Uskumusest ja lunastusest

USKUMUSEST

 

Lunastus, üteldakse, lunastus - aga mis on see lunastus? Mis on lunastus patust, surmast ja kuradi väest? Ütleme, nagu Gustav Fechneril, et patt on Eitelkeit, Eigensucht und Eigenwillen (edevus, isekus, omavoli), siis lunastus on tähendab vabastamist individualismi ülbusest ja selle tingimatust taotlemisest. Õigus see on ning seda enam, et vaevalt ükski inimene taipab, kui vähe talle õigupoolest eksisteerib keegi "sina" või "tema". Alles siis, kui ta jääb haigeks, hoolimine minast leiab lisaks ühe ala, ta vast hakkab taipama, et alaline mina maalutamine ning tillitamine on ometi kaunis tüütu toiming. Siis ta võib tulla mõttele, et parem oleks elada ülepea mõtlemata minale. Kuid see tavaliselt jääb vaid välgatavaks mõtteks, sest haigena ta pole tüdinud hoolimast minast, vaid ebatavalisest hoolitsemisest mina eest. Ja ometi ta on leidnud midagi. Ta vähemalt taipab seda, et lihtsa minaga inimesel on palju rohkem eeldusi tunda lunastust. Mõrtsukatel on hoopis lihtsam patust pöörduda kui väikesel türannil, kes oma võikuse on peitnud sääraste sõnade taha nagu õigus, siivsus, sündsus. Sest tõenäoliselt on Paulusel õigus, et inimesele pole loovutatud kohtumõistu millegi ega kellegi üle. Ja lunastatud inimene on mu meelest ainult siis, kui ta ei otsusta enam, kui ta ei reageeri enam pooldavalt, rääkimata eitamisest.

 

See on ehk saavutamatu, sest see on nirvaana, äärmine autosugestioon. Aga ta ehk pole päriselt saavutamatu, kui inimene on veendunud enda olevat osakese universumist ja mitte kosmose hindaja ning kataloogija. Ei tea, kui kaugel on mu lunastus, arvan aga istuvat kinni selles patus, et ma ei salli neid, kes töötavad vastu lunastusele, igasugused mina-ülistajad. Austus, lugupidamine, tunnustus, comme il faut (pr. kuidas on kohane, sünnis) käitumine nõudeina - kõik on ju säärased tavalised patud. Kadedus, tigedus, omakasupüüdlikkus on nende tagajärjed. Säärased inimesed mulle ei meeldi. Aga kahjuks vist mitte ainult seepärast, et nad on lunastuse vastu, vaid seepärast, et nemad minus eeldavad neidsamu omadusi, tunnistavad minu lunastamatuks nagu endki. Arvan vahel, et see on minu viga loota ja väita, et olen natuke vähe vigane, on suurem viga kui olla lunastuse vastu. Aga vahel ei taipa üldse ning täiesti veendunult tean end olevat väga vähe auahne, ei taipa, et minu auahnuse sihiks on saada tunnustus, et ma pole auahne. Muil inimesil, kes hoolivad lunastusest, on kindlasti muid raskusi, tähendab, tõeliselt on lunastus ometi peaaegu saavutamatu ja keegi ei tunne üldravimit isekusest vabanemiseks. Ma pole ka näinud ühtki tõsiusklikku, kes oleks vaba. Ka siis, kui ta võtab oma seda väga tõsiselt, tal pole pääsmist. Mida rohkem ta võitleb, seda enam ta on jälle oma mina pitsitada. Eestuksest väljaaetu tuleb aknast tagasi või koguni korstnast. Vast oleks ainsaks abinõuks mitte võidelda poolt ega vastu, ignoreerida üldse end.

