Kuidas pääseda John of God'i jutule?

SUSANNA KÜTT

 

2008. aasta detsembris võitsin enda jaoks väga olulise tenniseturniiri. Olin parimates aastates, suurepärases vormis ja heas hoos. Teinekord tundsin end väsinuna, aga see ei teinud mind murelikuks. Samal ajal valmistusin uue kontori avamiseks, tööd oli palju, päevad pikad ja pingelised. Nädal peale tiitlivõitu sain teada, et mul on kolmanda astme vähk.

 

Muidugi oli see šokk. Lisaks teadmine, et kuna mul on ravimitundlikkus, siis kõik sümptomid, mis keemiaravi kõrvaltoimetes kirjas, mind tõenäoliselt ka tabavad. Polnud varianti, oli selge, et pean otsima midagi muud.

 

Kolm aastat varem, 2005 olin Seattle'is Eesti ärinaiste delegatsiooniga Bill Gates'il külas olles kohtunud tema ihuarstiga. Küsisin tookord, miks kannab Bill hiidpakse prille, miks ei lase maailma rikkaim mees endale silmaoperatsiooni teha? Dokdor vastas, et Gates ei usalda arste ning käib hoopis Brasiilias kellegi meediumi juures. Siis kuulsin esimest korda Joao Teixeira de Faria'st http://en.wikipedia.org/wiki/Jo%C3%A3o_de_Deus_%28medium%29, keda maailm tunneb John of God'ina http://www.johnofgod.com/.

 

Detsembris sain diagnoosi, jaanuaris lendasin kolmeks nädalaks Joao juurse Brasiliasse. Abadiania tervendamiskeskusesse jõudes üllatusin, kui energeetiliselt hea see koht on. Siin oli kerge olla, valud ja raskused kehas kadusid. Mõne päeva pärast sarnanes tunne sellega, mis valdas mind mõni aasta varem Kilimanjaro otsa ronides - sa ei tea, mis kuupäev või kellaaeg parasjagu on või mis suures maailmas toimub. See polegi tähtis. Oled vaid sina ja sinu mõtted. Puudub välismüra, mis hajutaks tähelepanu iseendalt.

 

Esimene asi, mis minult seal küsiti: kas sa usud jumalat? Ma ei osanud vastata. Aga olin kindel, et see ei ole minu lõpp, et miski mind aitab. Tervenemiskeskuse elukorraldus viis mu seisundisse, kus pidin hakkama ennast analüüsima. Mulle anti oskus näha märke enda ümber.

 

Esimene oluline märk oli kohtumine tolteekide iidsetel õpetustel tugineva raamatu "Neli kokkulepet" http://www.apollo.ee/neli-kokkulepet.html autori Don Miguel Ruiz'iga http://www.miguelruiz.com/. Don Miguel käib Abadianias regulaarselt end laadimas ja Joaoga konsulteerimas. Tema antud neli kokkulepet iseendaga aitasid mul mõista, mis minuga elus juhtunud on. Mismoodi olen endale haiget teinud. Need neli kokkulepet, millest pidin edaspidises elus lähtuma, olid järgmised:

 

Esiteks, ma ei valeta iseendale ega teistele. Kasutan sõna jõudu tõe ja armastuse hüvanguks.

 

Teiseks, ma ei võta midagi isiklikult. Olen immuunne teiste arvamuste ja hinnangute suhtes, mis vabastab mind asjatutest kannatustest. Kui ma midagi teha ei taha, siis ma ka ei tee.

 

Kolmandaks, olen oletustest vaba. Kui tahan midagi teada, siis küsin. Suhtlen teistega nii selgelt, kui saan.

 

Neljandaks - igas olukorras annan endast parima. Ükskõik, millised on tingimused, lihtsalt annan endast hetke parima ning loobun kahetsustest ja enda üle kohtumõistmisest.

 

Peale kolme nädalat tervendamiskeskuses küsisin Joaolt, kas peaksin tulema tagasi. Vastus oli, et pean tulema nii kiiresti kui võimalik ja jääma kauemaks. Tulingi nüüd juba kolmeks kuuks. Seekord tehti mulle ka füüsiline operatsioon. Kuidas minuga läbi nina toimetati, seda ma ei näinud, mul olid silmad kinni. Aga võin öelda, et sellist tunnet ei olnud, et keegi siseneb teravate orkidega õrna koha. Mind haaras soe, meeldiv tunne, nagu vati sees olek. Ja ühel hetkel vabanemine, nagu lahkuks kehast miski, mida vaja ei ole.

 

Peale operatsiooni ütles Joao, et nüüd pead sa kõigest lahti ütlema, muutma oma elu totaalselt, kõik ära andma ja minema sõna otseses mõttes puu alla. Kui seejärel Eestis pildid lasin teha, selgus, et kasvaja on taandunud, midagi ei olnud enam näha. Arvasin, et olen tervenenud, ja tegelikult õppetundi vastu ei võtnud. Olin 13 aastat vaeva näinud, et üles ehitada oma kontoritehnikafirma, ja ei suutnud sellest loobuda. Lisaks sellele ümbritsesid mind inimesed, kellega arvestasin, kelle arvamus oli mulle tähtis. Seega, selle asemel, et elu muuta, hakkasin kogu oma harjunud elu päästma, rabasin teha rohkem veel kui enne. Tagajärjed ei lasknud kaua oodata. Kui augustis oli kõik veel hästi, siis novembris oli haigus tagasi.

 

Kui jõudsin uuesti Brasiiliasse, küsiti, kas olen nüüd nõus jääma keskusesse pikemalt, inimesi aitama. Olin valmis milleks iganes. Joao eest käib päevas läbi tuhatkond inimest. Nende kõigiga on vaja tegeleda, neid kohtumiseks ette valmistada, selgitada reegleid. Organiseerida vastuvõtule minekuid, kristallvoodi protseduure, kose all käimisi. Ning tõlgendada Joao reaktsioone. Igal tema sõnal, žestil, sellel kuidas ta vastab, võtab su käe või mitte - kõigel sellel on tähendus. Läbisin juhendamise kursused, andsin eksami ning asusin tegema tööd, mida teen tänaseni. Nüüd juba viiendat aastat veedan sügise ja kevade Brasiilias Abadiania tervendamiskeskuses.

 

Olin näinud, et Joao juurde tulijatest on tõeliselt haiged ehk vaid 20%. Ülejäänud saabuvad uurima iseennast, sättima suhteid tööl või kodus, otsima lahendusi äriprobleemidele.

 

Kes tuleb otsima oma ellu aga tõsist muutumist, peab olema muutumiseks ka valmis. Sest krõks käib ära sel hetkel, kui sa oled tema ees ja ta võtab su käe. Ta näeb sind läbi. Olen seda korduvalt kogenud. Ükskord näiteks jaapanlaste grupiga järjekorras oodates jäin mõtisklema selle üle, et kui Joaol on kümme last kolme erineva naisega, siis kas ta tõesti hoolib nendest kõigist ühtemoodi võrdselt? Järgmisel hetkel seisime juba Joao ees, ta vaatas mulle läbitungival pilgul otsa ja ütles: "See pole sinu asi, sul on grupp seal, tegele nendega."

 

Allikas: Vahur Kersna "Ei jäta elamata" https://www.facebook.com/eijataelamata?fref=nf

 

 Kuidas pääseda John of God'i jutule? 

 MTÜ Tervenemine http://tervenemine.ee/ 

Susanna Kütt +372 5107472 susanna@tervenemine.ee