurkondlike erinevustega, sisult aga sarnaseid teid, kuid ekstaas ei vii veel täieliku lunastuseni, sest ta katkestab tervemõistusliku maailma ainult ajutiselt. [---] Täieliku lunastuse tervemõistuslikust tegelikkusest võimaldab MASINGu järgi uus süntees [---] minna tagasi tervemõistuse tekkimise juurteni lapsepõlves, lõpetada hea ja kurja eraldamine, ühendada taas vastuolud [---] ning taastada nõnda ürgsümbiootilise jumala- ja elukogemuse kõrgemal tasemel.“ (Lk. 134.) Kuid sellest teeb Masing pigem utoopia valdkonda kuuluva järelduse: Arne Hiob sõnastab selle nõnda: „Täiskasvanud inimkonnas peaks viimaks kõrgemal kujul taastuma ka ürgne individuaalsust ja kollektiivsust ühendav kommunism: röövrüütelliku klassiühiskonna ja patriarhaalse perekonna lakates kujuneb siis osaduskond, kus rajatakse jumalikku loomeprotsessi kaasatult kogu loodu muutmise kaudu paradiisi maa peale.“ (Lk. 135.)

Seda laadi unistusi mõneti rakenduslikumas laadis on Masingu suust kirja pannud Jaan Kaplinski. Nende põhjal kuuluvad Masingu „Sehnsucht nach dem Paradies“ ja tulevikunägemused pigem moodsasse natsionaalbolševismi (seda seost märkasin, kirjutades ülevaadet Aleksandr Dugini õpetusest) kui ristiusu teoloogiasse.

Tõesti, sellest, kuidas me tunnetame, sõltub see, millises maailmas me elame, tunnetus loob maailma. Kui tunnetus oleks lõplik, siis eksisteeriks ainult üks maailm. Kuid paraku näitab kogu inimkonna ajalugu, et tunnetusel pole piire ja võimalik on hulk erisuguseid maailmu. Valdkonda, mis täiesti teadlikult niisugust piirideta tunnetust kultiveerib, on läbi aegade nimetatud religiooniks. Religioosne inimene teab, et maailm siin ja praegu ei ole see, milleks ateistid ja agnostikud teda peavad, inimesele on läkitatud ilmutus, mis on sõnum teistsugusest maailmast, teistsuguse eksisteerimisviisi võimalusest.

Ja ka Masing ei ole kunagi väitnud midagi muud. Ühe võimaliku võtmetekstina Masingu mõistmise juurde on Arne Hiob lisanud oma käsitlusele aastast 1950 pärineva kirja Jaan Kiivitile (lk. 163-164), mis toob täie teravusega esile käsituse inimese kahest võimalikust olemisviisist. Ühes oma varasemas essees seadis nende ridade kirjutaja võtmetekstiks Masingu kirjutise „Kosmos ja ktisis“ (H. Udam, Loetud ja kirjutatud. Eesti Entsüklopeediakirjastus, Tallinn, 1998, lk. 203-208), teises kirjutises on selleks nimetatud „Vana Testamendi evangeeliumi“ (H. Udam, Orienditeekond. „Ilmamaa“, Tartu, 2001, lk. 352-353). Mõlemad Masingu kirjutised arendavad käsitust kahest maailmast, ühe neist on loonud inimene omaenese patuse piiratuse ja küündimatusega ning vaevleb selles, teise maailma on loonud Jumal.

Masingut laiemasse filosoofilisse konteksti paigutades väidab A. Hiob: „Kõige mõjukamate eelkäijatena on siin avastatud MASINGu suhtes I. KANT ja H. BERGSON, iseäranis aga F. SCHLEIERMACHER [---] Normaalsetes tunnetustingimustes jääb MASING üldiselt KANTi joonele, KANT ei arvesta aga kasvava tunnetusvõimega. Sellele viitavad tulevikule mõeldes SCHLEIERMACHER ja BERGSON, kuid MASING läheb siin nendest kõigist kaugemale“ (lk. 35). „Kõige arvestatavamaks teoloogilise mõtlemise valdkonnas jääbki autori arvates MASINGu juures see, mille sisuliseks lähteks ja edasiarenduste taustaks on suuremale osale kahe viimase sajandi teoloogiast aluse pannud ja raamid loonud SCHLEIERMACHER. Jumal on meist kõrgem, lõpmatu ja igavene Tegelikkus ning jumalik on see inimene, kelle vahekord – ehk tunnetus ja olemusühtsus – Absoluudiga on täiuslik [---] Patt tähendab kõike seda, mis takistab niisuguse vahekorra ja teadvuse kujunemist.“ (Lk. 159.)

