Uku Masingu mõtted armastusest

ARMASTUSEST 

See, kes pandud liigitama naeratusi, kadestaks peagi kangesti danaiide[1]. Naerude nimetamiseks on igal inimesel kimbukene lemmiksõnu, milledele tavaliselt ei ole ta iial kogenud midagi vastavat. Ta meeleldi küll lobiseb oma iidolsõnadest ja nagu kõik muudki: naeru ta vaadelda ei taha! Milline tahes, aga iga naer võib ju olla tema pilkamine! Kõigist aga vähem meeldib talle naer, millest ta harilikult räägib. Vähe on inimesi, kes on näinud kibedat naeru, veelgi vähem neid, kes hooliksid teda silmitseda. Et kirjanikvennikesed on “pisut mõrkja” naeru tunnistanud peeneks, tähtsaks või ainuintelligentseks liigiks, siis üpris suur arv inimesi on veendunud, et nende kummalised suumaigutamised ongi kuulus kibe naeratus. Ja pääle nende eneste mõistavad nii naerda üksnes mõned nende silmas armu leidnud. Sest nii nagu ei armasta keegi teine ega oska seda kunagi, veelgi vähem keegi muu mõistab naerda säärasele olendile kinnistatud naeru. Kuid lausa lootusetu on selgusele tahta tema kaudu, millised on kibeda naeratuse karakteristikud, sest tavaliselt ta kasutab seda sõna kurjasti. Tema kibe naer on üleolev, pilkav, äraootav, väga harva kibe. Minu meelest see sõna tähendab naeru oma valu pärast ja muigamist ning hämmastust, et saab veel tunda valu. Kuid umbes nii on ju kõikide naerudega: igasühes on kümmekond aatomeid ja ükski nimetus ei ütle ära sisu. Naerud on kõige keerulisemad endaväljendused ning enamasti inimesed neid ei oska lugeda. Aga see, kes suudab, ei kasuta enam kohmakat keelt ja puisi sõnu tunnete väljendamiseks. Ehk aeg tuleb kunagi, mil koguni mõtted palju selgemini ilmnevad naerus kui sõnade varal!

Võibolla suudaksin sõnastada paremini mõnd naeru kui paljud kirjanikud, sest mulle on inimeste sallitavuse määrajaks nende naer. Mitugi väga ilusat inimest on läinud vastikuks koos oma naeruga. Aga mõni tühirumal ainult naeru pärast tõusnud inimeste hulka, vahel kõrgemale veelgi. Tean naerudest palju, aga just see tähendab, et tean hulga vähem kui need, kes naeru panevad samasse kasti, kuhu sõnad ja liigutused.

 

Olgu hingedki surelikud, nad on küllap armetumad rühkkivimid kui keha. Aga hingel on ometi kaks üsna täiuslikku väljendusviisi häälekõlas ja naerus. Mina usun jäädavust nendele, kuigi vahel kardan, et mõlemate paremik sureb enne nende kehade lagunemist. Sest vana inimese naer sarnaneb juba talviste pilvedega. Ja ometi: et Eha sureb, on paratamatu, pean leppima, aga ma kuidagi ei taha leppida mõnede naeratuste kustumisega juba selles elus.

 

Armastus mu meelest peaks olema enamvähem pidev mõtisklemine, mida teha teisele, et ta naeraks meelehääst. Pidev mõtisklemine toob kaasa teostamisegi. Ja sellega on öeldud kõik algusest otsani. Kõik, mida saaks öelda veel, on ainult seletused sellele. Aga, kui keegi hakkab mõtlema kõigest, mida teine võiks teha temale, kuid pole teinud, siis ta pole armastaja, vaid kaupmees, nagu mina sageli. Ja see lugu on kurb. Kuid mulle tundub veelgi kurvem see, et ma enam mitte midagi ei oska teha sellist, mis rõõmustaks Eha naerma. Ent küllap seegi on kauplemine: selle eest, mida pakun, tahan vastu naeru! Püüan teenida ära seda, aga ei suuda, sest näib, et Eha arutab: kui mulle antakse puuhobune, siis pole mulle midagi antud, kui mulle tuuakse plekkauto, siis ma teatan, kuidas olen rahul.

 

Aga vaadeldava armastusega asi on palju haledam veel. Üldse ei hooli inimene teisest, talle koguni ei meeldi teise mõistus, abitu hoiak, jõud või ilu. Tõeluses paistavad inimesed armastavat teatavaid emotsioone iseendas. Ja see teine, kes võimaldab nende tunnete kerkimise, on armastatav ühe kasuliku vahendina.

 

Seepärast ongi erinevused armastuse sisus väga suured ning teineteise mittemõistmine ülitavaline. Mulle meeldib tunda emotsiooni, et midagi on ilus või rõõmu miski ilusa tegemisest kellelegi. Naistele tavaliselt meeldib tunda: oi, küll mina olen ikka üks väärtuslik olend võrreldes teistega – kuidas mind tahetakse! Ja meestele: pole teist nii kanget kui mina – oh, küll ta on puigelnud vastu, aga ennäe, minule on nagu sula või! Mis mõttes sellist komöödiat hüütakse armastuseks ei tea mina. Aga seda tüüpi lobasid on sadu alaliike. Pole ju parem lugu armastada inimest, kes võimaldab tunda kirjanduses kiidetud kenakesi emotsioone! Armastada seda, kes kinnitab: sa tõesti pole veel vana ja inetu! Armastada seda, kes nendib: sinu teinepool ei pea sinust küllalt lugu!

 

Kas keegi üldse kunagi on armastanud teist, kas see ongi võimalik? Kardan, seda oskab üksnes Jumal, sest ainult tema teab selgelt seda, mis on üksindus, kui tüütav mistahes mina on iseendale. Aga siis alles on võimalik armastada kedagi, kui inimese mina teda end enam ei huvita ega rõõmusta. Mina ise ei vääri mõtlemist, kuid vajan kedagi, kes võiks olla minule väärtuseks, oleks jumalikum minu “Minast”.

 

Vananevad inimesed tahavad – ja küllap kõik – piinata end ning meelsamini veel teisi, piiludes tagasi noorusse. Kui saavutuseks säärasel korral on pisikesegi erinevuse avastamine, siis süüdistatakse selles end, meelsamini veel aga teisi ja hangitakse jälle juurde vanadust sellega. Lapse ja rauga maailm koosneb minamandrist ja mõnedest kahtlase olemasoluga saartest, kust saadakse kaneeli või pipart. Ja just nii süüdistades rändab inimene tagasi kodumaale oma üha räbalamaks süüdistatud minakese emaliku südame juurde. Aga mitte üksnes sellega, vaid kõikide minast sõltuvate väärõpetuste kaasabil. Selgemini ju mina tunneb end mina kannatades; rõõm annab inimesele osadust teistega, valu ehitab talle indiviidi müüri ümber. Seepärast, mida vanemaks ja isekamaks inimene läheb, seda veendunumalt hakkab ta tõisitama, et rõõm on pinnaline ja valu sügav nähtus. Rõõm hakkab inimestele tunduma kohutav või “naljakas” nagu lastele ja seepärast viimati jääb inimesele üksnes võime kannatada. Selle sügava, puhtisikliku, mida ta on taotanud ning sageli kiitnud, ta saavutabki.

 

Seepärast juba minuvanuste armastus on peaaegu ainult teekaaslaste häätahtlikkus ning armumine juba üksnes mõne mina eriisu rahuldamine nagu lapsel. Üksnes kunagi elupäeva keskel, mil ajatu terendus hõljub nagu õitseva rukki tolmupilv ümber meie, ei häiri meid meie mina nõudes. Kuigi ei ole seks ajaks keegi vist veel jõudnudki tüdida oma “minast”, rõõmu ta hindab üle kõige alles ja seepärast suudab “mina” unustada. Ta tänab alles teist inimest rõõmu võimaldamise eest ja katsub temale tasuda vähemalt samaga. Ning anda talle ilusaimad tiivad, et ta võiks olla Jumal seepärast, et ta on meile jumal. “Minast” tüdinud inimene vaevalt kedagi teist suudab pidada jumalikuks, kuigi ta seda kangesti tahab. Tavaline surelik läheb tuldud teed tagasi. Peagi pole teine enam tema õige mina, tema Jumal, ta hakkab ohverdama iseenesele jällegi. Teist ta tunnistab üksnes sel määral, mil teine on vajalik minale. Sageli pole tal muud ülesannet kui minale valmistada valu, et mina võiks enda tunda parema oma kunagisest jumalast. Väga sageli jumalustest saavad indulgentsiate müüjad teineteisele. Vahel nad on nagu eri liiki sipelgad samas pesas, vahel on üksteisele hädavajaliseks parasiidiks, et peremees saaks end usutavalt tunda täiusliku mina.

