Peccavi et passus sum, plura adhuc passurus

OLEN PATUSTANUD JA KANNATAN NING KANNATAN VEEL PALJU

 

Iga vahe tekkimisel on algus. Aga see pole vist iial öeldav absoluutsena. Teda näib vahel mitu, vahel üksainus. Iga üksainus sisaldab kõik mõeldavad muudki. Laps lehitseb pildiraamatut. Laps osutab kõike sõrmega ja küsib: mis see on? Teine laps osutab ja nimetab tuttavaid asju ja pöörab edasi pilte. Mõlemad ehk tundide kaupa korrutavad asjade nimesid omaette. Hoiak erineb ometi. Jääb erinema ka siis, kui neid seinapiltide varal õpetatakse omandama nimetusi ning jutustama asju ning sündmusi. Hoiak jääb erinevaks igavesti, kuigi vähemus peab kohanema püüdma enamusega, et teda ei hävitataks. Enamus väga harva, väga-väga harva tuleb mõttele, et võib-olla on teistsuguseid. Vähemus usub siiralt, et kõik inimesed on nõnda nagu tema. Vähemuse elu kulub kannatusele, pidevale kogemusele, et teised ei ole nõnda, ja pärimisele Jumalalt: miks nad ometi on teisiti? Kulub omasuguste otsimisele, keda ehk on üks kümnetuhande pääle, kui niigi palju. Küllap siiski rohkem kui valgeid vareseid. Sest valge vares eladeski ei näe teist valget varest. Inimene teab vähemalt, et teisi temasuguseid on, kuigi ta neid iial ei näeks. Aimab mõnest raamatust vähemalt. Aga see ei päästa teda.

 

See on minu mõtlemise ja vaeva viimne rahu. See on mu viimane tunnetus: Enamus ei ole mingi inimliku vahendiga pööratav. Vähemus on hävitatav. Enamus ei ole kuidagi muudetav just seepärast mitte, et ta on olemuselt muutumise vastu. Sest enamus on see normaalne, õige, moraalne, tervemõistuslik, väärtuslik inimene, kelle tunnused umbkaudu on järgmised: kogu ta maailm, tema mittemina on mõisted, nimetused, sõnad, mis tema on andnud. Tema ei armasta midagi ega kedagi muud peale iseenda, ka siis mitte, kui ta räägib armastusest. Tema ei näe, ei kuule, ei aisti, ei taju, ei tunne, ei mõtle, ta ainult rakendab õpitud mõistete süsteemi. Tema jaoks ei ole midagi lõpmatut, tingimatut – absoluutset pääle tema enese mina. See mina võib olla vahel näiliselt suurem, olla tema perekond, elukutse, klass, rahvas. Näiliselt suurem, sest tema ei tunne end nende osana, vaid vastupidi, neid ta tunneb suurenenud minana. Selle olemisviisi korrelaadiks on väga suur aktiivsus välja ja täieline passiivsus enda suhtes. Ta kummardab ennast ka siis, kui ta ütleb end kummardavat Jumalat. Sest väärtuslikuks saab mis tahes ainult siis, kui tema sellega tegeleb, nimetab seda.

 

