madal vererõhk

        Madala vererõhuga inimestel on raske keskenduda, pea hakkab kergesti ringi käima ja vahel nad lausa minestavad, sest elutähtsad organid, eelkõige aju, ei saa piisavalt verd.

 

Selline teadvusetus on samaaegselt märk sellest, mis tegelikult puudu on. Madala vererõhuga inimene püüab konflikte vältida, ta ei püüa end maksma panna, vaid püüab konfliktist pääseda ja tõmbab ka oma vererõhu alla. See toob sageli kaasa perifeersed vereringehäired, mis väljendavad soovimatust millegi ebameeldivaga kokku puutuda. Tekib vastuolu, mis äärmuslikul juhul võib viia teadvuse kaotuseni, et nii vastutusest vabaneda. Madala vererõhuga inimene pole kindlameelne, ei taha probleemidega ise tegeleda ega lahendada esilekerkivaid probleeme.

 

Ta ei taha tegeleda ega kindlat seisukohta võtta, pehmendades ülesandeid ja sageli ka seksuaalsust, mis omakorda on tihedalt vererõhuga seotud. Madala vererõhuga inimene tõmbub tagasi teadvustamatusse.

 

Madala vererõhu puhul tuleks pöörata tähelepanu kehalisele aktiivsusele. Seejuures tuleks eelistada jooksmisele jõutreeningut, sest küsimus pole mitte niivõrd aktiivsuses kui just soorituses. Iga päev peab pulss vähemalt kümne minuti vältel olema 130. Vahelduv külm ja soe dušš, massaaž harjaga südame suunas ja toekas soolane hommikusöök on samuti abiks.

 

Vereringele mõjuvad viis kerget söögikorda paremini kui kolm toekat. Väike kogus alkoholi ei tee paha, kuid suurem kogus alkoholi teeb kahju, sest see avardab veresooni ja veri voolab veelgi loiumalt. Tihtipeale on abi mustast kohvist, kuid mitte kõik ei talu seda ja stressi korral teeb kohv mitte reipamaks, vaid uimasemaks. Samuti tuleb rohkelt juua, sest sageli on vedelikutarbimine nii madal, et see hakkab vereringet pärssima.

 

Kuid tõeliselt abiks on suhtumise muutmine. Madala vererõhuga inimene peab õppima kõige ebameeldiva eest mitte põgenema, sest iga puudujääk on ka terendav võimalus ja ülesanne. Meie ülesandeks on aga igast puudujäägist õppida. 

 

Tuleb tunnistada, et madala kui ka kõrge vererõhu puhul napib meil baasusaldust. Selline baasusaldus tekib enne inimese sündi ja seda on hiljem väga raske omandada, kuid just see ongi antud juhul meie ülesanne. Me peame mõistma, et elu püstitab meie arenguks vajaliku ülesande ja saatuse eest põgenemine sunnib sama õppetundi karmimalt kordama, kuni me ei saa enam pageda ja peame elu ülesande täitma.

 

_____________________________________________________________________________

 

Jüri Kaik MD, PhD, FESC, professor, TTÜ Tehnomeedikumi kardioloogiakeskuse direktor.

 

Madal vererõhk pole haigus, nagu seda on kõrge vererõhk. Alanenud vererõhk on inimese omapära, mis üldjuhul arstiabi ei vaja.

Pole olemas ideaalset vererõhku, see on kas kõrgenenud või mitte, ütleb kardioloogiakeskuse direktor Jüri Kaik. Kõrgest vererõhust saab rääkida, kui ülemine rõhk on rohkem kui 145 mm ja alumine üle 90–95 mm. Alanenud vererõhu puhul seesuguseid kriitilisi piire pole. Kui kõrge vererõhk vajab pidevat jälgimist ning vahel ka regulaarset ravi, siis madala vererõhu korral aitab aktiivne eluviis. Alanenud vererõhuga harjub inimene ära ja tunneb end tavaliselt hästi.