 

Kust see käik on saanud tõuke, on taibata väga raske, ükski inimene ei oska ju näha üle iseennast ja põhjused erinevad sõltuvana inimestest. Igatahes – tunnistaksime teist igavesti oma õigeks minaks, kui ta ei hakkaks meile mistahes võtetega tõestama seda, mida tahame uskuda temast. See on ju armetu jumalus, kes salakavalate võtetega oma austajale katsub teha selgeks, et ta on jumalus ja mitte mustakuntsimees laadalt või tsirkusest. Ja teine viga, kui jumalus hakkab ise nõudma enda tunnistamist jumalate hulgast jumalikemaks. Ka siis hakkame tõrkuma. Sest nii käitub palvevend, misjonär või kestahes petis. Tõeline Jumal on ise üllatunud oma jumalikkusest ning häbeneb, kuidas teda saab austada sellena, kes ta pole. Aga need kaks: rõõm üllatuses ning häbi teevad ta üha jumalamaks, imemaks ja õigemaks minaks teisele.

 

Naised vist kõik arvavad aga: Jumal peab tegema imesid ja nõudma endale tunnustust. Ja nemadki hakkavad käituma nii. Aga siis nende vägevad imeteod lähevad endastmõistetavaiks ning armetuiks. Sünnitavad lapsi, mõtelda, milline võime! Naeratavad ülimagusalt ja tehtult. Kõnnivad mehe ees alasti (kui poeaknal paistis kingi või kübaraid) aga mitte enam jumalana, ei, vaid arvestava revüüdiivana. On vahel kirglikud, koguni häbitud, aga katsetavad nii üle kuuldut või loetut tulenevate kasude suhtes. Kalkuleerivad iga säärast imet kainelt üle ja ette, nad on ju oma teadagi praktilisemad meestest... Mitte midagi nad ei ole enam hämmastusest, sest tõelise jumalikkuse ostujõud ei ole ettearvestatav. Sääraste “jumalike” tegude eest on aga võimalik alati saada midagi päris konkreetset /ohvreid/ ning naistele vähem vajalist abstraktset allaheitlikku meelt ja pidevat valmisolekut ohverdada. Võimalik, et mõni mees “imenaisi” just peab jumalaiks! Muidugi mängijad ise võivad uskuda end olevat elus kahel jalal seisvad taevalised.

 

Mulle ikkagi Jumal on jumalaim – kui ta hämmastab iseennast, kui ta on õnnelik, et keegi ometi kord võimaldas väljapääsu kaunidusele ja imelisusele ning väele, mille olemasolugi ta ei uskunud kindlasti. See Jumal ei saa teisiti, kui teha imesid, sest teda armastatakse, temale antakse tiivad ja tähedki.

 

Aga Jumal, kes teab end kuuluvat klassi Deus L. ja peab siiski loomulikuks austajate monolaatriat[2], kes aina kardab, et tema jumalikkuses kaheldakse ning seepärast teeb silmamoondamisvigureid /või koguni alles tasuks ohvrite eest ja mitte nende väljarebimiseks/ see pole väärt inimesegi nime kõla. Tavaliselt inimene kogemata ikka midagi juhtub tegema spontaanselt, kuid – imetaoline naine harrastab üksnes teadlikku imetaolist kalapüüki. Ja viimati ometi võib juhtuda, et kannatlikemgi järv ei lepi selle ülesandega, mille on andnud talle ratsionalistlikud teoloogid. Siis naisjumalusel pole teha muud kui sõimata: järvi himude orjeks ning end piinatud ja nõrgaks naiseks. Kuni leidub keegi rumalam eelmisest mehest.

 

Et naine mehele on tõeliselt Jumalaks, pole kaheldav. Kas aga mees on seda kunagi olnud naisele, läheb mulle iga aastaga kahtlasest kahtlasemaks. Kus on naiste armastuslüürika? Miks sünnib jumalinimene neitsist, keda muude naiste halvustuse eest kaitseb üks vizemann? Miks pole naised iialgi kõnelenud meeste “mõistatuslikkusest”, pole maalinud ega raiunud neid kivvi? See ju ikkagi tähendab, et naise jumaluseks on tema ise ja selle aistitavaks kujuks – tema laps. Ka seepärast ta meeleldi unustaks olma, et last ei saa meheta ja see on vaid pooliti tema. Ammugi on ära ju naerdud mees, kes poega peab oma jumalikkuse inkarnatsiooniks, aga taolise südamega naist ei tohi keegi muiata. Emalike tunnete üle naerda on suurim kõlblusevastaseist roimadest!

 

Võibolla, üksnes ääretult ihar naine vahel siiski kuidagimoodi jumaldab üksikut meest, kuigi ambivalentselt. Umbes nii nagu mees kiviajal. Aga nende hulgas pole ometi vist ainsatki, kellele see jumaldamine läheks loomuomaduseks, et üksik mees oleks kõikide tema tegemismõtete katalüsaatoriks. Meessugu küll – aga jumaldada klassi on ometi tunnistada jumalikuks üksnes ennast.

 

Enamiku meeste ja kõikide naiste meelest armastus lõpeb siis, kui “nad on saanud teineteise”. Ja nad kõik on veendunud ka, et sellega algab langus kõiges, mitte üksnes teatava inimese poole suunatud tunnete elevuses ning pingsuses. Selle arvamuse vastu on peaaegu võimatu midagi teha. Et ta on juurdunud sügavamale paljudest muudest, siis asi on koguni nii halb, et tõeluski kujuneb ümber vastavaks eelarvamusele. Ometi on see dogma pärit ajast, mil abielluti kõige muu, ainult armastuse pärast mitte. See olukord siis määras abielu sisu ja toda sisu pidid tunnistama viimati needki vähesed, kes kogemata abiellusid armastuse tõttu. Ja nüüd, kuigi tegelik olukord on üsna muutunud ja abielude enamiku taustaks – vähemalt kunagi – on armastus, see siiski, mida arvatakse abielust võrreldes armastusega, on nii pühitsetud dogma, et teda ei suuda muuta Jumal, rääkimata kuraditest. Kuigi on päris kindel, et tuhandes sigaret maitseb paremini esimesest, tuhandes klaas viina joovastab nagu esimene, tuhandenda mehenaise suudluse kohta arvatakse risti vastupidi. Nagu armastus oleks midagi ravimi taolist, millele organism või tema vead lähevad resistentseiks! Juhtuda sedagi võib, aga säärane suhtumine on algusest pääle midagi muud kui armastus.

 

Mina olen see loll siin maailmas – usun, et kauemat aega abielus olnud meestnaist, kui nad armastavad teineteist, teevad kõike üheskoos ometi paremini kui äsja armunud. Mu meelest nad isegi filmis mängivad õigemini armastust. Vahel järeldan koguni “õigest” mängust, et inimesed on tegelikult, kuigi mitteametlikult, abielus. Ei ole siiani leidnud ühtki mõtteosalist. Ühede järgi “õigema” mänguga näitlejad liiga kergelt on lihtsalt paremad näitlejad. Teiste meelest nad on armunud... Minu arvamuse ainsa toe, Victor de Kowa ja Margit Symo mängu kohta üteldakse, et see polevat erinenudki tavalisest. Aga mina tundsin seda, teadmata, et nad on abielus.

 

Väga raske on sõnastada seda erinevust. Mulle tundub: meestnaist on sünkroonistatud, armunud veel mitte. Nad ei arvesta enam, kas nende mängul puudub midagi või on kuskil liiga. Nad on vähem teadlikud sellestki, mida nad sihilikult teevad. Aga psüühiliseks eelduseks sellele on: nad ei tohi häbeneda, et olles abielus nad ometi armastavad teineteist: Victor de Kowa küll ei häbene. Leidsin ju pärast, et ta on kirjutanud Margitist raamatugi. – Et aga minulgi oli pisut piinlik lugeda, just selle üle mõtlemine andis mulle selguse. Piinlikkuse taga harilikult ikka on mõni väär eeldus.

