Ei lootel ega imikul sünnihetkel pole veel arenenud
minatunnet - seda väidet toetav absoluutne enamus. Vastsündinu jaoks ei
eksisteeri mingit piiri sisemise ja välise, subjekti ja objekti, keha ja
keskkonna vahel. Pole päris õige öelda, nagu sünniks imik materiaalsete
objektide maailma, mida ta ära ei tunne. Pigem ei ole imiku seisukohast vaadates
sõna otseses mõttes veel üldse mingeid objekte olemas. Sündmused - jah,
objektiivsed sündmused - ei. Imik teadvustab küll teatud sündmusi, aga mitte
"objektiivsetena", mitte endast lahusolevatena. Objektiivne maailm ja imiku
subjektiivne teadvelolek on suuresti eristumata - vastsündinu ei suuda eristada
materiaalset maailma ja omaenese tegevust selle maailma suhtes. Seega, teatud
mõttes on tema mina ja tema füüsiline keskkond üks ja seesama.
Mina on "pleromaatiline", ütleksid selle
kohta alkeemikud ja gnostikud. Sisuliselt tähendab see, et mina ja
materiaalne kosmos on eristumata.
Jean Piaget http://en.wikipedia.org/wiki/Jean_Piaget ütleb praktiliselt sedasama: "Varastes staadiumites on maailm ja
mina üks, kumbki pole teisest eristatav ... mina on nii-öelda
materiaalne." (Minu rõhutus.) Mina on kinnistatud materia
prima'sse, mis on samaaegselt füüsilise mateeria algne kaos ning emalik
maatriks, millest kogu loomine alguse sai.
Pole võimalik väita, nagu oleks imikul sünnihetkel
ego, kuna tema esimeseks ülesandeks on ennast keskkonnast eristada. Ka kõige
primitiivsem [teadvuse] staadium on ilmselt see, kus erinevust välise maailma ja
ego vahel ei kogeta ... Imik ei tee veel vahet enda ja väliste asjade vahel, ta
õpib vahet tegema alles aegamööda.
Teiste hulgas on ka Freud ja Piaget rõhutanud
fakti, et vastsündinu ei tee vahet egol ja keskkonnal. Ta teadvustab sündmusi,
kuid mitte iseennast kui eraldi üksust ... Universum on keskendatud minale ning
mina ongi universum - seisund, mida Piaget nimetas 'protoplasmaliseks' ehk
'sümbiootiliseks' teadvuseks.
Kuna seisund on adualistlik, ookeaniline ja
autistlik, kaldub see olema preruumiline ja pretemporaalne. Vastsündinu jaoks ei
eksisteeri mingit reaalset ruumi selles mõttes, et tema jaoks pole olemas vahet,
distantsi ega eraldatust pleromaatilise mina ja keskkonna vahel. Seega pole tema
jaoks ka aega, sest ta ei suuda tajuda objektide järgnevust ruumis. Vastsündinu
teadvelolek on ruumitu, ajatu, objektitu (kuid mitte sündmusetu). Kõigil
mainitud põhjustel on analüütikud armastanud viidata sellisele staadiumile kui
"tingimusteta kõikvõimsusele", mis kestab senikaua, kuni ei eksisteeri objekti
mõistet. Teisisõnu, kuna puudub reaalne ruumi-, aja- ja objektimõiste, puuduvad
ka tajutavad piirangud. Sellest tulenebki ignorantsuse kõikvõimsus. Nagu
väljendas jungiaanlik teoreetik Erich Neumann http://en.wikipedia.org/wiki/Erich_Neumann_%28psychologist%29 , on tegemist "sünnieelse pleromaatilise paradiisilaadse
täiuslikkuse seisundiga, ego embrüonaalse staadiumiga, mida teadvus hakkab
hiljem kõrvutama rahulolematu ego kannatusega.
PLEROMAATILINE
MINA
kognitiivne laad
- adualism; objektitu, ruumitu,
protoplasmaline
afektiivne atmosfäär -
totaalne ookeaniline ja tingimusteta
kõikvõimsus, pleromaatiline paradiis
tungilised
ehk algelised, instinktiivsed
motivatsioonilised
faktorid -
ajavorm
- ajatu kui pertempotaalne
(mitte
transtemporaalne)
mina-vorm
- ookeaniline, protoplasmaline,
pleromaatiline, materia prima
Pange tähele - see on prepersonaalne, mitte
transpersonaalne täiuslikkus. Tõsi küll, see on teatav ürgne paradiis, kuid
süütuse ja ignorantsuse paradiis, eneseteadvusesse pattulangemise eelnev
seisund. Nagu me edaspidi näeme, ei tohi seda segi ajada transpersonaalse
üliteadvusliku paradiisiga. Üks on pre-, teine trans-, nende vahele mahub
teadvuse kogu elutsükkel.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar
Märkus: kommentaare saab postitada vaid blogi liige.