"Tiibeti surnuteraamat" [esimene staadium: chikhai]

INVOLUTSIOON

 

Avaldunud universum koosneb kahest põhilisest "liikumisest", evolutsioonist ja involutsioonist. Kui evolutsioon on liikumine madalamast kõrgemani, siis involutsioon on liikumine kõrgemast madalamani - liikumine, mis "mähib" või "involveerub" kõrgemad olemise tasandid madalamatesse. See on liikumine mööda suurt Olemise Ahelat "allapoole".

 

Ma pean lugejat hoiatama, et me teeme siinkohal nii-öelda täispöörde - vähemalt võrreldes selle evolutsioonilooga, mis on seni meie tähelepanu all olnud. Siiani oleme rääkinud üha kõrgematest teadvuse struktuuridest, liikunud mööda ülespoole viivat teed. Nüüd pöördume loo teise poole juurde - hakkame arutama kõrgemate olemisviiside laskumist ja mähkumist, involveerumist madalamatesse olemisviisidesse. Selle protsessi mõistmiseks peab lugeja õppima nii-öelda tagurpidi kõndima.

 

Igavikulise filosoofia järgi peavad selleks, et evolutsioon ehk kõrgemate struktuuride avaldumine saaks üldse toimuda, need kõrgemad struktuurid teatavas mõttes algusest peale olemas olema; nad peavad olema potentsiaalina madalamate olemisviiside sisse mähitud. Kui see nii ei ole, siis pole evolutsioon muud kui loomine ex nihilo. Ning nagu teoloogid juba ammu teavad, mitte millestki ei saa mitte midagi - ex nihilo nihil fit. Involutsiooni lugu on aga lihtsalt lugu sellest, kuidas kõrgemad olemisviisid kaovad madalamatesse - kuidas nad mähitakse ja mässitakse nendesse madalamatesse seisunditesse. Involutsioon ehk kõrgema mässimine madalamasse on eeltingimuseks evolutsioonile ehk kõrgemate seisundite avaldumisele madalamatest.

 

Involutsiooni kaugemais punktis - mis on lihtsalt plerooma ehk materiaalne maailm - on kõik kõrgemad ja kõige kõrgemad seisundid mässitud eristumata potentsiaaliks. Kõrgeim ja madalaim, lõputu ja lõplik, vaim, meel ja mateeria - kõik on mässitud eristumata mitteteadvuslikuks potentsiaaliks: see moodustabki alus-mitteteadvuse. Evolutsioon on lihtsalt selle kokkumässitud potentsiaali lahtirullumine - kõik erinevad olemisviisid, alates madalamast (plerooma) ja lõpetades kõrgeimaga (Atman) saavad viimaks alus-mitteteadvusest esile kerkida. Selle protsessi igas staadiumis asendub madalama ja kõrgema sulandumus madalama ja kõrgema integratsiooniga. See on protsess, mis ei saa toimuda enne, kui madalam ja kõrgem on eristunud ja disidentifitseerunud. Evolutsiooni lõppedes on kõik alus-mitteteadvusesse mässitud struktuurid teadvusesse kerkinud; alus-mitteteadvus on tühjendatud, jäänud on ainult Atman, Teadvus kui Selline.

 

TIIBETI SURNUTERAAMAT

 

Sinuga juhtus midagi enne, kui sa sündisid. Sa võid sellest nii metafoorselt, sümboolselt kui ka müütiliselt - sa võid seda võtta ka sõna otseses tähenduses, kindel on üksnes see, et sinuga juhtus midagi enne, kui sa sündisid. Selles peatükis esitan ma ühe versiooni sellest erakordsest loost.

 

"Tiibeti surnuteraamat" http://en.wikipedia.org/wiki/Bardo_Thodol on üks mitmetest spirituaalsetest dokumentidest, mille eesmärgiks on kirjeldada "sündmusi" enne sündi (või taassündi). See kirjeldab sündmusi, mis toimuvad väidetavalt füüsilisest surmahetkest kuni füüsilise taassünni hetkeni uues kehas - sündmuste jada, mis toimub väidetavalt kuni neljakümne üheksa päevase perioodi vältel. Raamatu tiibetikeelne pealkiri on Brado Thotrol (klassikalistes töödes on kõige sagedasemaks kirjapildiks Brado Thodol), milles "brado" tähendab lõhet, üleminekuseisundit, vahepealset seisundit, või nagu mina seda eelistan öelda, "vaheolu". Neljakümne üheksa päevane periood on "vaheolu" surma ja sünni vahel.

 

Tegelik sündimise akt - emaüsast väljumine - ei ole aga ainus sündimise liik. Budistlik mõttetark Ippen http://en.wikipedia.org/wiki/Ippen on selle kohta öelnud nii: "Iga hetk on viimne hetk ja iga hetk on taassünd." See tähendab, et sünd ja surm toimuvad samuti hetkest hetke, kogu aeg, praegu. Iga hetk paiskub terve universum koos kõigi selle asukatega olemisse ning iga hetk taanduvad nad ülimuslikuks aluseks. Nad sünnivad iga hetk, nad surevad iga hetk. Kuna brado on lihtsalt surma ja taassünni "vaheolu" seisund, siis järelikult eksisteerib tõeline brado ka käesoleva ja järgmise hetke vahel. Niisiis, brado-seisund toimub hetkest hetke koos maailmade tõusu ja langusega.

 

Seega on olemas kaks põhilist bradot ehk "vaheolu" - üks toimub füüsilisele surmale järgnevate ajaliste sündmuste jada vormis ning kestab kuni nelikümmend üheksa päeva, teine toimub praegu, hetkest hetke. Tiibeti traditsioon lisab neile ühe lihtsa ja määrava tähendusega märkuse: need kaks bradot on üks ja seesama. (See, mis toimus sinuga enne sinu sündimist, on seesama, mis toimub sinuga praegu, hetkest hetke. Mõista ühte tähendab mõista teist - just sellepärast toonitavad tiibetlased, et surnuteraamat on täpne käsiraamat selle kohta, kuidas elada oma elu. Ma kirjeldan lühidalt brado-seisundi sündmusi, nii nagu need surmale järgneva neljakümne üheksa päevase perioodi vahel väidetavalt toimuvad, seejärel rakendame selle arusaama hetkest hetke olemise brado-seisundile.

 

Sinuga juhtus midagi enne, kui sa sündisid. Toimus see:

 

ESIMENE STAADIUM: CHIKHAI

 

Neljakümne üheksa päevase brado-seisundi sündmused jagatakse kolmeks põhiliseks staadiumiks: chikhai, chonyid ja sidpa (sellises järjekorras).  Vahetult pärast füüsilist surma siseneb hing chikhaisse, mis on lihtsalt puhas ja hiilgav dharmakaya seisund, lõplik Teadvus, brahman-atman. See lõplik seisund antakse - kingitusena - kõigile indiviididele: nad pistetakse otse lõplikku reaalsusse, nad eksisteerivad hetkel ülima dharmakaya kujul. "Sel hetkel," ütleb Brado Thotrol, "kogevad kõik aistmisvõimelised olendid seda esimest Reaalsuse Puhta  Valguse Brado sähvatust, mis on Dharmakaya Eksimatu Meel." Teisiti väljendudes ütleb Thotrol meile veel, et "sinu enese teadvusel, mis on kiirgav, tühi ja Kiirguse Suurest Kehast lahutamatu, ei ole sündi ega surma, ta on Muutumatu Valgus - Buddha Amitabha. Sellest teadmisest piisab. Tajuda, et sinu enese intellekti tühjus ongi buda-olek ... tähendab hoida ennast Jumalikus Meeles." Lühidalt, vahetult pärast füüsilist surma haaratakse hing kaasa ja ta saab üheks lõpliku/kausaalse kehaga (kui me võime neid koos käsitleda).

 

Selle lühikese Bardo Thotroli kokkuvõtte vahele puistan ma ka omaenese kommentaare involutsiooni ja Atmani projekti olemuse kohta involutsioonis. Märkigem alustuseks, et brado-kogemuse algul on hing tõstetud Olemise äärmiste kõrgusteni, lõpliku Ühtsusseisundini - see tähendab, et ta alustab oma brado-teekonda tipust. Kuid tippu ta harilikult ei jää ning Thotrol seletab meile, miks. Walter Evans-Wentzi http://en.wikipedia.org/wiki/Walter_Evans-Wentz sõnadega: "Puhta Valguse sfääris [kõrgeim chikhai staadium] kogeb indiviid oma vaimuseisundis ... hetkelist tasakaalu, täiuslikku [lõplikku] üksolu. Kuna tavaline indiviid pole harjunud taolise ekstaatilise mitte-ego seisundiga, [kausaalse] teadvuse seisundiga ... siis puudub tal jõud selles seisundis funktsioneerida; karmalised kalduvused varjutavad teadvus-printsiibi mõtetega isiksusest, individualiseeritud olemisest ja dualismist ning teadvus-printsiip langeb tasakaalu kaotades Puhtast Valgusest välja.