Seda tsitaati tuleks aga täpsustada: kõne all on vaid protestantlik „teoloogia“. Selle kõrval on olemas veel katoliiklik teoloogia, õigeusu teoloogia ning ka kõikide teiste religioonide teoloogiad: „Tõeluse ehk Jumala „olemine“ on selline, et tema kohta ei kehti ükski meie mõiste: ei olemine ega olematus, ei mõlemad ega kumbki.“ (Lk. 160.) Kuid paraku on inimene aegade algusest peale püüdnud oma Jumalat defineerida, see on tema viis ja võimalus eksisteerida. 

 

ARNE HIOBI DOKTORITÖÖ: „UKU MASINGU RELIGIOONIFILOSOOFIA PÕHIJOONED“

 

Kokkuvõte 

 

Lunastust tervemõistuslikust maailmast on MASINGu väitel taotlenud taoism, budism, kristlus ning kõigi aegade prohvetid, ekstaatikud ja müstikud, kelle kaudu on taas tärganud peamiselt boreaalse ja semiitliku keelkonna vahendatud šamanistlik – dünaamiline ja ekstaatiline – mentaliteet. Ekstaasi saavutamiseks on olemas mitmeid kultuurkondlike erinevustega, sisult aga sarnaseid teid, kuid ekstaas ei vii veel täieliku lunastuseni, sest ta katkestab tervemõistusliku maailma ainult ajutiselt. Tema kohta on palju termineid, sest ta on nagu ilmutuski väljendatav ainult piltides, olles oma laadilt sarnane intuitsiooniga ja kujutades endast – nagu askeeski – harjutust eelarvamustest ning automatismidest vabanemiseks. Ekstaasis rakendab inimene uusi võimeid, tõustes sugestiooni teel joonelisest läbi pinnalise ja ruumilise aegruumilisse mõtlemisse, kus kerkib esile uus dimensioon, võimaldades ettenägemise ajas ja läbinägemise ruumis. Et inimese loodud loodusseadused kehtivad ainult tervemõistusliku kosmose kohta, siis geenide keemilise muutmise kaudu saavutatud putukate histolüüsiga võrreldav psühholüüs peaks viimaks võimaldama ka täieliku kosmosest vabanemise, looduse karma ehk universumi entroopia ning aja suuna ümberpööramise.

Sellise täieliku lunastuse tervemõistuslikust tegelikkusest võimaldab MASINGu järgi uus süntees või kvintessents, mis tekib ekstaasis ja askeesis aga alles siis, kui suudetakse vastu võtta kõik, loobudes igasugusest hindamisest. Selleks tuleb tagasi minna tervemõistuse tekkimise juurteni lapse põlves, lõpetada hea ja kurja eraldamine, ühendada taas vastuolud, mikrokosmose ja makrokosmose ning taastada nõnda ürgsümbiootilise jumala- ja elukogemuse kõrgemal tasemel – nagu seda esialgu teevad juba Vana Testamendi prohvetid, müstikud, toomakristlased, Paulus jt. Täieliku lunastatuse olukorda võib nimetada nirvaanaks, taoks või jumalariigiks, kus inimese “mina” astub püsivasse intuitiivsesse ja ekstaatilisse armastusosadusse Tegelikkuse ehk Jumalaga. Jumal, nirvaana ja tao on paralleelsed mõisted, olles tervemõistusliku kosmosega võrreldes Teine Maailm, väljaspool eksistentsi – teisalt aga on maailm või samsaara üksnes Jumala üks aspekt ning sellest loobumine annabki nirvaana. Seepärast võib ka nirvaanasse läinud inimesi – Buddhat, Jeesust ja Laozid – nimetada Jumalaks, millist kirjeldamatut olukorda on Halkedoni dogmas üritatud väljendada tetralemma alusel. Teostunud jumalariigi täielikku ühtsusse täis-kasvanud jumalinimestel ei ole pattu ning nad suudavad kõike näha pühana.

Nii nagu budism ja taoism on MASINGu sõnul ka ürgkristlus teostanud koguni kultuurilist sünteesi antiikmaailmas, mida väljendavad terviklikku maailmakogemust puudutavad vanakiriklikud dogmad ning polüteismi ja monoteismi ühendav õpetus Jumala Kolmainusest. Kristoloogilistes võitlustes ja Halkedoni-järgses kristoloogias on aga süvenenud ka mandumine: kallutades jumalinimest Jeesust rohkem ühele või teisele poole – Jumalaks või inimeseks – purustatakse lunastuse alus. Dialektilise ja kerügmaatilise teoloogia eksistentsialism jätab aga kõrvale lunastuse teostumise inimese juures ja ajaloos, nagu sellest loobub ka üksnes Jumala tegevust rõhutav juutide, kalvinistide ja darvinistide predestinatsioonidogma. Kuid Euroopa filosoofias ja fantastilises kirjanduses hakkab taas kujunema suundumus uuele sünteesile, mis tehnika kõrgemat arengut silmas pidades võib kujuneda mõjukamaks kui varasemad sünteesikatsed. Tänapäeva teadus näitab tegelikkust palju keerukamana kui arvati varem, mistõttu pole sugugi võimatu ka kolmemõõtmelist aegruumi transtsendeeriv uus dimensioon jumalinimese tunnetuses ja olemuses. Täiskasvanud inimkonnas peaks viimaks kõrgemal kujul taastuma ka ürgne individuaalsust ja kollektiivsust ühendav kommunism: röövrüütelliku klassi ühiskonna ja patriarhaalse perekonna lakates kujuneb siis osaduskond, kus rajatakse jumalikku loomeprotsessi kaasatult kogu loodu muutmise kaudu paradiisi maa peale.

