Ma mainisin eespool, et üritan kõrgemaid sfääre
käsitlevates peatükkides arutleda lihtsalt ka selle üle, mille poolest erinevad
pre- ja trans-, aitamaks hoiduda nende kahe segamini
ajamisest. Me oleme neid erinevusi arutanud kentauriga seoses. Nüüd - subtiilses
ja kausaalses sfääris - soovin ma keskenduda arutelu mõistele 'ajatus': pre- ja
trans-.
Kõrgemast subtiilsest sfäärist alates hakkab aeg
ise haihtuma ning kausaalses sfääris jääb alles vaid Ajatu Igavik, ajatus, mis
ei ole puuduolek, ilmaolek või puudumine, vaid Kiirguse üliküllus, mida pole
võimalik ruumilistesse ja ajalistesse kategooriatesse mahutada. Pole päris õige
öelda, et aeg ise kaob - ei ole nii, nagu lülitaks teadvus end välja. Pigem on
nii, et Ületamise seisundis (subtiilses ja kausaalses) pöördub aeg Igavikulisse
Praegusse ning jätkab voolamist läbi selle ning sellest lähtuvalt. Nagu silm on
võimeline ühte pilku haarama kõik neli selle lehekülje nurka, nii näeb ka
Igaviku silm tervet aega ühes Hetkes. Iga ajapunkt sisaldab tervet igavikku,
seega on kogu aeg Igavikuline Praegu. Iga ajapunkt jääb seejuures täielikult
iseendaks ja omaette ning avaldub edaspidi täiesti loomulikul viisil -
ning iga ajapunkt on ainult Igavikus, hetkest hetke. Seda nimetatakse
nunc stans - Igavikuline Hetk, mis hõlmab kogu aega ilma seda
hävitamata, sest "igavik on armunud ajasaadustesse".
Siinkohal põrkame me kokku probleemiga, mida
tekitavad pre- ja trans-. Freud väitis juba ammu, et id on ajatu.
"Mitteteadvuslikud vaimsed protsessid on oma olemuselt avatud," ütles ta.
"Id'is ei ole midagi, mis vastaks ideele ajast." Freudi tohutult
mõjukate "ajatu id'i" kohta käivate mõtteavalduste tõttu on toimunud
kaks asja.
(1) Millal iganes psühhoanalüütikud kohtavad
"ajatut teadveloleku seisundit", eeldavad nad kohe, et see peab olema
ajatu id'i taasesilekerkimisest. Igavikulist teadvust tõlgendati seega
lihtsalt kui tagasilangemist instinktiivsetesse, ookeanilistesse ja
primitiivsetesse teadvelolekuviisidesse. Selle süsteemi järgi on jumal lihtsalt
väikelapselik sümptom, mis vajab kohest ravi. Freud ise väljendab taolist
seisukohta raamatus "Tsivilisatsioon ja selle rahulolematus".
(2) Paljud psühhoanalüütikud on eriti
viimasel ajal hakanud mõistma, et Freudi selleteemalised mõtted olid liiga
naiivsed; et psühhoanalüüs peab tegema ruumi transtsendentsetele ajatu olemise
seisunditele. Seega, nad üritasid terviklikku teadvust ning ajatut teadvust
seaduslikuks tunnistada id'i või mitteteadvuse enese
ümberdefineerimise teel. Norman O. Brown http://en.wikipedia.org/wiki/Norman_O._Brown on öelnud, et id on tegelikult Noumentaalne Reaalsus ise: Ignacio Matte Blanco http://en.wikipedia.org/wiki/Ignacio_Matte_Blanco on väitnud, et id on tegelikult lõpmatu kogum;
Hans Loewald http://en.wikipedia.org/wiki/Hans_Loewald arvas, et id on umbes nagu primaarne olemine või
alus.
See teist laadi formuleering - kuigi on esimesest
parem - nõuab ikkagi mõningaid väga kohmakaid kompromisse. Blanco väljendab
näiteks väga selgelt, et mitteteadvus - Freudi mitteteadvus - on ikkagi täpselt
selline, nagu Freud väitis: primaarse protsessi kodu, instinktiivne ja
emotsionaalne, ürgse rohelise massi pulbitsev katel. See on jäägitult
kaasakiskuvate ja lõhestavate emotsioonide allikas, seega on
psühhoanalüüsi ülesandeks selle mitteteadvusliku kogumi kahjutuks tegemine,
selle tõlkimine sekundaarse protsessi mõtlemiseks. Ometi samastab Blanco
sellesama mitteteadvuse ülimusliku olemise alusega, nagu ta vihjab -, ning jõuab
seetõttu kogemata järeldusele, et psühhoanalüüsi ülesandeks - kuna tema
ülesandeks on mitteteadvuse kahjutuks tegemine - on Jumala kahjutuks tegemine ja
hinge Igaviku küüsist päästmine.
