surma ja meeldetuletamise vorm ning skisofreenia ja müstitsism

SURMA JA MEELDETULETAMISE VORM

 

Atmani projekt ilmneb kõikvõimalikes vormides - ta ilmneb igal pool, kus Atman näib puuduvat. See tähendab, et ta ilmneb igal pool nähtava maailma sfääris. Ta on lihtsalt maaja teine nimetus. Sellisel kujul, nagu ma teda eelnevalt esitasin, ilmneb Atmani projekt inimeste puhul lihtsalt kõige sagedamini, samuti on see kõige üldisem kuju. Inimese arengu vältel omandab ta igasuguseid struktuure ja vorme kõige madalamatest kõige kõrgemateni, pleroomast kuni peaaegu ultimatiivseni. Ta ilmneb isegi emaüsas, aga loomulikult kõige primitiivsemas ja nõrgemas vormis. Me ei süüdista imikut Jumala teadvuslikus eitamises - tõeline Atmani mõistmine ei ole veel saanud (selles elus) esile kerkida (see toimub reeglina elu teisel poolel, Sissepoole Kaarel). Võib aga öelda, et Jumal puudutab kõiki isikuid ning kõik tunnetusvõimelised olevused tunnetavad intuitiivselt Jumalat; see on see ainus asi, mis hoiab kosmost ühes tükis. Tunnetusvõimelised olendid - ükskõik mis eas ja ükskõik mis olukorras - tunnetavad intuitiivselt oma põhiolemust kui Atmanit. Selle põhiolemuse poole püüdlevad sääraste tingimuste, piirangute ja potentsiaalide kaudu ning sääraste tingimuste, piirangute ja potentsiaalide raamides, mis vastavad nende hetke-arengutasandile. Niivõrd kui nad Atmanit intuitiivselt tunnetavad, rakendavad nad seda ka omaenese tasandile.

 

Pange aga tähele, et Atmani otsingud (see tähendab, Atmani telos'e) moodustavad osa Atmani projektist. Kõik olendid tunnetavad Jumalat intuitiivselt päris algusest peale. Inimesed tunnetavad algusest peale oma ülimuslikku Atmani-loomust - see toimub justkui tohutu mitteteadvusliku magnetina, mis tõmbab inimesi edasi ja ülespoole, täiuslikku vabanemisse üliteadvuslikus Kõiksuses. Kuid see sunnib ka inimesi ajutise leevendava abinõuna leiutama igasuguseid Atmani aseaineid - aseainelisi objekte, aseainelisi rahuldusi, aseainelisi ohverdusi, surematuse projekte, kosmotsentrilisi plaane ja transtsendentsuse žetoone.

 

Sellise surve all luuakse järjest uusi teadvuse struktuure ning loobutakse seejärel neist, leiutatakse struktuure ning ületatakse need seejärel, konstrueeritakse struktuure ja jäetakse need maha. Need luuakse Atmani aseainena ning jäetakse siis maha, kui nad ei tööta. Evolutsioon koosneb seega järjestikustest ebaõnnestunud katsetest jõuda Atmani-teadvuseni - kulgeb niisiis läbi Atmani projekti ning iga samm viib Atmanile lähemale.

 

On tõsi, et evolutsiooni ja arengu käigus kerkivad esile järjest kõrgemad struktuurid, kuid need struktuurid kerkivad esile kui aseainelised rahuldused. Nad kerkivad esile alles siis, kui madalamatest aseainetest on lõpuks loobutud; alles siis, kui madalamad erost püüdvad vormid maha käivad, saavad uued ja kõrgemad, järjest peenekoelisemad vormid tähelepanu keskpunkti tõusta, kuni kõik Tervikluse aseained on järele proovitud ja välja praagitud, misjärel jääva ainult Terviklus ise.

 

Kui uus evolutsioonitasand - uus, kuid kõrgema astme aseaine mina - eelmise tasandi süvastruktuuri vertikaalse transformeerumise teel luuakse, hakkab uue tasandi eros antud staadiumi pindstruktuure horisontaalsete translatsioonide abil kõrgema astme terviklikkuseks integreerima. Kuna ta aga tõelist ning tegelikku Ühendust ei saavuta, siis püüab ta vähemalt ennast (aseainena) ühendada. Kirjeldatud erose translatsioonid korrastavad ja arendavad selle uue tasandi üleskerkivad karakteristikud ja pindstruktuurid välja eesmärgiga seda tasandit stabiliseerida ja säilitada, integreerides seejuures sellesse struktuuri üha uusi ja kõrgemaid sümboolseid aseaineid. See üldine translatiivne protsess jätkub - mitmetel põhjustel - niikaua kui see translatsioonitüüp ebapiisavaks osutub. Ja siis? Siis translatsioon nurjub lõplikult ning järgneb uus transformatsioon.

 

Põhjused, miks translatsioon nurjub, on arvukad ning erinevatel spektri tasanditel erinevad. Üldjoontes võib aga väita, et millal iganes (vastava tasandi) eros (sama tasandi) thanatosest tugevam, järgneb alati translatsioon ja stabiliseerumine. Tasandi otsingud ja püüdlused on rahul oma aseaineliste rahuldustega, kui nood jätkavad Tervikluse soovist mulje kui täitunust. Kui aga thanatos erost ületab, käib vastab translatsioon maha, temast loobutakse viimaks ning sellele järgneb transformatsioon erineva mina-vormi ning erinevat tüüpi translatsioonini: tuletatakse meelde uus süvastruktuur, seejärel saab aga selgeks õppida uued pindstruktuurid.

