"Tiibeti surnuteraamat" [kolmas staadium: sidpa]

        Seega paisatakse indiviid - tema enese püüde tõttu leida Atmanile aseainet - sidpa staadiumisse, mis on jämedat peegeldava meele sfäär; sfäär, milles meel hakkab aseaineid otsides pöörduma jämeda füüsilise maailma poole. Selles sfääris kogeb meel intensiivset intsesti/kastratsiooni võitlust, mida Bardo Thotrol kirjeldab Elu Isanda (erose) ja Surma Isanda (thanatose) kohutava kohtumõistmisena. Mis on aga selle tasandi intsesti vormiks? Thotrol ütleb: "Oo, õilsana sündinu, nüüd näed sa armastavaid mehi ja naisi. Kui sa pead sündima meheks, siis tunned sa ennast mehena, samuti tunned sa palavat viha isa vastu ning ning armukadedust ja külgetõmmet ema suhtes [naisena sündides on vastupidi].

 

Siinkohal olemegi valmis sisenema kõikidest sfääridest kõige madalamasse - pleromaatilisse ja tüfoonsesse - koos kehalis-seksuaalse intsesti ja kehalis-seksuaalse kastratsiooniga, koos Oidipuse ja Elektraga, koos mõnuprintsiibi, Freudi ja kõige muuga. Aseaineline mina peegeldab nüüd jämedat ja kaldub kehaga seotud olemisviiside - tüfoonse ja uroboorse - poole, tema aseainelised rahuldused taanduvad lihtsaks hedonistlikuks mõnuks ja seksuaalseks vallandumiseks. Thotrol ütleb, et kui selle mehe-naise armuühte nägemuse ajal püüab hing neid lahutada, siis sünnib ta uuesti ning see paar saab ta vanemateks. Tema lihtne Atmani projekt taandub katseks saada kosmotsentriliseks oma vanemate lahutamise teel; ta paneb toime kangelasliku varguse - varastades sõna otseses mõttes mehelt tema naise, trügides nende vahele. Sellele teole järgnevate kriiside hirmus langeb hing jälle minestusse, kaotab teadvuse, surub kogu sidpa sfääri alla ning ilmub nähtavale emaüsast, ärkab jämedas sfääris, plerooma keskel, mäletamata kõigest eelnevast midagi.

 

Kuid vadake, millest kõigest on hing läbi käinud selleks, et ta saaks sündida! Ülima Üksolu, dharmakaya kõikjaloleva selge valguse, subtiilse sambhokaya, jumaliku ja ilmutusliku õndsuse, ning sidpa staadiumi jämedat peegeldava vaimse sfääri, jõudes lõpuks jämeda keha ja pleromaatilise taassünnini. Läbi kõige selle. Indiviid oli kõik see. Ta alustas bardo-kogemust Jumalana ja lõpetas selle tüfoonina. Ning sellest, mis juhtus Vaheolus, ei suuda ta meenutada mitte midagi ...

 

Vaadelgem, mis toimus: me nägime, et igas involutsioonistaadiumis loob hing aseainelise mina ja aseainelise maailma. Kausaalne, subtiilne, vaimne ja kehaline - kõik need loodi aseaineliste moodustistena selleks, et jätta mulje, nagu oleks mina surma haardest vaba, jumalasarnane, surematu ja kosmotsentriline. Kõigis staadiumites juhtus aga see, et aseaine kasutamine viimaks ebaõnnestus ning mina - kartes oma lahustumist - ei aktsepteerinud oma aseainete surma, vaid lihtsalt tõmbus kokku ning seejärel minestas hirmust. "Ühest bardost teise kulgemine," ütleb Evans-Wentz, "on analoogiline sünniprotsessile; teadja ärkab algul ühest minestusest või transiseisundist, seejärel teisest, kuni viimaks lõpeb kolmas [ja viimane] bardo ..." Seega, indiviidi "kulgemine toimub retrograadselt [meie nimetame seda involutsiooniks või allapoole transformeerumiseks], sammhaaval, järjest madalamatesse ja madalamatesse teadvuseseisunditesse." Otsides Terviklikkust viisidel, mis takistavad selle saavutamist, on indiviid sunnitud looma järjest kitsamaid ja ahtamaid ja piiratumaid identiteedivorme. Otsides Atmanit viisidel, mis muudavad selle saavutamise võimatuks, on indiviid sunnitud looma aseaineid, mis sisaldavad üha vähem teadvust ja üha vähem Atmanit. Sel moel luuaksegi teadvuse spekter.