 

Hing langeb sellest lõplikust Üksolust välja, sest "karmalised kalduvused varjutavad teadvuse" - "karmalised kalduvused" tähendavad otsimist, püüdlemist, soovimist, seega tegelikult erost. Selle erose-otsingu edenedes hakkab täiusliku Üksolu seisund (illusoorselt) "kokku varisema". Või teise nurga alt, kuna indiviid ei suuda puhta Üksolu intensiivsust välja kannatada ("harjumatusest taolise seisundiga"), siis ta tõmbub kokku, sellest eemale, üritab seda "lahjendada", üritab Atmani Täiusliku Intensiivsuse küljest lahti rabeleda. Lõpmatuse ees kokku tõmbudes pöördub selle asemel otsimise, soovide, karma ja püüdluste vormide poole, püüdes tasakaaluseisundit "leida". Kokkutõmbumine ja eros - need karmalised kalduvused üheskoos ajavad hinge puhtavast teadvusest välja, alla paljususe rüppe, järjest vähem intensiivsetesse ja tegelikesse olemise seisunditesse. Meenutagem aga siinkohal lihtsalt, milliseid üldisi rolle mängivad 1) eros ja 2) kokkutõmbumine; samuti pange tähele, et just sellises punktis alustab hing teekonda kõrgeimast seisundist madalamatesse seisunditesse, mis tähendab, et involutsioon ise on just alanud.

 

Thotroli järgi toimub karmaliste kalduvuste kuhjumine, eros, otsimine ja kokkutõmbumine kõigil brado-sfääri erinevatel tasanditel üha uuesti ja uuesti. Iga järgneva kokkutõmbe tagajärjel langeb hing Allikast üha kaugemale. See muster kordub, kuni kokkutõmbumine, eros ja karma vaibuvad ning ennast involutsioonijõuna ammandavad. Selles peitub Brado Thotroli põhiline sõnum. Nagu Laama Kazi Dawa-Samdup http://rywiki.tsadra.org/index.php/Lama_Kazi_Dawa_Samdup seletab, kohatakse brado alguses Puhast Valgust, "mis on ekstaatiline ja ülima intensiivsusega. Järgnev staadium on vähem intensiivne. Põrkama pandud pall põrkab kõige kõrgemale esimese põrke ajal, teine põrge on madalam, iga järgnev põrge veel madalam, kuni lõpuks jääb pall ühele kohale paigale."

 

Eelneva näite pall on nagu mina involutsiooni protsessis, mida tõukavad tagant kokkutõmbumine ja eros või "karmalised kalduvused" otsida, haarata ja jaguneda. Lõpuks põrgatab ta ennast lihtsalt lahjematesse ja vähem energilistesse seisunditesse. Esimese põrke ajal (nagu me juba lühidalt vaatlesime) läbib ta lõpliku kausaalse sfääri, teise põrke ajal (nagu me peatselt näeme) põrkub ta läbi subtiilse sfääri, kolmas põrge kannab ta jämedasse füüsilise keha sfääri järgmise taassünnini. Chögyam Trungpa http://en.wikipedia.org/wiki/Ch%C3%B6gyam_Trungpa seletab seda üldprintsiipi nii: "Selles hiilgavas seisundis hakkab arenema teatav põhimine tendents haarata [eros/kokkutõmbumine] ..., seejärel kuhjub energia pimestunult kokku ning laguneb lõpuks sellest absoluutsest hiilgavast energiast erinevateks lahjenenud energiatasanditeks." Niisiis, Thotroli järgi jääb lõpuks, kui "karma jõud on ennast ammendanud, teadvus-printsiip paigale" - vundamendile. Kokkutõmbumine ja eros vaibuvad viimaks, pall lõpetab põrkamise, transformatsioon allapoole lakkab ning hing sünnib uuesti seotuna pleromaatilise tasandi ja kehaga.

 

Pöördudes aga tagasi meie involutsiooniloo algusesse, võime lihtsalt märkida, et indiviidi otsingute, püüdluste ja kokkutõmbumise tõttu kausaalse/dharmakaya Täiuse ülim rahu hüljatakse. Ning tulebki hüljata, sest dharmakayas on ainult Üks, kuid otsimine nõuab kahte (otsivat subjekti ja otsivat objekti). Seega stabiliseerumine ebaõnnestub ning sellele järgneb lõpuks transformatsioon allapoole. Koos sellega siseneb indiviid Vaheolu järgmisesse staadiumisse, subtiilsesse sfääri.

 

 

surma ja meeldetuletamise vorm ning skisofreenia ja müstitsism

SURMA JA MEELDETULETAMISE VORM

 

Atmani projekt ilmneb kõikvõimalikes vormides - ta ilmneb igal pool, kus Atman näib puuduvat. See tähendab, et ta ilmneb igal pool nähtava maailma sfääris. Ta on lihtsalt maaja teine nimetus. Sellisel kujul, nagu ma teda eelnevalt esitasin, ilmneb Atmani projekt inimeste puhul lihtsalt kõige sagedamini, samuti on see kõige üldisem kuju. Inimese arengu vältel omandab ta igasuguseid struktuure ja vorme kõige madalamatest kõige kõrgemateni, pleroomast kuni peaaegu ultimatiivseni. Ta ilmneb isegi emaüsas, aga loomulikult kõige primitiivsemas ja nõrgemas vormis. Me ei süüdista imikut Jumala teadvuslikus eitamises - tõeline Atmani mõistmine ei ole veel saanud (selles elus) esile kerkida (see toimub reeglina elu teisel poolel, Sissepoole Kaarel). Võib aga öelda, et Jumal puudutab kõiki isikuid ning kõik tunnetusvõimelised olevused tunnetavad intuitiivselt Jumalat; see on see ainus asi, mis hoiab kosmost ühes tükis. Tunnetusvõimelised olendid - ükskõik mis eas ja ükskõik mis olukorras - tunnetavad intuitiivselt oma põhiolemust kui Atmanit. Selle põhiolemuse poole püüdlevad sääraste tingimuste, piirangute ja potentsiaalide kaudu ning sääraste tingimuste, piirangute ja potentsiaalide raamides, mis vastavad nende hetke-arengutasandile. Niivõrd kui nad Atmanit intuitiivselt tunnetavad, rakendavad nad seda ka omaenese tasandile.

 

Pange aga tähele, et Atmani otsingud (see tähendab, Atmani telos'e) moodustavad osa Atmani projektist. Kõik olendid tunnetavad Jumalat intuitiivselt päris algusest peale. Inimesed tunnetavad algusest peale oma ülimuslikku Atmani-loomust - see toimub justkui tohutu mitteteadvusliku magnetina, mis tõmbab inimesi edasi ja ülespoole, täiuslikku vabanemisse üliteadvuslikus Kõiksuses. Kuid see sunnib ka inimesi ajutise leevendava abinõuna leiutama igasuguseid Atmani aseaineid - aseainelisi objekte, aseainelisi rahuldusi, aseainelisi ohverdusi, surematuse projekte, kosmotsentrilisi plaane ja transtsendentsuse žetoone.

 

Sellise surve all luuakse järjest uusi teadvuse struktuure ning loobutakse seejärel neist, leiutatakse struktuure ning ületatakse need seejärel, konstrueeritakse struktuure ja jäetakse need maha. Need luuakse Atmani aseainena ning jäetakse siis maha, kui nad ei tööta. Evolutsioon koosneb seega järjestikustest ebaõnnestunud katsetest jõuda Atmani-teadvuseni - kulgeb niisiis läbi Atmani projekti ning iga samm viib Atmanile lähemale.

 

On tõsi, et evolutsiooni ja arengu käigus kerkivad esile järjest kõrgemad struktuurid, kuid need struktuurid kerkivad esile kui aseainelised rahuldused. Nad kerkivad esile alles siis, kui madalamatest aseainetest on lõpuks loobutud; alles siis, kui madalamad erost püüdvad vormid maha käivad, saavad uued ja kõrgemad, järjest peenekoelisemad vormid tähelepanu keskpunkti tõusta, kuni kõik Tervikluse aseained on järele proovitud ja välja praagitud, misjärel jääva ainult Terviklus ise.

 

Kui uus evolutsioonitasand - uus, kuid kõrgema astme aseaine mina - eelmise tasandi süvastruktuuri vertikaalse transformeerumise teel luuakse, hakkab uue tasandi eros antud staadiumi pindstruktuure horisontaalsete translatsioonide abil kõrgema astme terviklikkuseks integreerima. Kuna ta aga tõelist ning tegelikku Ühendust ei saavuta, siis püüab ta vähemalt ennast (aseainena) ühendada. Kirjeldatud erose translatsioonid korrastavad ja arendavad selle uue tasandi üleskerkivad karakteristikud ja pindstruktuurid välja eesmärgiga seda tasandit stabiliseerida ja säilitada, integreerides seejuures sellesse struktuuri üha uusi ja kõrgemaid sümboolseid aseaineid. See üldine translatiivne protsess jätkub - mitmetel põhjustel - niikaua kui see translatsioonitüüp ebapiisavaks osutub. Ja siis? Siis translatsioon nurjub lõplikult ning järgneb uus transformatsioon.

 

Põhjused, miks translatsioon nurjub, on arvukad ning erinevatel spektri tasanditel erinevad. Üldjoontes võib aga väita, et millal iganes (vastava tasandi) eros (sama tasandi) thanatosest tugevam, järgneb alati translatsioon ja stabiliseerumine. Tasandi otsingud ja püüdlused on rahul oma aseaineliste rahuldustega, kui nood jätkavad Tervikluse soovist mulje kui täitunust. Kui aga thanatos erost ületab, käib vastab translatsioon maha, temast loobutakse viimaks ning sellele järgneb transformatsioon erineva mina-vormi ning erinevat tüüpi translatsioonini: tuletatakse meelde uus süvastruktuur, seejärel saab aga selgeks õppida uued pindstruktuurid.