 

Madala vererõhu puhul tuleb ette verevarustushäireid. Need annavad kõige sagedamini tunda külmetavate käte ja jalgadena, aga ka seedimisprobleemidena. Häiritud võib olla ka naha verevarustus: ärritudes nägu kas kahvatub või lööb punetama, võivad esineda kuumahood. See on tingitud asjaolust, et madala vererõhu korral piirab organism verevarustust talle eluliselt vähem tähtsatena tunduvates kohtades – üldjuhul jäsemetes ja seedetraktis. Eluliselt tähtsaid kohti võib aga organism samas vahetevahel koguni üle varustada – tekib näoõhetus, otsmik higistab jne. 

 

Ebameeldivustest aitab üle sportimine, enese liigutamine. Ka soovitatakse madala vererõhu puhul rohkem vedelikku juua, süüa võib keskmisest soolasemat toitu. Vere paneb käima paar-kolm tassi filtrikohvi päevas (kannukohv tõstab liialt vere kolesteroolitaset).

Kroonilise väsimuse sündroom
 
Alates 1988. aastast on eraldi haigusena diagnoositud CFSi ehk kroonilise väsimuse sündroomi, millega sageli kaasneb madal vererõhk. Haigus esineb umbes 400 inimesel sajast tuhandest. Seega peaks Eestis olema ligi 6000 CFSi põdejat. Kahjuks jääb aga see haigus tihti diagnoosimata ning ravimata.

Kroonilise väsimuse sündroomi sümptomid on peale madala vererõhu ka pidev väsimus, unisus, peapööritus ja lihasevalud. Miks CFS tekib, seda veel täpselt ei teata. See võib olla põhjustatud kas viirusest, bakteritest, geneetilisest eelsoodumusest või keskkonna mõjutustest. Uurimuste käigus on selgunud, et näiteks antidepressandid ja B12-vitamiin sel puhul abi ei anna, kuid näiteks rosmariinipreparaadid on suutnud CFSi sümptomeid leevendada. 

II tüübi diabeet

        See on nn vanadusdiabeet. Ilmneb reeglina pärast 40. eluaastat ja selle all kannatab 90% diabeetikutest. Vanadusdiabeedi puhul mängivad olulist rolli eeldused. Selle vallandajaks on reeglina ülekaal. Keha toodab küll insuliini, kuid seda mitte piisavalt.

Diabetes mellitus ehk melliitdiabeedi puhul ei omasta keha toidust suhkrut ega suuda seda töödelda. Suhkur on armastuse ja poolehoiu sümbol. Vanavanemad väljendavad oma armastust lapselaste vastu maiustustega, ülekaalulised lohutavad end maiustustega ja peletavad üksindust. Suhkur on seega positiivsete tunnete, armastuse ja poolehoiu sünonüüm!

Suhkruhaige kehaline reaktsioon näitab, et ta suudab poolehoidu ja armastust (selle materiaalne vorm on suhkur) vastu võtta, kuid mitte omastada. Ta ei suuda ümbritsevate poolehoidu ära seedida. Kuigi tema veresuhkru näitaja on kõrge ja ta kannab endas piisavalt armastust, ei oska ta sellega midagi peale hakata ja annab selle puutumatult jälle ära. Maiustustega püüab ta asendada seda, mis tal tegelikult puudu on, ta suunab oma elu ja tegevuse asendustasandile. Aga nagu ka maiustuste puhul, jääb sellest kibe kõrvalmaitse.

Suhkruhaige tõrjub poolehoidu ja armastust, kuid samal ajal ta vajab seda. Ta loobub sellest kas teadlikult või alateadlikult, keeldudes seda vajadust tunnistamast. Nii kaotab ta võime armastust vastu võtta ja viimaks seda ka ise ilmutada. Kes elu "magusast poolest" sel viisil eemale tõmbub, muutub paratamatult "hapuks".

Melliitdiabeedi vallandajaks on sageli kriis, šokk või mõni olukord, mis nõuab kogu isiksuse uut korraldust ja organiseerimist, kus inimene peab endaga rinda pistma. Individuaalsed diabeedi vallandavad tegurid võivad olla sama mitmekesised nagu elu ise.