 

Põhimõtteliselt tähendab see seda, et teadvus hülgab oma muud välistava samastumise madalama struktuuriga - ta "sureb" selle struktuuri suhtes; ta aktsepteerib madalama tasandi thanatost, sureb selle tasandi suhtes ning seega ka disidentifitseerub selle madalama struktuuriga. Madalama tasandi surma aktsepteerides ületab ta selle tasandi.

 

Kui seejärel kõrgema astme tasand esile kerkib, siis, nagu nägime, samastub mina selle kõrgema struktuuriga. Ta loob taolisel moel uue mina-vormi - koos uute erose otsimise vormidega. Uus mina-vorm seisab aga taas silmitsi uut tüüpi surmahirmu või surmahaardega. Nimelt tekitavad uut tüüpi hirmu mina katsed kaitsta oma uut identiteedivormi: nüüd on olemas uus mina, on olemas uus teine, seetõttu tekivad ka uus surmahaare ja uued surmaeitused. Uus translatsioon kestab nüüd niikaua, kuni selle tasandi eros ületab thanatost - niikaua kui püüdlused ületavad tühjust (sunyata), niikaua kui uus struktuur suudab oma rolli aseainelise rahuldusena täita, ning niikaua kui ta soovid maitsetuks ei muutu. Kui see aga ükskord juhtub, kui thanatos ükskord erose üles kaalub, siis aktsepteerib mina selle tasandi "surma", disidentifitseerub selle tasandiga - seda madalamat tasandit seega ületades - ning lülitab oma identiteedi järgmisele kõrgemale üleskerkivale struktuurile; sellel uuel struktuuril endal on omakorda uued erose vormid ning ta seisab omakorda silmitsi uue thanatose ja uute surmahaaretega.

 

Toon mõne näite.

 

Me nägime, et kehaego staadiumis oli mina peaaegu kõike muud välistavalt samastunud lihtsate kehaemotsioonidega ja -instinktidega. Tema eroseotsingud põhinevad instinktiivsel, bioloogilisel, vistseraalsel näljatundel; kui neid instinkte traumaatiliselt frustreeritakse (näiteks imiku näljal põhinevat tungi ema rinna järele), siis kogetakse seda katkestust kui surmahaaret - instinkti katkestamine tähendab mina katkestamist, sest nad on selles staadiumis identsed.

 

Kui aga verbaalne keel esile kerkib, siis mina eristub või identifitseerub oma muud välistavast kiindumusest instinktidesse ning nihutab oma põhiolemusliku identiteedi verbaalsele minale (näiteks personale). Nüüd on ta võimeline - muidugi teatavates piirides - söömisinstinkti frustreerimist aktsepteerima: ta ei "sure" enam kohe, kui toitu ei saa - ta muutub lihtsalt näljaseks. Tal on nüüd uus mina, sellel uuel minal on aga uued tahtmised ning ta seisab silmitsi uute surmahaarde vormidega. Persona jaoks on surmahaardeks näiteks alandused. Mina - mis on nüüd samastunud personaga - kogeb surmahaaret sõna otseses mõttes siis, kui ta "kaotab oma näo", kui teda põhjalikult alandatakse, kui teda näidatakse naeruväärsena ja nii edasi. Persona ütleb: "Ma oleksin häbi kätte peaaegu surnud!" See toimub niikaua kui mina jääb personaga samastunuks (niikaua kui eros kaalub thanatose üles) -, ning lõpeb alles siis ja ainult sel juhul, kui mina personaga disidentifitseerub, aktsepteerib persona surma, ületab persona ning liigub kõrgema ja laiahaardelisema mina-struktuurini. Nagu me edaspidi näeme, korratakse seda mudelit protsessi igas arengustaadiumis. Ning kui kõigi struktuuridega on disidentifitseerutud ning need kõik on ületatud, jääb alles ainult Piiritu; kui kõik surmad on surdud, jääb alles vaid Jumal.

 

Kõik see kõlab muidugi natuke abstraktselt. Samas aga näeme, et iga tasand püüdleb - teadvuslikult või mitteteadvuslikult - Tervikluse poole (Atmani telos), kuid sellistel tingimustel ning selliste tingimuste abil, mis ilmtingimata selle saavutamist takistavad (Atmani piirang) ning aseainelisi terviklusi peale suruvad (Atmani projekt). Kui need aseained enam ei rahulda, siis loobutakse sellest madalamast tasandist (aktsepteerides selle surma) ning luuakse uus kõrgema astme tasand - mis on jälle vaid aseaine, kuigi Tõelisele lähemal -, kuni jääb alles ainult Tõeline ning hing jõuab üliteadvusliku Kõiksuseni, mis on tegelikult olnud hinge esimeseks, viimaseks ja ainsaks sooviks.