Jah, teie ütlete, et ma liialdan. Kurb on see, et ma ei liialda. Kurb on see, et enamus tõesti on nõnda. Et erineb ainult üks kümnetuhandest. Kõige kurvem, et enamuse ainus reaktsioon vähemuse suhtes on: sind ei ole, sest sind ei tohi olla, ma sulle tõestan, et sa ei erine jne. Sest vähemus ei arutlegi mingi väärtusprintsiibi alusel. Ükski valge vares ei pea end väärtuseks, ta ainult on teisiti. Aga enamus on täiesti heitunud ja nõutu iga näite puhul, mis ei mahu ta mõistestikku, tundugu ta uus või suur, sest need terminid ütlevad antud juhul sama. Ometi see nõutus ei arene kummardamiseks, vaatlemiseks ega rõõmuks. See nõutus tahab kaotada ennast! Emb-kumb: ta otsib oma sõnastikust nimetuse, mis tavaliselt on ekslik, otsib nähtele klassi või liigi, millesse see nähe siiski ei kuulu. Või ta eitab selle nähte olemasolu, möödub temast mingi fraasiga – nagu “fui”, “ma ei mõista” jne. Nende samade fraasidega on see uus mõistetud surma. Tema on tunnistatud võimatuks, vastuvõetamatuks, kasutatamatuks, väärtusetuks jne. Tegelikult ei ole enamus iialgi nõutu, ta on alati kahe jalaga oma süsteemis, mida ta suvatseb nimetada tõeliselt tõeliseks reaalsuseks ehk eluks. Ja see on korraldatud väärtustamisprintsiibi alusel, see on igavene ja lakkamatu hinnete andmine, mõistete ehk sõnade koordineerimine, võrdlemine, rühmitamine. Enamusele on juba maast-madalast kõik selge, kõik antud, kõik tunnetatud. Ta hangib kibekiirelt omale põhimõtted, tõekspidamised ja arvamused, mida ta iial ei muuda ega taha muuta. Tohib küll vaielda, kuidas seda hoiakut maailma suhtes nimetada, aga sellelgi küljel kõik terminid tähendavad ühte ja sama. Ta olemus on väärtuste-eetika, mida mõnel pool peenutsedes nimetatakse eetoseks. Ta olemus on utilitarism ehk pragmatism. Tunnetamine on nähete õigesti nimetamine, nende kasulikult korralik kataloogimine. Tunnetatud on mis tahes nähe või asi alles siis, kui on selgitatud, milleks seesama on kasutatav inimese praktilises elus, võitluses olemasolu eest. Kui on selgitatud selgelt välja, mis on sellesama väärtus. Hinne ise on kindel, igavene ja lõpmatu. Ajas ja ruumis.

 

Minevikust need inimesed ei hooli. Surnud on neile rämps, sest nad ei suuda kujutella, et keegi inimene elas enne nende vanavanemaid. Tulevikust nad mõelda ei taha, sest nad ei suuda mõelda, et midagi pärast neid võiks muutuda. See võime puudub neil nii täiesti nagu mõnel inimesel võime näha rohelist-punast. Olevik on nende arust seepärast ainus ja haripunkt, et nad elavad selles. Nemad on ületamatult täiuslikud. See endakindlus on vähemusse kuuluvale inimesele peaaegu võikalt lapsik. Enamusele ei ole. Sellele ta on normaalne inimlik hoiak. Ta on endakindel kaheldeski, endale etteheiteidki tehes. Sest alati ta lohutab end sellega, et mina kahtlen, mina, mina. See julgus ei lahku temast hetkekski. Aga muidugi, väärtusprintsiibi pärast: hädavajaline on tunnustus, hädavajaline on kehtimine. Iga inimene nendest tahab “panna end maksma”, tahab lugupidamisavaldusi, nõuab astet oma süsteemi hierarhiaredelil. Tunnustus on talle igapäevane leib ehk oopium. (Nõrgamõistusliku võib kiiduga meelitada töötama end surnuks). – Nagu nad ei hooli minevikust ega tulevikust, nagu need värvingud neile ei eksisteeri, nõnda puudub neil ruumgi. Ei ole neil Maad tervena, kosmos nende arust on võimatu, mille dimensioone nad kujutella ei saa. Nende bioloogilisel minal ei ole jaksu selleks. Teda nad tüütavad nagu ignoreerides uusi asju. Või siis vastupidi: nad on täiesti veendunud, et kogu lõpmatus ja igavesti pidevalt muutuvas universumis kehtib igavesti seesama süsteem, mille õnnelik omanik on nende mina. Täpselt seesama süsteem nende samade hinnetega. See, mis meie Karlakene oma Siegheillehre (viide Darwini teosele “Liikide tekkimisest loodusliku valiku teel”) esimeses trükis pakkus AD 1859, ei kehti üksnes Victoria-aegsel silmakirjatseval Inglismaal, vaid Andromeeda udukogus ja kõikjal mujal. Püüdke kujutella sadu miljoneid valguseaastaid, mis nende jaoks ei eksisteeri ajana ega ruumina.

 

On tõesti nõnda, et nende kõik meeled on ütlemise orjad. Kõndides metsas nad kõnelevad pidevalt iseendaga, lausumata sõnagi, sest nad näivad ikkagi täiskasvanud. Nad ütlevad “mets”, “puu”, “mänd”, “seen”, “sammal” jne. ning lisavad vahel mõne võrdleva või hindava omadussõna. Nad peaaegu iial ei näe ega kuule jne. Kurvem veel: nad ei tahagi kuulda, näha jne. Neid väiteid ei tohi võtta kergelt ega piltlikult, vaid tõesti sõna-sõnalt. Nemad ei näe neid asju, mille jaoks neil pole mõistet. Sõna tähttähelises mõttes: nemad ei näe. Sattunult kuskile võõrsile, kus nende nimistu jääb puudulikuks, on neil hirmsasti ebamugav. Kujuteldamatult raske. Sääl nad tõttavad otsemaid otsima asju, mida oskavad nimetada. – Piirdugu see vaid lokaalide otsimisega. – Kõike muud nad ignoreerivad, põlgavad, pelgavad. Nad ei suuda mingil kombel kirjeldada kohti, kus on käinud, sest nad pole midagi näinud. Midagi uut ei ole ega midagi suurt. Asjade maailm ei eksisteeri, ainult mõistete ja sõnade kudum.

