Uku Masingu vaated inimühiskonnale

ARNE HIOB

Ettekanne III Frantsiskusepäeva konverentsil Viljandis 4. oktoobril 2009 [1] 

 

I. Ürgne sümbioos ja šamanism 

 

Inimesekäsitluses paistab Uku Masing olevat valgustus- ja romantismiaja laps. Sündides on inimene talle „valge paber”, kellel puuduvad peaaegu kõik pärilikud tungid ja omadused – need on alles külge õpitud keskkonnast. Vastsündinud laps tajub maailma intuitiivselt, tervikuna, üksikesemed satuvad tema tähelepannu ainult hetkeks. Ka ürginimene sarnanes Masingu väitel lapsega: ta elas sümbioosis oma ümbrusega ja osaduses teiste inimestega – koguni taimede ja loomadega. Erinevate eluvaldkondade diferentseerumist polnud veel rohkem kui juhuti, teadmiste kasv toimus üksnes tasapisi. Inimene ja maailm, „mina” ja „mittemina” ei olnud veel selgelt lahutatud.

 

Sümbiootilise maailmatunnetuse tõttu pidi ka jumalus olema algfaasis „ebamäärane, mõistetamatu kõrgem” (ÜU 19). Ürgusundi puhul seondub Masingu arusaam nn. preanimistliku koolkonna vaatega, kus jumalust iseloomustatakse muistsete väemõistete mana, wakan, orenda jt varal (ÜU 209). Ürgset jumalakogemust on Masing iseloomustanud ka „deemonlikuna”, s.t. vastandeid ühendava tervikuna „teispool hääd ja kurja” (PP 9jj). Ka inimese reaktsioon oli tollal veel terviklik: religioone (alistuv) ja maagiline (alistada püüdev) hoiak olid lahutamatult seotud (ÜU 23).

Masing kasutab sellise tervikliku ühiskonnatüübi kohta Paul Tillichi eeskujul nimetust „teonoomne” (= jumalaseaduslik), mida võiks tõlkida ka „jumalaosaduslik”, sest religioon ja kultuur moodustavad seal lahutamatu ühtsuse. Sellest erinevad „heteronoomne” (= võõraseaduslik) faas, kus inimese suhtesse looduse, ühiskonna ja Jumalaga on tekkinud diferentsid, mistõttu suhtluse aluseks on seadused – ja „autonoomne” (= eneseseaduslik) faas, kus inimene on ise endale seaduseks, kujundades selle alusel suhted looduses ja ühiskonnas ning ka teisepoolsega (ML 247jj).

 

Ürgühiskonna teonoomne põhilaad on säilinud Masingu (nagu ka Mircea Eliade) arvates šamanismis, mis on nagu ürgusund „animatism, dünamism jne”, mis „ei ole religioon ega maagia või on mõlemat” (KM 280). Šamaan on ka veel eristamatult preester, prohvet, teadlane ja kunstnik, kes otsib usina uurijana lahendeid inimkonna mitmesugustele hädadele, surmale jne. Šamanistlikus maailmas elab inimene harmoonias loodusega, loomadega suhtlemine on südamlik ja üsna samaväärne, ühiskonnas puuduvad veel kindlalt kujunenud klassid, naise positsioon on iseseisvam kui hilisemal ajal ning sõjad on vähemastaapsed ja haruldased. Sellist ühiskonda nimetab Masing „ürgkommunistlikuks” (ML 72) või (nagu soomeugrilaste puhul) „ürgdemokraatlikuks” (KM 145).

 

Šamanistlik mentaliteet säilis nn. boreaalses keelkonnas, kuhu Masing paigutab siberlased, indiaanlased, polüneeslased, tiibetlased (koos hiina harmoonilise maailmatajuga) ning soomeugrilased. Siingi elatakse sümbioosis ümbrusega, mida peegeldavad ka keeled, mis omakorda mõjutavad mõtlemist: ei rõhutata klassidesse liigitamist, sest puudub grammatiline sugu, tähtsad pole esemetele suunatud nominatiivid, vaid protsesse väljendavad verbid. Sellel on tagajärjed ka ühiskondlikus elus: puuduvad sugude vastandamine, võimuinstinkt ja kindlalt väljakujundatud hierarhia. 

 

II. Analüütiline faas, indogermaanid ja röövrüütellus

 
Algsele sümbioosile järgnes inimkonna ajaloos analüütiline faas. See on periood, kus laps avastab „mina”, maailma ja üksikesemed, hakkab asju tõrjuma ja kartma, ent ka lõhkuma ja uurima, mis on nende sees. Lapsi huvitavad paljud üksikasjad ja nad tüütavad täiskasvanuid oma küsimustega: „Mis”? või „Miks”? Sellel perioodil leiutavad lapsed maailma tundmaõppimiseks mitmesuguseid mänge, sageli kiseldes mänguasjade pärast. See faas aga möödub ning inimene liigub taas sünteesi suunas, taibates lapsemängude infantiilsust ja fantastilisust.

 

Sarnaselt on toimunud ka inimkonna ajaloos. Ürginimene avastas „mina”, maailma ja üksikesemed ning suundus nendega tegelevasse analüütilisse faasi – hakkides tunnetusmaailma tükkideks, uurides nähete põhjusi. Religioosne ja maagiline hoiak lahknesid, esimesest tekkisid ajapikku vaimu-, teisest reaalteadused. Omaenese „mina” piiratuse tajumine tekitas hirmu surma ees – meetmed enesealalhoiusoovi rahuldamiseks viisid vägivallale looduse ja inimeste suhtes. Analüütiline periood on vajalik arengufaas: mõne aja pärast see ületatakse ja inimkond kulgeb uue sünteesi suunas, kus taibatakse tunnetusprotsessis analüüsitud maailma relatiivsust ja illusoorsust.

 

Liikumisel uue sünteesi poole on šamanistlik taust. Boreaalsest šamanismist lähtus tiibetlik budism Indias ja šamanistlik taoism Hiinas, semiitide šamanismist Moosese ja prohvetite religioon Iisraelis – koos uue impulsiga algkristluses. Edasi kulgesid need impulsid võngetena paljude usundite müstikute maailmas, osalt varase keskaja Euroopas ja sihina ka luterlikus reformatsioonis.