 

Kui avalik arvamine tabab poisi ja tüdruku suudlemast, siis ta muiatab, lootes peatset kihlust. Avalik arvamus koguni peab soovitavaks, et noormees luuletaks neiust traditsionaalsete fraasidega, see ju tagab traditsioonipärast jatku! Kui aga avalik arvamus tabab suudlemas mehe naisega, on juhtunud midagi põlastatavat või moraalilaostavat, mida tuleks karistada! Ja luuletamine oma naisest või oma mehest – Jumal halastagu neile inimesile, seltskond lööb nad maha – ei saa ju kuidagi koosneda trafaretseist kõnekaunistisist ega olla moraalne. – Seepärast, kui mees ja naine armastavadki teineteist, nad tavaliselt häbenevad seda kahekesi olleski ega julge seda üldse lasta saada teatavaks seltskonnas. Ja neil on piinlik, kui keegi teine paar teeb seletamatu üleolekuga või ettevaatamatu rumaluse tõttu asju, “mida ei tehta Iisraelis”. Iisraeli abielurahva ainsaks ülesandeks on teha sugu ja saada paljuks. Ja sedagi muile vastuvõetaval määral. Ja ideaalne oleks asi alles siis, kui armastus üldse kaoks maailmast ning sünnitaksid neitsid. Alles siis avalik arvamine rahuneks, teisi sõnu, vanad piigad ja seksuaalselt rahunemata jäänud, armastuseta ja kombekalt elanud naised.

 

Avalik arvamine on nii täiesti nende käes ja nii piiratud, et pääle nooresoo tegemise ja vajaliste külaskäikude ei tunnistata midagi muud koostehtavaks mehele ja naisele. Naine üksinda ju võib kirjutada romaani (soovitav aine on, naise kannatused meeste tõttu), aga naine, kes seda teeb koos mehega, on ebanaiselik! Mehe töö korrektuuri ta tohib lugeda, sest naine on loodud viimistlejaks ja nagunii ta kõike teab mehest paremini.

 

Vanasti lootsin, et seda asja nii nagu teisigi saab põhjalikult kujundada ümber minuvanune põlvkond. Praegu tean, ta võiks, aga ei tahagi. Inimestele ometi väga meeldib kopeerida kõiges oma vanemaid. Võib eksisteerida abiellunu põll; sõnad, nagu “minu ämm”, “minu pere” tulevad suhu neilegi, kes noortena muigasid kuuldeski taolisi; mehe nimi järjekindlalt naise nõrgast mälust kaob ning asendatakse praktilisema ja elulähedasemaga – “isaga”. Ja kui nad on raugad, siis nad vanemaid kopeerides hakkavad siunama raisatud elu mõttetust. Ning minu põlvkonna järglased kordavad... koolitükk ei saa iial selgeks ega lähe igavaks. Uut pole vaja õppida ega tohigi; kõik, mis uus, on ka ebamoraalne. Mõni tola, nagu Lévy-Bruhl pidas niisugust olukorda omaseks primitiivseile, ei taibanud, et isegi kuulub nende hulka, kellede juhtlause kunagi ühes ebamoraalses poeemis sõnastasin:

 

      Söö eelnevate sitta
      ja hinga rumalust /peeretust/,
      kuid luiska läände, itta
      maailma arengust!

 

Seltskonnale jääb vist igaveseks dogmaks: mehed on nii nagu kõik isased polügaamsed, naised monogaamsed. Ja väga paljudest olmadest see paistab kohe vaieldamatult järgnevat. Nii erinevad mehed nagu William Blake, Gottfried Keller ja Richard Dehmel on unistanud vähemalt kahest naisest. Ja mina ometigi kahtlen selle dogma sisulises õiguses. Ei usu, et ükski neist meestest oma naistelegi lubaks kaks meest. Ilma selleta minu meelest ei saa rääkida polügaamsest hoiakust, vaid pigemini ahnusest, vahelduse vajamisest või miskist sesse liiki kuuluvast.

 

Teisipidigi on see väide mu arvates paljas teooria. Mulle paistab: naised samuti suudavad kujutella endile korraga mitu meest. Aga nad eelistavad selle unistuse teostamist temast rääkimisest. Muidugi, nemad ka nõuavad, et neil meestel poleks teisi naisi tema kõrval. Ainult nii saab ju valitseda täieliselt kellegi mehe üle, kui tal puudub võimalus “lohutada end võõraste naistega”. Selle sihi saavutamiseks on lubatavad kõik meetodid. Naine koguni võib piirduda ühe mehega, kui see annab tõotuse jääda igavesti kuuleka orja olekusse... Sellepärast on monogaamia mu meelest ebateadlik lepe loobuda ahnusest ja valitsemishimust nende ürglaadis. Subtiilsemaina nad eksisteerivad edasi. Teine võimalus vabaneda nendest on polügaamia sääraselt nagu Tiibetis või mõni liik rühmaabielu. Näiliselt koguni tõhusam, aga tõeluses mitte. Sest mehed ja naised sel puhul moodustavad ometi mitmest inimesest koosneva isiku.

 

Polügaamia semiitlikul kujul on orjapidamine, monogaamia rooma õiguse alusel tegutsev kahe inimesega ja lastega piirduv aktsiaselts. Abielu mõte – kasvatada mehest ja naisest inimesed – on meie monogaamiaski alles teostamata. Ollakse küll vastamisi leppinud “ühe orja pidamisele”, kuid ikkagi päritakse: kumb kahest valitseb? Alles siis, kui on muutunud mõttetuks see küsimus, hakkaks monogaamiale tulema mõtet. See pole ju ainus igand.

 

Liiga palju on asju, millede kohta saab ütelda midagi inimesi häirivat, kuigi mõte pole uus ja sõnastus parem. Inimkond unustab paremiku oma parimate arvamuste hulgast. Ainult lõikav sõnastus raiuks tõe inimeste ellu. Kuid sõnad üldse on armetud vahendid, sest nende esialgseks ülesandeks oli väljendada – kartmist ja lootmist, mitte arvamusi. Tujugi mitte. Seepärast usun, et siis alles, kui inimkond naeru kasutab keele asemel, on teda võimalik õpetada. Üksainus muie manitseb tõhusamalt kui kolm õpetlikku romaani.

 

Koguni sellele, kellega juba kümme aastat olen elanud koos, ei saa mina üteldud sõnadega vajalise kaalu ning selgusega seda, mis on väärtuslik mulle. Mitte seepärast, et öeldav oleks ebamäärane ja sõnades liigne täpsus. Vaid: ühelegi ei tähenda sõna sama, mida teisele, ja tema eilne varjund pole tänane.

 

Naeratustega pole lugu parem – kuigi kinnisilmi võin näha Eha mõnd naeru, üksnes tuhandiku aiman ta sisust. Ja ikkagi loodan targemust. Seda, et elus ükskord on võimalik teisele teatada kõike väga olulist. Aga inimese kogu elu on ju üksainus lootus: homme ma elan, täna ma veel ei oska ja mul on teha muud tähtsamat! Ja seda lootust hellitavad, s.t. sellega tatserdavad ringi päämiselt naised, kes ei vanane oma meelest iial. Enne surma on neil õiendada üpriski palju olulist, päämiselt kodukorraldamise ja jutuajamiste kujul, aga pärast surma – siis neil tõesti jatkub ka aega elada! Selles küll kahtlen, sest taevas tahab korraldada ja sääl kohatakse nii paljusid, nii paljusid tuttavaid! Päälegi nad ei oska keegi üteldagi, mis see elu on, mida nad loodavad. Ta igatahes ei sisalda adekvaatsemat kõnelemist olulisemaist asjust. Sest ainsad olulised asjad universumis on ju need, milledest naised räägivad praegu. Ja on võimatu, et sõnadest leiduks midagi täpsemat. Tõestus käib nii: Kui leiduks, siis poleks lõplikku laadi enam ühelgi “ma ütlesin aga siis talle ära”. Kuid praktiline elu näitab, – et Loodus on seadnud sellise “äraütlemise” lõplikuks. Sest kui üks naine ikka on teisele “ütelnud”, siis pole midagi vaja lisada. Sellest järgneb: – sõnad on täpsed ja lõplikud vahendid reaalsuse kirjeldamiseks!

