igavik: Jumal või Id

        Ma mainisin eespool, et üritan kõrgemaid sfääre käsitlevates peatükkides arutleda lihtsalt ka selle üle, mille poolest erinevad pre- ja trans-, aitamaks hoiduda nende kahe segamini ajamisest. Me oleme neid erinevusi arutanud kentauriga seoses. Nüüd - subtiilses ja kausaalses sfääris - soovin ma keskenduda arutelu mõistele 'ajatus': pre- ja trans-.

 

Kõrgemast subtiilsest sfäärist alates hakkab aeg ise haihtuma ning kausaalses sfääris jääb alles vaid Ajatu Igavik, ajatus, mis ei ole puuduolek, ilmaolek või puudumine, vaid Kiirguse üliküllus, mida pole võimalik ruumilistesse ja ajalistesse kategooriatesse mahutada. Pole päris õige öelda, et aeg ise kaob - ei ole nii, nagu lülitaks teadvus end välja. Pigem on nii, et Ületamise seisundis (subtiilses ja kausaalses) pöördub aeg Igavikulisse Praegusse ning jätkab voolamist läbi selle ning sellest lähtuvalt. Nagu silm on võimeline ühte pilku haarama kõik neli selle lehekülje nurka, nii näeb ka Igaviku silm tervet aega ühes Hetkes. Iga ajapunkt sisaldab tervet igavikku, seega on kogu aeg Igavikuline Praegu. Iga ajapunkt jääb seejuures täielikult iseendaks ja omaette ning avaldub edaspidi täiesti loomulikul viisil - ning iga ajapunkt on ainult Igavikus, hetkest hetke. Seda nimetatakse nunc stans - Igavikuline Hetk, mis hõlmab kogu aega ilma seda hävitamata, sest "igavik on armunud ajasaadustesse".

 

Siinkohal põrkame me kokku probleemiga, mida tekitavad pre- ja trans-. Freud väitis juba ammu, et id on ajatu. "Mitteteadvuslikud vaimsed protsessid on oma olemuselt avatud," ütles ta. "Id'is ei ole midagi, mis vastaks ideele ajast." Freudi tohutult mõjukate "ajatu id'i" kohta käivate mõtteavalduste tõttu on toimunud kaks asja.

 

(1) Millal iganes psühhoanalüütikud kohtavad "ajatut teadveloleku seisundit", eeldavad nad kohe, et see peab olema ajatu id'i taasesilekerkimisest. Igavikulist teadvust tõlgendati seega lihtsalt kui tagasilangemist instinktiivsetesse, ookeanilistesse ja primitiivsetesse teadvelolekuviisidesse. Selle süsteemi järgi on jumal lihtsalt väikelapselik sümptom, mis vajab kohest ravi. Freud ise väljendab taolist seisukohta raamatus "Tsivilisatsioon ja selle rahulolematus".

 

(2) Paljud psühhoanalüütikud on eriti viimasel ajal hakanud mõistma, et Freudi selleteemalised mõtted olid liiga naiivsed; et psühhoanalüüs peab tegema ruumi transtsendentsetele ajatu olemise seisunditele. Seega, nad üritasid terviklikku teadvust ning ajatut teadvust seaduslikuks tunnistada id'i või mitteteadvuse enese ümberdefineerimise teel. Norman O. Brown http://en.wikipedia.org/wiki/Norman_O._Brown on öelnud, et id on tegelikult Noumentaalne Reaalsus ise: Ignacio Matte Blanco http://en.wikipedia.org/wiki/Ignacio_Matte_Blanco on väitnud, et id on tegelikult lõpmatu kogum; Hans Loewald http://en.wikipedia.org/wiki/Hans_Loewald arvas, et id on umbes nagu primaarne olemine või alus.

 

See teist laadi formuleering - kuigi on esimesest parem - nõuab ikkagi mõningaid väga kohmakaid kompromisse. Blanco väljendab näiteks väga selgelt, et mitteteadvus - Freudi mitteteadvus - on ikkagi täpselt selline, nagu Freud väitis: primaarse protsessi kodu, instinktiivne ja emotsionaalne, ürgse rohelise massi pulbitsev katel. See on jäägitult kaasakiskuvate ja lõhestavate emotsioonide allikas, seega on psühhoanalüüsi ülesandeks selle mitteteadvusliku kogumi kahjutuks tegemine, selle tõlkimine sekundaarse protsessi mõtlemiseks. Ometi samastab Blanco sellesama mitteteadvuse ülimusliku olemise alusega, nagu ta vihjab -, ning jõuab seetõttu kogemata järeldusele, et psühhoanalüüsi ülesandeks - kuna tema ülesandeks on mitteteadvuse kahjutuks tegemine - on Jumala kahjutuks tegemine ja hinge Igaviku küüsist päästmine.

