arenguvorm [kõige olulisem peatükk]

        Käesolev peatükk - selle raamatu https://www.raamatukoi.ee/cgi-bin/raamat?23862 kõige olulisem - on lühike ja kokkusurutud, sest soovin, et selle peamised punktid - mis on oma olemuselt lihtsad - hästi silma paistaksid. Mind on üldiste arengustaadiumite kaardistamisel äärmiselt hämmastanud, et kuigi iga evolutsioonilise kasvu sisu on väga erinev, püsib vorm põhiliselt sarnane. Arenguvorm, transformatsioonivorm - see on minu arusaamist mööda, kogu aeg sama, emaüsast kuni Jumalani.

 

Iga peamise kasvustaadiumi juures oleme näinud, et psühholoogilise arengu protsess kulgeb äärmiselt liigendatult. Igas staadiumis näeme me eelnevast, madalama astme tasandist eristuva keerukama ja seetõttu ka terviklikuma kõrgema astme struktuuri esilekerkimist. Seda kõrgema astme esilekerkimist vahendavad või toetavad mitmed eri tüüpi sümboolsed struktuurid (mõned peamised: sõna ja nimi, mõiste, visioon-kujund, arhetüüp, lõpp-Jumal ning seejärel Vormitu ise). See tähendab, et igas arengustaadiumis muundab vastav sümboolne vorm - mis ise selles staadiumis esile kerkib - iga vastava teadvuse oleku järgmiseks osaks, kõrgema astme olekuks.

 

Kõrgema astme struktuur tuuakse teadvusse ning viimaks (see võib toimuda peaaegu silmapilkselt, kuid võtta ka üsna palju aega) samastub mina selle esilekerkinud struktuuriga. Näiteks kui keha kerkis esile pleromaatilisest (algallika) sulandumusest materiaalse maailmaga, siis muutus teadvus esimest korda kehaminaks - see tähendab, et teadvus samastus kehaga. Mina ei olnud seejärel enam pleromaatilise sulandumusega seotud, kuid ta oli seotud kehaga. Kui keel teadvusse kerkis, hakkas mina nihkuma puhtbioloogiliselt kehaminalt süntaktilisele (ühendatud, liidetud, kokkupandud) egole - viimaks samastas mina ennast keelega ning suutis seeläbi opereerida kui süntaktiline mina. Seejärel ei olnud ta enam kehaga muud välistavalt seotud, kuid oli seotud vaimse egoga. Samamoodi kerkib kõrgema evolutsiooni käigus üles jumalus-Arhetüüp, mis luuakse (subtiilses sfääris) teadvusse; seejärel samastab mina ennast selle Jumalusega kui see Jumalus ning saab opereerida sellest samastumisest lähtuvalt. Mina ei ole enam egoga muud välistavalt seotud, kuid on seotud omaenese Arhetüübiga. Asja tuum on selles, et iga kõrgema astme struktuuri üleskerkimise järel samastab mina ennast viimaks selle struktuuriga - see on normaalne, loomulik ja asjakohane.

 

Evolutsiooni jätkudes aga eristub iga tasand omakorda minast, nii-öelda "koorub lahti". Viimaks disidentifitseerub mina käesoleva struktuuriga, et identifitseerida järgmise üleskerkinud kõrgema astme struktuuriga. Täpsemalt (ning see on väga oluline tehniline punkt) - me võime öelda, et mina lahutab ennast muud välistavast samastumisest madalama struktuuriga. Ta ei viska seda struktuuri minema, ta lihtsalt ei samasta ennast enam selle struktuuriga muud välistavalt. Asi on selles, et kuna mina on madalamast struktuurist eristunud, siis ületab ta selle struktuuri (seda mingil moel hävitamata) ning suudab seeläbi selle madalama struktuuriga opereerida, kasutades äsja esile kerkinud struktuuri vahendeid.

 

Seega, kui keha-ego eristas end materiaalsest keskkonnast, siis suutis ta selle keskkonnaga opereerida keha enese vahendeid (näiteks lihaseid) kasutades. Kui seejärel kehameel end kehast eristas, suutis ta opereerida nii keha kui ka maailmaga enda vahendeid (mõisteid süntaksit jne) kasutades. Kui subtiilne mina eristas end egomeelest, siis suutis ta opereerida meele, keha ning maailmaga omaenese struktuure (psi, siddhi) kasutades, ja nõnda edasi.