Näiteks võib töötuks jäämine tekitada mehes tunde, et perekond ei hinda teda enam. Enda arvates polegi ta enam ümbritsevate poolehoidu väärt, sest ta on perekonna toitjana ebaõnnestunud. See olukord võib mõjuda nii, et ta ei taha tõepoolest enam oma perekonna armastust ja poolehoidu vastu võtta ja hiljem ei pruugi ta seda suhkru kujul enam suutagi.

Teine näide minu praktikast. Viieteistkümneaastane nooruk haigestus ootamatult diabeeti. Vanematega rääkides sain teada, et noorukit ümbritsevad pidevalt vanavanemad ja arvukad sugulased. Ent suguseltsis valitsesid vastuolud ja peagi ei teadnud nooruk enam, kuidas "paha" tädi hellitustesse suhtuda või kelle korraldusi täita. Tal olid sõna otseses mõttes armastuse hindamise häired.

Diabeet näitab, et ma ei suuda elu magusamat poolt, armastust ja naudinguid, vastu võtta, sest arvan, et pole poolehoidu ara teeninud. Arvan, et ma pole armastust ära teeninud, sest see ei tundu minuga kokku kuuluvat. Mul napib armastamisvõimet (sageli on selle põhjuseks analüüsimata pettumus) ja nüüd ei julge ma oma armastust või soove tunnistada. Ma olen asendustoidul.

Ülekaal näitab, et ma vean endaga kaasas midagi ülearust või üritan olla midagi enamat või teistsugune, kui ma tegelikult olen. Nii omandan ma teistsuguse vormi, sest ma olen oma tegelikust vormist lahti öelnud.

Teil tuleks endalt küsida, kuidas on lood enesehinnanguga, kui armastamist väärivaks te end peate. Kontrollige, kui armastamisvõimeline te olete. Vallandajaks on sageli hirm seksuaalsuse ees või pettumus partnerlussuhetes. Kui olete reaktsiooni põhjusele jälile saanud, siis saate ka käitumist samm-sammult muuta. Siin peituv üleskutse on aga alati ennast armastada ja mõista, kui armastamist väärt ja ainukordne te olete. 

Iga inimene on ainukordne olend, kellel on tähtis ülesanne ja eesmärk. Kes võtab omaks enda olemuse, see saab omaks võtta ka armastuse ja rõõmu. Tal pole enam enda vastu välja astuda ja ta võib lubada endale luksust enda elu nautida.

rasvumus ja ülekaal

        Keha ja hinge vastastikune seos kajastub eriti selgelt söömisharjumuste puhul. Juba imikule pole toitumine mitte üksnes ühe põhivajaduse rahuldamine, vaid ka armastuse ja hoolitsuse tunnetamise mõõdupuu. See seos säilib tugevamal või nõrgemal kujul kogu elu vältel.

 

Kui tunneme hilisemas elus, et meid ei armastata piisavalt või napib meil turvalisust, siis sunnib meid ürgne instinkt meid rohkem sööma, et võiksime taas kogeda algset turvalisust. Muidugi ei vaigista söömine armastusenälga. Pärast sööki oleme küll täissöönud, kuid mitte rahuldatud. Sisemine tühimik jääb püsima. Selle mehhanismi käivitavad ka igavus ja rahulolematus. Tegelikult januneme armastuse, tunnustuse ja turvalisuse järele.

 

Igatsus helluse ja läheduse järele väljendub kehaliselt näljana ja nälja vaigistamise käigus suureneb keha kontaktpind, mis tagab suurema võimaluse, et meist on suurenenud kehamassi arvel võimatu mööda vaadata.

 

Söömistungi varjus peitub alati nõrk mina, mida on vaja väliste vahenditega kompenseerida, kuid mis loomulikult ei paku mingit lahendust. Inimene õgib oma hirmu ja pettumuse enda sisse ning püüab oma sisemist tühjust söögi abil täita. Sagedamini toimub see siis, kui juba vanemad käitusid samal viisil. Süües kogetakse rahulolematust, hirmu, pettumust, kurbust, ebakindlust, frustratsiooni, üksindust, pinget, depressiooni ja armastuse vähesust. Tegelikult otsib inimene aga hoopis kontakti, turvalisust, hellust, edu, tunnustust ja armastust.