 

Öeldu ei kehti ainult looduslike objektide, vaid kõige mõeldava, nende enda tunnetusegi suhtes. Kõike nad peavad nimetama. Nende tunded on nende meelest alles siis tunded, kui nad on neid nimetanud, rakendades teatavat süsteemi. Nende arvamused alles siis on arvamused, kui nad suudavad öelda, millisesse üldtuttavasse, kuid haruldasevõitu ja väärtuslikku kategooriasse nad kuuluvad. Kõik peab olema nummerdatud, varustatud vastava etiketiga. Sellel kaunil lipikul peab olema tingimata 1) mis on sellesama väärtusaste, 2) milleks teda kasutada, mida tema kaudu saab. Neid etikette inimene on kohustatud kandma nähtaval enda küljeski, et teised teaksid, kellega tegemist. Et nad austaksid, orjaksid, annaksid midagi härrakesele või prouakesele, kes olemuselt jäävad nimesid lugevaiks lasteks surmani.

 

Oma lapsikuse tõttu nad saavad toime väidetega, mis näiliselt räägivad nende enese olemise vastu. Nad võivad näiteks tõemeeli ja taipamata oma rumalust väita ühest suunurgast, et Comte'i (või kelle tahes filosoofi või sotsioloogi) arvamused on aastatuhandeiks tõed ja teisest suunurgast kinnitada, et inimkond areneb veel tuhandeid miljoneid aastaid adekvaatsema tunnetuse poole. Dilemma lahendus on lihtne: nemad ei usu ega või uskuda, et aastal 19 610 inimkond erineks praegusest. Nad ainult ütlevad seda. Teine selletaoline, väga sagedasti kohatav täävitus nende suust on see: väärtuslik jne. (mis tahes kiitev sõna) inimene on see inimene, kel on probleeme. (Ärge end laske eksitada sellest lausest, et avate neile oma südame ja kõnelete probleemidest – vähemusele polegi muud kui probleeme). See väide nende suust ei tähenda muud kui: meil on vastused kõikide probleemide jaoks, meil on juba olemas lõplik tõde, mis aastamiljonite kestelgi enam ei saa muutuda. Need inimesed, kes “vaevlevad” mingite probleemidega, on nende meelest väärtuslikud ainult seepärast, et nad võivad vaadata alla nende pääle ja tunda end üle nendest. Need ei ole võistlejad veel! Muud inimesed, kellele elu on selge ja probleemideta, ei kõlba seepärast neile, et need viibivad nende eneste pinnal. Neid tuleb võtta alatute võistlejatena. Liiatigi: olend, kellel on probleeme, vaatab üles selle poole, kes ütleb, et tal on lahendus, või käitub, nagu tal oleks. Ja seda austavat ülesvaatamist probleemidetu hirmsasti himustab, otse nälgib. Et lugu tõesti on nõnda ja ei mitte kuidagi teisiti, näitab üks tavaline miljoneid kordi igal päeval korduv nähe. Probleemidega inimene on ainult seni väärtuslik olend, kui ta pole lükanud tagasi seda lahendust, mida talle pakub (või pakkuda võib) see inimene, kes hindab probleemidega inimesi. Katsuge ainult kahelda tema pakutud lahenduse õigsuses ja rahuldavuses ja otsemaid on kustunud teie väärtus. Olete rumal, olete ebamoraalne, arenematu, veidrik, tänamatu ja veel palju muud võimatult halba. Kahtlemine juba teeb teid võimatuks. Sest selle “vähesõbraliku aktiga” teie täävitate, et teid ei rahulda selle maailma vastused, teid ei rahulda see maailm. Rahulolematus selle maailmaga aga on suurim roimadest, häbematum kõigist võimalikest häbematusist. Vähem kuritegu on see, kui selline kõik probleemid lahendanud inimene äkki ei ole rahul iseendaga. Sest sel puhul võib leida alati vabandavaid põhjusi, kuid rahulolematusel “selle maailmaga” ei ole vabandust.