1. Standardse Keskmise Euroopa mentaliteet

See areng aga peatus, sest ilmusid stagnatsiooni ja destruktsiooni kandvad jõud. Need on Masingul seotud indogermaani rahvastega, mis kujunesid kusagil tänapäeva Ukraina ja Lõuna-Venemaa aladel kaukaaslaste ja soomeugrilaste ristumisel (umbes selline on ka üldine seisukoht). Keelte segunemisel paisati kokku eri viisid, mis omandasid kõik sarnase tunnetustasandi: selle tagajärjeks oli hoopiski kinnistumine analüütilisse faasi, mis on juba kurjast – indogermaani maailma tunnuseks on Masingu väitel, et usutakse sõnade abil loodud ja süsteemidesse paigutatud fenomenaalse (tervemõistusliku) tegelikkuse olevat reaalsuse enda, pidades ennast seega looduse krooniks.

Veelgi hukutavamaks oli Masingu arvates röövrüütelliku mentaliteedi võimulepääs inimkonnas, mille levitajaiks olid taas indogermaanid ja aluseks edusammud tehnikas – pronksrelvade kasutuselevõtt. Šamanistlik huvi looduse vastu pöörati ümber huviks ühiskonna vastu, aeganõudev arenguprotsess looduslike omaduste parandamisel asendati kiirete muutustega ühiskonnas – nende läbiviimiseks sai normiks vägivaldne sekkumine. Hirmudest tingitud egoism sai mõjukaks ühiskondlikul tasapinnal, kus keskmesse tõusis ainuüksi siinpoolsele, maise elu jätkamisele suunatud eluhoiak – koos sellele kõige tähtsama, soo jätkamise ja materiaalse kindlustatusega.

Šamaani asemel tõusis nüüd eeskujuks röövrüütel, kes tema alistas ja kelle tänapäevased teisikud on kauboi ning gangster (praegu ilmselt ka mootorratturite banded oma metsikuid sõnne meenutavate masinate seljas jne). Sellise arengu esmapeegeldajaiks on eeposed, kus esiplaanil seisavad oma tunge (rikkuseiha ja seksuaalsust) orjavad sõjardid, kes võitlevad oma olemasolu eest, s.t. kaasinimestega ja sunnivad šamaanid oma käsilasteks. Sellega algas Masingu väitel „uus ajastu – röövmõrtsukate, eraomanike, kaupmeeste, väljavalitud rasside jne ajastu” (ML 75). Röövlikarjadest said alguse riigid, sest röövlid tahtsid seaduste abil kaitsta oma vara (Masingu sõnul õpetasid nii juba Augustinus ja Hume, samuti taoistid), millest kasvas välja ühiskondliku korra ja prestiiži tähtsustamine.

Röövrüütelliku mentaliteedi peakandjateks said indogermaani rahvad, kes on kujundanud Standardse Keskmise Eurooplase (SKE) mentaliteedi. Vastavalt erinevale päritolule moodustati klassid ja kastid, keeltes tõusid tähtsaimaks esemeid tähistavad nominatiivid, liigitades neid röövrüütlite hierarhiliste väärtuste järgi – vastavalt viimaste seksistlikele huvidele kujunesid neis keeltes isegi grammatilised sood. Röövrüütlite maailmale on iseloomulik, et ülbe „mina” peab ennast universumi keskpunktiks, eraldab end ümbrusest ja rajab despootlikke impeeriume, kus isegi vapiloomena on eeskujuks seatud kõiksugu kiskjad elukad. Röövrüütel arvab, et kõik on loodud temale tarbeks, laastab keskkonda ning ülistab suhtlemise alusena konkurentsiseadust, mis põhineb igivanal mantral: „Tapa – muidu tapetakse!” Leebemate mahatallamine jõhkramate poolt on igati õilistatav tegu.

Ühiskonnas hakkas kehtima patriarhaat, sest „õrnem sugu” ei saanud vastu röövrüütellikkule kiskjale. Allasurutuse tõttu patriarhaadis on naised oma mõtlemiselt jäänud meestest maha mitu tuhat aastat, nad elavad veel rohkem analüütilises faasis kui mehed. Nendele on ainutähtis materiaalne heaolu ja turvalisus laste kasvatamisel. Mehi valivad nemad, mitte mehed neid – meeste valiku puhul on kõige tähtsamaks omaduseks rahakoti paksus ja vägivald. See demonstreerib neile, et mees on jätkusuutlik teiste röövrüütlite seas, kes muidu perekonna hävitaksid – naiste iidolid on röövmõrvarid (kes peavad muidugi oma naisukese ja lapsukeste vastu oskama ka „õrnad” olla). Masingu iroonia naiste aadressil, mis olevat paljudele häiriv, on tingitud kriitikast röövrüütelliku maailma vastu.

Röövrüütlite peamiseks filosoofiaks on Masingu järgi materialism, sest kuna see kuulutab, et pärast surma ei ole enam midagi, siis ei tarvitse võitjad röövrüütlid hoolida enam kellestki. Kaotajatele röövrüütlitele (või nende vaesunud järglastele) on määratud fatalistlikku laadi eksistentsialism, mis aitab neil nende rasket „eksistentsi” mõtestada ja leppida kaotusega. Ainult indogermaani maailmas, kuna seal usutakse sõnade ja mõistete vastavust tegelikkusele endale, on tuntud Masingu järgi ka idealismi ja materialismi vastuolu: lähtudes „minast” saadakse tagajärjeks idealistlik filosoofia (teadvus enne mateeriat), lähtudes „mitteminast” aga jõutakse materialistliku filosoofiani (mateeria enne teadvust) – tegelikult on mõlemad pelgalt inimkujutluse abstraktsioonid.

2. Heteronoomne ja autonoomne situatsioon

Religioossetes kujutlustes valitseb indogermaani maailmas analüütilise faasi infantiilsus võimendatud kujul – röövrüütellikule siinpoolsusele vastab röövrüütellik sealpoolsus. „Aarialasele Jumal on "mina" projektsioon”, ütleb Masing nagu Ludwig Feuerbach (VM 100; vrd KM 127). Maised võimusuhted projitseeritakse taevasse – sealgi on jumalike olendite või inglite hierarhia, mille tipus istub Jumal (monoteism) või peajumal (polüteism) kui „mina” või isik (teism), kes on suveräänne „looja”, causa prima ja predestinaator, kes valib mõistetamatutel printsiipidel ühed õndsuseks, teised hukatuseks, mispuhul alluvatele jääb üle üksnes fataalne leppimine. Nii talitab ja käsutab ka röövrüütellik despoot maailmas – Masing ründab korduvalt sellist väljamõeldud jumalakuju.