 

SKISOFREENIA JA MÜSTITSISM

Skisofreeniat (häired tajumises, mõtlemises, tundeelus ja tahteelus) ja müstitsismi (taotluslik/kogemuslik ühendus Jumala või kõrgema/sügavama reaalsusega) on alati vaadeldud umbes samamoodi nagu hullumeelsust ja geniaalsust - nad näivad olevat lähedalt seotud, kuid ometi drastiliselt erinevad. Sarnasus skisofreenia ja müstitsismi vahel on aga viinud kahe üldise uskumuseni nende kahe vaimse seisundi kohta. Need, kes peavad skisofreeniat tõveks ja haiguseks, kõige halvemat sorti puhtakujuliseks patoloogiaks, kalduvad müstitsismi (sarnasuse tõttu) samas valguses vaatlema - kui müstikud-mõttetargad ei ole lausa patoloogilised, siis on nad vähemalt poolel teel sinnapoole. Psühhiaatria Edendamise Grupi (PEG) hiljutise raporti kohaselt on "müstilised nähtused psühhiaatri jaoks huvitavad, sest nad kujutavad piltlikult normaalsuse ja ilmse psühhoosi vahele jäävaid käitumisvorme; nad kujutavad teatavat tüüpi ego regresseerumist kaitseks sisemise või välise stressi vastu ..." Ma olen sageli olnud nõus ning tihti väidelnud selle poolt, et tõeline regressioon võib toimuda ning toimubki, et mõni ennast müstikuks nimetanu on tegelikult mingi teatava regressioonivormi kütkeis ning et mõni tõeline müstik reaktiveerib oma teel küpse tervikluse seisundite poole aeg-ajalt regressiivseid komplekse. See ei peaks meid aga takistama tegemast selget ja otsustavat vahet skisofreenia ja müstitsismi vahel. Niisiis on sellest PEGi seisukohast kui üldisest psühholoogilisest väitest transtsendentsuse ja müstitsismi loomuse kohta suhteliselt vähe kasu.

 

Teine üldine suhtumine skisofreeniasse ja müstitsismi näib olevat tõele pisut lähemal, kuid on vahetevahel sama dogmaatiline ja liiga kõikehõlmav kui esimene suhtumine. See seltskond kaldub skisofreeniat pidama mitte patoloogiliseks, vaid üldtervislikuks. Need uurijad, kellest ma muidu vaga lugu pean (näiteks R. D. Laing  http://en.wikipedia.org/wiki/R._D._Laing ja Norman O. Brown http://en.wikipedia.org/wiki/Norman_O._Brown ), pooldavad ideed, et transtsendentsed seisundid on ultratõelised (sellega ma olen nõus) ja kuna skisofreenia ja müstitsism näivad olevat niivõrd sarnased, peab skisofreenik järelikult olema ultratervise näide. Nagu Brown väitis: "Mitte skisofreenia, vaid normaalsuse korral on meel lõhenenud, skisofreenia korral võltspiirid lagunevad ... Skisofreenikud kannatavad tõe all ... Skisofreeniku maailma iseloomustavad müstiline osadus, 'sisetunde kirjeldamatu laienemine' , ebamaised tunnetuslikud vihjed', okultsed psühhosomaatilised mõjud ja jõud ..."

 

Minu enese arvamus jääb kuhugi nende kahe seisukoha vahele ning põhineb 7. peatükis (Kentaurilikud sfäärid) kirjeldatud üliolulisel pre- ja trans- erinevustel. Ning praeguseks hetkeks olemasolevatele fenomenoloogilistele kokkuvõtetele skisofreenilise kogemuse enese kohta, võib väita, et tüüpiline skisofreeniajuhtum sisaldab harilikult järgnevaid tegureid:

 

1.  Esilekutsuvaks sündmuseks on sageli mingi äärmiselt närvesööv olukord või armutu dilemma. Enne seda võib isikul olla suuri raskusi sotsiaalsete suhete loomisega, tal võib olla suhteliselt nõrk ego (persona) ja kalduvus eraldatusele. Teisest küljest võib isikut mõjutada tõeline dukhka ehk sansaarale iseloomulik kannatus ja see valulik insait võib ta lihtsalt ajutiselt üle ujutada. Ükskõik milline see vallandaja ka ei ole (ma ei välista biokeemilisi faktoreid - need on äärmiselt olulised ning biokeemiliste ajuprotsesside uuringud kujutavad endast esmatähtsat läbimurret psühhiaatrias - ma ei vaatle siinkohal neid faktoreid, sest see teema nõuaks mitmeid lisapeatükke ning see ei muudaks oma olemuselt neid järeldusi, milleni me jõuame) -, egolised/isiklikud translatsioonid käivad maha või häiruvad tugevasti (ning skisofreenia kaksiksideme teooria seoks selle otseselt egolise translatsiooni või metaprogrammeerimise katkestusega).