 

On väga palju mitut liiki ning igavesti püsivaid suurmoode, mida hoitakse väärtuslike varadena. Üks nendest on ülistamine, olgu siis vaimse või kehalise armlemise. Ometi ei seisa ju vahe kehas ja hinges, vaid selles, kas kellelegi meeldib rohkem igavene unistamine ja lootmine või alaline soovidetus. Alusedki eelistada üht või teist seepärast sõltuvad kogemustest, mil pole tegemist armastusega. Mõni inimene ei tarvitse jõudagi kindlale seisukohale. Ja mina unistan võimalusest lahkuda üldse sellelt pinnalt. Sest üks hindab üle oma kujutlusi reaalse arvel, teine on võimetu kujutlema. Ja tahtmise ning saamisega on seotud nad mõlemad. Üks saab siis, kui ta vaid tahab, teine, kui ta enam ei taha.

 

Kui suhe armastajate vahel oleks – ehitatud andmisele saamise asemel, küllap siis kaoks see pühitsetud probleem hoopis. Nagu logaritmimisel liitmise ja lahutamise tulemused ei ole aritmeetika omad, nii ka mitte kehalise ja vaimse armastuse toimed siis.

 

Võib olla, õige armastus on tõesti nii suur täht, et ta valgus kallab tagasi iseendasse. Tavaline päike jälle soojendab ning elustab ainult teatavate eeltingimustega punkte. Kolmandat võimalust universumis ei paista leiduvat. Aga armastus ometi ju peaks suutma eimiskist luua midagi, oodatamatut teha sääl, kus puuduvad igasugused eeldused miski tekkimiseks. Et ma seda tahan, seepärast usun universumis olevat selliseidki tähti, mis eimillestki loovad midagi.

 

Väga valmis on inimesed lobisema oma keha hädadest, hoolega nad aga peidavad kõike, mis ühenduses mõtlemise ja hingega. Ei tohi ju mõtteist rääkida, sest need ei kavatsegi muud kui kurja teistele. Keha hädade põhjustajaks aga võib süüdistada iga teist, seepärast neid tulebki kurta. Ja nii saadakse ka õigus tasuda kätte, on võimalik reaalistada normaalne suhtlemine inimeste vahel – kaklemine! Kas leidub üldse naist, kes mehele ei heida ette oma kannatusi, et õigustada käske, mis käivad kaebuste järel, nõuda nende täitmist? Ütleksin, et pole. Kõik süüdistavad mehi, et neilt nõuda hüvitust kannatuste eest, millede olemasolu põhjustavad teatavasti ainuüksi mehed. Lapsitu pahandab mehega lastetuse pärast, “lasteema” leiab, et mees on soetanud temale kaela nuhtluse, sest lapsed lähevad isasse. Nii või teisiti: vanamees on ikka süüdi! Aga kuidas süüdistaks oma meest naine, kes on ühtaegu pime ja kurttumm? Kas küünistades või sülitades, ma ei tea, aga igatahes on vanamees süüdi säärastegi defektide olemasolus. Rääkimata siis näonaha kortsumisest või klimakteeriumist, mis on otse “vanamehe” toodetud.

 

Võibolla, leidub mehi, kes rõõmustavad säärase kõikvõimsuse üle, mida naised neile omistavad. Aga need mehed ei taipa põrmugi, millise tagamõttega naised teevad seda. Mitte austamiseks ja lugupidamiseks, vaid võimutsemiseks “kõikvõimsa” üle, tema karistamiseks.

 

Ei oska enam näha vahet normikohaseiks tunnistatud inimeste ja hullude vahel. Ei usu mingi erinevuse olemasolugi. Minu nähes on kogu maailm täis hulle. Vahe skisofreeniku ja normaalse vahel on vaid selles, et skisofreenik austab üht iidolit, normaalsel mehel on neid enamasti rohkem. Naistel sageli küll mitte. Ja peaaegu iga inimene on idioot, vähearenenud või natukene napakas. Ametlikult ta saab selleks siis, kui ta ligemised on avastanud tõhusaid meetodeid tema nõrkusest kasusaamiseks. Ega inimene ei tahagi saada targaks. Joodikut ei saa keegi pannagi eelistama kofeiini või fenamiini. Jaburdamine on nauding. Kui meeste naudinguks oleks mõttetu mögisemine, siis nemadki eelistaksid kofeiini.

 

See erinevus naiste ja meeste vahel väärib meelespidamist. Viin suurendab meeste omavahelist sõbralikkust, kohv naiste teravust teiste vastu. Loomulikud omadused saavad avalduda täielisemalt ja viimati nii, et inimene väsib tobeduseni. Siis vahel võib juhtuda kõige käändumine vastupidiseks.

 

Seksuaalseid anormaalsusi ei tasu hakatagi mõtlema üle. Sajad liigid veidrusi pole isegi seltskonnale ebanormaalsed. Mees, kes romaanis laseb vägistada oma ema, on korralik. Mees, kes naiste seltsis tuletikuga uuristab kõrva, on kombekuses küll kahtlane, aga muidu vaimse olemise vigasuses teda ei kahtlusta keegi. Siin on sageli hinnang hoopis vastupidine tõele – igasuguste anormaalsustega inimesed tunnistatakse just normaalseiks ning vastupidi. Ainult siis, kui mõni anormaalsus tüütab ära teised inimesed, pannakse süüdlanegi hullumajja. Siis näiteks, kui ta tikuga sügab juba iga ettejuhtuvat ava, kui ta ainult ei uudishimutse teiste paaride eraelu, vaid juba kõigis magamistubades on leitud piilumast! Aga sellised teod peavad minema kujuteldamatu äärmuseni. Enne sinna jõudmist on taoline inimene üldtunnustatud moraalivalvur, kes suudab iseennast kaaskodanike ees õigustada neiski kätkeva uudishimutsemise varal. Paljastada teiste “ebamoraalsust” on lubatav ja koguni kiidetav. Sellega saab ju hulk inimesi korralikkuse loori all rahuldada oma seksuaalselt anormaalset hinge, mis tunneb naudingut üksnes teiste tegemiste kujutlemisest ja nende üle rääkimisest. Ja siin pole inimesel palju valida. Ta on embkumb, kas säärane moraalivalvur mistahes määral või valvuri huviobjekt. Kui ta väidab olevat mittekumbki, siis ta valetab või on mingis mõttes impotentne. Kuid “nähatahtvale” seltskonnale pole üllamat ega normaalsemat inimest kui säärane moraalivalvur. Juba see näitab, et seltskond ise on anormaalne, sest kahetuhande aastaga pole need valvurid midagi muuta suutnud. Seda pole tahetudki ju, vaid tulusat rooga uudishimule, mis elab ja käsib igavesti. Seepärast on mu meelest õpikuil armastajaile, nagu araablaste ning hindude omadel, väärtust ja tulu enam kui kõigil suuliselt või kirjas tradeeritud kukkamõistudel. Soovitatust inimene võib mõndagi pidada iganenuks! Keelatud tegudest aga ta teab, et tuhanded miljonid on teinud enne neid, teevad tänagi ja seepärast on eriti huvitav talitada samuti. Just need toimingud peavad olema eriti väärtuslikud. Ja kordamisega ju õpime!

 

See ei kehti ainult siin. Swifti stiili nöökimisega – vigade naeruväärse kiitmisega – saab mistahes liiki vead teha inimesele vastikuks. Aga seda meetodit seltskond ei salli, see pole normaalne ta meelest ega õige, sest – sel on tulemusi! Ainus moraalne toiming on rakendada kõik jõud selleks, et inimest säilitada mõtteviisilt sellesama tobuna, annaks Jumal, teha ta tobedamaks ta kiviaegsest esiisast.

 

Mees on määratud kaitsema õrna ja nõrka naisterahvast. Kelle eest? Teised mehed on ju niisamuti loodud õrnukeste kaitsejaiks. Teised naised on aga ju samasugused nõrgukesed, kes otsivad kaitset ja tuge. Kuidas nemad suudaksidki teha kellelegi liiga? Päris kindel on, et pole mõeldud kaitsevajadust kõue ja kiskjate eest. Seega siis see kaunis dogma nii nagu teised taolised, ühe terminiga jaatab, teisega eitab. Sest, kui on vaja kaitseda, siis on ju ometi vaja rünnata.

 

Säärast möga ustakse vast eriti meeleldi seepärast, et ta õigustab kõikide sõda kõikide vastu – röövrüütlite aega! Ja kogu meie seltskonna avalik arvamus pole ju veel jõudnud välja sellest geotsentrilisest, antropotsentrilisest ja egotsentrilisest perioodist, kuigi kiidetakse ja hoobeldakse end olevat juba inimarengu tippude lähedal, kui mitte nendest mööda.