 

LUNASTUSEST

 

Igal inimesel on väga varases lapsepõlves omandatud (või kaasa sündinud) kategooriad, millede raamis tema endale kujundab maailmavaate, arvamuse "mina" ja "mittemina" suhtes. Selleks "mitteminaks" (Freudi superego) võib olla väga palju objekte, nagu inimühiskond, ajalugu, maailm mistahes mõttes, Jumal jt. Enamikul ei ole neid kõiki. Enamiku jaoks teatavad sektorid "mittemina" üldse ei eksisteeri ja on ainult sõnad, millel puudub sisu. Need "mittemina" mõistmise kategooriad ei ole inimesest tavaliste vahenditega väljajuuritavad. Neid ei muuda kasvatus ega mistahes pöördumise taolised sündmused. Inimene ei taha neid muuta. Metanoein (kr. mõtlemine, mis purustab vanemailt päritud kodanlikkude ja kiriklikkude vaadete raamid) on toiming, millest iga korralik tervemõistuslik tõsiusklik inimene keeldub viimse võimaluseni. Samasugused kategooriad on ühiskondlikel formatsioonidel ehk klassidel. Need ei ole üksnes klassi eriarvamused teiste klasside suhtes, vaid need on comme il faut reeglid härrale kohase maailmavaategi suhtes.

 

Kõik maailmavaated, ka kõik "mittemina" kategooriad ei kõlba kõigile. Ja viimati kõigil rahvail on oma spetsiifilised kategooriad, tingitud kliimast, maastikust, tavalise töö loomust jne.; ja siis, kui mitu rahvast kujundavad ühe kultuurkonna, on neil kokku veel teatavale kultuurile omased eelarvamuslikud kategooriad. Nende muutmine või kummutamine muudab või kummutab paratamatult kogu selle kultuuri. Elusas kultuuris need kategooriad ainult fluktueerivad. Nii nagu ulpival esemel vahel siiski juhtub tõusma pääle külg, mida kaua polnud näha, või jälle üks külg võngub edasi-tagasi mitmes suunas.

 

Ütelda võib, et kõik sellised "eelarvamuslikud lähenemised" "mitteminale" moondavad meie jaoks tema tõelist palet. Õige see on ja tarvis oleks eelarvamusetut, puhast lähenemist. Kui teie aga seda kaunist väidet natuke tuulutate, siis taipate, et nõuate võimatut. Nõuate hoiakut, mis on ainult kujuteldav, ent igavesti võimatu. Võiksite ju mõelda end pühkimas maha ja kiskuda välja kategooriaid järjepanu. Kuid inimesele kui inimesele omaseid pole võimalik kaotada mingil kombel. Millised need on, pole siin oluline. Nende üle saab inimene mõtlema hakata alles siis, kui ta kõik muud on minetanud. Mina saan, teie mitte. Ja mul on jäänud liiga vähe aega, taipamaks neid. Neid inimesi on rohkem, kes juba suudavad mõlgutella selle üle, milline kimp neid lähenemiskategooriaid moonutab kõige vähem kõike "mittemina" ja lubab neile temast kõige adekvaatsema pildi. Kuid neidki pole palju. Enamik tarku maailmas muiste ja praegu harrastab lihtsat meetodit: kirjeldab mõistmatult teiste kategooriaid, ironiseerib neid (demonstreerides nõnda oma mõistunappust) ja siis kukub üldistama oma kategooriakimpu kui ainuõndsastavat, ainuteaduslikku, ainueesrindlikku jne. 

 

Enamik tarku ei viitsi küsida, kas nad ikka on taibanud üldse teiste kategooriakimpu. Analoogiliselt pole inimeste enamusel üldse pisimatki huvi kaasinimese hinge vastu. Sarnasus küünib kaugemale veel. Teist inimest saab mõista, kujutelles end toimimas samuti kui teine. Võõrast kategooriakimpu saab mõista ainult siis, kui mõtleja paneb end mõtlema selle alusel, seda kasutades ja pannes kõrvale oma kimbu. Selline kaasaelamine on paratamatu eeldus igaks mõistmiseks. Mulle pole selles pisimatki ränkust. Nagu ma võin elada igaühes teist, nõnda ma võin elada iga kategooriakimbuga. Teie võiksite samuti, ainult teil on lapsik respekt selle vastu, mida hüüate "minaks" ja oma patenditud tõekspidamisiks. Teie ei taha hetkekski loobuda sellest, mis tõeliselt pole teie "mina" ega teie oma. 

 

Allikas: Uku Masing "Meil on lootust" http://www.rahvaraamat.ee/p/meil-on-lootust/24361/et?isbn=9789985773123