 

Inimeste vähemiku suhtes on enamiku reaktsioon täpselt seesama, mis loomadel. See, kelle erinemist kuidagi kogetakse, tuleb hävitada. Loomad ainult ei otsi oma tegudele õigustusi. Enamus otsib ja leiab sadu. Hävitamismeetodeid on ka sadu. Neist tõhusaim ja lihtsaim on erinevale selgitada, et ta milleski ei erine keskmisest üldinimesest, vaid evib kõiki selle taunitavaid puudusi ja nõrkusi. Erinev teab näiteks küll, et tema egoismi kvaliteet ei ole identne keskmise üldinimese omaga. Ta teab, aga tal pole mingit teed seda seletada. Kui ta üldse seda juba katsub, siis ta on alistunud. Sest see tähendab võimaluse jaatamist ning nõustumist tunnistada otsust enda kohta. Enamikule inimkonnast on ainus vääramatu suurus, ainus absoluutne tõde, ainus Archimedese punkt universumis, miljardkordselt esinev mina (mis küll persöönlihkeidi väärtuseetose alusel leiab asetastendaval kujul). Absoluutne endakindlus on ta normaalne nägu. Kui ta väidab, on väide õige, kui kahtleb, tuleb kahelda. Ta ei unusta kunagi – mina väidan, mina kahtlen.

 

Kord ütlesin, et mõistus ja meeled on kaitsevahendid kõiketeadmise ja kõikekogemise eest. Need on nagu juhtmed, mille kaudu inimene saab voolu, nagu aknad, mis jagavad valgust. Muidu inimene oleks üsna abitu: nagu pimestavas valguses, kurdistavais helides. Maailmas on teisigi inimesi, kes mõtlevad nõnda. Pole kujuteldav olukord teisiti. Kuid just siin on erinevus inimkonna enamuse ja vähemuse vahel eriti selge. Enamus kasutab meeli üpris harva ja püüab neid redutseerida kestaks, millest enam ei imbuks läbi mingi uue-võõra kogemus. Vähemus elab meeltes ja püüab neid avardada nõnda, et nad enam ei oleks kaitsevahendeiks. Et nad haaraks kõike korraga. See vähemus, kes lapsepõlves alati küsib: “Mis see on?” ega hooli ometi nimedest, vaid lugude kaudu asjust või muljeist, mida lood põhjustavad.

 

Need väga vähed ei nimeta asju (kuigi nad teavad nimi teistest rohkem). Nemad tajuvad neid. Näevad ja kuulevad jne. Ei mõtle (või ei viitsi mõelda) diskursiivselt, vaid enam-vähem intuitiivselt. Nad ei taha järeldada ega tuletada mingeid tõdesid, et nendest ehitada süsteemi. Nad tahavad ja suudavad võtta vastu mingis mõttes tervikliku tõe. Aga see tõde õigupoolest üldse ei ole sõnastatav, väljendatav normaalsete mõistetega. Seetõttu on nende ümber ja sees täieline segadus – enamuse arvates –, ometi on segadus tema tundjaile mingi selgus, läbipaistvus, kergus, kirkus. Paljud vähemikust üksteisest sõltumatult on öelnud, et neile kõik asjad tunduvad valgustatud seestpoolt, on läbipaistvad nagu klaasist, on kirgastatud. Värvid nagu saanuksid puhtamaks, tugevamaks, olevamaks.

 

Aluseks sellele erinevusele vähede ja väga paljude vahel on viimati see lihtne olm, et need vähed ei ela mõistetest ja sõnadest maailmas, mis neid tulemüürina, kaktushekina mitteminade maailmast ehk reaalsusest lahutab. Sellest, mida enamikul õigupoolest ei olegi (Meyrinki Walpurgisnacht). See on vähedel. Ja ei nemad mitte seisa kindlalt kahe jalaga hindamisaktsioonides ja saamahimu teostamises. (Neid toiminguid enamus just peab ainsaks tõeliselt tõepäraseks tõeliseks reaalsuseks.) – Et need vähed ei ela sõnadest maailmas, siis on nad palju sõnu teadeski alati hädas sõnadega. Ei tundu neile ükski õige ega adekvaatne. Neile hoopis tundub kummaline, et enamik usub mingite sõnade sisse. Usub, et mis tahes mõisted midagi väljendavad adekvaatselt, “ütlevad ära” tõe. Vähede meelest tõde ei ole öeldav, ei ole praegu öeldav. Ometi on nende ja mitteminade maailma vahel üksnes äärmiselt õhukene kile. Väga voolav kile. Selle nad võivad tõmmata endasse ja siis – puudulik on metafoor nagunii – nad kogevad mitteminade maailma nahatult. Kõik meeled kogevad korraga ja illusoorseks muutuvad nende erinevused. Kogevad intuitiivselt, mingis mõttes vahetult. Ja seepärast, et korraga kõik meeled, tundub inimesele, et üldse ei koge meeled.