 

Rohkelt siginevad taimed pole siiani ometi veel jõudnud tõrjuda olemisest välja neid, kes kannavad vähe seemet. Oleks huvitav teada, millised tegurid aitavad säilitada tasakaalu mingil kujul. Sest taolised ju peavad olema needki tegurid, mis takistavad idiootide saamist ainsaks inimestüübiks.

 

“Normaalne” inimene oskab igast nähtest teha omale kasuliku – ta peabki. Kui tal on avalikkusele kasulik näidata, et ta mõistab leinata ning haaravalt, ent kogemata puudub sünnis objekt, siis ta harilikult tapab kellegi oma sõpradest. Vahel muidugi on “saatus armuline” ning laseb kellegi surra sobival ajal, kui aga mitte, siis pole keelatud aidata kaasa “toreda sõbra” kiiremale lahkumisele siit hädaorust. Sest siis saab tõsta oma hinnet – kuigi üldsus teab, et see on komöödia, mitte lein. Aga et teissugust pole, siis tuleb sedagi hinnata.

 

Benjamin Constant ütles, et ... la grande question dans la vie, c'est la douleur que l'on cause[3]. Uskusin selle ainsaks küsimuseks, nüüd arvan ta lootusetuks ja mõttetuks. Sest inimene ei põhjusta valu ebaperioodiliselt ning kogemata, vaid sama instinktiivselt ja järjekindlalt nagu ta tühjendab oma soolikaid. Säärast “loomulikku” õudust saaks kaotada üksnes, kui teha inimene tervenisti ümber. Püüda vähem valmistada valu on nagu katsuda söömisest loobuda.

 

Päris loomulik on siis muidugi, et inimene kõige meelsamini teeb valu lähedastele. Sest objektide kaugus takistaks valu tegemise habituaalseks jäämist. On hoopis tulemusrikkam instinkte rakendada lähima ümbruse kallal! Ja seepärast, et inimkonna senisel eksisteerimisel pole mingeid aistitavaid tulemusi – pääle hävitamise; siis ju vaimselt küljelt vaadeldult peab eksistentsil olema seesama tulemus. Inimene peab tootma teda ennast ning teisi hävitavat valu.

 

Ainult seda on inimene mõistnud, mille ta jätab kõrvale. Üksnes see on inimese oma, millest ta loobub. Sest seda, millega ta tegeleb, tema ei mõista veel. Ja see, millest inimene loobuda ei saa, on talle võõras ning isanda asemel. Selles suhtes kehtib ning mitte. Juba araablased teadsid, et raha on inimesel vaid siis, kui ta selle annab ära. Polnuks vaja pidada veidraks seda olma, sest nii on kõige omatavaga! Alles selles perspektiivis omandi koomika hakkab lõikama. Kas meil midagi on või pole, ei olene sellest, mida enestegi kohta teame vaid ainuüksi teiste arvamisest meie kohta.

 

Teisi sõnu see tähendab, et rääkida miskist kui omast on üks suuri mõttetusi. Sellistel väljenditel pole üldse sisu, ka siis mitte, kui lobisetakse oma kõhust või südamest. Koguni need pole “mina” omad, vaid pigemini, “mina” on vist nende oma. Nemad tulevad toime “minata”, aga “mina” ei saa hakkama nendeta.

 

Ei tohi lootagi, et inimese pääle mõtleks hoolivalt keegi muu kui ta naine või mees. Lastele ega sõpradele ei tule meeldegi mõtelda: ei tea, mida ta praegu teeb, kas tal on hää tuju, kas ta on terve? Ainult mees ja naine võivad seda ettekavatsematult. Ma ei tea kindlasti, kuidas on emadega, mulle aga tundub, et enamik neid ei mõtle eemalolevaile lastele, vaid arutleb: kas lapsed mõtlevad minule nagu õige lapse kohus?

 

Üks ränku puudusi on see, et inimene teisi kujutleb täiesti analoogselt endaga, kuigi ehk ta on kogenud, et nõnda vägagi ohustab ennast. Eha ei usu, et naiste üheks igatsuseks on lavastada kõiki romaane, mis kunagi loetud. Mina ei taipa jälle kahjuks alati, millist plaanitsetakse. Olen seepärast enamasti võimetu reageerima õieti.

 

Muidugi, mimum nostrum mängib iga inimene. Küsida ainult võib ja ehk ometi põhjusega: kas näitleb seegi inimene, kes seda tõde teab juba? Villiers de l'Isle-Adam vist arvas, et “siiras käituminegi” on näitlemine[4]. Seda küll, aga tõeline tunnetus pole ju säärane intrigandile omane lobisemine enese siirusest. Või ta siiski mõtles tunnetust? Paljude tunnetustega on aga lugu õnneks nii, et nende jaatamisel nad enam ei kehti. Väide, et inimese iseloom oleneb kliimast – ei tohiks ise enam oleneda kliimast, sest säärasel korral poleks mõtet ühelgi väitel. Kuid siin see tõde ei päästa raskusest, ta annab ju vaid analoogse tõe. Väide, et kõik mängivad, pole osa mängurepertuaarist! See õnnetuseks ongi kõik, mis järgneb. Aga inimene, kes seda teab, ometi võib näidelda oma osa edasi. Pääsmist sellest nuhtlusest pole, vast ei saagi olla.

 

Sest viimati: mistahes hoiakut ju võib nimetada näitlemiseks selles suunas. Ja kuigi Buddha käskis unustada igasuguse hoiaku, kahtlen, kas kunagi on ühtki olnud ilma ühegi hoiakuta? Vaevalt vist! Aga millisel alusel siis üldse väita, et keegi näitleb? Kas tõesti ainult selle järgi, et inimest on vaadeldud mitmes osas ja vahel temas neid nähakse korraga, üheainsa jutuajamise kestel? Või käituvad inimesed kuidagi ometi erinevalt? Kas hoiakuga tüüp erineb osaga tüübist või mitte ja, mis on siis nende erinevuseks? 

 

Näide inimese tobedusest: pääle pikemat aega jälle hakanud natukene luuletama, neljanda tegemisel ma juba tingimata mõtlen: mitu rida juba on valmis nüüd? Ometi ma pole kindel, kas need laulud jätan alles. Pole ka iial lugenud ridade arvu valmis kogudes. Nähtavasti säärasel puhul loendan siis selleks, et veenduda oma luuletamisvõime säilunuses ja ridade arv peab mulle tagama nende ja tulevate ridade väärtust!

 

Baptista Porta väitis veetõbe võivat ravida mänguga flöödil – aga see pidavat selle haiguse puhuks olema tehtud helleeboruse (lumeroosi) vartest. See on üks kena exemplum üpris normaalse loogika armetusest. Tuhanded igal hetkel talitavad samuti. Muusika ravib, helleeborus ka – kokku nende toime peab siis olema kahevõrra tõhusam! Kaugemale tavaliselt keegi ei mõtle, mitte analoogiaidki ei otsi. Hape kõrvetab nahka ning alus. Kokku nad aga ei anna kahevõrra kangemat.

 

Säärane hoiak minu meelest näitab, et keskmisele inimesele eksisteerib ainult positiivseid suurusi. Isegi lahutamine talle matemaatilise tehtena on võõras nagu andmine sotsiaalsena. Tema tunnetab ainuüksi saamist ja kasvu.

 

Pahandab ikka küll, kui see, mida taotad ega saavuta, teisel inimesel on ja nagu iseendast. Aga halvem siiski on veel, kui minu jumalus on teisele vaid piiratud valdkonnaga haldjakene, kes tuleb toime ainult üpris tähtsusetute alakeste korraldamisega, kuid mitte nende seadmisega, mis elu teeksid rahuldavalt elatavaks. Muidugi, kui teise jumalus on ka üks haldjakene, siis me vaevalt kadestada tahame. Õigupoolest siis ainult sel korral, kui oleme himustanud eneste isandaks just sedasama haldjat, kuid pole saanud, pole meeldinud temale küllalt. Sest siis ta tulnuks meilegi jumaluseks.

 

Kui aga kõik meile kujuteldavad jumalused on kellelegi vaid tühised haldjad, siis on kaotanud mõtte kogu meie eksistents. Ja see on – suurimaid õnnetusi, mis meid võivad ähvardada.