 

2.  Egolise translatsiooni käigus hoidvate ja filtreerivate funktsioonide (sekundaarse protsessi, reaalsusprintsiibi, süntaktilise struktureerimise jne) katkemine jätab inimese avatuks ja kaitsetuks nii madalamate kui ka kõrgemate teadvusetasandite suhtes. Minu arvates käivitub koos sellega kaksikprotsess: mina hakkab regresseeruma madalamatele teadvusetasanditele ning muutub samal ajal avatuks kõrgemate sfääride (eriti subtiilse) aspektide sissetungile. Teiste sõnadega, samal ajal kui indiviid liigub eelteadvusse, tungib temasse üliteadvus. Madalamasse regresseerumise ajal vallutatakse ta kõrgema poolt. Ta satub nii üleujutatud mitteteadvuse kui ka esilekerkiva mitteteadvuse mõju alla. Mina isiklikult ei näe ühtegi teist moodust skisofreeniahoo kirjeldamiseks. Need, kes peavad skisofreeniat üksnes regressiooniks, jätavad kahe silma vahele selle religioosse dimensiooni; need, kes peavad seda üksnes ülivaimseks ja ülitervislikuks, lihtsalt ignoreerivad tõendeid  kaasneva tõelise psüühilise killustumise ja regressiooni kohta.

 

Igal juhul põhjustab nurjuv egoline translatsioon tavaliselt äärmist ärevust. Kui regressioon algab ning egoline süntaks häirub, muutub inimene avatuks müütilis-kuuluvuslikule sfäärile iseloomulikule müütilisele mõtlemisele ja maagilistele järeldustele. Nagu nägime, ajab müütiline mõtlemine segamini osa ja terviku, liikmed ja klassid - see on aga skisofreenilist mõtlemist kõige paremini iseloomustav tunnus. Näiteks võib skisofreenik öelda: "Eelmisel öösel magasin ma pudelisse, aga ei suutnud korki peale panna," pidades tegelikult silmas seda, et ta magas halvasti, sest tal oli külm. Müütiline loogika kulgeb järgnevalt: voodi koos katete ja tekiga kuulub "mahutite" klassi - see tähendab, objektide hulka, mis suudavad mahutada teisi objekte. Pudel kuulub samasse klassi ning kuna müütiline mõtlemine ei suuda vahet teha liikmel ja klassil, siis on "voodisse minek" ja "pudelisse minek" sama asi (mitte sümboolses mõttes). Samamoodi on "voodikatted" ja "korgid" samad asjad. "Ei suutnud korki peale panna" tähendab "tekk libises pidevalt pealt ära" - tal oli külm ja ei saanud magada, sest kork libises pidevalt pealt ära. Gregory Baterson http://en.wikipedia.org/wiki/Gregory_Bateson ütleks selle kohta, et tal on probleeme loogiliste tüüpidega.

 

Kui regressioon läheb kas või natukene müütilisest mõtlemisest kaugemale, muutub inimene avatuks kirevale preverbaalsele fantaasiale ja primaarsele protsessile. See tähendab, et ta hakkab kannatama - enamasti kuulmis-, vahel ka visuaalsete - hallutsinatsioonide all.

 

3.  Nüüd toimub pööre: kui egoline translatsioon hakkab üles ütlema ja mina kistakse tagasi pre-egolistesse sfääridesse, siis muutub ta minu arvates samaaegselt avatuks ka trans-egoliste sfääride sissetungile. Inimese teadvelolek ujutatakse üle väga intensiivsete aimustega, mis on sageli oma olemuselt religioossed (tegelikud ja autentsed vaimsed insaidid, mitte lihtsalt regressiivsed fantaasiad). "Loomingulise kogemuse, religioosse uskupöördumine või teiste 'tipukogemustega' võib kaasneda palju sellist ... mis sarnaneb akuutse psühhootilise reaktsiooni sisemise kogemuse vormiga." Mulle näib, et seda fakti ei saa lihtsalt kahe silma vahele jätta.

 

Sageli ei suuda inimene nimetatud insaite loogiliselt koordineerida - kui ta kirjeldab midagi niivõrd lihtsalt nagu voodisseminek "pudelisse roomamisena", siis kuidas võib ta veel kirjeldada Kristuse visioon-kujundit! Lisaks sellele kalduvad need insaidid olema "autistlikud", enesele orienteeritud ja salapärased: tema saab nendest aru, aga mitte keegi teine ei saa. See näib olevat seotud asjaoluga, et kuna skisofreenia regressiivne pool kipub liikuma tasanditele, mis eelnevad rollidest arusaamisele või nende suhtes pre-, siis arvab isik, et tema ja ainult tema on (näiteks) Kristus. Ta ei suuda asetuda teiste inimeste rollidesse või nende olemasolu tunnistada, niisiis ei suuda ta näha, et kõik on tegelikult Kristused. Ta tunnetab oma Atmani-loomust kirkalt ja teravalt, kuid üksnes primitiivselt ja ja nartsissistlikult tasandilt. Suurepäraselt kirjeldab seda, millest ma kõnelen, üks müstiku ja haiglasse paigutatud skisofreeniku vaheline vestlus; sõna on Ram Dass'il http://en.wikipedia.org/wiki/Ram_Dass :

 