Sarnaselt kisklemistele röövrüütlite maailmas satuvad ka Jumala „isiklikud” omadused – „nagu õigus ja armastus” jne – omavahel tülli, sest „inimese ratio ise oma antinoomse loomu kannab Jumalasse.” Sellise antropomorfismi tagajärjeks on järjest kasvav „dualism, mis teeb inimese mängukanniks kahe vastamisi seisva printsiibi käes” (PP 10j), kuni alluv pool ülemuse vastu mässu tõstab ja saab nõnda kurja kehastajaks – kuradiks või saatanaks, kes moodustab mässulise riigi, mis on viimaks Jumalale peaaegu võrdseks vastaseks. Masing järeldab: kui aga „algsest häästkurjast” Jumalast „tehakse kaks, üks üleinimlik just hääduselt, teine samapalju kurjuselt”, siis järgmine usundi aste peaks olema „kurja kummardamine” (VM 288). Kas on selleks nn. satanism? Igatahes on Masingu väitel „normaalne kristlus” jäänud seniajani „paganlikuks-analüüsivaks” (ÜU 171).

Selles maailmas kehtib Masingu väitel „heteronoomne” usunditüüp, sest Jumal on jäänud kaugeks ja juhib inimest kui „väline võõras printsiip” (PP 11). Keskmes on religiooni sekundaarsed parameetrid: õige dogmaatika ja eetika. Piiblikäsitlus on fundamentalistlik (Masingu kõnepruugis „tõsiusklik”), kus sümboolseid väljendeid võetakse otsese kirjeldusena ning jumalariiki kujutletakse materiaalsena, mis tuleb kosmilise katastroofi tagajärjel. „Tänapäeval ületavad nad oma vanemaid”, leiab Masing, luues „ilutrükis raamatuid uutest avastustest”, nagu oleks Jumal juba Piiblis „aatomisõda ette kuulutanud” ja seda lahkesti röövrüütlitele soovitanud (ML 82; vrd VTP 17).

Euroopa sekulariseerumisega kaasnevas autonoomses faasis ei juhtu Masingu arvates muud, kui et inimene nimetab Jumala ümber Looduseks ja projitseerib sellele kõik jumalikud atribuudid. Teoorias on Loodus ebaisikuline, kuid ta aretab sihikindla panteistliku olendina plaanikohaselt elu Maal, olles ümbritsetud kõiksuguste füüsikaliste „jõudude” hierarhiast, predestineerides õndsust ja hukatust kõlvulisemate väljavalimise ja vähemkõlvuliste hävingule määramise kaudu jne. „Just seepärast on näiteks kõik see, mis Darwin räägib Loodusest, samasugune mütoloogia nagu see, mis paljud on rääkinud Jumalast”, järeldab Masing (PP 137).

Ka autonoomses teaduses on dogmad ja püha kirjandus, polüteistlikeks jumalusteks on panteistliku iseloomuga loodusseadused. Leidub ka ketserikohtuid, kus loodusest ja teadusest üleastujaid „kurje” karistatakse ebateaduslikkuse sildiga. Dualism on kantud ka loodustasandile, kus Loodus ise hävitab halvad ja valib tublimad isendid. „Usk Jumalasse andis ideaaliks lihtsameelse pühaku-askeedi, usk Loodusesse kavala ja halastamatu börsispekulandi-multimiljonäri. Taolist kiidetakse ju ka sõnades, et Loodus teda on varustanud oma andidega enam kui ta ohvreid” (PP 137j). Materialistlik tulevikulootus on „tervenisti üks eskatoloogia, ainult ta on sekulariseeritud”, andes lootusele ainuüksi „siinpoolse või praegu kehtiva sisu” (PP 322j). „Nende paradiisile on iseloomustav teatavate defitsiitsete asjade piiramatus” (PP 222), mis avaldub „ainult tehnikas, kasvavas hääolus jne” (ML 163).

3. Röövrüütelliku ajaloo peapunktid

Röövrüütellik mentaliteet levis ja pääses valitsema vastavalt indogermaani rahvaste liikumisele ja nende tsivilisatsiooni mõjule – Euroopas, Indias ning edaspidi eurooplaste kaudu üle kogu maailma. Pärslaste vahendusel kinnistus see mõttelaad Iisraelis, kus valitsev partei esindas täielikult siinpoolset mõtteviisi, projitseerides juba loomisse materialistlikud igatsused: Gn 1,27jj on kõik „tehtud inimese pärast, tema alistada, valitseda ja kasutada” jne (A 1992: 2228). Seoses orientatsiooniga edukusele liigituvad ka oodatud „annid” Jumalalt „kolmeks sümboolseks rühmaks (järglased, ellujääm, rikkus)” (ML 183). Liha ülestõusmist materialistlikud saduserid ei uskunud, vastupidiselt tõlgendasid variserid seda igati materialistlikus mõttes laiba taaselustumisena.

Igati röövrüütellikuks saavutuseks peab Masing „juudi käsuusundit”, mis sai ideoloogiliseks eelduseks ka araablaste islamile, klerikaalsetele dominiiklastele, puritaanlikele kalvinistidele ja materialistlikele darvinistidele. Kogu selles ideoloogilises liinis kuulutatakse tublimate ellujäämist ja vähemvõimekate kadumist: väljavalitute predestineeritust õndsusele tõendab ja garanteerib maine edu ning rikkus – dominiiklased leiutasid pangad, Calvin sai kapitalismi isaks, Darwin asendas Jumala Loodusega jne. Kõige selle tagant aga peegeldub üks ja sama röövrüütellik isand, kellele viidates on toime pandud loendamatuid kuritegusid madalamate rasside hävitamisel ja alamate klasside kurnamisel: „Darwini jumalus” on „Kapitalist-Kolonisaator-Ekspluataator” (PP 137).

„Ka kristluse neelasid röövrüütlid alla või taltsutasid” (ML 82). Kirik muudeti institutsiooniks ning eriti Constantinusest peale on ta aidanud Euroopas õigustada vägivalda, sõda, patriarhaati, orjapidamist, feodalismi, kapitalismi, looduse laastamist, vanadesse ja uutesse mütoloogiatesse uskumist jt. Algselt levis kristlus, sest ta suutis tuua tõelist rõõmu ning kergendust, pakkudes juutidele vabanemist „aina detailsemaks arendatud käskude-seaduste kogusummast”, kreeklastele ja roomlastele aga antiikse vulgaarfilosoofia dogmadest – viimaste kohta ütleb Masing: „Sisuliselt on see XX sajandi eksistentsialism, praktiliselt enamasti "ameerika elulaad", s.t. hankida endale kokku võimalikult palju.”