 

Kogetava mitteminade maailma ja kogemise karakteristikuks on OLEMINE. Arvestades enamiku sõnastikku peaks ütlema “puhas olemine” jne. Võiks rääkida müstikast, maagilisusest, sakraalsusest, pansakramentalismist (kõikpühadusest). Aga miski ei ütle seda OLEMIST, mis on nii vägev, et teda võib sama õigusega hüüda MITTEOLEMISEKS. Ühtaegu olemine on tähendus. Seetõttu, et kogetav on ja üksnes on, iseendast, ilma inimese nimetamata-tunnustamata-hindamata; kogetav iseendast tähendab midagi. Ja ühtegi sõnna ei mahu see tähendus. Kui hädaga ütelda, et see tähendus on Jumal, siis seegi lause ei ütle kõike. See ei tähenda, et asjad kuidagi viitavad Loojat, kiidavad, õpetavad armastama jne. Seda nad hoopiski ei tee, sest järsku on Jumal nendes. Jumal on nende tähendus, nende olemine, nende mõte. Vastandid on ühtunud. Asi on üksnes midagi virvendavat. Temast ei saa iial öelda, mis ta on või tähendab. Kuid ühtaegu ta on absoluutselt ainulaadne, ainukordne. Ei eksisteeri mingit harakkuljust, vaid ainult “selle hetke ja koha, selle mu pilgu harakkuljus”. On ainult “see võtmehein”, “see orav”, “see ämblikuvõrk”, ei ole mõistet ega sõna. See coincidentia oppositorum (vastandite ühtsus) on ehk öeldav muusikas või luules, kui üldse kunagi. Imelikum veel ja õnnistavam on see teine coincidentia oppositorum. Hoolimata sellest, et asjad ainult on, nad on ühtaegu viitajad, nad tähendavad midagi. Nende olemine on nii intensiivne, nii absoluutne, nende esse purum (puhas olemine) nii vägev, nii värviline või heliline, et just nõnda nad viitavad midagi eneste sees, eneste taga. Midagi igavesti tunnetatamatut, salapärast. Seda, mis põhjustab nendel “puhta olemise”, on selles ja väljaspool. Kogu OLEMINE vihjab seda “mitteolemist”, seda, mida nimetame Jumalaks, teadmata, kes TA on. Sel hetkel, kui see nimi on öeldud, on ta viga. Siis tundub Jumal midagi suuremat ja saladuslikumat sellest “mitteolevastki”, täiesti dimensioonitut mõlemas suunas. Nagunii ei ole mõtet ühelgi mõistel ega terminil enam. Sest kõik need kehtivad ainult enamuse tervemõistuslikus süsteemistatud maailmas. Vähemuse jaoks on “see maailm”, mida nad nimetavad kahe jalaga seismisel kogetavaks reaalsuseks, ainult kujutelm, ainult teooria, millel on sama vähe mõtet kui teoorial maailmaeetrist või flogistonist.

 

Kogemus on nõnda ilmutus ja iga kogemus on totaalselt uus ja erinev järgmisest. Ka siis, kui kogetakse sedasama nähet või asja. Kõik on ainulaadne ja kordumatu, mingis mõttes ime, mida nagu ei võiks olla, mille kõige kummalisem ja vapustavam kvaliteet on see, et ta on, et ta on võimalik. Kogu mitteminade maailm koosneb nagu supernoovadest. Need vähesed tunnevad, et me neid iial ei mõista ega tunneta (kuidas nad on võimalikud) – piisab sellest, et nad on võimalikud, et nad on. Ja just seepärast on tuttavlikkuse tunne väga jahmatav. Vähemus teab ja eeldab, et mitteminade maailmas ei saa ega või olla midagi inimesetaolist. See pole ainult teoreetiline väide, vaid põhiveene. Kui aga hoolimata sellest õigest veenest ometi tuleb tunnistada, et miski on meie moodi, siis see miski on imem kõigist, võimatum ja olevam kõigest olevast. Ta on ühtaegu võimatult uus ja öeldamatult iidne. Ta on üle meie ja mõistuse ning ometi just selles on kogu mõeldav ja kujuteldav mõistus, kõik see, mis on igavesti sõnastamatu.