 

Taoline segadus on võimalik ainult sellepärast, et ei mõisteta selgelt, mille poolest erinevad pre- ja trans-. Lubage mul teha kiire ülevaade kõigist peamiste teadvustasandite ajavormidest; ma usun, et see peaks avama probleemi olemuse (selles kokkuvõttes piirdun ma viie peamise tasandi eristamisega).

 

Esimesel korrusel on teadvusehoone pleromaatiline ja uroboorne seisund. Ajavorm on pretemporaalne ja atemporaalne: ei eksisteeri minevikku, olevikku ega tulevikku - on ainult pleromaatiline ignorantsus. See ei ole trenstemporaalne seisund, imik ei ületa aega, ta on sellest täiesti teadlik.

 

Teisel korrusel on tüfoonne mina - primaarne protsess, praana-id, emotsionaalne-seksuaalne olemine. Siin ei eksisteeri lineaarset aega (ei olevikku ega tulevikku), on ainult lihtne käesolev hetk. Ajavorm väljendub selles lihtsas käesolevas hetkes, lineaarsest ajast ei olda teadlik.

 

Kolmandal korrusel on egoline aeg - lineaarne, ajalooline, süntaktiline, koos mineviku, oleviku ja tulevikuga.

 

Neljandal korrusel on kentaur. Ajavormiks on taas vahetu käesolev hetk, kuid see on translineaarne käesolev hetk, samal ajal kui tüfooni iseloomustas prelineaarne käesolev hetk. Kentaur tugineb käesolevale hetkele, kuid teadvustab samal ajal lineaarset aega.

 

Viiendal korrusel on kõik tõeliselt transtemporaalsed sfäärid. See on täielik Igavik, mis teadvustab lineaarselt aega ja vahetut käesolevat hetke, kuid ei ole kummagi külge seotud. See ei ole vahetu mööduv käesolev hetk, vaid igavikuline käesolev hetk, mis - üldse mitte kestes - toetab ja hõlmab kogu kestvust.

 

Esimene ja teine tasand - plerooma-urobooros ja tüfoon - vastavad umbes sellele, mida psühhoanalüüs peab silmas mõiste id all. Need tasandid on pretemporaalses mõttes enam-vähem ajatud. Nad on kas täiesti ajatud (nagu plerooma) või seotud käesoleva hetkega ega oma lineaarsele ajale ligipääsu (nagu tüfoon). Psühhoanalüüsil on seega antud küsimuses õigus: id on tõepoolest ajatu. Kuid  ta on ajatu ignorantsuse, mitte aja ületamise mõttes. Temas ei leidu aega, sest ta on liiga primitiivne - liiga rumal -, et taolisi mõisteid haarata.

 

Freud ütles: "Id'is ei leidu midagi, mis vastaks ideele ajast." Sestsaadik on kõik analüütikud teadveloleku ajatutest seisunditest kuuldes mõelnud, et tegemist on id'iga. Freudi väide ei haara aga asja kogu olemust: on tõsi, et kõik id'i seisundid on ajatud, kuid millest ei tulene, nagu oleksid kõik ajatud seisundid id. Id on lihtsalt osa pretemporaalsest universumist. Kaljudes ei leidu midagi, mis vastaks aja mõistele - ei leidu ka taimedes ega madalamates loomades. Kõik keelele eelnevad evolutsiooni arengustaadiumid on põhimõtteliselt ajatud (kas täiesti atemporaalsed nagu kaljud ja plerooma või prelineaarse ajaga, nagu taimede, loomade ja tüfoonsete sfääride puhul). Nendes seisundites ega id'is pole midagi erilist - ning kindlasti mitte midagi noumentaalset ega ülimuslikku. Rohmakalt väljendudes, id on pretemporaalselt rumal.

 

Seda pretemporaalset id'i ei saa mingil viisil võrdsustada transtemporaalse seisundiga - erinevus on sama tohutu kui näiteks kaljude ja inimeste või inimeste ja jumalate vahel; samuti ei tohi transtemporaalset sfääri päris kindlasti taandada pretemporaalseks. Esimene (eelpool mainitud) psühhoanalüüsi koolkond teeb selle vea, et keeldub üldse tunnistamast transtemporaalsete seisundite olemasolu ning püüab trans-i seega lihtsalt pre-ks taandada. Kuna nad on hästi kursis teadvuse kahe esimese korrusega, siis väidavad nad lihtsalt iga kord, kui viies tasand ehk transtsendentne seisund avaldub, et tegemist on esimesele tasandile tagasilangemisega. Kuna nad ei tea midagi transtemporaalsusest, siis liigitavad nad selle lihtsalt pretemporaalsuse alla. Viies tasand taandatakse esimeseks tasandiks ja Müsteerium hajub. Teine psühhoanalüüsi koolkond seevastu üritab tunnistada transtemporaalsete seisundite olemasolu, kuid - kuna nad ei ole päris kindlad, mida nendest seisunditest arvata - defineerib pretemporaalse id'i lihtsalt ümber, nii et see hõlmaks ka ajatud nähtused. Seeläbi jõuavad nad problemaatilise järelduseni, et seesama id, mis on oma pimeduses niivõrd primitiivne ja pulbitsev, on samal ajal Jumala Enese, selle ürgse väljapool igasugust vahetegemist asuva Olemise Aluse koduks.