Kui kristlus kuulutati Constantinuse poolt riigiusuks (a. 313) ja Justinianuse poolt ainsaks usundiks (a. 529), siis see „üsna kiiresti ilmalikustus” ning tõusikud riigibürokraatias kasutasid teda rikastumiseks. Kogu kultuur oli sõdades väga langenud ja kristlikud väitlused mandunud „riidudeks dogmade kallal” – rahulolematud „lahkusid ühiskonnast üksiklasiks.” Nende hulka kogunes „kuritegelikku ja äärmiselt algelist seltskonda”, mida kirikuvürstid kasutasid „löökjõukudeks” võitlustes. Kristluse levimine peaaegu lõppes, sellal kui enne oli jõutud Pärsiasse ja Indiassegi. Masingu arvates kuulus nn. toomakristlus, kes on saanud nime Indiasse jõudnud apostel Tooma järgi, kõige paremini Jeesust mõistnud kristluse hulka (ML 237jj). Rooma riiki ründavad rändrahvad võtsid ristiusu vastu poliitilistel põhjustel, „tõeliselt ei mõistnud keegi seda ega vajanudki.” Keskajal võrdusid kirik ja riik. Iirlased ja anglosaksid olid Euroopas viimased, kes kuulutasid kasutamata võimude abi.

Esimeseks vägivaldsekt ristiusustajaks oli Karl Suur sakside kallal (a. 775-785) ja temast alates muutus see lubatavaks vahendiks võõrrahvaste alistamisel. Masing oletab siin ka islami vägivallaga esiletõusu eeskuju: „Võimalik, et Karl Suur arvas, et kui see viis kõlbas Muhamedile, eks ta siis ilmtingimata sobi kristluselegi.” Selline viis saigi tavaks: esmalt saadeti kohale misjonärid, kes veensid oma usku väikese osa inimesi – ja kui neid reetureina vaenama hakati ning nad abi palusid, siis läkitati nende kaitseks sõjaväed. „Nõnda juhtus ka muistse Liivimaaga.” Masingu hinnang kõlab resoluutselt kõigi „ristiusustajate” kohta: „Nad polnud kristlased” (A 1992: 2219jj).

Renessansis tehti inimene maailma keskmeks, samas seoti ta loodusega ja meis sisalduvate tungidega (ÜU 153). See tõi esmalt kaasa õpetuse paratamatust patususest: „Luther ja ortodoksia täiesti eitasid pühade inimeste olemasolu ja nende suutmist teha midagi teiste kasuks. Ei uskunud, et maailmas kuidagi saab levineda "häädus". Aga nad kõik olid veendunud, et inimene saab müüa enda ära kuradile, hakata nõiaks ja kogu maailma levitada "kurjust". Miks nad ometi deklareerisid hää halvast nigelamaks? Jumal ei suuda inimest muuta, kurat küll” (PP 234j). Uuemal ajal juba kuulutati, et tungid on kaasasündinud ja hävitamatud ning praegu ülistatakse neid „ainuhäädena, õigeina ja rikkumatuina, Looduse andidena inimkonnale” (ML 264). Sellele vaatele „on rajatud psühholoogia ja viimaks kogu geneetika” (ML 259). Postuleeritakse „päritavaid omadusi ehk tunge, mis on kodeeritud geenidesse ja seetõttu väljajuuritamatud” (ML 261j; vrd KM 111jj).

Kui 1200-1300 tekkisid pangad ja lepiti kokku, „et protsendivõtmine ei ole patt (enne seda see oli kiriklikult karistatav patuna!)”, siis algas Euroopas teine otsustav arengujoon – „dominiiklased, kirikus juhtiv mungaordu, eriti soodustas seda mõtteviisi.” Kõrgemad vaimulikud läkitasid „ilmalike” hulka „rändröövleid müüma patukustuskviitunge”, et hankida raha suurürituste tarvis. „Sellest algas Lutheri reformatsioon”, kes ei tahtnud leppida kiriku muutumisega pangaks, mille kontole on võimalik kanda summasid. Tema järgi ei saa ükski inimene, kuitahes püha-vaga, Jumala arvepidamisse soetada enda nimele ühtainustki tegu. Kuna aga Luther lahutas tekkiva panganduse kirikust, siis rajas ta tahtmatult ja teadmatult aluse ilmalikult kapitalismile. Tõeliselt upitas tekkivat kapitalismi Calvin: „Lutherile ei olnud rikas iseendast usklik, Calvini arust maine rikkus iseendast oli Jumala antud tõend, et inimene on usklik” – mida eriti veel rõhutasud ranged kalvinistid puritaanid (A 1992: 2457j). 

Euroopa haripunkt möödus Masingu väitel XVIII sajandil. „Enne seda haritlased ei taotlenud rikkust ja lapsi, vaid teatavat täiuslikkust” – siis aga „sangariks sai ärimees” (PP 247). „Liberaalne demokraatia kapituleerus peaaegu kogu maailmas plutokraatia ees” ja „kristlikud kirikud peaaegu eranditult kõikjal läksid kaasa sellega.” See oli aga „Jeesuse Kristuse ja tema õpetuse reetmine täiesti vabandamatul kujul”, mis „põhjustab ehk inimkonna hukkumise, kui mitte koguni kõigi elusolendite kärbumise” (UE 366). „Mida on siis muud kui kapitalismi käsuorjus see veendumus, et inimesel peab olema võimalikult palju kõike” ja et „inimene peab kulutama end võimalikult palju, et see "kuratlik masinavärk" üha kiiremini võiks produtseerida tarbetuid esemeid.” See XIX sajandist peale juurutatud käsuorjus oma „vaba võitluse” jms loosungiga on Masingu sõnul „kuradikummardamine” kristlastelegi. „Kuradiks on ilmselt Mammon” (UE 371) või „legaliseeritud saamahimu”, millele on „väikekodanlus andnud oma õnnistuse” (UE 369). „Loota võib, et kunagi kristlus tõrjutakse Euroopast välja, samuti nagu India indogermaanid pagendasid eneste hulgast tiibetliku budismi” (KM 48).

Masing mõistab hukka igasuguse sunni ning vägivalla: „Kui kristlik kirik poleks võtnud vastu antikrist Konstantini pakkumisi; kui paavstid oma võimu tipul olles oleksid kirikust heitnud välja igaühe, kes sõdis; kui Luther poleks olnud vürstide poolt talupoegade mässu ajal; kui Calvin poleks soodustanud kapitalismi, kui XIX sajandi teoloogid poleks mänginud sõgesikku darvinismi ka sotsialismiga, siis meie ei istuks Lääne-Euroopa kultuuri varemeil” (VM 320j). „Paganlus oleks kadunud ise, aga iial ei kao see süü, mille kristlased on kogunud, hävitades neid, kes ei nõustunud” (PP 208). Ka „revolutsioonidega ei saavutata sotsiaalset ega majanduslikku ühesõiguslust” (VM 314). Alles „hetk, mil loobutakse vägivallast, alustab uuesti inimkonna” (PP 139).

