esilekerkiv mitteteadvus

        Vaatleme nüüd inimest, kes on arenenud pleroomast kehaminani ja kehaminast egomeeleni. Subtiilsete ja kausaalsete sfääride süvastruktuurid pesitsevad ikka veel alus-mitteteadvuses. Need struktuurid ei ole veel esile kerkinud; nad ei saa reeglina esile kerkida enne, kui madalamad struktuurid on esile kerkinud. Kuna kõrgemad struktuurid hõlmavad madalamaid, siis peavad kõrgemad viimastena avalduma. Igal juhul on kindlasti naeruväärne rääkida transpersonaalsest enne, kui personaalne on formeerunud. Transpersonaalsed (subtiilsed ja kausaalsed) sfäärid ei ole veel alla surutud - nad ei ole teadvelolekust välja surutud, nad ei ole välja filtreeritud - neil ei ole veel lihtsalt olnud võimalust esile kerkida. Me ei ütle kaheaastase lapse kohta, et ta osutab vastupanu geomeetria õppimisele, sest tema meel ei ole veel üldse sel määral arenenud ja avaldunud, et ta võiks hakata matemaatikat õppima. Nii nagu me ei süüdista last matemaatikat allasurumises, ei süüdista me teda ka transpersonaalse allasurumises ... see tähendab - mitte veel.

 

Igas arengutsükli punktis viidatakse neile süvastruktuuridele, mis ei ole veel alus-mitteteadvusest esile kerkinud kui esilekerkivale mitteteadvusele. Ego (või kentauri) tasandil oleva indiviidi jaoks moodustavad madalam subtiilne, kõrgem subtiilne, madalam kausaalne ja kõrgem kausaalne esilekerkiva mitteteadvuse. Need on mitteteadvuslikud, aga mitte allasurutud.

 

Pange tähele, et subtiilsel/kausaalsel esilekerkival mitteteadvusel on arhailise mitteteadvusega mitmeid ühiseid tunnuseid, nimelt ei ole nad kunagi (või veel kunagi) olnud inimese eluajal teadvuslikud, seega ei ole nad ka allasurutud, kuid pesitsevad ometi algusest peale mitteteadvuses. Nende kahe erinevus - peale selle olulise fakti, et üks on madal ja primitiivne ning teine kõrge ja transtsendentne - seisneb selles, et arhailine mitteteadvus on inimkonna minevik, esilekerkiv mitteteadvus aga inimkonna tulevik. Mitteteadvuslikul tulevikul on ainult kindlad süvastruktuurid, pindstruktuure ei ole veel paika pandud. Mitteteadvuslik minevik teisest küljest sisaldab nii süvastruktuure kui ka pindstruktuure (näiteks varju), sest mõlemad on juba esile kerkinud ja teadveloleku poolt paika pandud.

 

Kui oletada nüüd, et areng ei jää egokentauri sfääri pidama - nii see küll praegusel ajajärgul harilikult juhtub -, siis hakkab subtiilne alus-mitteteadvusest esile kerkima. Nende kõrgemate sfääride ja staadiumite jaoks ei ole tegelikult võimalik mingeid ajagraafikuid välja pakkuda, sest inimkond on kollektiivselt arenenud ainult ego tasandini. Üldiselt võib subtiilne hakata esile kerkima pärast noorukiiga, harva enne seda. Samuti võidakse subtiilse esilekerkimisele igat sorti põhjusel vastupanu osutada või seda isegi teatud mõttes alla suruda. See tuleneb sellest, et kui ego on piisavalt tugev, surumaks alla mitte ainult madalamaid, vaid ka kõrgemaid sfääre, siis võib ta ära lõigata nii üliteadvuse kui ka eelteadvuse.

 

Seda osa alus-mitteteadvusest, mille esilekerkimisele vastupanu osutatakse või mida alla surutakse, nimetame me üsna loogiliselt esilekerkivaks allasurutud mitteteadvuseks. See on see osa alus-mitteteadvusest, mis - välja arvatud arengupeetuse juhud - jääb mitteteadvuslikuks ka pärast seda hetke, kui ta oleks võinud muutuda teadvuslikuks. Selle järel võime me õigustatult hakata otsima põhjusi, miks esilekerkimist ei toimunud. Nende põhjuste alla kuulub terve rida ületamise vastu võitlevaid kaitsemehhanisme - tegelikke kaitsemehhanisme. Nendeks on ratsionaliseerimine ("Ületamine on võimatu või patoloogiline"), isolatsioon või suhte vältimine ("Minu teadvus peab piirnema minu kehaga!"), surmahirm ("Ma kardan oma ego surma, mis pärast seda üldse järele jääks?"), desakraliseerimine (Maslow' mõiste transtsendentsete väärtuste olemasolu üldise eitamise kohta), asendamine (intuitiivselt tunnetatav kõrgem struktuur asendatakse madalamaga ettekäändel, et madalam on tegelikult kõrgem), tagasitõmbumine (madalamatesse teadmise või kogemuse vormidesse). Iga mainitud põhjus - või kõik korraga - võib muutuda lihtsalt ego translatsiooniprotsessi osaks, sel juhul jätkab ego transleerimist seal, kus peaks tegelikult algama transformatsioon.

 

Kuna psühhoanalüüs ja ortodoksne psühholoogia ei ole kunagi päriselt mõistnud esilekerkiva mitteteadvuse kõrgemaid vorme, siis niipea, kui subtiilne või kausaalne hakkab teadvelolekusse kerkima - näiteks tipukogemuse või peenekoelise valguse ja õndsuse kujul - ruttavad nad seda seletama kui mingi arhailise materjali või allasurutud minevikuimpulsside pinnalekerkimist. Kuna nad ei tunne esilekerkivat mitteteadvust, üritavad nad seda seletada üleujutatud mitteteadvuse mõistete abil. Nad arvavad näiteks, et subtiilne ei ole mitte esilekerkiv kõrgem struktuur, vaid uuesti pinnalekerkiv madalam struktuur; mitte alanev transtemporaalne, vaid uuesti ülenev pretemporaalne. Nii tõlgendavad nad samadhit väikelapseliku ema rinnaga tunnetava ühtsustundena; nii taandavad nad transpersonaalse tervikluse prepersonaalseks pleromaatiliseks sulandumiseks; Jumal taandatakse tissi imemiseks ning kõik õnnitlevad ennast Müsteeriumi lahendamise puhul. Kogu taoline lähenemine hakkab omaenese raskuse all kokku varisema, sest psühhoanalüüs on pidanud kõigi järgnevate inimelus üles kerkivate struktuuride seletamiseks omistama imiku neljale esimesele elukuule naeruväärselt suure hulga igasuguseid omadusi.

 

Igal juhul, teades kuut mitteteadvuse tüüpi (alus-mitteteadvus, arhailine mitteteadvus, üleujutatud mitteteadvus, kinnistatud mitteteadvus, esilekerkiv mitteteadvus ning esilekerkiv allasurutud mitteteadvus), samuti translatsiooni/transformatsiooni ning neile eelnevaid arengustaadiume, võime me nüüd heita kiire pilgu meditatsioonile ja mitteteadvusele.