 

Ülekaaluline kannab endaga kaasas asju, mis muudavad ta elu raskeks - ennekõike on see vale minapilt. Sügavamal sisimas ta muidugi teab, et tegelikult pole ta selline. Ta tõrjub oma tegeliku olemuse eemale. Seetõttu ei saa eluenergia vabalt voolata, lahendamata probleemid kuhjuvad välise kehamassina ja teevad elu kahekordselt raskeks. Tuleb õppida fassaadi maha lammutama, blokeeringuid kõrvaldama, rollide mängimist lõpetama ja kaitsemüüre kõrvaldama.

 

Ülekaalulisel pole vaja püüda teistsugune olla või ümbritsevat muuta, vaid olla lihtsalt tema ise. Kui ma olen täiesti mina ise, siis pole mul vaja olla tähelepanu keskpunktis, sest kõik ei tiirle enam minu väikse mina ümber, vaid ma elan oma olemuse keskmes, puhkan iseendas, olen oma elu keskpunkt ja lasen teistel olla nii, nagu nemad seda on.

 

Samuti tuleb loobuda mis tahes mõõdupuudest ja püüda mitte olla teistsugune või tähtsam, vaid lasta endal viimaks olla mina ise. Ennast tuleb võtta sellisena, nagu te olete ja selle üle rõõmustada. Endale ei tohi survet avaldada, sest see häirib sisemist harmooniat.

 

Ärge võtke elu enam nii raskelt ja tunnistage, et elu tahab olevikku tõepoolest heaks muuta. Mõelge sellele, et teil pole hea olemiseks vaja midagi teha, te juba oletegi seda.

 

peavalu ja migreen

        Peavalud tekivad sellel, kes liiga palju pead murrab ja liiga palju mõtleb, selle asemel, et probleeme lahendada. Sellel, kes pidevalt samade mõtete otsa komistab.

Peavaluga kaasneb tavaliselt surve peas. Seega oleme surve all mõistuse abil asjad selgeks rääkida, neid mõista või need läbi töötada. Teisalt ilmneb koos peavaluga pinge, sest midagi pole korras, see käib läbi pea. Surve säilib seni, kuni püsib vastusurve. Niipea, kui te suudate ennast sisemistest pingetest vabastada, on ka surve ja pinge kadunud.

Migreeni ja tegelikult ka peavalu, peapõhjuseks on meie teadlik kui ka alateadlik ülepaisutatud auahnus ja tahtmine. Kes selliselt ennast survestab, see kogeb seda peagi ka kehaliselt. Peavalu on pingutamise otsene tagajärg. Inimene pürib saavutuste ja tunnustuse poole, kuid hirm ebaõnnestumise, äraütlemise ees, samuti hirm ja häbi (kujuteldava) kaasinimeste poolt alavääristamise ees on juba sisse programmeeritud. Migreenihoog on organismi kaitserefleks, mis aitab reaalsuse eest põgeneda, et saaksime vältida ülesannete täitmist ja saavutamist. Haigushoo vallandajaks võivad olla ka sügav rahulolematus või teadvustamata agressioon survestavate põhjuste vastu. See, kes peab mingi olukorraga leppima, kuigi ta on oma elu ja  ettetulevad olukorrad teisiti planeerinud. 

Migreeni teine põhjus on teadvustamata raskused ja probleemid seksuaalvaldkonnas. Migreeni all kannatajate puhul võib täheldada kaht vastandlikku hoiakut: ühelt poolt seksuaalsuse täielik allasurumine ja teisalt ülekompensatsioon - ülemäärane enese eksponeerimine, teadlik avatus ja lõbusus. Mõlemad hoiakud näitavad, et see teema valmistab inimesele probleeme. Samuti seda, et inimene pole valmis oma tasandil probleemidega tegelema, sest pelgab selle kehalist külge. Seepärast tegeleb ta probleemiga peas, kus valitsev pinge kutsub esile migreeni või peavalu.