„Üleminek primaarselt šamanismilt eepilisse mentaliteeti” oli Masingu hinnangul „inimkonna pattulangemine.” Ja „see eepiliste härrakeste ideoloogia valitseb praegu maailma: Vana Testamendi hokmaatikute [= tarkuskirjanduse] utilitarism, kalvinism, darvinism, materialism, eksistentsialism – kõik on ainult sellesama mentaliteedi avaldused” (VTP 18; vrd ML 229). See viib Masingu arvates Euroopa krahhini, sest tema iidol „tervemõistus” oma „dogmaatikate, filosoofiate, eetikate ja "teaduslike" mütoloogiatega” lihtsalt „sööb ta ära. Kulub ehk mõnikümmend aastat veel” (A 1990: 2633). „Tase läheb nii madalaks”, et „see tõug sureb oma animaalsuse kätte” ja „lakkab eksisteerimast” (A 1991: 174). Ka kiriku suhtes pole Masingul suurt lootust: „Ta ei paranda meelt ja läheb nagunii hukka teie päevil. Ei ainult meil, vaid kogu Euroopas” (A 1990: 2643). 

 

III. Uus süntees ja selle mõjud maailmaajaloos

Seda nähtumuslikku maailma, mille on konstrueerinud analüüsiv inimtunnetus ja mida kannab edasi röövrüütellik indogermaani mentaliteet, nimetab Masing „tervemõistuslikuks maailmakorraks.” See ei hõlma ainult inimtunnetust, vaid ka seadused „inimeste omavaheliseks eluks” (klass, riik, rahvas, seltskond, perekond, keskkond jt) ning „looduse jaoks” jne – sest ka need on loodud inimtunnetuse projektsioonina (ML 150; B 232j, 250).

Lunastus ei tähenda Masingule muud kui vabanemist tervemõistuslikust maailmakorrast ning seda on juba sajandeid otsinud šamaanide järglastena kõikvõimalikud prohvetid ja müstikud. Lunastuse toojateks on Masingu järgi kolm täiskasvanut, kes tõusid kõrgemale analüütilisse faasi kinnistunud lapsikust inimkonnast ja teostasid uue sünteesi – need on boreaalsest šamanismist lähtunud Laozi ja Buddha ning semiitide šamanismist tõusnud Jeesus Kristus, kelle mõjul on kujunenud taoism, budism ja kristlus ning kes on ergutanud ka edaspidiseid müstikuid ja ekstaatikuid (vt Hiob 2009).

Kolm täiskasvanut on Masingu järgi elanud intuitiivses osaduses Jumalaga ja sümbioosis loodusega, eitades tervemõistuslikku kastiühiskonda, patriarhaalset perekonda ja luues õpilastest vennaskonna taolise osaduskonna. Põhiliselt pöörab Masing tähelepanu Euroopas ja kristluses toimunule (võrreldes seda vahel ka India ja budismiga, harvem Hiina ja taoismiga).

1. Inimene Jumala palge ees ja šamanistlik teadus

 

Euroopa ajalugu on tugevalt mõjutanud teonoomse situatsiooni taastärkamine Iisraelis, mis lähtus semiitide šamanismist. Et Masingu meelest on „iga prohveti ja nõia elamuse oluliseks tunnuseks ja põhjaks, et see on ekstaatiline”, siis järgneb, et Iisraeli „prohvetid on šamaanide järglased” (VTP 33j). „Moosese jumalaelamus” toimus selle taustal nagu „vulkaanipurse” (PP 21j): seal sisaldus taas mana ja Jumal oli jälle püha (PP 24) ja „deemonlik”, mida „taibata võib ainult intuitiivselt” (PP 9jj).

Sarnased olid ka Jumalaga kohtunud inimesed – Masingu sõnul „deemonlikud”, kelle käitumises oli taas ühendatud religioon ja maagia ning kes ignoreerisid „tervemõistuslikku” maailmakorda. Masing viitab Moosesele ja Eelijale, kes olid valmis kasutama ka tuld ja mõõka (Ex 32,27j 1Kn 18,40) või Jesajale, kes kolas „alasti mööda Jeruusalemma” (Js 20,2jj) jt (PP 21). Ka „kreeka küünikud (kes olid väga ebakreekalikud) on ehk Vana Testamendi prohvetite otsesed järeltulijad ning dervišite ordud pole kindlasti mitte ainult väliselt sarnased prohvetite rühmitusele” Iisraelis (ML 228).

Jeesuses sisaldus lausa ainulaadsel viisil mana: ta kujutas endast erinevate usundite vastuolulisi jooni ühendavat kvintessentsi, mistõttu ka kristlus kujutab endast absoluutset usundit (VM 187, 281, 285). Jeesuses endas olid ühinenud vastandi: ta käskis armastada vaenlasi, mille sisse mahtus aga ka vimm silmakirjatsejate vastu. Ta ei lasknud ennast nimetada heaks ega nõustunud kohut mõistma, sest ta ületas heaks ja halvaks liigitava dualistliku mõtlemise (VM 281, 171; PP 173). Nii oli Jeesuse armastus, millisena ta tahtis näha ka oma jüngreid, taas midagi „jumalikku, deemonlikku”, mis „ühendab endas vastuolud” ja tekib kohtumisest Jumala kui püha armastusega (PP 24jj; vrd 18j). Tervemõistusliku maailma silmis „pole ka Jeesuse talitusviis tihtigi eetiline” (PP 21) – näiteks templipuhastamine jne. Sarnaselt ületab ka Pauluse armastus armastus nn. armastuse ülemalaulu järgi (1Kr 12,31 ja 1Kr 13) kõik tervemõistuse poolt loodud vastandamised (PP 174).

Vahest võiks „deemonlike” prohvetite ritta asetada ka kristlikud kõrbepühakud, ortodoksi kristluses tuntud staaretsid ja „Kristuse pärast meeletud” või Aabrahami ja Iisaki loo (millele juhtis tähelepanu Søren Kierkegaard)? Katoliikliku spirituaalsuse kuju Assisi Frantsiskust nimetab Masing ise, samuti luterlikku müstikat esindavaid roosiristlasi (Andreae jt), kes soovisid „rajada maailm ja kõik teaduse uuesti.” Seda tehti perioodil, mil „Lutheri usupuhastus oli jooksnud dogmaatika liiva” (VM 427), sest ehkki „Lutheri reformatsiooni siht” oli algselt teonoomia taastamine (ML 248), juhtus siiski, et „hiljem Saksa vürstid olid tugevamad kui Luther” (UMP 37).