 

Põhimõtteliselt tähendab see seda, et teadvus hülgab oma muud välistava samastumise madalama struktuuriga - ta "sureb" selle struktuuri suhtes; ta aktsepteerib madalama tasandi thanatost, sureb selle tasandi suhtes ning seega ka disidentifitseerub selle madalama struktuuriga. Madalama tasandi surma aktsepteerides ületab ta selle tasandi.

 

Kui seejärel kõrgema astme tasand esile kerkib, siis, nagu nägime, samastub mina selle kõrgema struktuuriga. Ta loob taolisel moel uue mina-vormi - koos uute erose otsimise vormidega. Uus mina-vorm seisab aga taas silmitsi uut tüüpi surmahirmu või surmahaardega. Nimelt tekitavad uut tüüpi hirmu mina katsed kaitsta oma uut identiteedivormi: nüüd on olemas uus mina, on olemas uus teine, seetõttu tekivad ka uus surmahaare ja uued surmaeitused. Uus translatsioon kestab nüüd niikaua, kuni selle tasandi eros ületab thanatost - niikaua kui püüdlused ületavad tühjust (sunyata), niikaua kui uus struktuur suudab oma rolli aseainelise rahuldusena täita, ning niikaua kui ta soovid maitsetuks ei muutu. Kui see aga ükskord juhtub, kui thanatos ükskord erose üles kaalub, siis aktsepteerib mina selle tasandi "surma", disidentifitseerub selle tasandiga - seda madalamat tasandit seega ületades - ning lülitab oma identiteedi järgmisele kõrgemale üleskerkivale struktuurile; sellel uuel struktuuril endal on omakorda uued erose vormid ning ta seisab omakorda silmitsi uue thanatose ja uute surmahaaretega.

 

Toon mõne näite.

 

Me nägime, et kehaego staadiumis oli mina peaaegu kõike muud välistavalt samastunud lihtsate kehaemotsioonidega ja -instinktidega. Tema eroseotsingud põhinevad instinktiivsel, bioloogilisel, vistseraalsel näljatundel; kui neid instinkte traumaatiliselt frustreeritakse (näiteks imiku näljal põhinevat tungi ema rinna järele), siis kogetakse seda katkestust kui surmahaaret - instinkti katkestamine tähendab mina katkestamist, sest nad on selles staadiumis identsed.

 

Kui aga verbaalne keel esile kerkib, siis mina eristub või identifitseerub oma muud välistavast kiindumusest instinktidesse ning nihutab oma põhiolemusliku identiteedi verbaalsele minale (näiteks personale). Nüüd on ta võimeline - muidugi teatavates piirides - söömisinstinkti frustreerimist aktsepteerima: ta ei "sure" enam kohe, kui toitu ei saa - ta muutub lihtsalt näljaseks. Tal on nüüd uus mina, sellel uuel minal on aga uued tahtmised ning ta seisab silmitsi uute surmahaarde vormidega. Persona jaoks on surmahaardeks näiteks alandused. Mina - mis on nüüd samastunud personaga - kogeb surmahaaret sõna otseses mõttes siis, kui ta "kaotab oma näo", kui teda põhjalikult alandatakse, kui teda näidatakse naeruväärsena ja nii edasi. Persona ütleb: "Ma oleksin häbi kätte peaaegu surnud!" See toimub niikaua kui mina jääb personaga samastunuks (niikaua kui eros kaalub thanatose üles) -, ning lõpeb alles siis ja ainult sel juhul, kui mina personaga disidentifitseerub, aktsepteerib persona surma, ületab persona ning liigub kõrgema ja laiahaardelisema mina-struktuurini. Nagu me edaspidi näeme, korratakse seda mudelit protsessi igas arengustaadiumis. Ning kui kõigi struktuuridega on disidentifitseerutud ning need kõik on ületatud, jääb alles ainult Piiritu; kui kõik surmad on surdud, jääb alles vaid Jumal.

 

Kõik see kõlab muidugi natuke abstraktselt. Samas aga näeme, et iga tasand püüdleb - teadvuslikult või mitteteadvuslikult - Tervikluse poole (Atmani telos), kuid sellistel tingimustel ning selliste tingimuste abil, mis ilmtingimata selle saavutamist takistavad (Atmani piirang) ning aseainelisi terviklusi peale suruvad (Atmani projekt). Kui need aseained enam ei rahulda, siis loobutakse sellest madalamast tasandist (aktsepteerides selle surma) ning luuakse uus kõrgema astme tasand - mis on jälle vaid aseaine, kuigi Tõelisele lähemal -, kuni jääb alles ainult Tõeline ning hing jõuab üliteadvusliku Kõiksuseni, mis on tegelikult olnud hinge esimeseks, viimaseks ja ainsaks sooviks.

 

SKISOFREENIA JA MÜSTITSISM

Skisofreeniat (häired tajumises, mõtlemises, tundeelus ja tahteelus) ja müstitsismi (taotluslik/kogemuslik ühendus Jumala või kõrgema/sügavama reaalsusega) on alati vaadeldud umbes samamoodi nagu hullumeelsust ja geniaalsust - nad näivad olevat lähedalt seotud, kuid ometi drastiliselt erinevad. Sarnasus skisofreenia ja müstitsismi vahel on aga viinud kahe üldise uskumuseni nende kahe vaimse seisundi kohta. Need, kes peavad skisofreeniat tõveks ja haiguseks, kõige halvemat sorti puhtakujuliseks patoloogiaks, kalduvad müstitsismi (sarnasuse tõttu) samas valguses vaatlema - kui müstikud-mõttetargad ei ole lausa patoloogilised, siis on nad vähemalt poolel teel sinnapoole. Psühhiaatria Edendamise Grupi (PEG) hiljutise raporti kohaselt on "müstilised nähtused psühhiaatri jaoks huvitavad, sest nad kujutavad piltlikult normaalsuse ja ilmse psühhoosi vahele jäävaid käitumisvorme; nad kujutavad teatavat tüüpi ego regresseerumist kaitseks sisemise või välise stressi vastu ..." Ma olen sageli olnud nõus ning tihti väidelnud selle poolt, et tõeline regressioon võib toimuda ning toimubki, et mõni ennast müstikuks nimetanu on tegelikult mingi teatava regressioonivormi kütkeis ning et mõni tõeline müstik reaktiveerib oma teel küpse tervikluse seisundite poole aeg-ajalt regressiivseid komplekse. See ei peaks meid aga takistama tegemast selget ja otsustavat vahet skisofreenia ja müstitsismi vahel. Niisiis on sellest PEGi seisukohast kui üldisest psühholoogilisest väitest transtsendentsuse ja müstitsismi loomuse kohta suhteliselt vähe kasu.

 

Teine üldine suhtumine skisofreeniasse ja müstitsismi näib olevat tõele pisut lähemal, kuid on vahetevahel sama dogmaatiline ja liiga kõikehõlmav kui esimene suhtumine. See seltskond kaldub skisofreeniat pidama mitte patoloogiliseks, vaid üldtervislikuks. Need uurijad, kellest ma muidu vaga lugu pean (näiteks R. D. Laing  http://en.wikipedia.org/wiki/R._D._Laing ja Norman O. Brown http://en.wikipedia.org/wiki/Norman_O._Brown ), pooldavad ideed, et transtsendentsed seisundid on ultratõelised (sellega ma olen nõus) ja kuna skisofreenia ja müstitsism näivad olevat niivõrd sarnased, peab skisofreenik järelikult olema ultratervise näide. Nagu Brown väitis: "Mitte skisofreenia, vaid normaalsuse korral on meel lõhenenud, skisofreenia korral võltspiirid lagunevad ... Skisofreenikud kannatavad tõe all ... Skisofreeniku maailma iseloomustavad müstiline osadus, 'sisetunde kirjeldamatu laienemine' , ebamaised tunnetuslikud vihjed', okultsed psühhosomaatilised mõjud ja jõud ..."

 

Minu enese arvamus jääb kuhugi nende kahe seisukoha vahele ning põhineb 7. peatükis (Kentaurilikud sfäärid) kirjeldatud üliolulisel pre- ja trans- erinevustel. Ning praeguseks hetkeks olemasolevatele fenomenoloogilistele kokkuvõtetele skisofreenilise kogemuse enese kohta, võib väita, et tüüpiline skisofreeniajuhtum sisaldab harilikult järgnevaid tegureid:

 

1.  Esilekutsuvaks sündmuseks on sageli mingi äärmiselt närvesööv olukord või armutu dilemma. Enne seda võib isikul olla suuri raskusi sotsiaalsete suhete loomisega, tal võib olla suhteliselt nõrk ego (persona) ja kalduvus eraldatusele. Teisest küljest võib isikut mõjutada tõeline dukhka ehk sansaarale iseloomulik kannatus ja see valulik insait võib ta lihtsalt ajutiselt üle ujutada. Ükskõik milline see vallandaja ka ei ole (ma ei välista biokeemilisi faktoreid - need on äärmiselt olulised ning biokeemiliste ajuprotsesside uuringud kujutavad endast esmatähtsat läbimurret psühhiaatrias - ma ei vaatle siinkohal neid faktoreid, sest see teema nõuaks mitmeid lisapeatükke ning see ei muudaks oma olemuselt neid järeldusi, milleni me jõuame) -, egolised/isiklikud translatsioonid käivad maha või häiruvad tugevasti (ning skisofreenia kaksiksideme teooria seoks selle otseselt egolise translatsiooni või metaprogrammeerimise katkestusega).