        Ta  [hospitaliseeritud skisofreenik]  kirjutas  tohutu hulga tekste ja luges kreeka

        keeles,  mida ta ei olnud kunagi  olnud  võimeline  lugema.  Ta saatis hulgaliselt

        fenomenaalseid tegusid,  mida arstid pidasid patoloogiliseks -  ta võis varastada,

        tüssata ja rääkida,  et on Kristus.  Ta põgenes mitu korda haiglast,  väga huvitav

        ja loominguline sell. Tema kirjutistega tutvudes mõistsin ma, et ta oli kontaktis

        mõnede maailma suurimate tõdedega,  millest  on  kõnelenud kõige arenenumad

        inimhinged.  Ta koges neid otse,  kuid  teda oli  haaranud  tunne,  et see toimub

        ainult temaga ...  Seetõttu  oli  ta  sattunud  segadusse  ja  kimbatusse,  väites:

        "Mulle  on see  osaks  langenud,  aga sulle ei ole ..."  Ma  küsisin:  "Kas sa arvad,

        et oled Kristus?  Kristuse   puhas  teadvus?"  Tema vastu:  "Jah."  Mina: "Heakene

        küll,  ma  arvan,  et mina olen ka."  Ta vaatas mind ja ütles:  "Ei, sa ei saa aru."

        Mina vastu: "Näed, sellepärast nad sind luku taha panevadki."

 

4.  Wilson Van Dusen on mõnes oma väga olulises Emanuel Swedenborgil http://en.wikipedia.org/wiki/Emanuel_Swedenborg põhinevas töös http://e-swedenborg.com/tp/books/w.vandusen/presence_spirits.htm eristanud fenomenoloogiliselt nende hallutsinatsioonide kahte põhivormi. Ma ei saa siinkohal kirjeldada, kuidas ta seda teeb -  läheks liiga keeruliseks -, kuid minu meelest on tema meetodid ja järeldused igatahes paikapidavad. Üldjoontes "räägib" ta patsiendi kaudu ta nende hallutsinatsioonidega ning koostab nende kohta "eluloolised visandid". Sisuliselt kerkib esile kaks tüüpi. "Madalamad" on üldiselt pahatahtlikud, nad "näevad välja nagu Freudi id", nad on "antispirituaalsed" ja "räägivad lõputult" (seega on verbaalsed struktuurid). Kõige olulisem kogu loo juures on see, et nad "pesitsevad meele või isikliku mälu madalamates, kuid mitteteadvuslikes piirkondades" ning "piirnevad ja on seotud teatud viisil patsiendi isiklike kogemustega". Inimesele viirastub tema enda vari. Kuid "kõrgema astme hallutsinatsioonid on puhtalt visuaalsed ega kasuta üldse sõnu [nad on transverbaalsed ja kuuluvad subtiilsesse sfääri]. Nad "sarnanevad kõige enam Jungi arhetüüpidele". See tähendab, et viimati mainitud hallutsinatsioonid võrsuvad puhtalt subtiilsetest, transpersonaalsetest ja arhetüüpsetest tasanditest - sel määral on nad tõelised, mitte hallutsinatoorsed.

 

5.  Viimaks võib inimene ka tegelikkuses regresseeruda uroboorsetesse ja prepersonaalsetesse struktuuridesse, ajades täielikult omavahel segamini mina ja teise, sisemise ja välise; aeg haihtub pretemporaalsusesse ning mina-süsteem kukub täielikult kokku. Sel juhul ei ole tegemist transtemporaalse Igavese Praegu intuitiivse tunnetamisega, vaid - nagu ilmnes selgesti Arieti vaste patsientide näitest - lihtlabase suutmatusega tunnetada ajalist järgnevust.

 

Üldiselt näitab skisofreenia meile, et tervikluse otsingutel - mida tõukab tagant Atmani projekt - võib inimene regresseeruda lõputult paljudesse arhailistesse või väikelapselikesse struktuuridesse, mis võivad ulatuda vanemlikest ja emalikest uroboorsete ja pleromaatilisteni. Tundub, et Erich Fromm http://en.wikipedia.org/wiki/Erich_Fromm on mainitud fenomenist ja sellega kaasnevast väga hästi teadlik; kuigi ta ei kirjelda detailselt erinevaid staadiume, näitab järgmine lõik, et ta teadvustab seda nähtust väga selgesti:

 

        Inimene võib üritada  seda  regressiivset  terviklust  leida  mitmelt  tasandilt, mis

        on samaaegselt ka patoloogia ja irratsionaalsuse  tasanditeks.  Teda võib haarata

        kirg pöörduda  tagasi  emaüsa,  emakese  maa  või  surma  rüppe  [pleromaatiline

        intsest].  Kui see eesmärk on kõikehõlmav ja  kontrollimatu,  siis  on  tulemuseks

        enesetapp  või  hullumeelsus  [pleromaatiline kastratsioon].  Regressiivse  tervik-

        luseotsingu vähemohtlikuks ja vähempatoloogiliseks  vormiks  on  eesmärk jääda

        seotuks  ema  rinna  [emalik intsest]  või  ema  käega  või isa  käsklusega  [isalik

        intsest].  Teiseks  regressiivse  orientatsiooni vormiks on destruktiivsus ehk püüe

        saada  eraldatusest üle kõige ja kõigi purustamise teel  [meie mõistes  "aseaine-

        lised ohverdused"].  See  võib väljenduda  soovis  kõik ära süüa või kõike ja kõiki

        enesesse  inkorporeerida,  seega  maailma  ja kõige maailmas leiduva tajumises

        söögina [oraalne fiksatsioon].