Masingu meelest on jumalikuga kohtumisest tekkiv kõikeületav („deemonlik”) armastus vältimatuks eelduseks, et saavutada vabanemine röövrüütellikust tervemõistuslikust maailmakorrast (= lunastus patust): „Ainult armastus saab kaotada säärased vaimuhaigused nagu ahnus, kadedus, uhkus, viha” (ML 87), „agressioonitungi” (IT 7), sõja ja „olemisvõitluse” jt, „mida röövrüütlite psühhiaatria, nende psühholoogia ja pseudoreligioon peavad inimese sünnipärasteks omadusteks.” Et „nende kaotamine on ikka olnud religiooni ülesandeks”, siis pole ka mõtet eitada religiooni: „Alles siis, kui need ürgomadused on kadunud, võib ütelda, et religioon on kaotanud oma olemasolu õigustuse, sest religioon on muutunud üheks inimese meeleks” (ML 83j).

Inimvõimete arendamisega tegelesid juba šamaanid: „Šamaanide järeltulijad” on „vabad teadlased” (ML 90) ehk need teadlased, kes suudavad taas ühendada religioosse ja maagilise elemendi ega allu röövrüütlite maagiliste ideoloogiatele. Masing ei väsi kritiseerimast müüdiloomet teaduste maailmas, mis ikka ja jälle satub röövrüütellike plaanide (sõdade, looduse hävitamise jne) teenistusse. Röövrüütlitele allumise asemel tuleb moodsal teadusel eeskuju võtta pigem šamaanidest, kes nägid rohket vaeva võitluses inimmaailma hädadega, kasutades ekstaasi saamiseks (mille Masing võrrutab induktiivse intuitsiooniga) kõikvõimalikke (psüühilisi, füüsilisi jne) vahendeid, koguni juba keemiliste ainete ja füüsikaliste protseduuride abi jne (vt VTP 5, 18, 34; ÜU 42; B 70; PP 303; ML 180, 229, 381; A 1989: 433, 659jj, 867jj jm).

Masingu hinnang on ühemõtteline: „Kui šamaanid võinuksid pronksiajast pääle töötada inimkonna hüveks, oleksime arvatavasti juba kõigi haiguste käskijad, igaühel oleks piisavalt eluruumi” ja „võibolla räägiksime ka surmaga teist juttu” (ML 81). Šamaanide eesmärk oli saavutada inimesele rohkem väge (mana), sama taotleb ka Masing, tõlgendades seda mõistet: „Mana on elu”, täpsemalt „elavus, elusus” (PU 63). Masingu enda sihti näitab ühe tema kirjutise pealkiri: „Eesmärk: elusamus!” 

2. Inimese suhted looduses ja ühiskonnas

Iisraeli sümbiootilist suhet loodusega väljendab Eedeni aia lugu Gn 2,15, kus inimene pandi looduse eest hoolitsema. Ka tuleviku maailm on aed, kus – nagu kuulutatakse jõuluevangeeliumi ettetähenduses (Js 11,6-9; vrd 65,25) – kiskjadki pole enam ohtlikud: „Siis elab hunt tallega üheskoos ja panter lesib kitsekese kõrval; vasikas, noor lõvi ja nuumveis on üheskoos ning pisike poiss ajab neid. Lehm ja karu käivad karjamaal, nende pojad lesivad üheskoos, ja lõvi sööb õlgi nagu veis. Imik mängib rästiku uru juures ja võõrutatu sirutab käe mürkmao koopasse. Ei tehta paha ega kahju kogu mu pühal mäel, sest maa on täis Issanda tundmist” (vt PP 335; A 1992: 2230).

Vana Testamendi järgi on ka inimestel ja loomadel ühtemoodi vaim ja hing, mis on saadud Jumalalt ja läheb pärast surma tagasi Jumala juurde (Gn 2,7 6,3 jt). „Inimene ja loom on Jumala ees samaväärsed Vana Testamendi seisukohalt, sest nendel on "vaimu" suhtes ainult kvaliteedi ja graduaalne vahe: inimesed on seatud valitsema ja kasutama loomi. Seepärast Vana Testament eeldab, et ka loomade "hinged" on surematud” (VTP 56). Masing viitab ka ühele kõnekamale sellelaadsele kohale Koguja raamatus: „See on inimlaste huvides, et Jumal neid läbi katsub ja et nad näevad, et nad on iseenesest vaid loomad. Sest mis sünnib inimlastega, see sünnib loomadega – neile kõigile sünnib sama: nagu sureb üks, nõnda sureb teine, ja neil kõigil on ühesugune hing; ja inimesel ei ole paremust looma ees, sest kõik on tühine. Kõik lähevad ühte paika, kõik on põrmust ja kõik saavad jälle põrmuks. Kes teabki, kas inimlaste hing tõuseb ülespoole või kas loomade hing vajub maa alla?” (Kg 3,18-21).

Eedeni aia lugu Gn 2-3 võimaldab isegi „evolutsionistliku maailmapildi”: algseisundile järgnes langus, sest „inimkond ürgselt polnud täiuslik vaimselt.” Ent Eedenis elati kommunistlikus osaduses: seega oli algseisund „täiuslik sotsioloogiliselt (majanduslikult) ning seesama tulevikus taastatakse” (ML 260). Iisraelis polnud ka indogermaanide kastiühiskonda (VTP 19) ning ehkki see oli läbinisti patriarhaalne ühiskond, oli sellest kõrvalekaldumisi prohvetluses: „Ilmaaegu polnud prohvetite naised hoorad kui vähimad normile vastavatest naistest” (VTP 7). 

 

Algkristluses jätkus Iisraeli prohvetite joon näha inimest sümbioosis loodusega. „Jõuluevangeeliumis on just karjased need, kes esmalt kuulevad Jeesuse sünnist – ja paljudel maalidel on tulnud loomad koos nendega vaatama Jeesust, kes loomasõimes” (Lk 2,8jj). Nii „pole olnud imelik seegi, et rahulikult nimetati Jeesust Jumala lambaks” (Jh 1,29.36 Ap 8,32 1Pt 1,19 Ilm 5,6 jne). Muutus ka suhe vaenuliku loodusega: Mk 16,18 järgi ei nõela apostleid enam saatana teenistuses olnud maod. Leidus kõnekaid lugusid kiskjaist, lõvidest ja leopardidest, kes igatsesid vastu võtta ristimise. „Evangeelium peab osaks saama kõigile”, sest Pauluse sõnul kogu loodus „ägab, oigab kaduvuses ja ootab Jumalalaste kirkuse ilmumist, et vabaneda ise sellessesamasse vabadusse” (Rm 8,19jj). Alles antiikmaailma hukkumise järel, mil rahvad metsistusid, lood loomadest lakkasid (A 1992: 2230jj).