 

2.  Egolise translatsiooni käigus hoidvate ja filtreerivate funktsioonide (sekundaarse protsessi, reaalsusprintsiibi, süntaktilise struktureerimise jne) katkemine jätab inimese avatuks ja kaitsetuks nii madalamate kui ka kõrgemate teadvusetasandite suhtes. Minu arvates käivitub koos sellega kaksikprotsess: mina hakkab regresseeruma madalamatele teadvusetasanditele ning muutub samal ajal avatuks kõrgemate sfääride (eriti subtiilse) aspektide sissetungile. Teiste sõnadega, samal ajal kui indiviid liigub eelteadvusse, tungib temasse üliteadvus. Madalamasse regresseerumise ajal vallutatakse ta kõrgema poolt. Ta satub nii üleujutatud mitteteadvuse kui ka esilekerkiva mitteteadvuse mõju alla. Mina isiklikult ei näe ühtegi teist moodust skisofreeniahoo kirjeldamiseks. Need, kes peavad skisofreeniat üksnes regressiooniks, jätavad kahe silma vahele selle religioosse dimensiooni; need, kes peavad seda üksnes ülivaimseks ja ülitervislikuks, lihtsalt ignoreerivad tõendeid  kaasneva tõelise psüühilise killustumise ja regressiooni kohta.

 

Igal juhul põhjustab nurjuv egoline translatsioon tavaliselt äärmist ärevust. Kui regressioon algab ning egoline süntaks häirub, muutub inimene avatuks müütilis-kuuluvuslikule sfäärile iseloomulikule müütilisele mõtlemisele ja maagilistele järeldustele. Nagu nägime, ajab müütiline mõtlemine segamini osa ja terviku, liikmed ja klassid - see on aga skisofreenilist mõtlemist kõige paremini iseloomustav tunnus. Näiteks võib skisofreenik öelda: "Eelmisel öösel magasin ma pudelisse, aga ei suutnud korki peale panna," pidades tegelikult silmas seda, et ta magas halvasti, sest tal oli külm. Müütiline loogika kulgeb järgnevalt: voodi koos katete ja tekiga kuulub "mahutite" klassi - see tähendab, objektide hulka, mis suudavad mahutada teisi objekte. Pudel kuulub samasse klassi ning kuna müütiline mõtlemine ei suuda vahet teha liikmel ja klassil, siis on "voodisse minek" ja "pudelisse minek" sama asi (mitte sümboolses mõttes). Samamoodi on "voodikatted" ja "korgid" samad asjad. "Ei suutnud korki peale panna" tähendab "tekk libises pidevalt pealt ära" - tal oli külm ja ei saanud magada, sest kork libises pidevalt pealt ära. Gregory Baterson http://en.wikipedia.org/wiki/Gregory_Bateson ütleks selle kohta, et tal on probleeme loogiliste tüüpidega.

 

Kui regressioon läheb kas või natukene müütilisest mõtlemisest kaugemale, muutub inimene avatuks kirevale preverbaalsele fantaasiale ja primaarsele protsessile. See tähendab, et ta hakkab kannatama - enamasti kuulmis-, vahel ka visuaalsete - hallutsinatsioonide all.

 

3.  Nüüd toimub pööre: kui egoline translatsioon hakkab üles ütlema ja mina kistakse tagasi pre-egolistesse sfääridesse, siis muutub ta minu arvates samaaegselt avatuks ka trans-egoliste sfääride sissetungile. Inimese teadvelolek ujutatakse üle väga intensiivsete aimustega, mis on sageli oma olemuselt religioossed (tegelikud ja autentsed vaimsed insaidid, mitte lihtsalt regressiivsed fantaasiad). "Loomingulise kogemuse, religioosse uskupöördumine või teiste 'tipukogemustega' võib kaasneda palju sellist ... mis sarnaneb akuutse psühhootilise reaktsiooni sisemise kogemuse vormiga." Mulle näib, et seda fakti ei saa lihtsalt kahe silma vahele jätta.

 

Sageli ei suuda inimene nimetatud insaite loogiliselt koordineerida - kui ta kirjeldab midagi niivõrd lihtsalt nagu voodisseminek "pudelisse roomamisena", siis kuidas võib ta veel kirjeldada Kristuse visioon-kujundit! Lisaks sellele kalduvad need insaidid olema "autistlikud", enesele orienteeritud ja salapärased: tema saab nendest aru, aga mitte keegi teine ei saa. See näib olevat seotud asjaoluga, et kuna skisofreenia regressiivne pool kipub liikuma tasanditele, mis eelnevad rollidest arusaamisele või nende suhtes pre-, siis arvab isik, et tema ja ainult tema on (näiteks) Kristus. Ta ei suuda asetuda teiste inimeste rollidesse või nende olemasolu tunnistada, niisiis ei suuda ta näha, et kõik on tegelikult Kristused. Ta tunnetab oma Atmani-loomust kirkalt ja teravalt, kuid üksnes primitiivselt ja ja nartsissistlikult tasandilt. Suurepäraselt kirjeldab seda, millest ma kõnelen, üks müstiku ja haiglasse paigutatud skisofreeniku vaheline vestlus; sõna on Ram Dass'il http://en.wikipedia.org/wiki/Ram_Dass :

 

        Ta  [hospitaliseeritud skisofreenik]  kirjutas  tohutu hulga tekste ja luges kreeka

        keeles,  mida ta ei olnud kunagi  olnud  võimeline  lugema.  Ta saatis hulgaliselt

        fenomenaalseid tegusid,  mida arstid pidasid patoloogiliseks -  ta võis varastada,

        tüssata ja rääkida,  et on Kristus.  Ta põgenes mitu korda haiglast,  väga huvitav

        ja loominguline sell. Tema kirjutistega tutvudes mõistsin ma, et ta oli kontaktis

        mõnede maailma suurimate tõdedega,  millest  on  kõnelenud kõige arenenumad

        inimhinged.  Ta koges neid otse,  kuid  teda oli  haaranud  tunne,  et see toimub

        ainult temaga ...  Seetõttu  oli  ta  sattunud  segadusse  ja  kimbatusse,  väites:

        "Mulle  on see  osaks  langenud,  aga sulle ei ole ..."  Ma  küsisin:  "Kas sa arvad,

        et oled Kristus?  Kristuse   puhas  teadvus?"  Tema vastu:  "Jah."  Mina: "Heakene

        küll,  ma  arvan,  et mina olen ka."  Ta vaatas mind ja ütles:  "Ei, sa ei saa aru."

        Mina vastu: "Näed, sellepärast nad sind luku taha panevadki."

 

4.  Wilson Van Dusen on mõnes oma väga olulises Emanuel Swedenborgil http://en.wikipedia.org/wiki/Emanuel_Swedenborg põhinevas töös http://e-swedenborg.com/tp/books/w.vandusen/presence_spirits.htm eristanud fenomenoloogiliselt nende hallutsinatsioonide kahte põhivormi. Ma ei saa siinkohal kirjeldada, kuidas ta seda teeb -  läheks liiga keeruliseks -, kuid minu meelest on tema meetodid ja järeldused igatahes paikapidavad. Üldjoontes "räägib" ta patsiendi kaudu ta nende hallutsinatsioonidega ning koostab nende kohta "eluloolised visandid". Sisuliselt kerkib esile kaks tüüpi. "Madalamad" on üldiselt pahatahtlikud, nad "näevad välja nagu Freudi id", nad on "antispirituaalsed" ja "räägivad lõputult" (seega on verbaalsed struktuurid). Kõige olulisem kogu loo juures on see, et nad "pesitsevad meele või isikliku mälu madalamates, kuid mitteteadvuslikes piirkondades" ning "piirnevad ja on seotud teatud viisil patsiendi isiklike kogemustega". Inimesele viirastub tema enda vari. Kuid "kõrgema astme hallutsinatsioonid on puhtalt visuaalsed ega kasuta üldse sõnu [nad on transverbaalsed ja kuuluvad subtiilsesse sfääri]. Nad "sarnanevad kõige enam Jungi arhetüüpidele". See tähendab, et viimati mainitud hallutsinatsioonid võrsuvad puhtalt subtiilsetest, transpersonaalsetest ja arhetüüpsetest tasanditest - sel määral on nad tõelised, mitte hallutsinatoorsed.

 

5.  Viimaks võib inimene ka tegelikkuses regresseeruda uroboorsetesse ja prepersonaalsetesse struktuuridesse, ajades täielikult omavahel segamini mina ja teise, sisemise ja välise; aeg haihtub pretemporaalsusesse ning mina-süsteem kukub täielikult kokku. Sel juhul ei ole tegemist transtemporaalse Igavese Praegu intuitiivse tunnetamisega, vaid - nagu ilmnes selgesti Arieti vaste patsientide näitest - lihtlabase suutmatusega tunnetada ajalist järgnevust.