 

Fromm toob selles lühikeses lõigus kõik regressiivse tervikluse püüdluse spektri vormid. Kõigele sellele vaatamata on Fromm täiesti teadlik, et satori ehk müstiline seisund on sootuks erinevat sorti terviklus: müstiline terviklus "ei ole preindividuaalsesse või eelteadvusliku harmoonia  paradiisi tagasipöördumise regressiivne terviklus [pleromaatilis-uroboorne alateadvus], vaid uue tasandi terviklus, terviklus, milleni võib jõuda alles pärast seda, kui inimene on kogenud oma eraldatust, alles pärast seda, kui ta on läbinud enesest ja oma maailmast võõrandumise staadiumi ning täielikult sündinud. Selle uue tervikluse eelduseks on inimese mõistuse täielik väljaarenemine; see viib staadiumini, kus mõistus ei takista enam inimest oma vahetut ja intuitiivset tegelikkust adumast. See fakt on minu meelest praeguseks niivõrd ilmselge, et ma ei mõista, kuidas saaks seda kauem ignoreerida. Müstiku ja psühhootiku pealiskaudne samastumine demonstreerib ainult teadmatust asjasse puutuvate peensuste suhtes.

 

Lõpetuseks üks äärmiselt oluline märkus selle teema kohta: pärast skisofreenilist episoodi inimene võib, aga ei pruugi "pöörduda tagasi" normaalsesse egolisse reaalsusse. Kui ta ei pöördu tagasi, siis kaldub ta jääma kinni, kadunuks, hüljatuks preverbaalsetesse või isegi prepersonaalsetesse fragmentidesse. Enamiku "kroonilise" skisofreenia juhtumite korral on see just nii. See seisund on peaaegu täielikult preverbaalne; transverbaalseid elemente on vähe või need puuduvad üldse. Klassikaline "skisofreeniahoog" sisaldab aga eripärast segu nii pre-'st kui ka trans-'ist. Just seepärast kirjutas Laing: "Kui inimene läheb hulluks, asetub ta kõigi olemise tasandite suhtes põhjalikult ümber. Tema kogemuse keskpunkt nihkub egolt Minale. Ilmalik aeg muutub millekski pelgalt kõrvaliseks, ainult Igavikuline on oluline. Hullumeelne aga on segaduses. Ta ajab segamini ego ja mina, sisemise ja välise, loomuliku ja üleloomuliku ... Ta on pagendatud sellest olemise maailmast, mida meie teame, ta on tundmatu, võõras, kes saadab meile signaale sellest tühjusest, kuhu ta varjub."

 

Kui selline inimene enam-vähem täielikult "tagasi pöördub", siis on ta harilikult palju paremini kohanenud - ta tunneb ennast võimekamana, maailmale avatumana, kasutab vähem kaitsemehhanisme. Kuid kummalgi juhul - ei ole skisofreenia haardesse jäädes ega tervenenuna tagasi pöördudes - ei toimu midagi, mis sarnaneks "valgustumise" või mokšaga. Paranenud skisofreenikute kommentaarides ei leidu midagi, mis viitaks sellele, et nad jätkavad pärast haiguse-eelsetest patoloogilistest mustritest vabanemist nende sisemiste kogemuste uurimist, mis neid haiguse ajal üle ujutasid. Eelnevalt müstikust, kelle sisemised kogemused on aja jooksul teadlikult valitud ja kultuurikontekstides välja arenenud, tajub skisofreenik oma kõige sügavamaid kogemusi järsult, eitades samal ajal enese sotsiaalsest funktsioneerimist [see ei ole trans-biosotsiaalne, vaid pre-biosotsiaalne]. Retk psühhoosi rüppe - juhul kui see on edukas - taastab tema võime tegutseda produktiivse ühiskonnaliikmena, kuid ei valmista teda ilmtingimata ette sisemiste [ja transpersonaalsete] kogemuste ja ühiskondliku funktsioneerimise vahel liikumiseks - protsessiks, mis on eluaegne."

 

"Edukas" skisofreeniline episood (kui inimene pöördub tagasi "tervenenuna") näib mulle nähtuse 'regressioon ego huvides' täpse näitena. Nagu paljud uurijad praegu väidavad, on see teatav surma ja taassünni kogemus. Paranenud skisofreenikud kalduvad rääkima oma "vanast minast" kui millestki täiesti ebaadekvaatsest, halvasti kohanenust, killustunust või isegi lihtsaks eluks võimetust. Üks naine kõneles oma "kokkuvarisemisest" nii: "Midagi on minuga juhtunud - ma ei tea, mis. Kõik see, mis moodustas minu endise mina, on purunenud ja kokku varisenud, sündinud on olend, kellest ma ei tea mitte midagi." Kuid see "endine mina", mis "on kokku varisenud", oli tegelikult "üks armetu olend, kes ei suutnud eluga toime tulla - ega selle eest põgeneda - ega ennast kohandada. Niisiis läks ta hulluks ja suri oma ängistuses ..."