 

Kuna aga nende "allapoole viivate astmetega" kaasnevad minestus ja mälulüngad, siis suunatakse kogu see jada mitteteadvusse - suunatakse mitteteadvusse -, ei hävitata, kõrvaldata ega annuleerita, vaid suunatakse mitteteadvusse. See tähendab, et kõik kõrgemad tasandid on olemas, aga nad on lihtsalt unustatud (või kui soovite, involutsiooni puhul oleks õigem rääkida sellest, et kõrgemad sfäärid surutakse alla või - pühitakse jõuliselt teadvelolekust välja).

 

Kogu selle unustamise jada tulemusena tekib lihtsalt alus-mitteteadvus. Seega on vastsündinu alus-mitteteadvuses kõik kõrgemad olemise seisundid hõlmatud, sissemähitud kujul olemas. Nad leidsid seal endale koha involutsiooni käigus, nad eksisteerivad seal eristumata potentsiaali kujul. Areng või evolutsioon on lihtsalt nende sissemähitud struktuuride avaldumine, see algab kõige madalamast ja lõpeb kõige kõrgemaga: kehast meeleni, meelest subtiilseni ja subtiilsest kausaalseni.

 

Me nägime juba, et evolutsiooni käigus kerkivad kõik need struktuurid esile kui aseainelised rahuldused ning nad hüljatakse, kui nad ei suuda enam rahuldust pakkuda. Nüüd näeme me, et nad kõik kerkivad evolutsioonikäigus esile kui aseained, sest nad kõik loodi involutsiooni käigus kui aseaineid. Mina saab nüüd minna tagasi selle aseainetest loodud redeli tippu ronida ainult nii, et maitseb neid aseaineid, leiab, et nad on ebapiisavad, aktsepteerib nende surma ning ületab nad seeläbi (kõike seda keeldus mina involutsiooni käigus tegemast). Mina areneb olemise redelit mööda vaid selle tasandini, mille aseainetega ta lõpuks rahule jääb (olgu need kehalised, vaimsed, subtiilsed või kausaalsed aseained). Sel tasandil tuleb mängu intsest, aseained tunnistatakse tõelisteks, eros võidab thanatose ning minal ei tule enam selle tasandi ületamisega ja suremisega seotud eraldumisärevust kogeda - evolutsioon peatub (selleks eluks). Mina jõudis selle elu ajal Allikale nii lähedale, kui suutis (kujutledes jätkuvalt, et ta ise on see Allikas). Pärast füüsilist surma - bardo seisundis - involveerub ta sama kaugele, kui oli evolveerunud; kõrgesti arenenud olend väldib aga üldse involutsiooni, kõige esimeses - Puhta Valguse - staadiumis jääb taoline hing Puhta Valgusega Üheks - ta ei tõmbu Jumala ees kokku, ei kohku igaviku embuse ees tagasi. Sel viisil, keeldudes loomast igasuguseid aseainelisi subjekte või aseainelisi objekte, ei sünni ta enam kunagi eraldioleva minana (kuigi võib valida taassünni tulku, avataara või bodhisattvana - viimane valgustumine saab osaks vaid neile, kes tõotavad mitte "astuda kõrvale" enne, kui kõik on vabanenud).

