Uku Masingu kiri Jaan Kiivit seeniorile

        LOODAN, ET SA EI ARVA seda mu mõtlemist lausa ‘ketserlikuks’. Saadan ta Sulle seepärast, et arvan ta olevat kõige mõistlikuma mõtlemise, mis ma siiani olen mõelnud. Võib olla, et ta on ka natukene õige. 

 

Primitiivse inimkonna ja paljude filosoofide ainsaks teaduseks on põhjuste otsing nähtustele ning asjadele, sest inimene projitseerib oma põhjustamised, tegemised ja tapmised ning sünnitamised ümbrusesse. Erinevuseks nende teosammu teineteisest eemalviibivate poolte vahel on ainult see, et primitiivsed tahavad põhjust igale fenomeenile ja otsest; kultuursed kõnelevad Saatusest ehk Jumalast ehk Juhusest teatavail puhkudel (on loobunud põhjuste otsingust) ja moodustavad kausaalseid ridu sekundaarseist põhjusist. Aga sedagi nad teevad ainult mõeldes, arutelles, praktilises elus nad käituvad täpselt nagu primitiivsedki.

Sellest järgneb, et inimkond koosneb ikka veel egotsentrilistest lastest, kes õpivad tundma tavaliselt korduvaid ridu ja peavad seda teadmiseks. See toiming kuulub aga kasvu sellesamale astmele, millel õitseb kataloogimistõbi, inventariseering ja etikettidega varustamine. Kogu inimkond koosneb praegu lastest. 

 

On elanud vaid kolm inimest, kes üldse on mõistnud, et see on lastehaigus, keda lapsed pole mõistnud. Lapsed on moonutanud nemad endataolisiks ning õigustanud nende varal koguni oma elustiiligi. Need kolm eitasid vajadust ja võimalust hankida mõistmist ja teadmist kausaalse kütke varal, nad kuulutasid antikausaalset ja akausaalset mõistmist. Kuid muidugi ei saanud juba nemadki oma mõtteid kausalismi haigust põdevais inimkonna keelis väljendada adekvaatselt peaaegu kellelegi. Ja see on keele varal võimatu praegugi.

Laotse maailmas avaldus see lapsehaigus käitumisreegleis: mida teha teataval kindlal hetkel (milliseid rõivaid kanda ja mis värvi, millist muusikat kuulda suve esimesel kuul jne.), et olla vastav, üldse mitte toimida kausaalse harmoonia vastu ja oma tõrkumise pärast kannatada. Seepärast ütleski Laotse, et tuleb kogunisti loobuda tegutsemisest, siis ollakse vastav kausaalsele harmooniale! Toda ei eksisteeri siis enam määravana ja inimene on vaba tõeliseks mõistmiseks.

Buddha maailmas usti karmat ja projitseeriti iga olend igaveseks matkaks läbi maailma, amööbiks, kes alati kannatab oma muistseid hädasid ja põhjustab endale praegu uusi järgmiseks eluks. Rahvale paradoksaalselt väitis siis Buddha, et esimene põhjus on rumalusega võrduv põhjuste otsimine ning nende oletamine. Inimene võib karmaahelikust vabaneda vaid siis, kui ta taipab, et on selle ise mõelnud välja ning teinud endale sundijaks ehk loodusseaduseks. Taibanud seda, inimene võib saavutada nirvaana – olukorra, mis on defineerimatu kausaalses keeles, sest ta pole surm ega elu kausaalsust uskuva maailma mõttes. 

 

Kristuse maailm mahutas elemente mõlemalt poolt: usuti Jumala tasumist tegude eest selles maailmas või järgmises ning viimisteldi kõigiti käitumisreegleid-käskusid. Kristus ja Paulus ning viimasena Markion taipasid, et just see elu käskude kammitsas ongi see põrgu, mida teised lootsid käskude mittetäitjaile! Seepärast ta kõneles taevariigist, milles on kadunud terve selline mõttelaad, taevariigist, mis on inimeste sees, kui ta on saanud taipajaks, kus midagi ei sünni põhjuste pärast, vaid Jumala au ilmsikssaamiseks. 

 

Pärastised põlved on neist teinud vastsete kausalismide ehk uute usundite rajajad, sest lapsed ei suuda elada kausaalsuseta, kuigi tahavad mängida täiskasvanuid. Kolme inimese mõtteviisist ei säilinud nende usundeis peaaegu midagi, isegi vabaduse põhjusteotsingust usklikud projitseerisid tulevikku, kuigi kõik kolm väitsid, et see vabadus on saavutatav niipea kui inimene on loobunud maailma vaatlemast kausaalselt. Minu arvates ei ole sel vabadusel tulemusi ainult inimesele, vaid ka kosmilisi. Mõtlen, et kosmiline prädestinatsioon ehk entroopia seadus on võimetu siis tegelikult, kui inimesed on loobunud kausaalsuse uskumisest, lapsepõlve askeldavast rumalusest.

Kui aga inimkond ei saa täiskasvanuks, ei võta kätte esmalt iseenda juures entroopiaseaduse tagurpidi pööramist ja siis kosmoses, siis hävineb inimkond nagu sauruskond ja tema asemele sünnib uus olendkond, kelle mõttelaad on täiskasvanu oma või vähemalt täiskasvanuma. 

 

________________

 

Jaan Kiivit juuniori sõnul pärineb see kiri 1950. aasta ümbert, sisaldudes sellal saadetud kirjade pakis. Umbkaudu samal ajal käsitleb Masing sarnast temaatikat ka oma essees “Normaalse mõtlemise armetusest ja uue saamise lootusest”.