 

Suhtumine asjusse ei ole hindamine, ei ole kataloogimine jne. Ainus mõiste, mis kuidagi veel kasutatav, kuidagi ütleb selle hoiaku, on: armastus. Aga seegi on midagi muud, kui mõtlevad need, kes viibivad normaalses maailmas. Armastus ei ole emotsioon (selles mõttes, et ta fluktueerib) ega saamahimu, mida ta on selles maailmas. Ta on nõnda-öeldes ontoloogiline. Kogu see meie indiviididest koosnev maailm on mitteminade maailm, on täiesti võõras ja lahutatud meist. Armastus on see tunne või teadmine, et ometi kõik meie kogetu on tervik, teadmine, et need võõrad indiviidid ei ole hukkajad ega vaenlased, et nad on samuti üksi nagu meie. Seepärast on see armastus samahästi kaasatunne, halastus, mahakaruna (sügav kaastunne). Ta sisaldab teadmise, et kõik kannatab, kõik tunneb, et ta on poolik – seepärast, et ta on. Ja ometi see armastus on tänu kõigele just selle eest, et ta on ja on võtnud vaevaks olla mulle. Mina pole mingi väärtus, mina olen nullim nullist, kuid ta on otsemaid väga suur siis, kui miski on selle tühise mina kogemiseks.

 

Nõnda nagu normaalse maailma inimesed vajavad oma minade tunnustamist, vajavad need selles teises maailmas ütlemist, et see teine maailm on olemas. Kõik inimesed, kes sellest teadlikud, on kogenud sedasama olma. Tiibetis loetakse surnule ette raamatut ja seletatakse talle, mis see kõik on, mida ta näeb, et ta suudaks minetada hirmu ja astuda puhtasse valgusse. Elusale on see täpselt samuti vajalik. Inimene ei julge veel uskuda ime ehk armastuse reaalsust, kui keegi talle ei kinnita seda. Liiatigi: kuigi palju ei ole väheseid. Teadlikke ehk sadades, poolteadlikke mõned tuhanded. Kõik muud on eelistanud jääda nimetavaiks lasteks.

 

Juba selle olma pärast on siin endakindlus väga pisikene ja mingi vajadus end “panna maksma” üldse puudub. (Ollakse õnnelikud, kui teised inimesed jätavad rahule.) Ise ei ole pind, mille pääle oleks võimalik midagi rajada. Kõik mõisted ja hinnangud on relatiivsed, pudenevad nagu pehkivad lauad. Kogu maailm koosneb umbkaudu analoogseist isedest, kes on, nagu mina on kogeda. Kogu maailm on kordumatu ja põgus, pole midagi seisvat ega püsivat väljas ega iseendas. On ainult kaks absoluutselt muutumatut ja igavest. Side nende vahel on müsteerium tremendum (saladus), mis ehk pääle surma enam ei ole tremendum. Igavene on see tunne mitteminade maailma suhtes, seda meie teame. Teine igavene on see, mida me usume ja loodame, ja see on Jumala halastus ehk armastus maailma vastu. Ja seda peab alati keegi iseenda olemasoluga kinnitama.

 

Muidugi, norminimene küsib, kuidas on eetosega? Kas Teise Maailma lapsed teevad pattu? Selle vagatseva näoga esitet küsimuse vastus on lihtne. Inimene, kes viibib Teises Maailmas, tunneb, et kõik on püha, – ei tunne mingit kalduvust kadedusele, tigedust, vajadust olla kuulus jne. Ainus süü, mida talle surmapatu järgi võiks omistada, on laiskus. Aga seegi on näiline. Sest seegi kehtib selle maailma eluliste tegeluste suhtes ainult. Öeldu tähendab, et Teise Maailma inimesed ei tee pattu ja kui kõik oleksid selles, siis ei oleks pattu. (Teisisõnu, kui näeksime püha igas reaalses esemes, siis oleksime Jumalariigis (Paul Tillich).) Aga selle maailma kodanikena nad vahel teevad rohkem. Umbes nii nagu James Hiltoni The Lost Horizon'i sangar ei hooli ühestki seadusest, mis teda kuidagi takistab pääsemast tagasi oma Shangri La'sse. See olukord need vähesed ajab masendusse muidugi. Üpris ränka, sest neil pole midagi sihiks, on vaid olukord. Masendusse enda võimete ja Jumala suhtes. Sest alati pole inimest, kelle olemasolu tagab, et Jumal võtab vaevaks näha.