 

Id on ajatu - aga ta on pretemporaalne. Jumal on ajatu - kuid ta on transtemporaalne. Minu isiklik arvamus on, et psühhoanalüüs (ning ortodoksne psühhiaatria ja psühholoogia) peaks seda tohutut erinevust tunnustama ning lõpetama Jumala ja id'i samastamise põhjusel, et mõlemad on väljapool lineaarset ajavoolu. Sama hästi võiks võrdsustada kaljud ja raketid, sest kummalgi pole propellereid.

 

Sma kehtib ka kõigi teiste müstilise tervikluse versus väikelapselik ookeaniline seisund tunnuste kohta. Imiku pleromaatiline sulandumusseisund on subjekti ja objekti eristamise eelne seisund ehk pre-subjekt/objekt, mis tähendab, et imik ei suuda subjekti objektist eristada. Müstiline terviklus (sahaj samadhi) on aga tran-subjekt/objekt, mis tähendab, et ta ületab subjekti ja objekti, jäädes samal ajal sellest tavadualismist täiesti teadlikuks - umbes nii, nagu keel ületab sensoorse teadveloleku ilma seda hävitamata. Öelda, et transdualistlik samadhi on tegelikult regressioon predualistlikusse nartsissismi, on sama hea, kui öelda, et mets väljendab tegelikult regressiooni tammetõrusse.

 

Lühidalt, väikelapselik sulandumusseisund - plerooma, urobooros, tüfoon, kigu id'i valdkond - on pretemporaalne, preruumiline, perverbaalne ja prepersonaalne. Tõeline müstiline terviklus seevastu on transtemporaalne, transruumiline, transverbaalne ja trenspersonaalne. Kuna nii pre-x kui ka trans-x on (mõlemad omal moel) mitte-x, siis näivad nad esmapilgul sarnastena - olgu pealegi. Teine pilguheit peaks aga igat terve mõistuse juures olevat inimest veenma, et mängus on tegelikud ja sügavad erinevused. Pre-d ja trans-i võivad tõsimeelselt võrdsustada ainult need, kelle intellektuaalne uudishimu ei ulatu kaugemale pinnapealsetest muljetest.

 

Kuid niikaua kui seda sorti mentaliteet pole oma köitvust kaotanud, peab ortodoksne psühhiaatria jätkuvalt pühakuid hullumeelseteks ja mõttetarku psühhootikuteks, tõkestades sel moel uhkelt ja visalt inimkonna kasvamist ja evolutsiooni tervikuna.

 

____________________________________________________

 

Sigmund Freud http://et.wikipedia.org/wiki/Sigmund_Freud eristas kolme vahendajat tungide ja käitumise vahel: Id (Miski), Ego (Mina) ja Superego (Ülimina). Id-Tahab kohest naudingut ja toimib naudinguprintsiibi alusel. Teistel, peale väikeste laste on olemas ka Ego ja Superego. Id-i kutsutakse "isiksuse ärahellitatud lapseks". Freud uskus, et Id-i ihad ilmuvad unes kas otsesel või varjatud kujul. Id-i mõttelaadi on kutsutud primaarprotsessiks. Ego-Ratsionaalne, naudingut edasilükkav, probleeme lahendav ja ennastsäästev mõttelaad. Kannab sekundaarsete protsesside nime. Ego tegevused hõlmavad intellektuaalseid valdkondi nagu taju, loogiline mõtlemine, probleemilahendamine ja mälu. Ego on juht, kes langetab raskeid otsuseid, mis tekitab ärevust. Egol on olemas mitmesuguseid kaitsemehhanisme, mis aitavad ärevust vähendada ja kontrollida, reaalsust moonutades. Superego-Areneb kõige viimasena välja. Südametunnistus kaitseb lubamatute mõtete või tegude eest ning ego ideaal tunnustab ihaldatud käitumise eest. Superego kontrollib ego käitumist ja ka mõtteid. Superego on ühiskonna viis korra saavutamiseks. Freudi sõnul ei ole id-l, egol ega superegol kindlaid piire ja nad pigem sulanduvad üksteisesse. Egol endal ei ole energiat ja kogu energia tuleneb Id-st. Tegemist on suletud energiasüsteemiga, kus ühe tugevnedes peab teine nõrgenema. Egol on täita keeruline roll. Ta peab lakkamatult laveerima kolme jõu vahel: välismaailm, Id-i energia ja Superego kontroll.

 

Allikas: Vikipeedia