Taoline segadus on võimalik ainult sellepärast, et
ei mõisteta selgelt, mille poolest erinevad pre- ja trans-. Lubage mul teha
kiire ülevaade kõigist peamiste teadvustasandite ajavormidest; ma usun, et see
peaks avama probleemi olemuse (selles kokkuvõttes piirdun ma viie peamise
tasandi eristamisega).
Esimesel korrusel on
teadvusehoone pleromaatiline ja uroboorne seisund. Ajavorm on pretemporaalne ja
atemporaalne: ei eksisteeri minevikku, olevikku ega tulevikku - on ainult
pleromaatiline ignorantsus. See ei ole trenstemporaalne seisund, imik
ei ületa aega, ta on sellest täiesti teadlik.
Teisel korrusel on tüfoonne
mina - primaarne protsess, praana-id, emotsionaalne-seksuaalne olemine.
Siin ei eksisteeri lineaarset aega (ei olevikku ega tulevikku), on
ainult lihtne käesolev hetk. Ajavorm väljendub selles lihtsas
käesolevas hetkes, lineaarsest ajast ei olda teadlik.
Kolmandal korrusel on
egoline aeg - lineaarne, ajalooline, süntaktiline, koos mineviku, oleviku ja
tulevikuga.
Neljandal korrusel on
kentaur. Ajavormiks on taas vahetu käesolev hetk, kuid see on translineaarne
käesolev hetk, samal ajal kui tüfooni iseloomustas prelineaarne käesolev hetk.
Kentaur tugineb käesolevale hetkele, kuid teadvustab samal ajal
lineaarset aega.
Viiendal korrusel on kõik
tõeliselt transtemporaalsed sfäärid. See on täielik Igavik, mis teadvustab
lineaarselt aega ja vahetut käesolevat hetke, kuid ei ole kummagi külge seotud.
See ei ole vahetu mööduv käesolev hetk, vaid igavikuline käesolev hetk, mis -
üldse mitte kestes - toetab ja hõlmab kogu kestvust.
Esimene ja teine tasand - plerooma-urobooros ja
tüfoon - vastavad umbes sellele, mida psühhoanalüüs peab silmas mõiste
id all. Need tasandid on pretemporaalses mõttes enam-vähem ajatud. Nad
on kas täiesti ajatud (nagu plerooma) või seotud käesoleva hetkega ega oma
lineaarsele ajale ligipääsu (nagu tüfoon). Psühhoanalüüsil on seega antud
küsimuses õigus: id on tõepoolest ajatu. Kuid ta on ajatu
ignorantsuse, mitte aja ületamise mõttes. Temas ei leidu aega, sest ta
on liiga primitiivne - liiga rumal -, et taolisi mõisteid haarata.
Freud ütles: "Id'is ei leidu midagi, mis
vastaks ideele ajast." Sestsaadik on kõik analüütikud teadveloleku ajatutest
seisunditest kuuldes mõelnud, et tegemist on id'iga. Freudi väide ei
haara aga asja kogu olemust: on tõsi, et kõik id'i seisundid on ajatud,
kuid millest ei tulene, nagu oleksid kõik ajatud seisundid id.
Id on lihtsalt osa pretemporaalsest universumist. Kaljudes ei
leidu midagi, mis vastaks aja mõistele - ei leidu ka taimedes ega madalamates
loomades. Kõik keelele eelnevad evolutsiooni arengustaadiumid on põhimõtteliselt
ajatud (kas täiesti atemporaalsed nagu kaljud ja plerooma või prelineaarse
ajaga, nagu taimede, loomade ja tüfoonsete sfääride puhul). Nendes seisundites
ega id'is pole midagi erilist - ning kindlasti mitte midagi
noumentaalset ega ülimuslikku. Rohmakalt väljendudes, id on
pretemporaalselt rumal.
Seda pretemporaalset id'i ei saa mingil
viisil võrdsustada transtemporaalse seisundiga - erinevus on sama tohutu kui
näiteks kaljude ja inimeste või inimeste ja jumalate vahel; samuti ei tohi
transtemporaalset sfääri päris kindlasti taandada pretemporaalseks. Esimene
(eelpool mainitud) psühhoanalüüsi koolkond teeb selle vea, et keeldub üldse
tunnistamast transtemporaalsete seisundite olemasolu ning püüab trans-i seega
lihtsalt pre-ks taandada. Kuna nad on hästi kursis teadvuse kahe esimese
korrusega, siis väidavad nad lihtsalt iga kord, kui viies tasand ehk
transtsendentne seisund avaldub, et tegemist on esimesele tasandile
tagasilangemisega. Kuna nad ei tea midagi transtemporaalsusest, siis liigitavad
nad selle lihtsalt pretemporaalsuse alla. Viies tasand taandatakse esimeseks
tasandiks ja Müsteerium hajub. Teine psühhoanalüüsi koolkond seevastu üritab
tunnistada transtemporaalsete seisundite olemasolu, kuid - kuna nad ei ole päris
kindlad, mida nendest seisunditest arvata - defineerib pretemporaalse
id'i lihtsalt ümber, nii et see hõlmaks ka ajatud nähtused. Seeläbi
jõuavad nad problemaatilise järelduseni, et seesama id, mis on oma
pimeduses niivõrd primitiivne ja pulbitsev, on samal ajal Jumala Enese, selle
ürgse väljapool igasugust vahetegemist asuva Olemise Aluse koduks.