 

Ja siia nüüd sobib üks lõik Paul Tillichi autobiograafiast, mis mind hiljuti jahmatas, sest kunagi kirjutasin sama natukene“luulelisemalt”. See kõlab umbes nõnda: “Samm, mille astusin neil aastail, oli taip, et usu läbi õigeksmõistu printsiip ei kehti ainult usulis-eetilises, vaid ka usulis-intellektuaalses elus. Usu läbi ei mõisteta õigeks mitte ainult seda, kes on patus, vaid seegi, kes on kahtluses. Kahtlusolek, koguni kahtlus Jumala suhtes, ei tarvitse meid lahutada Jumalast. Usku on olemas igas tõsises kahtluses, usku tõesse kui tõesse, isegi siis, kui ainus tõde, mida suudame väljendada, on see, et meil pole tõde. Kui aga seda kogetakse põhjani ja kogetakse nähtena, mis üksipäinis loeb, siis jumalik on siinsamas ning see, kes kahtleb sellises hoiakus, “mõistetakse õigeks” tema mõtlemises. Nõnda siis minu anastas see paradoks, et see, kes tõsiselt salgab Jumalat, jaatab teda. Selleta ma poleks suutnud jääda teoloogiks. Ma varsti mõistsin, et ei ole olemas mingit paika jumaliku kõrval, ei ole mingit võimalikkust ateismile, ei ole mingit müüri religioosse ja mittereligioosse vahel. Püha hõlmab mõlemad: iseenda ja ilmaliku. Usklik olla, see on olla huvitatud tingimusteta, ükskõik, kas see huvi, see hoolimine, väljendub ilmalikul või (kitsamas mõttes) religioossel kujul. – Nende ideede tulemused olid mulle kui inimesele ja teoloogile määratu suured. Mulle isiklikult nad andsid nende avastamise aegu ning alati hiljem tugeva kergendustunde. Pole võimalik jõuda Jumala juurde õige mõtlemise töö kaudu või intellekti ohverdamise kaudu või teda alistades võõrale autoriteedile nagu kiriku ja Piibli õpetused. Pole võimalik ja keegi isegi ei nõua, et me peaksime seda katsuma. Ühendust Jumalaga ei raja vagaduse teod ega moraalsuse teod ega mõistuse teod. Need tulenevad sellest ühendusest, kuid nad ei valmista teda. Nad koguni takistavad ühendust, kui nende kaudu seda tahetakse saavutada. Aga otse nõnda kui sind mõistetakse õigeks patusena (kuigi mitteõige, oled õige), just niisamuti kahtluse olekus oled tõe olekus. Ja kui see kõik voolab kokku ja sa oled meeleheidul elu mõtte pärast, siis sinu meeleheidu tõsidus on selle mõttekuse väljendus, milles sa ikkagi oled. See tingimusteta, põhjusteta tõsidus on Jumala siinolu väljendus selle kogemuses, et temast ollakse täiesti lahutatud. See usu läbi õigeksmõistu õpetuse radikaalne ja universaalne tõlgendus on see, mis minust tegi teadliku protestandi.”

 

Nõnda oli minugagi ja ma soovin, et nõnda juhtuks nendegagi, kes nimetavate lastena viibivad selles maailmas, kuigi nimetavad endusklikeks ja veel sagedamini tõeliselt tõsiusklikeks. Nemadki tunnevad, et midagi on nagu korrast ära nende enesega (ja seepärast armastavad vahendeid nagu viin, mis neile hetkekski annavad vabaduse iseendast ja oma mõistete maailmast). Aga nad ei usu, et midagi muud võib olla. Nad ei usu ja enamasti nad ei tahagi Teist Maailma. Sest Teises Maailmas pole kuulsust, pole jõukust, pole endakindlust, pole käsku ehk põhimõtteid, pole sillutatud laiu autoteid, pole midagi sellist, mis nende meelest on väärtused. Ei mitte ühtainsat selle maailma normaalse elu väärtusist ning koguni mõiste “väärtus” on kaotanud mõtte. Teoreetiliselt ehk mitmed teist mõistavad ja tunnistavad, et mu kirjeldatud “Teine Maailm” on olemas, on midagi. Praktiliselt on selles ainult väga vähed. Need, kes teoreetiliselt mõistavad, hakkavad kaaluma, kas Teine Maailm on rohkem väärt kui “see maailm” ja see toiming iseendast võimatustab neile sisenemise Teise Maailma. Alles siis, kui väärtuse küsimus üldse ei eksisteeri, on võimalik minek sinna.