Peavalu näitab, et ma survestan end mõtetega. Ma mõtlen palju ja murran pead. See teeb haiget eriti siis, kui mul on tugev tundeelu, kuid ma ei kuula oma tundeid, vaid elan üksnes mõistusega kooskõlas. Kui ma ohjan oma tundeid rangelt mõistuse abil, siis satun ma surve alla. Seepärast ei tohi ma oma tundeid pidevalt mõtte abil tagasi hoida.

Peavalud, eriti aga migreen, on märk sellest, et ma tahan olla teistsugune, kui olen. Ma ei vasta iseenda nõudmistele, kardan läbi kukkuda.

Küsige endalt: kas ma olen liiga põikpäine? Mille üle ma pead murran ja miks? Sageli on see, mida mõttes õigeks peetakse ja tegelik elu omavahel vastuolus ja nii satub inimene surve alla. Seepärast tuleb üha rohkem elada kooskõlas sisemise juhtimise ja mitte ainult mõtlemisega. Mõtlemine ütleb sageli ei, selle asemel et öelda jah elule nii, nagu see on. Te peate endale teadvustama: ma elan praegu ja elan nii, nagu ma olen, elan kooskõlas oma seesmise tegelikkusega, mitte ettekirjutuse varal, mis dikteerib mulle, mida ei tohi ja kuidas ma pean käituma. 

Kes jahib ideaali, see eitab enda tegelikkust. Tuleb lõpetada kaasinimeste ja ühiskonna näiliste reeglite pilli järgi tantsimine, sest muidu elategi ideaalide kujutluses maailmast ja inimestest. Täiesti võimalik on vabaneda piiravatest ettekujutlustest ja olla viimaks vaba - vaba iseenda jaoks.

___________________

EESTI PEAVALU SELTS

Migreen on üks kroonilise peavalu alaliike, mille all kannatab erinevate uuringute andmetel umbes 10% elanikkonnast. Kalduvus migreeni haigestuda on ca 80% ulatuses perekondlik, seega on enamasti päritav haigus. Haigus levib seni seletamata põhjusel edasi eelkõige naisliini pidi. Eriti sageli kannatavad migreenihoogude all naised (umbes 3 korda sagedamini kui mehed) vanuses 18-40 aastat. 

Migreen esineb peavaluhoogudena, mis võivad kesta mõnest tunnist mitme päevani. Küllaltki sageli võib valu olla väga tugeva ja piinava iseloomuga, mis pärsib täielikult igapäevase tegevuse. Tihti lisanduvad sellele veel tugev iiveldus või isegi oksendamine. Samuti täheldavad paljud patsiendid, et väiksemgi müra või päevavalgus on migreenihoo ajal muutunud väljakannatamatuks. 

Migreen ei ole psüühikahäire ega ka haigus, vaid periooditi esinev häire. See ei ole välja ravitav, kuid temaga on võimalik hästi "toime tulla"! 

Seega ei ole migreen lihtsalt peavalu, vaid keeruline, paljuski veel segase tekkega, neurootiline häire. Õnneks on tänaseks välja töötatud uued spetsiifilised ravimid, mis on tõeliselt efektiivsed migreenihoogude kiireks leevendamiseks.

vähk - põhjus ja tagajärg

ROBIN GIBB: "VÄHK ON LÕIV KUULSUSE EEST."

 

BNS 17.04.2012 

 

1970ndate aastate vendadetrio The Bee Geesi laulja Robin Gibb vaagub haiglas hinge. Soole- ja maksavähki põdev muusik varises kopsupõletiku tagajärjel koomasse ja lähedased kardavad, et tema surm on mõne päeva küsimus. Mis veelgi hirmsam: tervisehädad on liiga varakult hauda viinud ka Gibbi kaks venda.

 

62 aastane Robin Gibb tunnistas mullu novembris, et tal on mitu kuud tagasi diagnoositud maksavähk. Tagatipuks haigestus ta kopsupõletikku. Kuid pärast kurnavat keemiaravi kinnitas laulja poolehoidjatele, et tunneb end fantastiliselt. "Olen nüüd teel paranemise poole ning teie palved ja head soovid mõjuvad mulle suurepärase toonikumina. Usun, et tänu teile saan ma terveks."