 

Üldiselt näitab skisofreenia meile, et tervikluse otsingutel - mida tõukab tagant Atmani projekt - võib inimene regresseeruda lõputult paljudesse arhailistesse või väikelapselikesse struktuuridesse, mis võivad ulatuda vanemlikest ja emalikest uroboorsete ja pleromaatilisteni. Tundub, et Erich Fromm http://en.wikipedia.org/wiki/Erich_Fromm on mainitud fenomenist ja sellega kaasnevast väga hästi teadlik; kuigi ta ei kirjelda detailselt erinevaid staadiume, näitab järgmine lõik, et ta teadvustab seda nähtust väga selgesti:

 

        Inimene võib üritada  seda  regressiivset  terviklust  leida  mitmelt  tasandilt, mis

        on samaaegselt ka patoloogia ja irratsionaalsuse  tasanditeks.  Teda võib haarata

        kirg pöörduda  tagasi  emaüsa,  emakese  maa  või  surma  rüppe  [pleromaatiline

        intsest].  Kui see eesmärk on kõikehõlmav ja  kontrollimatu,  siis  on  tulemuseks

        enesetapp  või  hullumeelsus  [pleromaatiline kastratsioon].  Regressiivse  tervik-

        luseotsingu vähemohtlikuks ja vähempatoloogiliseks  vormiks  on  eesmärk jääda

        seotuks  ema  rinna  [emalik intsest]  või  ema  käega  või isa  käsklusega  [isalik

        intsest].  Teiseks  regressiivse  orientatsiooni vormiks on destruktiivsus ehk püüe

        saada  eraldatusest üle kõige ja kõigi purustamise teel  [meie mõistes  "aseaine-

        lised ohverdused"].  See  võib väljenduda  soovis  kõik ära süüa või kõike ja kõiki

        enesesse  inkorporeerida,  seega  maailma  ja kõige maailmas leiduva tajumises

        söögina [oraalne fiksatsioon].

 

Fromm toob selles lühikeses lõigus kõik regressiivse tervikluse püüdluse spektri vormid. Kõigele sellele vaatamata on Fromm täiesti teadlik, et satori ehk müstiline seisund on sootuks erinevat sorti terviklus: müstiline terviklus "ei ole preindividuaalsesse või eelteadvusliku harmoonia  paradiisi tagasipöördumise regressiivne terviklus [pleromaatilis-uroboorne alateadvus], vaid uue tasandi terviklus, terviklus, milleni võib jõuda alles pärast seda, kui inimene on kogenud oma eraldatust, alles pärast seda, kui ta on läbinud enesest ja oma maailmast võõrandumise staadiumi ning täielikult sündinud. Selle uue tervikluse eelduseks on inimese mõistuse täielik väljaarenemine; see viib staadiumini, kus mõistus ei takista enam inimest oma vahetut ja intuitiivset tegelikkust adumast. See fakt on minu meelest praeguseks niivõrd ilmselge, et ma ei mõista, kuidas saaks seda kauem ignoreerida. Müstiku ja psühhootiku pealiskaudne samastumine demonstreerib ainult teadmatust asjasse puutuvate peensuste suhtes.

 

Lõpetuseks üks äärmiselt oluline märkus selle teema kohta: pärast skisofreenilist episoodi inimene võib, aga ei pruugi "pöörduda tagasi" normaalsesse egolisse reaalsusse. Kui ta ei pöördu tagasi, siis kaldub ta jääma kinni, kadunuks, hüljatuks preverbaalsetesse või isegi prepersonaalsetesse fragmentidesse. Enamiku "kroonilise" skisofreenia juhtumite korral on see just nii. See seisund on peaaegu täielikult preverbaalne; transverbaalseid elemente on vähe või need puuduvad üldse. Klassikaline "skisofreeniahoog" sisaldab aga eripärast segu nii pre-'st kui ka trans-'ist. Just seepärast kirjutas Laing: "Kui inimene läheb hulluks, asetub ta kõigi olemise tasandite suhtes põhjalikult ümber. Tema kogemuse keskpunkt nihkub egolt Minale. Ilmalik aeg muutub millekski pelgalt kõrvaliseks, ainult Igavikuline on oluline. Hullumeelne aga on segaduses. Ta ajab segamini ego ja mina, sisemise ja välise, loomuliku ja üleloomuliku ... Ta on pagendatud sellest olemise maailmast, mida meie teame, ta on tundmatu, võõras, kes saadab meile signaale sellest tühjusest, kuhu ta varjub."

 

Kui selline inimene enam-vähem täielikult "tagasi pöördub", siis on ta harilikult palju paremini kohanenud - ta tunneb ennast võimekamana, maailmale avatumana, kasutab vähem kaitsemehhanisme. Kuid kummalgi juhul - ei ole skisofreenia haardesse jäädes ega tervenenuna tagasi pöördudes - ei toimu midagi, mis sarnaneks "valgustumise" või mokšaga. Paranenud skisofreenikute kommentaarides ei leidu midagi, mis viitaks sellele, et nad jätkavad pärast haiguse-eelsetest patoloogilistest mustritest vabanemist nende sisemiste kogemuste uurimist, mis neid haiguse ajal üle ujutasid. Eelnevalt müstikust, kelle sisemised kogemused on aja jooksul teadlikult valitud ja kultuurikontekstides välja arenenud, tajub skisofreenik oma kõige sügavamaid kogemusi järsult, eitades samal ajal enese sotsiaalsest funktsioneerimist [see ei ole trans-biosotsiaalne, vaid pre-biosotsiaalne]. Retk psühhoosi rüppe - juhul kui see on edukas - taastab tema võime tegutseda produktiivse ühiskonnaliikmena, kuid ei valmista teda ilmtingimata ette sisemiste [ja transpersonaalsete] kogemuste ja ühiskondliku funktsioneerimise vahel liikumiseks - protsessiks, mis on eluaegne."

 

"Edukas" skisofreeniline episood (kui inimene pöördub tagasi "tervenenuna") näib mulle nähtuse 'regressioon ego huvides' täpse näitena. Nagu paljud uurijad praegu väidavad, on see teatav surma ja taassünni kogemus. Paranenud skisofreenikud kalduvad rääkima oma "vanast minast" kui millestki täiesti ebaadekvaatsest, halvasti kohanenust, killustunust või isegi lihtsaks eluks võimetust. Üks naine kõneles oma "kokkuvarisemisest" nii: "Midagi on minuga juhtunud - ma ei tea, mis. Kõik see, mis moodustas minu endise mina, on purunenud ja kokku varisenud, sündinud on olend, kellest ma ei tea mitte midagi." Kuid see "endine mina", mis "on kokku varisenud", oli tegelikult "üks armetu olend, kes ei suutnud eluga toime tulla - ega selle eest põgeneda - ega ennast kohandada. Niisiis läks ta hulluks ja suri oma ängistuses ..."

 

Viiepäevase intensiivse kannatamise ja hullumeelsuse järel, kui vana mina oli sõna otseses mõttes surnud, sündis selles naises tema enese sõnul "uus mina", kes oli nii maailma kui ka iseendaga suhteliselt rahujalal. Mitte transtsendentne mina, vaid valgustunud mina, vaid suhteliselt hästi kohanenud mina. "Terve ego", nagu psühhoanalüüs ütleks.

 

Minu isiklik arvamus on, et üks asi, mis sedasorti episoodide puhul toimub (taas ei taha ma välistada biokeemilisi tegureid ega ka eitada, et paljude juhtumite puhul, mis ekslikult skisofreeniaks diagnoositakse, on tegelikult tegemist algava kundalini tõusuga subtiilsete sfääride poole - Sannella-Bentovi http://www.thinkingallowed.com/2lsannella.html  http://en.wikipedia.org/wiki/Itzhak_Bentov tõlgendus), on inimese regresseerumine mõne sügava psühholoogilise struktuurini, mis imikueas või varases lapsepõlves moodustumisprotsessi käigus vigastada on saanud. Mulle näib, et kõige olulisemaks perioodiks on kehamina staadium, staadium, kus mina ja mitte-mina esmakordselt eristusid, staadium, kus teadvus peaks ennast kindlalt kehale toetama; periood, millest alates peaks keha saama jämedas sfääris toimuvate mina-operatsioonide tugipunktiks. R. D. Laing arvab, et kui teadvust ei õnnestu kehale toetada, siis viib see järgneva arengu vältel meele ja keha vahelise liialdatud lõhe või dissotsiatsioonini ning "vale-mina" süsteemi loomiseni. Ma ei ole tema üldprintsiipidega mitte ainult nõus, vaid arvan ka, et minu esitatud arenguline järgnevus kinnitab mu nõusolekut. Eriti võiksime tähele panna järgmist:

 

Minu arvates on skisofreenia etioloogia (haigusepõhjuseõpetus) jaoks kaks "ohtlikku" punkti kehamina staadiumi ja vaimse-egolise staadiumi esilekerkimine. Kehamina staadiumi häirimine kipub takistama teadvuse täielikku tuginemist kehale, nii et kogu järgnev isiksuse kasv toetub nõrgale kujundkehale, mis viib omakorda "vale-mina" süsteemini. Ma usun, et see toimub põhiliselt vaimse-egolise staadiumi esilekerkimise ajal: kuna isiksus ei tugine kindlalt tugevale kehakujundile, siis - kui ego hakkab kehast eristuma - on ta saatuseks kogeda keha algusest peale "ebatäpselt", nagu osa "teisest"; seejärel langeb ta tavaliselt jõulisema meele ja keha dissotsiatsiooni vormi ohvriks, see tekitab aga olukorra, kus inimesel on "vale-mina", mis on kehast dissotsieerunud. Seega kipub skisofreenik Laing'i järgi kogema oma "meelt" kui "mina", tunnetades oma keha "teisena".