Algkristluses eitati ka röövrüütellikku klassiühiskonda ja patriarhaalset perekonda. „Jeesusel ei olnud pisimatki respekti patriarhaalse perekonnastruktuuri vastu” (vt Lk 14,26; vrd Mt 12,46-50; 10,34jj; Lk 12,51jj): „Kui keegi tuleb Jeesuse juurde ega vihka oma vanemaid, naist, lapsi, vendi ega õdesid ning iseenda psüühet (iseenda tervemõistust), siis ta ei ole võimeline saama Jeesuse jüngriks” (B 236j, vrd A 1990: 2633). Ja „kristlusest on ilmne, et see oli esimene liikumine peale budismi, mis andis naisele vabaduse. Kristus ei ütle kuskil, et neil oleks printsipiaalset vahet.” Ka Paulus ütleb: „Ei ole siin meest ega naist” (Gl 3,28). „Pauluse naistele vaenulikud osad” on „hilisem lisand” (B 230, vrd 235). Masing väitleb ka ise korduvalt patriarhaalse perekonna vastu (PP 36jj, 73; VM 325j; B 237jj; W 143j jm).

Algselt oli kristlik kogudus täiesti labiilne, „ilma korrata”, mõeldud ainult vennalikuks suhtlemiseks (B 233; vrd A 1990: 2638). Jeesus eitas röövrüütellikku hierarhiat (Mk 10,42jj): „Te teate, et need, keda peetakse rahvaste valitsejateks, peremehetsevad nende üle ja nende suured meelevallatsevad nende kallal. Nõnda ärgu olgu teie seas” (A 1990: 2633). Ka Paulusele on (1Kr 12,13 Rm 10,12) kõik „üheks ihuks, olgu juudid või kreeklased, olgu orjad või vabad” (B 234j). Selline ühiskond valitses Masingu arvates nn. toomakristlaste seas, kes on saanud nime apostel Tooma järgi, kelle misjonitee viis teda kuni Indiani (ML 237jj; A 1992: 2218; EELK 1986: 28). „Tuleb tõsiselt kaalutella, kas ehk just Tooma ja temataoliste kuulutusest ei kasvanudki välja mahajaana-budism Indias” (UMP 367).

Pärast seda kui röövrüütlid kiriku alla neelasid, on „ainult väga pisikesed ringid 2000 aasta kestel on püüdnud nõnda elada. Vastupidiselt "maailmakorrale"”, kuid röövrüütlid on jällegi „hävitanud pärast "toomakristlasi" need kõik” (A 1990: 2633j; vrd PP 330).

Sümbioosi loodusega, kuhu kuulub ka suhtlemine loomadega, võib „selgelt kohata alles XIII sajandi algul ja Itaalias. Umbes 700 aasta eest räägiti jälle Frantsiskusest ja tema jüngreist, et nad jutlustanud lindudele ja kaladele, Frantsiskus pööranud ühe julma hundi” jne (A 1992: 2232). Frantsiskaanide keskel tärkas ka „profeministlik tendents”, mis on kirikus tõusnud sageli „ekstatismi elustumise ajal” (B 231). Frantsiskaanide liikumine tekkis ka „reaktsioonist areneva panganduse ja kapitalismi vastu”, kus eriti radikaalsed spirituaalid (fraticelli) rõhutasid vaesusideaali ning „joachimistlikult tunnistasid kehtetuks kõik rooma kiriku sakramendi pääle abielu, ehkki ise olid enamikus askeedid”. Ent „kõrgemad vaimulikud” oli juba vastu vaesusideaalile ja kogu liikumine hävitati (JM 100j). „Teil on õigus olla kibe kiriku pääle, nagu on olnud paljud Joachim a Fiorest saadik”, lisab Masing (A 1990: 2643).

Pärast antiikmaailma hukku ja rahvaste metsistumist tekkis teonoomne periood Masingu järgi jälle alles varakeskajal (ML 247j). „Riigilinnad keskaegses ühiskonnas olid vabariigid ja nende kodanikud tõeliselt intelligentne kommuun”, nad on „arendanud kultuuri, ehitanud rohkem kui meie aeg, paremini” kui meie. „XII sajandi linnades vaevalt leidus selliseid onne nagu praegustes. Kirik ning raekoda sel määral ei erinenud kodaniku majast.” Riigilinnade languse põhjuseks võis olla taas sümbiootilise situatsiooni katkestamine – see, „et nad käsitöö tunnistasid aulisemaks põllutööst.” Sellest peale jõuti dominiiklaste kaasabil kapitalimini. „Sest kapitalism pole muud kui riigilinnade-kommuunide ideoloogia rakendatud üksikisiku "rikastumiseks"”, mille tagajärjel „antikveerus ning suri kommuuni elustiil. Aga ta tõuseb uuesti, kuigi mina ei ela niikaua”, leiab Masing (PP 236j).

Kristluse poolt taotletud ürgsümbiootilise kommunismi uuendamine asendus kapitalismi ehitamisega ning alates Calvinist ja Darwinist paistab see olevat muutunud pöördumatuks: „Darwini kuritegu seisnes selles, et ta kõige alatumat kapitalistlikku ekspluateerimist” õigustades takistas inimkonna suundumist „kommunistlikku majandusse ning tõelisse kristlusse” (VTP 12j). „Darvinism härraste õige ideoloogiana on edukaimaks sotsialismi leviku pidurdajaks” (ML 135). Lisaks sellele tehti Jeesusest koguni „patriarhaalse perekonna viimse alussamba” (B 236).

Et midagi muuta, on tarvis Masingu väitel „radikaalset kristlust”, sest on „idiootlik uskuda lunastust ja ometi arvata, et senised eluvormid sobivad ka lunastatule. Kui nad oleksid sobinud, siis poleks vaja lunastust” (VM 325). Keegi ei saa õndsaks kuulumisega kirikusse, sest „kollektiivset lunastust ei ole olemas.” Lunastus „tervemõistuse poolt kujundatud ja normitud maailmavanglast jumalalaste vabadusse” saab olla „ainult üksikisikute pääsemine” (B 229j). Teisalt muidugi „lunastatuna üksi elada ei saa”, sest „raadiojaam, mis ainult saadab, on mõttetu” (A 1990: 2638). Kristlik ühiskond peab olema jälle vabade indiviidide osadus, nagu see oli ürgses sümbioosis. „Primitiivne šamanistlik ühiskond erineb muidugi kristlikust” selles, „et me oleme saanud teadjateks” (ML 83).