 

Jaanuarikuises Mail on Sunday intervjuus rääkis Robin, et oli üle poolteise aasta kannatanud peensoolepõletiku all. Arstid tegid operatsiooni, mille käigus avastati peensoolevähk. See aga kandus edasi maksa.

 

Surmahaigusega võideldes ei unustanud Gibb kaaskannatajaid ja jätkas heategevustööd. "Ta on väga tugeva tahtejõuga – kui keegi sellest haigusest jagu saab, siis on see Robin," väljendas poplegendi sõber Daily Mirrorile veendumust.

 

Märtsikuises The Suni intervjuus jättis Robin Gibb aga rõhutud mulje. 2003. aastal oli väändunud soolestiku lõikusel surnud tema kaksikvend Maurice. 1988. aastal olid nad kaotanud noorema venna Andy. "Vahel mõtlen, kas mitte kõik tragöödiad, mida mu pere on pidanud kannatama, Andy ja Maurice’i varajane surm ja kõik, mis minuga hiljuti on juhtunud, pole mitte mingi karmahind, mida me kogu kuulsuse ja rikkuse eest maksame," arutles ta.

 

Inglismaalt Mani saarelt pärit vendadetrio oli saanud nautida kuulsust juba 1960ndate lõpus. Kuid John Travolta tantsufilm "Laupäevaõhtune palavik" (1977) tegi neist ülemaailmsed superstaarid. Kui noorte poistena oli nende kolmehäälse vokaali trump olnud Robini selge vibraato, siis diskoperioodil sai The Bee Geesi trumbiks Barry falsett.

 

R.I.P. (22.12.1949 - 20.05.2021)

______________________________

 

VÄHK

 

Iga inimese kehas on ligikaudu 200 000 vähirakku. Seda pole just terve keha rakukogumist eriti palju, aga meis kõigis pesitseb potentsiaalne vähk ja see on loomulik seisund.

 

Vähirakud on nõrgad ja paljunevad märksa aeglasemalt kui terved keharakud. Teatud olukorras võivad nad end ümber kujundada ja muutuda terveteks keharakkudeks. Keha immuunsussüsteem on piisavalt tugev, et hävitada degenereerunud rakud niipea, kui ta neid märkab. Oht peitub selles, et inimene võib oma immuunsussüsteemi töö aeg-ajalt blokeerida. Selle põhjuseks on koormus, stress, alkohol, mõnuained, kibestumine, vihkamine, üksindus, liigne muretsemine, aga ka vale toitumine, ebahõige hingamine, haiguskolded hammastel, mandlitel või põsekoopas. Oma osa mängivad ka geopaatilised pingealad, nn maaväljad.

 

Vaimsetes väärhoiakutes peituvad eriti tugevad vähki soodustavad tegurid. Sedasorti hoiakutega inimesed kalduvad enesehaletsuse või klammerduvad vana viha või pettumuste külge. Nad ei suuda andestada, inimlikke suhteid hoida, nad kannatavad alaväärsustunde all või tunde all, et neid tõrjutakse. Sageli on nende tunnete juured lapsepõlves.

 

Vähiuurijad on teinud kindlaks vähi tekkimise eelduste järgnevad seaduspärasused:

 

1.  Vähk tekib isikliku tragöödia tagajärjel, millega pole toime tuldud ja millega kaasneb sisemine isolatsioon. Mida raskem on inimese üldine seisukord, seda kergemini see tekib.

 

2.  Isikliku tragöödia laad määrab vähi tekkimise asukoha. Rinnavähi (ainult naistel) tekkimise oht on suur siis kui hingelis-vaimne partnerlussuhe on häiritud. See võib olla suhe abikaasa, sõbra, lapse, ülemuse või õpetajaga.

 

3.  Vähi kulg vastab täpselt vähi vallandanud konflikti ainese läbitöötamisele. See mõjutab nii haiguse intensiivsust, eskaleerumist ja lakkamist, aga ka ajalist kestvust ning haiguse täielikku kadumist.