 

Viiepäevase intensiivse kannatamise ja hullumeelsuse järel, kui vana mina oli sõna otseses mõttes surnud, sündis selles naises tema enese sõnul "uus mina", kes oli nii maailma kui ka iseendaga suhteliselt rahujalal. Mitte transtsendentne mina, vaid valgustunud mina, vaid suhteliselt hästi kohanenud mina. "Terve ego", nagu psühhoanalüüs ütleks.

 

Minu isiklik arvamus on, et üks asi, mis sedasorti episoodide puhul toimub (taas ei taha ma välistada biokeemilisi tegureid ega ka eitada, et paljude juhtumite puhul, mis ekslikult skisofreeniaks diagnoositakse, on tegelikult tegemist algava kundalini tõusuga subtiilsete sfääride poole - Sannella-Bentovi http://www.thinkingallowed.com/2lsannella.html  http://en.wikipedia.org/wiki/Itzhak_Bentov tõlgendus), on inimese regresseerumine mõne sügava psühholoogilise struktuurini, mis imikueas või varases lapsepõlves moodustumisprotsessi käigus vigastada on saanud. Mulle näib, et kõige olulisemaks perioodiks on kehamina staadium, staadium, kus mina ja mitte-mina esmakordselt eristusid, staadium, kus teadvus peaks ennast kindlalt kehale toetama; periood, millest alates peaks keha saama jämedas sfääris toimuvate mina-operatsioonide tugipunktiks. R. D. Laing arvab, et kui teadvust ei õnnestu kehale toetada, siis viib see järgneva arengu vältel meele ja keha vahelise liialdatud lõhe või dissotsiatsioonini ning "vale-mina" süsteemi loomiseni. Ma ei ole tema üldprintsiipidega mitte ainult nõus, vaid arvan ka, et minu esitatud arenguline järgnevus kinnitab mu nõusolekut. Eriti võiksime tähele panna järgmist:

 

Minu arvates on skisofreenia etioloogia (haigusepõhjuseõpetus) jaoks kaks "ohtlikku" punkti kehamina staadiumi ja vaimse-egolise staadiumi esilekerkimine. Kehamina staadiumi häirimine kipub takistama teadvuse täielikku tuginemist kehale, nii et kogu järgnev isiksuse kasv toetub nõrgale kujundkehale, mis viib omakorda "vale-mina" süsteemini. Ma usun, et see toimub põhiliselt vaimse-egolise staadiumi esilekerkimise ajal: kuna isiksus ei tugine kindlalt tugevale kehakujundile, siis - kui ego hakkab kehast eristuma - on ta saatuseks kogeda keha algusest peale "ebatäpselt", nagu osa "teisest"; seejärel langeb ta tavaliselt jõulisema meele ja keha dissotsiatsiooni vormi ohvriks, see tekitab aga olukorra, kus inimesel on "vale-mina", mis on kehast dissotsieerunud. Seega kipub skisofreenik Laing'i järgi kogema oma "meelt" kui "mina", tunnetades oma keha "teisena".

 

Ma täiendaksin Laing'i seisukohta siiski ühe väikse märkusega: kui kehast dissotsieerunud vale mina on kord moodustunud, siis on loodud tingimused nähtusele, mis on harilikult skisofreenia kõige dramaatilisemaks aspektiks. Me oleme näinud, et üldiselt võib subtiilne esile kerkida ükskõik millal pärast ego esilekerkimist. Seega, inimene on noorukieast alates subtiilse loomulikule esilekerkimisele potentsiaalselt avatud. Asi on selles, et skisofreeniku puhul osutub - siis kui ja juhul kui subtiilne esile kerkib - selle vastuvõtjaks ainult vale-mina süsteem. Ta ei kohta tugevat ego või kentauri, vaid nõrgalt ankurdatud vale-mina. Ning just see põhjustab minu arvates klassikalise skisofreeniahoo-koos-religioosse-insaidiga. Subtiilne ujutab vale-mina üle, sunnib regresseeruma madalamate struktuurideni, samal ajal kui kõrgemad sfäärid sisse tungivad. Ning pange tähele, et statistiliselt on kõige tavalisemaks skisofreeniahoo tekkeajaks hilised kahekümnendad - see on iga, mil subtiilne saab hakata esile kerkima. Minu arvates on tegemist subtiilse läbimurdega ja mina kokkuvarisemisega.

 

Pöördudes tagasi meie loo juurde: tugeva skisofreeniahoo ajal regresseerub inimene süvastruktuurini (kehamina või millegi muuni), mis moodustumisperioodil imikueas või varases lapsepõlves "vigastada" sai. Ta regresseerub sõna otseses mõttes selle kohani ning hakkab seejärel sellest punktist alates oma isiksust otsast peale uuesti ehitama. Võib ka öelda, et pärast selle süvakompleksiga uuesti kontakteerumist või selle häiritud struktuuri "uuesti läbi elamist" asetuvad ülemised teadvuseseisundid spontaanselt ümber või ehitavad ennast uuesti üles ümber uuenenud süvastruktuuri. See on tõeline kasvukogemus, tõeline ego huvides toimuv regressioon. Taolist vaatepunkti on väljendanud hästi Anton Boisen: http://en.wikipedia.org/wiki/Anton_Boisen "Me võime seega teha järelduse, et taolised [skisofreenilised] häirumised ei ole ilmtingimata pahad, vaid - sarnaselt palavikule või põletikule füüsilises organismis - nad on katsed regresseeruda vaimse elu madalamatele tasanditele, et assimileerida teatavad seni assimileerimata elukogemuse massid."