 

Seega, igas psühholoogilise kasvamise punktis näeme, et: 1) teadvuses kerkib esile kõrgema astme struktuur (sümboolsete vormide abil); 2) mina samastab end selle kõrgema struktuuriga; 3) kerkib esile järgmise kõrgema astme struktuur; 4) mina disidentifitseerub madalama struktuuriga ning nihutab oma põhiolemusliku identiteedi kõrgemale struktuurile; 5) teadvus ületab seeläbi madalama struktuuri ning 6) saavutab võime opereerida kõrgema astme tasandilt madalama struktuuriga; 7) sel viisil võib kõik eelnevad tasandid teadvusse integreerida, lõpuks aga integreerida nad kui Teadvuse. Panime tähele, et iga järjest kõrgema astme struktuur on üha keerukam, organiseeritum ja terviklikum - ning evolutsioon jätkub, kuni jääb ainult Terviklus, mis on igas suunas ülimuslik; evolutsiooni hoog raugeb ning toimub täiuslik vabanemine Kirkuses, milles voogab terve Maailm. 

 

Iga kord, kui isikule meenub järgmise kõrgema astme süvastruktuur, haaratakse sellesse ka madalama astme struktuur. See tähendab, et igas evolutsiooni punktis muutub ühe tasandi tervik järgmise astme tasandi terviku osaks. Me nägime näiteks, et keha on varasemates kasvustaadiumites minatunde tervik - see tähendab, keha-ego. Kui aga meel esile kerkib ja areneb, nihkub identiteeditunne meelele ning keha muutub üksnes totaalse mina üheks aspektiks, üheks osaks. Samamoodi, subtiilse tasandi esile kerkides muutuvad meel ja keha - mis koos olid moodustanud mina-süsteemi terviku - vaid uue kõikehõlmava mina aspektideks ehk osadeks.

 

Täpselt samamoodi võime me öelda, et igas evolutsiooni või meeldetuletamise punktis muutub mina olek järgmise, kõrgema astme mina pelgaks komponendiks (näiteks oli keha enne meele esilekerkimist mina olekus, pärast muutus aga pelgalt mina komponendiks). Seda võib väljendada mitmel erineval viisil ning iga viis ütleb meile midagi olulist arengu, evolutsiooni ja ületamise kohta: 1) mis on tervik, muutub osaks; 2) mis on samastumine, muutub lahknemiseks; 3) mis on kontekst, muutub sisuks [ühe tasandi tunnetuse/kogemuse kontekst muutub järgmise tasandi kogemuse sisuks]; 4) mis on alus, muutub kujundiks [mis vabastab kõrgema astme aluse]; 5) mis on subjektiivne, muutub objektiivseks [kuni mõlemad mõisted muutuvad tähendusetuks]; 6) mis on tingimus, muutub elemendiks [näiteks meel, mis on egolise kogemuse tingimus a priori, muutub kõrgema astme sfäärides lihtsalt kogemuse elemendiks. Isik lihtsalt vaatleb neid struktuure, järelikult ei kasuta neid vahendina, mille abil vaadata ning seega ka maailma moonutada].

 

Iga eelnev punkt on tegelikult ületamise definitsioon. Samal ajal on nad kõik ka arengustaadiumi definitsioonid. Järelikult on need kaks sisuliselt identsed ning evolutsioon on tegelikult, nagu öeldakse, "mina teostamine mina ületamise teel".

 

Asi on selles, et areng ja ületamine ehk transtsendeerumine on kaks erinevat sõna sama protsessi kirjeldamiseks. Transtsendeerumist peetakse sageli millekski veidraks, imelikuks, okultseks ning isegi psühholoogiliseks - tegelikult ei ole selles midagi erilist. Imik, kes õpib oma keha keskkonnast eristama, lihtsalt ületab pleromaatilise maailma; laps, kes õpib keelt kasutama, lihtsalt ületab maailma JA lihtsa keha; subtiilse keha meditatsioonis hing ületab maailma JA keha JA meele. Kausaalse keha meditatsioonis hing ületab maailma JA keha JA meele JA subtiilse sfääri ... Iga kasvamise vorm on põhiolemuselt sama. See on ületamise vorm, arenguvorm: ta ilmub lauget kaart mööda eelteadvusest ja jõuab mina-teadvuse kaudu üliteadvusse, mäletades üha enam ja enam, ületades üha rohkemat ja rohkemat, integreerides järjest enamat ja enamat, ühendades järjest rohkem ja rohkem, kuni jääb ainult Terviklus, mis oli seal algusest peale ning jäi teekonna algus- ja lõpp-punktiks hinge rännates läbi aja.