 

Siit lähtub järgnev vähiteooria:

 

a)  Vähk tekib keha kaitsemehhanismide blokeerimise tagajärjel, mille põhjuseks on hingelis-vaimne väärprogramm.

 

b)  Haigus areneb senikaua ja sel määral, kui see väärprogramm püsib.

 

c)  Kui haiguse käivitanud sündmus leiab lahenduse, siis kaotab ka vähk aktiivsuse.

 

Meie tervis peegeldab seega meie eluviisi. Kes soovib oma tervist parandada, see peab parandama ka oma elamisviisi. Haigus on alati märk loobuda oma praegusest teest. Vähi suhtes kõige vastuvõtlikumad on need, kes oma emotsioone alla suruvad. Niipea, kui neile saab osaks mingi isiklik tragöödia, ei suuda nad oma reaktsiooni vältida ja see haarab nad täielikult oma võimusesse.

 

Vähk on teadvuses kasvavate negatiivsete tunnete tagajärg. Kui kehas on midagi võõrast, siis näitab see, et ka hinges on midagi võõrast, millest tuleb vabaneda. Selle tõdemuse olulisust näitab 4000 vähihaige uuring Ameerika Ühendriikides. Eranditult kõik olid minevikus läbi elanud lahendamata depressiooni ja see andis ka märku nende haiguse algusest.

 

Seega ei ilmne vähk mitte üksnes kehas, vaid ka meelelaadis, partnerlussuhetes ja tööelus. Mõttetu ravida üksnes keha kui hingelised metastaasid löövad kehas uuesti välja. Et seda ei tekiks on meil vaja silmas pidada reeglipärast psühhohügeeni. Mõelge õhtul möödunud päev läbi, et ükski konflikt ei jääks lahendamata. Samuti tasuks hommikul läbi mõelda eesootava päeva sündmused ja nende jaoks teadlikult kujundada positiivsed käitumismallid.

 

Vähil on mitmeid vallandavaid tegureid, kuid peapõhjus on siseilma saastatus ja mürgitatus.

 

___________________________________

 

Õhtuleht

6.07.2013

AINSANA BEE GEES'IST VEEL ELUS BARRY: "VIIS VIIMAST AASTAT EI SUHELNUD ME ÜLDSE!"

 

"Viis viimast aastat ei suhelnud me üldse," nendib bändi Bee Gees moodustanud vendadest Gibbidest veel ainsana elav Barry. Vend Robini igavikku lahkumine mullu suvel masendas Barryt eriti rängalt seetõttu, et nende suhted olid lootusetult sassis.

 

"Robini surm tekitas mul depressiooni ja oli hetki, kui mõtlesin, et elu pole enam elamist väärt," pihtis Barry Gibb (66). Tema vend Maurice suri 2003. aastal, Robin mullu kevadel. Noorim vend Andy, kes tegi soolokarjääri, heitis hinge kõige esimesena, 1988. aastal. Üsna noorelt lahkus ka Gibbide isa Hugh, kelle murdis infarkt varsti pärast Andy surma. Saatuse irooniana on ainsana veel elavate kirjas Barry, vendadest vanim.

 

Nooruses käis äärmuslik võitlus

 

Suurimat meelehärmi olevat Barryle valmistanud see, et enne kui vikatimees nad igaveseks lahutas, mõranesid vendade omavahelised suhted. Pärast Maurice’i surma polevat Barry ja Robin enam tundnud, et Bee Gees on üks tervik, nende vahel idanes konkurentsiseeme ja nad hakkasid teineteisest üha enam võõranduma. Eriti ambitsioonikas olnud Robin. "Maurice oli ekstravert. Robin muretses lakkamatult. Ma ise pidin hoolt kandma, et ikka palka saaksime ja püsiksime esinemisvalmis," kirjeldas Barry Bee Geesi rollijaotust. "Nooruses käis meie vahel äärmuslik võitlus – kes osutub populaarsemaks, kellele jätkub rohkem rambivalgust? Viis viimast aastat ei suhelnud me Robiniga üldse," nentis Barry mõrult.