 

Seepärast on Jeesus öelnudki, et tölnerid (maksukogujad) jne. saavad taevariiki. Olend, kes tunneb, et tal “selles maailmas” puudub väärtus, ei hakka arutama, kas pakutu on väärtuslik või väärtuslikum. See mõttetu mõiste ei sega ega määra teda. Mul isiklikult on alles nii palju usku inimesse, et mulle tundub: kõik inimesed võivad saada lahti endast ja mõisteist ning viibida selles otsese kogemise Teises Maailmas. Väga paljud tahaksid, aga nad ei tea, kuidas. Paljud loodavad seda jumalateenistusilt või religioonist üldse. Kui neile seda ei võimaldata sääl, vaid dotseeritakse või aetakse igapäevast kõnekoosoleku juttu, siis peavad nad otsima vahendit viimati mujalt. Kõlab koomiliselt küll, aga paraku on ometi nõnda, et lihtsaimaks ja armetuimaks vahendiks jääb kuulus “pudel”. Maailmas leidub tõhusamaid vahendeid ja hoopis süütuid, kuid neid medikamente miskipärast nimetatakse narkootikumideks. Mõnd nendest inimene natukene endas toodab ise. Ja sellepärast võiks üks korralik materialist ütelda, et erinevus“normaalse inimese” ja teise vahel on vaid see, kas inimene toodab adrenokroomi või mitte. Kuid olm, et miski on adrenokroomi tulemus, ei seleta midagi ega naeruväärista. On ju täiesti kujuteldav, et inimene areneb adrenokroomi tootmise suunas ja inimene jõuab välja mõistetega mängimise lapsepõlvest alles siis, kui adrenokroom või mõni selletaoline aine on saanud nii tavaliseks, et inimkond ei pääse täis kasvamast, saamast inimkonnaks. Koguduseks, kes tunneb, et ainsaks olendiks, kellest saab kõnelda, on Jumal.

 

Mul tõesti ei ole häbi, et olen pakkunud oma südant. Mõne aasta eest katsusin seda, siis mind kurvastas irvitavate ilmete nägemine. Täna ei seegi mitte. Teie võite tallata teda, võite arvustada või panna tulevikuks kõrvale. Mõned teist siiski nüüd mõistavad. Neile ma rääkisin. Neist ma loodan, et nemad pääsevad. Ega tarvitse seista ükskord sääl, kus mina praegu. Sest mulle ei öelnud keegi neid sõnu, mida pidanuksin teadma. Minul ei olnud ühtegi tuge maailmas. Kahtlesin alati, kas mu taip teistest ja endast on õigustatud või ainult originaalitsemishullus. Püüdsin kuidagi olla selles maailmas, mis mind põrmugi ei huvitanud. Peccavi. Nüüd ma tean, et mu tunded olid õiged, ja tänan Jumalat. Aga nüüd mu taip mind enam ei päästa. Liiaks vähe on jäänud aega elada seda. Olgu mu olemus õpetuseks neile, kes suudavad olla Teises Maailmas. Et nad mingil tingimusel oma kaht jalga ei katsuks istutada sellesse maailma. Nagunii on selle patu tulemus ainult kannatus – suurem kui kõik kannatused, mida võib põhjustada jonnakas soov viibida Teises Maailmas. Olge võõrad siin ja majalised. Mõelge, et teie pole päris üksi, ja pidage meeles, et Teine Maailm on olemas. On vaid Teine Maailm! See “sõnade ja mõistete maailm” on nimetamismaania perioodis viibivate laste illusoorne maailm. Kannatuste maailm. (Inimene on ikkagi ainus, kes teab oma armetust, kindlusetust ja surma. See teadmine ei ole antud vaevaks, vaid selleks, et inimene oleks inimene ja ületaks selle. Kui ta ei tea või ei taha teada, käitub nagu süsteemikindel igavene olend, siis ta on laps.)

 

Pidage seda meeles ja olge rõõmsad, sest aega on vähe. Peccavi et passus sum, plura adhuc passurus.

 

Allikas: Uku Masing "Pessimismi põhjendus" http://www.apollo.ee/pessimismi-pohjendus.html