Kristoloogias ühtib MASING Friedrich Schleiermacheriga selles, et jumaliku ja inimliku vahekord Kristuses avaneb ka tema arvates tunnetuse kaudu. Erineb ta aga viimasest selle poolest, et lahknevalt Schleiermacherist avab uus tunnetus Jeesuses MASINGu järgi ka uue evolutsiooniastme ontoloogilises mõttes. Paul Tillichi ontoloogilisest kristoloogiast erineb MASING selle poolest, et tollele tähendab uus olemine Kristuses ontoloogilise võõrdumise ületamist, mida – erinevalt MASINGust – ei saa võimaldada üksnes uus tunnetus. Rudolf Bultmann, kellele Jeesus on jumalinimeseks ainult kuulutussündmuses, erineb neist kõigist. /---/ 

 

Lunastus ehk vabanemine tervemõistuslikust kosmosest kaasab MASINGul viimaks ka surma võitmise mingil kõrgemal ja seni ainult aimataval tasemel. Surmateadvust kui inimesele omast eriaaret võib mõista jumaliku ettehooldena, mis on antud algse ilmutusega inimese kui liigi tekkimisel ja millise probleemi lahendamine on antud inimese ülesandeks, et tõusta tunnetuse ja olemise transformatsiooni kaudu uuele ja täiuslikumale tasemele, kus praegu surmana näiv paistab millegi muuna. Teisalt on surmateadvus seotud ka pattulangusega, oma mina eraldamise ja tähtsustamisega analüütilises faasis, millele pidama jäämine toodab ka surma suhtes võltslahendusi. Materialistlik siinpoolsususk venitab ennast teispoolsusse õpetuse kaudu liha ülestõusmisest, mille toodab igatsus jätkata maiste hüvede paradiisis igavesti. Idealistlik usk hinge surematusse soovib oma “mina” säilitada samuti sarnaselt praegusele, kuid teispoolsuses.

MASINGu arusaamine tegelikkusest kui kõikvõimalikke suhteid hõlmavast dünaamilisest voolust ütleb surma kohta, et niihästi teadvuslikul kui ka ihulisel küljel on olemas oma surmajärgsus. See sõltub inimese mõtetest ja hoiakuist, millele vastavalt kujundatakse juba oma eluaegu endale surmajärgne kehalinegi eksistents. Selviisil toimuv hingede rändamine ühendab endasse niihästi liha ülestõusmise kui ka hinge surematuse, kuid eeldatud on kõige muutumist ja mitte samaks jäämist. Täiuslikuks saanud ehk täiskasvanud inimese olukorda pärast surma võib võrrelda Buddha nirvaanaga ja Kristuse ülestõusmisega, nagu neid on väljendatud dharmakaya ja ubiquitas corporis Christi õpetuses. Inimliku mikrokosmose ja jumaliku makrokosmose täielikul ühinemisel tuleb väita ka sellise inimese kohta, et ta on kõikjal nagu Jumal, olles väljaspool kosmost ja olemist, mille võimaldab mingi uus dimensioon meie vana aegruumi suhtes ja mida seni saab väljendada üksnes tetralemma ja teiste paradokside abil.

Nõnda jääb viimaks ka surmajärgse puhul kehtima MASINGu tunnetusteoreetiliselt relatiivne “vist” või “ehk”. Senine inimene ei ole suuteline täpselt teadma, mis on sealpool surma, kuid ta võib loota kindlalt Jumalale, et tema kavatsused meiega jäävad kehtima hoolimata surmast – mis konfessionaalses mõttes on protestantlusele tüüpiline joon. Inimese enda eluülesandeks on aga selgitada ja parandada oma karmat, et võidaks suundumusega Jumala poole surra Jumalasse ka sealpoolset paranemist lootes tegelikkuse voolus – mis on katoliiklusele iseloomulik joon. Sellal kui Bultmann ei taha surmaga seonduvatest küsimustest inimese võimalusi arvestades üldse rääkida ning Schleiermacher teeb seda tagasihoidlikult, liigub MASING sarnast teed Tillichiga, kuid kõneldes kogu olemise muutumisest, ületab viimast tunduvalt oma arutluste ulatuselt. 

 

http://www.tallinnajaani.ee/doc/h_masing.pdf