 

Ma täiendaksin Laing'i seisukohta siiski ühe väikse märkusega: kui kehast dissotsieerunud vale mina on kord moodustunud, siis on loodud tingimused nähtusele, mis on harilikult skisofreenia kõige dramaatilisemaks aspektiks. Me oleme näinud, et üldiselt võib subtiilne esile kerkida ükskõik millal pärast ego esilekerkimist. Seega, inimene on noorukieast alates subtiilse loomulikule esilekerkimisele potentsiaalselt avatud. Asi on selles, et skisofreeniku puhul osutub - siis kui ja juhul kui subtiilne esile kerkib - selle vastuvõtjaks ainult vale-mina süsteem. Ta ei kohta tugevat ego või kentauri, vaid nõrgalt ankurdatud vale-mina. Ning just see põhjustab minu arvates klassikalise skisofreeniahoo-koos-religioosse-insaidiga. Subtiilne ujutab vale-mina üle, sunnib regresseeruma madalamate struktuurideni, samal ajal kui kõrgemad sfäärid sisse tungivad. Ning pange tähele, et statistiliselt on kõige tavalisemaks skisofreeniahoo tekkeajaks hilised kahekümnendad - see on iga, mil subtiilne saab hakata esile kerkima. Minu arvates on tegemist subtiilse läbimurdega ja mina kokkuvarisemisega.

 

Pöördudes tagasi meie loo juurde: tugeva skisofreeniahoo ajal regresseerub inimene süvastruktuurini (kehamina või millegi muuni), mis moodustumisperioodil imikueas või varases lapsepõlves "vigastada" sai. Ta regresseerub sõna otseses mõttes selle kohani ning hakkab seejärel sellest punktist alates oma isiksust otsast peale uuesti ehitama. Võib ka öelda, et pärast selle süvakompleksiga uuesti kontakteerumist või selle häiritud struktuuri "uuesti läbi elamist" asetuvad ülemised teadvuseseisundid spontaanselt ümber või ehitavad ennast uuesti üles ümber uuenenud süvastruktuuri. See on tõeline kasvukogemus, tõeline ego huvides toimuv regressioon. Taolist vaatepunkti on väljendanud hästi Anton Boisen: http://en.wikipedia.org/wiki/Anton_Boisen "Me võime seega teha järelduse, et taolised [skisofreenilised] häirumised ei ole ilmtingimata pahad, vaid - sarnaselt palavikule või põletikule füüsilises organismis - nad on katsed regresseeruda vaimse elu madalamatele tasanditele, et assimileerida teatavad seni assimileerimata elukogemuse massid."

 

Kokkuvõttes, skisofreeniahoo (mitte aga kroonilist skisofreeniat) on kõige parem iseloomustada kui tõelist ego huvides toimuvat regressiooni, millele järgneb progressiivne evolutsioon tervema ego suunas. Sellest võivad inimesele, uuele egole, jääda ka sügavad insaidid. Üldiselt ei ole taoline liikumine siiski soovitud ning sünnib isiku tahte vastaselt, jättes ta ilma ligipääsust loogiliste, süntaktiliste, kuuluvuslike ja egoliste struktuuride juurde. See protsess ei aita inimesel saavutada valgustatust või teadlikust tõelisest terviklusest, ükskõik milliseid muid tulemusi ka ei annaks.

 

Kestva evolutsiooni tõelise müstilise teekonna puhul eeltoodu ei kehti, välja arvatud üldtunnustatud fakt, et müstik uurib ja valitseb mõningaid neidsamu kõrgemaid sfääre, mis skisofreeniku enda alla haaravad. Ta treenib ennast selle jaoks. See võtab enamiku eluajast, enne kui jõutakse - õnne korral - püsivate, küpsete, transtsendentsete ja ühtsete struktuurideni. Samal ajal jääb talle alles potentsiaalne ligipääs ego, loogika, kuuluvuse, süntaksi jne juurde. Ta jälgib hoolikalt paika pandud teekonda ja on pideva järelvalve all. Ta ei kontakteeru väikelapselike minevikukogemustega, vaid käesolevate ja ülimuslike reaalsuse sügavikega.

 

Ma tahaksin selle peatüki lõpetuseks viidata David Cooperi http://en.wikipedia.org/wiki/David_Cooper_%28psychiatrist%29 ja R. D. Laingi kliinilistele töödele, sest mulle näib, et nii oma kirjutistega kui ka oma tegeliku kliinilise tegevusega on nad teinud ära enneolematu töö, edendamaks arusaamist skisofreenia fenomenoloogiast ja selle sidemetest normaalsuse ja terve mõistusega (kaks viimast ei ole samad asjad).

 

Cooper ise seletab inimese elutsüklit järgmiselt:

 

        Sünnihetkest  alates  läbib  enamik   inimesi  perekondlikud   ja  kooliga  seotud

        sotsiaalse  õppimise  olukorrad,  kuni saavutab   lõpuks  sotsiaalse  normaalsuse.

        Enamikul  inimestel  tekib  selles   normaalsuseseisundis  arengupeetus.  Mõned

        teised  varisevad  teekonnal  kokku  ja  regresseeruvad seisundini  mida on nime-

        tatud hullumeelsuseks.  Teistel  - väga vähestel -  õnnestub libiseda läbi arengu-

        peetuse  inertsusseisundi  [ego/persona],  mis tähendab võõrandunud statistilist

        normaalsust,  ning  areneda  [evolveeruda]  edasi  mööda  teed  terve   mõistuse

        [meie  jaoks   transpersonaalse]   suunas,  säilitades   samal   ajal   teadlikkuse

        sotsiaalse  normaalsuse  kriteeriumitest  [säilitades ligipääsu kõigile madalama-

        tele   tasanditele,  nagu  me korduvalt  oleme  kirjeldanud],  et  oleks  võimalik

        hoiduda  nende  kehtetuks  tunnistamisest  (see on alati riskantne mäng). Tuleb

        tähele panna, et normaalsus ei ole ainult hullumeelsuse, vaid ka terve mõistuse

        suhtes  "kaugel eemal"  teisel  poolusel  [see  on fakt,  mida  me oleme pidevalt

        rõhutanud].  Terve  mõistus  läheneb  hullumeelsusele, kuid  nende  vahele jääb

        alati määrava tähtsusega lõhe. See lõhe on lõpp-punkt.

 

Mis puutub "tervesse mõistusesse", siis kirjeldab Cooperi kolleeg R. D. Laing seda järgmiselt: "Tõeline terve mõistus toob ühel või teisel viisil tagajärjena kaasa normaalse ego, vale-mina lahustumise, mis on kompetentsilt kohanenud meie võõrandunud sotsiaalse reaalsusega: ta toob kaasa jumaliku jõu 'sisemise' arhetüüpse vahendaja esilekerkimise, selle surma kaudu taassünni ja uut tüüpi ego funktsioneerimise - taolise ego, mis on Jumaliku teenriks, mitte enam tema reetjaks.

 

Viimaks pöörake tähelepanu lõpp-punktile: milliseks ka ei kujuneks lõplik otsus tema olemuse suhtes, üks on pöördumatult ja vastuvaidlematult täiesti kindel - ta on olemas. See üksi on aluseks sellele, millest ühel päeval saab usutavasti aabitsatõde: selleks et pöörduda tagasi Jumaliku juurde, ei tule regresseeruda lapsepõlve. Müstitsism ei ole ego huvides toimuv regressioon, vaid ego ületamise teel toimuv evolutsioon.

 

      

Elu ja Surm

SUBJEKTIIVNE TIIB

 

Isegi inimese eraldatus-, isoleeritus- ja mina seotuse tunne ise on lihtsalt omaenese tõelise Loomuse aseaine, lõpliku Terviku transtsendentse mina aseaine. Iga isik tunnetab intuitiivselt õigesti, et tema loomus ja Atman on üks, kuid ta moonutab seda intuitsiooni, rakendades seda oma eraldiolevale minale. Ta tunnetab, et tema eraldiolev mina on kosmiline keskpunkt, surematu, kõikehõlmav, kõige tähtsam. Niisiis, tegeliku ja ajatu terviklikkuse leidmise asemel asendab ta selle lihtsalt sooviga elada igavesti; selle asemel, et olla kosmosega üks, asendab ta selle sooviga kosmost omada; selle asemel, et olla Jumalaga üks, proovib ta ise Jumalat mängida.