 

Kokkuvõttes, skisofreeniahoo (mitte aga kroonilist skisofreeniat) on kõige parem iseloomustada kui tõelist ego huvides toimuvat regressiooni, millele järgneb progressiivne evolutsioon tervema ego suunas. Sellest võivad inimesele, uuele egole, jääda ka sügavad insaidid. Üldiselt ei ole taoline liikumine siiski soovitud ning sünnib isiku tahte vastaselt, jättes ta ilma ligipääsust loogiliste, süntaktiliste, kuuluvuslike ja egoliste struktuuride juurde. See protsess ei aita inimesel saavutada valgustatust või teadlikust tõelisest terviklusest, ükskõik milliseid muid tulemusi ka ei annaks.

 

Kestva evolutsiooni tõelise müstilise teekonna puhul eeltoodu ei kehti, välja arvatud üldtunnustatud fakt, et müstik uurib ja valitseb mõningaid neidsamu kõrgemaid sfääre, mis skisofreeniku enda alla haaravad. Ta treenib ennast selle jaoks. See võtab enamiku eluajast, enne kui jõutakse - õnne korral - püsivate, küpsete, transtsendentsete ja ühtsete struktuurideni. Samal ajal jääb talle alles potentsiaalne ligipääs ego, loogika, kuuluvuse, süntaksi jne juurde. Ta jälgib hoolikalt paika pandud teekonda ja on pideva järelvalve all. Ta ei kontakteeru väikelapselike minevikukogemustega, vaid käesolevate ja ülimuslike reaalsuse sügavikega.

 

Ma tahaksin selle peatüki lõpetuseks viidata David Cooperi http://en.wikipedia.org/wiki/David_Cooper_%28psychiatrist%29 ja R. D. Laingi kliinilistele töödele, sest mulle näib, et nii oma kirjutistega kui ka oma tegeliku kliinilise tegevusega on nad teinud ära enneolematu töö, edendamaks arusaamist skisofreenia fenomenoloogiast ja selle sidemetest normaalsuse ja terve mõistusega (kaks viimast ei ole samad asjad).

 

Cooper ise seletab inimese elutsüklit järgmiselt:

 

        Sünnihetkest  alates  läbib  enamik   inimesi  perekondlikud   ja  kooliga  seotud

        sotsiaalse  õppimise  olukorrad,  kuni saavutab   lõpuks  sotsiaalse  normaalsuse.

        Enamikul  inimestel  tekib  selles   normaalsuseseisundis  arengupeetus.  Mõned

        teised  varisevad  teekonnal  kokku  ja  regresseeruvad seisundini  mida on nime-

        tatud hullumeelsuseks.  Teistel  - väga vähestel -  õnnestub libiseda läbi arengu-

        peetuse  inertsusseisundi  [ego/persona],  mis tähendab võõrandunud statistilist

        normaalsust,  ning  areneda  [evolveeruda]  edasi  mööda  teed  terve   mõistuse

        [meie  jaoks   transpersonaalse]   suunas,  säilitades   samal   ajal   teadlikkuse

        sotsiaalse  normaalsuse  kriteeriumitest  [säilitades ligipääsu kõigile madalama-

        tele   tasanditele,  nagu  me korduvalt  oleme  kirjeldanud],  et  oleks  võimalik

        hoiduda  nende  kehtetuks  tunnistamisest  (see on alati riskantne mäng). Tuleb

        tähele panna, et normaalsus ei ole ainult hullumeelsuse, vaid ka terve mõistuse

        suhtes  "kaugel eemal"  teisel  poolusel  [see  on fakt,  mida  me oleme pidevalt

        rõhutanud].  Terve  mõistus  läheneb  hullumeelsusele, kuid  nende  vahele jääb

        alati määrava tähtsusega lõhe. See lõhe on lõpp-punkt.

 

Mis puutub "tervesse mõistusesse", siis kirjeldab Cooperi kolleeg R. D. Laing seda järgmiselt: "Tõeline terve mõistus toob ühel või teisel viisil tagajärjena kaasa normaalse ego, vale-mina lahustumise, mis on kompetentsilt kohanenud meie võõrandunud sotsiaalse reaalsusega: ta toob kaasa jumaliku jõu 'sisemise' arhetüüpse vahendaja esilekerkimise, selle surma kaudu taassünni ja uut tüüpi ego funktsioneerimise - taolise ego, mis on Jumaliku teenriks, mitte enam tema reetjaks.

 

Viimaks pöörake tähelepanu lõpp-punktile: milliseks ka ei kujuneks lõplik otsus tema olemuse suhtes, üks on pöördumatult ja vastuvaidlematult täiesti kindel - ta on olemas. See üksi on aluseks sellele, millest ühel päeval saab usutavasti aabitsatõde: selleks et pöörduda tagasi Jumaliku juurde, ei tule regresseeruda lapsepõlve. Müstitsism ei ole ego huvides toimuv regressioon, vaid ego ületamise teel toimuv evolutsioon.