 

Pöördugem aga tagasi vastsündinu juurde. Kuna kõigi erinevate tasandite - jämeda, vaimse, subtiilse ja kausaalse - süvastruktuurid eksisteerivad juba potentsiaalide kujul alus-mitteteadvuses, ei tule neid luua, vaid ainult meelde tuletada. Need hõlmati minestuse ja mälulünkade ajal, nüüd tuleb nad ärkamise ja meeldetuletamise abil avada. Kui süvastruktuurid (agape kaudu) meelde tuletatakse, täituvad nende pindstruktuurid vastavate sündmustega, mis leiavad aset selles sfääris ja selle eluaja jooksul. Nagu juba öeldud, süvastruktuurid tuletatakse meelde, pindstruktuurid õpitakse selgeks.

 

Eelkirjeldatud järjest kõrgemate olemisviiside avaldumine või ilmnemine näib psühholoogile kõrgema esilekerkimisena madalama "seest". Paljud proovivad seda ka niimoodi defineerida; öeldakse, et ego saab alguse id'ist, meel on tingitud kehalistest refleksidest, hing instinktidest, inimene amööbidest. Tegelikult tuleb kõrgem pärast madalamat, kõrgem eraldab ennast madalamast, mitte ei saa algust madalamast. Praeguseks on üldteada fakt, et igas arengu- või evolutsioonistaadiumis kerkib esile elemente, mida ei ole võimalik seletada ainult eelnevate staadiumite termineid kasutades. Piaget ise on seda väga selgelt väljendanud. Madalamast ei saa kõrgemat tuletada ei loogiliselt, ontoloogiliselt, psühholoogiliselt ega ka metafüüsiliselt. Kõrgemad olemisviisid kerkivad esile seetõttu, ja ainult seetõttu, et nad olid alguses potentsiaali kujul madalamatesse olemisviisidesse mähitud; evolutsiooni kulgedes nad lihtsalt kristalliseeruvad ja eristuvad nendest madalamatest viisidest. Sri Aurobindo peab just seda silmas kui ütleb: "Kuna see Teadvus [ülimuslik brahman-atman] on maailma looja, ei saa ta olla ainult teadmise tase, vaid see peab olema ka teadmise jõud; mitte ainult valguse ja nägemuste soov, vaid ka võimu ja töö soov. Ning kuna meel on loodud sestsamast [Atmanist], siis on ta oma olemuselt sellest ürgsest ainest, sellest ... ülimast teadvusest piirangute kaudu välja arenenud [see "piirangute kaudu väljaarenemine" on täpselt sama mis involutsioon]; seetõttu peab meelel olema ka võime jõuda laienemise teel vastupidi arenedes tagasi ülimasse teadvusse [evolutsioon]. Evolutsioon on niisiis involutsiooni meeldetuletamine - nende kõrgemate olemisviiside taasavastamine, mis mähiti madalamatesse olemisviisidesse ajal, kui hing Jumala eest põgenes.

 

Seega ilmutab evolutsioon - kus iganes ta esineb - ennast ületamise, tõusude ja esilekerkimiste jadana - ning kõrgema astme tervikute esilekerkimisena. Mäletamine on tegelikult taasühinemine, taas terviklusse liitumine, just seepärast sisaldab evolutsioon üha kõrgemate tervikute jadasid, kuni jääb ainult Tervik. Evolutsioon on holistlik, sest loodus tuletab tema käigus Jumalat meelde.

 

Siinkohal ilmneb bardo ehk vaheolu teine tähendus - kui sa tunned, et "reinkarnatsioon" ja "taassünd" ei ole sulle vastuvõetavad mõisted, siis selle teise tähendusega on ehk palju kergem nõustuda (kuigi need on täpselt üks ja seesama). Kogu see involutsiooniline jada ei esine ainult enne inimese sündi, vaid kordub pidevalt hetkest hetke. Inimene on ikka ja alati, ikka ja alati buda, Atman, dharmakaya - kuid ikka ja alati ja ikka ja alati saab temast jälle Jaan Tamm, eraldiolev mina, isoleeritud keha, mis on teiste isoleeritud kehadega näiliselt seotud. Nii praeguse kui ka iga järgneva hetke alguses on aga indiviid Jumal, Puhas Valgus; sama hetke lõpuks - välgukiirusel, silmapilgu jooksul - on ta aga jälle isoleeritud ego. See, mis juhtus praeguse hetke algust ja lõppu eraldavas Vaheolus, on täpselt seesama, mis juhtus surma ja taassünni eraldavas Vaheolus - täpselt nii, nagu seda kirjeldas Thotrol.