 

Seepärast me ei või lasta elamagi jääda säärast inimest. Nemad ongi alati kõrvaldatud. Alles siis, kui neid juhtub eksisteerima – enamvähem lähestikku muidugi – sadu, on nemad juba määrajad. Kuid siiani pole veel juhtunud taolist ega juhtu ligilähedases tulevikus. Kord aga tingimata! Tapeti küll esimene kõneleja, aga inimesed, kuradid, hakkasid äkki hulgani rääkima! Esimene mõtete kuulja – mõtetega kõneleja tapetakse ja esimene tiibadega inimene. Kuid ükskord maailmas polegi teist laadi inimesi. Samuti on ainult neid, kellele meie jumalukesed pole olulisemad kui meile idioodid. Meie oleme neile vaid mingi liik imetajaid.

 

Ehk saan pääle surma näha minagi seda romaanides ülitavalist abielupaari käskija mehe ning sõnakuuleliku naisega. Ma küll ei usu, et “teiseski maailmas” leidub kuulekaid naisi. Kui, siis inimnaiste nägu ei saa nad küll olla. Siin maailmas olen näinud ainult seda, et naine lubab mehel käskida, sest muidu naisel poleks kedagi, kellele hakata vastu, kelle varal end näidata iseseisva inimesena muile naistele. Ainult nende arvamine ju midagi loeb. Aga naised ei luba meestel paluda, ei luba ja on palumise tunnistanud mittemehiseks. Sest palvega on teatavasti lugu nii: kuigi enamik palveid nagunii jääb täitmata, siiski arvatakse sobimatuks täitmata jätta teise kõiki soove. Kuid naine ei tohi, ei või ega taha midagi teha nii nagu meeldiks mehele. Mida ta saab siis hakata pääle sellise “kuradi vanamehega”, kes temalt midagi palub? Vaene naine, õnnetukene, vahel oled sina ometi sunnitud täitmagi mõne palve, et mitte muutuda enese silma ees pahaks! Katsu võimalikult ruttu teha mehele selgeks, kui ebamehine ta on paludes, kui mehine käskides! Aga, kui sa tahad, et maailm püsiks tänasena su noorima poja surmani – ja see, mõistagi, on sinu südamelik soov – siis, katsu, et su mees ei hakkaks aimamagi, miks sina talle soovitad käskimist.

 

Naised nõuavad, et neid sunnitaks, ei palu seda. Ja seepärast nad lasevad meest paluda sama asjagi mitu korda. Mitmekordne palumine ju ainult vormilt erineb sundimisest. Väga nõrgad naisterahvad vajavad üpris väga sundimist, sest hakata mehele vastu on kergeim ja odavaim viis teostada iseennast ja näidata end iseseisva ning otsustamisvõimelise inimesena. Ja rääkida on veel hõlpsam kui teha vastu. 

 

Naised teavad alati täpselt, mis on moraalne, sest kõik, mida mees tahab, on tingimata ebamoraalne! Seesama eeldus õigustab naisi toimima vastu meeste tahtmistele. Olgu need soovimised millised tahes, nad on ebamoraalsed juba seepärast, et mehel on õigus tahta ainult üht asja. Ainult tööd ta tohib – peabki tahtma! Tööks vajaliste tingimuste suhtes aga ta parem ärgu paotagu lõugu, ta siis juba tahab midagi kõlvatut.

 

Viimati on elu õpetanud selgesti nägema mind, kuidas kasvab see tüüp naist, mis oma paljuse tõttu on häbiks inimkonnale. See uje ning õel süütute kannatajate, ori neidude ning julmade favoriitide ja vormimatu savi laadung surma minevas laevas. Sest ma näen üht sellist kosuvat oma kõrval, suutmata teha midagi ta muutmiseks.

 

Säärane olend peab kuidagi, kas või mamma abiga, taipama, kuidas teised teevad talle ülekohut. Ja siis ta peab saama teatava hüvituse, olgu mamma õigustava kiituse, kompveki, vendade või õdede karistuse või naabrinaise sõimamise. Ta ei häbene nende ees, antud õigus on väga magus. Kogu ta elu edaspidi on selle situatsiooni kordamine, selle täiuslikuks arendamine. Kui tal enam ei ole kurta kellelegi muule, siis ta kurdab Jumalale, padjale või päevikule, kes kõik annavad talle südametunnistusena õiguse. Muidugi ta kogeb eluajal ülekohut. Aga, kui mitte, siis ta võtab ülekohtuna kõike tavalist. Seda, et ta peab arvestama muudega, et ta peab õppima midagi tegema või koguni ennast ise elatama. See rikka mehe armukesele tüüpiline hoiak vihastab inimesi nii, et need vahel teevadki talle ülekohut, teadmata, et just seda säärane naine himustab.

 

Loomulikult on nad kõik ärarääkimata hääl arvamisel iseendast, sest selleta poleks neil õigust. Ja nad põhjendavad endaga rahulolu üsna lihtsalt, tavaliselt sellega, et nad on naised, olgu siis õrnukesed ja ilusad noored või paljude kannatuste läbi õilistatud ning austamist ja hellitamist väärivad vanad. Häda inimesele, kes noorust nimetab rumaluseajaks ja säärast kannatlemist näitlemiseks. Kogu maailma ülekohus on temas kehastunud ja nõuab mamma käest karistamist. Kui pole seda vaimulikku võimu, toimetab ilmalikki.

 

Asotsiaalsed nad peavad olema ja oma pidevalt lavastatava näidendi loomu pärast uskuma, et kõik kavatsevad neile halba, kõik valetavad. Seda viimast ilmtingimata, sest nad tavaliselt ise ei räägi tõtt. Võimalik, et kogemata nad vahel teevad hääd, aga neile ei meeldi aidata kaasinimesi, kui nad selle eest ei saa kiitust. Ükski inimene ei vääri aitamist ega ükski asi maailmas temaga tegelemist. Ainus huvitav küsimus on “minukese” suhe vastastega. Teiste inimeste elud on põnevad, neid on vaja hästi tundma õppida, et jääda veendunuks nende vaenulisuses ja valelikkuses. Nad ei luba muidugi teistele iialgi nimetada neid selliste halbade nimedega, mida annavad teistele, siis poleksid nad enam vaesed kannatajad. Seda peab maailm neist arvama, kui aga mitte, siis tuleb hankida omale kannatusi. Maailm on ju pooliti kalli emakese asendaja, pooliti see, kes teeb valu ega mõista, et süütu hingeline tütarlaps kohtab ainult ohakaid. Neid ta tingimata peab noppima selleks, et kurta oma valu ühele paigakesele, olgu see siis ema, padi, päevik, miilitsajaoskond või Jeesus. Kui sääraseil fruktidel on üldse sõpru, siis vaid meeste hulgas, sest ainult mehed on piisavalt kergeusklikud ning küllalt hääsüdamlikud nende halisemist võtma tõsiselt ja kuulama seda aastaid. Naiste seast ei leidu pääle mamma – kes ka küll sageli ei saanud aru – ühtki mõistvat ning kaasatundvat hinge.

 

Teda ei huvita midagi pääle ta enese ja seltskonna, mis on kokku tulnud tema kummardamiseks. Ta huvidetus on mõõdetamatu. Koguni ilusad asjad ei tarvitse temas tekitada tundeid, mida ta võiks pidada peeniks ja sel alusel oma õrnusele sobivaiks. Rumal ja tige ta on nagunii, sest ei saa ju ükski inimene, kes ühiskonna jagab – nagu tema – printsiibiks hää ja kuri, ainsaks kriteeriumiks “mina ise”, tark olla või hää. Sest mõlemat saab taotella vaid see, kes püüab objektiivsust. Taoline olend aga kiidab ainult subjektiivsust ja emotsioone. Muidugi, ta ei arvesta iialgi muudega, sest see tähendaks, et ta teisigi tunnistab inimesteks. Kuid – seda ei saa juhtuda, inimene on tema ainuüksi, muud on mammad või roimarid! Ja õige mamma on talle kohustatud alati ja eranditult tegema hääd, kiitma teda või andma talle õigust, ta on lapsele kurtmise panipaigaks. Säärane olend tavaliselt ju laseb teha endaga või endale, kui ta aga juhuslikult midagi peab tegema ise, milleks tema eluplaanis pole küll ruumi, siis ta kurdab mammale, et ta ei saa ega oska. Mammale ju meeldib, et kogu elu laps jääks lapseks. Seda vaevalt mingil muul põhjuselgi, kui seks, et tunduda omale “noor ema”. Kuigi osalt jälle tobedus on alati kaunis naiste meelest. Loomadki on seepärast inimestest armsamad, et neil “pole ju mõistust”.