 

Eelkõneldu moodustab selle, mida minetatakse Atmani projekti subjektiivseks tiivaks. Kuna Atmani projekt luuakse subjekti ja objekti vahelise lõhe abil, võib Atmani projekt avalduda nii subjektiivse kui ka objektiivse teadveloleku pooluse manipuleerimise kaudu (objektiivset tiiba vaatleme õige varsti). Atmani projekti subjektiivse tiiva moodustab võimatu soov, et individuaalne mina oleks surematu, kosmotsentriline ja kõige tähtsam; see soov põhineb aga õigel intuitsioonil, et inimese tõeline Loomus on tõepoolest lõputu ja igavene. See ei tähenda, nagu oleks ta sügavam loomus juba Jumal, vaid seda, et tema ego peaks olema Jumal - surematu, kosmotsentriline, surma eitav ja kõikvõimas - selles seisneb tema Atmani projekt. Samas - olla saab ainult kas Atman või Atmani projekt. Hubert Benoit'l http://www.spiritualteachers.org/hubert_benoit.htm on lõik, kus ta on Atmani projekti subjektiivset tiiba oivaliselt kirjeldanud. "Inimene peaks endalt küsima," alustab ta, "kuidas saab [inimene] hakata uskuma, et ta aktsepteerib oma ajalist seisundit, seda piiratud ja surelikku seisundit [eraldioleva mina ja mitte Terviku seisundit], mis on tegelikult tundmuslikult vastuvõetamatu, kuidas ta saab niimoodi elada"? Teisisõnu, kuidas saab inimene elada ilma Atmanita? Vastus kõlab loomulikult: luues sellele Seisundile aseaineid, muutes oma mina nii, et see näiks Atmani sarnane - kosmotsentriline, surematu, jumalikustatud, kõige oleva keskpunkt, kõige oleva ülim liigutaja -, ning luues seeläbi Atmani projekti. "Niisiis," ütleb Benoit, "kuidas saab hing muuta oma elu võimalikuks selles vastuvõetamatus olukorras, kus ta ei taju Atmanit? Ta muudab selle põhimõtteliselt võimalikuks oma kujutlusmängu abil, oma mentaalse võime abil taasluua subjektiivset maailma, mille ainukordseks liikumapanevaks printsiibiks on ta ise. Inimene ei loobuks kunagi olemast tõelise universumi ainukordne motiveeriv jõud [s.o. olemast Atman], kui tal puuduks lohutav võime luua enese jaoks iseenda universum, mille loob ta üksinda." Ning see moodustab osa - subjektiivse osa - Atmani projektist.

 

ELU JA SURM

 

Kui see võlts, individuaalne, eraldiolev minatunne on ülimuslikust Terviklikkusest kord lahutatud, satub ta vastamisi kahe põhilise tungiga: omaenese eksistentsi püsimise kindlustamisega (eros) ning kõige selle vältimisega, mis võiks ähvardada seda mina lahustada (thanatos). Seda sissepoole suunatud isoleeritud pseudomina kaitstakse ühelt poolt ägedalt surma, lahustumise ja ületamise eest (thanatos), samal ajal kui teiselt poolt püüeldakse ja teeseldakse kosmotsentrilisust, kõikvõimsust ja surematust (eros). Need kaks on lihtsalt Atmani projekti positiivne ja negatiivne pool: Elu ja Surm, Eros ja Thanatos, Višnu ja Šiva.

 

Seega, subjekt versus objekti piiri funktsioonina kerkivad esile kaks peamist dünaamilist faktorit: eros ja thanatos, Elu ja Surm. Eros on oma olemuselt soov haarata taas seda ülimuslikku Terviklikkust, mis moonutus siis, kui mina ja teise vahele piir ehitati. Kuid subjekti ja objekti, mina ja teise, tõeline taasühendamine eeldab muud välistavalt eraldioleva mina surma ja lahustumist - ning just selle vastu võideldakse. Seega ei suuda eros leida tõelist taasühendust, tegelikku Terviklikkust, vaid on selle asemel sunnitud kaotatud Tervikule aseainet otsima; neid aseaineid tuleb aga - selleks, et nad toimiksid - esitada kui ülimusliku Tervikluse ihaluse täitumist. Eros on niisiis liikumapanev jõud, millel põhinevad otsimine, haaramine, soovimine, ihalemine, jätkamine, armastamine, elamine, tahtmine ja nõnda edasi. Ning ta ei rahuldu kunagi, sest ta leiab ainult aseaineid. Eros on ontoloogiline näljatunne.

 

Nüüd jõuame thanatoseni. Thanatos - surm ja surmahirm. Üks asi, mida Lääne psühholoogial on olnud väga raske mõista, on see, et eksisteerib vähemalt kaks põhilist, kuid üpris erinevat hirmu ja ärevuse vormi. Esimeseks vormiks on patoloogiline ehk neurootiline hirm: igasugune seda laadi ärevus, mida võib õigustatult seostada "vaimuhaigusega", patoloogiliste kaitsemehhanismidega või neurootilise süütundega. Teine hirmuvorm ei tulene aga vaimsetest kõrvalekalletest või neurootilisest haigusest, vaid hoopis tõe tajumisest - see on põhiline, vältimatu, ärahoidmatu hirm, mis on eraldioleva minatunde jaoks sünnipärane. Inimese ülimuslik Loomus on Tervik, kuid ta lahutab selle Loomuse eraldiolevaks minaks versus väliseks teiseks, siis satub eraldiolev mina vältimatult vastamisi teadvelolekuga surmast ja surmahirmust. See on eksistentsiaalne, kaasaantud, sünnipärane (niikaua kui eksisteerib piir subjekti ja objekti vahel) - ning selle hirmu tajumine on situatsiooni tõene tajumine, mitte vaimuhaigusele iseloomulik tajumine.

 

Upanišaadides on seda fakti kenasti kirjeldatud: "Kus iganes on teine, seal on ka hirm." Ida jaoks on see fakt juba vähemalt kolm tuhat aastat olnud enesestmõistetav. Õnneks on siiski ka eksistentsialistlikud Lääne psühholoogid lõpuks - pärast ortodoksse psühhiaatria kümneid aastaid kestnud katseid taandada eksistentsialistlikku hirmu neurootiliseks süütundeks - selle olulise teema on nii selgelt esitanud ja lahti seletanud, et praegu saab sellest mööda vaadata ainult omaenese ignorantsust demonstreerides. "See olemuslik põhimine ülemärevus (ürgne ärevus)," kirjutas suur eksistentsiaalne psühholoog Medard Boss http://en.wikipedia.org/wiki/Medard_Boss , "on kõigi isoleeritud, individuaalsete inimeksistentsi vormidega kaasa sündinud. Selles põhimises ärevuses kardab inimese eksistents 'maailmas-olemist' ning tunneb selle üle samal ajal ka ärevust." Enamik meist muidugi ei teadvusta otseselt seda ürgset hirmu, millele meie igapäevased egod tuginevad. Gregory Zilboorg http://en.wikipedia.org/wiki/Gregory_Zilboorg seletab, miks:

 

        Kui see hirm  oleks  pidevalt teadvuslik, ei  oleks  me  võimelised  normaalselt

        funktsioneerima. Selleks et kindlustada  enesele teatav  minimaalne  mugavus-

        tunne, tuleb seda hirmu korralikult alla suruda ... Seda, et surmahirm on meie

        vaimsetes  funktsioonides alati olemas, võime me pidada enesestmõistetavaks

        ... Mitte keegi ei ole surmahirmust vaba.

 

Kirjeldatud surmahirm on minatunde, eraldioleva subjekti jaoks sünnipärane ning alati, kui kusagil on mingi piir, kerkib see surmahirm ühes või teises vormis esile. Ning alati, kui see surmatempel ennast ilmutab, on kaks - ning ainult kaks - asja, mida sellega saab ette võtta. See tähendab, et inimesel on surma ja thanatosega silmitsi kaks võimalust: ta võib seda eitada ja alla suruda või selle üliteadvuslikku Kõiksusse jõudmise teel ületada. Nii kaua kui inimene hoiab kinni oma eraldiolevast minatundest, peab ta surma ja surmahirmu alla suruma. Selleks et surmahirmu ületada, tuleb mina ületada. Seega ei saa eraldiolev mina teha mitte midagi selleks, et tegelikult surmahirmust vabaneda, sest eraldiolev mina on ise see surmahirm - nad sünnivad koos ning kaovad samuti ainult koos. Ainus asi, mida eraldiolev mina saab surmaga ette võtta, on seda eitada, alla suruda, lahjendada või muul viisil peita. Ainult üliteadvuslikus Kõiksuses, tegelikus ületamises, on surmahirm välja juuritud, sest siis on ka eraldiolev mina välja juuritud. Kuni selle ajani on aga - Ernest Beckeri http://en.wikipedia.org/wiki/Ernest_Becker väljendit laenates - "primaarseks allasuruvaks jõuks surmateadvus, mitte seksuaalsus".

 

Surmahirm, refleks vastuseks thanatosele. Kuid milline täpselt on thanatose loomus? Mida ta kokkuvõttes tähistab? Ehk on sellele võimalik anda järgmine vastus:

 

Me nägime, et kusagil ei ole mingeid täiesti eraldiolevaid üksusi - piir subjekti ja objekti vahel on lõppkokkuvõttes illusoorne. Seega peab seda subjekti ja objekti, mina ja teise vahelist piiri hetkest hetke pidevalt ja lakkamatult uuesti looma - just eelkõige sel lihtsal põhjusel, et see piir ei ole tõeline. Samal ajal üritab lihtne tegelikkuse jõud, Terviku "tõmme", iga hetk piiri hävitada. Seesama jõud ongi thanatos. Nii nagu isik taasloob iga hetk oma illusoorseid piire, üritab tegelikkus neid iga hetk maha kiskuda.

 

Taoline on thanatos - tema tõeliseks tähenduseks on ületamine. Thanatos ei ole jõud, mis püüab elu taandada anorgaaniliseks aineks (nagu me näeme, on selleks jõuks involutsioon), thanatos ei ole ka kompulsiivne kordamine, homöostaatiline printsiip ega enesetapusoov. Thanatos on sunyata jõud - jõud ja tõmme illusoorsete piiride ületamise poole -, kuid avaldub minale, mis ei loobu või ei suuda loobuda oma piiridest (ükskõik mis tasandil), otsese surmaohu ja füüsilise surelikkuse vormis.