 

"See oli ligikaudu sama seis, mis Lennonil McCartneyga," vihjas ta legendaarse The Beatlesi liikmetele (kui John Lennon 8. detsembril 1980 mõrvati, olid tema teed bändikaaslastega lahku läinud ning suhted Paul McCartneyga üsna teravad). "Mis mind eriti masendas – Robiniga polnud mul võimalust korralikult hüvasti jätta. Ainuke hetk, kui tundsin, et oleme lõhest üle saanud, oli siis, kui teda surma eel suudlesin. Andy ja Maurice’i juurde ma enne nende surma ei jõudnudki. Maurice lahkus ainult paari päevaga, niisiis väga kiiresti. See oli kõigile šokk."

 

"Kui Robin suri, tundsin süüd ja kahetsust."

 

Robin Gibbi maksa- ja soolevähki hääbumine kestis kaks aastat. "Terve aasta jagu ei mõistnudki ma, kui rängalt haige ta oli. Taipasin alles siis, kui lehes tema pilte nägin, et midagi peab olema väga valesti. Aga ma ei suutnud kelleltki vastuseid välja pigistada. Robini naine Dwina hakkas asjade seisu vähehaaval avama ning alles siis, kui venna surmani jäi pool aastat, hakkas ta avameelitsema," meenutas Barry. Tema sõnul ärgitas teda venna surivoodile kihutama tohter, kellele ta ajalehest Robini pilti näitas. Lõpu eel ei suutnud Robin enam rääkida. Ta oli hapnikumaski all ning veel vaid haruharva täiel teadvusel. Robini surmahetkeni Barry tema sängiserval vastu ei pidanudki: "Ma ei suutnud seda taluda. Kui Robin suri, tundsin süüd ja kahetsust. Meie vahel oli nii palju seda, mida me ei suutnud näha. Elul oli pakkuda paljugi, mille järele me isegi ei küünitanud," jätkas Barry kibedat pihtimust. Barry sõnul on tal siiamaani ääretult kahju, et ei tema ega vennad õigel ajal mõistnud, milline erakordne nähtus oli Bee Gees.

 

Leinast üle saada aitas Barryl taas lavalaudadele ronimine. Et ta end üksildasena ei tunneks, kutsus ta kampa oma kitarristist poja Stepheni ja Maurice’i vokalistist tütre Sami.

 

Gibbide needus – surmakülvavad haigused

 

Suurbritannia ja Iirimaa vahelisel Mani saarel sündinud vendadele Gibbidele oli saatuse poolt määratud kõrge tähelend (nad müüsid üle 220 miljoni plaadi), aga paraku ka raske saatus. Noorim Gibbi vend Andy suri vaid 30aastaselt südamelihasepõletikku, millele arvatavasti aitas kaasa tema ennasthävitav eluviis – ta oli juba aastaid alkoholi- ja narkosõltlane. Vahetult enne Andy surma olid Bee Geesi kuulunud vennad Gibbid otsusele jõudnud, et ka Andy liitub bändiga. Kolm aastat pärast Andy surma niitis infarkt vendade isa Hugh’, kes oli nooruses samuti muusik. Paraku ei olnud sel määratud täituda.

 

Viinakuradiga oli kimpus ka Maurice Gibb, kes püüdis 1990ndatel selle vastu viimaks ka abi otsida. Paraku oli kahju juba tehtud. 12. jaanuaril 2003 suri 53aastane Maurice ootamatult infarkti. Järgmine hoop tabas perekonda 2011. aastal, kui Maurice’i kaksikvend Robin sai teada, et põeb maksavähki. 2012. aasta kevadel langes kopsupõletikku haigestunud 62aastane Robin koomasse ja suri 20. mail. Barry Gibb rõhutas Daily Mailile, et pärast vendade surma on ta oma tervise suhtes vaat et paranoiline. Ta ei söö punast liha ja on loobunud piimatoodetest. Barryst kaks aastat vanem õde Lesley on Daily Mirrorile öelnud, et Robin uskus needust: "Ta arvas, et meid karistatakse kuulsuse ja jõukuse eest."