 

Mõistust säärane naine ignoreerib või vihkab, sest toda pisutki kasutades kohemaid ta jääb ilma veendest, mis ta elu aluseks: mina olen ainus ja kõige õigem, kõige targem, kõige õnnetum. Ta taipaks, et “ainus” ja “kõige” on rasked sobitada. Viimaks ta ehk mõistaks sedagi, et kogu ta elu seisneb ühe muistse sündmuse igaveses ülemängimises. Ja siis peaks ta õigupoolest esmakordselt õigusega ütlema: “Mis ma teen siis, ma ei saa ju!” Kuid vast siiski jääb see lause pühaks, teda tohib ikkagi kasutada üksnes ekspluatatsioonil, meelitades kedagi appi nõrgukesele, paljudele raskustele meloodiliselt õhkavale neitsikesele.

 

Meeste hulgas leidub vähe sääraseid frukte, kuigi mõned mammad spetsialiseeruvad nende kasvatamisele. Aga meessoole häbiks on üks veel veidrama algusega liik olendeid. Need otsivad “halastavaid” (caritas) emasid, harvemini õdesid, kes õrnalt, mõistvalt, pisut nukralt (tülitamise pärast) ja – ülepea – kirjanduses ettenähtud tundeid osutades, vaigistaksid ta “allkeha” pakitsusi.

 

Need mehed mäletavad ikka ja sentimentaalselt mõnu, mis neil oli, kui mamma neid õrnalt, pisut nukralt ja mõistvalt nõustus potitama. Nad himustavad seda naudingut surmani ja kogu nende jutt armastuse vajamisest ning sobiva naise leitamatusest on kasvanud välja eeldusest, kui mul on “kibe häda”, siis ainult mamma mõistab ja tohib mind pissitada ja mina ainult mammale seda teen! 

 

Nagu igavesti kannatavad naised, nii on need halastust otsivadki mehed siirad konventsioonide toed. Nemad ei katsu, ei taha ega arva sobivaks muuta ühtki oma liigile normaalset elamismoodust. Mistahes elukutse neil oleks, nemad juba teavad, millist hoiakut nõuab see neilt mistahes juhtumisel ja sellest loobuda võiminegi on neile üks “kuulmatu ja kole asi”. Sest pissitamine koosnes reast muudetamatuist aktidest, kuidas elu tohiks koosneda üha uutest? Kuidas tohib ta reageerida teisiti kui nõuab tema “karakterosa”elus, ja kuidas keegi tohib temalt nõuda mõne muu osa või sellesama osa teisiti mängimist?

 

Märkused ja viited

 

[1] danaiidid – kreeka mütoloogias Egiptuses elanud Danaose 50 tütart, keda vägisi tahtsid naida Danaose venna Aigyptose 50 poega. Isa nõuandel tapsid kõik Danaose tütred peale Hypermestra pulmaööl oma peigmehed. Karistuseks pidid nad allilmas kandma sõelaga vett augulise põhjaga tünni.

 

[2] Monolaatria – ühe jumaluse väljavalimine ja teenimine.

 

[3] Benjamin Constant – Henry Benjamin Constant de Rebeque (1767-1830), prantsuse kirjanik ja poliitik. Polemiseerides Chateaubriand'i teosega “Kristluse vaim” rõhutas sisemise vabaduse tähtsust kristlasele. Tuntud on tema pihtimusromaan “Adolphe” arvukate armulugude kirjeldustega. “...suureks küsimuseks elus on valu, mida põhjustatakse.”

 

[4] Villiers de l'Isle-Adam (1838-1889), prantsuse kirjanik, harrastas okultismi, vabamüürlust ja teosoofiat. Romaanis “Tuleviku Eva” (1886) ennustas ette tulevasi tehnikasaavutusi. Oma jutustustes pilkas heakodanlikku elu ning hingetut klassifitseerivat teadust.

 

 

ARMASTUSEST

 

Loeng Kõrgemas Usuteaduse Instituudis (1959) (valitud lõigud)

Milleks hüüda armastuseks saamahimu ja kahe pisikese ajutist ja poolikut relvaderahu, et tungid (ühtlasi tunded) on siis kõik need, mis kuuluvad "endamaksmapaneku" kategooriasse. Need on säärased, nagu ahnus, võimuhimu, viha, kadedus, edevus jne. Kõik need on tõhusamad ja täiemad ja "inimlikumad" kui armastus (kõikide külgedega). Nad on "mehisemad", nad tagavad võitluses olemasolu eest midagi mehele, tema naisele ja lastele. Et see on eelajaloolise koopaindiviidi pere (kui sellist üldse kunagi oli) ideoloogia, seda ei tule nende vaadete propageerijail meelde eluilmaski. /---/ 

Neil ei tule eluilmaski meelde, et see kõik on ajast ja arust. Seda mitte üksnes kristlase meelest, kes Jeesust ja Paulust mõistab, vaid iga inimese meelest, kes raasukenegi suvatseb mõtelda... Aga, kui keegi olgu või minutiks viitsib endalt küsida: ons saamahimu tõesti inimlikum kui tegemise kirg ja kinkimise vajadus, siis on võimalik ainult üks kostus. Iga loom tahab saada, ainult inimene on võimeline alati tegema ja kinkima. Kui me ei ole loomad, miks me peame elama looma kombel. Iga loom on kade, iga loom on vihane kaaslooma pääle, kes iseenesest on võistleja (ka karjas!) ja inimene ei tarvitse olla. Inimene ei olegi. Ma ei hakka kirjeldama kõiksuguseid detaile neis argumentide ridades, sest kõikide nende tulemus on ikka ja alati seesama. Inimese ainus puhtinimlik omadus ja tunne on armastus ja võime armastada. Kui loomadel teda on, siis ainult hetketi. Inimeses võib see tunne olla alati, kui ta tahab olla inimene. Kõik muud tundekompleksid on komistused ja langemised inimese eelsesse lootusetusse. Kui ükskord kogu inimkond taipab, et lugu on nõnda, siis ta läheb edasi. Kui inimkond seda ei taipa, siis ta varemhiljem hävitab iseenda. 

[Pean ütlema midagi isiklikku. Kõigi mu kaudsete või otseste tuttavate hulgas on vist ainult kolm inimest, kes mind armastab. Ennem vähem kui rohkem. Ma ometi ei leia, et inimkond on paratamatult taoline ja ma ei vihka neid, kes mind vihkavad. Ei usu, et ma ei soovi kellelegi kurja. Ei pea oma vihkajate äpardusi karistuseks nende tegude eest. Ei ole kade, kui neil läheb hästi, sest "pidevat hääd" ei ole. Ei taha saada, tahan teha! Mul on ainult hale nendest ja häbi, et nad võivad mind vihata ja need kaks kokku annavad ebamugavuse. Mul on raske olla nendega, raske kõneldagi. Aga ei midagi muud. Paratamatult ma teen neile (ja nende tõttu või kaudu) seda, mida pean ise halvaks.] 

Nüüd peaks olema selge, miks pühakirjas seisab /armasta ligimest / "nii nagu iseennast". See ei olegi armastus, mis oleks "vähem kui iseennast" ja "rohkem kui iseennast" on nõudena mõttetu. Mõttetu seepärast, et ta on nõue, on käsk. Armastust võib nimetada küll "uueks käsu(sõna)ks", kuid see ei tähenda, et ta oleks kästav. Sest käskimine on sundimine ja sundimine on armastuse vastand. On loomulik, et inimene (hoolimata sellest, et ta tunneb end puuduliku) armastab ennast. Kui ta kõiki kohtleb nagu iseennast, siis on talle antud miinimum inimesekssaamiseks. Sellega ei ole öeldud, et ta ei tohi ligimest armastada rohkem endast. Sihiks ikkagi see, et ligimene oleks inimesele jumaluseks (1 Joh 4, 20j ja 4,12). 