Id on ajatu - aga ta on
pretemporaalne. Jumal on ajatu - kuid ta on transtemporaalne. Minu
isiklik arvamus on, et psühhoanalüüs (ning ortodoksne psühhiaatria ja
psühholoogia) peaks seda tohutut erinevust tunnustama ning lõpetama Jumala
ja id'i samastamise põhjusel, et mõlemad on väljapool lineaarset
ajavoolu. Sama hästi võiks võrdsustada kaljud ja raketid, sest kummalgi pole
propellereid.
Sma kehtib ka kõigi teiste müstilise tervikluse
versus väikelapselik ookeaniline seisund tunnuste kohta. Imiku
pleromaatiline sulandumusseisund on subjekti ja objekti eristamise eelne seisund
ehk pre-subjekt/objekt, mis tähendab, et imik ei suuda subjekti objektist
eristada. Müstiline terviklus (sahaj samadhi) on aga
tran-subjekt/objekt, mis tähendab, et ta ületab subjekti ja objekti, jäädes
samal ajal sellest tavadualismist täiesti teadlikuks - umbes nii, nagu keel
ületab sensoorse teadveloleku ilma seda hävitamata. Öelda, et transdualistlik
samadhi on tegelikult regressioon predualistlikusse nartsissismi, on
sama hea, kui öelda, et mets väljendab tegelikult regressiooni
tammetõrusse.
Lühidalt, väikelapselik sulandumusseisund -
plerooma, urobooros, tüfoon, kigu id'i valdkond - on pretemporaalne,
preruumiline, perverbaalne ja prepersonaalne. Tõeline müstiline terviklus
seevastu on transtemporaalne, transruumiline, transverbaalne ja
trenspersonaalne. Kuna nii pre-x kui ka trans-x on (mõlemad omal moel) mitte-x,
siis näivad nad esmapilgul sarnastena - olgu pealegi. Teine pilguheit peaks aga
igat terve mõistuse juures olevat inimest veenma, et mängus on tegelikud ja
sügavad erinevused. Pre-d ja trans-i võivad tõsimeelselt võrdsustada ainult
need, kelle intellektuaalne uudishimu ei ulatu kaugemale pinnapealsetest
muljetest.
Kuid niikaua kui seda sorti mentaliteet
pole oma köitvust kaotanud, peab ortodoksne psühhiaatria jätkuvalt pühakuid
hullumeelseteks ja mõttetarku psühhootikuteks, tõkestades sel moel uhkelt ja
visalt inimkonna kasvamist ja evolutsiooni tervikuna.
____________________________________________________
Sigmund Freud
http://et.wikipedia.org/wiki/Sigmund_Freud eristas kolme vahendajat tungide ja käitumise vahel: Id
(Miski), Ego (Mina) ja Superego (Ülimina). Id-Tahab kohest naudingut ja toimib
naudinguprintsiibi alusel. Teistel, peale väikeste laste on olemas ka Ego ja
Superego. Id-i kutsutakse "isiksuse ärahellitatud lapseks". Freud uskus, et Id-i
ihad ilmuvad unes kas otsesel või varjatud kujul. Id-i mõttelaadi on kutsutud
primaarprotsessiks. Ego-Ratsionaalne, naudingut edasilükkav, probleeme lahendav
ja ennastsäästev mõttelaad. Kannab sekundaarsete protsesside nime. Ego tegevused
hõlmavad intellektuaalseid valdkondi nagu taju, loogiline mõtlemine,
probleemilahendamine ja mälu. Ego on juht, kes langetab raskeid otsuseid, mis
tekitab ärevust. Egol on olemas mitmesuguseid kaitsemehhanisme, mis aitavad
ärevust vähendada ja kontrollida, reaalsust moonutades. Superego-Areneb kõige
viimasena välja. Südametunnistus kaitseb lubamatute mõtete või tegude eest ning
ego ideaal tunnustab ihaldatud käitumise eest. Superego kontrollib ego käitumist
ja ka mõtteid. Superego on ühiskonna viis korra saavutamiseks. Freudi sõnul ei
ole id-l, egol ega superegol kindlaid piire ja nad pigem sulanduvad üksteisesse.
Egol endal ei ole energiat ja kogu energia tuleneb Id-st. Tegemist on suletud
energiasüsteemiga, kus ühe tugevnedes peab teine nõrgenema. Egol on täita
keeruline roll. Ta peab lakkamatult laveerima kolme jõu vahel: välismaailm, Id-i
energia ja Superego kontroll.
Allikas: Vikipeedia
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar
Märkus: kommentaare saab postitada vaid blogi liige.