uroboorne mina

        Imiku üks esimesi ülesandeid on konstrueerida mingi enesest eraldiseisev objektiivne maailm, see tegevus hakkab samaaegselt struktureerima ka tema subjektiivset minatunnet. Mitte mingil juhul ei saada seda tegevust kohene edu. Täieliku adualismi staadiumi ja algelise, individuaalses kehas lokaliseeruva minatunde vahel hõljub imiku teadvelolek ruumis, mida nimetatakse "prepersonaalseks, uroboorseks sfääriks".

 

See on algne staadium, mis vastab ego-eelsele staadiumile, kõige varasemale lapsepõlvele, mil ego iduke hakkab just võrsuma ... Seega on loomulik, et inimese egoteadvuse arengu esimesed faasid on uroboorose mõju all. Need on lapseliku egoteadvuse faasid, mis vaatamata sellele, et imik pole enam täielikult embrüonaalne [s.t. mitte enam täielikult pleromaatiline] ja omab juba iseseisvat eksistentsi, elab ikkagi prepersonaalses sfääris ning pole ennast embrüonaalsest olekust lahutanud; ta hakkab tegema alles esimesi samme, et ennast sellest eristada.

 

Selles punktis ei võrdu imiku mina enam materiaalse kaosega, sest imik hakkab tajuma midagi väljaspool iseennast, midagi teist, mis ei ole tema mina. Säärast globaalset, mitte-eristunud prepersonaalset ümbrust nimetatakse uroboorseks teiseks. Seda staadiumi tähistab seega läbiv adualism, kuid erinevalt eelmisest staadiumist ei ole see adualism enam absoluutne. See tähendab ka seda, et imiku teadvelolekus eksisteerivad "ainult hetkelised seisundid, mis ei erista aega ega kohta" - seda siiski vähem kui pleromaatilises staadiumis.

 

Kuna see staadium langeb kokku oraalse faasi algusega laiemast tähenduses - kus imiku peamine ühendus maailmaga on oraalne -, siis kutsub Neumann selle astme mina ka "toituandvaks urobooroseks". See vastab teataval määral psühhoanalüüsi preambivalentsele (prepersonaalsele) oraalsele staadiumile. Seda kutsutakse ka "toituandvaks", sest kogu uroboorost kontrollib "vistseraalne psühholoogia" - mitteteadvus, füsioloogia, instinktid, reptiilne taju ning kõige algelisemate emotsioonide vallandumine.

 

Sellises uroboorses seisundis organism ujub ringi oma instinktide sees nagu loom. Emakese Looduse ümbritsetud ja elule loodud, tema kätel kiigutatud, antakse ta ka Emakese Looduse meelevalda. Miski ei ole imik ise, kõik on maailm [mina on ikka veel suuremal või vähemal materiaalne ja pletomaatiline]. Maailm pakub talle varju ja toidab teda, samal ajal kui tal endal soovid ja teod praktiliselt puuduvad. Mitte midagi tehes, teovõimetult mitteteadvuses lebades, oleneb ta lihtsalt selles lõpmatult hämaras maailmas, kõik tema vajadused rahuldatakse suure toitja poolt justkui möödaminnes - taoline on see varajane õnnis seisund. Ta on õnnis, sest ta on prepersonaalne, peaaegu eksistentsiaalne - minal ei ole veel erilisi kannatusi, sest mina pole veel tegelikult olemas.

 

Teatud viisil on see uroboorne seisund seega õndsa ignorantsuse, pattulangemise-eelne seisund. "Ego idukene on ikka veel pleroomast ümbritsetud ... ning suigub mittesündinud teadvuse kujul ürgalgses munas, paradiisi õndsuses". Psühhoanalüüsi järgi on see "maagilise hallutsinatoorse kõikvõimsuse" staadium, mis vastab "sünnijärgsele perioodile, mil imik tunnetab, et tal tarvitseb vaid midagi soovida, kui kohe see ilmub". Viimaks näeme me aga, kuidas see prepersonaalne õndsusseisund - eufooria sellest, et inimesel ei ole veel ego - areneb ananda''ks, ülisuureks õndsuseks sellest, et inimesel ei ole enam ego, transtsendentseks õndsuseks.

 

Muidugi ei tähenda väide, et urobooros "suigub paradiisis" seda, et tal pole hirme, algelisi pingeid või "mittemõnusid". Kui õndsalt ignorantseks mõned uurijad seda staadiumi ka ei peaks, ei tohi me jätta kahe silma vahele fakti, et selles sisalduvad ka juba ürgalase hirmu juured. Upanišaadide sõnadega: "Kus iganes on teine, seal on hirm." Imiku uroboorne mina hakkab tunnetama rõhuvat ürgset hirmu sel lihtsal põhjusel, et ta tunnetab teist - uroboorset teist. Võime tähele panna, et nii jungiaanid, freudiaanid kui ka kleiniaanid on ühel nõul, et seda ürgset hirmu on kõige parem tõlgendada oraalsena - ürgne hirm on hirm saada alla neelatud, kuristikku kistud, hävitatud (tihti ilmneb see "halva rinna" vormis). Kuna urobooros on võimeline teist "alla neelama", kardab ta ise sama saatust.

 

Vaatamata sellele, et toituandev urobooros, mis esineb kõige "puhtamal" kujul just selles prepersonaalses oraalses staadiumis, hakkab üha kasvava personaalse ja individuaalse teadveloleku ees järk-järgult taanduma, avaldab ta siiski tugevat mõju. Toituandev urobooros ise jääb aga puhtalt prepersonaalseks, kollektiivseks, arhailiseks ja reptiilseks. Kindlasti on ta üks inimpsüühika kõige primitiivsemaid struktuure ning võib koos ürgse pleroomaga ulatuda läbi madalamate eluvormide kuni kosmose enese sünnini.

 

        UROBOORNE MINA

 

        kognitiivne laad -    esimese subjekti-objekti eristamine,

                                       akausaalsus, prototaksiline viis,

                                       hallutsinatoorne soovide täitumine,

                                       uroboorsed vormid

                                       (varane sensoorne-motoorne)

 

        afektiivne sfäär -     ookeaniline eufooria, ürgalane hirm

 

        motivatsioonilised   (uroboorse mina) primitiivne tung ellu

        ehk tungilised         jääda, füsioloogilised vajadused (nälg)

        faktorid - 

 

        ajavorm -                 pretemporaalne

 

        mina-vorm -             uroboorne, arhailine, prepersonaalne,

                                        reptiilne, reflektiivne, toituandev