Ja ometi on öeldud ka "armasta Jumalat südamest, hingest ja (väest)". See tundub väga abstraktne, aga on üpris konkreetne. See tähendab: ole õnnelik, et oled inimene, et sul on inimese tee ja võimalused=ülesanded! Kui inimene armastab kõike, siis ta armastab loomulikult veel enam kõige loojat. Aga siin kätkeb tavaliselt üks suur oht: needki, kes räägivad Jumalast (kuidastahes teda nimetades) loovad Jumala oma näo järgi. Nad on nagu armastajad, kes armastavad oma tehtud illusiooni teises inimeses. Sest niipea, kui selline armastaja tunneb oma illusiooni tühisust või ei projitseeri end enam teise, kaob see armastus ja ta tavaliselt näeb, et see teinegi pole teda armastanud. Ka see arvamus on olnud ta illusioon. Armastusest tohib rääkida vaid siis, kui kahe inimese vahele tekib näiliselt täiesti irreaalne ja võimatu maailm (üht aegu olev ja mitte olev), milles kumbki end tunneb Inimesena. Analoogselt on Jumalaga. Ja siin kätkeb ainus põhjus Jumalat kujutella mingi isikuna. Inimese ja Jumala vahel samuti vastastikkuses armastuses (sest Jumal on armastus (1 Joh 4,16)) sugeneb uus maailm, irreaalne ja võimatu samuti. Selles maailmas inimene tunneb end rohkemana Inimesest. Ta taipab midagi Jumalast, mingis mõttes on jumalik. Vahe nende kahe armastuse vahel on üsna voolav sõltuvalt armastuse sügavusest inimeste vahel. Praeguses keeles on juba "Inimesena tundumine" kirjeldamatu, ammugi siis "jumalikuna tundumine". Kui aga inimene neid "tundumisi" on kunagi kogenud, siis need jäävad talle koguni reaalsemaiks sellest, mida hüütakse reaalsuse kogemuseks. Ja ta teab, et selles "teises maailmas" on alles peaaegu kõik avastamata ja ainult vaevu aimatav, millised oleksid inimese võimed ja olemus, kui ta pidevalt viibides selles otsiks edasi teed säält. Siin ehk üks analoogia selgitab mõtet. /---/ 

See, kelleks inimene peab saama tajub automaatselt (nagu hingab) mõtleb nii nagu praegune tajub ja (ütleme) "taipab intuitiivselt" nii nagu meie mõtleme. Küsida nüüd veel võib: kuidas "elada" niisugust tunnetust /"normaalses"/ maailmas? Siin aga pole mingit "kuidas". Kui end pidada loomaks looma karakteristikutega, siis inimene elab nagu loom (olgu ta teadlik "pidamisest" ja "elamisest" või ärgu olgu). Kui ta ei pea end loomaks, siis ta ei ela nõnda. Muud saladust pole. Täpselt sedasama toimingut teostades võib viibida solgiaugus või pilvedes. Imeravimit, mis poolloomast teeks surematu Inimese, võib seesama poolloom määrida oma küüntele ja keelduda teda maitsemastki. Need on analoogiad küll mujalt, aga umbkaudu nii on selleski. Ainus tahteakt siin on veendumus: Ma ei ole loom, kes sünnib, sööb, sigib, sureb ja seepärast ma ei ole seda, et ma tean, et ma võiksin see olla. Mul on võimalik olla inimene, miks ma peaks tahtma olla keegi teine. Viha, kadedust, edevust, ahnust jt. on maailmas nagunii ülearu ja nende kapital ei vaja neid veeringuid, mida mina veel võiksin lisada. Minu poolest koguni: lärmi on maailmas nagunii ülearu, milleks ma peaksin mingit "originaal(it)se(va)t" lärmi veel lisama? /---/ 

Kes-mis on Jumal? Õieti on iga lause, mille sees on, ekslik Jumala kohta. On ainult universum ja kõik, mis tema moodustab. Jumal ei ole universumi sees, olgu seadusena, olgu mingi primaarse jõuna, seepärast ta ei ole. Jumal ei ole ka universum tervikuna nõnda, et võiksime mõelda end viibivat jumaluses, olevat mingis mõttes osad temast. See kes on väljaspool universumit, seda nimetame Jumalaks. Tema ja universumi suhet ei suuda meie mõelda teisiti kui, et tema on universumi looja. On lihtsalt mõistlikum ütelda Looja, sest see sõna on üsna ähmane. Iga teine sõna (põhjustaja, valmistaja, algataja) toob endaga kaasa palju kõrvalist pisiinimlikku ja tühjendab mõiste "Jumal". Meil on ju kange kiusatus kujutleda Jumalat embkumb, kas töölise või kunstnikuna või mingi käitise direktorina, teoreetikuna jne. Kõik need pildid on puudulikud ja väga eksitavad. Loomine tähendab toimingut, mis ei mahu ühtegi mõeldavasse toimingusse. /---/ 

Jumal lõi universumi "eimiskist" on ainult keerulisemalt öeldud "Jumal lõi". [Lähim pilt: kui komponist suudaks mõelda sellise sümfoonia, mida võib kuulda ilma, et ta ise või keegi teine mängiks ja see sümfoonia hakkab "olema"] Ruumaeg-mateeria-vaim on ainult nimetused ja ükski neid pole õigem või täpsem teisest. Ühtki neist ei saa tunnistada teise paratamatuks eelduseks. [Näiteks: sama inimese vaim kogeb mateeriat ja vaimu, mõlemad kogemused on õiged, vale on ainult nende vastandamine. Vastandamise vajadus on lapseliku lõhkumisvajaduse tulemus, täiskasvanu ei hooli õppimisest lõhkumise-jaotamise kaudu] Ligimene on iga inimene esmalt ja edasi: kõik, mille kohta ütleme, et see on olemas. Sellest ei järgne, et kõik on ühesugune. Olemisfaasid erinevad. On ikkagi lapsi ja täiskasvanud ja igasuguseid vaheastmeid kustahes ja mistahes mõttes. Aga siingi ei ole mõtet mingil väärtustamisprintsiibil seepärast, et selle kehtestaks ikkagi ainult üks tibatillukene osakene universumist enese seisundilt. Öelda küll tohib, et see, mis minust suurem, on hää, mis minust vähem, on halb. Aga neil sõnadel ei ole absoluutset mõtet, ainult relatsiooni mõttes tohib neid kasutada. Sellega "vagad" ja "targad" muidugi ei lepi. Kui tahame absoluutselt mõtelda, siis: ainult Jumal (on) hää, täiuslik jne. Universumis aga ei vääri ükski asi neid epiteete. Kõik on ühtaegu hää ja halb ning pole ühtki menetlust, mis sellised (ja kõik muudki) vastandid meile puhtalt lahutaks ja annaks kätte. Tohib ütelda, et meie ei ole kohustatud arvestama mistahes vastanditega ega loovima nende vahel (sageli silmakirjatsedes), vaid meie oleme kohustatud käima inimese teerada. See on ainus kohustus sellest hetkest, mil Inimene sattus universumi. 

Ja see inimese tee on armastus. Seepärast juba, et ükski teine olend (vähemalt Maal) ei ole selleks võimeline. (Sõna ise on näru, sest laen, meie omad paremad). Ei kirjelda, mis on armastus. Paulus on juba 1 Kor 13, kuid peate unustama kõik selle väärtõlgendused ja vesistused. Armastus pole see, milleks ta tavaliselt tõlgendatakse, et teda halvustada või kuidagimoodi õigustada. Need on kaks sõna küll (vist inglise make love, "armatsema"), kuid nad väljendavad sedasama hoiakut: häbenemist armastada. On üpris veider, et inimene häbeneb ainust puhtinimlikku tunnet ehk hoiakut. Aga selles kurioosumis just avaldub see kurb tõik, et inimene on alles inimeseks saamise teel. Ta on alles pigemini loom kui inimene (ja ta armastus ei erine palju analoogsest tundest looma sees). Ta häbeneb olla inimene. Kaasloominimesed selgitavad talle välja, et armastus on alandav tunne, pole vääriline inimesele või ehk ainult siis, kui ta on teine nimetus saamahimule ja valitsemishimule. Valitsemishimu teise inimese üle või inimeste (altarist surmani kestev) leping ühiselt tungida kallale kõigele võetavale, misjuures partnerid tõotavad leppida teiste vigadega, kui teised lepivad samuti (sõbrad, abielupaarid). Sedagi lepet pidevalt rikutakse. Teistsuguseid pole. Poolinimesed nimelt arvavad inimlikuks ainult neid omadusi, mis inimesel on ühised loomaga ja inimese eritunnuseks peavad nende samade kvaliteetide tugevamust (isegi madu, isegi koer jne). Nende puudus on lähenemine asjale väljast. "Uus inimene" ei ole olend, kel on teatavad väited, välimus, käitumine. Need on kõik kõrvalised. Uus inimene kasvab seest välja.