kinnistatud mitteteadvus

        Nüüd jõuame mitteteadvuse selle aspektini, mis Freudi kõige enam hämmelduma pani, kuid mis sellele vaatamata on üks tema suurtest avastustest. Meenutagem, et Freud loobus oma teadvusliku-mitteteadvusliku mudelist ego ja id'i mudeli kasuks, sest "me näeme, et mitteteadvuslik ei lange allasurutuga kokku; ometi on tõsi, et kõik allasurutu on mitteteadvus, ehkki kogu mitteteadvus ei ole alla surutud". Freud leidis, et peale arhailise mitteteadvuse, mis on mitteteadvuslik, kuid allasurumata, "on täiesti kindlasti suur osa egost enesest mitteteadvuslik." Samal ajal hakkas ta pidama egot allasurumise põhjustajaks, sest "me võime öelda, et patsiendi vastupanu lähtub egost ..."

 

Asja tuum oli selline: allasurumist põhjustab mingi ego osa; mingi ego aspekt surub varju ja id'i alla. Seejärel avastas Freud aga, et osa egost enesest on mitteteadvuslik, kuid ometi ei ole see allasurutud. Ta liitis lihtsalt kaks ja kaks kokku ning järeldas, et ego allasurumata osa on allasuruv osa. Seda ego osa hakkas ta nimetama superegoks, see on mitteteadvuslik, allasurumata, kuid allasuruv. "Me võime öelda, et allasurumine on superego töö ning et ta teeb oma tööd kas iseseisvalt või ego käskudest lähtuvalt ... nii ego kui ka superego enese mõned osad on mitteteadvuslikud." Aga mitte allasurutud.

 

Enne kui me üritame seda allasurumata, kuid allasurutavat struktuuri mõista, pean ma oma üldise allasurumisteooria lühidalt kokku võtma; see põhineb Piaget, Freudi, Sullivani, Jungi ja Loevingeri töödel. Põhimõtteliselt on asi järgmine: translatsiooni protsess kaldub oma põhiolemuselt välja tõrjuma kõiki neid tajusid ja kogemusi, mis ei sobi kokku translatsiooni enese põhiliste piiravate printsiipidega. See on normaalne, vajalik ja tervislik ning moodustab "vajalike ja normaalsete kaitsemehhanismide" aluse - ta kaitseb mina-süsteemi sisemistest või välistest keskkonnamõjudest üleujutamise eest. See on normaalne "tähelepanupuudus" ning - vastandina tervele reale teooriatele, mis väidavad, et "filtreerimine" on tegelikkust moonutav - normaalse tasakaalu säilitamiseks äärmiselt vajalik.

 

Kui aga ükskõik millisel tasandil peaksid mingid sidemed translatsiooni kammitsema, hakkab inimene oma mina ja oma maailma valesti transleerima (mis tähendab, et ta moonutab või kustutab, asendab või kondenseerib mõningaid süvastruktuuri aspekte, mis võiksid sama hästi eksisteerida õigel kujul pindstruktuuridena). See võib juhtuda mitmel viisil ja mitmel põhjusel - ning see võib väljenduda kas "energialävedena" või "informatsioonilise moonutamisena". Asja põhiolemus seisneb selles, et inimene on nüüd oma teadveloleku suhtes valikuliselt tähelepanematu või jõuliselt piirav. Ta ei transleeri enam lihtsalt oma mina ja maailma ("normaalse tähelepanupuuduse" abil), vaid transleerib välja ehk redigeerib (valikulise tähelepanupuuduse abil) kõiki neid oma mina ja maailma aspekte, mis on ähvardavad. Selle vale translatsiooni tulemuseks on nii sümptom kui ka sümbol, terapeudi ülesandeks on aga aidata isikul retransleerida oma sümboolseid sümptome tagasi nende algsesse vormidesse, pakkudes neile sümbolite-sümptomite "tähendusi". ("Sinu ärevustunne on tegelikult maskeerunud raev.") Allasurumine on lihtsalt üks valesti transleerimise vorme - see ei ole üksnes viga, vaid sihilik redaktsioon (isegi kui on mitteteadvuslik), dünaamiline allasurumine kellegi mingites huvides. Isik lihtsalt ei unusta ära, vaid ta ei taha mäletada.