 

Seda hetkest hetke toimuvat nähtust kutsume me "mikrogeneesiks" - teadvuse spektri mikrogeneetiliseks involutsiooniks. Iga hetk läbib inimene terve bardo jada lõplikust kausaalseni, sealt subtiilseni, sealt vaimseni, sealt jämedani - mäletab ta seda kõike aga ainult sel määral, mil määral on ta evolveerunud. Kui isik on evolveerunud subtiilse sfäärini, siis mäletab ta teadvuse jämedaid, vaimseid ja subtiilseid aspekte, kuid ei mäleta praeguse hetke kogemuse kausaalseid ja lõplikke aspekte, need jäävad esilekerkivasse mitteteadvusse ootama esilekerkimist meeldetuletamise teel. Evolutsioon on lihtsalt mikroinvolutsiooniline vahelesegamine, mis toimub järjest kõrgematel ja kõrgematel tasandite: mida evolveerunum inimene on, seda vähem on ta involveerunud.

 

Hinge ülesandeks selles elus on mäletamine. Budistide smriti ja sati-patthana, hindude smara, sufide zikr, Platoni meenutamine, Kristuse anamnees - kõiki neid mõisteid võib tõlgitseda meeldetuletamisena. "Suutmatus mäletada," ütleb Ananda Coomaraswamy http://en.wikipedia.org/wiki/Ananda_Coomaraswamy , "on see, mis veab kõrgustest alla hinge, kes on jalutanud Jumalaga ning kellel on tõdedest teatav nägemus, kuid ei suuda seda säilitada." See on mõistagi täpselt sama, mida ütles Thotrol. Pole ime, et Neumann järeldas: "Inimese ülesandeks maailmas on mäletada oma teadliku meele abil neid teadmisi, mis eksisteerisid enne teadvuse koidikut."

 

Niisiis peab hing, kes seda kõike lõpuks mäletab, kes seda ükskõik kui ähmaselt näeb, paratamatult imestades seisatuma: Kuidas ma sain selle unustada? Kuidas küll sain loobuda Seisundist, mis ainuke oli Tõeline? Kuidas küll sai mu hing laskuda olukorda, kus teda ümbritses üksnes viletsus? Aga et näha seda praegu, et mäletada kõiges mööduvas vaid Jumalat, et püüda kinni tõelise Mina arm, millest väljapool ei ole mitte midagi - kuidas sai see üldse ebaõnnestuda? Kuidas sai see ebaõnnestuda ...

 

See viimne meeldetuletamine - selle absoluutse Müsteeriumi ja jäägitu Mitteteadmise täitumine üksnes Jumalaga - lammutab Atmani projekti lõplikult ja igaveseks. Ei ole enam Atmani projekti, sest on ainult Atman - jäägitu, kiirgav, kõikeläbistav, täiuslikult ekstaatiline oma vabanemises, täiuslikult tavaline oma toimimises, täiuslikult ilmne oma teel. Kuid Atman on Nähtamatu. Atman on Tundmatu. Atman on Väljaütlematu. Ta eelneb kõigele ilmnevale, Ta on kõik see, mis ilmneb, seega on teda siiski võimalik näha. Dogen Zenji http://en.wikipedia.org/wiki/D%C5%8Dgen :

 

        See vaikselt sõudev pilv on hele!

        Millised uneskõndijad me kõik oleme!

        Ärgates - vaid üks on suur tõde:

        Templikatusel krabistav must vihm.

 

Kõigi ajastute vältel oleme me seda otsinud. Kõigi ajastute vältel oleme me seda tahtnud. Kuid kõigi ajastute vältel oli vaid see templikatusel krabistav must vihm ...

 

Ja kuna on ainult Atman, pole Atmani projekti kunagi olnud.