 

Asja olemus on järgmine: kus iganes eksisteerib piir, seal tegutseb kogu aeg ka iga inimese sügavamale Loomusele omane thanatos, et seda piiri kõrvaldada või ohverdada. Nii kaua kui on piir, on ka thanatos. Inimesel on võimalik kas thanatosele järele anda, end talle ohverdada ning ta ületada või otsida midagi muud, mida surmahirmuga, selle ennastohverdava tungiga ette võtta. Seega tuleb otsida aseainelisi ohverdusi. Nagu ma raamatus "Eedenist alates" püüdsin näidata, mahuvad inimtegevuse kõik nurjatused - kõik see, mis teeb inimesest kõige kurikavalama olendi, kõik see, mille tõttu teda võib nimetada massimõrvariks ja piinajaks - ühisnimetaja aseainelised ohverdused alla. Otto Ranki http://en.wikipedia.org/wiki/Otto_Rank valem seletab seda väga täpselt ning võtab kogu teema suurepäraselt kokku: "Teise tapmine ja ohverdamine vähendab ego surmahirmu; teise surmaga ostab inimene ennast suremise, surmasaamise karistusest vabaks." Freud ütles, et "soovi surra asendab soov tappa", ning Becker võttis selle kokku kui "teise keha pakkumine eesmärgiga ennast surmast vabaks osta".

 

Pange tähele: surma eitamine (aseainelise ohverduse leidmine) on osa Atmani projektist - me kutsume seda negatiivseks pooleks. See on negatiivne pool püüdlusest Atmani-teadvust taassaavutada. Me nägime, et kui mina on kord ülimuslikust Terviklikkusest eraldatud, siis satub ta silmitsi kahe peamise tungiga, omaenese illusoorse eksistentsi säilitamisega (Eros) ning kõigest sellest hoidumisega, mis seda mina lahustada ähvardab (thanatos). Positiivsel poolel (ning see ei tähenda "heal poolel", vaid lihtsalt erose poolel - täpselt nagu magneti positiivsel poolusel) otsib ta igasuguseid aseainelisi rahuldusi, mis näiliselt täidavad mina soovi olla lõpmatu, kosmotsentriline, kõikvõimas, kangelaslik, jumalasarnane. Negatiivsel poolel (thanatose poolel) tõrjub ta välja ning surub alla kõike, mis ähvardab surma, lahustumise, ületamise, minnalaskmisega - ning loob seejärel aseainelisi ohverdusi. Mõlemad nimetatud tungid - aseaineline rahuldus ja aseaineline ohverdus - on Atmani projekti vormid, sest neid mõlemaid tõukab lõppkokkuvõttes tagant korrektne intuitsioon, mida moonutatakse, omistades see eraldiolevale minatundele, mis on tegelikult absoluutselt lõplik ja surelik.

 

Seega tõukab erost - soovi enama elu järele, soovi omada kõike, olla kosmotsentriline - tagant korrektne intuitsioon, et tegelikult peitub Kõiksus igas indiviidis. Kui see aga rakendatakse eraldiolevale minale, siis muutub intuitsioon, et üks on Kõiksus, sooviks omada Kõiksust. Selle asemel et olla kõik, soovib inimene lihtsalt kõike omada. See on aseaineliste rahulduste alus, selles peitub see täitumatu janu, mis pesitseb iga eraldioleva mina hinges. See on Atmani projekti positiivne pool ning seda janu kustutab ainult Atman.

 

Samamoodi põhineb surma eitamine (Atmani projekti negatiivne ehk thanatose pool) korrektsel intuitsioonil, et indiviidi ülimuslik Loomus on tõepoolest ajatu, igavene, surematu ja väljapool kõiki vorme. Kui seda aimust ajatust seostatakse aga eraldioleva minaga, moondub see lihtsalt sooviks igavesti elada, edasi kesta, igavesti surmast loobuda. Ületamise kaudu ajatuks saamine asendatakse lihtsalt sooviga igavesti elada. Igavik asendatakse surma eituse, surematusepüüdluste ja aseaineliste ohverdustega. See omakorda moodustab Atmani projekti negatiivse poole: surmaeituse kibeda-maitselise surematuse.

 

Eraldiolev minatunne on niisiis Atmani projekti võimu all - ta püüab ülimuslikku Terviklikkust tagasi võita viisidel, mis selle saavutamist takistavad ning sümboolseid aseaineid peale suruvad. Tõelise Terviklikkuse leidmise asemel tõukab teda lihtsalt tagant mure omaenese eksistentsi pärast: eros tõukab teda tagant oma pseudoeraldatust säilitama ning thanatos seob ta surma ja surmahirmuga. See lahing- Elu versus Surm, eros versus thanatos - on kõigis eraldiolevates minades toimuv ülim lahing, see on põhimine sünnipärane ärevus ja dilemma. See on ürgne hirmutunne, mis kaob alles tõelise ületamise teel Terviklikkuseni jõudes.

 

OBJEKTIIVNE TIIB

 

Nüüd jõuame peamise Atmani projekti aspektini: eraldioleval minal, kuigi ta teeskleb ning pürib surematuse ja kosmotsentrilisuse poole, ebaõnnestub oma eesmärgi saavutamine teataval määral alati ja ilmtingimata. Ta ei saavuta kunagi täielikult oma eesmärki olla stabiilne, püsiv, kestev ja surematu. William Jamesi http://en.wikipedia.org/wiki/William_James sõnul leidub alati kusagil mõtetes surma himustav taust ning ka pidusöögi ajal on alati kohal irvitav surnupealuu. Esilekerkinud eraldiolevat mina saadab pideva kaaslasena hägune surmaatmosfäär. Ka lõputust arvust kompensatsioonidest, kaitsemehhanismidest ja allasurumistest ei piisa, et seda taustahirmu lõplikult ja täielikult välja tõrjuda. See tähendab, et ükski sisemise mina poolt ettevõetav samm ei suuda seda hirmutavat visiooni lõplikult lämmatada. Seepärast võetaksegi kasutusele "välised" või "objektiivsed" abivahendid, et aidata Atmani projekti toetada, et aidata surmahirmu leevendada ja end surematuna kujutada.

 

Need välised abivahendid võivad olla nii positiivsed kui ka negatiivsed, nad võivad olla nii erose kui thanatose teenistuses. Inimene loob või hangib enesele terve rea väliseid või objektiivseid tahtmisi, soove, omadusi ja vara, kaupu ja materjale; ta otsib rikkust, kuulsust, võimu ja teadmisi, kippudes kõigele sellele omistama lõpmatut väärtust või pidama seda lõpmatult ihaldavaks. Kuna aga lõpmatus on täpselt see, mida inimesed tegelikult tahavad, muutuvad kõik need välised, objektiivsed ning lõplikud asjad jällegi lihtsalt aseainelisteks rahuldusteks. Nad on aseainelised objektid, täpselt nii nagu eraldiolev mina on aseaineline subjekt.

 

Taas on võimalik tsiteerida Hubert Benoit' briljantselt täpset kommentaari Atmani projekti üldise olemuse, eriti aga aseaineliste objektide kohta: "Inimene üritab ennast ajalises sfääris jumalikustada ainult sellepärast, et ta ei ole teadlik oma tõelisest pühalikust põhiolemusest [Atmanist]. Inimene sünnib Jumala pojana, olles täielikult osa Universumi Ülimast Printsiibist; seejärel aga unustab ta oma päritolu ning veendub illusoorselt selles, et ta on ainult oma tundemeelte kaudu tajutav piiratud ja surelik keha. Tal on mälulünk ning ta kannatab illusoorse tunde all, nagu oleks Jumal teda hüljanud (olles ise tegelikult samal ajal Jumal); niimoodi ta askeldabki ajalises sfääris ringi, otsides kinnitust oma jumalikkuse kohta, kuigi seda pole võimaalik sealt leida ..." Kuna inimene unustab Jumala ning isegi eitab Teda - ise Teda samal ajal intuitiivselt tundes -, siis "askeldab ta ajalises sfääris ringi", otsides aseainelisi objekte ja püüdes samal ajal enda sisemist olemist jumalikustada (aseainelist subjekti luua). Mõlema tegevuse tulemuseks on paratamatult selle radikaalse Ühtsuse kaotamine, mis üksinda on Täielik.

 

Sellised on siis Atmani projekti kaks tiiba - subjektiivne ja objektiivne - ning Atmani projekti kaks poolt positiivne ja negatiivne, eros ja thanatos. (Kõik neli võivad esineda omavahelistes kombinatsioonides; on olemas nii erose subjekt kui ka erose objekt, nii thanatose subjekt kui ka thanatose objekt). Kuid nad kõik on üksnes piiri loodud, piiri funktsioonid: millal iganes luuakse ülimuslikku Terviklikkusesse mingi piir, ilmneb see Terviklikkus alati subjektina versus objekt, minana versus teine vorm. Subjektiivne mina soovib seejärel ülimuslikku Terviklikkust taastada (kasutades selleks erost), kuid kardab samal ajal ja omaenese lahustumist (thanatos). Kompromissina loob ta Atmani projekti: ta rakendab intuitiivselt tunnetatavad Terviku tunnused subjektile ning püüab näidata osa kui Tervikut - kosmotsentrilist, surematut, surma trotsivat. Aseaineline subjekt jahtimas aseainelisi objekte - ning kõik see toimub Jumala-ihaluse tõttu.