Eelmised peatükid olid pühendatud mõne peamise
teadvuse kasvu staadiumi ja tasandi visandamisele, järgnevad peatükid esitavad
sellest mudelist tulenevaid järeldusi. Me heidame pilgu evolutsiooni dünaamikale
- mis ei ole midagi muud kui uskumatu Atmani projekt. Alustame mitteteadvuse
"tüüpidest".
Paljud "mitteteadvuse" käsitlused eeldavad
lihtsalt, et see on kas protsessi või sisu kujul algusest peale olemas,
ning asuvad seejärel selle kihte, tasandeid, aluseid, olekuid või sisu
kirjeldama. Minu arvates tuleks seda lähenemist täiendada ühest küljest
arenguliste või evolutsiooniliste kaalutlustega ning teisest küljest
dünaamiliste faktoritega.
Lubage mul esitada mõned näited probleemist endast.
Transaktsiooniline analüüs kõneleb mitteteadvuslikust (või eelteadvuslikust)
stsenaariumi programmeerimisest, mis sisaldab taolisi verbaalseid
käsklusi nagu "tunne süüd" või "kogu ärevust". Stsenaariumi analüütiku
ülesandeks on need käsklused üles leida, nähtavaks ja teadvuslikuks muuta ning
klient seeläbi nende sundmõju alt vabastada. Lihtsuse mõttes nimetagem seda
"verbaalse stsenaariumi mitteteadvuseks".
Pange tähele ühte lihtsat asja: preverbaalsel
lapsel ei saa olla verbaal-stsenaariumi mitteteadvust. Enne peab keel ise arengu
käigus esile kerkima, alles siis saab seda stsenaariumi käsklustega
koormata. Kui ta langeb seejärel teadvuse tavalisest eristuslävest allapoole,
siis sellest punktist alates - aga mitte varem - saame me rääkida
mitteteadvuslikust stsenaariumist. Samamoodi ei saa prefallilises staadiumis
lapsel esineda fiksatsiooni, pre-egoline imik ei saa omada mitteteadvuslikku
egokarakteri struktuuri, ja nõnda edasi.
On ilmne, et see, mida mitteteadvus sisaldab,
sõltub suurel määral arengulistest asjaoludest - kogu mitteteadvus
kõigis selle vormides ei ole kindlasti päris algusest peale lihtsalt olemas.
Teemat jätkates, paljud nüüdisaegsed autorid näivad ometi eeldavat, et
eksisteerib"transpersonaalne mitteteadvus", mis on olemas, kuid esialgu alla
surutud. Samas, kui mitteteadvus on verbaalsete vormide, karakteri struktuuri,
vaimsete võimete, abstraktse mõtlemise ning üldse kõrgemate struktuuride sarnane
- siis ta ei ole veel alla surutud, sest tal ei ole veel olnud
võimalust arengu käigus esile kerkida. Ta ei ole veel teadvelolekust välja
surutud, sest ta ei ole veel isegi mitte esmasel kujul teadvelolekusse
sisenenud.
Seda arengulist ja dünaamilist vaatepunkti -
vastandina staatilise ning etteantule - silmas pidades visandan ma järgnevalt
viis põhilist mitteteadvusliku protsessi tüüpi. Need on mitteteadvusliku
protsessi tüübid, mitte mitteteadvuse tasandid (kuigi me
mainime ka neid). Järgnev visand ei ole ei ammendav ega muutumatu, vaid püüab
üksnes viidata neile teemadele, millele transpersonaalne psühholoogia peaks minu
arvates tähelepanu pöörama.
ALUS-MITTETEADVUS
Ma kasutan "alust" siinkohal põhimõtteliselt
neutraalses tähenduses, ärge ajage seda segi "Olemise Aluse" või "Avatud Aluse"
või "Ürgse Alusega". Kuigi teatavas mõttes "kõikehõlmav", on see põhiliselt
siiski arenguline mõiste. Loode "omab" alus-mitteteadvust; alus-mitteteadvuseks
on oma olemuselt kõik need süvastruktuurid, mis eksisteerivad potentsiaalide
näol ning mis on valmis mingil tulevikuhetkel meeldetuletamise teel esile
kerkima. Kõik inimkonnale tervikuna antud süvastruktuurid - mis puudutavad
iga teadvusetasandit alates kehast, meelest, hingest, vaimust, jämedast ja
subtiilsest ning lõpetades kausaalsega - on mähitud või pakitud
alus-mitteteadvusse. Kõik need struktuurid on mitteteadvuslikud, kuid nad
ei ole allasurutud, sest nad ei ole veel sisenenud teadvusse (selles
elus; me võime nende kõrgemate seisundite allasurumistest rääkida
involutsioonilises ehk sünnieelses psühholoogias). Areng ehk evolutsioon
sisaldab alus-mitteteadvusest lähtuvate hierarhiliste transformatsioonide
seeriaid või süvastruktuuride avaldumisi, mis algavad kõige
madalamatest (plerooma ja keha) ning lõpevad kõrgematega (Jumal ja Tühjus). Kui
- kui üldse - kogu alus-mitteteadvus on esile kerkinud, jääb järele
ainult teadvus: kõik on Kõigena teadvuslik. Aristoteles võinuks selle
kohta öelda, et kui kogu potentsiaal on teostatud, siis on tulemuseks
Jumal.
Pange tähele, et pindstruktuurid mitteteadvuses
peaaegu (kuid ma ei arva, et täielikult) puuduvad, sest need õpitakse
selgeks põhiliselt avaldumise kaudu (meeldetuletamise) käigus. See sarnaneb
- kuid ainult sarnaneb - Jungi ideele arhetüüpidest kui "ilma sisuta vormidest".
Jungi sõnul arhetüübi (süvastruktuuri) "sisu [pindstruktuur] määratakse ära
ainult siis, kui ahtetüüp teadvuslikuks muutub ning seeläbi teadvusliku kogemuse
materjaliga täitub". Igaüks "pärib" samad süvastruktuurid, aga õpib selgeks
omaenese individuaalsed pindstruktuurid, mis võivad teiste omadega sarnaneda või
neist erineda (seda kõike muidugi süvastruktuuride eneste raamide
piires).
Lõpetuseks märkigem, et mida lähemal on
süvastruktuur esilekerkimisele, seda tugevamalt mõjutab ta juba esile kerkinud
teadvust. See fakt osutub edaspidi ülioluliseks.
Kõiki nelja järgnevat mitteteadvuse tüüpi võib
defineerida alus-mitteteadvuse suhtes. See annab meile taolise
mitteteadvuslike protsesside mõiste, mis on ühtaegu strukturaalne ja
dünaamiline, kihiline ja arenguline.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar
Märkus: kommentaare saab postitada vaid blogi liige.