 

Me nägime. et igal arengutasandil samastub minatunne tolle taseme uute esilekerkivate struktuuridega. Kui keha kerkis pleroomast esile, samastas ta end sellega; kui verbaalne meel kerkis esile, samastas ta end sellega, ja nõnda edasi. Veel enam, see on muud välistava samastumise olemuseks, et isik ei adu ega saa aduda oma samastumist ilma seda samastumist murdmata. Teiste sõnadega, kogu muud välistav samastumine on mitteteadvuslik samastumine - nii definitsiooni järgi kui ka faktiliselt. Sel hetkel kui laps adub, et tal on keha, ei ole ta enam ainult keha: ta on kehast teadlik; ta ületab seda; ta vaatab seda oma meele abil ning ei ole seepärast enam ainult keha. Samamoodi, sel hetkel kui täiskasvanu adub, et tal on meel, ei ole ta enam ainult meel - ta hakkab seda tajuma meelevälistest subtiilsetest sfääridest. Enne neisse punktidesse jõudmist oli mina mainitud struktuuridega mingil määral muud välistavalt seotud - sellepärast ei olnud ta võimeline neid ka aduma. Mina ei suutnud neid struktuure näha, sest mina ise olin need struktuurid.

 

Teiste sõnadega, ühelgi arengutasandil ei ole võimalik nägijat täielikult näha. Ükski vaatlev struktuur ei saa vaadelda iseennast vaatlemas. Vastava tasandi struktuure kasutatakse kui vahendeid maailma tajumiseks ja transleerimiseks - kuid neid struktuure endid ei ole võimalik tajuda ega transleerida - mitte täielikult. See saab toimuda ainult kõrgemalt tasandilt. Asi on selles, et iga translatsiooniprotsess näeb, kuid teda ei ole näha; ta transleerib, kuid teda ennast ei transleerita; ning ta on võimeline alla suruma, kuid ei ole ise allasurutud.

 

Freudilik superego koos oma kaitsemehhanismide ja karakteri struktuuriga vastab nendele ego tasandi aspektidele, millega mina on mitteteadvuslikult samastunud, ning seda niivõrd tugevalt, et neid aspekte pole võimalik objektiivselt tajuda (erinevalt teisest ego aspektidest, mida saab tajuda). Nad transleerivad, ilma et neid transleeritaks - nad on allasuruvad, aga mitte allasurutud. See klapib väga hästi Freudi enese mõtetega antud asjas, sest ta ise tunnistas, et 1) superego luuakse samastumise teel ("samastumised asendavad objekti valikuid") ning 2) üks teraapia eesmärke on muuta superego teadvuslikuks - näha seda objektina ning seeläbi lõpetada tema kasutamine vahendina, mille abil näha ja maailma (valesti) transleerida. See on lihtsalt üks näide varem kirjeldatud üldisest evolutsiooniprotsessist, kus isik, kes on ennast samastunud uue esilekerkinud struktuuriga - mis on vajalik ja soovitav toiming -, vabaneb senise struktuuri kammitsaist, disidentifitseerudes sellega; hiljem integreerib ta mainitud senise struktuuri kõrgema astme tervikluse osaks. Peaksin kiire vahelepõikega mainima, et Freudi järgi on superego sageli "jõhker" ja "masohhistlik", sest teda mürgitab arhailine mitteteadvus.

 

Igatahes on superego lihtsalt näide selle kohta, mida me nimetame kinnistatud mitteteadvuseks; kuna ta on kinnistatud kui mina, siis ei suuda mina teda täpselt ja täielikult näha. Ta on mitteteadvuslik, aga mitte allasurutud. Just see alus-mitteteadvuse aspekt kerkib esile kui mina-süsteem ning jääb seeläbi sisuliselt mitteteadvuslikuks, omades jõudu saata teisi elemente allasurutud mitteteadvusse. Jällegi, ta ei ole allasurutud, kuid ta on allasuruv. See võib toimuda igal teadvuseseisundil - kuigi spetsiifilised aspektid erinevad loomulikult märkimisväärselt, sest vastupanu vahenditeks on lihtsalt antud tasandi struktuurid ning igal tasandil on struktuurid väga erinevad (näiteks kehaego oli kinnistatud mitteteadvus, ei kasutanud ta vale transleerimise viisina allasurumist, vaid sissepoole ja väljapoole projitseerimist, sest sissepoole ja väljapoole projektsioonid on osa tüfoonseid kehasfääre valitsevast primaarsest protsessist). Kogu see protsess omandab aga kõige "jõhkramad", patoloogilisemad ja iseloomulikumad vormid egolisel vaimsel tasandil ning madalamates subtiilsetes sfäärides. Sellest madalamad tasandid pole üldiselt piisavalt tugevad, et jõhkrale allasurumisele vastu panna (arhailine id on algselt mitteallasurutud ja mitteallasuruv); sellest kõrgemad tasandid muutuvad niivõrd transtsendentseteks ja integreerituteks, et allasurumine - nagu meie sellest harilikult mõtleme - kipub hääbuma. Kõrgematel sfääridel on küll oma vastupanuvormid, kuid see on juba täiesti uus teema.