Tuleb rajada Jeesuse eeskujul (Mk 10,42-45) n.ö. alternatiivne ühiskond, kollektiiv, koloonia, osadus, kommuun, klooster, väikesed üksused, samamõtteliste kogu (VM 315; A 1991: 170; A 1990: 2633), mis „pole tervemõistuslik ja laisk” (A 1990: 2638), kus „kõik kaitseksid üht ja üks kõiki” (JK 22.12.60), mis oleks „mingil viisil kommunistlik” (ML 85; PP 44), kuid inimene „jääks täisealiseks indiviidiks, sest ta teeks seda teadlikult” (PP 330). Masing nimetab eeskujuna Herbert G. Wellsi mõtteviisi (ML 85), mis esindab modifitseeritud kommunismi põhimõtteid, kus täiskasvanud inimkonnal on armastuses elades piisavalt ruumi maa peal (ML 85). Tillich aga on saanud kuulsaks religioosse sotsialistina, kes Marxi kritiseerideski on pooldanud marksismi täiendatud kujul. 

 

Tõeliselt kristlikus ühiskonnas ei ole tervemõistuslik-röövrüütellikku hierarhiat, sest selline kogukond on võimalik üksnes „eeldades, et inimesed ei taha "õpetada", "juhtida" ja "kuulutada", vaid "teha".” Masingule „ei ole "juht" auamet, vaid koorem, mida inimesed peavad vaheldumisi kandma, sest see "elukutse" tapab hinge” (A 1991: 170). Kui kirjeldatu oleks teostatud, kõlaks Masingu hinnang: „Ei saa olla kollektivistlikumat kollektiivi kui säärane. Ei saa olla indiviidimat indiviidi kui selle liige. Sest igaüks selles on teadlik, et ta ei tee enam midagi endale ega tarbetult” (A 1990: 2633j), vaid luuakse paradiisi Herbert G. Wellsi „Inimjumalad” stiilis (PP 234). Tõeline kogudus on seega osaduskond, kus uues sünteesis taastatakse ürgne kollektiivsuse ja individuaalsuse sümbioos.

Masing kutsub üles kõigist nurjumistest hoolimata töötama uue tulemise heaks. „Kristlane on ikkagi ainult see, kes ootab Kristuse tagasitulekut ja teeb kõik selle hääks, sest meie oleme, ka kuitahes armetu näiks me töö, ometi "kaastöölised Jumala riigis" (Kl 4,11).” Ja siis „võib olla, et me Jumala abiga saavutame vähemalt enestele Kristuse lunastuse, selle astumise uuele pinnale, mida peame vajaliseks tervele inimkonnale” (UE 370). Kui aga tõelisi kristlasi on üheskoos „sadu, on nemad juba määrajad” (PP 114) ja jumalariik on „maapääl” (TP 26.04.64). Masing loodab koguni (šamanistliku teaduse võimaldavat), et „inimeste täiskasvanuks saamisega maailmast kaovad needki hädad, mida inimestele põhjustavad teised elusolendid; kas nad enam ei suuda teha halba või koguni leitakse millekski uueks asjaks hädavajalised” (PP 295j).

Masing ei ole sugugi lootusetu: „Ma pole kellegi pessimist, olen ainult misantroop ja väikekodanlaste surmavaenlane” (UE 156). „Kui inimene on alandatud imetajaks lojuseks, siis ta lakkab eksisteerimast, tuleb tema asemele teissugune olend. Mingist veidrast rahvakillust kuskil. Tingimata tuleb” (A 1991: 174). „Kirik ehk kaob ja sektid, aga see ei tähenda, et "tervemõistus" võidab.” Ka pole „see endasse lagunev kirik "Jumala kirik"” (A 1990: 2640j).

Haljand Udam tunnistab: „Ükskõik, mida ka ei räägitaks – Masing oli sügavalt kirikuinimene, muidugi mitte tavalise kirikuskäija tähenduses, vaid ta tundis endal lasuvat tõsise vastutuse kiriku käekäigu pärast. Üks ta eakaaslastest ametivendi, kes keerulistel aegadel oli õpetajaametist loobunud, meenutas kord Masingu julgustavaid sõnu, et kirik on igavene, kirik ei hävi iial. Teisalt olen ma lugenud, et kiriku püsimise oluliseks tingimuseks pidas ta usuteadusliku hariduse järjepidevust. Seni kuni on haritud teolooge, püsib ka kiriku traditsioon. Kirikuõpetajate haridus on tõke, mis hoiab kirikust eemal pahatahtliku ja lagundava olluse” (Viis kõnelust Uku Masingust. Kogumikus: Orienditeekond. Ilmamaa. Tartu 2001: 348j). 

 

Kasutatud Uku Masingu teosed ja nende lühendid

 

A 1990 – Ma mäletan elu. Uku Masingu kirjad Vello Salumile. Akadeemia 1990: lk 2625-2644.
A 1991 – Ma mäletan elu. Uku Masingu kirjad Vello Salumile. Akadeemia 1991: lk 160-176.
A 1992 – Üheksale pühale mõeldes. Akadeemia 1992: lk 2213-2238, 2431-2462.
B – Budismist. Ilmamaa. Tartu 1995.
EELK – Eesti Evangeelne Luterlik Kirik (aastaraamat) 1986 – William Blake.
IT – Inimkonna tulevikust (käsikirjas)
JM – Juudi müstikast (käsikirjas)
JK – Kirjad Jaan Kiivitile (käsikirjas)

KM – Keelest ja meelest. Taevapõdra rahvaste meelest. Ilmamaa. Tartu 2004.
PP – Pessimismi põhjendus (artiklite kogumik). Ilmamaa. Tartu 1995.
PU – Polüneesia usund. Ilmamaa. Tartu 2004.
TP – Kirjad Toomas Paulile (käsikirjas).
UE – Uskuda, elada. Ilmamaa. 59 kirja Kiivitile. Tartu 2006.
UMP – Uku Masing ja Piibel. Ilmamaa. Tartu 2005.
VM – Vaatlusi maailmale teoloogi seisukohalt (artiklite kogumik). Ilmamaa. Tartu 1993.
VTP – Vana Testamendi prohvetlusest (käsikirjas)
ÜU – Üldine usundilugu. Ilmamaa. Tartu 2000. 

 

____________________

 

[1] Käesoleva ettekande aluseks on autori doktoritöö: Arne Hiob, Uku Masingu religioonifilosoofia põhijooned. Tartu Ülikooli Kirjastus. Tartu 2000. Selles ettekandes käsiteldavad ühiskonnaga seotud teemad asuvad seal peamiselt suuremates lõikudes, lk 48-51, 54-57, 74-78, 84-85, 91-92, 105-107, 126-128, 131-133, 139-141 jm (kompuutritekstis asuvad samad lõigud, lk 37j, 41jj, 56jj, 63, 68, 78, 93j, 96jj, 102j jm).